Ostukorv

Tag: hingele pai

  • Restart emotsionaalsel tasandil

    Restart emotsionaalsel tasandil

    Kõigepealt tegi Marit Mesipuu rännu ümber maailma. Ja seejärel ümber iseenda. Teine reis oli ehk pikemgi ja kestab õigupoolest ikka veel. Rännaku-praktikuna räägib Marit sellest, kuidas sarnaselt inimesele vajavad ka emotsioonid vabadust, äratundmist ja mõistmist. Ja et maailmaga rahu tegemiseks on vaja endas seest üles leida väike laps, kes meid tegelikult juhib.

    Rännak jõudis minuni juhuse tahtel, kui kaks omavahel võõrast inimest mulle sellest lühikese ajavahemiku jooksul rääkisid. Kuigi see kõlas põnevalt, tundsin ma, et rännak pole minu jaoks, sest mina olen enda jaoks juba kõik välja mõelnud ja aru saanud, miks ma olen selline, nagu ma olen – ja tõenäoliselt ei ole midagi uut, mida Rännak mulle pakkuda saaks.

    Aga ma otsustasin siiski proovida, sest uudishimu sai minust võitu, ja mul on hästi hea meel, et ma seda tegin. Juba esimeses Rännakus tuli tõesti üles mälestus vanast olukorrast, mille peale olin palju mõelnud ja selle enda jaoks nii-öelda pea tasandil ära lahendanud.

    Kuid selle rännaku käigus selgus, et emotsionaalselt ma ei olnud seda mälestust siiski vabaks lasknud ja alateadlikult juhtis see mind endiselt. Need uskumused ja tunded, mis selle mälestusega seotud olid, juhtisid ka minu täiskasvanuelu, kuigi sündmus oli leidnud aset siis, kui olin umbes kolme-neljaaastane.

    Kas see kogemus oli valulik ja juhtis su elu negatiivselt?

    Kuidas mina seda olukorda lapsena enda jaoks tõlgendasin, oli see, et oluline inimene reetis mind. Ja ma järeldasin, et inimesi ei saa usaldada. Tagantjärele vaadates näen, et mu elus kordus hästi palju just see sama muster, kus ma ei usaldanud inimesi, sest mul oli kogemus, mis ütles, et seda ei saa teha. Ja ma muudkui kogesin reedetust, sest ma tõlgendasin inimeste käitumist reetmisena, isegi siis, kui see objektiivselt nii polnud. Ja see ei muutunud enne, kui ma sain selle mälestuse enda jaoks ära lahendatud.

    Pärast seda hakkas imekombel ka väline maailm muutuma. Rännaku puhul ongi hästi tavaline, et kui sa endas midagi muudad, tuleb väline maailm üldjuhul järele – sa hakkad kogema seda, millest oled unistanud, aga pole senini saanud, sest alateadlikul tasandil oled soovitut hoopis tõrjunud.

    Kui võiksid mõne näite tuua, kuidas käitusid mõnes olukorras enne ja pärast Rännakut?

    Võtame näiteks suhted. See oli minu jaoks valdkond, kus ma kogesin päris palju emotsionaalset valu. Ühel hetkel taipasin, et mu suhete muster kordub – et lugu on ikka üks ja sama, ainult nimi muutub. Sain aru, et asi ei ole suhetes ega teistes inimestes, vaid minus endas. Et seda muuta, pean ma iseenda sees midagi ära lahendama.

    Ma tegin selle kallal endaga seesmist tööd ja selle tulemusel muutus ka minu väline reaalsus. Praeguseks olen väga õnnelikus ja armastavas suhtes ja kogen seda, millest ma varem küll unistasin, aga alateadlikult ligi lasta ei julgenud.

    Oled jõudnud ära käia ka ümbermaailmareisil. Mida sa reisi ajast enim õppisid ja mis puudu jäi?

    Ühe olulise asjana taipasin seda, et kõik inimesed on tegelikult üsna ühesugused. Vahet pole, millises maailma osas nad on – kõik otsivad armastust ja õnne. Ja tihti otsivad nad seda väljastpoolt, kas välistest asjadest või teistelt inimestelt. Ja ilmselt ka mina ise otsisin selle reisi jooksul armastust ja midagi, mis oli justkui puudu. Ma ei osanud sõnastada, mis see on, aga ma tundsin kuklas, et midagi on puudu. Mõtlesin, et äkki just see reis annab siis mulle uue perspektiivi või arusaama.

    Teiseks taipasin ma seda, et inimene võib olla kõige ilusamas kohas – kaunis looduses või luksushotellis – ja ikkagi ennast täiesti räbalalt tunda. Aga samas võib ta olla just läbinud 24-tunnise bussireisi ilma igasuguse hügieenivõimaluseta ja tunda ennast seesmiselt täiesti rõõmsalt ja rahulolevana.

    Samas ei leidnud ma reisi jooksul ikkagi päriselt seda, mida ma justkui otsisin. Ma ei osanud olla kohal selles ilus, nendes hetkedes… ma otsisin midagi endast väljastpoolt.

    Ja elutee viis varsti kokku Rännaku-meetodiga?

    Aasta pärast reisilt naasmist oligi see hetk, kus kaks erinevat inimest rääkisid mulle Rännakust. Tänaseks on Rännak andnud mulle taipamise ja kogemuse, et see, mida ma kogu aeg otsisin, on tegelikult minu enda sees olemas – ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõla. Kui sa saad selle kogemuse, siis saad ka aru, mida see tähendab…

    Kuigi reisimine meeldib mulle endiselt, oskan ma nüüd nendelt reisidelt võtta palju enamat kui viis aastat tagasi. Olnuks mul sisemaailma-rännaku kogemus juba enne pikale reisile minekut, oleks selle pika reisi kogemus ilmselt ka hoopis teistsugune olnud.

    Miks otsustasid hakata Rännaku-praktikuks?

    Tundsin juba esimesel seminaril, et Rännaku pakkumine teistele võib olla väga põnev, sest iga protsess on ette ennustamatu. Seminaril jagati osalejad paaridesse ja anti kätte skript, aga minu paarilise Rännak läks skriptist välja – ta nägi mineviku asemel pilti tulevikust. Selle asemel et ära ehmatada ja abi kutsuda, otsustasin vaadata, mis edasi saab. Saingi aru, et kui jätkub usaldust ja julgust, võib see olla väga mänguline protsess ka juhendaja poole pealt. See ongi mind Rännakute juhendamise juures kõnetanud.

    Teiseks on mul sügav austus Rännaku kui protsessi vastu ja mul on hästi hea meel seda pakkuda neile, kes ei ole sellega võib-olla veel kokku puutunud. Või kes on kokku puutunud ja tunnevad, et see aitab neid, ja soovivad seda veel kogeda.

    Iga inimese jaoks on Rännak siis väga individuaalne kogemus?

    Absoluutselt! See on iga inimese jaoks individuaalne ja sama inimese jaoks on iga Rännak samamoodi täiesti erinev. Mõnes Rännakus võid kogeda väga sügavaid emotsioone ja vabastada vana valu. Teises Rännakus võib meenuda mõni mälestus või olukord, mis ei tundugi nii oluline, aga alateadvuse tasandil puhastad sa siiski oma piiravaid uskumusi, mis takistavad soovitud muutusteni jõudmist. Vahel võib ka olla, et koged hoopis väga suurt rõõmu ja naerad. Lisaks sellele, et inimesed keelavad endal negatiivsete emotsioonide tundmise, ei luba paljud tegelikult endal ka positiivseid emotsioone tunda. Ilus on näha, kuidas Rännaku jooksul saab ka rõõm sellisel kujul esile tulla.

    Mis sa arvad, miks inimene ei luba endale emotsioone?

    See ulatub tagasi lapsepõlve ja selle juurde, kuidas meid on kasvatatud. Kui sulle on lapsena öeldud, et ära nuta; või ära rõõmusta, sest keegi teine tunneb ennast siis võib-olla halvasti, siis sa õpid ära, et on tundeid, mida ei tohi tunda või välja näidata. Nii hakkadki neid tundeid enda sees alla suruma, tekitades endale väga palju valu ja probleeme, selle asemel et lihtsalt lubada endal ühte tunnet tunda.

    Lapsepõlves võib teatud emotsioonide tundmine ka ohtlik olla. Näiteks võib jonnimine tuua kaasa karistuse. Või kui hoopis mõni teine pereliige tunneb viha või raevu ja ta ei oska seda elutervelt väljendada, siis laps näeb, kuidas ta hävitab elu enda ümber, ja lapsel tekib uskumus, et viha on halb ja agressiivne tunne, mida on parem mitte tunda.

    Tegelikult on viha väga vajalik ja isegi jõudu andev tunne. See on meis kõigis olemas, see on üks meie baastundeid. Lihtsalt oluline on osata seda elutervelt väljendada. Rännak on üks neid kohti, kus saab seda turvalises keskkonnas elutervelt väljendama õppida.

    Too üks näide, kuidas saab elutervelt viha väljendada.

    Me seostame viha tavaliselt agressiivse käitumisega – kui keegi on vihane, siis ta virutab kellegi või millegi pihta või karjub kellegi peale. Aga võib hoopis jääda vihatundesse kohale, suruda käed kasvõi rusikasse ja lihtsalt tunda seda energiat enda kehas, jäädes selle sisse paigale. Viha väljapoole elamine on mõnes mõttes selle tunde eest põgenemine.

    Tegelikult aga võib viha olla väga tervendav ja energiat andev, kui suuta vihatundesse päriselt kohale jääda. Ma ise ka ei lubanud endal aastaid viha tunda, sest ma seostasin seda agressiivse käitumisega. Aga sel juhul viha kuhjub kehas või väljendub passiiv-agressiivsusena, sest mingil moel ta peab inimesest välja jõudma. Paljusid haigusi seostatakse viha väljaelamata jätmisega.

    Viha korral võid sa ka teistele öelda, et ma olen praegu tõeliselt vihane, kuid oluline on mõista, et sellel tundel ei ole enamasti hetkeolukorraga mitte midagi pistmist. See on üks vana tunne, mis on sinu sees ammusest ajast, ja teine inimene või olukord lihtsalt käivitas selle. See saab alguse esimesel kuuel eluaastal, kui mingi olukord tekitab teatud arusaama ja käitumismustri, millest lähtuvalt reageerib inimene ka täiskasvanuna. Sisuliselt võib öelda, et meie elu juhib 6-aastane laps.

    Rännaku käigus on aga võimalik minna tunde algpõhjuse juurde ja vaadelda vana olukorda praeguse teadlikkuse pinnalt. Põhimõtteliselt ütled sa alateadvusele, et sellele olukorrale võib nüüd reageerida ka teistmoodi. Just see muutus hakkabki su elu edaspidi juhtima selles suunas, mida oled soovinud.

    Kuidas siis leida täiskasvanuna tasakaal ja harmoonia elus?

    Harmoonia puudumine saab tihti alguse sellest, et me keelame endale oma tundeid või usume, et keegi teine keelab meile neid. See ei tähenda, et sa pead tunde pealt käituma, aga sul on täielik õigus tunda kõike, mida sa tunned. Ja samal ajal tuleb võtta vastutus, et see on minu tunne – teine inimene võis selle praegu küll käivitada, aga minu reaktsioon on minu reaktsioon. Mul on võimalus valida ja muutuda.

    Esimene samm on lubada endal kõiki tundeid tunda ja mitte ennast sellepärast halvaks inimeseks pidada. Kui võtame näiteks depressiooni, siis depressioon on väga selgelt seotud sellega, et inimesed suruvad just negatiivseid tundeid alla – ja selles allasurutud olekus elamine on lõpuks nii väljakannatamatu, et lülituvad sisse kaitsemehhanismid: näiteks tuimus ja apaatsus.

    Üks depressioonis inimene, kes käis minu juures Rännakul, kirjeldas depressiooniseisundit nii, et sul on väga tugevad tunded, millega sa ei oska päris hästi toime tulla, ja siis sa annad endale veel pähe selle eest, et sa tunned seda, mida sa tunned. See on nagu topeltlõks.

    Sealt lõksust on võimalik välja tulla?

    Kindlasti on. Endal peab see soov olema. Ja julgus vaadata otsa oma tunnetele. Seda võib olla natuke keerulisem teha üksinda, võrreldes sellega, kui sul on inimene kõrval, kes sind juhendab, toetab ja sellest läbi aitab. See on hästi suur kingitus, mida Rännak saab teha.

    Kuidas kuulata oma südamehäält ja kas see on arendatav?

    On kindlasti arendatav. Meis kõigis on südamehääl olemas. Et seda kuulda, on vaja oma meel maha rahustada. Ole vaikuses – mine metsa jalutama, ole omaette, mediteeri või leia mõni muu hetk vaikuseks. Sest südamehääl ei räägi kunagi valju häälega ega korda ennast pidevalt.

    Südamehääl ei ütle, et sa pead midagi tegema või ei tohi midagi teha. See on tavaliselt mõistusehääl, mis kamandab või keelab. Südamehääl räägib üsna vaikselt ja tavaliselt ühe korra. Nii et on hea, kui sa oskad olla vaikselt ja märgata väikseid nüansse ja tundeid oma kehas, nendest tulenevaid mõtteid, mis suunavad sind midagi tegema. Vahel tuleb mõni sõnum nii selgelt, et sa järsku lihtsalt tead, mida on vaja teha. Selle kuulamine on treenitav.

    Kas südamehääl annab alati õige vastuse?

    Jah. Alati võib-olla ei saa sellest kohe aru, aga ta juhendab kindlasti õiges suunas.

    Anna palun mõni nõuanne või nipp, mida saaks inimene juba täna teha, et oma eluga rohkem rahul olla?

    Tulen tagasi tunnete tundmise juurde. Märka oma tundeid ja luba endal neid tunda. Seda tehes lased nad vabaks ja jõuad rahusse.

    Kui tundeid parasjagu ei ole, siis üks hästi oluline asi on tänulikkus. Alati leiab asju, mille eest olla tänulik. See võiks olla igapäevane rituaal – mõelda selle peale, mis on need väikesed või suured asjad, mille eest täna tänulik olen. Ja alati leiab midagi, mille eest tänulik olla, ükskõik kui hull on olukord. Kasvõi selle eest, et ma saan ennast liigutada, et ma tunnen lõhnu, et päike paistab, et ma elan riigis, kus ei toimu sõjategevust, et mul on toit laual. Neid asju on tegelikult rohkem, kui me oskame märgata.

    Proovi leida iga päev vähemalt kolm asja. Ning kui sa oskad olla tänulik väikeste asjade eest, siis see tõmbab juurde veel rohkem asju, mille eest tänulik olla. Katseta ise ja vaata, mis juhtub. See on hea asi, mida praktiseerida, et olla rohkem harmoonias ja märgata seda ilu, mis tegelikult meie ümber on – isegi kui mõningatel hetkedel tundub, et seda on vähe või pole üldse.

    Foto: Jaanus Post

  • Maailmaränduri õppetunnid

    Maailmaränduri õppetunnid

    Kuus aastat tagasi pakkis Elsa Saks oma pisikese seljakoti ja rändas Austraaliasse. Sealt edasi Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse ja USAsse ning alles viis aastat hiljem Euroopa kaudu kodusesse Tallinna. Elsa on vaba ja loov hing. Päriselt! Nii vaba (ja sitke!), et rändas 10 000 kilomeetrit jalgrattal. Ja nii loov (ja usaldav ja hullumeelne!), et seikles mitu aastat rahata. Rahata! Ja nii loov (ja poeetiline!) et skandeeris mulle mõni aeg tagasi selle mõtlemapaneva loo siin. 

    Sõbranna hõiskas, “Elsa, tule Austraaliasse!” Kuhu? Kuulsin mõtterändu enese sees, kus geograafia oli nõrkus haritu ees. Mis seal? Parem elu või?

    Parem või mitte, mis oli kindel, muutus on vajalik. Keha karjus ja meel märatses. Selgus ja segadus olid lahinguväljal, mil hinges elas tühjus. Sähvatused valgusteel olid, kui kuuvarjutus, millest üks – mine reisi tundmatusse, seal on su vastused – pani paika mu sihi.

    Jätsin töö, mis iseloomustas mind. Jätsin sõbrad, kes tulid ja läksid. Ja rõõmuga jätsin vanemad, kes aktiveerisid valu emotsioonitus kehas. Kõik need mänguasjad – materiaalsed hüved mu nõudlikus kehas – tõid rahu ja rõõmu vaid loetud hetkeks. Kõik see väärtus – looduse lõputu vägi – oli kirjeldamatult külm mu ratsionaalses looris.

    Maailm, mõttetu maailm, see tundus nii suur ja väike kõik ühes. Ja kui minek, siis ka minek.

    Nii ma võtsin koti ja läksingi teele. 16 kilogrammi vara, 75 liitrit muutust.

    Hirm oli sõber, spontaansuse armuke, mil ikka ja jälle hüppasin arengu sülle. Uued paigad. Erinevad tööd. Värsked tutvused. Ja minimalistlik mäng. Kõik see ja rohkem tüüris mu keha ja koputas südant, mil mu lõputu nälg vastuste teel viskas mu põhja läänerinde ees. Aasta pluss kaks avardas meeled, mil kühveldasin elu, seda hinnatut elu, mis sisutu näis.

    Oi bürokraatia, kus on su hind? Me mürgitame end siin sõltuval teel, kus üks amps rämpsu on ringluse mäng. Mis puudutab mind, see mõjutab ka sind. Kas Vene rulett on elu hind? Joon, kui tahan – summutan end, sest minevik valus ja tulevik igav. Suitsetan, kui tahan – selleks ma leian ju alati raha. Söön keemiat, kui tahan – pearoaks GMO ja magustoiduks tablett pealiskaudsust, kus tervisekindlustus on doos illusiooni. Saastan, kui tahan – tarbin ja tarbin, mugavdan elu, ning suurendan tootmist me keskkonna toel. Vihkan, kui tahan – ennast ja naabrit, et korrata reaalsust oma mõtete jõul. Jälgin solki, kui tahan – siis ärevus tõuseb mu lukustunud kehas, mil massimeedia rahastab end pühendunud jüngrite kulul. Ja rühin teha tööd, mis hinge mul tapab, sest süsteem on ju see, mis kontrollib ja vaatab, kus lootus, see on ju rumala ootus. Nii ma lõhestan end ja haavan ka sind.

    Aga kas see on see, mida ma tahan? Oh ei, ei-ei. Harmoonia on see, mis süda mul soovib. Armastada ja olla armastatud siin ühtekuuluvuse teel. Ignorantne või mitte, aga halb on hea, mille juured venivad kõikjale siin segavas müras.

    Austraalia lõpp oli uue algus, kui lootus heasse suunas mu sammu.

    Märts 2014 hülgasin raha ja andsin vande, “Ma panen oma usu ja uskumuse keskkonda ja inimestesse enda ümber ning vaatan, mis mul neilt õppida on.”

    Võtsin omad riskid. Ma ei teadnud, kust tuleb mu söök, kus ööbin ja kellega kohtun. Kõik avardus uudishimus mu umbkeelsuse sees. Jalg sammus ja näpp lehvis üle maa ja vee, mil mu kodutu hing kasvas helduse toel. Uks avanes, teine avanes, ja nii jälle ja jälle – uus, lõputu ja jääv. Oh kui ilus see hoolivuse mäng.

    Kaheksa kuud ja maha jäid riigid – Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšilli, Peruu, Kolumbia. Seal ma sõin, mida jagati. Magasin, kus lubati. Reisisin, kuhu soovisin. Linnad, külad ja kaardistamata kohad.

    Kus piirideta lahkus küttis mu südant, mil kurbuse maatriks suurenes sees. Kuidas nii? Mu abilised, need helged hinged, ja kõik see globaalne töölispere, on dirigeeritud korruptsiooni piitsade rütmis, kus poliitikute võim ja jõukas eliit laastab ja lammutab elu me ümber ja elu me sees.

    Ka Coca-Cola, see jumalate jook, leidis oma tee ka kõige sügavama metsa allikaveest. Mida külvad, seda lõikad. No jah. Plastpudelid ja süüdimatu toidu pakendamine on kui isekas pärand me järeltulijate ees.

    Inimkond või loodus, kes on siin ülim? Patt on küsida selle tuuma ilu. Jätkusuutlikkus pole ju puuk, kes imeb ja hävitab ning eales ei anna, kus ühiskondlik naiivsus ja korporatsioonide ahnus reostab me õhu ja maksustab mürgistatud vee ning hävitab keskkonda me nõudluste sees. Osta, sul ju läheb seda vaja! Aga ära küsi, kust see tuleb ja sule oma silmad jäätmejaama ees. Kas see on nüüd elu, kus kvantiteet räägib olematu kvaliteedi sees? Jah propaganda, see on ju toit, mis hinge meil sööb.

    Gandhi ütlus – ole muutus, mida tahad maailmas näha – on kõrgema tõe kõrgeim tõde. Nii ma võtsin julge suuna oma sulgunud südame teel, mis oli nii uus dimensioonide sees.

    Siuh-säuh, seljakott lendas nurka ja ratas veeres teele, üle ja ümber Kesk-Ameerika mägede, ja siis, tuule ja tuuleta läbi USA kommertsliku pesa, lõpetasin ma Euroopa rikkas kultuuris. Poolteist aastat ja 17 riiki, rahatu ja hoitud, armastus võitis, mil emake loodus ses statistika vees avas mu kodu mu südame sees.

    Aga täna on uus, see võimalus suur, olla see puhtus siin lootuse teel.

    Täname: Elsa Saks ja Eesti Rohelise Liikumise infokiri kevad 2018, kus see artikkel ilmus esimest korda pealkirjaga “Õpetlik Tee”.

    Foto: Slater Silk

  • Kuidas kasutada joogat enesearengusüsteemina?

    Joogateadmisi saab kasutada terviseprobleemidest üle saamiseks, keha puhastamiseks, meele keskendumiseks, emotsioonidega hakkama saamiseks, tahtejõu kasvatamiseks, loovuse äratamiseks, paremateks suheteks, seksuaalenergia äratamiseks ja paljuks muuks, olenevalt sellest, mida elus arendada soovid.

    Jooga on enesearengusüsteem, mille eesmärk on viia inimene tema evolutsiooni tippu ehk tuua välja igaühe täielik potentsiaal. Kuidas seda tõlgendada või kui kaugele igaüks seda viia tahab või mis valdkonnas, on juba individuaalne valik. Jooga on tohutult lai ja sügav, seega see, kuidas joogateadmisi eluks kasutada, on samuti täis võimalusi. Sa võid kasutada joogat ka selleks, et minna sügavatele eneseotsingutele ja leida vastuseid elu baasküsimustele nagu „kes ma olen“, „kust ma tulen“, „kuhu ma lähen“ ja „miks ma siin olen“.

    Jooga praktiseerimine toob eelkõige inimese kontakti iseendaga. Enda keskmes ja kohalolek võimaldavad elada harmoonilisemat elu, võtta vastu otsuseid, mis teenivad igaühe enda arengut ja võimaldavad täisväärtuslikumalt ära kasutada aega, mis meile elamiseks on antud.

    Elu on täis keeriseid ja üllatusi ning joogaharidus ei eemalda ilmtingimata keerulisi väliseid situatsioone, aga seades sisemaailma korda, võime kogeda väliseid tingimusi ja reageerida neile hoopis teistmoodi. Joogaharidus annab väga palju teadmisi, kuidas elada elumuutustega kooskõlas ning muuta oma teekond võimalikult harmooniliseks.

    Kindlasti on tõetera sees õpetusel, et gramm teooriat on väärt tonn praktikat. Samas teadmata, mida me praktika ajal teeme, võib muuta praktika väga väheefektiivseks. Kuna joogateadus on väga sügav ja kompleksne, on oluline omandada vähemalt baasteadmised joogast enne praktikaga alustamist. Vastasel juhul ei pruugi me joogapraktikast saada kätte kõike seda, mida ta tegelikult sisaldab. Suur tõenäosus on, et jooga jääb sel juhul ainult mõnusaks kehavenituseks, mis leevendab natuke pingeid.

    Jooga eesmärk ja potentsiaal aga lähevad oluliselt sügavamale ning seega on jooga praktiseerijale oluline omandada vähemalt algteadmised. Samuti teadmata, mida me joogas teeme ning valides ebasobivad harjutused, võib jooga teoreetiliselt isegi tasakaalust välja viia.

    Mida on hea teada?

    ·      Aasanate ehk kehaasendite võtmine on ainult üks, aga kõige nähtavam osa suurest joogateadusest ning nad on tööriistad jooga põhilise eesmärgi, meele kontrolli saavutamiseks.

    ·      Aasanate praktika ajal on kõige olulisem meie meele kasutus ehk teadmine, kuhu ja kuidas keskenduda poosi ajal. Kui me joogapraktika ajal meelt ei kasuta, ei teegi me tegelikult joogat.

    ·      Selleks, et meelt enne praktikat positiivselt häälestada, on oluline enne praktikat teha energeetilised soojendusharjutused, et praktika ajal tekiksid harmooniline tunne ja positiivne energia.

    ·      On oluline mõista, mis energiat iga joogaasend sinusse toob ning kuidas ta toimib, et osata valida enda jaoks sobivad praktikad. Näiteks kui inimesel on väga palju tuleenergiat, mis võib väljenduda selles, et ta on väga kirglik, edasipürgiv, võimuhimuline, siis tal võib olla ka kalduvus valida sellised praktikad, mis talle sellist jõulist energiat juurde toovad. Samas enda tasakaalustamiseks võib talle vaja olla hoopis rahulikumaid praktikaid. Vastupidiselt näiteks kui keegi on väga rahulik, maine, ratsionaalne, on tal tihti soodumus valida sarnast energiat toovad harjutused, kuid enda tasakaalustamiseks võivad talle sobida hoopis dünaamilisemad harjutused.

    ·      Aasanaid tuleb hatha joogas hoida võimalikult kaua ning korrektse keskendumisega, et nad sügavalt toimima hakkaksid.

    ·      Aasanate praktika lõpus on oluline teha lõpulõdvestus, et energiad saaksid harmooniliselt kehas tasakaalustuda. Seepärast kuulub lõpulõdvestus alati ka iga joogatunni lõppu.

  • Talvehaku varahommikul

    Talv tõotab mulle, et saan seada sammud huntide radadele, teen seda suvel ja sügisel ja kevadelgi, aga talvel saan seada suusa- või saapaninad õigesse suunda ning mu koer oma nina nii täpselt nende jälgedesse.

    Ühel hämaral talvehaku varahommikul − ajal kui hommikud ja õhtud on nii ühte moodi ja nende vahel peatub korraks päev –, pisut ootamatu õrna lumesaju aegu jõudsin jõeluhale, kus kolm hunti olid öösel murdnud kopra. Nii kõnelesid mulle nende jäljed. Peatusin ja passisin, kuni päevaks nimetatud viiv mulle loa andis.

    Teel tagasi huntide jälgedelt, ajal kui hommiku- ja õhtuhämarus on nii sarnased, mõtlesin, et ainult mina ja kolm hunti teame, miks kobras ei näri enam haavaoksi. See on justkui meie ühine saladus – koos lumega kadusid jäljed ja veri.

    Ühel varajasemal talvepäeval tundsin ootamatult ära hea energiaga metsalagendiku – sarapuud olid sidunud oma elu heinamaaga, mille vahtraalused mäletasid veel vikatiga niitmist, kuid vähemalt viimasel poolsajandil jäänud vaid looduse hoida. Ei suunanud ma oma päevinäinud jahimehesuuski sinna sihilikult, olin vaid korra kunagi ammu seal kuldsel sügispäeval sarapuude ja vahtrate kõrval kuulanud krõpsatusi ja liuglemist – lehed langesid.

    Tol esimese lumesajuga talvepäeval selsamal lagendikul sarapuude kõrval seistes ja vahtralatvu vaadates kuulasin lumehelveste liuglemist ja langemist langenud ja langemata lehtedele.

    Metsavaikuses on oma hääl mõlemal – nii lehe- kui ka lumesajul.

  • Lõpp edasilükkamisele!

    Lõpp edasilükkamisele!

    Väikeettevõtjana on mul ülesandeid seinast seina: mu põhitegevus, juurde õppimine ja tulevikuplaanid, veebisaidi ja sotsiaalmeedia sisustamine, turundus, andmesisestus, arveldamine, koostöö tiimiliikmete ja koostööpartneritega jne jne. Päevad on tihedad ja paljud tööd lähevad lenneldes. Kuid mitte kõik ülesanded ei tule kergelt ja kiiresti, mõne täitmiseks läheb aga eriliselt tahtejõudu vaja, et end mugavustsoonist välja vinnata. Olen õppinud, et kõik olulise saab valmis ja ka ebamugavaid ülesandeid pole mõtet edasi lükata. Kuidas härjal sarvist haarata?

    1. Otsusta, mis on prioriteet

    Mis on tegelikult oluline? See võib olla seotud tööga, päeva konkreetsete ülesannetega… või kui seda on su elus liiga palju, siis hoopis sinu isikliku elu kvaliteediga.

    Ettevõtjana, käsist-jalust oma ettevõtmisega seotud ja iga ülesande juures A ja O, venib vahel to-do list lihtsalt liiga pikaks. Ja siis hakkab ärevus tiksuma. Aga sellest on mingi tee välja – need 2 tundi päevas, mis võiksin uut luua või puhata, andsin veel eelmisel kuul ära sisestamisele ja arvemajandusele. Ja sel kuul sain endale abilise, kes mul seda kõike teha aitab, nii et ma käisin isegi juba ükskord sõbrannaga kohvikus, kuni mu abiline just samal ajal andmeid sisestas! See oli mega hea tunne!

    Kui ma tegin veel kõike ise, venis tööaeg tavaliselt öötundideni. Kõikide uuemate ja vanemate  meditsiinisuundade (ja ka enesetunde poolest) oli see tegelikult katastroof. Aga nüüd ma jõuan isegi keset päeva jalutama! Ja see ei pea olema ainuüksi jalutamine. Vahel teen ma telefonikõnesid ja kokkuleppeid, vahel mõtisklen järgmise video teksti. Mõnikord selitan lihtsalt mõtteid, et teha mingi otsus või valik. Jalutades läheb ju loovus käima! (ja kui head see kehale teeb!)

    Ja muidugi tuleb ka päeva jooksul otsustada, mis on olulisim. Ja sellest alustada. Sest kunagi ei tea, mis päev toob ja kas on veel aega, kui esmalt jääd nautlema mõnusaimate ülesannete juurde. Ja samas – kui mingi asi pole ja pole pikka aega prioriteet, siis võib ta vast ka unustada ja listist maha võtta. Äkki?

    2. Planeeri piisavalt aega

    Varem planeerisin ma oma telefonikalendri paksult täis, ja muidugi oli mul sellest stress. Päeval sorisin ülesannete sees, et mida mulle rohkem meeldiks ära teha. Õhtul olin häiritud, et ma kõike teha ei jõudnud, tõstsin homse peale ja järgmisel päeval kordus seega sama.

    Aga eelmisel nädalal leiutasin sellise lihtsa asja, et planeerisin igal õhtul järgmise päeva peale ühe asja tunnis või isegi vähem, üpris realistlikult, ja lõunasöögiaja peale ei planeerinud midagi. Panin kirja ainult kõige-kõige olulisemaid asju. Ja ülejäänud lükkasin ülehomse varna.

    Kui ma olin oma ülesannete täitmisel kalendrist kiirem, siis hakkasin juba järgmiste päevade pealt ülesandeid otsima ja täitma ja sain mõningad tulevikust ära kustutada, mis oli veel eriti hea tunne – sain juba täna ühe homse või ülehomse asja tehtud – homme hooleta!

    Realistlikum planeerimine on stressivabam ja samas saad hea tunde, kui täidad mõne tulevase päeva ülesande juba ette ära.

    3. Lihtsalt alusta

    Ma tean seda praadimist mõne ülesande ees. Jah, kuigi kõvasti ahvatlevam (ja muidugi samas ka väga oluline) on postkast, Facebook jm väikesed asjad, mis kokku söövad aega, pane need ahvatlused olulise töö ajal kinni ja notificationid hääletuks (need võiks kogu aeg hääletud olla, sest nad ärritavad närvisüsteemi).

    Jah, mõne asjaga kohe kuidagi ei taha alustada. Ja see juhtub ka mul vahel. Alustamist takistavad mõtted nagu: “mulle ei meeldi”, “ma ei oska”, “ma niikuinii ei…”, “ma ei taha” jne. Nende mõtete pealt tekkinud tunded on ju ka okei ja neid võib tunda, aga ära jää nendesse mõtetesse ja emotsioonidesse kinni, vaid haara härjal sarvist ehk lihtsalt alusta.

    Näiteks minus tekitab vastuseisu kõik, mis on tehnoloogiaga seotud (“ma ei saa sellest niikuinii aru”), müümisega (“ma ei oska müüa”), videode filmimisega (“mul on nii ebamugav”). See on lihtsalt mu mugavustsoon, millest pean välja murdma. Ja neid asju ära tehes ma saan aru, et see kõik on mulle kasuks tulnud ja ma õppisin ära ja oskan ja julgen ja pole enam (eriti) hullu sarnastes olukordades.

    Tahtejõuga ja otsustuskindlusega saan tehtud ka lepingud, arved, sõidupäevikud jms mida hea meelega edasi lükkaksin (mõttega: “see on ju nii igav”). Mõnikord olen kogunud kokku liiga suure hulga tegutsemistahet ja nii jääb mul selle väikese, aga ebamugava ülesande tüüpiliselt üpris kiiresti täitmisest (kui palju arvete tegemine ikka aega võtab!) veel hoogu ülegi ja saan valmis ka artikleid ja muudki, mis ootasid homses järjekorras. Hoopis teine asi!

    4. Õpi juurde

    Mõnikord on oma mõtetest ja ideedest vähe ja tuleks abiks end natuke lisaks koolitada, midagi juurde lugeda-uurida. Jah, küsi nõu, abi, googelda, koolita end, kutsu inimesi lõunale, kellega asju arutada, reisi…

    Olen enda jaoks avastanud e-kursused ja osalen praegu kahes aastases programmis. Samuti olen endale teinud väikese listi inimestest, keda lõunale kutsuda (no pole veel kutsunud…). Ja vahel kuulan lõunasöögi valmistamise või pikema autosõidu juurde põnevaid podcaste.

    5. Tunne rõõmu ja võta paus

    Kui üks ülesanne ajab teist taga, siis selleks ei jää lihtsalt aega, eks? Me pole lastest tunnustusvajaduse osas siiski väga erinevad – vajame pärast millegi valmis saamist ikka õlale patsutust! Praegu vaevalt keegi patsutab, aga eks me olegi suurtena iseeneste lapsevanemad. Nii et tunne oma tehtu üle rõõmu, tunnusta end ning premeeri mitte millegi keelatuga, vaid kasulikuga – jalutuskäigu, maitsva puuvilja, pausi või lõunasöögi või väikese veebisurfamisega Instas või mujal lemmikpaikades.

    Ja elu on veel rohkem lill! Väikeste asjalike komponentidega ja samas vähem stressi.

    Mis sul siis praegu ära tegemist ootab? 🙂 Jõudu!

    Uuri ka seda: 9.-11-märtsil elustiili-retriit Saaremaal “Unistused reaalsuseks”

  • Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Olen 10 aastat olnud vabakutseline ja viimased poolteist ettevõtja. See on olnud suur hüpe: rahalised riskid uuel tasemel, aga ka võimalused – vaid taevas on piiriks! Teoreetiliselt. Ka tööajal pole piiri ning emotsioonid käivad kaasas iga uue sammuga tundmatusse. Ja igal tasandil on vaja tohutult panustada palju enne, kui üldse on aimu, mis võiks edasi saama hakata. See aasta pole olnud lihtne ega kerge. Sellegipoolest on ta tundunud just vajalik arenemiseks ja eneseusalduse kasvatamiseks. Ja ma ei vahetaks ühtki kogemust millegi muu vastu. Millised on alustava ettevõtja õppetunnid?

    1. Enne külva, siis lõika

    Oma ettevõte on nagu aed. Alguses peab nägema olemasolevas maastikus võimalust, oma visiooni – mida sa tahad luua? Siis on tarvis panustada aega ja raha, enne kui saad vilju maitsta. Ja sa ei tea, kas ja kuidas sinu idee selles “pinnases” kasvab, sa ei tea, kas see idee on justkui kohalik või pigem võõramaine taim – kas ta idaneb ja juurdub, kas vajab varju või päikest, vett või kuiva. Ja kui sa ühel hetkel seda juba tead, siis ikkagi veel ei oska öelda, kas viljad on mahlased ja magusad või hoopis pigem käbitaolised. Tuleb lihtsalt ära oodata ja proovida!

    Poolteist aastat tagasi, kui mu koostöö Sensa ajakirjaga lõpetati kulude kokkuhoiu pärast, siis sain samal õhtul aru, et see on kingitus, võimalus teha midagi täiesti oma. Nii hakkas kooruma Hingele Pai ajakirja idee, mis sai paari nädalaga päris selged piirjooned ja ka koostööpartneri, Marju Randmer-Nellise. Need poolteist aastat ongi meie jaoks olnud tohutu elukool ja ettevõtluskool ja loovuskool ja enda eest samal ajal hoolitsemise kool.

    2. Hirmu tõkked on ületamiseks

    Idee ja selle teostumise vahel on üks suur barjäär – hirm. Hirm on tunne, mida ma pole tahtnud tunda ja kui ma olen seda kogenud, siis õnneks vaid harvadel perioodidel ja mõned päevad järjest – hetke eel, mil kavatsesime tulla ajakirja ideega päriselt avalikkuse ette; kui oli vaja otsustada, mitu ajakirja esimese numbri tiraaži ja siis peagi lisatiraaži trükime… Iga kord, kui on vaja teha mingi otsus, millega seoses on suured rahad või siis suur ebakindlus, teadmatus. Pean otsuse tegema tingimustes, milles ma tegelikult ei tunne, et oleks otsustamiseks piisavalt infot. Kindlust.

    Siis tuleb seda kindlust saada võimalikult intuitiivselt. Ja intuitsioon töötab kõige paremini lõdvestunult. Hirm aga on lõdvestumise vastand. Seega olen läinud jalutama või vanni, kuulanud muusikat ja kindlasti igapäevaselt mediteerinud. Olen ka pidanud nõu endast kogenenumatega või siis võtnud veel hinnapakkumisi – olen teinud kõik, mis ma saan, et seda infot ja kindlust oleks pisut enam. Ja olen saanud endaga rahu nende otsuste eel. Ja mis veel parem – kõik on läinud hästi!

    Muidugi on hirmul ka oluline roll meid säästa ja ohtudest päästa, aga seda teame me kõik liigagi hästi ja seepärast ma ei peatu pikemalt sellel, et otsused peavad ikka olema tehtud võimalikult rohke ja kvaliteetse info põhjal ja kui sul seda piisavalt pole, siis uuri, kuidas seda saaks. Nöök on aga selles, et kui sul on kogu info ja tundub hea otsus, siis ikkagi on hirm.

    Mina olen hirmu tundnud põhiliselt rahalise riski pärast või emotsionaalses mõttes, tagasilükkamise ees. Oma lapsele ütlen ikka vahel, et kõik tunnevad hirmu – julged on need, kes teevad oma sammu sellest hoolimata. Nii et ühel hetkel olen ma ka ise pidanud seda julgust talle ette näitama ja olen siiski “hüpanud”, teadmata, kas mind püütakse. Hingele Pai püüti kinni ja maandus pehmelt tellijate turvalisse rüppe – meil oli esimesest numbrist peale just nii palju tellijaid, kui vaja, et saada kindlustunne edasi liikumiseks.

    4. Süda juhib rõõmuni

    Olen kogenud, et kui teha midagi südamega, siis inimesed tunnevad selle ära ja see tõmbab magnetina. Ja pakub endale muidugi suurt rahuldustunnet. Kui oleme tellijate kontsertidel või laatadel kohtunud oma lugejatega, siis on see ikka ja jälle lõppenud kallistustega. Ja see teeb nii suurt rõõmu ja kaalub üles kõik öötöö-tunnid, sest meie südamest loodu ja tehtu on ka lugejatele otse südamesse jõudnud.

    Ja kui tead, mis sind käivitab, inspireerib, mille peale su süda rõõmust hüppab, siis tuleb ka raha. Ja seda nii palju, kui su sügavad uskumused lubavad…

    5. Oma mõtete vangis

    Olles olnud pikka aega elustiiliettevõtja, mis on minu jaoks tähendanud, et kui ma teen seda, mida armastan ja saan selle eest nii palju tasu, et tulen ots-otsaga kokku – siis see ongi parim, mis saab juhtuda. Muidugi ma seejuures ei reisi, teen palju kodus lihtsat toitu ja püüan osta kasutatud riideid või mahekangastest riideid allahindluste ajal nii endale kui lapsele, hoida kulud minimaalsed. Aga Marju pani mind sellele mõtte- ja teguviisile vaatama veel ühe nurga alt: kindlasti on võimalik saada ka õiglast tasu tegevuse eest, mida sa armastad. Isegi kui see pole hetkel võimalik, aga ideena jätta see võimalus oma peas. Võttis aega, enne kui ma hakkasin uskuma selle võimalikkusesse idee tasandil. (Praktikas on sinna veel minna.)

    6. Küsi abi

    Üksi kõike ei jõua, aga siin on nokk-kinni-saba-lahti olukord. Üksi ei jõua ja kuna sissetulekut (tavaliselt kohe) pole, siis pole võimalik ka kedagi palgata. Kui pole võimalik (jutumärkides või ilma) kedagi appi palgata, siis sa leiad end tegemast kõikvõimalikke töid, mida sa teed aeglasemalt ja kehvemini kui keegi teine ja samas ei jõua nii palju tegeleda sellega, milles sina oled tõeliselt hea. See on lõputa ring, kuni sa ise otsustad sellest välja murda. Olen aasta pärast alustamist mõned ülesanded ära andnud: andmete sisestamise ja ajakirjade laialiveo poodidesse. See on juba suur kergendus ja jääb rohkem mahti luua! Ja järgmisel kuul annanka osad arveldamise teemad üle – valgus paistab tunneli otsast!

    7. Tervis, kõige kallim vara

    Ja selle aastaga olen õppinud veel midagi väga olulist kogu ülejäänud eluks – tervis ja uni on olulised ja nende eest hoolitsemiseks tuleb aega võtta enne kui kõik meilid on loetud, kõik lepingud on allkirjastatud, kõik andmed on sisestatud ja asjad posti pandud. Sest enda puhekaega on nii lihtne edasi lükata. Ja kuigi esimese aasta entuasiasm ja sära ja power annavad tohutu jõu, ei tohi seda ikkagi päris ära kulutada, vaid osa jätta ka enese ja oma loodu jätkuvaks õitsemiseks. Sest mitte ainult ettevõte pole nagu aed, vaid me ise ka. Ja me räägime ikkagi püsikutest 🙂

    Nüüd on need õppetunnid muutnud meid tugevamaks ja targemaks ja andnud hoogu ja eneseusaldust veelgi juurde. Armastades seda, mida me teeme, särab teiste rahulolu meile kütuseks vastu!

    Foto: Triin Maasik

  • Taas üks reklaamivaba aasta Hingele Pai ajakirjale

    Taas üks reklaamivaba aasta Hingele Pai ajakirjale

    Esimene Hingele Pai ajakirja aasta on olnud intensiivne, pühendumist ja õppimisvõimalusi täis, särav, energiline ja väsitav ühtaegu – nagu iga algus. Oleme palju südameid võitnud ja samas mõistnud, kui julged olime reklaamivabana lendu tõustes! Nüüd lendame vastu uuele reklaamivabale aastale ja selleks on sul võimalik meile hoogu anda Hooandjas!

    Oleme sellesse ajakirja panustanud poolteist aastat oma aega, pühendumust ja südamesoojust ja ajakirja esmanumber nägi trükivalgust veebruaris 2017. Eelmise aasta esimesel poolaastal saime Lehepunkti TOPis 1455 Eesti poodides müügil olevast ajakirjandustiitlist auväärsele 67. kohale, umbkaudu Säde ja Buduaari vahele.

    Hingele Pai on kaasaegne ajakiri – visuaalne, ilus ja kvaliteetne. Meie artiklid ja fotod on puhas autorilooming ehk me ei kasuta fotopanka ega anonüümseid tõlkeartikleid.

    Meie ajakiri on veel mitmes mõttes teistsugune.

    Hingele pai tähistab seda tunnet, mida selle ajakirja lugemine, sirvimine, vaatamine tekitab. Rahu ja heaolutunne – vastandina igapäevaelu kiirusele ja hektilisusele. See tuleb sellest, et Hingele Pai on müra- ja reklaamivaba. Ajakirja reklaamivabadus on ainulaadne lähenemine.

    Mitmed ajakirjad räsivad ebaloomulike piltidega lugejate enesehinnangut – lugeja võrdleb ennast teadlikult või mitteteadlikult ülitöödeldud fotodel olevate naistega. Seda on seostatud söömishäiretega, ostlemissõltuvuse jm enesehinnangust tulenevate destruktiivsete käitumistega. Ja sellest on lõpmata kahju, sest saab ka teisiti. Hingele Pai toetab enesehinnangut, on inspireeriv ja praktiline.

    Me anname praktilisi soovitusi täisväärtuslikumaks ja rahuldustpakkuvamaks eluks. Meie teemad on psühholoogia, tervis, meelerahu ja loovus, kodu-suhted-pere, aga ka töö ja efektiivsus, ettevõtlus ja investeerimine ning reisid ja loodus.

    Meie kirjutamisstiil on isiklik ja südamlik ja sageli ootamatutest vaatenurkadest. Kirjutan päris palju ise ja lisaks on meil aasta jooksul olnud umbes 90 kaasautorit, nende hulgas Valdur Mikita, Hedvig Hanson, Marika Blossfeldt, Mick Pedaja, Kadri Voorand, Jesper Parve… Kevadnumbrist hakkab kolumnistiks ka Justin Petrone.

    Hingele Pai ilmub neli korda aastas, ta on üpris mahukas oma 130 leheküljega ja pigem hooaja mõttekaaslane, raamatu ja ajakirja vahepealne – bookazine. Meil on nii pikemaid kui lühemaid, paari minuti lugusid, ka fotolugusid ja nn sirlivlugusid – saad oma hingele-pai-tunde kätte ainuüksi ajakirja lehitsedes. Me arvestame tänapäevase elustiiliga – kellelgi pole eriti aega.

    Ja veel – Hingele Pai pole ainult ajakiri, vaid ka kogukond – korraldame oma tellijatele sündmusi nt kontserte, mis on olnud väga südamlikud ja erilised õhtud.

    Kui sulle läheb korda see, mida me teeme ja see võiks panustada ka sinu ellu, olen väga tänulik, kui tellid läbi Hooandja ja annad meile hoogu, et hoida ajakirja reklaamivabana ka edaspidi.

    Hooandjas kogutud summa läheb kevadnumbri trükikulude katteks ja oma toetuse saab anda SIIN. Suurimad tänud!

  • Ka täiskasvanutel on jõuluootused…

    Soovin et sinu jõuluootused läheksid täide! Ja kui nad ka päris täpselt täide ei lähe, oleks ikkagi oskust rõõmustada!

    Ilusat jõuluaega!

  • Miks laseme räsida oma enesehinnangut?

    Miks laseme räsida oma enesehinnangut?

    Igal ajastul on oma iluideaalid ja öeldakse, et läbi aegade vastab nendele igal ajastul umbes 5% naistest. Aga kõik me ülejäänud! Meie tahame ka õnnelikud olla ja seda ilma oma keha kurnamata, arutuid kulutusi tegemata ja mürgiseid tooteid kasutamata. Kas on üldse tänapäeval võimalik niimoodi läbi saada? Miks meil üldse tuleb mõttesse soovida olla kellegi “moodi”?

    Paljud moeajakirjad räsivad naiste enesehinnangut – naised piltidel pole naturaalsed, vaid fototöötluse tulemus, välismaistes ajakirjades kasutatakse osaliselt isegi täiesti arvuti genereeritud modellipilte. Ehk siis lugejad võrdlevad endid (teadlikult või alateadlikult!) ülitöödeldud fotodel olevate naistega või siis lausa mitteeksisteerivate naistega!

    Võrdluspildist tulenevat järeldust enda kohta on seostatud söömishäiretega, ostlemissõltuvuse jm enesehinnangust tulenevate käitumis- ja sõltuvusprobleemidega. Ja sellest on nii lõpmata kahju, sest saab ka teisiti. Näidates päris elu, päris inimesi, nende elusid koos kõikide uperpallidega ja samas ka õpetlike lugudena. Sellistena, mis on meile kõigile järele tehtavad lihtsalt väheke oma harjumusi korrigeerides selliseks, et oleksime eluga tõesti jätkusuutlikult (oluliselt) rohkem rahul.

    Üks kõige lihtsam viis endale lähemale tulla on vaadata peeglis endale silma ja valida kriitiliste mõtete asemel hoopis end toetavad. Ja teine sel teel toetav lähenemine on endale andestamine, et me pole täiuslikud. Kui see lohutab, siis keegi pole. Mina muidugi ka mitte!

    Arukaid ja tõhusaid soovitusi enese toetamiseks anname ka Hingele Pai ajakirjas ja valime iga teksti ja pildi hoolikalt, et see tõesti ehitaks üles enesehinnangut ja tooks rahuldustunnet ilma tekitamata tunnet, et seda peaks kusagilt mujalt otsima kui enda seest ja lähiümbrusest.

    Foto: Triin Maasik