Ostukorv

Tag: suvefestival

  • Vaata, kui äge aasta tuleb!

    Vaimustavat aastat!
    (Ja kui soovid väikest toetust, siis osale minu homsel tasuta vebinaril “Sinu vaimustav aasta”. Registreeru praegu siin, et osaleda laivis või hiljem.)

    Olen nii elevil, teatades sulle uutest plaanidest!

    Käin ajaga kaasas (aja-kiri ei tohikski muud teha!) ning jätkan uuendatud veebiportaaliga, kus toimib ka e-pood ning online kursused ja näeb sündmuste kalendrit.Vaata siit.

    Nii teistmoodi ajakirja tegemine nagu Hingele Pai on olnud suur spagaat mitmete ootuste vahel.
    Küsisin hiljuti sinult, mida ootad trükiajakirjalt ja sain palju asjalikke ja südamlikke vastuseid.
    Otsustasin, et praegusel kujul enam trükiajakiri ei ilmu.

    AGA! Kui kõik sujub, on plaanis jätkata trükiväljaandega kord aastas ja ma hakkan seda looma täienenud tiimiga! Hoian sind kursis! Praegu kehtiva tellimusega saad raha tagasi. Kui oled tellija, siis otsi oma meilboksist minu kirja, mille saadan täna pärastlõunal.

    Minu nägemuses ilmub uus kogumik-ajakiri-raamat-bookazine just kusagil aasta lõpu või alguse kandis, et uuel aastal oleks motivatsiooni ja tuge teha enda jaoks olulisi muutusi ja arenguhüppeid.
    Kui tahad olla esimeste seas, kes seda sügisel tellida saavad, jäta oma meiliaadress siia.

    Ja selle aasta arengumootoriks sobib suurepäraselt praegu toidu- ja raamatupoodides müügil olev Hingele Pai talvenumber, mis kiht-kihilt avab veelgi parema elu tahke ja ehk üllatabki sind, nagu mindki.

    MEIE KÕIGI PARATAMATUD LEMMIKUD – DIGIKANALID

    Sulle olulisi muutusi toetavad ka minu e-kursused. Uusim on hetkel talvise elustiili 3-päevane minikursus, kus olen arvestanud, et idamaised tervise- ja heaolutarkused sobituksid kergusega meie kiiresse elurütmi.
    Osta oma kursus 9 euroga siit ja saad ligipääsu videodele uues veebiportaalis.

    Sel aastal tuleb lõpuks ka piiiikalt praetud podcast, mida soovisin juba kolm aastat tagasi teha kohe ajakirjaga paralleelselt ja senised vebinarid on ka pisut seda kohta täitnud. Kuuled uuest podcastist ja selle teisest tegijast peagi (…võin juba praegu ette öelda, et ta on mees!). Hetkel on meil sahtlisse salvestatud neli osa, aga nendele eelnevad osad on veel puudu, nii et marineerime veel natuke.

    Homme toimub selle aasta esimene vebinar teemal Sinu vaimustav aasta!
    Jagan oma praktilisi ja teadusnippe, kuidas luua elu, mis on täis rõõmu ning jõuda aastaga sama palju kui tavaliselt nelja aastaga.
    Teeme läbi kogu eesmärkide seadmise protsessi ja saad selgust oma sihtides ning enesekindluse nendeni jõuda. Ja kui osaled laivis, siis saad ka midagi erilist boonuseks.
    Registreeru tasuta siin.

    SILMAST SILMA EHK SEE MIS MEILE PÄRISELT HEAD TEEB

    Hingele Pai on elustiil ja mõtteviis, aga ka kogukond. Et saaksime silmast silma ja südamest südamesse kohtuda, jätkame inspireerivate päriselu sündmustega muidugi ka! Ja raamatud – paistab, et neid tuleb mul praegu hooga!

    Hetkel on juba toimetaja käes mu järgmise raamatu käsikiri “Sõltumatu naine”, mis tuleb välja erilisel investeerimise ja täisväärtusliku elu konverentsil 28. märtsil Tallinnas. Pileti saad ette osta siit praegu esimesele 50 osalejale erihinnaga 59 eurot, mille sees on terve päev inspireerivat ja praktilist infot, ägedad naisesinejad ja naisosalejad, soe rikkalik lõunasöök ja värskelt ilmuv raamat. Tasumiseks tee palun ülekanne ja registreeru siin, ülekande detailid siin:

    Kui äge, tuleeen!

    “Sõltumatu naine” raamatu tõukeks said minu viimaste aastate rahateemaline teekond, taipamised, katsetused, kogemused ja see on mõeldud inspireerima ja on ka samm-sammulise nõuanderaamatuna kasutatav.

    Kohtume ka suvisel oma elu uuele tasemele lennutamise festivalil25. ja 26. juulil Haapsalus. Pane kalendrisse – see tuleb mega äge sündmus, millest tahad kindlasti osa saada! Edu Akadeemiaga koostöös oleme arendamas hoopis uut ja omanäolist festivali! Ja kuigi festival alles kujuneb, on erihinnaga eelmüük juba käimas!

    20.-22. novembril sulpsame jälle mulle armsaks saanud jäävanni (tegelikult on jäävann sel koolitusel vabatahtlik ja koolitusest saab 90% kasu oma stressireaktsiooni juhtimisele ja tervislikule elule ka jäävannita!) ning kogeme lihtsa tervisliku elustiili mõju (20. nov) ja hingamistehnikate elumuutvat powerit (22. nov). Loe lähemalt siit ja osta pilet juba ära: 21. novembri Wim Hofi meetodi treeningu piletid on juba saadaval siin.

    Mu värske raamat “Vaba ja metsik” on saanud väga sooja tagasisidet ja minu varud on juba otsas.
    Raamatupoodidest veel leiab neid raamatuid!
    Olen ühtlasi väga rõõmus, et sain need tänu ise kirjastamisele müügile anda väga mõistliku hinnaga.

    Üks lugeja kirjutas mulle nii:
    “Loen praegu Su uusimat raamatut ja tahan nii väga oma emotsioone jagada. Olen suur raamatute hoarder ja lugeja, lugemisjärge ootavad kümned ja kümned raamatud. Aga millegipärast jätsin need kindlasti põnevad sabasseisjad ootama ja haarasin kohe pakiautomaadilt tulles Sinu raamatu. Juba kaane tekstuur on selline mõnus mahlane. Ja pildid just sellised, mis tekitavad heaolutunde. Ja su tekstid lausa libisevad mu silme ees. Tabasin end just hetk tagasi mõttelt, et ma nagu ei loekski raamatut, vaid istuks armsa sõbrannaga köögilaua taga ees tass teed ja lihtsalt pajataks oma elust. Inspireerivaid, motiveerivaid raamatuid, mis just sel eesmärgil kirjutatud, ma tavaliselt ei loe. Pelgasin, et ehk taas üks. Aga ei, hoopis vestlus elust enesest mõnusas rahulikus miljöös. Aitäh Sulle nende kaunite hetkede eest! Kõlab nagu tänukaart sanatooriumikaaslasele, aga tegelikult ei ole paremaid sõnu kirjeldamaks seda rahulolutunnet, mida kogen nii Sinu raamatut kui ajakirju lugedes :)”
    Anneli

    Lisaks saame kohtuda väiksematel hubastel koosviibimistel, näiteks minu elustiili ühe alustala, puhaste eeterlike õlide seltsis või raamatuesitlustel erinevates linnades. Palun märgi oma põhimõtteline huvi ja linn (ka Tallinn) siin, et saaksin anda märku, kui olen sinu lähedale tulemas! Vaata teemasid ja pane oma huvi kirja siin!
    Samuti võid minuga teha individuaalse konsultatsiooni.

    Ja muidugi armastan kvaliteetset taimset toitu – ja head rasvad on üks tervise alustalasid – seepärast toon juba 9 aastat Kreekast Eestisse peredele kuuluvate väikeste oliivikasvanduste viljadest esimese külmpressi kvaliteetset oliiviõli. Värskest saagist pressitud õli on Eestis jaanuari keskel. Telli siit ette ja saan sulle õli panna pakiautomaati teele. Pakend on viieliitrine.

    Ega’s muud kui vaimustavat aastat ja loodan, et saan sind ka sel aastal inspireerida!

  • Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Käia 3 korda päevas 25-kraadises merevees, vaadata päeval ereda päikese sädelust ja öösel täiskuuteed mereveel, siis järgmisel õhtul verekuud ja kuuvarjutust. Seda kõike ümbritsemas võrratu õhkkond ja saatmas Kalana Saundi huvitavad rütmid ja kõlad.

    Reede hommik vastu laupäeva: erepunane päikesekera on just tõusnud metsapiiri vahelt. Kunstnik Kris Lemsalu telgi (telgi nimi Fliis Lemsalu väärib eraldi äramärkimist!) ees tantsib ennastunustavalt umbes kolmkümmend inimest. Mõned käivad ujumas, mõned istuvad, lihtsalt naudivad elu ja olemist. Õhkkond on vaba ja sundimatu, muusika seinast seina.

    Pühapäev, festivali järelpidu imekaunil Tohvri rannal. Päike paistab ja ambient paitab kõrva. Õige pea tõuseb aga tumesinine pilvemassiiv, kõik liiguvad, algab meeletu torm: vihma sajab diagonaalis, mere ja maa piiri pole enam näha, kadakad on vastu maad.

    Järelpidu jätkub Suurbritanniast pärit Tapes’i live-ambient’iga kohaliku puhkeküla klaasist paviljonis. Ühel pool on põuavälgu moodustatud ämblikuvõrgud, teisel pool helendab loojang. Rahulikud helijoad pärast tormi.

    Ja siis muidugi tume, puiduhõngune paadikuur, kus sai mitme päeva jooksul kuulata eri žanris suurepäraseid etteasteid ning mis toetas iseäranis hästi veidi jõulisema ja sügavama kõlaga sette ja live-esinemisi.

    Harva kõlavad muusika ja keskkond nii sujuvalt kokku kui tänavusel Kalana saundil.

    Järgnevalt peatun mõnedel rohkem meelde ja kõrva jäänud artistidel. Festivali üks oodatumaid artiste, Suurbritanniast pärit Lone’i etteaste oli kindlasti üks festivali kõrghetki. Täiesti ennastunustavalt tantsiv publik, soe ja ilusate harmooniatega pikitud tantsumuusika – kõik see kokku tõi paadikuuri katuse alla plahvatusliku energia ja tänulikud naeratused.

    Lu:k ehk Eestis 90. aastatel alustanud ja muusikamaastikul tugevalt kanda kinnitanud jungle’i-legend mängis veidi enne kuldse loojangutunni saabumist oma tuntumaid ja vähem tuntud lugusid. Lu:ki 90ndatel sündinud “Lovin U” ja “La:v” on kohalikel pidudel viimastel aastatel üha enam kõlanud ja alati mõnusat, helget, sooja energiat tekitavad palad. Kuulda neid lugusid live’is suvesoojuses on aga midagi muud. Kel võimalik, soovitan soojalt Lu:ki live’i külastada.

    Kitchen brothers oli minu jaoks selleaastase festivali suuremaid üllatajaid. Olgugi et ma igapäevaselt dnb’d ja jungle’it ei kuula, oli nende meloodiliselt pehme ja sume helikeel väga nauditav ja kaasahaarav, pehmem ja voolavam nende žanrite tavapärase kõlaga võrreldes. Teisel õhtul esinenud Kitchen Brothers kooseisus Kadajane ja Kuup tõestasid, et lisaks house’i- ja technoartistidele on Eestis ka väga tasemel uue laine jungle-artiste. Suurepärane poolöine ja järjest hoogu kasvatav tantsumuusika.

    Tavapäraselt viiulil ja vokaaliga pärimusmuusikast inspireeritud eksperimentaalmuusikat esitav Maarja Nuut astus mustrist välja ning tegi oma elu esimese avaliku DJ-seti, mängides peamiselt techno-palu. Sedalaadi žanrist ja harjumuspärasest välja astuvaid esinemisi võiks festivalidel-pidudel teha julgeminigi! On ju palju neid muusikuid, kes ise kuulavad väga erinevaid ja sageli omaenda muusikast eemale jäävaid žanre.

    Cubus Larviku ehk Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve eksperimentaalsemad helimaastikud sobisid nagu valatult hämarasse paadikuuri. Vaheldumisi voogav ja jõuline elektroonika pakkus lisaks helilisele lausa ruumilist elamust, mida võimendas hästi valitud valguslahendus. Cubus Larviku muusikas on mahtu ja sisu, see paneb peatuma ja süvenema, sellest ei saa ka festivalisaginas lihtsalt mööda libiseda.

    Rain Tolgi ja Ivar Murdi set oli ajastatud ideaalselt teise päeva lõunasse, mil keha oli veel eelmise öö tantsust raske ja nii võis põhupallidel ambient’i saatel silmad kinni pikutada või pilvi vaadelda.

    Neuronphase’i väga hea set läks aga kellaaja tõttu paraku tühjale saalile. Raul Saaremetsa Burial-i tribuut sobitus hästi õhtuse atmosfääriga ja võimaldas korraks tumedamatesse helimaastikesse sukelduda ning õues intensiivsematest artistidest pausi võtta.

    Club Felicity laupäeva ööl ja hommikul muulilaval demonstreeris eelkõige noori elektroonilise muusika talente, kes alles hakkavad kohalikku skeenet kujundama. Eelnevate aastatega võrreldes pigem live’ide kui DJ-set’ide kasuks tehtud valik lõi olukorra, kus festivalil kõlanud muusika enam mõjule pääses. Live’i puhul läheb energiast enam tähelepanu konkreetse artisti kõlapildile ja isikupärale ning publikki keskendub rohkem kuulamisele kui tantsimisele, vestlemisele või vägijoogi rüüpamisele.

    Festival ei olnud seekord nii kontsentreeritud kui eelmistel kordadel. Muidugi oli ka rohkem lavasid ja artiste, kuid publiku mõttes hajus olukord ja energia veidi laiali, seda eriti hommikupoole, kui paljud magasid. Boonuseks oli aga see, et nii sai igal hetkel suurema rahvasumma seest vaiksemale poolsaarele jalutada ja seal kahe telgi vahel valides muusika kuulamise ja tantsimise vahepeal põhupallidel vedeleda või valgustatud vanal laevakerel turnida.

    Hea ongi tõdeda, et kõigi kolme toimunud Kalana Saundi valguses jätavad korraldajad endiselt muusikale ja publikule piisavalt ruumi. Pean silmas nii füüsilist kui vaimset: lavad on teineteisest piisavalt kaugel, et jalutuskäigu jooksul ühelt žanrilt teisele ümber lülituda, päevasel ajal on aega, et end ujudes või ümbrust uudistades laadida, pelgamata, et midagi olulist kuulmata jääb ning festivaliala ei ole puupüsti inimesi täis. On ruumi, et hingata, niisama oleskleda ja muusikat nautida.

    Tänuväärt on festivali püüe vähendada prügi hulka, kasutades panditopside süsteemi ning prügi sorteerimist, seda eriti arvestades järjest süvenevat kliima- ja ökokriisi. Loodan, et see näitab eeskuju ka teistele suurüritustele.

    Kalana Saund tundub olevat pigem teadlikuma publiku pärusmaa: inimesed, kes sinna jõuavad on avatud meelega, valmis laskma end üllatada ka artistidel, kellest midagi kuulnud pole. Ning muusikamaitse võngub seal intellektuaalse elektroonilise-eksperimentaalse-house’i-techno vahepeal. Atmosfäär on meeldiv, inimesed sõbralikud ja üksteist austavad, samas valmis iga kell varahommikul jalad valusaks tantsima.

    Kalana Saund on endiselt kodumaa hubasemaid ja inimsõbralikumaid festivale. Ole sa ükskõik millise välimuse, orientatsiooni ja ensemääratlusega – kõik mahuvad ära, kõik on võrdsed ja iga elektroonilise muusika žanri austaja leiab oma.

    Elu on elamiseks ja nautimiseks.

    Jällekuulmiseni järgmisel suvel seal kusagil Läänemere külje all.

  • Intsikurmu – tagasi juurte juurde?

    Intsikurmu – tagasi juurte juurde?

    Tänavune, kuuendat korda toimunud Intsikurmu festival oli kahtlemata külaliste arvu ja festivali mahu poolest senistest suurim. Sellest andsid tunnistust toidutänaval tunglevad inimesed, väljamüüdud telkla ning üldine melu ja detsibellide tase.

    Esimestele toimumisaastatel väga boheemlasliku õhkkonna, intiimsuse ja looduskauni toimumispaigaga festival on liikunud üha laiema publiku kaasamise suunas ning sellest johtuvalt on festivali võrreldud Positivusega. Tõepoolest, telklas end üle piiri joonud alaealised ja/või napilt täisealised noored või artistide valik põhimõttega „midagi kõigile“ võib viia mõtted liig suureks paisunud ja kommertsialiseerunud festivali edasisele arengule.

    Küll aga on Intsikurmu paljuski arenenud. Näiteks on kõvasti paranenud toitlustus: sel korral oli lisaks tavapärasele tänavatoidule, paarile õuerestoranile ja kohalike kaasamisele (legendaarsed kohalike prouade kaneelisaiad!) kohal mitmed veganveokid, samuti sai kvaliteetset kohvi sel aastal õige mitmest müügipunktist. Ka alkoholi müük oli läbimõeldud ja maitsekas, seda enam et keskkonnasäästlikkust silmas pidades on kasutusel panditopsid ja prügisorteerimine.

    Kõige suurem kiitus läheb aga kindlasti festivaliala kujundusele: varemgi loodusega sobituvaid dekoratsioone katsetanud Intsikurmul nägi sel aastal mitmeid kauneid valguskunstnik Oliver Kulpsoo valgusinstallatsioone, suurepäraselt metsa sisse sobituvad disainriiuleid ja raamatuid, kangast ja muudest materjalidest tehtud unenäopüüdjaid, põiminguid ja muid kaunistusi. Kõige enam torkasid silma aga BMW-installatsioon ühes populaarse söögikoha Noodle box lavaga ning Lastekurmu – haldjamaailma ja retrolikku mängutuba meenutav suur lasteala, kus sai nii hiiglaslikul võrkkiigel hüpata ja padjasõda mängida, trükimasinal trükkimist proovida kui ka puude külge kinnitatud traadiga telefonidest sõbrale või emale-isale helistada. Väga sümpaatselt mõjus Eesti Pagulasabi Keskuse kaasamine lastealal: nii said lapsed ja teisedki külalised kuulda ja näha oma rahvuslikke trummirütme, laule ja tantse esitavaid inimesi. Hea näide kultuurilisest lõimumisest meie oma väikses Eestis!

    Festivalil üllatasid enim andekas soome jazz-muusik, multiinstrumentalist Jimi Tenor ning taanist pärit räppar ja hip-hop artist Suff Daddy, kes esines nime all Suff Daddy & The Lunchbirds, kaasates ka trummari ja kitarristi. Mõlema jazzilikud meloodiad, mis põimusid elektroonikaga ja vokaaliga tõid endaga kaasa suviselt sooja tunnetuse ja panid tantsima ka need, kelle jaoks artistid tundmatud olid. Antoxa MC on Venemaal juba väga tuntud kuju, Eestis esines ta sel suvel ka Mägede Häälel ning on meelde jäänud multitalendina, kelle räpp vaheldub tänavatantsu, kätelseisude ja funk’ilike trompetisoolodega. 28-aastase artisti live’id on kaasahaaravad ja mõjuvad sümpaatselt, kõnetades eelkõige nooremat publikuosa.

    Lavashow poolest oli kõigist peajagu üle Big Freedia, artist, kes on kaasa teinud Beyoncé ja teiste sama kraadiga kuulsuste albumitel ja keda hiljuti sai näha Drake’i uues videos. Esimesel 15 minutil lugesin kokku umbes seitse eesti meest, kel oli lihtsalt üllatusest suu lahti jäänud. Sellist show’d, kus taustatantsijad täie hooga igas asendis twerk’iks, üks neist meesterahvas, ei ole kodumaal veel küll nähtud. Lisaks juusteviskamised, saltod, spagaadid – tantsijate tehniline võimekus oli maailmatasemel.

    Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

    Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

    Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

    Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

    Väga paljusid instrumente valdav Youngblood meenutab oma helikeele poolest mingitel hetkedel Bon Iveri, teisal jälle Sufjan Stevensit, kuid teda eristabki neist just niivõrd paljude instrumentide valdamine ja paigatunnetus. Nimelt on ta äsjailmunud esimesel albumil kõik lood seotud tema reisidega ja külastatud paikadega: plaadilt leiab näiteks lood pealkirjaga „Stockholm“ ja „Birds of Finland“. Soovitan tema rahulikku albumit kuulata ka neil, kes huvituvad indie-folgist ning kes festivalile sel korral ei jõudnud.

    Omamaistest artistidest sobisid kõik metsaparki nagu valatult. Iseäranis jäid meelde Levski Oru laval ning Chalice Metsalaval ühes Olavi Ruitlasega. Meisterjaan tõestas lava ette kogunenud noorte andunud pilkude ja hüüete järgi, et parmupill tänapäevases töötluses on populaarne ka pealekasvavas muusikahuviliste põlvkonnas.

    Festivalile punkti pannud Lexsoul Dancemachine tõestas, et kuulub suurele lavale, suutes oma energia, rütmi (kiitused löökpillimängijatele) ja ülevoolavusega täita kogu lava ning viia tuju lakke. Kui varasemad Lexsoul Dancemachine’i kontserdid on demonstreerinud, et kodumaal on võimalik teha kaasahaaravat ja õiget funk’i, siis see kontsert oli tase omaette.

    Robert Linna, kes juba Elephants from Neptune’i vokalistina on end karismaatilise lauljana tõestanud, on Lexsoul Dancemachine’is oma nišši laiendanud ja paistab silma erilise artistlikkusega, samas näidates ka oma lauljaampluaad ja vokaalset võimekust. Klahvpillimängija Joonas Mattias Sarapuu oli täis nakatavat energiat ja tema crowdsurfing hiiglasliku flamingoga on vaatepilt, mis festivali lõpuna tõepoolest mällu sööbis. Vääriline ja lõbus punkt mõnusale nädalavahetusele.

    Intsikurmul muudab muusikaliste etteastete kogemise hõlpsamaks see, et enamiku artistide esinemised ei kattu: nõnda saab liikuda mugavalt ühelt alalt teisele ning ükski huvitav ja paeluv artist kuulamata ei jää. Samuti alustatakse laupäeval programmiga üsna varakult, tänu millele ei veni live’id varahommikusse ning ka telklas hommikul ärganud publik saab terve oma päeva sisustada. Jääb vaid loota, et lisaks festivaliala hubasusele ja laia žanrilise mitmekesisusega artistidele jääb Intsikurmu oma liistude juurde ega kujune intiimsest, muusikale, loodusele ja kvaliteetsele söögile keskendunud metsafestivalist kommertslikuks massiürituseks. Lisaks muusikalile on ka festivali toimumispaik juba elamus omaette, eriti, kui see on kaunistatud ja hämaruses paistab metsaveerelt loojangukarva taevas.

  • Kulgemised Joogafestivalil

    Kulgemised Joogafestivalil

    Iga Joogafestivali valmistame ette umbes aasta või pisut enam. Kavas oli seekord 40 sündmust kahe päevaga. Seekordsel, järjekorras juba seitsmendal festivalil saime tunda suve tõelist leitsakut ja näpuotsaga sooja vihma raskeid tilku, tantsisime end võhmale, joogatasime painduvaks, nautisime suvist õhkkonda, südamlikku seltskonda ja häid maitseid. Peakorraldajana on mul alati südames soov, et kõik sujuks ja ma võin öelda, et seekord sujuski eriti mõnusalt. Ja sisukalt ka.

    Tavaliselt on mul endal üsna vähe võimalust Joogafestivalil osaleda, tänu erilisele korralduse sujumisele (aitäh kõigile meie tiimis, vabatahtlikele ja asjaoludele!) oli aga seekord pisut enam võimalust kaasa lüüa kui tavaliselt 😉 Kasutasin seda kaks korda ühel ja kaks teisel päeval (lisaks lihtsalt linnusehoovis vaibi nautimisele ja telefoni otsas või telefonivalmis olemisele).

    Kuulasin oma viieaastase pojaga Polina Tšerkassova liigutavaid muinasjutte eksootiliste vanaaegsete instrumentide saatel ja elasin kaasa Jocke Salokorpi loengus “Toores autentsus kui vaimne praktika”. See teema lihtsalt nii kõlas minu mõtteviisiga kaasa 🙂 Nautisin ka ekstaatilise tantsu etnorütme ja varahommikust detox päikesetõusujoogat. 

    Üks mõnus kokkuvõte on siin:

    Haapsalu iseenesest on suvistel päevadel ja õhtutel imearmas – nii kohvikud, rannapromenaad, puitmajakesed, viljapuuaiakesed, inimesed, kassid-koerad – kõik on lihtsalt nii chill et armu või ära!

    Ja vaata, milline on Haapsalus üks suvine pühapäeva hommik kell 5.30
    Pilti tehes olin teel päikesetõusujoogasse, puhanud ja värske 🙂

    Joogafestival on alkoholivaba ja armas sündmus. Selle tundsid ära ka Haapsalu Piiskopilinnuse juhatajad ja lubavad meie festivali osalejatel esimesest festivalist saati (2012. a) linnuses ka telkida. Valge Daami akna kõrval. Müstiline!

    Joogafestivalil oli sel aastal 7 lava ja saali. Kuna aga merevesi oli 25 kraadi kanti, siis siin on õhtune hetk rannas:

  • Rain Tunger korraldab Joogafestivalil maailmamuusika rännaku

    Rain Tunger korraldab Joogafestivalil maailmamuusika rännaku

    28.-29. juulil toimub Haapsalus Joogafestival, kus Rain Tunger valib muusikat ekstaatilise tantsu jaoks. Tunger on 11 aastat olnud Raadio 2 tantsumuusika saate “Progressioon” juht ja nimetab end maailmamuusika fänniks.

    Mida oled sa joogapraktikast võtnud kaasa igapäevaellu ja kuidas üldse joogateekonnale asusid?

    Esimese praktilise kogemuse sain hatha-jooga õpetaja Holger Oidjärve juhendamisel. Joogatunni lõppedes oli minu seisund võrreldes eelnevaga totaalselt muutunud. Kehas oli kergus, meeltes valitses vaikus, kogesin südame avanemist, helgusetunnet. Nägin kogu oma elu teistes toonides ja seda kõigest ühe tunniga. Soovisin endale rohkem sellist seisundit, seega nii see alguse saigi.

    Mida kujutab endast ekstaatiline tants Joogafestivalil?

    Eesmärgiks on vabadustunde kultiveerimine, ühenduse loomine sisemise lapse ja seeläbi elurõõmuga. Meie kehades liigub väsimatult kõik 24/7. Sellest järeldan, et liikumine on ka meile olemuslikult hästi tähtis. Eelnevad kogemused ja oskused pole siinkohal olulised. Joogafestivali ekstaatilisel tantsul ootab meid ees maailmamuusika kontsert ja house-muusika rännak, täis kõiksuguseid rütme, värve, harmooniat ja kulminatsioone. Oleme tunnistajateks minu püüdlustele luua terviklik seiklusterohke kuuldemäng, mis puudutab meis kõigis midagi ürgset. See on kõige parem kingitus üldse – kingitus iseendale. Soovin kõikidele osalejatele avatust, usaldust, enesele lubamist, kohalolu, vabadusetunnet, sügavat kogemiserõõmu, palju naeratusi ja kõike muud, mis toetab igaühe isiklikku sisemist rännakut.

    Kuidas on tants ja jooga omavahel seoses?

    Praegusel hetkel arvan, et kohalolu, lahtilaskmine, lubamine kehal liikuda nii, nagu keha seda soovib. Märkan päris tihti, kuidas minus on ahelad, mis ei luba mul täiesti vabalt tantsida. Küll keegi vaatab, tunnen ennast nõmedalt, kas ma teen seda ikka õigesti või eitan, et see mulle meeldida võiks jne. Tegemist on protsessiga, mida vaatlen suure usalduse ja imetlusega. Teadlik tants, eneseväljendus liikumise kaudu ja selle pidev praktiseerimine on olnud minu elus vabastavaks jõuks ning suureks abiks enese aktsepteerimisel, armastamisel.

    Mis on see, mis sind tantsu juures võlub?

    Võlub sisemise vabaduse tunne, sellest tulenev rõõm ja ka võimaluste piiramatus. Lisaks veel sünergia, mis tekib teiste imeliste inimestega ehk sügavam ühendatusetunne kõikide meie teekonnakaaslastega. Peale ekstaatilist tantsu tunnen alati suurt tänu ja heaolutunnet ning eluenergia suurenemist, mis kestab veel päevi peale üritust.

    Kes võiksid võtta osa ekstaailisest tansust?

    Absoluutselt kõik! See on koosloomine, kus igaüks on hästi tähtis ja imeline täpselt sellisena nagu ta on!

    Joogafestivali programm ja piletid SIIT

  • 8 aastat Joogafestivali kogemust: 10 soovitust südamega sündmuse korraldamiseks

    8 aastat Joogafestivali kogemust: 10 soovitust südamega sündmuse korraldamiseks

    Igal asjal on oma algus. Mõte. Idee. Nii ka Joogafestivalil. Ideed toites ja sellele mitmekesi elu andes kasvab see elujõuliseks. Samamoodi kasvas Joogafestival. 2012. a oli meil 800 osalejat, eelmisel suvel juba 1300.

    Millised on meie õppetunnid korraldamise kaheksa aasta jooksul? Siin on peakorraldajana minu 10 soovitust südamega sündmuse korraldamiseks.

    1. Küsi endalt: “Miks ma seda teen?”

    Sellele küsimusele vastuse teadmine annab sulle sihi, motivatsiooni, väe ning aitab sind läbi emotsionaalsetest ja füüsilistest mõõnadest.

    Esimese festivali korraldamise poolteiseaastases protsessis küsisin endalt sageli, miks ma seda teen. Olin samal ajal ka rase ja töökoormus oli suur, vahel kahtlesin oma oskustes ja võimetes, mõnikord olin finantsilise riski või vastutuse hirmust peaaegu kangestunud. Kui olin murdumas, aitasid teised tiimiliikmed mul sellest kahtlusest ja surnud punktist üle saada.

    Teadsin, et teen seda lihtsalt tugeva inspiratsiooni ja selge visiooni pärast, selle nimel, et luua rohkem head ja pärast tunda rahulolu. Kui väike see soov tegelikult on – rahulolu – ja kui suur võib olla see, mida me selle nimel oleme võimelised panustama!

    Jah, korraldasime esimest Joogafestivali poolteist aastat, et kõik saaks maksimaalselt hästi tehtud. Sellest viimased pool aastat töötasin isiklikult vähemalt 6 tundi iga päev (mitte iga tööpäev, vaid iga päev) Joogafestivali kallal. Seda oli palju rohkem, kui päikeselises linnusehoovis vilksatanud idee taga aimata oskasin. Lisaks panustasid teised tiimiliikmed endale teada oleva aja. 🙂

    2. Suuri asju tehakse hulgakesi

    Kui ma õigesti mäletan, siis esimesel Joogafestivali kohtumisel oli meid 16 sõpra, kes kõik olid valmis moel või teisel oma õla korraldamisele alla panema. Mõni kuu hiljem asutasime MTÜ Joogafestivali, millel on neli liiget. Erinevad kompetentsid, kogemused ja isiksused – nii on ideaalne, sest oleme piisavalt erinevad eelistamaks erinevaid tööülesandeid ja toomaks erinevaid vaatenurki. Meie olemegi korraldajate tuumik, kes töötavad festivali nimel kogu aasta, lisaks on meil veel kuus iga-aastast abilist omas nišis.

    Sel suvel toimub juba seitsmes Joogafestival Haapsalus ja viimati oli osalejaid kokku umbes 1300. Talviti oleme joogafestivale teinud kolm korda ka Tallinnas. Praegu juba korraldame otsapidi ka järgmise suve Joogafestivali: läbirääkimised peaesineja ja mõnede teiste esinejatega käivad.

    Meie tiimi väärtuslikud liikmed 2018, enamik neist teenelised st igal aastal:

    Anne Kallas, Ireen Järvekülg, Mihkel Lubi, Kent Raju, Sirli Seliov, Hälys Laanemäe, Maria Helena Luiga, Kati Valbet, Monika Kuzmina, Elviira Eessaar ja Ülle Jehe.

    Fotol (Mari-Liis Nellise foto) on eelmise aasta tiimist need, kes said festivali avamise saginas mahti lavale astuda:

    Vasakult: Monika Kuzmina, Sirli Seliov, Anne Kallas, Merit Raju, Mihkel Lubi, Regina Sirendi, Kati Valbet, Hälys Laanemäe.

    Suur-suur tänu teile!

    3. Ole valmis 1001 detailiks

    Festivali korraldamine koosneb vist küll tuhandest detailist. Meil näiteks 50 osalejat ja igaühe tehnikavajadused, ööbimine, programmi paika saamine ja varakult kogu veebiinfo kogumine; 70 vabatahtlikku – igaühe kompetentsid, tööülesanded, saabumiskellaajad, särgisuurused; 7 asukohta ja kõigi tehnika ja dekoratsioon, lepingud, avaliku ürituse load; 100 bazaarikauplejat, nende müügiplatsi suurused, elektrivajadused, see, kas kellegi foodtruck mahub iidsest linnuseväravast üldse sisse; kahes keeles veebisait (oleme teinud ka kolmes keeles, aga selle värskena hoidmine oli keerukas, kuna kasutasime pidevalt tõlgi abi); intervjuud, artiklid, bännerid ja muu turundus ja PR, plakatite laiali viimine; tehnilised detailid, dekoratsioonid, tiim, ootamatud lisakulutused ja -kohustused jne jne.

    4. Mõtle läbi plaan B

    Muidugi tuleb kohanduda oludega – oleme vist ainus või vähemasti üks väheseid vabaõhusündmusi, millel on alati olemas plaan B siseruumi näol. Põhiprogramm toimub Haapsalu linnusehoovis vabas õhus, paljud töötoad ja loengud siseruumides, aga mitmel aastal on siiski tarvis läinud ka linnusehoovi programmi jaoks alternatiivset siseruumi – kord vihma, kord äikese, kord liivatuisu pärast!

    5. Käi ajast ees

    Joogafestivalil on kahel päeval 11 tundi programmi paralleelselt seitsmes asukohas, kokku 50 programmipunkti. Kavas on joogatunnid, tants, muusika. Meil on suur osa esinejatest alati uued, programmis ükski punkt ühelgi aastal ei kordu samasugusena. Oleme laiendanud vaadet joogale, lisades laste ja beebiootel emade jooga, paarijooga, ekstaatilise tantsu, rahvamuusika, joogatunni elava muusika saatel, ööprogrammi gongihelidega jne.

    Kõige rohkem oleme ajast ees käinud oma meestejooga töötubadega ja nüüd on aeg meile selles osas järgi jõudnud ja päris palju mehi osaleb joogafestivalil ja töötoad on olnud päris täis. Seekord on meil ühes saalis lausa kolm meeste tundi järjest: meestejooga, aktiivmeditatsioon meestele ja vestlusring vabaduse teemal.

    6. Laiene ja kasva

    Lisaks joogale oleme aastatega toonud programmi hulga rohkem muusikat ja tantsu kui esimesel festivalil. Joogafestival on teadlikkuse ja elurõõmu festival, see on kvaliteetsema, rahuldustpakkuvama, tervislikuma elu festival. Meil on ka palju taimse ja käsitöötoidu pakkujaid. Kõik alkoholi-, liha- ja enamasti ka valge suhkru vaba! Tõesti, lapsega (mu laps on näiteks nüüd 5-aastane) võib täiesti rahuliku südamega jalutada sel bazaaril!

    Oleme eksperimenteerinud – teinud kokkamistöötubasid, naerujoogat, akrojoogat, pakkunud eriti autentset vürtsikat toitu, otsinud sponsoreid, teinud eksperimente meedias.

    Tervisekaupade ja taimse toidu bazaar on aasta-aastalt kasvanud ja nii saab maitse- ja ilumeelele uusi elamusi pakkuda ligi 100 pakkuja juures nii linnusehoovis kui ka kultuurikeskuses ja selle ees. Bazaaril osalemine on prii sissepääsuga.

    7. Emba ootamatusi

    Ükskord oli kohe linnusemüüri taga rokikontserdi soundcheck. Jeerum, aga meie õhtune kontsert?! Käisime nendega asja arutamas – kas tõesti on 100 meetrise distantsiga antud meile ja neile avaliku ürituse luba? Jah, suvi on üürike, nädalavahetusi vähe, üritusi palju! Pidasime hinge kinni, et tuule suund muutuks või et meie helitehnika oleks võimsam. Kõik sujus.

    Eks seda ole olnud mitmeid kordi, et vaatame tiimiga koos taevast ja erinevaid ilmaennustusi just selle pilguga, et vabaõlulava kolimine võtaks vähemalt 45 minutit – mida arvata sellest, mis võiks taevast lähema 45 minuti jooksul tulema hakata? On olnud üllatavalt keeruline mõistatada, aga kõik on vaatamata sellele kenasti sujunud!

    Ootamatustega on veel see asi, et need ei tohi kuidagi osalejatele välja paista. Need tuleb muuta sündmuse orgaaniliseks osaks – umbes et just nii see oligi mõeldud (mis siis, et selle taga oli palju närvipinget ja sahmimist).

    8. Isiklikeks väljakutseteks valmis!

    Isiklikult mulle oli kahel aastal eelnevast kuuest olnud selline väljakutse, et ma pole peakorraldajana ise saanud festivalil kohapeal olla. Eelmisel festivalil olin täiesti pikali voodis ja haige, kord varem olin ootamatul reisil Indias, millest ei saanud ära öelda. See on tähendanud festivali ajal väga palju helistamist, smsi’mist ja püüdu lõdvestuda, et kõige eest on hoolt kantud. Ja kantigi. Aga seda muidugi hea planeerimise ja põhjaliku ettevalmistusega. Aga number üks väljakutse oli kohe esimese festivali eel see, et olin lapseootel koos korraliku iiveldusega 😀

    9. Leia toetust

    Igati chillim on teha mida iganes, kui sul on mitu sissetulekuallikat. Sündmuste korraldamisel on see piletitulu, müügikohtade (nt toitlustajate) tasud ja sponsorite toetus. Leia inimesed, kes on ses osas väga head networkijad ja läbirääkijad ja siis saad kergemalt hingata ka kogu finantsstressiga.

    10. Naudi kinkimise rõõmu

    Mõned aastad käisime ringi küsimusega, milline võiks olla festivali heategevuslik mõõde (lisaks sellele, et loodetavasti kõigi osalejate elukvaliteet paraneb, kui kasutada festivalil kogutud teadmisi!).

    Oleme nüüd juba neljandat aastat kutsunud Joogafestivalile priipääsmega Läänemaa Suurperede Liidu ligi 80 ema või isa ja nende lapsi – nende peres kasvab minimaalselt 4 alla 19-aastast last ja keskmine laste arv peres on 6. Emadel, eriti suurperedes, on raske leida aega enese jaoks ja sageli napib ka võimalusi. Tahame pakkuda neile suurperede emadele võimalust Joogafestivalil puhata ja saada aimu joogapraktika taakaalustavatest tehnikatest.

    Ja eks oma korraldatud sündmus ole kingitus ka endale ja mõeldud nautimiseks.

    Teisel festivalipäeval võtame tihtipeale ise ka mõnest töötoast osa ja saame end korraldamisest korraks välja lülitada 😉

    Jõudu ja rõõmu sulle sinu enda sündmuste korraldamisel!

    Kohtume Haapsalus 28.-29. juulil 2018! Piletid on 15. juulini 59€, kohapeal 79€ Vaata programmi ja osta pilet siit

    + Kui tahad midagi lihtsat ja ergutavat oma hommikurutiinide juurde lisada, siis siit saad teada, kuidas:

  • Muljeid festivalilt Kalana Saund

    Muljeid festivalilt Kalana Saund

    28.–30. juulini leidis Eestimaa lääneserval, Hiiumaal Paradiisirannas aset muusikafestival Kalana Saund, mille tunnuslause „festival, mis on mõeldud puhkamiseks“ leidis juba teistkordselt kinnitust. Festival sai mitmepäevase sissejuhatuse Siim Nestori muhedalt ja tabavalt kirjutatud ülesastuvate DJ-de ja artistide tutvustustega sündmuse Facebook’i lehel, mida soovitan kindlasti lugeda ka neil, kes festivali ei väisanud – tekstid annavad koomilises ja teravas võtmes aimu kohalikust elektroonilise muusika maastikust ja ööelust.

    Eelmisel suvel esmakordselt toimunud festival oli vahetanud asupaika: Kalana paadikuuri ja mereäärse ranna asemel olid lavad ja festivaliala üles seatud Kalana ja Ristna vahelisele Paradiisirannale – võimalik, et meie väikese Eesti ühte looduskaunimasse paika, mille võluvust suurendab asjaolu, et tsivilisatsioon jääb kaugele, ümberringi on ainult meri ja väikesed rändrahne täis lahesopid, taamal kõrgumas tume mets. Asukohavaliku ja atmosfääri poolest võib Kalana saundi pidada parimaks kohalikuks festivaliks, sest võrreldes tavapärase meluga oli siin võimalik nautida ka privaatsemat ja vaiksemat olemist: kuulata kajakaid ja kõrgete lainte murdumise kohinat, vaadelda päikeseloojangut- ja tõusu ja imetleda kauguses terendavat, üha toone vahetavat, silmapiiri. Paradiisirand Hiiumaa läänepoolseimas servas on vististi ainuke paik Eestis, kus tekib ookeani ääres olemise avaruse tunne ja kus mere erinevad meeleolud ja loodushääled võimaldavad siseneda zenilikku mõtluse ja rahuseisundisse. Külaliste seas oli kuulda vastakaid arvamusi, siinkirjutaja meelest oli asupaiga valik ja sellest tulenev atmosfäär võrreldes eelmise aastaga õnnestunum ja mõnusam, toetades festivalist saadavat elamust selgemalt ning mässides muusikalised kogemused täienisti loodusest saadava esteetilise kogemuse kangasse.

    Mõnus ja väike

    Kalana saundi oluliseks võluks on selle intiimsus ja väiksus. Kohaletulnud suhtlevad avatult ja sõbralikult, kogu õhkkond on suurtele festivalidele harjumuspäraselt kodune. Eelmisel aastal festivali külastades tekkis tunne, et olen tulnud tuttavate maakodu lähedale privaatsele festivalile, kus kõik kulges ladusalt, justkui iseenesest ja isetekkeliselt, eriliste korralduslike raamistiketa. Sel aastal olid festivalikorraldajad suurendanud nii lavade kui esinejate arvu, programm oli tänu sellele mitmekülgsem ja festival mõjus veidi rohkem „suunatuna“, samas ka terviklikuma ja läbimõeldumana. Festivali toitlustus oli sel aastal laiema valikuga, samas oleks võinud sooja sööki jaguda ka hommikutundidel, arvestades, et reedel kestis festivalitamine sisuliselt järgmise päeva hilishommikuni välja. Üksikud seigad nagu praam Tiiu saaga või kaardimaksevõimaluse kadumine festivali teisel päeval ei varjutanud üldist meeleolu, mis püsis päikselise ilma toel pühapäeva hommikuni välja. Festivalipaigast ca 20-minutise jalutuskäigu kaugusel asusid nii Kalana kämpingukeskus koos eelmisest korrast meelde jäänud sümpaatse Hõbekala restoraniga kui ka Surfiparadiis, mille sauna, baari ja randa sai pika festivalinädalavahetuse jooksul väisatud rohkem kui üks kord.

    Erinevatele maitsetele

    Muusikaliselt jagus midagi erineva maitsega nautlejatele, kuigi rõhk oli kodumaisel elektroonilisel muusikal. Esinejate nimekirja kuulusid positiivsete üllatustena ka mõned nimed nagu Several Symptoms või Hypnosaurus, kes pigem harva üles astuvad. Tuntud headuses astus esimesel ööl live’ga üles duo Ajukaja ja Andrevski, kelle ruumilised helimaastikud ja eklektilised rütmid täitsid telklava hüpnootilise ja tajudele panustava, eelkõige kehalis-tunnetuslikult mõjuva helivooga. Hea üllatuse pakkus Hunt koosseisus ansamblist HU tuntud Hanna-Liisa Uusma ja Brigitta Davidjants. Kohalikul muusikamaastikul ei tulegi pähe sellist kahest naisest koosnevat elektroonilisele muusikale pühendunud power-duot, kes serveeriks ühelt poolt nii jõulisemate käikudega lugusid kui ka meloodiliselt silmapaistvaid kergemaid palu (näiteks „Spring“, mida esitati rahva tungival soovil ka lisaloona). Hunt torkas silma ka selle poolest, et festivalil astusid üles üksnes meesDJ-d ja valdav esinejate nimekiri koosnes maskuliinse soo esindajatest (aga see olgu lihtsalt tähelepanek, mitte feministliku tooniga noomitus). Mart Avi omapära ja žanriliselt pea liigitamatu loome ja esinejakarisma mõjusid esimesel ööl samuti täies eheduses: kajad, löögid ja kaikuv vokaal ühines tuulemüha, tossu ja visuaaliga ning tekitas tervikliku audiovisuaalse elamuse.

    Lahedad DJ-d

    Minnes DJ-de juurde, väärivad eraldi medaleid need, kes mõlemal ööl sujuvalt ja mõnusalt inimesed ööst hommikusse suunasid. Shampalava patrooniks oli kahtlusteta Kersten Kõrge, kes lisaks reedesele 12-tunnisele (!) maratonset’ile pakkus külastajaile võimalust pigem vanakooli house’i, disco ja funki poole kalduva heatuju-muusika saatel tantsida ka laupäeva ööl ja varahommikul. DJ-laval nautisid reedel puldi taga olemist ja aitasid külastajatel omakorda kella 9-sase taassoojenenud päikese käes tantsida populaarse Haigla peo DJ-d Jan Tomson ja Kristopher Luigend, kelle panuse ja energiata oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu ka veel 8 hommikul vaheldumisi paljajalu mereäärsel samblal ja puldi ees tantsida. Arvestades, et nii enamik kohalikke underground-skeene pidusid kui ka elektroonilise muusika festivale keskenduvad house’ile ja techno’le, oli reede õhtul värskendav kuulata DJ Luurel Varase set’i ajal kõlanud (instrumentaalset) hiphopi.

    Räpi ja hiphopi lainele suunas oma laupäevase set’i ka üks festivali eestvedajatest, DJ ja muusikakriitik Siim Nestor. Sujuva sissejuhatuse ja festivali teise päevaga ideaalselt sobituva meeleolu lõid laupäeva pärastlõunal ambientist välja kasvava disko ja house’iga Rain Tolk ja Erkki Tero ning laupäeval jäi oma setiga meelde eelkõige Biit plaadipoe vedaja ja DJ Madis Nestor, kelle valitud palad ja sujuv miksimine tõmbasid seltskonna korralikult tantsupõrandale ja lennutasid tuju kraadides kõrgele.

    Kalana saundi üks peakorraldajatest, Eesti underground-skeene kujundaja, legendaarne DJ ja muusik Raul Saaremets oli oma ülesannete kõrgusel ja tõi publikuni korraliku, pika, kaasahaarava ja mitmekesise žanrivalikuga set’i, mis pakkus piisavalt üllatusi ja naelutas suure osa festivalikülastajatest mitmeks tunniks DJ-lava telgi alla ja ümber. Hea oli vaadata-kuulata pika kogemusega DJ-d, kelle hoiakust peegeldub sügav teadmine valdkonnast, põhjendatud kindlus ja fookus oma tegevuses.

    Pärast mõnusaid kohtumisi, korralikku tantsumaratoni ja sooje inimesi täis festivali jäi üle vaid puhkamiseks mõeldud festivalist välja puhata. Pühapäeval telkidest-autodest tühjenenud metsaalune koos täieliku vaikusega, mida vürtsitas vaid merekohin ja tugev tuul ühes piltilusa erkpunase loojanguga tekitas sisimas tunde kolida Tallinnast vähemalt üheks suvekuuks Hiiumaale. Samas tundub tõenäoline, et kohta, mis tõepoolest meenutab väikest paradiisi, ongi vahest parem tulla harva, et viibimine oleks seda meeldejäävam ja erilisem. Kalana saund oli selle suve üks mõnusamaid, sujuvamaid ja paremaid festivale. Loodan, et korraldajad jätkavad samal lainel ning ei aja festivali suuremaks, andes võimaluse esinejatel ja asukohal rahus ja hubases olustikus oma maagiat rakendada. Ootan juba praegu pikisilmi uut Kalana saundi.

    Kalana Saund 2017
    Fotod: Merili Reck