TEKST HEDVIG HANSON
FOTO MARIS OJASUU
„Selles öös nii palju oli valgust
õisi tasa langes meie eel
kaste hõbedana paitas jalgu
liugles mustjaid varje tiigiveel…“
Need on Ilmi Kolla romantilised luuleread, mis inspireerisid mind kord tegema neile sõnadele laulu. See on üks õrnemaid laule, mis olen kirjutanud. Selles on nii palju helgust, hellust, usku, armastust. Seda esitades tunnen, kuidas ise saan olla helgem, õrnem, usaldavam, andunum.
Luuletus räägib armumisest ja suve valgusest, selles on kõik naiselik, õhuline ja pühalik. Just selline tahaks olla iga naine, ja sellised me võimegi olla, vähemasti noorena. Unistavad, romantilised, täis lootust ja ootust. Armastusest on noorena romantiline arusaam, sellesse kujutluspilti mahub see ainus Tema, suve embav soojus ning õrnad naudingud kordumatus hetkes. Ajaga meis miski muutub, saame täiskasvanuks, näeme, et armastus pole mitte ainult õhkamine, see on pigem eluviis, tänulikkus, leppimine. Midagi meis isegi ehk murdub ses teadasaamises ja kogemises. Ja nagu ei kesta igavesti suvi, ei saa kesta ka armumine. Kõik on muutumises. Ja me peame arenema koos nende muutumistega.
Ja samas – igas murdumises peaks olema uue võimaluse algus. Võimalus minna pinnakihist sügavamale. Mulle meeldib suviti sügavamale minemist tunnetada just sukeldudes. Me võime muidugi liuelda naudiskledes vee peal, ent kui elu muutused nõuavad sügavamale vaatamist, on teraapiline tõesti sukelduda.
Võtan siis kopsud õhku täis ja sukeldun nii sügavale, kui julgen, teades, et jõuan kenasti pinnale tagasi. Selle uue kvaliteediga, mis sügavamatesse kihtidesse laskudes ning tagasi tulles uue õhuga kogen, on võimalik armastada veelgi intensiivsemalt, teadlikumalt. Tajuda, et armastus on veel palju vägevam, kui siiani arvasin. Just teadlikkusega on võimalik kasvatada endas tõelist armastust, nii enese kui kõige elava vastu. Ning arendada nii vajalikku – tänu ja alandlikkust Elu ees.
Nii paljud mu tuttavad naised on öelnud, et nad ei tahaks enam olla väga noored. Et see ajaga kogutud sisemine rikkus ja jõud on rohkem väärt kui nooruse ilu. Ehk siis võiks öelda – küpsuses on tõeline ilu.
Veetlev suvi toob endaga kaasa õrnemaid unistusi ja toetab naiselikkust, nautigem iga hetke, joogem iga sõõmu sellest magusast nektarist!
„Sinu kätesse ma enda peidan
matab meeli õnne joobumus
endast kõik ma tuulte hooleks heidan
kõik, mis vana ja mis on uus…“ (I. Kolla)
