Category: Elu

  • Miks laseme räsida oma enesehinnangut?

    Miks laseme räsida oma enesehinnangut?

    Igal ajastul on oma iluideaalid ja öeldakse, et läbi aegade vastab nendele igal ajastul umbes 5% naistest. Aga kõik me ülejäänud! Meie tahame ka õnnelikud olla ja seda ilma oma keha kurnamata, arutuid kulutusi tegemata ja mürgiseid tooteid kasutamata. Kas on üldse tänapäeval võimalik niimoodi läbi saada? Miks meil üldse tuleb mõttesse soovida olla kellegi “moodi”?

    Paljud moeajakirjad räsivad naiste enesehinnangut – naised piltidel pole naturaalsed, vaid fototöötluse tulemus, välismaistes ajakirjades kasutatakse osaliselt isegi täiesti arvuti genereeritud modellipilte. Ehk siis lugejad võrdlevad endid (teadlikult või alateadlikult!) ülitöödeldud fotodel olevate naistega või siis lausa mitteeksisteerivate naistega!

    Võrdluspildist tulenevat järeldust enda kohta on seostatud söömishäiretega, ostlemissõltuvuse jm enesehinnangust tulenevate käitumis- ja sõltuvusprobleemidega. Ja sellest on nii lõpmata kahju, sest saab ka teisiti. Näidates päris elu, päris inimesi, nende elusid koos kõikide uperpallidega ja samas ka õpetlike lugudena. Sellistena, mis on meile kõigile järele tehtavad lihtsalt väheke oma harjumusi korrigeerides selliseks, et oleksime eluga tõesti jätkusuutlikult (oluliselt) rohkem rahul.

    Üks kõige lihtsam viis endale lähemale tulla on vaadata peeglis endale silma ja valida kriitiliste mõtete asemel hoopis end toetavad. Ja teine sel teel toetav lähenemine on endale andestamine, et me pole täiuslikud. Kui see lohutab, siis keegi pole. Mina muidugi ka mitte!

    Arukaid ja tõhusaid soovitusi enese toetamiseks anname ka Hingele Pai ajakirjas ja valime iga teksti ja pildi hoolikalt, et see tõesti ehitaks üles enesehinnangut ja tooks rahuldustunnet ilma tekitamata tunnet, et seda peaks kusagilt mujalt otsima kui enda seest ja lähiümbrusest.

    Foto: Triin Maasik

  • Kadri Voorandi sügisene muusikavalik

    Kadri Voorandi sügisene muusikavalik

    Antudnimekiri lugudest soosib pikki unistamise tunde pimedatel sügisõhtutel või miks mitte ka sõites autoga mööda Lahemaa käänulisi teid, läbi sügisvärviliste metsade.
    Foto: Indrek Kasesalu

    Kuula Spotifyst siit:

  • Jooksmise kuldreeglid

    Jooksmise kuldreeglid

    Mis oleks lihtne ja kättesaadav tegevus ning annaks samas mõnusa füüsilise koormuse ja tugevdaks tervist? Jooksmine! Kohtusin Taivo Püiga, kes on Jooksupartneris personaalne juhendaja. Kuidas alustada, millele tähelepanu pöörata ja mida vältida?

    Taivo rõhutab igal sammul, et oleme kõik erinevad ja lähenema peaks väga individuaalselt, aga jooksmisel on siiski mõned kuldreeglid:

    • Vähem on rohkem: alusta tasa ja targu. Esimene samm jooksu juurde on aktiivne elu ja jalutamine. Keha kohandatakse koormustega pikema aja jooksul ja järk-järgult.
    • 90% treeningutest aeroobne ja 10% anaeroobne treening.
    • Enne jooksmist soojenda lihaseid, pärast jooksmist venita.
    • Kui teed jooksutrenni juba neli korda nädalas, peaksid kindasti laskma endale teha koormustesti.
    • Ära unusta piisavalt juua.
    • Küsi julgelt nõu treeneritelt.

    Täismahus artikkel ilmus Hingele Pai kevadnumbris. Tee oma Hingele Pai ja telli mahukas ajakiri enda postkasti siit.

  • 3 lihtsat viisi, kuidas loovust ergutada

    3 lihtsat viisi, kuidas loovust ergutada

    Meie olemus on loov, vahel lihtsalt kaob see stressi, hirmude, madala enesehinnangu ja kohustuste müra alla ära. Kui oma loovuse piiranguteta valla laseme, naudime seda ise ja saame maailma kildhaaval paremaks paigaks paitada.

    Kuidas loovust ergutada?
     

    LÕDVESTU!
    Stressihormoonidest ja kehapingetest vabane- mine näiteks tantsu või raputamisega, jalutamise, meditatsiooni, jooksmise või muuga.

    NÄPUD LIIKUMA
    Peopesad vastavad meie ajupoolkeradele ja sõrmeotsad ajusagaratele – kui paned peod või kas või ainult mõlema käe sõrmeotsad omavahel kokku, hakkavad aju kaks poolkera omavahel rohkem koostööd tegema. Nii oleme loovad ja ratsionaalsed üheaegselt.

    Igasugused ajugümnastika harjutused, kõikide näppude omamoodi liikuma panemine või ka mittedomineeriva käega kritseldamine mõjuvad ajule samuti ergutavalt.

    PAUS TEEB LOOVAKS
    WCs ja autoroolis, aga ka enne uinumist tulevad inimestel sageli parimad mõtted. On mõõdetud, et pingelise ülesande lahendamisel 15 minuti pikkuse pausi tegemisel tuleb selle ajal rohkem ideesid kui nende 15 minuti jooksul ülesande kallal nuputades.

    Foto: Terje Talts

  • Raamat on emakeele kodu

    Raamat on emakeele kodu

    Lugemine on õnnelike inimeste seas üks sagedamini nimetatud harjumusi. Kui uskuda, mida teadlased on kõnelenud lugemise kasulikkusest, võib lugemise häid külgi nimetada vähemasti tosina jagu.

    Lugemine suurendab kognitiivseid võimeid, parandab mälu, hoiab aju toonuses ka vanemas eas (aitab võidelda Alzheimeri tõvega), suurendab sõnavara, annab uusi teadmisi, arendab empaatiavõimet, treenib tähelepanu ja kujutlusvõimet, suurendab loomingulisust, parandab kirjutamisoskust, aitab lõõgastuda ja muudab inimese õnnelikumaks.

    Tänapäeva kiirustavas maailmas on lugemine nagu luksuskaup, mis omal kombel treenib inimese võimet olla aeglane, peatada aega. Lugemine on katkestus, kokkupuude teise teadvusega. Professor Juri Lotman sai omal ajal maailmas tuntuks väitega, et raamat on inimese jaoks aktiivne dialoogipartner, kes mäletab, mõtleb ja mõtestab maailma umbes samal viisil nagu teine inimene. Lotman ise oli samuti kirglik lugeja.

    Lugemine on unenäoline tegevus, raamatusse sisenemises on midagi šamanistlikku. Paljudes keeltes on raamatu- ja taevatähtede jaoks tarvitusel üks ja sama sõna. Nii nagu esivanemate hinged lendavad tähtede taha, lendab meie hing lugemisel samuti teise maailma. Vahe, miks mõned inimesed armastavad lugeda ja teised mitte, peitub ehk sellessamas šamanistlikus navigatsioonisüsteemis: mõni inimene mõistab juba lapsest saati lennata, teine mitte. Niisiis on
    lugemine midagi kaasasündinud lennuvõime sarnast. Rahvad, kes ei loe, kaotavad ajapikku lennuvõime ja pingviinistuvad.

    Eesti kultuur on olnud pikka aega raamatukeskne kultuur. Vanaema ja vanaisa raamaturiiul on paljude jaoks olnud justkui teine haridussüsteem. Kõik need veidi hullumeelesed koduraamatukogud rullikeeratud ajaleheväljalõigete ja vanas gooti kirjas trükistega kuuluvad meie lapsepõlvemälestuste juurde. Eestlastel on olnud muljetavaldav lugemiskultuur: nii raamatute arvult kui lugemuselt oleme pikka aega püsinud Euroopa tipus. Teatud mõttes oleme olnud meistersportlased lugemise vallas.

    Hea raamat on meie emakeele päriskodu. Omamaine ilukirjandus ongi see müütiline puu, kuhu emakeel teeb pesa. Kui see puu kuivab, pole ka keelel kohta, kuhu tulla, ja ta lendab ära tähtede taha, kuhu rändavad keeled, mida keegi enam ei kõnele.

    Hingejõudu ja vaimuvalgust!

    Foto: Marju Randmer-Nellis

  • Muljeid festivalilt Kalana Saund

    Muljeid festivalilt Kalana Saund

    28.–30. juulini leidis Eestimaa lääneserval, Hiiumaal Paradiisirannas aset muusikafestival Kalana Saund, mille tunnuslause „festival, mis on mõeldud puhkamiseks“ leidis juba teistkordselt kinnitust. Festival sai mitmepäevase sissejuhatuse Siim Nestori muhedalt ja tabavalt kirjutatud ülesastuvate DJ-de ja artistide tutvustustega sündmuse Facebook’i lehel, mida soovitan kindlasti lugeda ka neil, kes festivali ei väisanud – tekstid annavad koomilises ja teravas võtmes aimu kohalikust elektroonilise muusika maastikust ja ööelust.

    Eelmisel suvel esmakordselt toimunud festival oli vahetanud asupaika: Kalana paadikuuri ja mereäärse ranna asemel olid lavad ja festivaliala üles seatud Kalana ja Ristna vahelisele Paradiisirannale – võimalik, et meie väikese Eesti ühte looduskaunimasse paika, mille võluvust suurendab asjaolu, et tsivilisatsioon jääb kaugele, ümberringi on ainult meri ja väikesed rändrahne täis lahesopid, taamal kõrgumas tume mets. Asukohavaliku ja atmosfääri poolest võib Kalana saundi pidada parimaks kohalikuks festivaliks, sest võrreldes tavapärase meluga oli siin võimalik nautida ka privaatsemat ja vaiksemat olemist: kuulata kajakaid ja kõrgete lainte murdumise kohinat, vaadelda päikeseloojangut- ja tõusu ja imetleda kauguses terendavat, üha toone vahetavat, silmapiiri. Paradiisirand Hiiumaa läänepoolseimas servas on vististi ainuke paik Eestis, kus tekib ookeani ääres olemise avaruse tunne ja kus mere erinevad meeleolud ja loodushääled võimaldavad siseneda zenilikku mõtluse ja rahuseisundisse. Külaliste seas oli kuulda vastakaid arvamusi, siinkirjutaja meelest oli asupaiga valik ja sellest tulenev atmosfäär võrreldes eelmise aastaga õnnestunum ja mõnusam, toetades festivalist saadavat elamust selgemalt ning mässides muusikalised kogemused täienisti loodusest saadava esteetilise kogemuse kangasse.

    Mõnus ja väike

    Kalana saundi oluliseks võluks on selle intiimsus ja väiksus. Kohaletulnud suhtlevad avatult ja sõbralikult, kogu õhkkond on suurtele festivalidele harjumuspäraselt kodune. Eelmisel aastal festivali külastades tekkis tunne, et olen tulnud tuttavate maakodu lähedale privaatsele festivalile, kus kõik kulges ladusalt, justkui iseenesest ja isetekkeliselt, eriliste korralduslike raamistiketa. Sel aastal olid festivalikorraldajad suurendanud nii lavade kui esinejate arvu, programm oli tänu sellele mitmekülgsem ja festival mõjus veidi rohkem „suunatuna“, samas ka terviklikuma ja läbimõeldumana. Festivali toitlustus oli sel aastal laiema valikuga, samas oleks võinud sooja sööki jaguda ka hommikutundidel, arvestades, et reedel kestis festivalitamine sisuliselt järgmise päeva hilishommikuni välja. Üksikud seigad nagu praam Tiiu saaga või kaardimaksevõimaluse kadumine festivali teisel päeval ei varjutanud üldist meeleolu, mis püsis päikselise ilma toel pühapäeva hommikuni välja. Festivalipaigast ca 20-minutise jalutuskäigu kaugusel asusid nii Kalana kämpingukeskus koos eelmisest korrast meelde jäänud sümpaatse Hõbekala restoraniga kui ka Surfiparadiis, mille sauna, baari ja randa sai pika festivalinädalavahetuse jooksul väisatud rohkem kui üks kord.

    Erinevatele maitsetele

    Muusikaliselt jagus midagi erineva maitsega nautlejatele, kuigi rõhk oli kodumaisel elektroonilisel muusikal. Esinejate nimekirja kuulusid positiivsete üllatustena ka mõned nimed nagu Several Symptoms või Hypnosaurus, kes pigem harva üles astuvad. Tuntud headuses astus esimesel ööl live’ga üles duo Ajukaja ja Andrevski, kelle ruumilised helimaastikud ja eklektilised rütmid täitsid telklava hüpnootilise ja tajudele panustava, eelkõige kehalis-tunnetuslikult mõjuva helivooga. Hea üllatuse pakkus Hunt koosseisus ansamblist HU tuntud Hanna-Liisa Uusma ja Brigitta Davidjants. Kohalikul muusikamaastikul ei tulegi pähe sellist kahest naisest koosnevat elektroonilisele muusikale pühendunud power-duot, kes serveeriks ühelt poolt nii jõulisemate käikudega lugusid kui ka meloodiliselt silmapaistvaid kergemaid palu (näiteks „Spring“, mida esitati rahva tungival soovil ka lisaloona). Hunt torkas silma ka selle poolest, et festivalil astusid üles üksnes meesDJ-d ja valdav esinejate nimekiri koosnes maskuliinse soo esindajatest (aga see olgu lihtsalt tähelepanek, mitte feministliku tooniga noomitus). Mart Avi omapära ja žanriliselt pea liigitamatu loome ja esinejakarisma mõjusid esimesel ööl samuti täies eheduses: kajad, löögid ja kaikuv vokaal ühines tuulemüha, tossu ja visuaaliga ning tekitas tervikliku audiovisuaalse elamuse.

    Lahedad DJ-d

    Minnes DJ-de juurde, väärivad eraldi medaleid need, kes mõlemal ööl sujuvalt ja mõnusalt inimesed ööst hommikusse suunasid. Shampalava patrooniks oli kahtlusteta Kersten Kõrge, kes lisaks reedesele 12-tunnisele (!) maratonset’ile pakkus külastajaile võimalust pigem vanakooli house’i, disco ja funki poole kalduva heatuju-muusika saatel tantsida ka laupäeva ööl ja varahommikul. DJ-laval nautisid reedel puldi taga olemist ja aitasid külastajatel omakorda kella 9-sase taassoojenenud päikese käes tantsida populaarse Haigla peo DJ-d Jan Tomson ja Kristopher Luigend, kelle panuse ja energiata oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu ka veel 8 hommikul vaheldumisi paljajalu mereäärsel samblal ja puldi ees tantsida. Arvestades, et nii enamik kohalikke underground-skeene pidusid kui ka elektroonilise muusika festivale keskenduvad house’ile ja techno’le, oli reede õhtul värskendav kuulata DJ Luurel Varase set’i ajal kõlanud (instrumentaalset) hiphopi.

    Räpi ja hiphopi lainele suunas oma laupäevase set’i ka üks festivali eestvedajatest, DJ ja muusikakriitik Siim Nestor. Sujuva sissejuhatuse ja festivali teise päevaga ideaalselt sobituva meeleolu lõid laupäeva pärastlõunal ambientist välja kasvava disko ja house’iga Rain Tolk ja Erkki Tero ning laupäeval jäi oma setiga meelde eelkõige Biit plaadipoe vedaja ja DJ Madis Nestor, kelle valitud palad ja sujuv miksimine tõmbasid seltskonna korralikult tantsupõrandale ja lennutasid tuju kraadides kõrgele.

    Kalana saundi üks peakorraldajatest, Eesti underground-skeene kujundaja, legendaarne DJ ja muusik Raul Saaremets oli oma ülesannete kõrgusel ja tõi publikuni korraliku, pika, kaasahaarava ja mitmekesise žanrivalikuga set’i, mis pakkus piisavalt üllatusi ja naelutas suure osa festivalikülastajatest mitmeks tunniks DJ-lava telgi alla ja ümber. Hea oli vaadata-kuulata pika kogemusega DJ-d, kelle hoiakust peegeldub sügav teadmine valdkonnast, põhjendatud kindlus ja fookus oma tegevuses.

    Pärast mõnusaid kohtumisi, korralikku tantsumaratoni ja sooje inimesi täis festivali jäi üle vaid puhkamiseks mõeldud festivalist välja puhata. Pühapäeval telkidest-autodest tühjenenud metsaalune koos täieliku vaikusega, mida vürtsitas vaid merekohin ja tugev tuul ühes piltilusa erkpunase loojanguga tekitas sisimas tunde kolida Tallinnast vähemalt üheks suvekuuks Hiiumaale. Samas tundub tõenäoline, et kohta, mis tõepoolest meenutab väikest paradiisi, ongi vahest parem tulla harva, et viibimine oleks seda meeldejäävam ja erilisem. Kalana saund oli selle suve üks mõnusamaid, sujuvamaid ja paremaid festivale. Loodan, et korraldajad jätkavad samal lainel ning ei aja festivali suuremaks, andes võimaluse esinejatel ja asukohal rahus ja hubases olustikus oma maagiat rakendada. Ootan juba praegu pikisilmi uut Kalana saundi.

  • Kuidas jääda suhtes iseendaks?

    Kuidas jääda suhtes iseendaks?

    „Olen ennast ära kaotanud, ma ei tunne enam elust rõõmu ega tea, kes ma olen või mida tahan. Olen oma elu viimased aastad pühendanud lastele, mehele, kodule, tööle. Ma ei tea, miks, aga ma pole sisimas rahul ega õnnelik. Abikaasa ei kurda, kuigi näen, et temagi pole õnnelik, aga tema arvates probleemi pole. Lahutada ma ei taha, sest tegelikult pole midagi ka väga halvasti, lastest oleks kahju ja kodu on kodu.” Sarnaseid lugusid kuulen oma teraapiakabinetis üsnagi tihti. Miks see juhtub ja mida ette võtta?

    Kui küsin, mis tundeid selline elu tekitab, vastatakse, et tüdimust, stressi, ärritust, väsimust, pettumust, tühjust, igatsust, viha, abitust, lootusetust… Ja kui ma küsin, kuidas sa tahaksid ennast tunda, siis pärast mõttepausi võib vastuseks kõlada „ma ei tea” või „nii nagu kunagi varem”. Ja kuidas oli kunagi varem? Soovitakse taas olla see inimene, kes tundis elust rõõmu, koges põnevust, kirge, rahulolu, sisemist energiat ja motivatsiooni midagi huvitavat ette võtta, kuhugi minna. 

    Miks ja kuidas me ennast suhetes kaotame?

    Saan mitmesuguseid vastuseid, kui küsin oma klientidelt, mis juhtus, miks nende elu muutus. Need on enim mainitud põhjused:

    • laste sündimisest saadik pole saanud võtta aega iseendale;
    • tööd ja perega seotud kohustusi on nii palju, et muuks aega ei jää;
    • raha on vähe ja võimalused piiratud;
    • partnerile ei meeldi minu hobid ja see tekitas omavahelisi konflikte, sellepärast loobusin neist;
    • partner ei tule minuga kuhugi kaasa ja üksi ei taha ma minna;
    • partnerile ei meeldi, et mul tema ja kodu jaoks aega pole;
    • varem suhtlesin palju sõpradega ja tegime regulaarselt palju asju koos – pärast paarisuhte loomist ja laste sündi kadus tasapisi kontakt sõpradega ja nüüd elamegi juba aastaid omaette igavas rutiinis;
    • ma teen asju, mis mulle varem meeldisid, aga need ei paku mulle enam seda rõõmu, sest sellega kaasnevad alati tülid paarisuhtes – nii ma elangi pidevas stressis, sest vahet pole, mida ma teen, ikka tunnen end halvasti.

    Terapeudina jääb mul ikkagi üles küsimus „Miks?”. Kaugeltki mitte kõik vanemad ju ei loobu pärast laste sündi iseendale vajalikust ajast; ei kaota töö ja muude kohustuste tõttu aega iseendale; ei loobu partneri pahameele pärast oma hobidest jne. Miks see siis osadega juhtub ja teistega mitte?

    Lapsepõlve pagas

    Ühe võimaliku vastusena pakun Imago suhteteooriast pärit arusaama, mis väidab, et tuleme täiskasvanuellu lapsepõlvest kaasa saadud pagasitega. Niinimetatud pagasites on kaasas juba väljakujunenud arusaamad, põhimõtted, kogemused, harjumused, hirmud, uskumused, hoiakud ja oskused. Oluline on teadvustada, et ka enese kaotamine on justkui omandatud oskus, mille õppimist alustasime juba varases lapsepõlves oma vanematelt ja kogu meid ümbritsevast keskkonnast eesmärgiga tulevikus oma eluga paremini hakkama saada. Lapseeas meie aju alles areneb ja omandab eluks vajalikke oskusi väga kiiresti, eriti matkides, tajudes ja kogedes vanemate endi käitumisi. See tähendab, et õpime mitte niivõrd selle järgi, mida meile räägitakse, vaid ikka selle järgi, mida näeme, kogeme ja tajume. 

    Näiteks on paljud meist juba varakult õppinud oma vajadusi-soove-unistusi kõrvale jätma ja kodurahu huvides tegema asju, mis teistele (vanematele, õpetajatele, teistele lastele) meeldivad, isegi kui see tekitab sisemist frustratsiooni. Õpime ka seda, kuidas oma tundeid alla suruda ja ignoreerida. Sellise käitumise tulemus pärast aastaid harjutamist on enese vajaduste, soovide ja tunnetega kontakti kaotamine, millega kaasneb üldine stress ja pidev rahulolematus.

    On lapsi, kes õpivad ebateadlikult oma vanematelt varjamist ja valetamist, sest nende peres on normaalne, et teatud asjadest pole vaja emale või isale rääkida, sest see tekitaks ilmaasjata pingeid ja tüli. Parem ja lihtsam on rahuldada oma vajadusi salaja, mis omakorda loob pingeid nii inimeses endas kui ka suhetes, sest ühelt poolt ei saada suhtes olla ehe ja siiras ning teiselt poolt kaob suhtest ära teineteisemõistmine ja usaldus.

    Nii mõnedki meist võtavad kaasa jõulise oskuse iseenda eest seista ja oma vajadusi kehtestada, sealjuures kahjuks teise poole vajadusi ja soove arvesse võtmata. Ka sellise oskuse praktiseerimise tulemuseks on pikas perspektiivis suhte mittetoimimine, stress ja pidev rahulolematus. 

    Pole olemas õnnelikku ja toimivat paarisuhet, kui üks või mõlemad pooled on aastaid oma vajadused unarusse jätnud või rahuldanud neid salaja. 

    Vaata näiteks oma vanemaid ja analüüsi, kas neil on õnnestunud jääda lähisuhetes iseendaks või mitte – ja mida sa neilt seoses sellega ebateadlikult õppinud oled. See aitab sul paremini mõista iseennast ja vajadusel aru saada, mida tuleks ümber õppida. 

    Seega, täiskasvanute paarisuhtes kogetud enesekaotamine on meie lapsepõlves omandatud oskuste praktiseerimise tulemus. Mõned meist alustavad paarisuhet juba vilunud enesekaotamiseoskustega, teised oskavad küll enda vajadusi rahuldada, kuid teise inimese ja/või suhte arvelt.

    Kolmandad, kes on tulnud perest, kus mõlemad vanemad on osanud jääda iseendaks omavahelist suhet kahjustama, seda probleemi oma suhetes ei koge, sest nad on varakult õppinud iseendaks jäämist ning rahuldustpakkuva suhte loomist ja hoidmist. Viimast varianti esineb meie ühiskonnas kahjuks väga harva.

    Kuidas jääda paarisuhtes iseendaks?

    Kui su elu sind täna ei rahulda, siis kas oled ikka täiesti kindel, et soovid endiselt jääda iseendaks? Kasutaksin siin Einsteini kuulsat tsitaati „Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama tegevust, ootuses saada erinevaid tulemusi”. Võiksime järeldada, et iseendaks jäämine tähendab oma vigade kordamist ja jätkuvalt stressirohkete olukordade loomist oma suhetesse ja ellu.

    Ma ei soovita kellelgi jääda või muutuda tagasi iseendaks, eriti kui ollakse olukorras, kus iga päev kogetakse ebamugavaid tundeid ja stressi, sest sel juhul ei muutuks ju midagi. Kui soovime ellu muutust, siis tuleks alustada iseenda muutmisega, omandada uusi teadmisi ja oskusi, et teha teisi valikuid, otsuseid, näha, mõelda ja käituda teistmoodi, et rahulolematus ja stress asenduksid uudishimu ja rahuloluga.

    Kui ma nüüd mõtlen iseenda peale kümme või kakskümmend aastat tagasi, siis kindlasti ei tahaks ma täna olla see, kes olin siis, sest olen vahepeal palju muutunud, õppinud uusi oskusi ja saanud targemaks, tasakaalukamaks, rahulolevamaks, tugevamaks isiksuseks, teadlikumaks, kogenumaks. Tänu sellele on minu elu ja lähisuhted muutunud palju stabiilsemaks, turvalisemaks ja rahuldustpakkuvamaks.

    Samas olen ma täiesti kindel, et ei soovi jääda tulevikus praeguseks iseendaks, tahaksin jätkata enda arenemise, küpsemise ja muutustega elu lõpuni, sest alati on veel, mida tahaksin endas muuta, juurde õppida, arendada ja avastada. Toon välja mõned oskused, mida keegi ei saa teilt ära võtta ja mille arendamisel on võimalik ka lähisuhetes jääda iseendaks ja tunda elust jätkuvalt rõõmu:

    • oskus võtta vastutus oma elukvaliteedi eest endale – nii pole enam kedagi oma käitumistes, valikutes, tunnetes ja mõtetes süüdistada, jääb üle vaid asuda ennast muutma; 
    • kuulamisoskus võimaldab mõista teisi ja iseennast sügavamal tasandil ning luua lähedastega eluks vajaliku emotsionaalse ühenduse;
    • oskus oma tundeid, mõtteid ja vajadusi, sh piire märgata, teadvustada ja analüüsida; 
    • selge ja turvaline eneseväljendus aitab teistel paremini mõista sinu hinge- ja mõttemaailma, tundeid, mõtteid, vajadusi ja piire, siia kuulub ka oskus abi küsida;
    • oskus võtta vastu otsuseid ja teha teadlikke valikuid: teadvustades juba ette tagajärgi, riske ja võimalikke eksimusi saame rahulikuma südamega jälgida asjade kulgu.

    Nimekirja võiks veel jätkata, sest kindlasti tulevad kasuks oskused, kuidas panna paika prioriteedid, oma aega planeerida, rahaga ümber käia, abi küsida ja vastu võtta jne. 

    Samuti aitab kaasa oma mõtteviisi muutmine heast toimivast (paari)suhtest. Kui arvame, et paarisuhtes peaks olema kogu aeg kõik hästi, saavutame selle paraku väga ränga hinnaga – kaotame kontakti iseendaga ja partneriga ning kogeme päevast päeva sisemist rahulolematust. Oluline on mõista, et toimivas paarisuhtes on ebamugavad emotsioonid, arusaamatused, sisemised pinged ja konfliktid täiesti normaalne nähtus. Tänu nendele on meil võimalus ennast paremini tundma õppida, leida üles oma kaotatud osad, areneda veelgi paremaks inimeseks iseenda ja teiste rõõmuks.

    Õppimine saab toimuda olukorras, kus meie senine käitumine enam ei toimi; meil on vaja omandada midagi uut, teha midagi teistmoodi, kui oleme harjunud. Näiteks, kui sa ei oska oma piire seada, tuleb see paarisuhtes mõne aja pärast teravalt ilmsiks ja sul on valida, kas lahku minna ja üksi elada, taluda pidevat stressi või õppida oma piire seadma. Oluline on mõista, et üksi elades ei saa me praktiseerida (paari)suhtes vajaminevaid oskusi; selleks et õppida valusat konflikti lahendama, tuleb sul sellega silmitsi seista ja harjutada. Nii nagu ei saa libedasõidu oskusi harjutada turvalisel kuival maanteel, pole võimalik harjutada paarisuhte konfliktide lahendamist üksi raamatu abiga. Sinu parim treeningpartner isiksuse arengul on sinu lähedaseim inimene.

    Taas iseendaks saamise soov meenutab liblikat, kes on kookonist väljunud ja saanud šoki esimesest vihmapiisast või tuuleiilist ja tahaks kangesti tagasi muutuda „iseendaks”, et mitte silmitsi seista ebamugavustega, mis maailmal talle pakkuda on. Kui soovime elus ja suhetes hakkama saada, pole meil võimalik ema turvalisse üsasse tagasi pöörduda, vaid meil tuleb võtta vastutus; saada aru, et rahulolematus tähendab vajadust ennast arendada ja muuta, teha teisi otsuseid, valikuid, mõelda, näha, tajuda ja kogeda olukordi teistmoodi, sest maailmal on meile palju rohkem pakkuda, kui oma pisikeses kitsas mugavustsoonis olles arvata oskame. Iseendaks jäädes kordame aina neidsamu vigu, mis meid esialgu ummikusse viisid ja meil on valida, kas elada pidevas stressis edasi või omandada uusi teadmisi ja oskusi, mis aitavad suhetes ja elus üldse paremini toime tulla.

    Illustratsioon: Liisi Lillemäe

  • Kui suvekuumus lahvatab

    Kui suvekuumus lahvatab

    Nii väga, kui me seda ka ootame, siis korralik põud ja leitsak on meie seedimisele, südamele ja kõigile teistelegi süsteemidele tegelikult väga suur koormus. Kuigi ootame seda tõelist suvesooja, kaasneb sellega sageli ka loidus, ärritus ja emotsionaalne tasakaalutus. Mida siis ette võtta?

    Erinevad jookide tootjad on läbi reklaamide teinud meie jaoks ahvatlevaks igasugused jääjoogid. Ometi pole need eriti tervislikud, sest kahjustavad seedimise tuld ja võib tulla üllatusena, et need ei jahutagi keha tegelikult. Keha reageerib külmale nahapooride sulgemisega ja nii võib tekkida hoopis ülekuumenemine.

    Milliseid jooke siis tarbida? Kehatemperatuuril taimeteesid ja mahlu. Jahutavad taimed on piparmünt, meliss, apteegitilli seemned, koriandri seemned ja lehed, aga ka roheline tee.

    Kuigi võib tunduda, et suvel ei vaja meie keha eriti süüa, tuleb siiski kontrollida, et kõht poleks tühi. Suvi on ainus aeg, mil idamaade meditsiini järgi võib tarbida toorest ja värsket. Parimad jahutajad on arbuus, banaan, kirsid, ploomid, kookosvesi ja kurk. Eriti kuumal päeval soovitame proovida arbuusi-piparmündi smuutit! Kerge kehaline koormus, näiteks jooga, taiji või ujumine on väga teretulnud.

    Kui lapsed kipuvad üle kuumenema, tuleb nad kasta vanni või panna neile niiske lapp otsaesisele, randmed jaheda vee alla ja/või jalad 15–20 minutiks vanni. Samuti tuleks masseerida hommikuti ja õhtuti külmpressitud kookosõliga taldu ja peanahka.

    Päikese eest kaitsevad naturaalsed külmpressitud õlid mingil määral: näiteks võib hommikuti kehale määrida kookosõli, sheapähklivõid või vaarikaseemneõli. Kõige tõhusama kaitse saab aga mineraalosakestega päikesekaitsekreemist, ökoloogiliselt puhtast muidugi. See kreem toimib kihina nahal, millelt peegeldub päike tagasi ja sobib seetõttu eriti hästi lastele rannarõõmude nautimiseks.

    Joogatehnikatest aitavad palaval bussisõidul või kuumava asfaldi läheduses nn Sitali pranajaama harjutused. Lükka rullis keele ots suust välja, hinga sisse läbi keele ja välja läbi nina. Jätka mõned minutid, kuni tunned rahunemist ja jahutust.

    Riietusest sobivad kerged ja õhulised, kehast eemale hoidvad naturaalsed materjalid – eriti hästi naturaalne siid, õhuke lina ja puuvillakangas. Mida heledam, seda jahedam on tunne selle sees. Ja kindlasti kombineeri oma riietuse juurde mõni ahvatlev kübar!

  • Muljeid festivalilt Into the Valley

    Muljeid festivalilt Into the Valley

    Kolmandat korda ning esimest korda Eestis toimunud Music Goes Further brändi korraldatud festival Into the Valley võib kahtlusteta liigitada sellesuvise elektroonilise muusika suursündmuseks. Kui kahel eelmisel aastal toimus festival looduskaunis ja erilises Rootsi maakohas Dalhallas, laiendati sel aastal festivali kontseptsiooni ning lisaks Eestisse toodud festivalile Into the Valley toimub augustis Stockholmis festival Into the Factory ning jaanuaris Kaplinnas festival Into the Castle.

    Festivali teevad atmosfäär, esinejad ja inimesed ning selles osas pälvib 29. juunist 2. juulini toimunud festival kiidusõnu. Kogu sündmust iseloomustas avatus, sõbralikkus, sundimatus ja kompromissitus – kõik said olla nemad ise, tunda end vabalt ja nautida kvaliteetset techno– ja house-muusikat. Neli päeva väldanud festivalil kadus ajataju osalt ühtlaselt halli taeva ja peidus päikese tõttu, teisalt aga tänu öid läbi väldanud programmile, tänu millele oli võimalik näiteks järjest järgmise päeva lõunaaega kulgeda. Festival lõi justkui omaette mikrokosmose, kus ruum ja aeg hägustusid ja valitsesid muusika ja täielik vabadus. Inimestel on vaja paiku ja ruume, kus end argirutiinist välja lülitada, kus kogeda midagi erilist ja saada kõrgendatud meeleolus ennast tühjaks tantsida.

    Festivalil võis kuulda eelkõige techno’t, sekka ka house’i, DJ-pultide tagant leidis rahvusvahelise kaliibriga nimesid ja legende. Muuhulgas astusid üles house’i legend Kerri Chandler, üheks maailma paremaks DJ-ks kuulutatud Dixon, techno suurkuju Jeff Mills, Ricardo Vilalobos, Ben Ufo, Axel Boman, Black Madonna ja Nina Kraviz. Festival pakkus elamust ka nõudliku ja kogenuma maitseeelistusega kuulajale. Esinejate nimekirja iseloomustab juba mitmendat aastat järjest võrdõiguslikkuse printsiip: nimelt leiab plaadimängijate tagant umbes sama palju naisi kui mehi, mis tõstab õigusega esile naisDJ-sid. Samuti pakutakse võimalust mängida ka kohalikele DJ-dele: Eesti nimedest astusid üles Kask, Nikolajev, Ellen Vene ja Artur Lääts. Plusspunktid lähevad kõrgekvaliteedilistele helisüsteemidele, tänu millele sai korralikku heli nautida kogu lavaalade raadiuses.

    Festivalilt jäävad meelde ka värvikad inimesed, kellest nii mõnigi oli korralikult rõhku pannud ka välimusele – näiteks võis iga päev märgata rahvasummas liikumas kaunis tumesinises kimonos meest – või end käepäraste vahenditega kaunistanud.

    Võrreldes eelmisel suvel Rootsis toimunud festivaliga varjutasid seekordset sündmust mõned organisatoorsed viperused ja parasvöötmele omane kehv suusailm. Ometi on festivalimeeleolus võimalik kõigest mööda vaadata ja inimesed leidsid endas jõudu, et vihma trotsida ja jopedes-kummikutes hommikutundideni ennastunustavalt tantsida. Into the Valley laadsed üritused liidavad võõrad mõneks päevaks justkui ühtseks kogukonnaks ja pereks, keda sisemine sund DJ-puldi ette liikuma ning festivalialale ja telklasse elu nautima kutsub. Nii võibki juhtuda, et leiad end varahommikul suure seltskonna võõraste inimestega ringis tantsimas, kuhu järjest liitub uusi nägusid ja kõik võtab aafrika tantsu laadse ritualistliku mõõtme. Suvalistele võõrastele pillatud komplimendid ja naeratused, ehedad-elusad hetked, päikesetõusu ajal silmad kinni DJ-setti nautivad tantsivad kehad, soojad vestlused võõrastega ning emotsioon millegi suure ja ühise jagamisest on märksõnad, mis iseloomustavad festivali õhkkonda ja olustikku.

    Festivalikogemuse võimendamisele aitas kindlasti kaasa asukoht ning Rummu vangla ja karjääri postsovjetlik lagunemise esteetika, niisamuti kui kogu ümbruskonna tööstuslikkus, mis kõlas ideaalselt kokku süngema ja jõulise technoga. Karjäärijärvest tõusvatele varemetele ja ümbritsevatele põõsastele projitseeritud valguslahendused ühes festivalil juba traditsiooniks saanud kunstiteostega lisasid muidu helilisele kogemusele rõhunud üritusele ka visuaalsed muljed ja aitasid kaasa heale atmosfääriloomele. Märkimist väärivad ka mäe- ja rannalava, millest üks mõjus oma arhitektuurse vormiga otse tuhamäe jalamil ning teine viis DJ otse karjääriveele mängima.

    Rummu olustik pakub elektroonilisele muusikale suurepärast ja täiesti kordumatu iseloomuga tausta, mille puhul jääb vaid loota, et mõni kohalik festivalikorraldaja sellest järgmistel suvedel kinni hakkab ja kas või midagi väiksemastaabilist korraldab. Potentsiaali selleks jagub kuhjaga, eriti kui arvestada esimese ja ainsa ilusa suvise ilmaga festivalipäeva paljajalu tantsimist päikese käes vaipadel ja võimalust end vahepeal vette kasta. Meie kohalik techno– ja house’imaastik, mis siinkandis küll veel underground kultuurinähtuse alla liigitub,  on viimaste aastatega jõudsalt arenenud. Rõõm oli näha Into the Valley pultide taga mängimas ka kohalikke DJ-sid, kes oma oskustelt välismaa nimedele alla ei jää. Samuti panustasid festivali korraldusse sel aastal ka eestlased. 

    Into the Valley laadsed üritused on küll järgmist nädalat arvestades energiakulukad (unetundide vähesus, läbitantsitud tallad, väsinud kõrvad), aga tegelikult laevad patareid hoopis täis, et energia elaks ja tuksuks rinna sees ka sügisel ja talvel.

    Fotod: Merili Reck