Soovin et sinu jõuluootused läheksid täide! Ja kui nad ka päris täpselt täide ei lähe, oleks ikkagi oskust rõõmustada!
Ilusat jõuluaega!
Rubriik: Elu
-
Kolm lihtsat viisi, kuidas ennast hetkega maandada ja laadida
Nii kiire. Nii palju tegemist, kontakte, suhtlust, e-maile ja kohustusi. Kui tõele au anda, siis pisut ka asendustegevusi, tühisebimist, tühja ja tähja. Ja siis ikkagi kohustusi. Eriti nüüd, jõulu eel. Kuidas võtta seda aega endale, kui seda pole justkui üldse? Hästi, kui päris a-e-g-a endale ei saa, siis võta kasvõi hetk. Milliseid hetki saame endile võtta, et lõdvestuda ja end laadida?
Ära unusta hingata
Hinga kogu kopsumahuga vähemalt ühe minuti kestel. Näiteks hingates vähemalt nelja sekundi jooksul sisse ja nelja jooksul välja. Nii värskendad kudesid, organeid – ja ka aju – hapnikuga! Tulevad paremad mõtted ja kõik organid on rõõmsamad!
Kõhu liikumine sügava hingamise ajal parandab seedimist, maandab ja rahustab närvisüsteemi.
Seda saab teha poesabas, autoroolis, koosolekul, arvuti taga, last riietades, kartuleid koorides – ükskõik kus! Pärast esimest, teadvustatud minutit hingab keha veel iseenesest samas rütmis edasi ja kõik need kasulikud mõjud jätkuvad. Muidugi võid ka teadvustatult niimoodi jätkata. Ma näiteks tegin seda just pea pool tundi järjest, kui oli vaja mega kiiresti enne lastehoidu lapse järele minemist Joogafestivali veebisaiti uuendada.
Liiguta
Kui oled tööl, jaluta printerini, tualetti või käi paar korrust jala trepist. Parklas ära otsi door spotti, sissepääsu kõrval olevat parkimiskohta. Jah, noh, eks oleneb jalanõudest ja riietusest, aga see väike liikumine teeb head:
Parandab verevarustust, lümfiringlust, mis vastutab toksiinide väljutamise eest ja alandab stressihormoonide taset. Olenevalt olukorrast muuda see liikumkine tantsuks, käte viibutamiseks või kasvõi hüppamiseks koos naeruga ja saad mitmekordse kasu!
Naera
Jah! Kui sa naerad 20 minutit päevas, pole tarvis ühtki muud trenni, meeleolu tõstjat, stimulanti, antioksüdanti või vereringe parandajat! Ajule pole tähtis, kas naer oli nalja peale või täiesti “lambist”, peaasi, et oli laginal st südamest ja kõht vappus kaasa. Saab suurepäraselt teha ka üksi, aga eriti kergesti tulevad kaasa väikelapsed! Ja tegelikult kõik ümbritsevad, sest meie aju on nii üles ehitatud, et võtame peegelretseptoritega üle teise inimese tunded ja liigutused: selle pärast lähevad sõbrad peegelasenditesse erilise ühenduse ajal oma vestluses ja selle pärast haaravad mehed enda munadest ja oigavad, kui näevad telekas jalgpallis kedagi, kes palliga hargivahesse saab. Samamoodi mõjub ju naer nakatavalt ja selles on ainult head!
Foto: Liisa Leesment
-
Pool ja pool võrdub täius
Ühel ööl teatas mustendavast taevast poolik kuu:
“Ära arva, et mina olen poolik. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui seda näha pole.”
Hakkasin vaatama ja nägin:
Minus on emast pool ja isast pool.
Minus on Sahara kõrbeõhu pool ja Põhjamere külma tuule pool.
Paiskava rõõmu pool ja rebiva lootusetuse pool.
Etteantud religiooni pool ja leitud usu pool.
Kollase päiksepaiste pool ja vihmase sügisilma pool.
Uudishimuliku lapse pool ja tülpinud vanainimese pool.
Vastutustundetu kunstniku pool ja kaine finantsisti pool.
Mõistva ema pool ja range isa pool.
Veetleva seltsidaami pool ja matsliku külaplika pool.
Silmaga nähtava keha pool ja nähtamatu vaimu pool.
Ei. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui seda näha ei ole. Mind on täiuslikuks tehtud.
Lugu on võetud Kamille Saabre värskest kaunist raamatust “Ütlen sulle head” kus nii lood kui maalid on Kamille enda loodud.
-
Taivo Petersoni talvine muusikavalik
Muusikastvõiks vaikides rääkida. Kirjutada? Pagan, see on keeruline.
Eks valitud paladki räägivad igaühele oma lugu. Kuid jah, Ikka ja jälle komistavadmul kõrva aina tummisemad helid, mida mööda isukalt astun. Paremal õlal Vaikus ning vasakul kõik muu.
Foto:Terje Atonen -
Südamega südamest
Eelmisel nädalal esitles Eesti südamekirurgia Grand Old Man Toomas Sulling oma värskeltilmunud raamatut „Südamega südamest”, mille sisuks südamekirurgi poole sajandi töö kogemus.
Tasapisi täitusid pingiridades istekohad ja legendaarset õnnelikus tujus Eesti tippmeedikut kogunes järjekorras kätlema ja teosesse autogrammi paluma suur hulk sõpru, kolleege, tuttavaid, patsiente ja austajaid. Väga paljudel oli au saada ülikonnas, soliidselt, sportlikult kirurgilt kindel käepigistus ja pühendusega raamat, mille andnud välja kirjastus Pilgrim. Veel oli aega ametliku osani ning kirjastuse ja raamatukaupluse logodega tahvlite kõrvale seati üles suur ekraan, millel ilutses raamatu pilt. Suuremas koguses lebas vaata et trükisooja teost ka ümmargustel laudadel, millelt rõõmsameelne autor neid ükshaaval tõstis ja soovijaile heade sõnadega üle andis. Sealjuures sai ta ise mitmetelt daamidelt ilusaid südantsoojendavaid lillekimpe. Seda kõike saatis valvas kaamerasilm, mis ürituse videopildis üles võttis.
Järjekord peakangelase kätlemiseks ei näinud lõppevat, mistõttu alustati esitluse ametliku osaga, et pärast seda saaks veel vabas vormis jätkuda autogrammide jagamine.
Kõik istekohad olid hõivatud ja paljud seisid püsti. Publiku hulgas võis kohata hulgaliselt meditsiinitöötajaid erinevatest raviasutustest ja nimekaid kirurge, kes oma kuulsa ametivenna järjekordset töövõitu jagama tulnud. Fotokaamerate välgusähvatuste taustal alustas kirjastuse esindaja mõttelise ülevaatega kaugest minevikus, kus Toomas Sulling lapsepõlves tõsise haigusega kolm ja pool aastat liikumatult haiglavoodis lebanud. Ta olnud kõva spordipoiss, kuid kahjuks sai ränga tagasilöögi, pidades harjuma paratamatu voodirežiimiga. Veel meenutati läbi mikrofoni üldsõnaliselt neljasadat koera, kelle kaudu proovitud revolutsioonina arendatava kirurgia võimalikkust, nelja tuhandet operatsiooni ja viitkümmet viljakat tööaastat.
Siis hakkas oma istekohalt, publiku austavate pilkude all kõnelema autor isiklikult. Mees, kes teab, mida tähendavad unetud ööd ja üliinimlikud pingutused oma eesmärkide poole püüdlemisel ja edu saavutamisel. Härra Sulling vaatas tagasi oma minevikumurele, kuidas Eesti patsient ei olnud piisavalt teadlik operatsiooniga seonduvast ja kuidas seda teadlikkust tõsta üritati. „Eesti patsient väärib paremat!” jäi meenutaja mõttelõngast teadmine. Ja selles suunas ka omal ajal läbi raskuste liiguti, kuni olud paranesid.
Aastakümnetega läbi halli kivi läinud visa tohter valgustas kuulajaid mõnede detailidega, kuidas tema ja ta entusiastlik meeskond nõukogude ajal asjaga hakkama sai ning et head juhused olid arenguteel suureks abiks. Eraldi peatus vitaalne südamlik autor teemal, kuidas teatud perioodil plaaniti Mustamäe haiglas hakata opereerima soomlasi, et Eesti patsientide heaolu nimel väärtuslikku lisaraha juurde teenida ning käsitles ülevaatlikult, kuidas 1990ndatel alustati operatsioone töötaval südamel.
Võimsa elutööga raamatuesitleja avas kuulajatele muuhulgas mõningaid humoorikaid seiku oma pikaaegsest karjäärist ning mainis anekdoodlikke momente käikudest ametnike juurde, et hankida paremat varustust ja võita vajalikke allkirju.
Vahepalaks kuulasime raamatukatkendit, mis puudutas koostöö käivitamist soomlastega. Ka selles lõigus kumas tollane pinge käsikäes pisukese elulise huumorivarjundiga.
Küsimusele, kas kirurg loodab vahel oma töös ka fatalistina kõrgematele jõududele, vastas doktor kindlalt, et tema arvates ei saa loota, vaid kõik sõltub pigem temast endast. Küll aga tunnistas ta sealjuures, et on esinenud huvitavaid juhtumeid, kus lootusetuna näivates olukordades on inimeste seletamatud lisaressursid aidanud kriisist välja tulla ja surmasuust ellu tagasi astuda ning selliseid nähtusi olevat tõesti raske seletada.
Kirjastuse toimetaja sõnul olnud selle raamatuga töötamine tema elu üks suuremaid eneseharimisi. Ta luges ette ka katkendi, mis käsitles andeka kirurgi üht varasemat operatsiooni Tartus 1970ndatel, tollase meditsiinitehnikaga, oludes, kus puudusid veel arvestatavad kogemused.
Pärast tutvustusi, arutlusi ja ettelugemisi lõppes raamatu esitlus, kus oma viiekümneaastast töökogemust jagas mees, kelle arvates peab õnnestumiseks endast kõik välja panema. Viiskümmend aastat Eesti meditsiini arenguid näinud, paljude patsientide ja kogu rahva palavalt armastatud doktor Sulling rääkis südamest südamesse. Tema juba teab, mis tunne on perekonna arvelt lõivu makstes astuda eriterasest skalpelliga käes otsustavalt surmale vastu, et võita patsiendile lisaaega selles maailmas oma samme seada.
Ürituse kajastajana tänan südamest suure südamega Eesti koronaarkirurgia tipptegijat härra Toomas Sullingut. Aitäh Teile, et olete mehise tahtejõuga ja visa tööga Eesti inimeste südameid rõõmsamalt helisema häälestanud ja kirjutanud oma Suure nime suurte tähtedega Eesti meditsiini ajalukku.
Foto: Kalev Lilleorg
-
Kunstnik Stina Muraka inspiratsiooniallikad
Õblukeses Stinas on naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas paeluvat isepäisust. Stina usub, et asjad, mis on meile mõeldud, jõuavad meieni varem või hiljem. Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Täna on tal täiesti omamoodi maaliline-müstiline stiil.
Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.
Mida ütleb Stina inspiratsiooni kohta?
· Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.
· Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.
· Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.
· Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu Hiiumaal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.
· Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.
Foto: Marju Randmer-Nellis
-
Tiit Trofimov: vaba mees julgeb olla see, kes ta tegelikult on
Minu jaoks on vaba mehe tee see, kui mees hakkab iseenda sisse vaatama, hakkab võtma vastutust oma tegude eest ja otsa vaatama oma tüüpilistele käitumismustritele, mis tema seest tulevad.
Tõeline mees on see ja julgeb olla see, kes ta tegelikult on. Kui ta julgeb olla tema ise ja välja öelda asju, mida ta tegelikult mõtleb, mitte ei proovi kellelegi ja kõigile meeldida, nagu meil ühiskonnas tavaks on. Kui vaatan, mis meie ühiskonnas toimub, siis tundub mulle, et väga vähesed julgevad jääda iseendaks. Pigem läheb täna kahjuks rohkem tähelepanu välja- kui sissepoole.
Olen samamoodi väga-väga palju väljapoole elanud, palju ringi möllanud, arvates, et see toob kuidagi minu sisse rahu ja olen ka arvanud, et teine inimene toob minusse selle rahu. Olen selles mõttes saanud elus päris kõvasti kogeda. Arvan, et läbi selle olen iseendale palju lähemale jõudnud ning aru saanud, et tegelikult on kõik minus endas kinni. Võin täna öelda, et minu elu on väga kirju olnud. Tänu sellele ma võib-olla oskan paremini ka enda kogemusi edasi anda.
Aina enam vägevaid mehi julgeb välja öelda, et nad tegelevad iseendaga. Kui räägitakse vaimsusest, siis seotakse seda tihti religiooniga. Tegelikkuses on vaimsel teel käimine pigem iseenda tervise eest hoolitsemine ja see on nii vajalik meie ühiskonnale. Need mõisted on lihtsalt segi aetud. Sellepärast Eesti mehed tihti kardavadki, et kui ma hakkan vaimseks, siis suure tõenäosusega olen mingi ususektiga seotud. Tegelikult hakatakse pigem iseenda tervisest hoolima, oma vaimset ja füüsilist keha tasakaalu viima – selles on mõte. Seda enam, et tuntud inimesed nagu näiteks Sõõrumaa ja Jõks tegelevad vaimsete asjadega – see peaks ainult rohkem innustama mehi kapist välja tulema ja julgema iseendale otsa vaadata.
Kogu ühiskond on sellele üles ehitatud, et mehed ei nuta, mehed ei tunne tundeid ja mehed ei või üldse midagi välja näidata. Aga tunded on meeste jaoks tegelikult sama normaalsed nagu naiste jaoks. Kehaterapeudina võin öelda, et kui naistel kulub oma tunneteni jõudmiseks aega üks seanss, siis meestel võtab 4-5 seanssi, et nad üldse midagi tundma hakkaks. Et ta üldse tunneks, mis tunnet ta tunneb, sest sinnamaani ta ei saa isegi aru, mida ta tunneb. Naine tajub allasurutud emotsioonide vabanemist kohe, tema tunded hakkavad liikuma, aga meestel võtab see väga palju aega, sest mehi on paraku nii õpetatud.
See võib olla ka põhjus meeste suremuse ja terviseprobleemide ning alkoholismi taga.Alkohol on üks väheseid viise, läbi mille paljud inimesed suudavad üldse lõõgastuda. Kui vaadata käitumismustreid, mis tulevad esile, kui ollakse alkoholi tarvitanud – kes läheb lõbusaks, kes kurvaks, kes agressiivseks – need kõik on ju allasurutud emotsioonid! Nii on aru saada, et tegelikult on alkohol paljude meeste ainus lõdvestumisviis, sest nad ei tea teisi vahendeid. Ja kui nad leiavad veidi tervislikumad viisid iseenda allasurutud emotsioonide vabastamiseks ja pingete leevendamiseks, siis see on ainult teretulnud. Nendeks võivad olla sportlikud hobid, jooga, mediteerimine, holistilised teraapiad ja muidugi teadlik toimimine.
Mul on kogu aeg olnud mulje, et Eestis ajavad kõik kuskil nurga taga oma asja. See on selline eestlaslik Tõde ja Õigus, et olen omaette ja teen oma asja. Mõte ongi selles, et tulla egost välja ja öelda, et tegelikult ajame ju kõik ühte asja. Läbi selle jõudsime mingil ajal koos sõber Raivo Juhansoniga ühiselt selleni, et tegelikult võikski ju seljad kokku panna ja rääkida otseselt oma kogemustest. Raamatuid oleme me kõik lugenud ja sellist õpitubade tarkust oleme kõik täis, aga palju me tegelikult ise oleme kogenud ja palju me ise oleme julgenud oma tegelikku kogemust jagada? Läbi selliste inimeste, kes on sellel teel võib-olla kauem olnud, julgustame Eesti meest tegelikult kapist välja tulema ja mitte häbenema teadlikul teel käimist, vaid võtma seda lihtsalt kui elu osa.
Ma arvan, et see tunne on igas mehes olemas, et ta justkui tahab paremaks inimeseks, paremaks meheks saada, oma elus midagi teistmoodi teha. Iseenda jaoks eelkõige. Olla iseendaga paremas kontaktis ja läbi selle peegeldada oma lähedastele iseennast parema inimesena. Täna arvan ma, et meestel on mingisugune sisemine tunne, aga nad ei julge veel seda ust iseenda jaoks avada ja õnneks on see just praegu kiiresti muutumas.
-
Kaarli kirikust saadeti igavikuteile Aarne Üksküla
Laupäeval, 4. novembril, kella poole kaheteistkümne paiku koguneti Tallinna Kaarli kiriku pühalike võlvide alla, kus rahuliku oreliviisi saatel algas rikkaliku elutööga kordumatu tippnäitleja Aarne Üksküla ärasaatmistseremoonia. Eesti kultuuri tabas see korvamatu kaotus 29. oktoobril, vahetult enne harrast hingedeaega.
Sombuse 4. novembri lõunasel ajal said lahkunu pereliikmed, kolleegid ja tema talendi austajad Eesti näitekunsti suurmeest parimate mõtete ja helgete meenutustega kuldsete põlevate kroonlühtrite ja altarit valgustavate küünalde valgusel teele saata. Suure, värvilise õnnistegija pildi all, valgustatud altari lähedal, võttis oma rahva vaikinud kõnetaja vastu teelesaatjate ilusaid hoolivaid sõnumeid. Vaid paari pika sammu kaugusel punktist, kus oli ise aastaid tagasi saatnud liigutava sõnaseadega igavikuteele kirjanik Jaan Krossi. Täna oli Aarne kord võtta oma inglitest kaitstud teekonnale kaasa südamest tulevad tänu- ja õnnistussõnad.
Tseremoonia ametliku osa juhatas sisse Kaarli koguduse õpetaja, kes alustas Piiblist evangeeliumi ettelugemisega ning soovis kõigile Jumala armu ja rahu. Vaimulik tõdes, et lahkunu on puudutanud lisaks kirikusse tulnutele veel tuhandeid inimesi. Ta peatus sügavamalt maailmas rändamise, elu mõtte ja selle põhiväärtuste teemadel. Jagas lohutust ja rahu mahajääjatele ning rõhutas armastuse tähtsust. Jutust kumas läbi mõte, et Aarne ei elanud oma elu iseendale, vaid igapäevaselt teistele inimestele, jagades suurimat ja sügavamat tunnet – armastust. Ta elas armastuses inimeste vastu. Kirikuõpetaja jutust selgus ka, et Aarne ristiti lapsena Kaarli kirikus ja et ta ise soovis siitsamast oma ärasaatmist. Minekut ajast igavikku, kus pole enam aega ega kannatusi, vaid kõikehaarav armastus. Õpetaja soovis, et meile jääks kõik hea, mida suure elutööga näitleja meile oma ajalikul teel kinkinud.
Pärast vaimulikku õnnistavat järelhüüet ja mõtisklusi kõlas ülemisel korrusel, oreli juures, segakoori esituses väga hingeliigutav ja loomingulist jõudu andev ülistav laul, mille vaimuvalgustavat toimet on sõnadega raske kirjeldada. See liigutas mägesid.
Kadunukese kolleegidest astus esimesena kõnepulti näitleja Lembit Peterson, kes alustas meenutusega, mida Aarne kord ühes intervjuus öelnud. Tol korral oli ta nimelt küsitlejale öelnud, et tuleb alati mõelda teise inimese peale, sest see olevat kõige tähtsam. Seejärel luges härra Peterson ette Artur Alliksaare luuletuse. Oma kõnes lisas ta mõtte, et Aarne lahkus enne hingedepäeva päikesemaile ja et ta oli suur kunstnik ning tänas kõige hea eest, mida Aarne meie ellu toonud.
Järgnenud muusikalise vahepala ajal tulvas kirikuakendest mõneks ajaks sisse jõudu kogunud päikesevalgus, mis ühes kroonlühtritega huvitava meeldiva visuaalse keskkonna kujundas.
Näitleja Rain Simmuli hüvastijätukõne kulges erilise ilmekuse ja hingestatusega, mis tungis vastupandamatult kuulajate meeltesügavustesse.
Viimaks astus uuesti kõnepulti koguduse õpetaja, tänades kohalviibijaid ja vahendades kõigile Issanda armu ja rahu.
Järgnes lähedaste jumalagajätt ning lahkunu viidi rahulikul sammul avatud kirikuuste poole, saateks Louis Armstrongi kultuslaul What a wonderful world.
Nii jõudis ta läbi niiske, sombuse Eestimaa sügise kuhugi hoomamatusse kaugusse, lõputusse valgusesse.
Kirikuustest väljudes meenus mulle 1990ndatel jooksnud teleseriaal V.E.R.I, kus arstiks kehastunud Aarne Üksküla ühes episoodis teda tänama tulnud endisele patsiendile väsinud oleku ja mõtliku pilguga mõtte edastas, et see olevat hea, kui võib elada.
Õnneks jääb Eesti rahvale teadmine ja mälestus ühest säravast, andekast elust teatri- ja filmirollides, mis elab kustumatult edasi meie kultuuriloos.
-
6 sammu, kuidas pöörata muutused enda kasuks
Olen suuri elumuutusi läbi teinud nii omal algatusel kui väljastpoolt tõugetena ning õppinud, kuidas emotsioonide virvarris paremini laveerida. Millised on 6 sammu, et muutus enda kasuks pöörata?
Muutus toob hetkega kaasa ka tundeid. On okei tunda tundeid. Jah, kindlasti ma ei soovita “negatiivseid” tundeid alla suruda või keep smiling’u taha peita, sest meie tunnetel on meile tähtis sõnum.
1. LUBA TUNDEID, AGA ÄRA TAKERDU
Aga kui nende sõnum on käes, pole rohkem vaja pikalt tunnetesse takerduda. Kui kipud seda ikkagi tegema, aitab liikumine, teraapia, EFT ehk koputamine, TRE ehk väristamine, aroomiteraapia, Rännaku meetod, vabastav hingamine, psühhoteraapia… tuge on igale maitsele!
Mul oli viimase töökaotusega küll sisemine tasakaal tagasi umbes tunni pärast, kuid solvumist, pettumust, hirmu ja lahtilaskmise leina tundsin mingil määral ikka ja hetketi tugevalt. Valisin end aidata tantsurännakuga, mis on nn vaba tants grupi inimestega, kes kõik tantsivad omaette ja ühtlasi pisut ka koos. Takerdunud emotsioone ja stressi saab kehast välja igasuguse liikumisega!
Turgutasin end paaril korral ka homöopaatiaga, kuna seal on looduslikud ained erinevate emotsionaalsete ja füüsiliste tasakaalutuste puhuks. Solvumist ja kurbust sain paaril lõua värisemise hetkedel sel viisil oluliselt leevendada. Kui teinekord tuli tunne leebemalt üles, siis püüdsin sügavalt hingata ja endale mõttes öelda JAH – selles mõttes, et kinnitada endale, et on okei ja lubatud tunda tundeid! Ma küll märkasin, et paljud hakkasid mu ümber varem mulle ütlema, et see kõik on okei ja väga hea, mis mu elus muutus ja ma teadsin, et see nii on, aga ma ei saanud seda veel ise öelda. See sisemine olukorra “töötlus” võtab ikkagi aega ja tuleb endale see aeg võtta ja anda.
2. TOO MÕTTED HETKE
Muutuste pöörises toon end st oma mõtted ärevamatel minutitel HETKE. Ehk siis, kui mõte hakkab rändama “aga mis siis, kui….” radadel ja tunnen kehas, et see tekitab mulle pinget ja ärevust, hirmu, siis jälgin esmalt, mis ma kehas tunnen (kuna keha on alati hetkes, siin ja praegu, mida ei saa öelda meie mõtete kohta) ning jälgin lihtsalt, kuidas hingan ja kuidas jalatallad (või kingatallad) puudutavad maad.
Siis küsin endalt, kas praegu on midagi halvasti? Tavaliselt on vastus EI.
Kas ma olen midagi juba teinud või mida ma saan praegu teha (täna, see nädal või niipea kui mahti saan), et tulevikus ei realiseeruks “aga mis siis, kui…” stsenaarium? Ja siis ma olengi teinud seda, millega seda musta stsenaariumi vältida. Ja halvim polegi kunagi juhtunud!
3. JÄLGI, MIS KANALIL OLED
Töökaotusega või sarnase kaliibriga muudatusega on mul tavaliselt nagu kaks “kanalit” raadiol. Üks on ikka mingil moel negatiivsete emotsioonidega ehk lahtilaskmise protsessiga seotud, teine aga loovuse “raadiojaam”. Tegelikult saab ise nende vahel vahetada. (Aga oluline on mitte ainult selle loovuse jaamal ka olla, sest iga muutusega leppimine on ka emotsionaalne protsess, luba seda endale, sellesse takerdumata.)
4. OLE ENDAGA HELL
Ja kui ma olen märganud, mida tunnen ja saanud vastuseks midagi “negatiivset”, siis olen mõelnud, mida ma vajan, et endaga praegu hell olla. Olen siis suhelnud oma “sisemise lapsega” – temaga tulebki mõttes rääkida nagu väikese hirmunud lapsega. Aitab ka päeviku kirjutamine. Aitab innustavate inimestega kohtumine ja nendega, kes on olnud samalaadses olukorras. Aitavad raamatud, kursused, uued tutvused.
Samuti aitab suhtlemine konstruktiivsete postitiivse suhtumisega inimestega, et mitte kaasa minna nn negatiivse vibratsiooniga, mida võib tunda, kui hakata kellegagi koos kurtma, taga rääkima või muretsema.
Hinge toitvad tegevused, vestlused ja kohtumised aitavad näha olukorda uue nurga alt ja avada oma loovus. Sealt tuleb ideid, mõtteid, mis viivad sind hoopis teisel tasemel edasi ja hiljem saad selle olukorrale elus tagasi vaadata tänutundega.
5. VALI LOOVUSE KANAL
Ja teine “raadiojaam” minu sees ongi olnud lemmik, see, mida naudin – loomingulised ideed, mis hakkavad voolama, kui kõik killud on muutuste tuules justkui segi paisatud. Need on alati viinud milleig väga heani või siis vähemasti aidanud lühiajaliselt keskenduda tuleviku loomisele, isegi kui kõigist ideedest ja projektidest pole lõpuks asja saanud. “Mida ma tegelikult teha tahaksin?” saab endalt küsida, kui kõik on muutumises. Kui pole enam seniseid töökohustusi vms.
6. ANNA AEGA
Ja siis muidugi aitab aeg. Isegi nii palju, et olukord, mis tundus esimesel hetkel eriti halb, hakkab aja perspektiivis paistma päris hea või isegi väga hea. See on üldiselt alati nii läinud. Aga emotsioonid sel teel tuleb vabaks saada. Siis jääbki alles puhas hea.
Turvalist muutumist!