Ostukorv

Category: Elu

  • Kallid italiano’d

    Kallid italiano’d

    TEKST JA FOTO JUSTIN PETRONE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Otsisin espressot. Oli jõuluhommik Reykjavíkis, paar aastat tagasi. Halekollane valgus ronimas üle kortsus katuste, lumehelveste nõelad mu näos. Jõulutuled vilkusid majade küljes, aga külma oli miinus palju-palju ja ümberringi polnud näha mitte ainsatki hinge.

    Ainult mina ja mu tütar Anna, toona umbes kaheksa-aastane. Matkasime ülesmäge, et külastada Hallgrímskirkja kirikut ja poseerisime Leifur Eiríkssoni kujuga. Siis rändasime tagasi kesklinna mööda inimtühju tänavaid, kuni leidsime märgi ühest avatud kohvikust. Selle aknad olid udused ja kui uks korraks avanes, pahvatas sealt välja soe valge aurupilv.

    See koht oli otsast otsani rahvast täis. Pressisin end seisjatest läbi leti äärde, et tellida espressot ja kakaod.

    Mind teenindas valgete juuste ja siniste silmadega vanamees, kes oma ümara pingul näoga nägi välja nagu Frank Sinatra. Seeasemel, et asuda espresso ja šokolaaditegemise kallale, ta lihtsalt seisis ja vahtis mind. Vahtis ja vahtis, kuni lõpuks naeratas.

    „Buon giorno, signore!“ ütles ta.
    Ma võpatasin. „Giorno,“ heitsin talle tagasi.
    „Ma teadsin, et sa oled üks meie hulgast!“ jätkas ta itaalia keeles. „Selline nägu ei saa mujalt olla!“
    Ja ta tõstis käe ja puudutas mu nina.
    „Issi, mis keeles see mees räägib?“ haaras Anna mul käisest.
    „Itaalia,“ vastasin, ikka veel üllatunud.
    „Ta on itaallane või? Mis ta siin Islandil teeb? Ja kuidas sina temast aru saad?“
    „Oh, Anna,“ ütlesin ma oma nägu hõõrudes. „Itaallased nagu meie, meid jätkub igalepoole üle ilma.“

    Ja just nii see on.

    Mis tahes külmunud või kõrbenud kuutaolisel maatükil siin planeedil
    võid kohtuda mõne heatujulise itaallase ja tema espressomasinaga.

    Minu jaoks on need mehed sama olulised
    nagu eestlastele Eesti Majad Londonist New Yorgi ja Sydneyni.

    Pärast korraliku espresso serveerimist võttis see Reykjavíki baarimees korraks aja maha oma jõuluaja kohustustest ja tuli meie juurde juttu ajama. Kuigi mu itaalia keel on kohmakas, oli ta selle üle ikkagi ülevoolavalt õnnelik.

    „Mul on seda vaja vahel rääkida,“ ütles ta. „Siin elades,“ ja ta vahtis uduse akna poole, „on mul seda vaja!“

    „Kuidas sa siia sattusid?“ küsisin ma Sinatralt.
    Vastuseks pööritas ta silmi. „Küllap sa tead. Üks naine…!“

    See vastus ajas mind naerma. Ma sain temast väga hästi aru. Ja see oli kuidagi nii lohutav, mismoodi ta rääkis. Selle keele hüplev rütm ja hõrk maitse meeldivad mulle sageli palju rohkem kui inglise keele rütm ja maitse. Eestis kuulan vahel Roomast tulevaid raadiosaateid oma casareccepasta keetmise kõrvale. Ma ei saa kõigest aru, aga ma tunnen, et see keel teeb mul olemise heaks. See keel puudutab midagi peidetut mu sees, olgu see siis tõeline või väljamõedud.

    Tundub, et ma olen kapi-itaallane. Mul on esivanemaid poolest tosinast eri riigist, aga mitte ealeski pole näiteks mõni iirlane mulle lähenenud, Guinnessi pihku surunud ja küsinud: „Kas oled üks meie hulgast?“ Aga tasub mul vaid Reykjavíkis kohvikusse minna, ja olengi tabatud. Mul pole muud valikut, kui istuda oma „kaasmaalasega“ ja kuulata tema pikki itaaliakeelseid lugusid.

    Eestis elades on identiteet mulle aina tähtsamaks muutunud. Kui ma vaatasin õudusega, mismoodi mu esiklaps koos oma emaga sülti sisse löristas, tundsin ma endas tõusvat vajadust vastukaalu järele: pidin leidma midagi, mis aitaks tasakaalustada seda verivorsti, piparkoogi, regilaulu ja suitsusaunade pealetungi.

    Soovisin, et ka minul oleks oma lastele pakkuda midagi autentset, nii-öelda minu hõimupärandit. Ja nüüd ongi nad ühed vähestest Eesti lastest, kes tarbivad korrektselt pecorino Romano juustu ja teavad, mis on limoncello.

    Mõni aasta tagasi käisin Baris, Aadria mere kaldal, oma sugulasi üle vaatamas. Nõbu Vincenzo! Nõbu Lorenzo! Nõbud Santina, Gianfranco, Pamela, Michele, Antonella ja Lello! Ja kõik need teised nõbud.

    Mu ema ja isa tulid ka sellele reisile kaasa, samuti mu vanim tütar Marta. Õpetasin talle, kuidas lüüa korralikult kirikus risti ette ja kuidas süüa korralikult itaalia saia oliiviõli, soola ja pipraga. Mina olin need asjad kunagi oma vanematelt üle võtnud, ise mõtlemata, miks ja kuidas. Nüüd oli Marta kord need asjad enda sisse võtta.

    Pole ehk palju, mida edasi anda, mõtlesin ma risti ette lüües, aga ikkagi, midagi mul on.

  • Raimond Põldmaa kevadine muusikavalik

    Raimond Põldmaa kevadine muusikavalik

    Sellest nimekirjast võib leida pea kõike – nagu Tallinn Music Weeki programmistki. Hästi, ilmselt ei leia TMW programmist The Weekndit või Nine Inch Nailsi, kuid kindlasti neid, kel on potentsiaali kunagi nende kingad täita. Siin on artiste, kes on esinenud meie varasematel festivalidel, ja ka neid, kes esinevad sel aastal. Lisaks terve hulk muusikat, mil pole festivaliga vähematki seost, ent mis on minu aegadeülesed lemmikud.
    Kuula Spotifyst siit:

  • Talvehaku varahommikul

    Talv tõotab mulle, et saan seada sammud huntide radadele, teen seda suvel ja sügisel ja kevadelgi, aga talvel saan seada suusa- või saapaninad õigesse suunda ning mu koer oma nina nii täpselt nende jälgedesse.

    Ühel hämaral talvehaku varahommikul − ajal kui hommikud ja õhtud on nii ühte moodi ja nende vahel peatub korraks päev –, pisut ootamatu õrna lumesaju aegu jõudsin jõeluhale, kus kolm hunti olid öösel murdnud kopra. Nii kõnelesid mulle nende jäljed. Peatusin ja passisin, kuni päevaks nimetatud viiv mulle loa andis.

    Teel tagasi huntide jälgedelt, ajal kui hommiku- ja õhtuhämarus on nii sarnased, mõtlesin, et ainult mina ja kolm hunti teame, miks kobras ei näri enam haavaoksi. See on justkui meie ühine saladus – koos lumega kadusid jäljed ja veri.

    Ühel varajasemal talvepäeval tundsin ootamatult ära hea energiaga metsalagendiku – sarapuud olid sidunud oma elu heinamaaga, mille vahtraalused mäletasid veel vikatiga niitmist, kuid vähemalt viimasel poolsajandil jäänud vaid looduse hoida. Ei suunanud ma oma päevinäinud jahimehesuuski sinna sihilikult, olin vaid korra kunagi ammu seal kuldsel sügispäeval sarapuude ja vahtrate kõrval kuulanud krõpsatusi ja liuglemist – lehed langesid.

    Tol esimese lumesajuga talvepäeval selsamal lagendikul sarapuude kõrval seistes ja vahtralatvu vaadates kuulasin lumehelveste liuglemist ja langemist langenud ja langemata lehtedele.

    Metsavaikuses on oma hääl mõlemal – nii lehe- kui ka lumesajul.

  • Lõpp edasilükkamisele!

    Lõpp edasilükkamisele!

    Väikeettevõtjana on mul ülesandeid seinast seina: mu põhitegevus, juurde õppimine ja tulevikuplaanid, veebisaidi ja sotsiaalmeedia sisustamine, turundus, andmesisestus, arveldamine, koostöö tiimiliikmete ja koostööpartneritega jne jne. Päevad on tihedad ja paljud tööd lähevad lenneldes. Kuid mitte kõik ülesanded ei tule kergelt ja kiiresti, mõne täitmiseks läheb aga eriliselt tahtejõudu vaja, et end mugavustsoonist välja vinnata. Olen õppinud, et kõik olulise saab valmis ja ka ebamugavaid ülesandeid pole mõtet edasi lükata. Kuidas härjal sarvist haarata?

    1. Otsusta, mis on prioriteet

    Mis on tegelikult oluline? See võib olla seotud tööga, päeva konkreetsete ülesannetega… või kui seda on su elus liiga palju, siis hoopis sinu isikliku elu kvaliteediga.

    Ettevõtjana, käsist-jalust oma ettevõtmisega seotud ja iga ülesande juures A ja O, venib vahel to-do list lihtsalt liiga pikaks. Ja siis hakkab ärevus tiksuma. Aga sellest on mingi tee välja – need 2 tundi päevas, mis võiksin uut luua või puhata, andsin veel eelmisel kuul ära sisestamisele ja arvemajandusele. Ja sel kuul sain endale abilise, kes mul seda kõike teha aitab, nii et ma käisin isegi juba ükskord sõbrannaga kohvikus, kuni mu abiline just samal ajal andmeid sisestas! See oli mega hea tunne!

    Kui ma tegin veel kõike ise, venis tööaeg tavaliselt öötundideni. Kõikide uuemate ja vanemate  meditsiinisuundade (ja ka enesetunde poolest) oli see tegelikult katastroof. Aga nüüd ma jõuan isegi keset päeva jalutama! Ja see ei pea olema ainuüksi jalutamine. Vahel teen ma telefonikõnesid ja kokkuleppeid, vahel mõtisklen järgmise video teksti. Mõnikord selitan lihtsalt mõtteid, et teha mingi otsus või valik. Jalutades läheb ju loovus käima! (ja kui head see kehale teeb!)

    Ja muidugi tuleb ka päeva jooksul otsustada, mis on olulisim. Ja sellest alustada. Sest kunagi ei tea, mis päev toob ja kas on veel aega, kui esmalt jääd nautlema mõnusaimate ülesannete juurde. Ja samas – kui mingi asi pole ja pole pikka aega prioriteet, siis võib ta vast ka unustada ja listist maha võtta. Äkki?

    2. Planeeri piisavalt aega

    Varem planeerisin ma oma telefonikalendri paksult täis, ja muidugi oli mul sellest stress. Päeval sorisin ülesannete sees, et mida mulle rohkem meeldiks ära teha. Õhtul olin häiritud, et ma kõike teha ei jõudnud, tõstsin homse peale ja järgmisel päeval kordus seega sama.

    Aga eelmisel nädalal leiutasin sellise lihtsa asja, et planeerisin igal õhtul järgmise päeva peale ühe asja tunnis või isegi vähem, üpris realistlikult, ja lõunasöögiaja peale ei planeerinud midagi. Panin kirja ainult kõige-kõige olulisemaid asju. Ja ülejäänud lükkasin ülehomse varna.

    Kui ma olin oma ülesannete täitmisel kalendrist kiirem, siis hakkasin juba järgmiste päevade pealt ülesandeid otsima ja täitma ja sain mõningad tulevikust ära kustutada, mis oli veel eriti hea tunne – sain juba täna ühe homse või ülehomse asja tehtud – homme hooleta!

    Realistlikum planeerimine on stressivabam ja samas saad hea tunde, kui täidad mõne tulevase päeva ülesande juba ette ära.

    3. Lihtsalt alusta

    Ma tean seda praadimist mõne ülesande ees. Jah, kuigi kõvasti ahvatlevam (ja muidugi samas ka väga oluline) on postkast, Facebook jm väikesed asjad, mis kokku söövad aega, pane need ahvatlused olulise töö ajal kinni ja notificationid hääletuks (need võiks kogu aeg hääletud olla, sest nad ärritavad närvisüsteemi).

    Jah, mõne asjaga kohe kuidagi ei taha alustada. Ja see juhtub ka mul vahel. Alustamist takistavad mõtted nagu: “mulle ei meeldi”, “ma ei oska”, “ma niikuinii ei…”, “ma ei taha” jne. Nende mõtete pealt tekkinud tunded on ju ka okei ja neid võib tunda, aga ära jää nendesse mõtetesse ja emotsioonidesse kinni, vaid haara härjal sarvist ehk lihtsalt alusta.

    Näiteks minus tekitab vastuseisu kõik, mis on tehnoloogiaga seotud (“ma ei saa sellest niikuinii aru”), müümisega (“ma ei oska müüa”), videode filmimisega (“mul on nii ebamugav”). See on lihtsalt mu mugavustsoon, millest pean välja murdma. Ja neid asju ära tehes ma saan aru, et see kõik on mulle kasuks tulnud ja ma õppisin ära ja oskan ja julgen ja pole enam (eriti) hullu sarnastes olukordades.

    Tahtejõuga ja otsustuskindlusega saan tehtud ka lepingud, arved, sõidupäevikud jms mida hea meelega edasi lükkaksin (mõttega: “see on ju nii igav”). Mõnikord olen kogunud kokku liiga suure hulga tegutsemistahet ja nii jääb mul selle väikese, aga ebamugava ülesande tüüpiliselt üpris kiiresti täitmisest (kui palju arvete tegemine ikka aega võtab!) veel hoogu ülegi ja saan valmis ka artikleid ja muudki, mis ootasid homses järjekorras. Hoopis teine asi!

    4. Õpi juurde

    Mõnikord on oma mõtetest ja ideedest vähe ja tuleks abiks end natuke lisaks koolitada, midagi juurde lugeda-uurida. Jah, küsi nõu, abi, googelda, koolita end, kutsu inimesi lõunale, kellega asju arutada, reisi…

    Olen enda jaoks avastanud e-kursused ja osalen praegu kahes aastases programmis. Samuti olen endale teinud väikese listi inimestest, keda lõunale kutsuda (no pole veel kutsunud…). Ja vahel kuulan lõunasöögi valmistamise või pikema autosõidu juurde põnevaid podcaste.

    5. Tunne rõõmu ja võta paus

    Kui üks ülesanne ajab teist taga, siis selleks ei jää lihtsalt aega, eks? Me pole lastest tunnustusvajaduse osas siiski väga erinevad – vajame pärast millegi valmis saamist ikka õlale patsutust! Praegu vaevalt keegi patsutab, aga eks me olegi suurtena iseeneste lapsevanemad. Nii et tunne oma tehtu üle rõõmu, tunnusta end ning premeeri mitte millegi keelatuga, vaid kasulikuga – jalutuskäigu, maitsva puuvilja, pausi või lõunasöögi või väikese veebisurfamisega Instas või mujal lemmikpaikades.

    Ja elu on veel rohkem lill! Väikeste asjalike komponentidega ja samas vähem stressi.

    Mis sul siis praegu ära tegemist ootab? 🙂 Jõudu!

    Uuri ka seda: 9.-11-märtsil elustiili-retriit Saaremaal “Unistused reaalsuseks”

  • Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Olen 10 aastat olnud vabakutseline ja viimased poolteist ettevõtja. See on olnud suur hüpe: rahalised riskid uuel tasemel, aga ka võimalused – vaid taevas on piiriks! Teoreetiliselt. Ka tööajal pole piiri ning emotsioonid käivad kaasas iga uue sammuga tundmatusse. Ja igal tasandil on vaja tohutult panustada palju enne, kui üldse on aimu, mis võiks edasi saama hakata. See aasta pole olnud lihtne ega kerge. Sellegipoolest on ta tundunud just vajalik arenemiseks ja eneseusalduse kasvatamiseks. Ja ma ei vahetaks ühtki kogemust millegi muu vastu. Millised on alustava ettevõtja õppetunnid?

    1. Enne külva, siis lõika

    Oma ettevõte on nagu aed. Alguses peab nägema olemasolevas maastikus võimalust, oma visiooni – mida sa tahad luua? Siis on tarvis panustada aega ja raha, enne kui saad vilju maitsta. Ja sa ei tea, kas ja kuidas sinu idee selles “pinnases” kasvab, sa ei tea, kas see idee on justkui kohalik või pigem võõramaine taim – kas ta idaneb ja juurdub, kas vajab varju või päikest, vett või kuiva. Ja kui sa ühel hetkel seda juba tead, siis ikkagi veel ei oska öelda, kas viljad on mahlased ja magusad või hoopis pigem käbitaolised. Tuleb lihtsalt ära oodata ja proovida!

    Poolteist aastat tagasi, kui mu koostöö Sensa ajakirjaga lõpetati kulude kokkuhoiu pärast, siis sain samal õhtul aru, et see on kingitus, võimalus teha midagi täiesti oma. Nii hakkas kooruma Hingele Pai ajakirja idee, mis sai paari nädalaga päris selged piirjooned ja ka koostööpartneri, Marju Randmer-Nellise. Need poolteist aastat ongi meie jaoks olnud tohutu elukool ja ettevõtluskool ja loovuskool ja enda eest samal ajal hoolitsemise kool.

    2. Hirmu tõkked on ületamiseks

    Idee ja selle teostumise vahel on üks suur barjäär – hirm. Hirm on tunne, mida ma pole tahtnud tunda ja kui ma olen seda kogenud, siis õnneks vaid harvadel perioodidel ja mõned päevad järjest – hetke eel, mil kavatsesime tulla ajakirja ideega päriselt avalikkuse ette; kui oli vaja otsustada, mitu ajakirja esimese numbri tiraaži ja siis peagi lisatiraaži trükime… Iga kord, kui on vaja teha mingi otsus, millega seoses on suured rahad või siis suur ebakindlus, teadmatus. Pean otsuse tegema tingimustes, milles ma tegelikult ei tunne, et oleks otsustamiseks piisavalt infot. Kindlust.

    Siis tuleb seda kindlust saada võimalikult intuitiivselt. Ja intuitsioon töötab kõige paremini lõdvestunult. Hirm aga on lõdvestumise vastand. Seega olen läinud jalutama või vanni, kuulanud muusikat ja kindlasti igapäevaselt mediteerinud. Olen ka pidanud nõu endast kogenenumatega või siis võtnud veel hinnapakkumisi – olen teinud kõik, mis ma saan, et seda infot ja kindlust oleks pisut enam. Ja olen saanud endaga rahu nende otsuste eel. Ja mis veel parem – kõik on läinud hästi!

    Muidugi on hirmul ka oluline roll meid säästa ja ohtudest päästa, aga seda teame me kõik liigagi hästi ja seepärast ma ei peatu pikemalt sellel, et otsused peavad ikka olema tehtud võimalikult rohke ja kvaliteetse info põhjal ja kui sul seda piisavalt pole, siis uuri, kuidas seda saaks. Nöök on aga selles, et kui sul on kogu info ja tundub hea otsus, siis ikkagi on hirm.

    Mina olen hirmu tundnud põhiliselt rahalise riski pärast või emotsionaalses mõttes, tagasilükkamise ees. Oma lapsele ütlen ikka vahel, et kõik tunnevad hirmu – julged on need, kes teevad oma sammu sellest hoolimata. Nii et ühel hetkel olen ma ka ise pidanud seda julgust talle ette näitama ja olen siiski “hüpanud”, teadmata, kas mind püütakse. Hingele Pai püüti kinni ja maandus pehmelt tellijate turvalisse rüppe – meil oli esimesest numbrist peale just nii palju tellijaid, kui vaja, et saada kindlustunne edasi liikumiseks.

    4. Süda juhib rõõmuni

    Olen kogenud, et kui teha midagi südamega, siis inimesed tunnevad selle ära ja see tõmbab magnetina. Ja pakub endale muidugi suurt rahuldustunnet. Kui oleme tellijate kontsertidel või laatadel kohtunud oma lugejatega, siis on see ikka ja jälle lõppenud kallistustega. Ja see teeb nii suurt rõõmu ja kaalub üles kõik öötöö-tunnid, sest meie südamest loodu ja tehtu on ka lugejatele otse südamesse jõudnud.

    Ja kui tead, mis sind käivitab, inspireerib, mille peale su süda rõõmust hüppab, siis tuleb ka raha. Ja seda nii palju, kui su sügavad uskumused lubavad…

    5. Oma mõtete vangis

    Olles olnud pikka aega elustiiliettevõtja, mis on minu jaoks tähendanud, et kui ma teen seda, mida armastan ja saan selle eest nii palju tasu, et tulen ots-otsaga kokku – siis see ongi parim, mis saab juhtuda. Muidugi ma seejuures ei reisi, teen palju kodus lihtsat toitu ja püüan osta kasutatud riideid või mahekangastest riideid allahindluste ajal nii endale kui lapsele, hoida kulud minimaalsed. Aga Marju pani mind sellele mõtte- ja teguviisile vaatama veel ühe nurga alt: kindlasti on võimalik saada ka õiglast tasu tegevuse eest, mida sa armastad. Isegi kui see pole hetkel võimalik, aga ideena jätta see võimalus oma peas. Võttis aega, enne kui ma hakkasin uskuma selle võimalikkusesse idee tasandil. (Praktikas on sinna veel minna.)

    6. Küsi abi

    Üksi kõike ei jõua, aga siin on nokk-kinni-saba-lahti olukord. Üksi ei jõua ja kuna sissetulekut (tavaliselt kohe) pole, siis pole võimalik ka kedagi palgata. Kui pole võimalik (jutumärkides või ilma) kedagi appi palgata, siis sa leiad end tegemast kõikvõimalikke töid, mida sa teed aeglasemalt ja kehvemini kui keegi teine ja samas ei jõua nii palju tegeleda sellega, milles sina oled tõeliselt hea. See on lõputa ring, kuni sa ise otsustad sellest välja murda. Olen aasta pärast alustamist mõned ülesanded ära andnud: andmete sisestamise ja ajakirjade laialiveo poodidesse. See on juba suur kergendus ja jääb rohkem mahti luua! Ja järgmisel kuul annanka osad arveldamise teemad üle – valgus paistab tunneli otsast!

    7. Tervis, kõige kallim vara

    Ja selle aastaga olen õppinud veel midagi väga olulist kogu ülejäänud eluks – tervis ja uni on olulised ja nende eest hoolitsemiseks tuleb aega võtta enne kui kõik meilid on loetud, kõik lepingud on allkirjastatud, kõik andmed on sisestatud ja asjad posti pandud. Sest enda puhekaega on nii lihtne edasi lükata. Ja kuigi esimese aasta entuasiasm ja sära ja power annavad tohutu jõu, ei tohi seda ikkagi päris ära kulutada, vaid osa jätta ka enese ja oma loodu jätkuvaks õitsemiseks. Sest mitte ainult ettevõte pole nagu aed, vaid me ise ka. Ja me räägime ikkagi püsikutest 🙂

    Nüüd on need õppetunnid muutnud meid tugevamaks ja targemaks ja andnud hoogu ja eneseusaldust veelgi juurde. Armastades seda, mida me teeme, särab teiste rahulolu meile kütuseks vastu!

    Foto: Triin Maasik

  • 5 sammu intuitiivse toitumiseni

    5 sammu intuitiivse toitumiseni

    Intuitiivne toitumine on vaba reeglitest ja piirangutest ning on igal inimesel erinev. Intuitiivse toitumise eesmärk ei ole täiuslikkus ega järjekordne “programm”, mida hambad ristis järgida, vaid pigem individuaalsus, loomulikkus ja heaolu saavutamine nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.

    Intuitiivne toitumine põhineb oma keha kuulamisel ja usaldamisel tervikuna, kuulates keha signaale, kuid kasutades ka teadlikku mõtlemist toiduvalikuid tehes. Kindlasti ei ole see järgmine dieet, mille fookuses on kaalu langetamine, vaid pigem oma toitumise tasakaalu saamine olenemata kaalunumbrist.

    Intuitiivne toitumine ei räägi ainult sellest, “kuidas süüa, kui kõht on tühi, ja lõpetada söömine, kui kõht on täis” – see on ainult väga väike osa intuitiivse toitumise filosoofiast. Selle juurde käib ka praeguste harjumuste ja mõtlemise muutmine, rahu sõlmimine toiduga ja oma kehaga ning palju muud. Et sinna jõuda nii, et see jääks ka terveks eluks püsima, tuleb läbi teha kõik tervenemise sammud, sest need on kõik omavahel tugevalt seotud.

    Dieeditamine, keelamine, piiramine, rahulolematus oma kehaga, pahuksis suhted iseendaga, erinevad haigused ja elumuutused võivad viia paigast ära loomulikud keha signaalid ja ka toitumise. Kuid läbides teatud sammud oleme täiesti suutelised tagasi minema loomuliku, intuitiivse toitumise juurde. Nii nagu oli meile juba sünnist kaasa antud. Millised need on?

    1. Hüvasti, dieedid!

    Dieeditamine, väliste reeglite ja piirangute järgimine viib üha kaugemale keha kuulamisest, usaldamisest ning intuitiivsest toitumisest. Dieeditates suurenevad isud, tekivad ülesöömishood, meie keha justkui valmistub näljaperioodiks – aeglustub ainevahetus ja seedimine, keha hakkab loomuliku rasvapõletuse asemel hoopis rasva talletamist eelistama, lisaks tekivad sundmõtted toidust. Selle kõigega kaasnevad ka süümepiinad, enesesüüdistamine, läbikukkumistunne ja paljud teised sümptomid. Dieeditades kannatab nii füüsiline kui ka vaimne tervis.

    Keha on palju targem kui ükski kalori kalkulaator või dieediplaan. Välised reeglid viivad meid ainult kaugemale oma keha kuulamisest ja usaldamisest. Me peaksime tegema hoopis koostööd oma kehaga, mitte vägisi selle signaalide vastu minema.

    2. Tee rahu toiduga

    Kui tuleme aastatepikkusest dieeditamisest ja reeglitest seoses söömisega, siis tihti oleme toiduga kui vaenujalal. Iga söögikord on kui sõtta minek – võitleme oma isude vastu, liigitame toitu kui “hea ja halb”, kogeme tohutut süütunnet, kui sööme mida “poleks tohtinud”, käib pidev vaimne võitlus selle üle mida süüa, millal süüa, kui palju süüa, kas üldse süüa? See kõik on osa dieedi mentaliteedist, mis hoiab meid samamoodi toidu vanglas nagu ka füüsiline dieeditamine.

    Asi ei ole toidus, vaid mõtlemises. Sõdides toiduga ei saa me minna tagasi tasakaalu. Peame lahti laskma dieedi-mentaliteedist ja hakkama omale toitu lubama ilma tingimusteta, süümepiinadeta ja täiuslikkuse mentaliteedita. Kui kõik toit on lubatud, siis saame ka tegelikult hakata oma keha kuulama ja intuitiivselt toituma.

    3. Tee rahu oma kehaga

    Seni kuni fookuses on soov oma keha muuta, kaalu langetada või seda kontrollida, pole intuitiivne toitumine võimalik. Toitumine ei saa lähtuda kaalunumbrist, vaid peab alguse saama keha kuulamisest ja usaldamisest.

    Soovides pidevalt kaalu alandada, ei tee me tahes-tahtmata toiduvalikuid lähtudes oma keha tõelistest soovidest, vaid otsused tulenevad pigem mõtlemisest: “Kas see toit mõjub kuidagi halvasti mu kehakaalule?” või “Kui ma endale seda toitu luban, siis pean pärast kalorid kindlasti põletama, muidu võtan juurde!” Selline mõtteviis ei luba aga kunagi oma keha täielikult kuulata ja usaldada, vaid püsib arusaam, et läbi toidu saame oma keha kuidagi manipuleerida ja kontrollida. See ei võimalda aga dieedi-mentaliteedist kunagi täielikult taastuda ega olla ka intuitiivne toituja.

    4. Õpi kuulama oma sisemist häält ehk intuitsiooni

    Kui me eelnevalt dieeditades ja piirates oleme palju kasutanud oma teadlikku mõtlemist – mida süüa, kui palju süüa, millal süüa? – siis oma keha intuitsiooni kuulates võiks proovida mõtlemise pigem välja lülitada ning minna südame ja tunnetuse tasandile. Intuitsioon on tihti summutatud ülemõtlemise, reeglite ja hirmude alla. Kui aga paneksime need kõik kõrvale ja kuulaksime oma keha/südant/intuitsiooni ilma hinnanguid andmata, ilma tingimusteta, siis mida intuitsioon ütleb?

    • Esmalt tee oma pea mõtetest tühjaks, keskendudes hingamisele ja lõdvestades oma keha. See aitab lahti lasta ülemõtlemisest, mis summutab intuitsiooni häält. Võta selleks sammuks täpselt nii palju aega, kui vajad.
    • Kui su pea on mõtetest puhtam ja oled lõdvestunud, siis keskendu oma tunnetusele – südamele ja nö sisehäälele. See hääl on vaba eelarvamustest, kriitikast, siltidest ja hinnangutest. See hääl ei pruugi öelda sulle kerget või mugavat lahendust, vaid pigem seda, mis on sulle kasulik ja õige lahendus, olgugi et see võib olla esmalt tunduda raske ja hirmutav.
    • Sind võib aidata oma sisehäält kuulda endalt küsimuste küsimine ja vastuse kuulamine, keskendudes südamele. Näiteks küsides: “Mis on õige lahendus? Mida ma pean selles olukorras tegema? Mida mu keha vajab?”
    • Kui sulle meeldib kirjutamine, võid oma sisehäälele keskendudes ka mõtted kirja panna. Lase info enda seest välja ja pane paberile kirja. Sisehääle kuulamine ja usaldama hakkamine võtab aega ning vajab harjutamist.
    • Kui mingi sisemine vastus või lahendus on jõudnud sinuni, siis kuula seda ja tegutse vastavalt. Sinu sisehääl on täis tarkust ja paneb info kokku sulle teadmata allikast, mida ei pea lahti kodeerima, vaid lihtsalt usaldama.

    5. Tee läbi paranemise protsess

    Peale pikaajalist dieeditamist, piiramist ja reeglite järgimist intuitiivseks toitujaks saamine ei toimu üleöö. Ka sisehääle või intuitsiooni kuulamine on raske, kui see on mattunud reeglite, ülemõtlemise ja hirmude alla.

    Et intuitiivse toitumiseni jõudmine oleks võimalik, tuleks esmalt läbi teha n.ö. paranemise protsess, mille käigus hakkame muutma oma harjumusi, mõtte- ja käitumismustreid, laskma lahti piiravatest uskumustest ning kõigest, mis keha usaldamist ja kuulamist takistab.

    Intuitiivne toitumine hõlmab endas palju rohkemat kui lihtsalt – “söö mida tahad, millal tahad ja kui palju tahad”. See hõlmab nii füüsilist paranemist dieeditamisest, kui ka vaimset paranemist dieedi-mentaliteedist, rahu sõlmimist toiduga ja oma kehaga.

  • Taas üks reklaamivaba aasta Hingele Pai ajakirjale

    Taas üks reklaamivaba aasta Hingele Pai ajakirjale

    Esimene Hingele Pai ajakirja aasta on olnud intensiivne, pühendumist ja õppimisvõimalusi täis, särav, energiline ja väsitav ühtaegu – nagu iga algus. Oleme palju südameid võitnud ja samas mõistnud, kui julged olime reklaamivabana lendu tõustes! Nüüd lendame vastu uuele reklaamivabale aastale ja selleks on sul võimalik meile hoogu anda Hooandjas!

    Oleme sellesse ajakirja panustanud poolteist aastat oma aega, pühendumust ja südamesoojust ja ajakirja esmanumber nägi trükivalgust veebruaris 2017. Eelmise aasta esimesel poolaastal saime Lehepunkti TOPis 1455 Eesti poodides müügil olevast ajakirjandustiitlist auväärsele 67. kohale, umbkaudu Säde ja Buduaari vahele.

    Hingele Pai on kaasaegne ajakiri – visuaalne, ilus ja kvaliteetne. Meie artiklid ja fotod on puhas autorilooming ehk me ei kasuta fotopanka ega anonüümseid tõlkeartikleid.

    Meie ajakiri on veel mitmes mõttes teistsugune.

    Hingele pai tähistab seda tunnet, mida selle ajakirja lugemine, sirvimine, vaatamine tekitab. Rahu ja heaolutunne – vastandina igapäevaelu kiirusele ja hektilisusele. See tuleb sellest, et Hingele Pai on müra- ja reklaamivaba. Ajakirja reklaamivabadus on ainulaadne lähenemine.

    Mitmed ajakirjad räsivad ebaloomulike piltidega lugejate enesehinnangut – lugeja võrdleb ennast teadlikult või mitteteadlikult ülitöödeldud fotodel olevate naistega. Seda on seostatud söömishäiretega, ostlemissõltuvuse jm enesehinnangust tulenevate destruktiivsete käitumistega. Ja sellest on lõpmata kahju, sest saab ka teisiti. Hingele Pai toetab enesehinnangut, on inspireeriv ja praktiline.

    Me anname praktilisi soovitusi täisväärtuslikumaks ja rahuldustpakkuvamaks eluks. Meie teemad on psühholoogia, tervis, meelerahu ja loovus, kodu-suhted-pere, aga ka töö ja efektiivsus, ettevõtlus ja investeerimine ning reisid ja loodus.

    Meie kirjutamisstiil on isiklik ja südamlik ja sageli ootamatutest vaatenurkadest. Kirjutan päris palju ise ja lisaks on meil aasta jooksul olnud umbes 90 kaasautorit, nende hulgas Valdur Mikita, Hedvig Hanson, Marika Blossfeldt, Mick Pedaja, Kadri Voorand, Jesper Parve… Kevadnumbrist hakkab kolumnistiks ka Justin Petrone.

    Hingele Pai ilmub neli korda aastas, ta on üpris mahukas oma 130 leheküljega ja pigem hooaja mõttekaaslane, raamatu ja ajakirja vahepealne – bookazine. Meil on nii pikemaid kui lühemaid, paari minuti lugusid, ka fotolugusid ja nn sirlivlugusid – saad oma hingele-pai-tunde kätte ainuüksi ajakirja lehitsedes. Me arvestame tänapäevase elustiiliga – kellelgi pole eriti aega.

    Ja veel – Hingele Pai pole ainult ajakiri, vaid ka kogukond – korraldame oma tellijatele sündmusi nt kontserte, mis on olnud väga südamlikud ja erilised õhtud.

    Kui sulle läheb korda see, mida me teeme ja see võiks panustada ka sinu ellu, olen väga tänulik, kui tellid läbi Hooandja ja annad meile hoogu, et hoida ajakirja reklaamivabana ka edaspidi.

    Hooandjas kogutud summa läheb kevadnumbri trükikulude katteks ja oma toetuse saab anda SIIN. Suurimad tänud!

  • Naiste eri: Mida endale “sealt alt” sisse panna võib?

    Naise intiimpiirkonnast saab alguse elujõud, mis suuresti määrab ära naise emotsionaalse, vaimse ja füüsilise tervise. Mida üks naine võiks „sealt alt“ endale sisse panna ja kuidas see teda mõjutab?Tampoonid ja tupetopsikud, vibraatorid, viibrikud, kristallmunad jm – mida võtta, mida jätta? 

    Jadeiitmuna, Kegeli kuulid

    Tupelihaste munaga treenimine on iidselt kasutusel olnud praktika. Lisaks tupelihaste treenimisele lisanduvad ka kristalli tervendavad mōjud. Kristall peab olema kvaliteetne ja sile ning auguga: sellisele munale saab treenimiseks niidi taha siduda, siis pole ohtu, et ei saa muna enam kätte.

    Munaga võiks treenida 15-30 minutit päevas. Terveks päevaks sisse jätmisest pole eriti palju kasu. Mõtle, kui teeksid jõusaalis trenni ning seejärel kõnniksid ka ülejäänud päeva, sangpommid käe otsas…

    Samuti on oluline muna vahepeal korrektselt puhastada, et selle kasutamine oleks hügieeniline. Pese muna sooja seebiveega, lavendli või teepuu eeterliku ōli lahusega, pane ta kuuvalgele laadima. Ära kunagi oma kristallmuna keeda.

    Vibraator

    Vibraator on suurepärane vahend iseenda armastamiseks, …kuid ainult sellisel juhul, kui kiiremas korras sealt patareid välja visata! Kui kasutada vibraatorit dildona, on see igati sobilik vahend endale g-punkti massaaži tegemiseks.

    Miks mitte vibreeriva seadmega? Sest vibraatori vibratsioon on liiga intensiivne naise kehale ja muudab selle tundetuks. Kui soovid elu jooksul veel vahekorda nautida, siis palun ära vibratsiooni kasuta. See pole loomulik – meeste peenised pole vōimelised sellise intensiivuse ja regulaarsusega vibreerima.

    Viibrik

    Viibrik on koduseks kasutamiseks mõeldud füsioteraapiaseade. Viibriku otsik sisestatakse tuppe ning sellest lähtuv stimulatsioon treenib vaagnapõhjalihaseid.

    Viibrik ei vibreeri, vaid saadab otsikust lihastele stimulatsiooni ning õpetab neid pingutama ja lõdvestuma. Toonuses vaagnapõhi aga aitab leevendada mitmeid vaagnapõhjaga seotud probleeme ning tõstab oluliselt seksuaalset tundlikkust. Paljud naised on viibriku abil oma vaagnapõhja tunnetama hakanud, seda valitsema õppinud ning tänu sellele oskavad pingutusharjutusi korrektselt sooritada. Üks naine, kes oli regulaarselt vaagnapõhja treeninud, kirjutas pärast viibriku kasutuselevõttu: „Ma ei tea mida ma siin enne pingutasin, kuid nüüd on tunne hoopis teine. Jumal tänatud, et selline abimees leidus ja mu ellu muutused tõi!”.

    Seadme kasutamine ei ole lubatud raseduse ajal või kui on diagnoositud vähk alakõhu piirkonnas, kui põete epilepsiat või kasutate südamestimulaatorit.

    Biotagasisidega viibrikut iEase võivad kasutada kõik, välja arvatud rasedad, sest see viibrik ei kuulu elektroteraapia seadmete klassi. iEase’i otsik täitub automaatselt õhuga ning treenida, ehk siis pingutada ja lõdvestada, tuleb iseseisvalt. Samas näitab seade ekraanilt pingutuste tugevust, andes tagasisidet nii lihatoonuse kui selle arengu kohta.

    Sinu enda sõrmed

    Üks äärmiselt pehme ja mõnus viis iseendaga tutvumiseks on enda puudutamine. Puudutamine „sealt alt“ ja seestpoolt. Jälgi, et käed on pestud ja küüned lühikesed, eemalda sõrmused. Tuba peaks olema mugavalt soe, keskkond turvaline. Võid panna mängima endale meelepärase muusika ning kasutada endale sobilikku naturaalset õli (kookose, mandli, viinamarjaseemne vmt).

    Kui pärast sünnitust tundub, et „seal all“ ei ole kõik enam endine või oled alati arvanud, et „küll mees teab, mida ja kuidas tuleb teha“, on oluline esmalt ikka ise endaga tutvust teha, sest mees ei saa seda teada, kui sa ise ei tea.

    Alustuseks uuri oma intiimpiirkonda väljastpoolt. Nii sõrmede abil kui vaatle peegliga.

    Teiseks on sõrmedega hea kontrollida oma intiimlihaste tugevust. Selleks aseta üks või kaks sõrme tuppe ja pigista kõigepealt tupe keskmist osa, ülemist osa ja siis alumist.

    Kui oled juba leidnud enda jaoks aega ja ennast üles soojendanud, on hea aeg enda tundma õppimiseks. Masseeri end seestpoolt ja tunneta, kust on valulik, kust mõnus ja kust tuim. Proovi leida üles enda A-punkt ja G-punkt.

    Kellegi teise sõrmed

    On need siis tantramassaažiterapeudi või partneri sõrmed, mõlemal juhul on oluline, et tunneksid end turvaliselt. Yoni massaaž on väga intiimne ning lisaks tehnilistele oskustele peab massaaži tegija naise jaoks ka emotsionaalselt ja vaimselt kohal olema ning teda vajadusel toetama, mitte naise emotsioone vähendama või veelgi hullem, halvustama. Oleme kuulnud liiga palju lugusid seanssidest, mis olid pigem tehniliste oskuste demonstratsioonid, mitte ei võimaldanud intiimset rännakut naise sisemaailmas. Seega ole massaažiterapeuti valides väga hoolikas!

    Yoni massaaž on protsess, sellel ei ole eesmärki. See protsess peab olema pehme ja aeglane, soe ja turvaline. Väga oluline on massaaži ajal hingata sügavalt nina kaudu sisse ja suu kudu välja, mis lõdvestab meelt ja keha. Kindlasti tuleks ennast väljendada, kui miski ei sobi ning anda teada, kui miski on eriti mõnus.

    Peenis

    Peenis ehk lingam on kōige loomulikum, mida naine võiks endale sisse lubada. Siiski on ka siin aspekte, millelest võiks teadlik olla.

    Kui mees siseneb naise kehasse, ühinevad nende aurakehad ja energiad segunevad. Side partneriga talletub naise kehasse pikaks ajaks (mõne info kohaselt kaheksaks aastaks, mõne info kohaselt terveks eluks) ning võib mõjutada naise edasist elu. Õnneks on võimalik oma keha energeetiliselt puhastada ja soovimatu side katkestada.

    Ennekõike aga võiks naine ennast ise tundma õppida ja teada, mis talle meeldib, mis teda erutab. Enne kui seda oodata mehelt.

    Samuti ei tasu astuda vahekorda inimesega, keda sa ei imetle ega austa. Oluline on oluline partnerit usaldada – vaid siis on vōimalik kogeda naudingut. Kas teadsid, et naisel kulub erutumiseks ca 40 minutit? Ka „kähkukas“ on ok, kuid mitte pidevalt ja ainsa valikuvariandina.

    Vask- või hormoonspiraal

    See, kas naine soovib oma kehasse paigaldada pikemaks ajaks võõrkeha, on sügavalt isiklik otsus. Ennekõike peab naine oskama oma keha kuulata, kehalt saadud sõnumeid usaldama ja neid ka järgima.

    Hormoonspiraali kasutades võib keha sõnumite kuulamine olla pisut keerukam, sest võõrad hormoonid muudavad keha tuimaks ning sellest arusaamine võib olla hägune.

    Kuna arstid peavad (hormoon)spiraali kasutamist tänapäeval iseenesestmõistetavaks, soovin siinse lõigu juurde jagada lugu naisest, kes oli hormoonspiraali kasutanud aastaid.

    Ühel päeval meenus talle ei-tea-kust, et varem, enne hormoonspiraali kasutamist, lainetas tema elu emotsioonide rütmis justkui meri – vahepeal tahtis ainult magada ja teistest eralduda, seejärel aga ainult seksida ja seltskonnas viibida. Kuid nüüd, juba aastaid, tundis ta ennast üsna emotsioonideta robotnaisena – kõik päevad olid sarnased, energia ei kõikunud üheski suunas ning seda jagus täpselt kõigeks, mis oli vaja ära teha. Ta ärkas hommikul, liikus sirgjoones läbi päeva ja läks õhtul magama. Nii iga päev aastast aastasse.

    Kuna kätte oli jõudnud spiraali vahetamise aeg, otsustas ta endalegi üllatuseks uut spiraali mitte paigaldada. Miks? Sest ta igatses olla taas Naine, mitte robot. Tunda taas oma keha ja selle loomulikes rütmides lainetada.

    Üks kehasäästlikumaid rasedusest hoidumise (või ka selle planeerimise) vahendeid on viljakusmonitor. Seda ei pea ühtegi intiimsesse kohta sisestama, vaid mõõtma selle abil igal hommikul oma temperatuuri ning saadki teada oma “rohelised” ja “punased” päevad – ehk head päevad partneriga niisama hullamiseks või sobilikud päevad viljastumiseks.

    Tampoonid ja tupetopsikud

    Laiatarbetampoone ei saa kohe kuidagi soovitada. Tänaseks on tehtud juba palju uuringuid selle kohta, mida need tampoonid tegelikult sisaldavad – palju keemilisi ühendeid, mida kokkuvõttes peetakse vähkitekitavateks, mis võivad kehas esile kutsuda erinevaid reaktsioone, suurendada östrogeeni dominantsust ning tagatipuks pikendada ka veritsust, et suurendada nende toodete tarbimist…

    Seega, tavapoes müüdavad tampoonid ei ole kindlasti asjad, mida naine oma kõige pühamasse ja õrnemasse kohta võiks pista.

    Kui sa siiski soovid kasutada tampoone, vali orgaanilised tampoonid. Igal juhul parem ja turvalisem valik.

    Merekäsnatampoonid, nagu nimigi ütleb, on valmistatud naturaalsest merekäsnast. Nad on keskkonnasõbralikud, kehasõbralikud, pehmed, hea imamisvõimega, lihtsad kasutada ja väga rahakotisõbralikud.

    Tupetopsikuid ehk menstruaalanumaid on samuti saadaval mitmetest erinevatest materjalidest. Ka siinkohal soovitan ennekõike orgaanilisi kehasõbralikke materjale. Tupetopsik on loodust säästev valik, kuna maksab sama palju, kui mõne kuu sidemete/tampoonide varu, kuid kestab aastaid.

    Loe Katri tegemistest lähemalt www.minaolenginaine.ee

  • Kuidas teha õigeid valikuid?

    Kuidas teha õigeid valikuid?

    Valikuid on tulnud teha läbi aegade kõigil ja igal pool ning tänu sellele on ka tarkust ja mõtteid sel teemal õnneks palju. Olgu need siis kirja pandud hinduismi vanimatesse pühakirjadesse veedadesse või läänes ilmunud enesearengulektüüridesse või juhtimisraamatutesse – ikka jääb mustrina läbi jooksma üks ja seesama niit:

    Situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa. Ka sinu tulevik sõltub valikutest, mis langetad alates tänasest edaspidi. Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid. Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.

    See näib lihtsa ja loogilisena, kuid praktikas ei teata sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovitakse. Mis on elus suurem eesmärk ja siht? Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud, olles mitte kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

    Iidsete veedade uurija ja joogaõpetaja Rod Stryker’i ning menuka raamatu “Efektiivse inimese 7 harjumust” autori Stephen Covey õpetusteski võib leida kattuvaid osi ja paralleele – igaühel meist on oma unikaalne eesmärk elus ning selleni jõudmisel on abiks nn isiklik põhiseadus, missioonilause, dharma-kood, kreedo – kuidas keegi seda nimetada soovib. See nn isiklik põhiseadus keskendub sellele, kes sa tahad olla ja mida soovid saavutada ning missugused on need väärtused ja põhimõtted, millele sinu olemine ja tegevused põhinevad. Nagu riigi põhiseaduski, on ka sinu isiklik põhiseadus suuresti muutumatu, kuid aeg-ajalt võib seal kohata täiendusi või täpsustusi.

    Mõtlemis- ja kirjapanemisharjutus

    Leia endale aeg, mil oled üksi, pingevabas õhkkonnas ja kirjuta paberile oma mõtted.

    •       Milline peaks su elu olema, et saaksid oma elu lõpus öelda: jah, just sellist elu ma tahtsingi!

    •       Millest sa unistad?

    •       Mis on sulle tõeliselt tähtis, mis on sinu prioriteedid, mille valid alati esimeste hulgas?

    •       Millised tegevused ja olukorrad teevad sulle kõige enam rõõmu ja on tunne, et oleksid kui oma sõiduvees?

    •       Millised põhimõtted ja väärtused on sulle olulised?

    •       Võid panna kirja ka kõik rollid, mis sul elus on (abikaasa, isa-ema, laps, mees-naine, juht, kolleeg jne) ning seejärel kirjuta iga rolli taha, mida sooviksid selles rollis oma elus saavutada? Vaata oma eesmärkidele igas rollis otsa ja mõtle, kas sa juba käitud nendes rollides nendele eesmärkidele vastavalt või mida saaksid teha, et oma käitumist eesmärgile rohkem vastavaks kohendada?

    Loe, tunneta ja analüüsi neid vastuseid, lisa midagi, kui soovid. Tee ring ümber 5–15 kõige olulisemale märksõnale. Nendest märksõnadest sõnasta enda põhiseadus-missioon-eluülesanne. Kuna igaüks on unikaalne, siis kujuneb ka sinu põhiseadus ainult sinu nägu, võtab sinule sobiva vormi ja sõnastuse. See võib olla luuletusena, paar lauset või poole lehekülje pikkune. See on sinu põhiseadus, sina tead, milline see peab olema.

    Kui sul on paigas niinimetatud isiklik põhiseadus, viib see arukamate otsusteni ja selgemate valikuteni, need omakorda aitavad sind sulle tõesti olulistele eesmärkidele lähemale ja annavad seega oluliselt rohkem rahulolu.

    KUI SEE ON ABIKS:

    Näide Meriti põhiseadusest:

    Ma soovin elada täisväärtuslikku, puhast, teadlikku elu ja inspireerida ka paljusid teisi inimesi olema teadlikud, terved ja õnnelikud. Ma olen vabakutseline, kelle elus on töö, sotsiaalsus ja puhkus tasakaalus. Mul on ühtehoidev perekond ja kõigil mu pere liikmetel pulbitseb südames elurõõm, nii linna- kui maakodus. Mu lapsed saavad parima kasvulava täisväärtuslikuks eluks, nad on füüsiliselt ja vaimselt terved.

    Seda toetab ka visiooniplakat, mille olen kokku kleepinud ajakirjaväljalõigetest ning kleepinud kööki, kus viibin kõige sagedamini.

    Isiklik põhiseadus => arukad otsused => olulistele eesmärkidele lähemale => rohkem rahulolu

    NB! Nn isikliku põhiseaduse sõnastamine pole kindlasti midagi lõplikku, tõenäoliselt on sul alguses sellest ähmasem aimdus ning alles ajaga asud seda rafineerima. Või täiendama. Sest sa isegi muutud ja õpid ning saad järjest täpsemalt aru, mis on sinu jaoks oluline.

    Sa ei saa leiutada endale missiooni, eluülesannet, põhiseadust. See on igaühel juba olemas, pigem asud seda kiht-kihilt avastama. See protsess võib võtta nädalaid või kuid. See on sinu tulevikunägemuse ja väärtuste väljendus ning sellest saab mõõdupuu, mille abil hindad kõiki valikuid ja olusid oma elus. Sinu käitumine läheb sinu põhiseadusega kooskõlla ja sa pole enam lükata-tõmmata kõigest, mis elus juhtub või mis teised arvavad. Sul on oma joon, oma eesmärgid ja seda teadvustades saad sa meeletu tahtejõu ja pühendumuse. Sinu põhiseadus on nagu ankur, millele saad toetuda segaduses olles ja emotsionaalsel hetkel. Oma põhiseadust täites pakub elu enim rõõmu ja rahulolu.