Ostukorv

Category: Elu

  • Maailmaränduri õppetunnid

    Maailmaränduri õppetunnid

    Kuus aastat tagasi pakkis Elsa Saks oma pisikese seljakoti ja rändas Austraaliasse. Sealt edasi Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse ja USAsse ning alles viis aastat hiljem Euroopa kaudu kodusesse Tallinna. Elsa on vaba ja loov hing. Päriselt! Nii vaba (ja sitke!), et rändas 10 000 kilomeetrit jalgrattal. Ja nii loov (ja usaldav ja hullumeelne!), et seikles mitu aastat rahata. Rahata! Ja nii loov (ja poeetiline!) et skandeeris mulle mõni aeg tagasi selle mõtlemapaneva loo siin. 

    Sõbranna hõiskas, “Elsa, tule Austraaliasse!” Kuhu? Kuulsin mõtterändu enese sees, kus geograafia oli nõrkus haritu ees. Mis seal? Parem elu või?

    Parem või mitte, mis oli kindel, muutus on vajalik. Keha karjus ja meel märatses. Selgus ja segadus olid lahinguväljal, mil hinges elas tühjus. Sähvatused valgusteel olid, kui kuuvarjutus, millest üks – mine reisi tundmatusse, seal on su vastused – pani paika mu sihi.

    Jätsin töö, mis iseloomustas mind. Jätsin sõbrad, kes tulid ja läksid. Ja rõõmuga jätsin vanemad, kes aktiveerisid valu emotsioonitus kehas. Kõik need mänguasjad – materiaalsed hüved mu nõudlikus kehas – tõid rahu ja rõõmu vaid loetud hetkeks. Kõik see väärtus – looduse lõputu vägi – oli kirjeldamatult külm mu ratsionaalses looris.

    Maailm, mõttetu maailm, see tundus nii suur ja väike kõik ühes. Ja kui minek, siis ka minek.

    Nii ma võtsin koti ja läksingi teele. 16 kilogrammi vara, 75 liitrit muutust.

    Hirm oli sõber, spontaansuse armuke, mil ikka ja jälle hüppasin arengu sülle. Uued paigad. Erinevad tööd. Värsked tutvused. Ja minimalistlik mäng. Kõik see ja rohkem tüüris mu keha ja koputas südant, mil mu lõputu nälg vastuste teel viskas mu põhja läänerinde ees. Aasta pluss kaks avardas meeled, mil kühveldasin elu, seda hinnatut elu, mis sisutu näis.

    Oi bürokraatia, kus on su hind? Me mürgitame end siin sõltuval teel, kus üks amps rämpsu on ringluse mäng. Mis puudutab mind, see mõjutab ka sind. Kas Vene rulett on elu hind? Joon, kui tahan – summutan end, sest minevik valus ja tulevik igav. Suitsetan, kui tahan – selleks ma leian ju alati raha. Söön keemiat, kui tahan – pearoaks GMO ja magustoiduks tablett pealiskaudsust, kus tervisekindlustus on doos illusiooni. Saastan, kui tahan – tarbin ja tarbin, mugavdan elu, ning suurendan tootmist me keskkonna toel. Vihkan, kui tahan – ennast ja naabrit, et korrata reaalsust oma mõtete jõul. Jälgin solki, kui tahan – siis ärevus tõuseb mu lukustunud kehas, mil massimeedia rahastab end pühendunud jüngrite kulul. Ja rühin teha tööd, mis hinge mul tapab, sest süsteem on ju see, mis kontrollib ja vaatab, kus lootus, see on ju rumala ootus. Nii ma lõhestan end ja haavan ka sind.

    Aga kas see on see, mida ma tahan? Oh ei, ei-ei. Harmoonia on see, mis süda mul soovib. Armastada ja olla armastatud siin ühtekuuluvuse teel. Ignorantne või mitte, aga halb on hea, mille juured venivad kõikjale siin segavas müras.

    Austraalia lõpp oli uue algus, kui lootus heasse suunas mu sammu.

    Märts 2014 hülgasin raha ja andsin vande, “Ma panen oma usu ja uskumuse keskkonda ja inimestesse enda ümber ning vaatan, mis mul neilt õppida on.”

    Võtsin omad riskid. Ma ei teadnud, kust tuleb mu söök, kus ööbin ja kellega kohtun. Kõik avardus uudishimus mu umbkeelsuse sees. Jalg sammus ja näpp lehvis üle maa ja vee, mil mu kodutu hing kasvas helduse toel. Uks avanes, teine avanes, ja nii jälle ja jälle – uus, lõputu ja jääv. Oh kui ilus see hoolivuse mäng.

    Kaheksa kuud ja maha jäid riigid – Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšilli, Peruu, Kolumbia. Seal ma sõin, mida jagati. Magasin, kus lubati. Reisisin, kuhu soovisin. Linnad, külad ja kaardistamata kohad.

    Kus piirideta lahkus küttis mu südant, mil kurbuse maatriks suurenes sees. Kuidas nii? Mu abilised, need helged hinged, ja kõik see globaalne töölispere, on dirigeeritud korruptsiooni piitsade rütmis, kus poliitikute võim ja jõukas eliit laastab ja lammutab elu me ümber ja elu me sees.

    Ka Coca-Cola, see jumalate jook, leidis oma tee ka kõige sügavama metsa allikaveest. Mida külvad, seda lõikad. No jah. Plastpudelid ja süüdimatu toidu pakendamine on kui isekas pärand me järeltulijate ees.

    Inimkond või loodus, kes on siin ülim? Patt on küsida selle tuuma ilu. Jätkusuutlikkus pole ju puuk, kes imeb ja hävitab ning eales ei anna, kus ühiskondlik naiivsus ja korporatsioonide ahnus reostab me õhu ja maksustab mürgistatud vee ning hävitab keskkonda me nõudluste sees. Osta, sul ju läheb seda vaja! Aga ära küsi, kust see tuleb ja sule oma silmad jäätmejaama ees. Kas see on nüüd elu, kus kvantiteet räägib olematu kvaliteedi sees? Jah propaganda, see on ju toit, mis hinge meil sööb.

    Gandhi ütlus – ole muutus, mida tahad maailmas näha – on kõrgema tõe kõrgeim tõde. Nii ma võtsin julge suuna oma sulgunud südame teel, mis oli nii uus dimensioonide sees.

    Siuh-säuh, seljakott lendas nurka ja ratas veeres teele, üle ja ümber Kesk-Ameerika mägede, ja siis, tuule ja tuuleta läbi USA kommertsliku pesa, lõpetasin ma Euroopa rikkas kultuuris. Poolteist aastat ja 17 riiki, rahatu ja hoitud, armastus võitis, mil emake loodus ses statistika vees avas mu kodu mu südame sees.

    Aga täna on uus, see võimalus suur, olla see puhtus siin lootuse teel.

    Täname: Elsa Saks ja Eesti Rohelise Liikumise infokiri kevad 2018, kus see artikkel ilmus esimest korda pealkirjaga “Õpetlik Tee”.

    Foto: Slater Silk

  • Kuidas kasutada joogat enesearengusüsteemina?

    Joogateadmisi saab kasutada terviseprobleemidest üle saamiseks, keha puhastamiseks, meele keskendumiseks, emotsioonidega hakkama saamiseks, tahtejõu kasvatamiseks, loovuse äratamiseks, paremateks suheteks, seksuaalenergia äratamiseks ja paljuks muuks, olenevalt sellest, mida elus arendada soovid.

    Jooga on enesearengusüsteem, mille eesmärk on viia inimene tema evolutsiooni tippu ehk tuua välja igaühe täielik potentsiaal. Kuidas seda tõlgendada või kui kaugele igaüks seda viia tahab või mis valdkonnas, on juba individuaalne valik. Jooga on tohutult lai ja sügav, seega see, kuidas joogateadmisi eluks kasutada, on samuti täis võimalusi. Sa võid kasutada joogat ka selleks, et minna sügavatele eneseotsingutele ja leida vastuseid elu baasküsimustele nagu „kes ma olen“, „kust ma tulen“, „kuhu ma lähen“ ja „miks ma siin olen“.

    Jooga praktiseerimine toob eelkõige inimese kontakti iseendaga. Enda keskmes ja kohalolek võimaldavad elada harmoonilisemat elu, võtta vastu otsuseid, mis teenivad igaühe enda arengut ja võimaldavad täisväärtuslikumalt ära kasutada aega, mis meile elamiseks on antud.

    Elu on täis keeriseid ja üllatusi ning joogaharidus ei eemalda ilmtingimata keerulisi väliseid situatsioone, aga seades sisemaailma korda, võime kogeda väliseid tingimusi ja reageerida neile hoopis teistmoodi. Joogaharidus annab väga palju teadmisi, kuidas elada elumuutustega kooskõlas ning muuta oma teekond võimalikult harmooniliseks.

    Kindlasti on tõetera sees õpetusel, et gramm teooriat on väärt tonn praktikat. Samas teadmata, mida me praktika ajal teeme, võib muuta praktika väga väheefektiivseks. Kuna joogateadus on väga sügav ja kompleksne, on oluline omandada vähemalt baasteadmised joogast enne praktikaga alustamist. Vastasel juhul ei pruugi me joogapraktikast saada kätte kõike seda, mida ta tegelikult sisaldab. Suur tõenäosus on, et jooga jääb sel juhul ainult mõnusaks kehavenituseks, mis leevendab natuke pingeid.

    Jooga eesmärk ja potentsiaal aga lähevad oluliselt sügavamale ning seega on jooga praktiseerijale oluline omandada vähemalt algteadmised. Samuti teadmata, mida me joogas teeme ning valides ebasobivad harjutused, võib jooga teoreetiliselt isegi tasakaalust välja viia.

    Mida on hea teada?

    ·      Aasanate ehk kehaasendite võtmine on ainult üks, aga kõige nähtavam osa suurest joogateadusest ning nad on tööriistad jooga põhilise eesmärgi, meele kontrolli saavutamiseks.

    ·      Aasanate praktika ajal on kõige olulisem meie meele kasutus ehk teadmine, kuhu ja kuidas keskenduda poosi ajal. Kui me joogapraktika ajal meelt ei kasuta, ei teegi me tegelikult joogat.

    ·      Selleks, et meelt enne praktikat positiivselt häälestada, on oluline enne praktikat teha energeetilised soojendusharjutused, et praktika ajal tekiksid harmooniline tunne ja positiivne energia.

    ·      On oluline mõista, mis energiat iga joogaasend sinusse toob ning kuidas ta toimib, et osata valida enda jaoks sobivad praktikad. Näiteks kui inimesel on väga palju tuleenergiat, mis võib väljenduda selles, et ta on väga kirglik, edasipürgiv, võimuhimuline, siis tal võib olla ka kalduvus valida sellised praktikad, mis talle sellist jõulist energiat juurde toovad. Samas enda tasakaalustamiseks võib talle vaja olla hoopis rahulikumaid praktikaid. Vastupidiselt näiteks kui keegi on väga rahulik, maine, ratsionaalne, on tal tihti soodumus valida sarnast energiat toovad harjutused, kuid enda tasakaalustamiseks võivad talle sobida hoopis dünaamilisemad harjutused.

    ·      Aasanaid tuleb hatha joogas hoida võimalikult kaua ning korrektse keskendumisega, et nad sügavalt toimima hakkaksid.

    ·      Aasanate praktika lõpus on oluline teha lõpulõdvestus, et energiad saaksid harmooniliselt kehas tasakaalustuda. Seepärast kuulub lõpulõdvestus alati ka iga joogatunni lõppu.

  • Kuus nädalat teisi teenides

    Kuus nädalat teisi teenides

    TEKST JA FOTOD RIVO SARAPIK

    Kuus nädalat Facebooki, mobiililevi, uudiste, liikluse, valgusreostuseta ja maailmast ära lõigatuna ning teisi teenindades tundub moodsale inimesele kohutav väljavaade. Ent avab tegelikult tohutu taipamiste laeka, kui selline aeg endale võtta.

    Tajusin seda oktoobri alguses, kui pärast 1,5 kuud eraldatust Hispaanias Püreneedes oma kohvrit pakkisin ning valmistusin lahkuma Viost – kümmekonna majaga pisikesest külast, mis asub 1200 meetri kõrgusel 2000 meetriste mägede vahel, kuhu liinibuss ja massimeedia ei ulatu ning kus pesitseb ja tegutseb ka Casa Cuadrau.

    Viimane on ühelt poolt maja ja keskus ürituste ja vaimsete laagrite korraldamiseks, ent teisalt palju enam. See on ka inimgrupp, kes hoolitseb selle eest, et ellu tuleks rohkem tähelepanu, teadlikkust ja austust. Esiteks päris iseenda ja seeläbi ka teiste vastu. Maja, kus luuakse aega ja ruumi, mis on vajalikud muutuse esile kutsumiseks, näiteks keskuse külaliste elus.

    Teadlikkuse toomine oma ellu on lihtne, kuid mitte kerge ülesanne. Lihtne, sest osalejale tehakse kõik vajalik ette ja taha ära: mitu einet päevas kantakse ette ning sisse töötatud programmgi on paigas. Lisaks aeg ja koht, kus saab laskuda eelneva toel turvaliselt iseendasse. Pole segamas ei argisagin, sotsiaalmeedia ega reklaam tänavail.

    Olemise koht

    Siit aga tulebki keerulisem osa – nähtu ja kogetu viib igaüks Viost laia maailma laiali. Kui mägedes valitsevad ideaalsed tingimused, siis argielu on räpasem ja segasem.

    Koopas suudab hõlpsalt mediteerida igaüks,
    kuid me ei ela erakutena vaikses ja rahulikus koopas, kus keegi ei sega.

    Koha ja aja loovad keskusejuhid Katya ja Dani koos oma meeskonnaga, Carla, Anne, Curro jt. Neile on abiks ka vabatahtlikud ehk karmajoogid – inimesed üle ilma, kes saabunud sinna plaaniga anda oma aeg ja energia teiste hüvanguks ehk teha head lihtsalt hea tegemise nimel.

    Praktiliselt näeb see välja nii, et minimaalselt viieks nädalaks (maksimaalselt terveks kaheksa kuud kestvaks hooajaks) saab minna sinna appi ehk töötada päevas mõned tunnid külaliste ja keskuse heaoluks, osaleda vastavalt graafikule käimasoleva laagri töötubades ning mediteerida päevas mõned tunnid ja vaadata ringi keskust ümbritsevas Monte Perdido rahvuspargis. Keskus organiseerib majutuse ja toidu – sina lihtsalt ole ja tee.

    Eelhäälestus

    Teisi teenindama saabun augusti lõpus minagi. Kusjuures teenindamine on mulle enne kõlanud pigem millegi väheväärtuslikuna ning seda illustreerivad ilmselt kõige paremini näiteks poemüüjate ja teiste klienditeenindajate madalad palgad ja ameti kasin maine.

    Lisaks tõmbab selle pealt end käima ego. „Mis mõttes, terve puhkuse paned teiste teenindamisse!? “Ent ego märatseb asjata. NASA koristajagi teab, et lennutab astronaute Kuule, sest tema tegevuseta pole tarkadel inseneridel ja astronautidel mahti või võimalust prahi ja segaduse keskel Kuuleminekuga tegeleda.

    Tean seda faktina, kuid Hispaaniasse laekudes nii veel ei tunne. Küll häälestan end ratsionaalselt ja sisendan endale:

    järgmistel nädalatel pole  maailma naba mitte mina, vaid teised.

    Ole alandlik.

    Viimast tõlgendatakse võistlevas ühiskonnas tihti enda madaldamisega, kuid see ei ole seda. See on teadlikkus, mis rikastab kogemist. Pannes hoiakud, võrdlemise, eelnevad kogemused ja ideed-arusaamad kõrvale, saab iga unikaalne hetk ja kontakt (ja seda on iga hetk ja kontakt) sügavust juurde, õpetused ja sõnad aga tähenduse. Alandlikule on iga kogemus õpetus.

    Mäed ja ootamatused

    Hispaanias veedetud aja kõige meeldejäävama alandlikkuse õppetunni saan mägedes joostes, kui tähistatud matkaringile paariks tunniks sörkima suundun ja ligi kuus tundi hiljem surmahirmust õlgu võdistades naasen. Mägedes nimelt pole kuraasiga midagi teha ja ette valmistamata või üleolevalt minnes saab templi mällu igaveseks. Mulle teooriast ei piisanud.

    Ehkki jooksurada pidi olema tähistatud ning ring algas ja lõppes meie maja juurest, siis mõned kilomeetrid enne lõppu oli rajamärgistus kadunud. Seda avastades seisin mägede vahel kuivanud jõe orus, teadmata, kus ma olen. Vähe sellest, ka keegi teine ei teadnud, kus ma olen. Telefoni kaasas polnud. Süüa polnud. Näpus oli vaid veepudel. Olin juba mitu tundi jooksnud. Oli pealelõuna ehk mõne tunni pärast hakkas pimenema. Silme ees terendas öö mõnekraadises metsas ekseldes. Kergete jooksuriietega.

    „See siis ongi surmahirm,“ ütlesin endale, omal jalad põlvist nõrgad,
    süda ehmatusest ja õppetunnist tagumas.

    Oleksin pidanud kuulama kohalikke: mägedes ole alati valmis ootamatusteks. Õnneks leidsin pärast väikest paanitsemist teeotsa, kust olin saabunud, ja sörkisin tuldud teed tagasi, et mitte tundmatuses pimeda peale jääda. 20 kilomeetrist sai ligi topelt. Lisakskuraasi maha kraapimisele tuletas see kogemus meelde ka oma elu ja selle mugavuste hindamist. Olen nendega nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui mõnus kõik tegelikult on. See omakorda tähendab pehmenemist ja virinat tühiste asjade üle.

    Kohalolu

    Ent õppida saab ka lihtsamini, end ja teisi šokeerimata. Näiteks nõudepesu või koristamise käigus saan kiiresti teada, et olen tegevuses, hetkes vähe.

    Ehkki mediteerin regulaarselt ja oskan sellele tähelepanu pöörata,
    uitab meel ikka kuskil eilses või fantaseerib homses.

    Nii ei pese ma ei nõusid ega mõtle korralikult, vaid hõljun kusagil vahepeal.

    See on paras hullumeelsus, sest ainus hetk, kus tõesti olla ja kogeda saab, on praegune. Siin ja praegu. Sellest möödaunistamise tagajärg on lohakalt pestud nõud ja lõpetamata mõtted, mis varsti uuele tiirule tulevad. Ehk kulub topelt aega ja energiat.

    Seda märgates küsin endalt, et kui ma lihtsamaidki tegevusi ei suuda täie tähelepanuga teha, miks peaksin suutma edukalt ellu viia keerulisemaid, mis nõuavad tõelist pingutust ja pidevat takistuste ületamist… Kiiresti muutuvad argipäevas muidu märkamatud tegevused meeleharjutuseks, millele läheb täielik keskendumine.

    Oluline pole olla kohal mitte ainult meditatsioonipadjal,
    vaid igas tühisena tunduvas tegevuses

    – hambapesu, kingapaelte sidumine, vaiba kloppimine jne –, sest nendega tegelen ju igapäevaselt rohkem.

    Lühemalt öeldes pole mitte vaja teha meditatiivseid praktikaid, vaid elada meditatiivselt. Lisaks paremale sooritusele allub meel rutem juhtimisele, jääb ka suurem rahulolu tehtust ja pole muret, et täna ei jõudnudki sisemist vaikust tekitada ehk mediteerida.

    Vaikus

    Sisemisele vaikusele aga mängib Casa Cuadraus olulist toetavat rolli ka väline vaikus. Eraldatuse tõttu pole seal liiklust ja laagrites on kas täielik vaikus või vähemalt pool päevast ehk omavahel ei suhelda, ei surfata mobiiliga sotsiaalmeedias jne. Vaikus on midagi, mida moodsas elus järjest enam napib ja sel on tagajärjed.

    Tehnoloogia tõttu on võimalik olla kogu aeg kättesaadav, töö liigub inimesega ööpäev läbi kaasa ning ka suurlinnadega võrreldes suhteliselt vaikses ja väikeses Tallinnas on alati kuskil taustal mingi kõmin. Ent see ei ole meile, inimese kehale loomulik. See väljendub näiteks selles, kui sügav ja katkematu on ööuni.

    Lisaks füüsisele on aga ka vaimne mõõde.

    Vaikus, kus uut infot ei tule peale, on vajalik iseenda kuulamiseks
    ehk aru saamiseks, kuidas ma end tunnen.

    Kui vaikust pole, peavad impulsid tähelepanu saamiseks olema tugevad: terav, vali, valus, ere, magus, dramaatiline, ekstreemne jne. Ent kõhutunne (või ka päris mina) ei tule kunagi jalgu trampides, vaid vaikselt sosistades. „Psst, mulle tegelikult ei paku see töö enam midagi“ või „psst, see suhtlus on sul harjumusest, kuid see kahjustab rohkem, kui annab“.

    Sügavamale

    Sellest, et vaikus võib sisekaemuse, aga ka teistega suhtluse viia täiesti teisele tasemele, kogesin oma viimasel nädalal Casa Cuadraus. Teeklubi Global Tea Huti eestvedaja Wu De tee ja zeni laager möödus täielikus vaikuses ning see võimaldas meditatsiooni ja kogemistega laskuda sügavamale. Hea võrdlus oli aasta varem toimunud samast laagrist, kus oli luba päeval mõne tunni jooksul rääkida.

    Suhtlemiseta kaob vajadus kulutada energiat näiteks jutu väljamõtlemisele või meeles pidamisele ning selle energia saab suunata iseenda avastamisse. Seda enam, et

    argielus on vähe võimalust olla nädal aega vait, vaid iseendaga.

    Hämmastavalt palju räägime lihtsalt aega täis, kui vestluses on paus, laskmata sel kanda. Meditatsioon muutub sügavamaks või hommikupudru sööminegi jõuab uuele tasemele, sest märkad tekstuuri, maitseid, aroome ja mõju, mis muidu jutu- või mõttevadasse kaob.

    Ringiga tagasi

    Ükski neist kogemustest poleks omaks saanud, kui ma poleks otsustanud teistele oma aega kinkida. Ma poleks Hispaaniasse läinudki. Poleks kogenud mägedes ööbides ja valgusreostuseta taevas helendavaid tähti nähes ühtsust universumiga. Poleks taibanud jõe pervel mediteerides, kuidas kõik elus liigub, ka kivid.

    Poleks seal kogenud, et mina olen elu, mis kogeb maailma inimesena.

    Poleks võtnud vaevaks tõusta kell neli. Poleks joonud hinnalisi teesid, kohtunud vingete ja soojade inimestega ega saanud kaasa tuua sõpradega jagamiseks haruldasi teelehti.

    Kuus nädalat pärast Hispaaniasse saabumist olen nende teelehtede ja oma kohvriga taas lennujaamas, et koju naasta. Argipäev lööb justkui labakäega vastu vahtimist, kui Barcelona õhuväravas ajakirjaletti silman.

    Esikaaned küünitavad suurte ja jõhkrate sõnadega illustreerituna letilt, püüdes mu tähelepanu saada. Näiteks selgub, et äsja on USAs keegi palju inimesi maha lasknud. Miks ma peaksin seda teadma, küsin endalt, ja taandun ajakirjaleti juurest, selg ees. Otsustan lennukis hoopis vait olla ning uut infot peale mitte võtta, et kogutud vaikus enne Eestit ei lahtuks.

    Laagrites kogemine ja õppimine nimelt on mõnus ja võimas, kuid päris töö jätkub kodus. Õppimine ei ole ju mitte ainult tööriistade saamine, vaid iseenda muutmine, sest vastasel juhul pole õpitust miskit kasu. Kui miski ei muutu, on hullumeelsus sama teed mööda minnes loota uude sihtkohta jõudmist.

    Tagasi Eestis, alustan lihtsalt ja jätkan infodieediga.

    Küsimus pole selles, kas meediat ja infot tarbida, vaid mida ja miks. Iga sisse pressiv kild – uudis, reklaam, turundussõnumid, sotsiaalmeedia ehk teiste mõtete tarbimine – tahab minu tähelepanu ja otsust, kas tegelen sellega, loen seda. Isegi loobumine on otsus ja kurnab tahtejõudu ehk tühja-tähja peale kulub vajalik enegia ära, mistõttu oluline jääb tegemata. Charles Duhigg selgitab seda hästi raamatus „Harjumuse jõud“.

    Karmajooga Casa Cuadraus

    Minimaalselt viis nädalat, maksimaalselt kaheksa kuud

    Sisaldab:

    • Päevas viis tundi meditatiivset tööd: majapidamine, koristamine, hakkimine, nõudepesu, meditatsiooniruumi valmis sättimine, matkadel varustuse kandmine
    • Vähemalt paar tundi meditatsiooni päevas
    • Võimalust osaleda töötubades: näiteks jooga, meditatsioon, matkad, toiduvalmistamine, tantsu- või teeõpetused
    • Üks täisnädal vaimses laagris
    • Üks vaba päev nädalas matkamiseks vms

    Casa Cuadrau asub Püreneedes Monte Perdido rahvuspargi serval ligikaudu 300 km Barcelonast. Külas on vähem kui kümme püsielanikku. Lisainfo www.casacuadrau.org

    ELUKAASLASE KOMMENTAAR

    Mentaalne ja emotsionaalne suurpuhastus

    Ärkan keset ööd valguse peale – täiskuu värvib läbi akna mu magamisaseme hõbedaseks. Oma voodit päevade eest uude kohta sättides ma sellise äratuse peale ei osanud mõelda. Samas tore! Vaatan eredat kera ja mõtisklen kahe teema peale: tervis ning kuhu suunas oma tööde ja tegemistega edasi liikuda. Vanaviisi lihtsalt ei saa. Südamesoovide eiramine on tekitanud pikalt stressi ja nüüd ka tervisemuresid, mida enam ignoreerida pole võimalik. Kehas tuikab. Hirm, teadmatus, ebakindlus, ent samas kindel soov asju muuta on minus mingi veidra emotsionaalse kokteili moodustanud. Lausun mõttes paar palvet kuu poole. Kunagi varem ei ole kuu niipalju mu tähelepanu pälvinud ja vestluskaaslaseks olnud kui nüüd.

    Muutustelaines need poolteist kuud koduses Tallinnas mööduvadki. Kõik, mida ma Hispaaniast otsima läheksin, on mul siin olemas – tabab mind mõte, kui elukaaslane laseb kevadel lendu idee minna Püreneedesse taas kord teed õppima (eelmisel sügisel käisime seal koos teemeister Wu De laagris). Mõte tundub tore, aga sel aastal see mind tegutsema ei innusta. Tunnen iga keharakuga, et õigem on koju jääda.

    Nii ongi. Kuus nädalat vaikselt olles ja tegutsedes on aega kuulda ka kõige õrnemaid sisemisi sosinaid. Lase lahti neist paljudest mõttemustritest, mis sind ei teeni, kuulen häält enda sees pidevalt lausumas. Nii ongi aeg mentaalseks ja emotsionaalseks suurpuhastuseks. Töö, eesmärgid, inimsuhted, kodu, toitumine, liikumine, loodus, vaikus, aastaid kimbutanud ärevushäire – kõigile neile teemadele on aega ja lõpuks ka julgust otsa vaadata. Mis mind rõõmustab, mis mitte, mis muutmist ja minnalaskmist vajab, et saaks tekkida ruumi vajaliku ja olulise jaoks, mida hing igatseb.

    Ja kui juba soov on kindel, tulevad ka tööriistad ja abilised: igapäevaselt praktiseeritavale joogale lisaks joogalaager Kesk-Eestis, Teadliku Muutuse Kunsti kursus, Hiina meditsiin ja qigong, matkad metsas, rabas ja mere ääres, taimede korjamine, tee joomine sõprade seltskonnas ning Kadrioru pargis pea iga nädal ühe vahtra all vedeledes veedetud tunnid.

    Kõige kogetu abiga lasen paljul minna. Tean, et osast mõttemustritest lahti laskmine võib tekitada nii tuttavates kui ka elukaaslases küsimusi ja hämmingut, võib-olla isegi pahameelt. Kui varem olen nende hämmeldunud pilkude kartuses nii mõndagi tegemata jätnud, siis nüüd enam mitte. Südamehäält on hea kuulata. On vabastav tunne olla mina ise. Ruumi tulebki juurde!

    Lisaks tunnen, et suurpuhastus tuleb läbi viia ka kodus. Peaaegu iga viimne kui nurk saab tolmulapiga üle käidud, asjad ringi tõstetud, voodi uude kohta sätitud, mind enam mitte teeniv uuele ringile saadetud. Huh, tunnen veel rohkem rahu ja avarust. Seda siis tähendabki Jaapanis kasutatav maagiline sõna ōsōji ehk suurpuhastus, millest teemeister Wu De toonases laagris rääkis.

    Signe Sillasoo

  • Tagasi oma rütmi juurde

    Tagasi oma rütmi juurde

    INTERVJUU JA FOTOD RIVO SARAPIK

    Enda ja looduse rütmi arvestamata pole võimalik kestvalt elada, leiab zen-munk, 50 riigist teesõpru ühendava teeklubi Global Tea Hut asutaja Wu De. Ehkki tohutuid kriise loodusest kuni poliitika ja inimeste terviseni on palju, on Ameerika väikelinnast pärit ja Taiwanil elav Wu De tuleviku osas lootusrikas.

    Mis oleks vaimsuse ja iseendaga tegelemise teel hea esimene samm?

    Minu jaoks on iga praktika alus meditatsioon. Meditatsioonita on jooga vaid võimlemine, tarokaardid vaid mäng ja tee vaid jook.

    Meditatsioon ei lähtu religioonist, vaid võib põhineda hingamisel. Igaüks hingab 24 tundi ööpäevas ega ole olemas kristlase või budisti hingetõmbeid.

    Samuti on need tehnikad universaalsed, ei nõua keerulist õppimist või oskusi, vaid oma keha ja selle rütmi tunnetamist. Kui suudan selle läbi iseenda rütmi juurde tagasi jõuda, siis jõuan ka elu rütmini.

    Mina ei vaata teed või meditatsiooni lahus, sest nende õpetused tõest ja elust on universaalsed, sõnadeta edasi antavad.

    Samuti on tee suurepärane ühendaja. Kui moslem, kristlane, budist ja hindu kohtuvad ning usu üle arutlevad, siis nad tõenäoliselt lõpetavad vaieldes. Kui nad koos teed joovad ja teest räägivad, lõpetavad nad vendadena.

    Ütled, et inimene on kaotanud oma rütmi. Mida see tähendab?

    Rütm on elu esimene kogemus. Beebi südamelöögi sagedus on seotud ema südamelöökidega ehk rütm on me elus olemas enne kui teadlikkus iseendast. Sündides saame oma südame ja keha rütmi.

    Samas oleme oma eluviisi tõttu ühenduse omaenda kehaga ja ühes sellega ka loodusega kaotanud. Me eluviis ei toeta rahu, tervist ning tervislikkust. Me ei kuula enam iseend, kuid meie keha pakub võimsat tarkust, sest keha loomisse on kulunud miljardeid aastaid arengut.

    Istume siin ja räägime, samal ajal teeb keha miljoneid asju, näiteks hingab, reguleerib neerude ja hormoonide tööd. Kui peaksid seda ise korraldama, keeraks kindlasti midagi vussi.

    Zen-budismis on ütlus, et üks ja sama elujõud reguleerib nii minu hingamist kui ka puulehtede kolletumist sügisel.

    Tarkus, mis inimkeha töös hoiab, on sama tarkus,
    mis reguleerib aastaaegade vaheldumist
    või näiteks pesukaru või delfiinide elu.

    See elujõud juhib ka tähti ja ka me ise oleme tehtud tähtedest, mis miljardeid aastaid tagasi plahvatuse tagajärjel tekkisid.

    Inimeste loodusest lahku löönud eluviis mõjutab ka looduse toimimist. Tõsi, alati on olnud kõikumisi.

    Aastate ja aastaaegade vahel?

    Just, kuid siiski olid need ette aimatavad, oli muster. Näiteks Wuyi mägedes Hiinas teed kasvatavad ja valmistavad põlluharijad räägivad, et tänavu ei saa valmistada nii head teed kui kümme aastat tagasi. Mõistagi, vihmahooajad muutuvad igal aastal, kuid need on järginud teatud rütmi. Looduse märke jälgides saab tõlgendada, et „see on seda tüüpi aasta“. Sadade aastate jooksul on teekasvatajad neid mustreid lugema ning neid tee valmistamisel arvestama õppinud.

    Nüüd on need mustrid kadunud?

    Jah. Nüüd tuleb näiteks teed töödelda vihmas, sest vastasel juhul jääksid lehed korjamata ning saak läheks raisku ja farmer laostuks.

    Põllumehed üle maailma tunnetavad looduse rütmi muutusi ja oskavad sellest kõige täpsemalt rääkida. Need muutused on põhjustanud inimene oma tegevusega.

    Probleem pole poliitiline või majanduslik, vaid probleem on alati meie südames ja saab alguse üksikisikust. Üksikisikud ju moodustavad ühiskonnad.

    Loodusest ja loomulikkusest lahus elades on keskmise inimese elu rütm nagu kehva noorte rokkbändi muusika ehk müra.

    Sellisena elu, eriti linnades, tundub. Valitseb kaos.

    Kui inimene muutub mõnd praktikat –
    meditatsiooni, joogat, qigonq’i või teetseremooniat –
    harrastades tundlikumaks,
    hakkab ta rohkem oma keha rütmi tunnetama.

    Ameerika pärismaalastel on ütlus, et valge mees on oma kehast nii palju kaugenenud, et ta ei tea isegi, millal süüa. Paljud inimesed ei söö mitte siis, kui nende keha seda nõuab, vaid siis, kui kell lõunaaega näitab. Rääkimata kogustest või toitudest, mida endasse pannakse.

    Minu õpetaja ütleb, et mitte kiirtoidurestoranis söömine ei muuda sind tundetuks, vaid sa pead olema tundetu, et süüa kiirtoidurestoranis. Seda kraami oma kehasse pannes pead sa sellest ikka täiesti lahti olema ühendatud. Su keha karjub: „See sakib, ära tee seda mulle!“ Kogustega on sama lugu.

    Selle tasakaalutuse tõttu on inimestel piltlikult öeldes jalad külmad ja pea kuum, kuigi peaks olema vastupidi.

    Mida see tähendab?

    Seda ütlust võib võtta nii kujundlikult kui ka sõna otseses mõttes. Näiteks külmad jalad. Elame ja töötame peaga, alakeha lõikab kontorilaud ära. Sellise elu tagajärjel pole keha tasakaalus, mistõttu pole tasakaalus ka yin- ja yang-energia ehk pea hõljub tihti pilvedes ja meeled on erinevate impulsside turmtule all.

    Vaatasin ükskord rongis noort paari. Noormehe viis meelt pidid korraga töötama: ta kuulas muusikat, surfas telefoniga sotsiaalmeedias, püüdis suhelda kaaslasega, kes talle omakorda mingit lõhna nuusutada andis, ning lisaks ampsas kiirtoitu.

    Sedasi elades ei kuule sa oma sisemist kompassi, mistõttu jääb kuulamata ja mõistmata elementaarne – näiteks et vett mürgitades mürgitame iseend. Kuna iga inimese kehast on vähemalt 50% vett, siis kedagi armastades peame armastama ka vett.

    Vee ja õhu mürgitamine, mida me tohututes kogustes teeme, on hullumeelne ja enesetapjalik tegevus. See saab juhtuda vaid seetõttu, et inimesed ei vaata ega pööra tähelepanu. Võin kihla vedada, et pestitsiidide müügiga miljonäriks saanu ostab oma perele mahetoitu. See silmakirjalikkus ei pruugi talle isegi kohale jõuda.

    Sisemine kompass, kõhutunne ja intuitsioon on meil kõigil olemas. Tema hääl on nõrgenenud pideva stimuleerimise, raskemetallide ja reostuse tõttu. Selle rütmita pole võimalik elu instrumente mängida.

    Samas peame õppima elu rütmi mängima, sest siis pole asjad nii pea peal, nagu need praegu on.

    Paljust sellest me samas räägime – alates keskkonnast, poliitikast ja lõpetades üksikisiku tasandiga – ning asjad on muutumas. Kas muutuse suund on õige?

    Kindlasti. Mina valin lootuse, armastuse ja optimismi.

    Kust sa neid ammutad? Paljud neist teemadest on ju nii tohutu suured ja vigased.

    See ei pruugi päris nii olla. Tumedus on palju mürarikkam kui valgus. Seda illustreerib see, kui üks inimene seitsmest miljardist tapab oma abikaasa ja kogu ajakirjandus seda kajastama ruttab. Jättes samal ajal tähelepanuta, kuidas iga päev läbivad tuhanded inimesed 10–30 päevaseid vipassana-meditatsioonikursuseid. Üleilmne meedia pole seal.

    Ehk sina annad tähelepanu siis heale?

    Osa sellest on mitte lasta meedial kontrollida oma taju ja arusaamist maailmast, sest meedia õitseb inimeste hirmu toel.

    Väldin osa sellest ning tarbin näpuotsaga, et olla toimuvaga kursis. Olemata seejuures toimuva suhtes hinnanguline ning ärritumata. Kui vihastun vihaste inimeste peale, on lihtsalt üks vihane inimene juures ja see ei lahenda midagi.

    Nii ma valingi lootuse ja usu headusse, sest seda on igaühes.

    Juurte juurde tagasitulek ja arvestamine oma kohaga looduses pole seejuures samm tagasi. Kindlasti pole aga võimalik minna tervelt edasi ilma selleta.

    Üks viis edasi liikumiseks on vaimne töö iseendaga?

    Jah, sest materiaalset rikkust tuleb üha juurde ja ühes sellega mõistab järjest enam inimesi, et ükskõik kui palju sa kokku kogud, ei suuda see sulle rahulolu pakkuda.

    Võid rabada 80 tundi nädalas ja ehitada vinge maja, kuid sa pole kunagi kodus selle nautimiseks.

    Piiblis on selle kohta ütlus: mida võidab mees, kui kogub kogu maailma varanduse ja kaotab selle käigus oma hinge? Mitte midagi.

    Mida materiaalselt rikkamaks maailm saab, seda enam tekib rikkaid, kes on õnnetud.

    Olen reisinud enam kui sajas riigis üle maailma
    ja minu kogemus ütleb, et kõige õnnelikumad on vaesed.

    Rikkad seevastu kurdavad pidevalt millegi üle.

    Ei rikkad ega vaesed ole seejuures väljakutsetest ja probleemidest vabad. Vaene püüdleb jõukust, rikkad paigaldavad turvakaameraid ja müüre jõukuse säilitamiseks.

    Maailma arvates oled sa kohale jõudnud, kui oled kuulsaks ja rikkaks saanud. Ent sinna välja jõudnud inimesed tihti ise nii ei tunne. Olles rabanud 20 aastat, jõudnud tippu, avastavad nad, et seal polegi midagi.

    Nii hakatakse seda miskit – rõõmu ja rahulolu – otsima mujalt. Paljud otsivad seda meelemürkidest, aga üldiselt leiatakse see vaimse arengu teelt.

  • Liisi Koikson: püüdes kõike

    Liisi Koikson: püüdes kõike

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Viimati kohtusime Liisiga pisut üle aasta tagasi, kui tal oli armas ümmargune kõht ees – nüüd on Ellast saanud kolmekeelne naerupall, kelle esimest sünnipäeva pühitseti hiljuti just selles tervislike tortide kohvikus, kus tänagi istume. Milline on Liisi elu nüüd, emana, ja mida ta on õppinud oma väikeselt õpetajalt?

    Olen imestanud, kuidas Liisi võib eri väljaannete fotodel nii erinev välja näha – ta kannab usutavalt välja mistahes stiili ja on võimeline tegema laial skaalal ilmeid malbest piigast vampnaiseni. Igapäevaelus on Liisi küllalt tagasihoidlik, kuulsusega kaasnev tähelepanu on tema õrnale natuurile vahel liigagi intensiivne. Mis aga ei tähenda, et ta tuntust teisel hetkel jällegi ei naudiks! Küllap annab sellele põhjenduse tema päikesemärk – Kaksikud.

    Liisi palub meie kohtumisele saabumiseks pisut ajapikendust, sest laps ei maga veel – kõigile värsketele lapsevanematele nii tuttav olukord. „Iga kodust välja minek on klapitamine, sest sel ajal, kui kontserte pole, töötame me mõlemad Christianiga kodus ja samal ajal ka hoiame last.“ Nii siis jagataksegi, kes saab tunni oma tööaega praegu, kes hiljem.

    Liisi – nagu paljud Eesti muusikud – on iseenda mänedžer. Lisaks loomingule ja kontsertide andmisele võtab ta vastu esinemiskutseid, suhtleb pillimeestega ja aitab kontserdikorraldaja turunduspoolelgi. „Võib-olla see on usalduse küsimus, ja vahepeal on tõesti tunne, et on vaja abi, kindlasti kohe,“ noogutab ta. Arvata võib, et kõige korraldamine väikese lapse emana on Liisile päris pingeline väljakutse.

    Kodused ettevõtjad

    Rootsist pärit Christianiga tutvus Liisi Londonis koos õppides. Christian on ka kodune ettevõtja, kes toob Eestis ja Rootsis maale üht põnevat leiutist, mis ahjuküttega kodudes eriti praktiline: Kindling Cracker, mis teeb halgudest pilpaid, vajaduseta riskida kirvega oma käes. „Tal on päris hästi läinud, ja see toode on just eriti populaarne naiste hulgas,“ rõõmustab Liisi, kelle vanematekoduski on ahjuküte. Ka Christian on pärit väiksemast kohast – Rootsi läänerannikul mere ääres kasvanud. „Ta teab seda tunnet, kui kõik varbad on mullased,“ naerab Liisi.

    Praegu elab noor perekond Kalamajas. Kuigi Londonist tulles oli kontrast selline nagu Tallinnast kodulinna Kilingi-Nõmmele sõites, on see juba haihtunud ning ideaalis tahaks Liisi elada kusagil vaiksemaski kohas. Nende sõbrad kolisid just hiljuti Viljandisse, renoveerisid seal vanaisa maja. „Ja Christian mõtleb, et äkki lähme ise ka Viljandisse elama!“ teatab Liisi, kuigi ta esiotsa veel selle mõttega kaasa ei lenda, sest nii kaoks igapäevaelust veel üks tükike spontaansust – nimelt tema muusikud elavad Tallinnas ja ka proovid toimuvad siin. „Proove saab muidugi planeerida, aga sageli tuleb ette, et teeme täna õhtul või homme midagi korraks läbi – seda ei saaks siis enam teha…“ mõtiskleb ta. Christianit peab Liisi vapralt Eestis kohanenuks: „Ma mõtlen järjest rohkem, et ega see pole lihtne… Ja olen talle tänulik, et ta meiega siin on.“

    Emaks olemine

    „See on tohutuuu õnn, mis Ella on meie koju toonud! See, et saame temaga igal hommikul ärgata ja… Ta on hästi rõõmus laps, naerab hästi palju ja teeb juba meile ka ise nalja,“ särab Liisi.

    „Ella olemasolu annab kõigele, mida ma teen,
    hästi palju tähendust juurde.

    Aga samas ma tunnen, et tahan ka tema jaoks rohkem aega võtta,“ mõtiskleb ta ja lisab pärast pausi: „Kui ma nüüd sellele esimesele aastale tagasi mõtlen, siis

    see mõte, mis viis mind edasi, oli, et ärme jätame midagi tegemata,
    läheme jälle uuele päevale tegusalt vastu!

    Aga nüüd tunnen, et me mõlemad Christianiga oleme hästi väsinud sellest intensiivsest esimesest aastast, sest proovisime kõike ja korraga ära teha.“

    Ja praegu, kui mõnes mõttes käib veel logistiline ja füüsiline kohanemine, ongi veel vara öelda, mida on Liisi juures emaks olemine muutnud või täiendanud. „Ma arvan, et see protsess veel käib… Laps avas minus kindlasti mingisugused uued küljed.“ Ning lisab mõtlikult, et tõi samas välja ka vead, näiteks organiseerimatuse.

    „Mulle mõnes mõttes meeldib juhuslikkus, spontaansus, ja ma olen varem alati kartnud rutiini. Või tegelikult mul pole seda kunagi olnudki. Ja nüüd on raske sundida ennast sellesse rütmi, et kõik käibki graafiku järgi, sest muidu on ajus üks suur segadus!“ naerab Liisi. „Tegutseda lapse kõrvalt – see on endiselt suur väljakutse, sest kui olen lapsega, siis tahan keskenduda temale. Ja kui siis tuleb see enda aeg, on esimene mõte, et tahaks puhata. Ja samas järgmine mõte, et ma ei saa puhata, sest mitu asja ootab juba ammu ärategemist! Sellega harjumine võtab veel aega.“

    Londonist inspireeritud

    Eelmisel kevadel tuli Liisil välja ka plaat „Coffee For One“ ja ingliskeelsed laulud plaadil on inspireeritud Londoni-ajast: sealgi tunti huvi Liisi muusika vastu ja nii otsustas ta teha albumi, mis ei pea jääma ainult Eesti piiresse. Esitluskontserdid tegi Liisi siiski kõik esialgu kodumaal. „Nüüd, kui mul on laps, on nii mõnedki ambitsioonid ka natuke muutunud,“ naerab ta.

    Kõigil kontsertidel käis väike pereliige Liisiga kaasas. „Võtsin selle suhtumise, et midagi ei pea jääma tegemata, aga samas on parem, kui Ella tuleb minuga:

    esimesel eluaastal on ema lähedus ülioluline
    ja ma tahtsin seda talle pakkuda.“

    Nii pole Ella ühtki ööd ilma ema juuresolekuta maganud. Esinemistele sõidud olid aga paljuski soojenduskontserdid autos, sest Ellale autosõit ei meeldi. Raamatud, laulud, kõrinad – kõik tuli mängu tuua, et pisike piiga nõustuks turvahällis püsima.

    „Laulmine on meie autosõidud päästnud – tihtipeale jääb Ella kohe teraselt kuulama ja unustab vastupanu, isegi kui ta on enne nutnud,“ kinnitab Liisi. Üks selline võlulaul on Ella jaoks „Karumõmmi unelaul“. Ja Liisi on veendunud, et ka Ella ise proovib juba laulda: nelja-viiekuuse tütre juures kuulis Liisi selgelt, et see polnud rääkidapüüdmine, vaid ühe noodi peal lalisemine. Ja ükskord, kui Liisi kirikus heliproovis oma häält lahti laulis ja akustikat katsetas, märkas ta Ellat sedasama kopeerimas. Ja kuigi tüdrukuke ei julge veel üksi kõndida, on ta juba hakanud muusikat kuuldes põlvi nõksutama ja tantsima.

    Liisi väidab enda kohta, et ta on alati olnud hästi arg. „Sellepärast ma ei oska ka ujuda, sest ma ei julgenud vette minna,“ meenutab ta, ja paremaks ei teinud ka teiste utsitamine. Aga üht ei kartnud Liisi põrmugi – laval laulda. Ta meenutab teismeea häbitundeid, mis paljusid muusikatunnis ja mujalgi kummitasid ja korraks ka Liisi pea kohale tõusid. „See oli minu ainuke trump, milles ma end kindlana tundsin, ja ei peljanud suud lahti teha, isegi kui see teistele võis tobe tunduda.“ Vahel ei julge Liisi ka praegu tundmatusse hüpata ja mõnigi kord võtab põnevate pakkumistega e-kirjadele vastamine paar päeva harjumisaega.

    Looming algab meloodiast

    Esimesena tekib Liisil meloodia, sõnad tulevad tavaliselt hiljem. Ja just nii ta seda ka kirjeldab: „Viimasel ajal, kui teen mingisugust argist toimetust, olen hakanud ümisema ja kui idee vähegi huvitavana tundub, olen telefoni salvestama pannud, et see viisijupp ära ei kaoks.

    Kõige ehedamad fraasid tekivad siis, kui lihtsalt teen suu lahti ja ootan,
    mis helid välja tulevad, ei lase ajul liigselt sekkuda.

    Huvitaval kombel ei pea need üldse sõnad olema, vaid mõnikord tuleb teatud noodi kõrgusega loomulikult kaasa mõni kindel vokaal. Midagi, mis toimib sel kohal hästi ja naturaalselt. Ja siis ma tean, et sinna võiks tulla mingi selline sõna, milles on see vokaal pikalt olemas. Pärast, salvestust kuulates, tundub see iseenesest vahel juba sõna moodi.“

    Liisi soov on nüüd jälle võtta muusika kirjutamiseks aega juurde. „Ma pean saama olla üksi. Ja tunni ajaga hakkama ei saa: on vaja aega ja vaikust ja teadmist, et mul on õigus sellele ajale ja kaks väikest silma ei nuta samal ajal mu järele…

    Olen kuulnud, et emaks olemisega käibki kaasas pidev süütunne –
    et kui sa võtad endale aega, siis on kogu aeg tunne, et sa justkui ei tohiks,“

    mõtiskleb ta. Inspiratsiooni saamiseks on Liisi otsustanud esmalt jälle rohkem uut muusikat kuulata, et sealt oma mõte uitama läheks.

    Sünnitus kui suursündmus

    Sünnitamine on naise elu suursündmus. Ella sünni juures oli Christian ja sünnitoetaja Karita Mikko ning valveämmaemand, kes oli pisteliselt mitme sünnituse juures. Sellel päeval oli hästi palju sünnitajaid, kõik palatid olid täis. „Sünnitus käib ja sa pead koridoris ootama, et palatisse saada – päris ekstreemne!“ muigab Liisi.

    Muusikat ta sünnitusel ei kuulanud, arvab, et see oleks isegi häirinud.

    „Pigem ma üritasin tegeleda endaga ja tahtsin, et see suur valu juba otsa lõpeks, kui ma kuidagi läbi udu kuulsin Karitat ütlemas, et, Liisi, mul on tunne, et sa ei suuda lõdvestuda… Siis ma panin silmad kinni, keskendusin tunnetele oma kehas ja proovisin füüsiliselt mitte reageerida, kui tuhu jälle peale tuli. Üritasin endale öelda, et see valu on hea, ja samal ajal ennast sellest eemaldada: see valu ei ole osa minust, ta tuleb nagunii ja ma tunnen kõike, mida ta minus teeb, aga ma ei lase sellel võimust võtta. – Ja kuidagi see õnnestus! Olin vaadanud ka ekstaatilise sünnituse videoid ja mis ma ise suutsin, oli vähemalt see, et kui isegi kehas oli valu väga intensiivne, siis ma jõuga surusin endale naeratuse näkku – ja see aitas mingil määral, suutsin ennast ära petta ja pöörasin valu intensiivsuse õnne intensiivsuseks…

    Pärast sünnitust on tõesti tohutu kõikvõimas tunne

    ja saad lõpuks aru, milleks naised võimelised on!“ särab ta.

    Kuulsate vanemate lapsed

    Liisile on viimati mõtteainet andnud Linn Ullmanni elulooraamat, kuidas on olnud elu Rootsi-Norra kuulsate vanemate Ingmar Bergmani ja Liv Ullmanni tütrel. Liisi saab tõmmata paralleele näiteks sellega, et Livi ja ta enda õrn inimtüüp ja küllaltki aktiivne avalik elu on mingil määral sarnased. „Linn on seal päris aus ja ütleb välja selliseid asju, mis võivad ühele emale kindlasti haiget teha. Oma vanemate kohta ütleb ta, et võib-olla nad ei olnudki valmis lõpuni välja lapsi saama, et nad olidki ise ka nagu lapsed,“ jutustab ta.

    „Mina püüan oma tütrele pühenduda nii palju kui võimalik ja näidata loomeinimeste maailma siit- ja sealtpoolt eesriiet. See energia, mis tekib lava ja publiku vahel – temast ei pea saama lauljat või muusikut, aga ma tahan, et ta seda kas või kõrvalt kogeks ja mingil hetkel leiaks sellest inspiratsiooni, kui ta seda soovib,“ lähevad Liisi silmad põlema.

    „Kui mul on liiga palju tööd, siis ma unistan vahel,
    et saaksin olla põllega ema

    – et saaks mõelda ainult koduse elu peale ja siis lihtsalt olla omas oma-last-kogu-aeg-süles-hoida-ja-süüa-teha-ja-koristada-ja-et-oleks-ilus-kodu-ja-ilusad-kardinad tundes. Aga ma tean, et kui ma seda saaksin, siis ma unistaks muusikast ja kontsertidest. Ühest küljest ma tahaks sellist aega, et ma tõesti tean, et saan pühenduda lapsele. Aga selleks, et see rahu oleks, peaks olema ka teadmine, et taustal juba tiksub uus projekt või midagi on oodata. Eks me kõik tahame olla kasulikud ja vajalikud omal alal. Kui minu muusiku tegevus oleks täiesti pausi peal, siis oleks jälle teistmoodi rahutus, et mis nüüd saab…“ mõtiskleb ta. „Aasta alguses tegin teadliku otsuse, et pean sel aastal võtma uuesti rohkem aega endale, peab hakkama jälle juukseid kammima ja natukene ennast poputama, et mitte oma mina ära kaotada. Aga kõige mõnusam on muidugi see väike mina, kes meil kodus on ja kes kõik päevad elurõõmsaks teeb,“ naerab Liisi.

  • Vabakslaskmise tähtsus

    Vabakslaskmise tähtsus

    TEKST HEDVIG HANSON
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui peaksin vastama ühe sõnaga küsimusele, mis on õnne saladus, vastaksin – tasakaal. Tasakaal kõiges.

    Hinge, vaimu ja keha tasakaal, töö ja puhkuse tasakaal, kohustuste ja vabaduse tasakaal, suhtluse ja üksiolemise tasakaal, eneseteostuse ja koduse elu tasakaal, tasakaal toitumises… Muusikuna ei saa ma mainimata jätta ka – helide ja vaikuse tasakaal.

    Aga on veel üks ülioluline tasakaal, mille harjutamine nõuab meilt teadlikkust, seda ei osata iseenesest, selle vajalikkus ilmneb elu jooksul kogemuste käigus. See on kinnihoidmise ja lahtilaskmise tasakaal. Psühholoogiliselt vaata et raskeim tasakaaluhoidmise harjutus.

    Sest see võib olla põimunud nii paljude teguritega: meie loomusega, kasvatusega, lapsepõlvekogemustega ja olevikukiindumustega, seega tihedalt seotud emotsionaalse ja hingelise olekuga… Ehk on meid kasvatatud sihikindlateks ja kannatlikeks, kes kergelt asjadest lahti ei lase, ei loobu, ei anna alla? Ehk on meie loomusesse sisse kirjutatud truudus, mis samuti soosib kinnihoidmist, või on meis hoopiski hirm, mis võib takistada vabaks laskmast, kuna see tähendaks hüpet tundmatusse?

    Elu annab tõukeid

    Vahel on aga vältimatu anda vabaks, lasta vabaks. Küsimus on, kuidas seda hetke ära tunda ning mis meid selles aitaks: kas saame usaldada sisetunnet või oleme mõjutatud välistest teguritest?

    Vahel tehakse otsus meie eest. See tähendab, et miski muu, keegi muu otsustab meie asja ilma meie valmis- ja nõusolekuta.

    Kas teeb seda ülemus, kes otsustab, et su teeneid enam ei vajata, või elukaaslane või ehk hoopis mõni loodusjõud, mis sõna otses mõttes võib viia minema su ehitatud maja. Noh, mitte meie kliimas, aga siiski, võtkem siis ülekantud tähenduses – väline tegur võib hävitada midagi sinu ehitatut. Ja sul ei jää muud üle, kui sellega leppida. Või siis mitte leppida. Ometi sunnib enesealalhoiuinstinkt inimest varem või hiljem kohanema, olukorraga leppima, sest pidev võitlus võtab elujõu.

    Kõige algus ja lõpp on üks loodusseadusi,
    ning see toimib ka meie eludes.

    Kõik on muutumises. On stabiilsemaid perioode, on kiire muutuse perioode, kus pead kõik ümber hindama, vahel isegi uuesti alustama. Uuesti alustamise variant on ikkagi positiivne, isegi kui see toimub läbi valu. On aga ka nukraid hetki, kus näiteks tervise järsk halvenemine ei pruugigi anda võimalust uueks alguseks. Siis on vaja erilist mehisust, et hakata vabaks laskma.

    Mehisust on meil elus tõesti vaja – nii meestel kui naistel. Kuigi võime kohtuda teiste inimestega, kulgeda koos nendega vähem või rohkem aega, on meil vaja mõista ka selget paratamatust, et mõnes aspektis on inimene üksi ja peab oma asjadega ka üksi toime tulema. Peame olema kõigeks valmis. Tihti on meie keha targem kui mõistus, nii võib haigestumine olla just märk sellest, et peaksime miskit muutma, midagi lahti laskma.

    Kõige selgem näide on läbipõlemine, mis on juba drastiline muutus inimese füüsilises ja vaimses olekus – siis on viimane aeg endasse vaadata.

    Kas on meie töö end ammendanud või me töötame üle, mõtleme üle või on läbipõlemiseni viinud hoopis isiklikud suhted, mis ummikusse jooksnud ja sellisena enam ei toimi?

    Kriisis on vaja suunamuutust, uut kvaliteeti. Kartus kaotada on inimlik. See on peamine põhjus, miks kipume hoidma kinni teadaolevast, ka siis, kui tegelikkuses isegi mõistame, et muutus on vältimatu. Siinkohal ei olegi muud soovitust kui olla vapper. Olles enda vastu aus, ei saa asjad halvemaks minna.

    Usaldus hüpata

    Vabaks laskmine on seotud ka usaldusega, suurema usaldusega, milles võiks olla religioossetki mõõdet.

    Pruukimata olla usklik,
    võiks just usk meid vahel suuresti aidata teha hüpet tundmatusse.

    Usk, et ehk on kõiksusel – või kuidas iganes me kõrgemat energiat ei nimetaks – meie jaoks veel midagi paremat plaanis.

    Arvan, et igaüks on elus tundnud seda, et mõni algselt ebaõnnestumisena tundunud asi pöördus aja möödudes hoopis paremaks lahenduseks. Äärmusliku metafoorina võiks tuua uppuvalt laevalt tumedasse võõrasse vettehüppamise – see võib olla hirmutav, aga siiski ainus viis ellujäämiseks.

    Jah, vahel on vabaks lubamise julgus just ellujäämise küsimus. Selgemalt väljendudes –

    arana elades ei saa inimene iial olla päriselt õnnelik.

    Elus on hetki, kus ei oska valida, mida oleks õigem teha, kas võidelda, ujuda vastuvoolu või lasta asjadel omasoodu minna. Sellisel juhul oleks ehk kõige targem lihtsalt sügavalt hingata, kas kümme korda või kauem, vahel lasta ajal, asjaoludel näidata sulle vastuseid, kuni oled valmis valiku tegema. Teiste inimeste soovitusi, kogemusi võib kuulata, ent kõige õigem oleks ikkagi ise otsustada. Teised inimesed on osa meie eludest, selge see, ent ainult teistele toetudes on oht end kaotada ja end kaotanud inimest saab aidata ikka vaid ta ise.

    Lahtilaskmist ei peaks mõistma kui pealiskaudsust, vastutustundetust, ei. See võiks olla teadlik tegevus, kui sinu sisemised pingutused millegagi, kellegagi suhetes enam ei toimi. Lihtne harjutus võiks olla see, et laseme vabaks eilse päeva või olnud hetke, kui meeldiv või ebameeldiv see ka poleks, võtame kaasa sellest oma mälestused ja kogemused, aga ometi ei klammerdu neisse.

    Võtame avasüli vastu uue hetke, uute kogemustega.
    Ja ütleme elule ikka: aitäh!

    Lõpetuseks tooksin näite viimatisest isiklikust lahtilaskmiskogemusest. Otsisin oma uuele talvisele albumile ühte talvist teksti ja leidsin selle ühelt oma lemmikluuletajalt, kirjutasin juba muusikagi ja kõik sobis minu arvates suurepäraselt. Arvasin, et rõõmustan luuletajat, kui saatsin talle laulu kuulata, ühtlasi küsides luba tema teksti kasutamiseks. Vastus oli mulle aga ootamatu. Nimelt arvas ta, et minu tunnetus on hoopis teisest puust ja tema sõnad poliitilise alltekstiga ega sobi minu helgekõlalise interpretatsiooniga.

    Esimene tunne oli ikka solvumine, pettumus. Kirjutasin veel paar kirja, veenmaks luuletajat vastupidises, ent ta jäi endale kindlaks.

    Ja siis ma lubasin selle kinnisidee – kasutada tema teksti – vabaks.

    Selle asemel ammutasin sellestsamast luuletusest inspiratsiooni ning kirjutasin oma laulusõnad, isegi pealkirja jätsin hea tundega samaks „Talvelaul“. Olin rahul, et asjad just nii läksid, ja suutsin täielikult leppida teise inimese keeldumisega. See oli mulle arendav kogemus. Soovin teilegi teadlikke vabakslaskmisi!

    Kes teab, mis paremad lahendused on meile selle julguse taga peidus!

  • Miski pole enam sama

    Miski pole enam sama

    TEKST ANANDA DAS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Me ei teinud midagi muud, kui jälgisime oma hingamist kümme tundi päevas. Hingamise vaatlemisele keskendumise tehnikat kutsutakse ānāpānasati’ks. Alles peale järjepidevat kolme ja poole päevast ānāpānasati harjutamist avaldatakse meile päris vipassana-tehnika.

    Seni olime harjutanud ainult anapanna’t, et seeläbi valmistada ette oma teadvelolekuvõimet vipassana vastuvõtmiseks, mis on palju sügavam kogemus teadlikkuse sisemaastikest.

    Õpetaja hakkas meid juhtima tasaselt ja peentele üksikasjadele keskendudes samm sammu haaval läbi esimese vipassana-tunni. Meid kutsuti üles suunama kogu teadvelolek oma pealaele ning saama täielikult teadlikuks kõikidest tunnetest, mis tekkisid kogu peanahal, ning loomulikult taas ilma ühegi mõtte ega hinnanguta. Pidime jääma täielikku tähelepanelikkusesse, jälgides pelgalt, milliseid tundeid me selles piirkonnas tundsime. Peale paari minutit keskendumist liikusime tähelepanelikkusega kuklale ning seejärel tulid kõrvad, otsmik, kulmud, silmad, põsed, huuled, lõug, kaela üla- ja alaosa, rinnak. Samal viisil liikusime üle kogu keha kuni mõlema jala iga varbani.

    Iga üksikut kehaosa tuli vaadelda, jälgides aistinguid, mis seal tekkisid, nii meeldivaid kui ebameeldivaid, valulikke ja rõõmustavaid, ärritavaid ja meelepäraseid, nauditavaid ja ebamugavaid. Ükskõik, mis see oli, pidi seda vaatlema täielikus ärksas teadlikkuses ja ühelegi sildistavale või nimeandvale mõttele ei antud luba tulla. Täielikus meelevaikuses skannis igaüks meist terve oma keha vaatlejana läbi üles ja alla, üles ja alla. See ongi vipassana – iga üksiku tundevirve, iga selle lihakeha millimeetri vaatlemine ilma selle peale mõtlemata.

    Esimene vipassana-tund möödus väga kiirelt: tehnikat alles tutvustati ja sellega katsetamine oli meeldiv kogemus. Kuid midagi juhtus jälgija tajus, midagi suurt muutus teadlikkuse vallas. Algas muutus, millest ei olnud tagasiteed.

    See esimene vipassana-tund muutis mu elu,
    muutis kogu mu ettekujutust sellest,
    mida tavatsesin enda kohta mõelda.

    See suur vale hakkas kokku kukkuma ja kaotama kogu oma tähenduslikkust, olulisust ja mõtet, see muutus alusetuks, sisutuks ja täiesti eesmärgituks. See identiteeditus, mida ma vaatlesin esimest korda end selle keha ja mõttemeelega samastamata, see üürike ampsuke vabadusetunnet kasvas januks ja elevuseks, muutudes selguseks segaduses otsija teel ja tema uueks rajaks. Esimest korda elus mõistsin, et elu on võimalik kõrvalt vaadata ja jälgida.

    Neile, kes ärkavad üles tõelisusesse, imestades, miks ja milleks me siin oleme, on ainus viis vabanenuna elu jätkamiseks jääda selle kõrvaltvaatajaks ja jälgijaks. Sellest alates pole miski enam sama.

    Viimaks oli kuulda kellahelinat ja ma võisin avada oma silmad, kuigi selles seisundis oli see keeruline, ning meid paluti minna välja, et enne järgmist meditatsiooni hingata veidi värsket õhku ja kosutada end ingveriteega.

    Aga see ei olnud veel kõik. Kuigi olles äsja kogenud sügavat rahu, muutus mu meel väga ärritunuks. Ta sattus paanikasse ning hakkas otsima tähelepanu, peljates oma eksistentsi lõppu, tundes hüljatust ja kõrvalejäetust.

    Meel jääb ellu vaid siis, kui teadvus temast huvitub.

    Vipassana on täpselt selle vastand, see vaatleb keha ja meelt, vaatleb elumustreid ja toimimist kõrvaltvaataja vaatenurgast ilma isikliku puutumuse ja huvita selle vastu. Sellega lõppebki isikustatud mina teekond ning algab isikustamata mina rännakutee. Selle kõige olulisema, algsema mina, mis on täiesti vaba kõikidest isiksustest ja siltidest, mille läbi end defineerida.

    Kell helises taas ja oli aeg minna meditatsioonisaali, et alustada teist tunnipikkust vipassana’t. Jälle oli aeg sulgeda silmad ja hakata vaatlema oma tundeid, skaneerides kogu oma keha läbi sisemise vaatleja, üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla…

  • Keskööpäikese ja virmaliste maal

    Keskööpäikese ja virmaliste maal

    TEKST KAJA VIILUKAS
    FOTOD EINAR NYMOEN

    Põhja-Norras ei maga suvekuudel õieti keegi. Kell kolm istutakse rannal ja juuakse kohvi. Päike sirab täies väes taevalael. Pealelõuna või varahommik? Keegi ei tea. On keskööpäikese aeg. Meri naerab sind tummaks ja kajakad kisavad kurdiks.

    Keskööpäikesele on vastukaaluks aasta tumedam pool ehk aeg, mil päike silmapiiri tagant välja ei ilmu. Mida kaugemale polaarjoonest ja lähemale poolusele, seda pikemalt see kestab. Must-valge ilmavaatega vastava kogemuseta inimesed arvavad, et polaaröö tähendab kottpimedust, kus ilma tehisvalguseta ei näe midagi. Draamasõprade kurvastuseks pean ütlema, et nii see pole. On lihtsalt hall ehk päevavalgust napilt. Halluse heledus sõltub sellest, kas on pilves või selge ilm, kas maa on must või lumevaipa peitunud. Eks oleme koduses Eestiski kogenud, et vihmapäev võib olla väga vähese valgusega, kuigi päike on ju olemas. Valgusallikas on olemas ka polaaröös, aga mitte nähtav.

    Mul õnnestus elada ja õppida aastaring Põhja-Norras, kogedes nii polaarööd kui keskööpäikese aega.

    „Tulge ruttu! Päike!“ hüüatab keegi ning trobikond tudengeid tormavad väikeste laste kombel aknale. Finnsnesis, novembri lõpul, mõned päevad enne päikese horisondi taha vajumist. Päike on justkui maailma ime, mille ilmumine ei jäta kedagi ükskõikseks. Veel viimaseid kordi tuleb kasutada iga hetke, enne kui ta silmapiiri taha vajub.

    Tulekera peitu pugemine paneb proovile nii füüsilise keha kui vaimu. Kas suudan uskuda millessegi või kellessegi teda mitu kuud nägemata? Napp päevavalgus keerab segamini unerütmid ning keha, mis ei suuda toota piisavalt melatoniini, on hädas uinumisega. Kas siis tekib tahtmine lõuna poole ajama panna? Ei! Olen sellesse kaugesse maanurka armunud.

    Valguse nüansid

    Olen põnevil, mis edasi saab. Avastan enese jaoks midagi uut – valguse! Tõepoolest, hakkan valgust uuel moel kogema ja märkama selle peenemaid nüansse.

    Pilk taevasse on osa päevarütmist,
    kohalik meditatsioon, avastusretk argipäevas!

    Iial pole pilt täpselt sama. Ühel talvisel hommikul justkui tardunult lõputusse hallusesse vaadates võpatan äkitselt.

    „Roosa!“ õhkan peaaegu kuuldavalt.

    Imeõhuke ootamatult ilmunud roosa triip annab kogu eksistentsile uue mõtte. See hetk on justkui Põhja-Norra tuum! Siin saab õnnelik olla vaid liigsete ootusteta, avatud meelega ning parimas mõttes loodust kummardades ja austades. Ilmselt on loodus vorminud ka siinseid inimesi – nad on nii ehtsad ja ausad ning terava huumorimeelega, sest teesklusele pole lihtsalt ruumi.

    Tunnen end omana omade seas, olen siin varem elanud. Mõnes varasemas inkarnatsioonis. See tunnetus haakub hiljem valdurmikitaliku paigatruuduse mõttega.

    Põhja-Norras elades tajun eriti selgelt oma eestlaslikku olemust,
    muu hulgas paigatruudust.

    See maailmaserv oli lihtsalt minu paik kunagi varem ning nüüd olen siia tagasijõudnud, et endaga uuesti kohtuda.

    Kõik oleneb kontekstist

    Augustis tulin kooli teadmisega, et Eestisse sõidan tuleval suvel, aga armsa sõbra kingitusena olid mul jõuludeks piletid koju! Suurepärane võimalus veeta pühad pere ning sealsete sõprade seltsis!

    „Eestis on praegu ikka täitsa õudne! No nii pime on!“ kurdab üks sõber, kui Tallinna vanalinna kohvikus kohtume. Turtsatan naerma.

    „Mis sul viga on? Mida sa naerad?“ on mu kaaslane pisut pahaselt hämmeldunud.

    „Kallike, tule mulle Finnsnesi külla, siis saad teada, mis on pimedus!“ muhelen vastu.

    Tõepoolest, tulles teiselt poolt polaarjoont, on pimeda aja valguse vahe kolossaalne. Eesti jõulupimedus on nii palju valgem! Jaanuari esimese nädala lõpus Norra naastes tajun ka siinset nüanssi: kolme nädala jooksul on valgust märgatavalt juurde tulnud! Oma osa annab pehme lumevaip, mis teeb tagasijõudmise muinasjutuliseks. Norrakast sõbranna Ragnhild on mulle vastu tulnud.  Koos naudime õhtusööki peaaegu saja-aastases valges puumajas, mis on Heimlys õppides meie kodu. Me mõlemad oskame tunda rõõmu lihtsast elust: loodus, kirjutamine, lugemine, pikad vestlused ja aeglasemalt kulgev aeg. Heimly rahvaülikool, kirjanikekool, on meile praegu parim paik! Tõeline luksus!

    Kuigi päike end talvel ei näita, saadab ta aeg-ajalt silmaga nähtavaid teateid. Virmalised! Maagiline valgusnähtus on alati erinev, kuid teatud sarnasusi võib märgata – taeva poole keerlev küünlaleek, mis vahetab värve, hiiglaslik kirju vihmavari või hoopis horisondil lainetav valgusmäng. Saamid uskuvat, et virmalised on esivanemate hinged ning neid tuleb kohelda suure austusega. Norrakad nimetavad seda põhjavalguseks. Nordlys (häälda nuurlüüs) on nimeks antud ka kohalikule suuremale ajalehele ning ühele kruiisiettevõtte Hurtigruten laevale.

    Lihtsuse võlu

    Hurtigruten (häälda hürtirüüt’n, rannikulaev, otsetõlkes kiirtee) on norrakate pärl. Üle 120 aasta vana laevafirma oli alustades nii kiirtee kui otseühendus. 1893. aastal ulatus esimene reis Trondheimist Hammerfesti ning pideva laevaliikluse loomine oli siin maailmaime. Nüüd on piki Norra rannikut „alt“ Bergenist „üles“ Kirkenesi kurseeriv ja 34 sadamas randuv laevaliin pigem suur turismiatraktsioon, mille näitelaval peategelaseks imeline Norra loodus oma mitmekesisuses. 12-päevane edasi-tagasi kruiis on „maailma ilusaim merereis“ nii oma rahvale kui ka teistest planeedi-nurkadest kohaletulnutele. Kohalikud kasutavad laevu ka lihtsalt transpordivahendina ühest sadamast teise suundudes. Siinseid pikki vahemaid arvestades on päris mõnus osa marsruudist auto laevale parkida, ise vaateid ja hõrku toitu nautida ning siis neljarattalisel edasi sõita neid teid, kuhu laev ei ulatu.

    Finnsnesis tudeerides oli meil Ragnhildiga oma mäng: milline laev täna sõidab? Kui kellaosutid hommikupoolse üheteistkümne maha jätsid, hakkasime kergelt niheledes akna poole küünitama: Harald Jarl või Põhjavalgus? Või hoopis Keskööpäike? Need on mõned Hurtigruteni laevade eestikeelsed nimed. Vahva oli künkal asuva koolimaja aknast arvata ja pärast sõidugraafikust järele vaadata, kas läks täppi. Teinekord tekitasime keset nädalat pidupäeva ja jooksime veerand kaheteistkümneks alla sadamasse, et laeva üürikese peatuse ajal selle baaris tass kohvi juua. Siinse rahva lihtne luksushetk, mille me nautides omaks võtsime. Nõnda tundsin endki rohkem kohalikuna.

    Jaanuari keskel saabub lunastus. Tulekera! Siis pole vahet, kas oled põlvkondade viisi kohalik või mõnekuise Põhja-Norras elamise kogemusega välismaalane – meeletu rõõm täidab kõiki!

    Päikese vaevu pooleks tunniks silmapiirile ilmumine
    tekitab harda tänulikkuse ja õnnetunne paneb tantsima!

    Sealtmaalt hakkab päev pikenema, kukesammu võrra. Muutused tulevad tasahilju. Samamoodi aeglasemalt liigub siin ka aeg ise. Kiiret pole kuskile! Just see, millest mõnedki unistavad – igavese kiiruse oravarattast maha astuda. See on olemas, kui vaid julged sissetallatud rajalt kõrvale astuda ja oskad seda nautida.

    „Hamburgis elades oli mul täpselt välja timmitud, mis kell uksest välja astuda. Kui juhtusin kingapaelu minut hiljem siduma, oli rong läinud. Naudin oma siinset elu, kus väikses linnakeses puudub ühistransport ja minuteid ei pea timmima,“ jagab oma kogemusi meie teatriõpetaja Siemke. Siin on palju tasuta luksust, mida rahaga ei saa osta ega mõõta.

    Rõõm valgusest

    Visalt tippivad pisikesed sammud jõuavad aprilli, mis viib meid kooliekskursioonile Lofootide saarestikku. Vana Harald tuututab varahommikul veerand viis retke pidulikku algust. See tähendab, et kursi lõuna poole võtame Hurtigruteni sel hetkel vanima laeva, auväärse Harald Jarliga, kus puudub küll moodne luksus, ent on heldelt vanaaegse meresõiduki ehedust.

    Lofoodid juhatavad mind muude elamuste hulgas taas Põhja-Norra tuumale lähemale – ühe päeva jooksul puistab taevas krae vahele lund, rahet ja vihma. Tundub võimatu, aga niivõrd kiiresti muutub siin ilm. Ja lõõtsuv tuul küsib õrritavalt: „Noh, lõunamaalane, kas tõesti koduned siin? Tahad päriseks jääda?!“

    Maikuu jagab preemiaid truuduse ja kannatlikkuse eest –
    kes polaaröö üle ja läbi elanud,
    need saavad maitsta keskööpäikese võlusid!

    Siinkohal meenuvad lauluread lapsepõlvest: „… lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind…“ Ilmselge, et kui kord vangipõlvest pääsed, siis on vabaduse joovastus nii suur, et enam magada ei malda. Kõigepealt hästi ei saagi, sest kui ööpäev läbi on valge, juhtub sama, mis polaaröö ajal – ei saa magada! Lihtsalt teistel põhjustel, sest aju ei saa aru, kus läheb see piir pidevas valguses, et peaks magama. Tudengitel on kehale uinumiseks vajaliku pimeduse pakkumiseks käepärane võte: mustad prügikotid tavapäraselt kardinateta akende ette. Unemask ehk pehmed ööprillid on alternatiiviks.

    Mõistetavalt on inimestes lõputu elujanu,
    mida talvel kainelt hillitsetud,
    ning nüüd on aeg kõik tasa teha ja täiel rinnal elada!

    Inimesed lähevad omamoodi hulluks, sest pidevast valgest ajast ei raatsita magamisele midagi kulutada. Teisalt võib aga suvine soe piirduda napi 15 kraadiga, taevataat pole ka vihma kallamisega kitsi ning päike ei sira sugugi pidevalt taevalael. Siis oodatakse suvesooja ja päikest sama härdalt nagu talvel jõule! Ilmselt lubas taevataat mul seal põhjas nautida tõeliselt sooje suvepäevi seetõttu, et ma ei arvestanud nendega kunagi. Tõrvalõhnalisel sadamakail nina päikese poole sirutades, kõrvus mere sillerdav ümin, tabas mind kõikehõlmav õndsus!

    Teine suvekogemus – varahommikul festivalipeolt õue astudes siras päike täies väes ja kella vaadates (kolm!) tundsin end hulluna – kas varahommik või pealelõuna? Uus reaalsus on lihtsalt veider. Hiljem paneb see kogemus hullupööra igatsema. Siiani tekitavad mõned valgusnüansid taevarannal minus sellise igatsuse, et sekunditeks lendab mu hing polaarjoonest põhjapoole. Kõige peenemad nüansid on pimeda aja valgusel. Selles olen oma hea sõbra ja fotograafi Einariga ühte meelt. Tema on sündinud, kasvanud ja terve elu toimetanud Harstadi kandis, kus kõik pildid tehtud. Seetõttu on ka loo juurde kuuluvad fotod ilma keskööpäikeseta.

  • Kuidas minust sai norrakas

    Kuidas minust sai norrakas

    Anna Skugen, lõbus nõid, sahvrist sada muna tõi,
    munad suhkrus vahtu lõi, siis tõi ämbritäie võid…

    Nii algab üks norra lastelaul (autor Zinken Hopp), mida ema mulle koolieelikuna ette luges ja mida ma läbi elu mäletan. Hiljuti leidsin peale mitmeid otsinguid antikvariaadist vana lemmikraamatu ja äkki tundus, et Norra jõudmine oli mulle juba väiksena ette kirjutatud. Pole tähtis, et tol ajal puudus lõunaeestlasest maatüdrukul laiast maailmast suurem aimdus.

    Ühel hetkel oli mulle täiesti selge, et tahan norra keelt õppida! Ma ei oska siiani seletada, kust see tuli, aga ära see tunne ei kadunud. Olin siis täiskasvanu, ülikool ja kolmekümnes sünnipäevgi selja taga. Tänapäeval pole teab mis ime oma sisetunnet kuulata ja elus kannapöördeid teha, teisele poole maakeragi rännata. Tol ajal, 20 aastat tagasi peeti aga oluliseks pigem korralikku tööd ja stabiilsust. Õnneks oli mul julgust oma intuitsiooni järgida, jätta kindlustatud argipäev ning hüpata spartalikku eluviisi, tegemaks seda, mida hing ihkas!

    Sain koha Heimly rahvaülikoolis – kirjanike koolis! Unistuste tipp! Oskasin siis küll rootsi keelt, millega saab ka Norras hakkama, aga novelle nõnda ei kirjuta. Norra keel oli null, abiks sõnaraamat, millest näpuga järge ajada. Innukalt otsides leidsin Tallinnas superõpetaja Kadri, kellega tegime paari kuuga imet: nii sõitsin vastu seiklusele polaarjoonest põhjapool õppima hakata. Koolis eraldi keeleõpet polnud, pidi võrdselt kohalikega hakkama saama. Väga norralik suhtumine: austatakse igaühe otsust ja liigselt ei nunnutata. Kui aga abi küsid, on norrakas alati valmis aitama kui vähegi võimalik.

    Kirjanike õppesuunda ma algelise keeleoskuse tõttu ei valinud, õppisin kultuuriajakirjandust ja sain erinevaid ajakirjanduslikke žanre viljeleda. Üsna edukalt, praktikad tegin kohalike ajalehtede juures ning kolm suuremat olemuslugu ja peoga väiksemaid uudiseid läks ka trükki. Peale kooliaastat töötasin vabatahtlikuna suurel kultuurifestivalil Harstadis ja sõitsin sinna ka kahel järgmisel suvel. Lihtsalt nii äge oli! Kodus tagasi olles korraldasin mitmel aastal sealsete sõprade palvel nende seltskondadele reisid Eestisse. Niiviisi sai ring ümmarguseks, ühendades mu kaks suurt armastust – Eesti ja Norra!