Ostukorv

Category: Elu

  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD RAIDO PROSA JA
    VIKTORIJA „RAGANA“ STAPONE

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!).

    „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“

    Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära…

    Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda,
    peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv.

    Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“

    Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike,
    on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse, et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat.

    Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku,
    siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Töövaimustus algab juhist

    Alar on ärimaailmaskonsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain& Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse.

    • Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.
    • 93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 4-5) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)
    • Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.
    • On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.
    • Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!
    • See on huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.
    • „Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ettevõtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 15-16 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

    Kuidas väljendub baasturvatunne ja selle puudumine?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega. Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18-kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras ja peagi ema lahkub, et mõne aja pärast naasta. Seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.

    Ebaterved kiindumussuhted

    1. Emotsioone vältiv tegutseja

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. Ärev

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast “Strange situation” või loe raamatust: Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair

    Kas teadsid?
    • Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%-l inimestest. 2013.a uuring Peterburis ja Ida-Euroopa satelliitriikides, nagu Eestis ja Venemaal, näitab, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%-l baasturvatunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.
    •  
    • Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.
    • Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame-veresoonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Muuhulgas esimese 18 elukuu baasturvatunde puudumisel kogeb inimene elus ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega.
    • Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5-, 12-, 18-aastasena, lapsevanemana, kogu elu.
  • Meditatsioon eralduses – miks sa seda teed?

    Meditatsioon eralduses – miks sa seda teed?

    Mäletan seda päeva üsna selgelt. Kuigi see oli poolteist aastat tagasi. Oli kaunis soe hilissügisene New Yorgi päev. Tol aastal elasin oma kaasa tantsutreeningute tõttu Brooklynis. Poolakate linnajaos – Greenpointis. Järgmisel päeval pidin New Hampshiere’i sõitma, et siis sõprade väikeses majakeses kuu aega üksinda mõtlusega tegeleda.

    Päeval, mis mul mõttes on, pidin aga pesumajja minema. See on kaks kvartalit meie New Yorgi kodust. Mõtlesin, et lühikese jalutuskäigu ajal teen kõne oma emale ja tuletan talle meelde, et homsest olen kuu aega „kadunud“. Ja siis kuu aega hiljem olen Austrias ja kolm kuud „kadunud“. Selles polnud iseenesest midagi väga uut. Olin ennegi Nepaalis, Indias, Austrias sarnase pikkusega eraldustes osalenud ja meelt treeninud.

    Aga see kõne üllatas mind.

    Rääkisin lühidalt oma plaanidest. Ja siis küsis ema natuke segadust peegeldaval häälel: „Miks sa küll seda peaksid tegema?“ Ma ei oodanud seda küsimust. Moment, kaks, kolm vaikust. Olin juba jõudnud pesumaja ukse taha ning oma mõttes olin enne seda küsimust juba kõnet lõpetamas. Veel paar momenti vaikust jälgides, kas mul tuleb mõni hea mõte. Meeles kaikus tühjus.

    Ühest otsast on sellele ju väga lihtne vastata. Ma tegelen oma meele treenimisega läbi mõtluse, sest see on tõenäoliselt kõige tähendusrikkam tegevus, mida ma tean.

    Samas see lihtne vastus toob pigem rohkem küsimusi. Mis mõttes kõige tähendusrikkam?

    Kuidas saab üksi kuskil majakeses istumine olla kuidagi tähendusrikas?

    Mis kasu minust on, kui olen eralduses?

    Selleks, et vastata sellele küsimusele sisuliselt, tuleb aga vaadata suurtele küsimustele otsa. Mis meile on elus üldse tähtis?

    Kui jälgin inimesi ning püüan mõista, mis neid liikuma paneb, siis ma ütleks, et see on soov olla rahulolev ja mitte olla rahulolematu.

    See võtab küll tohutul hulgal erinevaid vorme. Osad inimesed isegi ei nõustuks nende sõnadega, kuid kui tähelepanelikult inimesi jälgida, siis kõik suured ja väiksed teod on motiveeritud soovist tunda ennast hästi, õnnelikult, rahulolevalt ja mitte tunda selle vastandit. Keegi meist ju ei tõuse üles ega mõtle, et olgu täna võimalikult palju ebameeldivat mu elus.

    Kuidas aga selleni jõuda? Enamus meist üritab luua võimalikult head elu. Raha, sõbrad, armsatatud, huvitavad elamused, tähendusrikkad väljakutsed. Kõik suurepärased võimalused leida elus mõningast rõõmu ning elu hästi mööda saata.

    Samas mainitud rõõmu allikate üle omame me väga vähest kontrolli ning nendest tulev rõõm on väga mööduv. Teame ju väga hästi, kuidas iga uus asi muutub vanaks. Iga huvitav elamus möödub. Tähendusrikaste väljakutsete osas kaob tihti entusiasm. Lisaks sellele on alati võimalus, et juhtuvad õnnetused ja muutuvad asjaolud nii, et meil ei ole võimalik enam nii aktiivselt ja huvitavalt elada.

    Kas aga on võimalik tunda rahulolu, sõltumata välistest tingimustest?

    Kui vaadata lähemalt meie rahulolu ja väliste tingimuste seost, siis see ei tundu olevat põhjuslik. Asjad, kogemused, inimesed, mis varem meile rõõmu tõid, võivad mõne aja pärast seda mitte pakkuda.

    Samas võime vahel olla rahulolevad näiliselt viletsates oludes.

    See aga tähendab, et rahulolu tundub olevat palju rohkem oma meele küsimus, kui väliste tingimuste põhjustatud.

    Rahulolu, lahkus, hoolivus, teadlikkus oma meeles toimuvast, realistlik arusaam maailma muutuvusest ning kui vähe meil selle üle kontrolli on, ning mõistmine, millist rolli mängib meie meel oma kogemuste loomisel – kõik on ülimalt tähtsad üleüldise heaolu kogemiseks. Kui lähemalt vaadata siis tõenäoliselt tähtsamad kui ükski väline tingimus ise.

    Kas me saame aga oma meelt arendada? Kas on võimalik treenida tähelepanuvõimet ning märgata paremini mõtteid ja tundeid, mis meid mõjutavad? Kas on võimalik näha kõike, mida kogeme selgelt, aga samas mõista, et see on ainult meie vaatenurk ning kõik on kogu aeg muutumises?

    Kümme aastat tagasi ei osanud ma isegi selliseid küsimusi küsida.

    Mul oli tunne, et ainult materiaalne edu ei vii mind rahuloluni aga ma ei teadnud, mis võiks olla alternatiiv või täiendus, mis viiks.

    Minu üllatuseks tutvusin budismi õpetustega. Hüpoteesiga, et meil on võimalik oma meele suhtes saavutada palju suurem teadlikkus ning läbi selle oma meelt palju rohkem mõjutada tervislike harjumuste poole.

    Hoolivust, tähelepanu, kannatlikkust ja kõiki muid suurepäraseid meele omadusi, mida elus kõrgelt hindame, on võimalik treenida.

    Nagu keha ja musklit.

    On võimalik võtta aeg ning panustada sellesse, et meel oleks palju tugevam. Läbi paindlikkuse ja treenituse. Läbi teadlikkuse ning sõbraliku distsipliini.

    Nagu muskleid treenides on võimalik saavutada tulemusi, mida peetakse üliinimlikeks, on ka meelt treenides võimalik jõuda tulemusteni, mis tunduvad igapäevamõistes üliinimlikud.

    Vähemalt see on hüpotees. Väga huvitav hüpotees. Hüpotees, mis tundub olevat väärt, et investeerida sellesse nädalaid, kuid, isegi aastaid, et näha, kas on võimalik jõuda rahuloluni, mis on vähem sõltuv välistest tingimustest.

    Kuidas see kõik aga mõtluse ja eralduses olemisega seotud on? Kuidas ära jooksmine aitab?

    Kui oleme end tahtnud mingis vallas tugevalt arendada, oleme tõenäoliselt näinud, et toetav keskkond, täielik keskendumine ja kaaslased, kes liiguvad samas suunas, aitavad saavutada kiiremaid tulemusi.

    Sama on eraldusega. Selleks, et oma meelt paremini tundma õppida, tasub mõneks ajaks ennast eemaldada kõigist võimalikest välistest tähelepanu nõudvatest objektidest ja allikatest, et tõesti näha, mis meeles toimub. Ja et õppida, kuidas emotsioonide ja mõtetega, mis tunduvad nii tugevad, oma meeles tööd teha. Ilma võimaluseta ennast töösse matta või napsi võtta või sõpradega lõbutseda, sest kui vaadata lähedalt ning tunnistada ausalt, siis enda meele tegevusse matmine ei ole oma emotsioonide ja mõtetega tegelemine, vaid neist hoidumine.

    Eraldus, üksi või grupis on harjutuslaager. See ei ole ainult meeldiv elamus. See ei ole koht, kuhu minnakse rahus olema. Kui tõesti oma meelt lähedalt vaadata, siis enamasti on see palju raskem kui igapäevaelu, sest me näeme palju täpsemalt, mis meeles toimub.

    See on raske treeninglaager, et igapäevaelus oleks lihtsam.

    Et igapäevaelus oleks enda ja teiste ellu võimalik tuua rohkem heaolu, rahulolu. Läbi hoolivuse, läbi reaalsuse mõistmise, läbi teadlikkuse mõtetest ja emotsioonidest, mis meid mõjutavad. Läbi oskuse nendega iga moment tööd teha.

    Kas see ei tundu väärt aega ja pingutust?

    Kui mõte eralduses mõtlust proovida hea õpetaja käe all tundub sullegi huvitav siis Mikk korraldab juulis kaks mõtluslaagrit ilusas Eesti looduses. Vaata lähemalt SIIT.

  • 16 põhjust tegeleda joogaga

    Paljud alustajad võtavad joogat kui lihtsat trenni ja saavad innustust jätkata oma paranevast enesetundest. Kui aga võtta joogat kui enesearengu teed, siis on see pikk töö iseendaga. Mida see annab? See oleneb sellest, kust sa alustad, milliseid tehnikaid ja millise intensiivsusega kasutad, ja kuhu tahad jõuda.

    Kui soovid jõuda lihtsalt parema painduvuse ja uneni, rahulikuma meele või enese ja teiste armastamiseni, siis vastavalt sellele tuleb valida ka joogastiil ja õpetaja. Jooga mõjutab otseselt meie kehasüsteeme ja organeid, aga salamahti ka alateadvuse mustreid, ellusuhtumist, energiataset, närvisüsteemi ja ajupotentsiaali.

    Millised on 16 põhjust tegelemaks joogaga?

    1. Regulaarne joogatamine vähendab depressiooni ning suurendab oluliselt serotoniini ehk heaoluhormooni taset ja vähendab stressihormoone.

    2. Jooga stimuleerib vereringet, alandab kõrget vererõhku, veresuhkrut ja halba kolesterooli.

    3. Jooga hoiab ära liigesehaigused ja seljavalud ning tugevdab lihaseid.

    4. Joogapoosid aitavad lümfisüsteemil tugevdada haigustele vastupanu ja väljutada jääkaineid.

    5. Jooga parandab und, rühti, keskendumisvõimet, mälu, reaktsioonikiirust, tasakaalu ja koordinatsiooni. Viimasest pole kasu mitte ainult joogatundides, vaid näiteks vanemas eas, et saaksime kauem iseenda eest hoolt kanda.

    6. Jooga arendab lõdvestumisoskust, mis tugevdab meie parasümpaatilist närvisüsteemi – aktiveerub siis, kui me lõdvestume, tunneme kehalist naudingut või magame. Jooga õpetab keha aktiivselt, sümpaatiliselt närvisüsteemilt aeg-ajalt puhkusele ja taastumisele ümber lülituma. See aitab vältida läbipõlemist.

    7. Jooga aitab kehas liikuma panna millegi, millel pole lääne kultuuris õiget nime, aga ka lääne inimene tunneb selgelt ära, kas tal see on või ei ole. Idamaade meditsiinis – olgu see akupunktuur, massaaž või ajurveeda, on see kontseptsioon alati sees: eluenergia, praana, chi.

    8. Jooga arendab emotsionaalset intelligentsust: oskust ära tunda ja eristada oma tundeid, end nendest distantseerida ning oskust tundeid välja näidata vastavalt olukorrale.

    9. Jooga aitab pehmelt lahti saada halbadest harjumustest. Mingil hetkel sa lihtsalt ei taha enam alkoholi või liha või kumbagi neist. Suitsunälga ja magusaisu ei teki. Vähemalt mitte sellistes kogustes kui seni.

    10. Jooga annab meelerahu ja suurendab emotsionaalset stabiilsust. See aitab kriisiolukordades jääda rahulikuks ja vabaneda frustratsioonist, vihast, kahetsusest, muretsemisest, hirmust ja ihadest, mis kõik tekitavad stressi.

    11. Mediteerimine tekitab suurema aktiivsuse selles aju osas, mida seostatakse õnnetunde ja tugevama immuunsüsteemiga.

    12. Paljudel on krooniliselt madal enesehinnang. Kui selle vastu kasutada halbu asju nagu alkohol, ööklubi, ülesöömine, ületöötamine või ülemagamine, on selle hinnaks halvenev tervis ja sotsiaalsed suhted. Kes käib joogatunnis mitte ainult harjutuste pärast, vaid iseenese pärast, hakkab end rohkem väärtustama, tundma rohkem tänulikkust, armastust, empaatiat, andestamisvõimet ja tunnet, et oleme millegi suurema osa.

    13. Jooga paneb sind mõtlema, mida sa tahad, mis on sulle hea, ja tegema teadlikke valikuid töö, ostude, suhete, emotsioonide, uskumuste, oma elu ja selle eesmärgi jm kohta.

    14. Jooga aitab kontakti saada oma sügavaima olemusega. Ja samuti võib jooga abil kogeda mitmeid spirituaalseid kogemusi, mis annavad enesekindluse: et me ei ole siin universumis üksi, et lisaks südametunnistusele ja inimseadustele kehtivad veel universaalsed seadused et juhuseid ei ole olemas. Samuti annab jooga vastuse, miks ei ole tarvis olla kellegi peale kade, oodata oma surma või ka karta seda.

    15. Jooga korrigeerib ja täiendab suhtumist elusse, surma ja sellesse, kuidas oma elu õigesti elada.

    16. Jooga annab kogemuse, et vanusega ei pruugi energiatase madalamaks, keha jäigemaks ja mälu kehvemaks minna, vaid vastupidi!

    Kust alustada? Kuidas olla kindel, et proovid erinevaid stiile parimate õpetajate käe all? Haapsalu joogafestival toimub sel aastal 28.–29. juulil ja juba seitsmendat korda. Joogafestivalil esinevad joogaõpetajad Eestist ja välismaalt, saab proovida erinevaid joogastiile, kaasa lüüa paljudes tegevustes loomapooside joogast helisevate muinasjuttudeni, kuulata inspireerivaid loenguid tervisest ja elustiilist ning osaleda töötubades alates akrobaatilisest joogast meeste töötubadeni. Uuri lähemalt SIIT

    Foto: Julia-Maria Linna

  • Britt Samosoni suvine muusikavalik

    Britt Samosoni suvine muusikavalik

    Suvele mõeldes meenub esimesena öine aeg. Soojad suveööd, mil aknakardina vahelt viskab sametise sõõmu sooja värsket õhku ning iselaadseid lõhnu, on eriti mõnusad. Erinevalt tärkamistele keskendunud kevadest või asjalikust sügisest on suvi ja talv minu jaoks pigem seisva energiaga perioodid. Liikumist on vähem. Selle asemel on pigem olemine.
    Ja see olemine on mõnus, pisut hägune, kuid rahulik ja hea. Puhkus.
    See muusikalist kannab endas just selleks puhuks sobivat taustsüsteemi. Mõned laulud on minevikust ning seotud mitmesuguste mälestustega. Osa on aga uuemad nopped, mis saanud lemmikuteks.
    Foto: Riina Varol

    Kuula Briti muusikavalikut Spotifyst siit:

  • Suvine Hingele Pai on kohal!

    Suvine Hingele Pai on kohal!

    Suvise Hingele Pai esimesed mõtted said alguse juba jõulude paiku. Unistasin, et kindlasti tuleks juttu Alar Ojastu tegemistest ja vaadetest. Olin just kuulanud temaga piiiiikka Hallo Kosmose saadet.

    Samuti teadsin, et juba jaanuari lõpust, mil kevad hakkab tasapisi ninna ja hinge, aktiveerub mul maakodu-unistus. Millised võiksid olla omanäolised suvilad või väikesed elamud?

    Suvel (jah, ja eriti sel suvel, mis algas juba maikuus!) meeldib mulle magada alasti. Seda, et sellel on ka mitmeid konkreetseid eeliseid peale meeldimise, teadsin ma ka, ja olin kindel, et soovin neid kauni artiklina jagada.

    Anu Saagim sai kaanedaamiks ka juba jaanuarikuise kirjavahetuse ajendil (õigemini paari mu sõbranna õhutusel), kuigi kohtusime ja pildistasime alles aprilli lõpus. Miks ja kuidas, saab juba lugeda ajakirjast.

    Kogunesid teemad ja inimesed, kes kirjutasid, kes pildistasid ja nii ta sündis! Puhtast armastusest inspireerimise vastu!

    Sa ilmselt juba tead, et see on teistmoodi ajakiri. 0 reklaami, 0 fotopanka, kõik puha(s) autorilooming. Ajakirja teemad panen kokku oma Pirita korteris ja juhin kogu projekti kuni FB postitusteni ja minidetailideni. Aga ma ei tee kõike üksi – suvenumbris lõi kaasa 35 inimest! 

    Käsitleme siiras südamlikus stiilis olulisi elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    Millest Hingele Pai suvenumbris juttu on? 

    Mõned nopped:

    • Kaanedaam Anu Saagimi lugu näivusest ja sisust (pildil on fotosessioon Hingele Pai seekordse kaane jaoks – Anu Saagim, fotograaf Triin Maasik, meik ja soeng Reelika Selirand, stilist Elina Naan)
    • Ohh-tahan-ka-sellist-suvekodu tunnet tekitab Voronja galerii fotolugu, mida on vürtsitatud ägedate juhtumistega.
    • Taanlased on kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Võib-olla selle pärast, et nende elustiili juurde kuulub hygge. Mis see on ja kuidas seda oma kodus tekitada?
    • Mille järgi valida, kuhu investeerida?
    • Intervjuu juhtimiskonsultant Alar Ojastuga emotsionaalse suurpuhastuse väärtusest
    • 4 viisi ehitada omanäoline elamu
    • Mida annab alasti magamine?
    • Moekunstnik Britt Samosoni suvine muusika playlist
    • 5 lihtsat retsepti magustoitudest, mis on võrdselt maitsvad, tervislikud ja ilusad
    • Kuidas tugevdada oma intuitsiooni?
    • Hingepaitavate suveürituste valik Agnes Kajanderilt, kellega töötasime koos Sensa ajakirjas
    • Mõnus matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
    • Maaülikooli teaduri lugu taimede omavahelisest suhtlusest
    • Justin Petrone kolumn & itaallase Remo eksperiment oma peenraga Supilinna aianurgas

    + palju muud huvitavat 130 reklaamivabal leheküljel

     Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Teemad ajakirjas üldiselt: meelerahu, tervis, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.

    • 100% originaallooming
    • 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
    • Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega.
  • Kuidas on olla ema, kui pereisa töötab välismaal?

    Kuidas on olla ema, kui pereisa töötab välismaal?

    “Issi, millal sa koju tuled?”. See küsimus kõlab meie majas tihti. Ei, me ei ole lahutatud, lihtsalt töö on selline. Mu mees on töö tõttu väga tihti välislähetuses ja sel ajal valitseb meil kodus paras kaos.

    Täiesti tavaline on see, et kui mees on ukse enda järelt kinni pannud, hakkavad lagunema eluks vajalikud asjad nagu näiteks tualettpoti loputuskast. Sel korral loobusid funktioneerimast auto esituli ja salongifilter. Esimese puudumisel on sõitmine peaaegu võimatu, teise puhul hakkasin lihtsalt autot hommikuti järjest varem soojendama. Nii kui üles ärkasin, ajasin jope selga, saapad jala otsa ja auto käima. Nii ta siis tossas õues umbes 45 minutit, kuni lastega kodust lahkusime. Vastasel juhul olid aknad autosse istudes ka seestpoolt jääs ja kaabitsaga kriipides oli auto salong lund täis.

    Mõni päev pärast mehe lahkumist lakkas töötamast ka pesumasin. Sellega läks hästi, sain endale esimest korda elus täiesti uue. See on mõnus küll, töötab nii vaikselt, et ei kuulegi ja programmi lõppedes laulab kenasti. Ja teda ei peagi pärast tsentrifuugimist vannitoa teisest seinast tagasi oma kohale nügima! Ühel päeval kukkus mul puuahju seinast kivi välja, sättisin selle alati enne kütmist oma kohale tagasi, ise kergelt muretsedes, kas niimoodi, auk ahjus, viimaks tuleohtu ei teki. Targematega konsulteerides selgus, et ühe kivita peaks ahi veel mõnda aega töötama. Ei tohi ka liigselt viriseda, näiteks külmkapp, veepump või elektrikilp töötasid seni, kuni mees ära oli, laitmatult.

    Kogu selle tragikoomilise olukorra juures teeb tegelikult kurvaks hoopis laste vaimne tervis järjekordse mitmenädalase isata aja jooksul. Väiksem justkui ei saa veel kõigest nii täpselt aru ja ei oska näiliselt veel igatseda. Küll aga elab tema peal ennast välja meie kuuene, kelle jaoks isata veedetud aeg on olnud kogu aeg raske ja läheb vanuse kasvades aina keerulisemaks. Ta on, nagu tüdrukud ikka, väga issi laps, kes lihtsalt ei suuda aru saada, miks issi peab jälle reisile minema ja miks ta juba koju ei või tulla. Seni on ta oma kogunevat kurbust ikka minu peal maandanud. Olen juba harjunud, et mind sel ajal pahaks emmeks kutsutakse.

    Olen ikka proovinud seletada, et sinna pole midagi parata – issi töö on selline ja ta oskab seda väga hästi ja tööl peab käima ning et meie peame sel ajal kolmekesi eriliselt kokku hoidma ja üksteist kaitsma. Loomulikult saan aru, et kuuene on veel väike, ta ei oska oma emotsioonidega hakkama saada ja kõige lihtsam on need välja valada sellele, kes on kõige lähedasem ja usaldusväärsem.

    Nüüd püüab ta mind säästa, kiidab tihti, et tubli emme oled. Pakub ise, et aitab tuba koristada ja küsib kas tohib nõud ise ära pesta. Kurbus väljendub kahese venna peale vihastamise ja karjumisena ning mis seal salata, aeg-ajalt ka mõne toekama touga kostitamisega.

    Meie pere suureks abimeheks on Skype, kus suurem laps saab teinekord issiga pikalt lobiseda ja õigekirja harjutada ning väiksem saab mälu värskendada, et issi nägu meelest ära ei läheks. On olnud isegi kordi, kus issi hoiab Skype’i teel lapsi, kui pean minema õue lund rookima või pesu kuivama panema. Selline kõne lõpeb tavaliselt muidugi tüdruku pisaratevalamisega ja lohutamatu kurbusega – issi, miks sa koju ei tule?

    On tavaline, et tohutu kurbus ja igatsus väljenduvad haigustena. Pole vist olnud korda, kui issi tööreisi ajal poleks lapsed olnud vaheldumisi haiged. Ise ma haigeks ei tohi jääda ja organism lubab seda luksust endale alles siis, kui mees tagasi. Laste jaoks on suur boonus see, et issi äraoleku ajal saavad nad minu juures suures voodis magada. Üks laps kasutab mu selga padjana ja teine laotab oma jalad üle minu. Mulle loob suure rahutunde see, kui kuulen kahelt poolt mõnusat unenohinat.

    Rasketel hetkedel tuleb mul vahel pähe ka süüdistavaid mõtteid abikaasa suunas. Kas ta ikka saab aru, kui raske mul on ja kas ta äraolekul mõtleb ikka piisavalt meie peale? Aga olles ise viibinud mitmel välislähetusel tean, et üksi nädalaid perest eemal olla on vaat et raskemgi, kui kodus selle virvarri keskel. Teadmine, et mu abikaasa hoolib oma perest väga, lahustab halvad mõtted ja annab jõudu järgmisel hommikul edasi toimetada.

    Arvan, et saan nende nädalatega päris hästi hakkama. Lapsed on söödetud, kasitud ja tohterdatud, kahel tööpostil kohustused täidetud, toad korras ja köetud, auto tangitud, külmkapp sööki täis. Aga nõrkushetkedel, kui vaim vastutusest ja lõpmatust logistikaplaanist väsinud, keha kahe lapse pidevast kontaktivajadusest hell, mõtlen, et on ju küll ja küll naisi või mehi, kes peavad kogu aeg üksikvanema rolliga hakkama saama. Kuidas nad jaksavad? Kas on ehk mõni hea käsiraamat, kust sellisel puhul sõrmega järge ajada ja abi otsida? On neil toetav tugivõrgustik? On neil palju mõistlikumad lapsed? On neil purunematud kodumasinad ja autod?

  • Naised ja raha

    Naised ja raha

    Olen teinud oma esimesed sammud investeerimises. Sel teekonnal olen mõistnud, et kulude ja tulude üle mõtisklemine seob kokku kõik teemad – tegevusalad, unistused, terviseseisundi, hobid, harjumused ja sõltuvused, elustiili, vajadused ja väärtused, isegi hirmud ja perekonnaseisu – kõik! Mõistsin ka, et investeerimine pole tehniliselt erinev naiste ja meeste puhul, küll aga on erinevad põhjused, miks investeerida. Ja millest üldse alustada?

    Tunnen, et naiste jaoks võiks olla investeerimisest tulenev passiivne sissetulek ülioluline, sest annaks rohkem manööverdamisruumi. Milleks seda võiks vaja minna? (NB! järgnevate punktidena on toodud üldistused ja lihtsustatud mõttesuunised, mitte et see alati ja iga naise puhul peaks nii olema /minema!)

    • Naiste sissetulek on üldiselt väiksem kui meestel ja see seob paratamatult rohkem oma tööandjaga – sest lõtku (nö ülemuse kukele saatmise raha) on vähem. Isegi kui tahaks töölt ära / tööd vahetada, siis see otsus on väga pingeline, kui pole uut sissetulekuallikat ega eriti sääste. Peab olema usaldust, et leiad lühikese ajaga uue töö, mis vastab rohkem sinu olemusele.
    • Paljud naised on lõksus kehvades paarisuhetes, sest nad pole rahaliselt piisavalt iseseisvad.
    • Lapsed jäävad lahkumineku korral enamasti emadega ja nii on kulude pool sageli pigem emade kanda samamoodi nagu ka ajaplaneerimine, logistika ja lapsehoidmiskorraldus, mis lisab pinget naise ajagraafikusse ja seetõttu võimalustesse teenida lisaraha mingi lisatööga.
    • Meie kõigi piirang on meie aeg ja palgatööl saame teenida vaid mingi maksimaalse summa. Kui see on väiksemat sorti, siis aeg ja energia on ikka ära kulutatud: rohkem aga pole eriti energiat ega aega teha mingit tööd veel lisaks. Eriti emadena.

    Nii ongi passiivne, näiteks investeerimisest tulenev sissetulek naistele nii oluline.

    Ja selle pärast paneb mind kurvastama, miks naisinvestoreid on oluliselt vähem kui mehi.

    Sest… palgalõhe on endiselt teema nii meil kui ka liiga paljudes riikides üle maailma. Equal Pay Day naiste jaoks oli Ameerikas (ja jämeda arvutuse järgi ka Eestis) alles aprillis: summa, mille mehed teenisid samal ametikohal 2017. aasta jooksul 31. detsembriks, tõid naised koju aprilli lõpuks. Selle pärast meil ongi vähem võimalusi investeerida.

    Vähem teadmisi ja eneseusku ehk ka?

    Ja oleme ehk ka vähem riskialtid. Ja ma ei keeruta – nii vähe, kui ma sellest tean, võin ma küll juba öelda, et investeerimine on oma olemuselt riskantne. Siin pole võitu, mille teisel kaalukausil pole tasakaaluks võimalust kaotada.

    Jah, investeerimine on riskantne ja omal vastutusel.

    Aga risk on ka mitte tegutsemises.

    Kui mõnel firmal juhtub olema üks klient, siis seda peetakse väga riskantseks olukorraks ja tehakse üldiselt kõik, et seda muuta. Sellest ühest kliendist oleneb, kas firma on äris või mitte. Ja selliseid firmasid, on mõistagi ülivähe. Kes võtaks sellise riski!?

    Töölkäimisel aga on samasugune risk: sul on üks toode ehk sinu aeg ja üks klient ehk sinu tööandja.

    Kogesin ise selle riskistsenaariumi realiseerumust hiljuti ja no väga suur põnts on see rahaliselt (ma muudel tasanditel selles artiklis ei peatu, kuna pole teemasse).

    Lisaks tuleb kahjuks arvestada, et pooled abielud lahutatakse. Ka mina elan praegu lapsega kahekesi. Ameerikas on tehtud statistikat, et pärast lahutust langeb naiste elukvaliteet rahaliselt mõõdetuna 73% (!). (Fakt raamatust “Rikas naine”)

    Kui töökaotus ja lahkuminek kattuvad – nagu mul – läheb päris pingeliseks.

    Minu esimesed sammud, millest võrsusid mõned soovitused:

    1. Kulud kirja

    Aasta tagasi vaatasin, et oih! raha kulub rohkem kui tekib. Kuhu raha kaob?

    Olen nüüd aasta aega kõik kulud üles kirjutanud ja iga algava kuu eelarvet teinud ning jõudnud lähemale teadlikule rahaplaneerimisele ja –kulutamisele ning optimaalsele tasakaalule.

    Tänaseks olen suutnud kulutusi 20% vähendada. Lihtsalt selle pealt, et ma teen kuu alguses eesmärgi, kui palju võiks mingile kuluartiklile (nt toit, kodu, tervis, laps…) algaval kuul kuluda ja hoian jooksvalt silma peal. Püüan end sellega mitte liialt piirata (kui ma tean, miks täna on mõistlik ja vajalik ja möödapääsmatu vanalinna tsoonis parkida, siis ma seda haruharva teen), aga samas mingi siht silme ees aitab küll end distsiplineerida iga ostu eel.

    2. Püüa säästa

    Püüdsin leida viise tekitada säästmise harjumus (loe säästmise mõttekusest lähemalt kevad 2018 Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumnist). Mina näiteks panin tiksuma iganädalase väikese püsimakse kasvukontole, kust see investeeritakse minu valitud fondidesse. Lihtsalt et kätt harjutada ja samas väike “seeme” iga nädal “mulda” pista.

    3. Õpi ja proovi

    Olen rohkesti ja õhinal õppinud, lugenud, kuulanud podcaste, arutanud naabrinaistega (nt ühisrahastamise, Airbnb kogemusi ja muud). Kui tundsin piisavalt uudishimu ja teadmiste mõttes mõningast kindlust, siis tegin mõned investeerimiskatsetused. Mitmetes ühisrahastusportaalides piisab 50 eurost, et oma debüüt teha. Väikeste summadega pole võidud (ega riskid!) suured, aga nii kasvab ka kogemus ja enesekindlus. Kõige tähtsam on kusagilt alustada.

    Jah, investeerimises peituvad riskid ja ohud ja olen eelmise majanduskriisi ajal ka kõrvetada saanud. Nüüd on sellest 10 aastat ja olen taas valmis õppima ja proovima.

    Ainuüksi kellegi soovitusel muidugi ei tasu tegutsema asuda (ka see artikkel pole mõeldud investeerimisnõustamiseks!), tee endale enne teema põhjalikult selgeks – selleks on raamatuid, koolitusi ja palju-palju infot. Ka Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumn toob investeerimisteema samm-sammult süstemaatiliselt ja praktiliselt lugejateni. Esimest Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumni loe siit, teisi saab raamatukogust või meilt osta.

    Minu artikkel on lihtsalt üks arvamus ja kogemus. Mõtteaineks. Inspiratsiooniks.

  • Hirm kui arengutreener

    Hirm kui arengutreener

    Ma nii kohutavalt kardan esineda. Vahet isegi pole, kas mu ees on viis, kümme või sada inimest – juba mõttest nende ees paar sõna öelda hakkab mu süda meeletult taguma, käed värisema ja mind haarab nii tugev põgenemissoov, et pähe ei tundu mahtuvad mitte ainsatki teist mõtet.

    Silitan elutoa põrandal kassi ja vaatan, kui lõõgastunud ta on – kõht minu poole avali, silmad kinni, tõeliselt nautides. Ja ühtäkki meenub mulle, et oot, see pole alati nii olnud. Kui ma ta aastaid tagasi kasside turvakodust võtsin, oli ta hirmunud, inimesi pelgav tänavakass. Ma ei olnud kindel, kas teda eales end usaldama saan. Kuid mu väike poeg ei andnud kassile võimalust peidus redutada, vaid tegi talle järjekindla visadusega paisid. Ja nii, samm sammult, õppis kass meid usaldama – ta sai aru, et tegelikult pole põhjust karta. Aastatega asendus tema hirm armastusega…

    Ega hirm pole iseenesest halb, ütleb Holistika Instituudi juhataja, psühholoogiamagister ja holistilise regressiooni terapeut Marina Paula Eberth. See on signaal ohust, mis on lähedal – tänu hirmule on meil võimalik ohtlikus olukorras ellu jääda, sest kogu organism võtab end kokku, et end päästa – joosta, hüpata, võidelda ning pääseda vabadusse või turvalisse kohta.

    Keerulisemaks läheb asi siis, kui sama mehhanism hakkab tööle olukordades, mis elu ei ohusta, kuid tunduvad psühholoogilises mõttes ohtlikud. Ka siis reageerib keha nagu oma elu päästes – süda taob, kõht on pinges, peopesad niisked. “Kuid ka sellistes olukordades muutub hirm ohuks ainult juhul, kui me jääme paigale, ei katseta, ei liigu edasi, ei arene. Kui me kardame tegutseda, teha vigu, teha valesti, jääb areng seisma ja me oleme suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla meie ise,” teab suurte kogemustega regressiooniterapeut.

    Peaasi – tegutse!

    Raamatus „Hirmu põhivormid“ ütleb Fritz Riemann, et hirmu teadvustamine ja sellega toimetulek tähendab uut sammu meie arengus, muutes meid teatud määral küpsemaks. Seevastu hirmust ja temaga tegelemisest kõrvalehoidumine laseb meil stagneeruda, tõkestab arengut ja jätab meid – juhul, kui me hirmubarjääri ei ületa – lapselikuks.

    Hirm tuleb alati siis, kui oleme olukorras, millest me veel jagu ei saa. Igasugune areng, iga samm küpsuse poole seondub hirmuga, sest see viib meid uutesse, senitundmatutesse, seni ületamata seesmistesse või välistesse olukordadesse, mida me pole varem läbi elanud ja milles me end seni pole proovile pannud. Igas vanuses läbitakse vastavad arengusammud nende juurde kuuluvate hirmudega, sammu õnnestumiseks tuleb neist hirmudest jagu saada.

    Marina Paula Eberthi sõnul on oluline teada, et hirm ja arm on ühe skaala kaks otsa, alati omavahel seotud, kuid neid pole võimalik tunda ühel ajal. “Kui liigume õnne, rahulolu ja vabaduse seisundisse, pole hirmul enam kohta. Suurima hirmust vabanemise annab armastus iseenda vastu. Mida enam seda on, seda enam püsime tundeskaala positiivsel poolel. Hirm on arengutreener – kui tunned suurt hirmu, siis tea, et oled tegelikult iseendale ja armastusele väga lähedal, vaid ühe sammu kaugusel. Parim retsept hirmu vastu on: Ma tunnen hirmu, aga ma teen seda siiski!”

    Hirmu suured silmad

    Dr Albert Ellis soovitab raamatus „Kuidas saada jagu oma ärevusest“ kõrvutada hirme tegelikkusega. Ebarealistlikud hirmud on pea alati liialdatud ja ülemäärase üldistuse vili, ütleb ta. Näiteks kui oled juhtunud kuulma, et keegi jäi kolmeks tunniks lifti kinni, võid sellest teha järelduse, et see võib kergesti juhtuda ka sinuga. Sa võimendad ohte ja riske ja teed üldistusi.

    Hirme võimendab ka see, kui näed maailma must-valgena, ilma vahepealsete toonideta. Näiteks kui jääd ilma heast tööst, tundub see kaotus sulle jäägitult halb, üleni must, kuigi sa võid kasutada oma vaba aega koolitusteks, saada töötu abiraha või leida veelgi parema töö.

    Meie mure ohtude ja kaotuse pärast muutub pahatihti ülemääraseks mureks või paanikaks ja see paanika hakkab segama tegevust – näiteks takistab head töötegemist või suhte nautimist – ning toobki meile kaela suure osa neist õnnetustest, mida kardame. Sest kui satume ohu või kaotuse pärast paanikasse, laostab see meie tegevuse ja teebki saamatuks.

    Vaidlusta hirme

    Dr. Albert Ellise sõnul ei saa mõtlemist, tundeelu ja käitumist vaadelda üksteisest lahusolevate protsessidena. Näiteks esinemisega seotud negatiivsed mõtted viivad kõrgendatud füüsiliste sümptomiteni, mis omakorda suurendavad vigade tegemise võimalust. Sellest nõiaringist läbimurdmiseks soovitab ta vaidlustada ärevust põhjustavaid irratsionaalseid uskumusi ja luua nende asemele uusi ja ratsionaalseid.

    Esinemishirmu puhul võiks küsida endalt, mida ma antud olukorras kõige rohkem kardan, mida enesele sisendan. Kas mõtled „mis siis, kui satun teiste kriitika alla?“ või „ma lihtsalt pean hästi esinema, sest kui ma seda ei tee, hakatakse minu üle naerma!“?
    Pane oma ärevust rõhutavad irratsionaalsed väited kirja ja hakka neid vaidlustama. Pane kirja ka toimetulekut rõhutavad väited ning mõtle neile, korda neid ning lase neil jõuda oma mõtteisse ja südamesse.

    On selge, et ärevusel ja iseäranis paanikal võib olla nii füüsilisi kui ka psühholoogilisi põhjusi. Arvesta, et esiteks oled oma ärevuse üles kütnud irratsionaalsete uskumustega – ka siis, kui sinu ärevusel on tugev füsioloogiline tagapõhi. Kui märkad ja vaidlustad oma irratsionaalseid uskumusi, saad neid muuta ja oma ärevust vähendada. Niisiis tuleb sul otsida peab-vormis nõudmisi ning asendada need tervete eelistustega. Samal ajal tuleb sul otsida nõudmistega kaasnevaid irratsionaalseid uskumusi – „see on hirmus“, „ma ei ela seda üle“ – ning enda ja teiste halvustamist nende eksimuste pärast.

    Visualiseeri positiivset

    Oma hirmudega toimetulekuks võid kasutada ka visualiseerimist. Näiteks esinemishirmu puhul kujutle end rahulikuna publiku ees rääkimas. Kujutle kuulajaid küsimusi esitamas ning kujutle, et suudad olla selles olukorras rahulik ja kõigega hästi hakkama saada. Koos positiivse visualiseerimisega pööra tähelepanu ka oma irratsionaalsetele uskumustele („Ma pean iga hinna eest selle ülesandega hakkama saama või muidu pole ma midagi väärt!“ ja asu neid vaidlustama.)

    Dr. Todd Farchione, Bostoni Ülikooli professor, kes tegeleb paanikahäirete ja foobiate vastu suunatud raviprogrammidega, soovitab endalt küsida kolm küsimust:

    1) Kui tõenäoline see on, et mind hirmutav sündmus ka tegelikult juhtub?

    2) Mis on halvim võimalik asi, mis minuga juhtuda saab?

    3) Kuidas ma antud situatsioonis käituksin?

    Võimaliku hirmutava sündmuse läbi mõtlemine aitab tegelikkuses sinu ärevust vähendada. Visualiseeri end hirmunud olekus, kuid nii, et saad olukorraga hakkama. Mõtle selgeks, mis see täpselt on, mis sind antud situatsioonis hirmutab. Teadvusta, mida sa endale sisendad. Mida sa endale hirmutavas situatsioonis ütled?

    Tegelikult aitab ainuüksi faktide kirjapanek ning probleemi selge sõnastamine olulisel määral kaasa sellele, et jõuaksime aruka otsuseni. Mille üle ma muretsen? Mida ma saan selle suhtes ette võtta?

    Tähelepanu hingamisel

    Liigse ärevuse vastu aitab hästi ka Herbert Bensoni lõdvestusharjutust: sa valid ühe sõna, näiteks „rahu“ või mõne tabava ütluse, millel on sinu jaoks teatud tähendus. Sa istud mugavalt, suled silmad ja lõdvestad lihased. Hingad rahulikult ja loomulikult. Välja hingates kordad valitud sõna või ütlust. Keskendud oma hingamisele, lõdvestumisele ja valitud sõnade rahulikule väljaütlemisele. Püüad unustada kõik kõrvalise, ennekõike hirmu. Jääd lõdvestunuks isegi siis, kui need kõigele vaatamata sulle pähe tulevad. Tee seda harjutust enne hirmutavat situatsiooni või ärevuse ohjeldamiseks kord või kaks päevas 10-20 minutit.

    Eksponeeri end hirmule

    Teatud irratsionaalsete hirmude puhul võib rakendada ekponeerimist, sest mida rohkem sa hirmutavaid situatsioone väldid, seda suuremaks su ärevus kasvab.

    • Anna endale võimalus olla olukordades või kohtuda inimestega, mille või kelle suhtes sul on irratsionaalseid hirme.
    • Eksponeeri endale järk-järgult üha ärevusttekitavamaid olukordi, kuni tunned end nendes mugavalt. Mida rohkem sa oma foobiate vastu sõdid, seda paremaks kujuneb olukord.
    • Kujutle kardetud sündmusi end samal ajal lõdvestades – nii suudad sääraste sündmustega tegelikkuses silmitsi seistes nendega paremini hakkama saada. Lõpuks võid end kokku võtta ja pannagi end nende olukordadega silmitsi, et endale näidata, kui tõhusaks on kujutluste loomine osutunud.

    Kasude-kahjude analüüs

    Irratsionaalsete hirmude vabakslaskmisel võib kasuks tulla kahjude-kasude analüüs. Näiteks võib tuua lennufoobia. Pööra tähelepanu lendamise vältimise miinustele, pane need kirja, loe see nimekiri mitu korda päevas üle ja veendu, et lendamise vältimise hind on suurem kui sellest saadav kasu. Selline kasude-kahjude analüüs julgustab sind lühiajaliselt riskima ning pikemas perspektiivis oma foobiast üle saama. Analüüsi oma hirmude plusse ja miinuseid ning veena ennast, et oma ebarealistlike hirmude trotsimisest tulenev lühiajaline ebamugavus läheb sulle maksma vähem kui need pikaajalised, sageli igaveseks kestma jäävad ebamugavused, milleni viib oma hirmude hellitamine.

    Tulin just ürituselt, kus mul tuli publiku ees esineda. Mitte palju, kõigest paar lauset enesetutvustuseks. Ma kartsin küll, kuid ma astusin selle sammu, ja teate mis – hilisem tagasiside andis mõista, et mitte keegi isegi ei märganud mu hirmu. Ja nii, samm-sammult end proovile pannes, loodan ma jõuda hetke, mil ma enam ei karda. Just nagu mu kasski.

  • Restart emotsionaalsel tasandil

    Restart emotsionaalsel tasandil

    Kõigepealt tegi Marit Mesipuu rännu ümber maailma. Ja seejärel ümber iseenda. Teine reis oli ehk pikemgi ja kestab õigupoolest ikka veel. Rännaku-praktikuna räägib Marit sellest, kuidas sarnaselt inimesele vajavad ka emotsioonid vabadust, äratundmist ja mõistmist. Ja et maailmaga rahu tegemiseks on vaja endas seest üles leida väike laps, kes meid tegelikult juhib.

    Rännak jõudis minuni juhuse tahtel, kui kaks omavahel võõrast inimest mulle sellest lühikese ajavahemiku jooksul rääkisid. Kuigi see kõlas põnevalt, tundsin ma, et rännak pole minu jaoks, sest mina olen enda jaoks juba kõik välja mõelnud ja aru saanud, miks ma olen selline, nagu ma olen – ja tõenäoliselt ei ole midagi uut, mida Rännak mulle pakkuda saaks.

    Aga ma otsustasin siiski proovida, sest uudishimu sai minust võitu, ja mul on hästi hea meel, et ma seda tegin. Juba esimeses Rännakus tuli tõesti üles mälestus vanast olukorrast, mille peale olin palju mõelnud ja selle enda jaoks nii-öelda pea tasandil ära lahendanud.

    Kuid selle rännaku käigus selgus, et emotsionaalselt ma ei olnud seda mälestust siiski vabaks lasknud ja alateadlikult juhtis see mind endiselt. Need uskumused ja tunded, mis selle mälestusega seotud olid, juhtisid ka minu täiskasvanuelu, kuigi sündmus oli leidnud aset siis, kui olin umbes kolme-neljaaastane.

    Kas see kogemus oli valulik ja juhtis su elu negatiivselt?

    Kuidas mina seda olukorda lapsena enda jaoks tõlgendasin, oli see, et oluline inimene reetis mind. Ja ma järeldasin, et inimesi ei saa usaldada. Tagantjärele vaadates näen, et mu elus kordus hästi palju just see sama muster, kus ma ei usaldanud inimesi, sest mul oli kogemus, mis ütles, et seda ei saa teha. Ja ma muudkui kogesin reedetust, sest ma tõlgendasin inimeste käitumist reetmisena, isegi siis, kui see objektiivselt nii polnud. Ja see ei muutunud enne, kui ma sain selle mälestuse enda jaoks ära lahendatud.

    Pärast seda hakkas imekombel ka väline maailm muutuma. Rännaku puhul ongi hästi tavaline, et kui sa endas midagi muudad, tuleb väline maailm üldjuhul järele – sa hakkad kogema seda, millest oled unistanud, aga pole senini saanud, sest alateadlikul tasandil oled soovitut hoopis tõrjunud.

    Kui võiksid mõne näite tuua, kuidas käitusid mõnes olukorras enne ja pärast Rännakut?

    Võtame näiteks suhted. See oli minu jaoks valdkond, kus ma kogesin päris palju emotsionaalset valu. Ühel hetkel taipasin, et mu suhete muster kordub – et lugu on ikka üks ja sama, ainult nimi muutub. Sain aru, et asi ei ole suhetes ega teistes inimestes, vaid minus endas. Et seda muuta, pean ma iseenda sees midagi ära lahendama.

    Ma tegin selle kallal endaga seesmist tööd ja selle tulemusel muutus ka minu väline reaalsus. Praeguseks olen väga õnnelikus ja armastavas suhtes ja kogen seda, millest ma varem küll unistasin, aga alateadlikult ligi lasta ei julgenud.

    Oled jõudnud ära käia ka ümbermaailmareisil. Mida sa reisi ajast enim õppisid ja mis puudu jäi?

    Ühe olulise asjana taipasin seda, et kõik inimesed on tegelikult üsna ühesugused. Vahet pole, millises maailma osas nad on – kõik otsivad armastust ja õnne. Ja tihti otsivad nad seda väljastpoolt, kas välistest asjadest või teistelt inimestelt. Ja ilmselt ka mina ise otsisin selle reisi jooksul armastust ja midagi, mis oli justkui puudu. Ma ei osanud sõnastada, mis see on, aga ma tundsin kuklas, et midagi on puudu. Mõtlesin, et äkki just see reis annab siis mulle uue perspektiivi või arusaama.

    Teiseks taipasin ma seda, et inimene võib olla kõige ilusamas kohas – kaunis looduses või luksushotellis – ja ikkagi ennast täiesti räbalalt tunda. Aga samas võib ta olla just läbinud 24-tunnise bussireisi ilma igasuguse hügieenivõimaluseta ja tunda ennast seesmiselt täiesti rõõmsalt ja rahulolevana.

    Samas ei leidnud ma reisi jooksul ikkagi päriselt seda, mida ma justkui otsisin. Ma ei osanud olla kohal selles ilus, nendes hetkedes… ma otsisin midagi endast väljastpoolt.

    Ja elutee viis varsti kokku Rännaku-meetodiga?

    Aasta pärast reisilt naasmist oligi see hetk, kus kaks erinevat inimest rääkisid mulle Rännakust. Tänaseks on Rännak andnud mulle taipamise ja kogemuse, et see, mida ma kogu aeg otsisin, on tegelikult minu enda sees olemas – ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõla. Kui sa saad selle kogemuse, siis saad ka aru, mida see tähendab…

    Kuigi reisimine meeldib mulle endiselt, oskan ma nüüd nendelt reisidelt võtta palju enamat kui viis aastat tagasi. Olnuks mul sisemaailma-rännaku kogemus juba enne pikale reisile minekut, oleks selle pika reisi kogemus ilmselt ka hoopis teistsugune olnud.

    Miks otsustasid hakata Rännaku-praktikuks?

    Tundsin juba esimesel seminaril, et Rännaku pakkumine teistele võib olla väga põnev, sest iga protsess on ette ennustamatu. Seminaril jagati osalejad paaridesse ja anti kätte skript, aga minu paarilise Rännak läks skriptist välja – ta nägi mineviku asemel pilti tulevikust. Selle asemel et ära ehmatada ja abi kutsuda, otsustasin vaadata, mis edasi saab. Saingi aru, et kui jätkub usaldust ja julgust, võib see olla väga mänguline protsess ka juhendaja poole pealt. See ongi mind Rännakute juhendamise juures kõnetanud.

    Teiseks on mul sügav austus Rännaku kui protsessi vastu ja mul on hästi hea meel seda pakkuda neile, kes ei ole sellega võib-olla veel kokku puutunud. Või kes on kokku puutunud ja tunnevad, et see aitab neid, ja soovivad seda veel kogeda.

    Iga inimese jaoks on Rännak siis väga individuaalne kogemus?

    Absoluutselt! See on iga inimese jaoks individuaalne ja sama inimese jaoks on iga Rännak samamoodi täiesti erinev. Mõnes Rännakus võid kogeda väga sügavaid emotsioone ja vabastada vana valu. Teises Rännakus võib meenuda mõni mälestus või olukord, mis ei tundugi nii oluline, aga alateadvuse tasandil puhastad sa siiski oma piiravaid uskumusi, mis takistavad soovitud muutusteni jõudmist. Vahel võib ka olla, et koged hoopis väga suurt rõõmu ja naerad. Lisaks sellele, et inimesed keelavad endal negatiivsete emotsioonide tundmise, ei luba paljud tegelikult endal ka positiivseid emotsioone tunda. Ilus on näha, kuidas Rännaku jooksul saab ka rõõm sellisel kujul esile tulla.

    Mis sa arvad, miks inimene ei luba endale emotsioone?

    See ulatub tagasi lapsepõlve ja selle juurde, kuidas meid on kasvatatud. Kui sulle on lapsena öeldud, et ära nuta; või ära rõõmusta, sest keegi teine tunneb ennast siis võib-olla halvasti, siis sa õpid ära, et on tundeid, mida ei tohi tunda või välja näidata. Nii hakkadki neid tundeid enda sees alla suruma, tekitades endale väga palju valu ja probleeme, selle asemel et lihtsalt lubada endal ühte tunnet tunda.

    Lapsepõlves võib teatud emotsioonide tundmine ka ohtlik olla. Näiteks võib jonnimine tuua kaasa karistuse. Või kui hoopis mõni teine pereliige tunneb viha või raevu ja ta ei oska seda elutervelt väljendada, siis laps näeb, kuidas ta hävitab elu enda ümber, ja lapsel tekib uskumus, et viha on halb ja agressiivne tunne, mida on parem mitte tunda.

    Tegelikult on viha väga vajalik ja isegi jõudu andev tunne. See on meis kõigis olemas, see on üks meie baastundeid. Lihtsalt oluline on osata seda elutervelt väljendada. Rännak on üks neid kohti, kus saab seda turvalises keskkonnas elutervelt väljendama õppida.

    Too üks näide, kuidas saab elutervelt viha väljendada.

    Me seostame viha tavaliselt agressiivse käitumisega – kui keegi on vihane, siis ta virutab kellegi või millegi pihta või karjub kellegi peale. Aga võib hoopis jääda vihatundesse kohale, suruda käed kasvõi rusikasse ja lihtsalt tunda seda energiat enda kehas, jäädes selle sisse paigale. Viha väljapoole elamine on mõnes mõttes selle tunde eest põgenemine.

    Tegelikult aga võib viha olla väga tervendav ja energiat andev, kui suuta vihatundesse päriselt kohale jääda. Ma ise ka ei lubanud endal aastaid viha tunda, sest ma seostasin seda agressiivse käitumisega. Aga sel juhul viha kuhjub kehas või väljendub passiiv-agressiivsusena, sest mingil moel ta peab inimesest välja jõudma. Paljusid haigusi seostatakse viha väljaelamata jätmisega.

    Viha korral võid sa ka teistele öelda, et ma olen praegu tõeliselt vihane, kuid oluline on mõista, et sellel tundel ei ole enamasti hetkeolukorraga mitte midagi pistmist. See on üks vana tunne, mis on sinu sees ammusest ajast, ja teine inimene või olukord lihtsalt käivitas selle. See saab alguse esimesel kuuel eluaastal, kui mingi olukord tekitab teatud arusaama ja käitumismustri, millest lähtuvalt reageerib inimene ka täiskasvanuna. Sisuliselt võib öelda, et meie elu juhib 6-aastane laps.

    Rännaku käigus on aga võimalik minna tunde algpõhjuse juurde ja vaadelda vana olukorda praeguse teadlikkuse pinnalt. Põhimõtteliselt ütled sa alateadvusele, et sellele olukorrale võib nüüd reageerida ka teistmoodi. Just see muutus hakkabki su elu edaspidi juhtima selles suunas, mida oled soovinud.

    Kuidas siis leida täiskasvanuna tasakaal ja harmoonia elus?

    Harmoonia puudumine saab tihti alguse sellest, et me keelame endale oma tundeid või usume, et keegi teine keelab meile neid. See ei tähenda, et sa pead tunde pealt käituma, aga sul on täielik õigus tunda kõike, mida sa tunned. Ja samal ajal tuleb võtta vastutus, et see on minu tunne – teine inimene võis selle praegu küll käivitada, aga minu reaktsioon on minu reaktsioon. Mul on võimalus valida ja muutuda.

    Esimene samm on lubada endal kõiki tundeid tunda ja mitte ennast sellepärast halvaks inimeseks pidada. Kui võtame näiteks depressiooni, siis depressioon on väga selgelt seotud sellega, et inimesed suruvad just negatiivseid tundeid alla – ja selles allasurutud olekus elamine on lõpuks nii väljakannatamatu, et lülituvad sisse kaitsemehhanismid: näiteks tuimus ja apaatsus.

    Üks depressioonis inimene, kes käis minu juures Rännakul, kirjeldas depressiooniseisundit nii, et sul on väga tugevad tunded, millega sa ei oska päris hästi toime tulla, ja siis sa annad endale veel pähe selle eest, et sa tunned seda, mida sa tunned. See on nagu topeltlõks.

    Sealt lõksust on võimalik välja tulla?

    Kindlasti on. Endal peab see soov olema. Ja julgus vaadata otsa oma tunnetele. Seda võib olla natuke keerulisem teha üksinda, võrreldes sellega, kui sul on inimene kõrval, kes sind juhendab, toetab ja sellest läbi aitab. See on hästi suur kingitus, mida Rännak saab teha.

    Kuidas kuulata oma südamehäält ja kas see on arendatav?

    On kindlasti arendatav. Meis kõigis on südamehääl olemas. Et seda kuulda, on vaja oma meel maha rahustada. Ole vaikuses – mine metsa jalutama, ole omaette, mediteeri või leia mõni muu hetk vaikuseks. Sest südamehääl ei räägi kunagi valju häälega ega korda ennast pidevalt.

    Südamehääl ei ütle, et sa pead midagi tegema või ei tohi midagi teha. See on tavaliselt mõistusehääl, mis kamandab või keelab. Südamehääl räägib üsna vaikselt ja tavaliselt ühe korra. Nii et on hea, kui sa oskad olla vaikselt ja märgata väikseid nüansse ja tundeid oma kehas, nendest tulenevaid mõtteid, mis suunavad sind midagi tegema. Vahel tuleb mõni sõnum nii selgelt, et sa järsku lihtsalt tead, mida on vaja teha. Selle kuulamine on treenitav.

    Kas südamehääl annab alati õige vastuse?

    Jah. Alati võib-olla ei saa sellest kohe aru, aga ta juhendab kindlasti õiges suunas.

    Anna palun mõni nõuanne või nipp, mida saaks inimene juba täna teha, et oma eluga rohkem rahul olla?

    Tulen tagasi tunnete tundmise juurde. Märka oma tundeid ja luba endal neid tunda. Seda tehes lased nad vabaks ja jõuad rahusse.

    Kui tundeid parasjagu ei ole, siis üks hästi oluline asi on tänulikkus. Alati leiab asju, mille eest olla tänulik. See võiks olla igapäevane rituaal – mõelda selle peale, mis on need väikesed või suured asjad, mille eest täna tänulik olen. Ja alati leiab midagi, mille eest tänulik olla, ükskõik kui hull on olukord. Kasvõi selle eest, et ma saan ennast liigutada, et ma tunnen lõhnu, et päike paistab, et ma elan riigis, kus ei toimu sõjategevust, et mul on toit laual. Neid asju on tegelikult rohkem, kui me oskame märgata.

    Proovi leida iga päev vähemalt kolm asja. Ning kui sa oskad olla tänulik väikeste asjade eest, siis see tõmbab juurde veel rohkem asju, mille eest tänulik olla. Katseta ise ja vaata, mis juhtub. See on hea asi, mida praktiseerida, et olla rohkem harmoonias ja märgata seda ilu, mis tegelikult meie ümber on – isegi kui mõningatel hetkedel tundub, et seda on vähe või pole üldse.

    Foto: Jaanus Post