Category: Elu

Meeleteadlikkuse viis hoiakut

TEKST LOORE MARTMA
FOTOD JOONAS R. PARVE

Emotsionaalne intelligentsus ehk oskus olla teadlik oma emotsioonidest ning neid vajadusel ka kontrollida, on 21.sajandi olulisimaid kvaliteete. Nende oskuste treenimiseks on tänapäeval palju erinevaid harjutusi. Mina aga olen leidnud enim positiivseid õppetunde meeleteadlikkuse praktikates. Soovin sinuga jagada viit hoiakut, mille olen oma aastatepikkuse praktika käigus leidnud olevat kõige väärtuslikumad.

1. Kannatlikkus

Minu kadunud vanavanemate 65. pulma-aastapäeval (sic!) küsisin vanaisalt, mis on nii pikaaegse abielu retseptiks. Vanaisa vaatas seejärel vanaema poole, naeratas kerge muigega ning sõnas siis: „Kannatlikkus.“

Ma ei tea paremaid õppetunde kui need, mida mulle on pakkunud hetked, mis on seotud kannatlikkusega. Praegusel ajal, mil ajanappus, meeletu infovoog ning üldine surve saada hakkama rohkemate tegudega vähesema aja jooksul võivad meis tekitada ärevust ning tahet kiirustada. Eriti just nendel hetkedel, mil tahaks või võiks hoopis aja maha võtta ning pühendada kogu tähelepanu ja aeg just sellele ühele tegevusele, vestlusele, ülesandele või inimesele. Tihti on parimad kannatlikkuse õppetunnid just need, mis juhatavad prioriteete paika panema.

Proovi:

Iga kord, kui tahaksid öelda „Mul pole aega“, tõlgi see ümber: „See pole minu prioriteet.“ Või hetkiti, mil tunned, et peaksid kiirustama ja tormama (ning märkad, kuidas seeläbi just enam komistad, asjad pudenevad käest või kipud tegema vigu), võta aeg maha ja aeglusta – pane tähele, mida märkad enda ümber ja oma meeltega

2. Algaja meel

Parim salarelv, mis igaühel tagataskust võtta võiks olla, on uudishimu. See avatud ja

katkematu tähelepanu,
millega väike lapsvõib uudistada
mullal vonklevat vihmaussi

või oma kätt, mis hetk tagasi laual oleva või sisse sai surutud, on mulle eeskujuks.

Budistlikust traditsioonist tuntud termin „algaja meel“ toonitab eelnevatest häälestustest ning hinnangutest igal võimalikul hetkel vaba olemist, nähes iga olukorda justkui esimest korda – ja uus ju iga olukord ka tegelikult on.

Proovi:

Nähes võimalust, jälgi kedagi oma lähedastest midagi tegemas või sinuga vestlemas ning ole uudishimulik selle inimese vastu sinu ees. Püüa teda näha ilma teie ühiste kogemusteta ning kuula ja jälgi huviga seda, millest ta räägib või mida ta teeb. Vestluses küsi küsimusi ning keskendu sellele, mida ta sinuga jagab, mitte ära mõtle oma mõtetele, mida võimalikult ruttu ise temaga jagada.

3. Hinnangutevabadus

See on kahtlemata üks keerulisemaid ülesandeid, millega mul on tulnud tegeleda nii ise oma eraelus ja töös kui ka meeleteadlikkuse kursusi juhendades. Olla vaba hinnangutest oleks nagu astuda välja kapitalistlikust maailmast, kas pole?

Kuid siiski, tihti võime vabaneda esimestest hinnangutest juba siis, kui püüame loobuda hoiakust, mis meil järgneva pingelise olukorra, meid ärritava inimese või ebameeldiva vestluse ees on. Jah, valmisolek on üks asi, kuid end eelnevalt juba nii-öelda tagajalgadele ja rünnakupositsioonile ajamine võib tihti olukorra keerulisemaks teha, kui asi seda väärt on.

Samamoodi, minemine kaasa üldiste hinnangutega või ootustega vastata sellistele ja teistsugustele tingimustele ning välistele väärtustele lükkab meid kaugemale teadlikkusest sellest, mis meile endile oluline ja väärtuslik on.

Proovi:

Märka hetki, mil reageerid mingile välisele olukorrale hinnanguga, mis on üheplaanilise hoiakuga. Märka, jälgi ning võta siis mõttes üks samm tagasi. Rakenda sedasama uudishimu olukorra suhtes ning püüa eemaldada sealt see väline hinnang. Mis siis alles jääb, mis muutub, mis on uut?

4. Vabaks andmine ja loobumine

Ma kindlasti ei pea siinkohal silmas käega löömist ning seejärel alla andmist. Küll aga leebet loobumist hoiakutest, mida oleme enesehävituslikult endale külge pookinud ning mis meid õnnelikkusest kaugemale viivad. Olgu selleks näiteks õpitud abitus, uhkus, (armu)kadedus, märterlikkus.

Vabaks on oluline anda ka inimesi ja hetki,
millest tahame kümne küünega kinni hoida,

mis aga takistavad meid kasvamast ja arenemast. Sarnaselt selle imelise kaduva hetkega, mil uinume. Kui me püüaks kogu aeg ärkvel püsida, ei jääks me magama ning me keha, meel ja vaim ei saaks puhkust ega kosutust.

Proovi:

Ole uudishimulik ning leia oma elust hetki, mälestusi, inimesi, käitumisi, millest hoiad kinni ning millest sa pole nõus loobuma. Kuid mis siis saab, kui sa nüüd annad selle kasvõi hetkeks vabaks? Võid kogeda hetkiti kurbust või hirmu, kuid ehk leiad ka vabaduse ja kerguse. Proovi.

5. Leppimine ja aktsepteerimine

Siin on taas peenhäälestuse koht, et mitte käega lüües leppida mingi olukorraga, suutmata näha valikuid või võimalust muutuseks. Vaid osata märgata sügavamat aktsepteerimist, imetlust ning avatud hoiakut – See. On. Elu.

Näiteks leina või mõne kurva sündmuse korral olen tihti kohanud suhtumist, et „ära ole kurb“ või „pea vastu“ või isegi „ära nuta“. Suutmatus leppida lähedase kaotusega on suur ja meid enda alla mattev, kuid just siis võiks aktsepteerida seda tunnet, et jah, ma olen kurb, jah, ma olen leinas.

Oma kallid vanavanemad kaotasin möödunud aastal kuuepäevase vahega. Mulle ootamatult viis aga see kurbuse aktsepteerimine ning kaotusega leppimine hoopis suurema õnnetundeni, et just nemad minu vanavanemad olid, ning suurema tänulikkuseni, milliseid õppetunde ma neilt sain.

Proovi:

Luba endal mõne emotsiooniga kaasa minna, olgu selleks rõõm või kurbus või viha. Küllap oled kogenud, et allasurumine ja eitamine võtavad palju rohkem aega ning on palju väsitavamad. Kuid mõnest sündmusest saadud emotsiooni täieliku kogemisega võid saada suure teadmise ja õppetunni osaliseks.

30/12/2017
Oot, kust sul see tekst tuleb?

TEKST JESPER PARVE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Jah, see on tõsi! Raamatupoodidesse on jõudnud mu teine raamat! Ja seda ainult aasta pärast esimese ilmumist. Minu enda jaoks uskumatu värk, sest esimese raamatuga läks ligi 15 aastat.

Esimest raamatut tõesti ootasin, visualiseerisin ja sisendasin, aga pikka aega ei materialiseerunud midagi. Küll ma üritasin ja isegi alustasin vist lausa seitsmel korral, aga ei midagi…

Kuid eelmisel aastal see siiski lõpuks juhtus. ,,Minu Bali“ raamatut on nüüdseks müüdud ligi 2500 eksemplari, mis ületas minu igasugused ootused. Mis saab uuest raamatust pealkirjaga ,,Mees“, selgub peagi.

Kuskil 21-aastasena tundsin esimest korda vajadust kirjutada midagi asjalikku. Vanaema oli mulle just kinkinud raamatu, mis esimest korda seletas minu jaoks arusaadavalt inimese peas toimuvat. Raamatu nimi oli ,,Ärge muretsege, hakake elama!“. Olen talle selle eest elu lõpuni tänulik, sest see lugemine pani tööle võimsad protsessid.

Hakkasin üles kirjutama oma mõtteid: vihikusse, raamatute äärtele, salvrättidele, tšekkidele, bussipiletitele ja isegi tualettpaberile. Sel ajal polnud ju veel nutitelefone, kuhu märkmeid teha. Pooled sõbrad vaatasid, et olen lolliks läinud – nemad kuulasid pleieritega räppi, mina kirjutasin peldikupaberile filosoofiat. Mul on neid märkmeid siiamaani suur kilekotitäis. Eks saigi neid alles hoitud sooviga need kunagi raamatuks kirjutada.

Ma pole kirjutamist kuskil õppinud ega ole mul ka mingisugust kirjanduslikku tausta. Põhikooli lõpukirjandi kirjutasin kolmele, siis mängisin järgmised kuusteist aastat korvpalli ning kritseldasin paberilipikutele mõtteid. Võib-olla on see isegi hea, sest saan nüüd kirjutada just oma stiilis, selliselt, nagu mulle endale meeldiks lugeda.

Aga kust tulevad need mõtted, mis lõpuks ajakirja või raamatusse pressitakse? Eks kõigil, kes millegi loomisega tegelevad, ole oma viis, kuidas õhust info mingisse formaati kanaldada. Kõigepealt peab lahti tegema väravad, et info saaks hakata voolama. See on ideede ja mõtete püüdmise etapp, millel pole minu jaoks reaalsusega mingit pistmist. Kui hakkab voolama, siis kuulan ja teen märkmeid pidevalt, väga erinevate emotsioonide ja tunnete all olles. Erksa ja väsinuna, päeval ja öösel. Näljasena ja söönuna. Klaasi veini joonuna või trenni tehes. Tülitsedes ja armatsedes. Jah, tõesti, ka selle tegevuse ajal on hea mõte pastakas ja paber voodi kõrval hoida, nagu ka enne magamaminekut. Eriti soovitatav on mõtted kinni püüda meestel, sest mees pidi oma orgasmi ajal nägema jumalat ning kuulma ta häält – ja selle mehe lugusid juba tasub üles kirjutada.

Ma arvan, et kõik, kes mingisugusegi loominguga tegelevad,
kaifivad loomis- või kanaldamisolekut.

Mõni joob ennast selleks täis, mõni valib psühhedeelikumid, mõni jookseb ja mõni mediteerib. Mõni kuulab muusikat, mõni teeb kõvasti keppi ja mõni lihtsalt passib tühjusse. Igaühel omad väravavõtmed. Kuid

teadvus peab minema korraks muutunud seisundisse,
eemale reaalsusest, et kirjutada mittereaalsusest.

Muidu kirjutadki ainult poeskäimisest, „Aktuaalsest kaamerast“ ja laste lasteaeda viimisest.

Ja siis on mul aeg tulla tagasi reaalsusesse ning lõpetada igasugune tegevus, mis lõhub teravust ja valvsust. Veinikelder kinni panna ja kohvitassid välja otsida. Sest on aeg kogu see hullus loetavaks tekstiks kirjutada. Veerand mõtetest lendavad prügikasti, sest tihtipeale kordavad mõtted ennast ja palju on ka lihtsalt emotsionaalset jura, mida pole kellelgi huvitav lugeda. Lõpuks jääbki vaid see, millega ise rahul olen. Muidugi siis teeb veel kogu sellele tähtedemerele omalt poolt pai ka toimetaja ja nii see kaante vahel teie ette ilmubki. Lihtne. Soovitan kõigil proovida.

30/12/2017
Hinga kogu hingest!

TEKST HEDVIG HANSON
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Hingamine on meie jaoks nii tavapärane, et me ei mõtle sellele kuigivõrd. Ometi on ses iseenesestmõistetavuses kogu Elu. Hing ja hingamine, kui kenasti kooskõlas kulgevad sõnad emakeeles! Ja kui selgelt on need seotud nii vaimses, hingelises kui füüsilises plaanis!

Me sünnime esimese hingetõmbega ja lahkume viimasega. Ja hingetõmbed esimese ja viimase vahel… kuidas me neid teeme, mida kogeme, tunneme, õpime? Oled ehk kuulnud öeldavat, et igale inimesele on määratud teatud arv hingetõmbeid? Siit saab teha vaid ühe järelduse: me peaksime hingama teadlikumalt, sügavamalt, et elada tervemat, täisväärtuslikumat, pikemat elu.

Sügav hingamine vähendab stressi, lõdvestab keha ja seega kogunenud pinged, toob rakkudesse rohkem hapnikku ja nõnda ka energiat, tasakaalustab närvisüsteemi, parandab vereringet ja südame tööd. Emotsionaalses plaanis on hingamistehnikatega võimalik vabaneda kuhjunud emotsioonidest, koondada tähelepanu, rahustada meeli. Nii ei peaks meil iial olema vaja arstiabi!

Minuni jõudis hingamise teadlikustamine eriti kohale sel suvel. Olin muidugi vabastavast hingamisest kuulnud ning end närvilistes olukordades ka aeglasemalt hingama sundinud. Aga sügavamalt tõid hingamise teema minuni kunstnik Stina Murakas, kes elu raskeimatel hetkedel hingamistööst abi sai, ning hingamisterapeut Tiia Lõoke, kelle hingamislaagris suvel käisin. Sellest kogemusest sain eneseabi tööriistad loodetavasti kogu eluks.

Hingepõhjani liigutas mind hingamislaagri kogemus, kus leidsin parema ühenduse oma meeleseisunditega, aga ka ühenduse teiste, mulle võõraste inimestega, kes laagris osalesid. Selgemat taju, et üks on kõik ja kõik on üks, pole ma tundnud. Taju, et ka teine on nagu ma ise, oma rõõmude ja muredega, kerguste ja valudega ja et me kõik oleme hingavad hinged – see oli ühendav, lohutav, kosutav.

Nii nagu tunded, emotsioonid mõjutavad hingamist,
on võimalik teadliku hingamisega omakorda mõjutada oma tundmisi.

Seda on hea teada. Kui meie kiirenenud hingamine on rõõmu ja hea erutuse hetkeline rütmimuutus, siis pideva negatiivse erutuse, ärevusega tekitame pinnapealse, kiirenenud ja lühenenud hingamisega juba kaugele ulatuvaid tervisehäireid.

Jah, minuni jõudis teadlik hingamine täpselt õigel ajal. Ülitundliku närvisüsteemiga pole alati lihtne, vastupidi – rutiinsetes argitegevustes, kiires elutempos, kohusetundliku lapsevanemana pidevalt muutuvas pereatmosfääris pole kerge tasakaalu hoida.

Mulle on olnud toeks loodus, maakodu, hingemuusika
ja nüüd hingamine.

Mõttes ütlen aitäh iga kord, kui hingamine mind stabiliseerib ja närvilisest olukorrast tagasi toob.

„Miks naised peavad nii närvilised olema?“ küsib isegi mu 12-aastane poeg. Jah, me oleme tuntud ülemuretsejad ja -reageerijad! Peaksime õppima end säästma. Meie endi ja paremate suhete nimel. Ja hingamine on omast käest võtta, et olukorda parandada.

Kus teadlik hingamine on mind otsekohe aidanud? Mind võib tabada ärevushäire supermarketis. Kõik seesama toidukaup, mida ostan, tüütu reklaam või ärritav muusika valjuhäälditest, kassa monotoonsed piiksud… Ja siis järsku tunnen, kuidas kurgus pitsitab, tekib õhupuudus, suu kuivab, olen nagu halvatud, tahaks välja joosta. Siis hakkan sügavalt läbi suu hingama, nii et kuulen oma hingamist. Ja olemine paraneb. Veelgi rõõmustavam on see, kuidas olen suuteline oma mõnikord tekkivat pingepeavalu nii-öelda ära hingama: heidan pikali ja hingan valu välja. Ja toimib.

Hingates saab vabaneda nii füüsilistest kui ka hingevaludest. Kui elaksime nii, nagu hingame, et võtame sisse ja laseme välja, vabaks, ei koguneks meisse pingeid. Vastuvõtta, lahti lasta. Eluline, oluline oskus! Head hingamist! Kogu hingest!

30/12/2017
Eluraamatu kujundame ise

TEKST SILVIA VIIDIK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Lugemine aitab meil paarisaja lehekülje vältel elada hoopis teistsugust elu teistsuguste harjumuste, elukommete, välimuse ja lähedastega. Armastan lugemist ja nõnda jälgida teiste elukõveraid ja vikerkaari.

Teiste eludest õppimine on minu arvates ääretult oluline, näiteks lugedes raamatukaante vahele surutud eludest-rõõmudest-kaotustest – nende elukurvide läbielamist ääretult kõrgelt hindangi.

Koomik Kevin Hart on oma pea saja peatükiga raamatus „I can’t make this up. Life lessons“ öelnud, et elu koosneb arvukatest peatükkidest ja kuigi me ei saa kontrollida, millised sündmused neisse täpselt sisse on kirjutatud, on siiski meie endi teha, kuidas neisse suhtume.

Seesama suhtumine määrab ka eluraamatu järgnevate peatükkide olemuse: kas sellest saab üks aastakümnetepikkune komöödia, tragöödia või õuduslugu.

Kuna kindlasti ei soovi ma enda raamatut kujutada nende viimaste märksõnadega, võtan elus ühe peatüki korraga ja interpreteerin igaühte neist, kui valusaid tahes, oma tavapärase optimismiga, andes neile nii oma näo. Samuti kirjutab Hart, et olenemata sinu probleemide tõsidusest, võitlevad teised muredega, mis võivad olla mõõtmatult suuremad, kuid millest nende elu palju lähemalt vaatlemata või seda kogemata tegelikult aru ei saagi.

Olen terve elu olnud iga võimalikku ja võimatut elujuhtumit detailideni etteplaneeriv inimene, nüüd on elu mulle selgelt ja väga valusalt mõista andnud, et eluraamatu peatükke polegi inimlikult võimalik üksikasjalikult ette näha. Olen pidanud lihtsalt tugevasti paremusse uskuma ja uue lehe keerama.

Kevin Harti raamatus ütleb üks elukogenum inimene lapseealisele Kevinile, et inimeses elab kaks võitlushimulist vastandlikku hunti, ning küsimusele, kumb neist kakluse võidab, vastab ta väga tänuväärse lihtsasti ellurakendatava tõe: „See, kumba sa toidad.“ Püüan täna elada elu, mille poole pürgin inimesena, kelleks tahan saada.

Lugemissoovitus

Kevin Harti raamatu „I can’t make this up. Life lessons“ audioversiooni soovitan südamest igale naeruhimulisele lugejale – ja kindlasti just audioversiooni (leitav pakkujalt audible.com), mille esitajaks on ääretult naljakas stand-up-koomik ja näitleja Kevin Hart ise.

Esitus annab tekstile nii palju juurde: iseloomu ja olustikuvärve, mis lugedes leidmata jääksid. Seda enam, et ta ei esita oma raamatut traditsioonilises mõttes lugedes, vaid räägib raamatus kirjutatud sündmustest üsna vabas vormis suurepärase intonatsiooniga, lisades tekstile väga palju vahemärkusi. Juba esimeses peatükis valasin naerupisaraid – ja need ei jäänud kaugeltki mitte viimasteks. Ja kui enda eluraamatu käesolevas peatükis on nalja vähem kui kurbust, toob naljaka kuulamine sellesse hoopis uue kujundusvärvi.

30/12/2017
Eeva Talsi helisev maailm

TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Eevat ei pea vist kellelegi tutvustama. Tänaval jalutamiseks on tal kollane müts, mille ta mõnikord pähe tõmbab, kui soovib tundmatuks jääda. Ta teeb palju ja jõuab palju ega löö suurte unistuste ja väljakutsete ees risti ette.

„Minus on mõnus rahulolu… sageli on küll tempo liiga hull, aga üldiselt ärkan mõnusa rahulolutundega ja proovin minna magama hea tundega, et olen päeva jooksul piisavalt teinud. Eneseteostus ja areng on minu jaoks olulised,“ jutustab Eeva, vallatu viiulikriuks hääles.

Teadlikult võtab ta suuremaid väljakutseid, kui endale esiotsa usaldaks. Kuidas saanuks ta muidu alustada kolm aastat tagasi, 25-aastaselt Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ise loodud pärimusmuusikaosakonna juhatajana!

Muidugi oli tal ka mitmeid abilisi, kes aitasid teed sillutada – teisiti ei saakski. Praeguseks on osakonnas 13 õpilast, kes lisaks grupi- ja ansamblitundidele saavad ka individuaaltunde, ja igal nädalal on Eeval kaks koolipäeva. Muidugi läheb ettevalmistuseks teist samapalju ja unistuseks on veel kordades suurem osakond.

„Pidevalt ennast mugavustsoonist välja suruda –
see pole unistus, pigem lubadus endale.

Vahel tekib ikka raskeid hetki, kuna leian ennast uutest situatsioonidest, kuid proovin oma hirmudele vastu seista ja neid ületada…“ nendib naine.

Oma hetk laulupeol

Julgustükkide juurde kuulub ka suvine laulupidu. Mul olid küll pisarad silmis, kui loo „Maailm heliseb“ järel soovis rahvas seda korrata. „See oli mega!“ süttib Eeva. See oli esimene kord, kui tema lugu oli laulupeo kavas, aga see polnud veel kõik – Eeva osales ka rahvamuusikapeol ja Villuga tantsupeol muusikutena, saates kõiki lugusid. „See oli metsik tamp, proovid võtsid tohutu aja,“ on Eeva siiani ähmi täis.

Laulupeol oma laulu ajal pani Eeva endast viimase energia välja.

„Olin nädal aega selles tramburais olnud – iga päev tõesti hommikust õhtuni ja täie tähelepanuga, pidevas pingeseisundis. Eriti tantsupeol: kui midagi valesti mängid-laulad, jäävad 8000 tantsijat seisma ja tants katkestatakse. Mul juhtus nii proovis ja päris paha tunne oli! Õnneks laabusid etendused ladusalt. Laulupeo poodiumil tekkis korraks isegi hoomamatu ja natuke õõnes tunne, aga samas tundsin, et me naudime seda pidu siin kõik koos ja kui lugu käima läks, hakkas kohe hea. Kuigi rahvast oli pea sada tuhat, tundsin ma soojust ja toetust. Et midagi ei saa valesti minna,“ särab ta.

Tööle eelneb töö

Jah, igal asjal on oma ettevalmistusaeg ja see paneb paika ka Eeva päeva-, nädala- ja hooajaplaanid. „Kui vaadata enda ajakava, siis kohustuslikke asju on üksjagu palju ja nendeks on vaja ka ette valmistada. Kasutan ära seda, kui saan auto tagaistmel oma tundideks valmistuda või eile näiteks kirjutasin seal uut lugu, Villu sõitis. Vahepeal läheb küll liiga paljuks,“ möönab ta.

„Kui mõnikord tekib paanika, et kas ma ikka jõuan kõik ette valmistatud, kaob see mõnu ära ja tekib kohustuse tunne. Üritan seda igati vältida, planeerida nii töid kui ka jalutuskäike ja puhkusehetki. Eile olime maal ja tegime sauna ja see oli nii rahustav. Päev otsa õues, jalutasime, rääkisime juttu, tegime head sööki ja sauna – see kohe laeb täis,“jagab ta.

Eeva ja Villu on olnud abielus kuus aastat ja tuttavaks said juba 16-aastastena Eesti Etno laagris. Sellesse aega on mahtunud ühiselt Viljandis ja Göteborgis õppimine ning Curly Stringsi loomine kuus aastat tagasi.

„Tudengina aasta Rootsis oli lisaks ülimegašefile maailmamuusika-osakonnale koos kõikide õpetajate ja teiste õpilastega ka hea praktiline õppetund, sest me ei saanud endale rahaliselt eriti midagi lubada,“ meenutab Eeva aega, mil päeva kulutused piirdusid toiduga ja sedagi väga piiratud summas.

Uurin siinkohal ka abielu saladusi… „Ma arvan, et mõistmine, andestamine ja kompromisside tegemine on märksõnad. Ja lasta teisel olla.

Tunnen, et olen oma töistes tegemistes
alati saanud teha täpselt seda, mida tahan,

ja Villu on saanud teha, mida tema tahab, kumbki ei lämmata ega suru teist alla – see on minu meelest üks pikaajalise suhte oluline osa.“ Curlys mängitakse koos, vahel loovad nad koos muusikat, aga kummalgi on ka oma hobid. „Ega seda aega ei jäägi nii palju üle…“ naerab Eeva. Üks suur koostegemine siiski ilmneb veel –maakodu Võrumaal.

Maakodu ühe päevaga

Eevale on alati meeldinud maal olla, seal ringi tuterdada, istutada ja kasvatada ja tal on alati maakodu unistus olnud – muru niita, lihtsaid asju teha. Teda kannavad soojad mälestused enda lapsepõlvest õega Penujas vanavanemate talus, mille juurde kuulus ilmatult vabadust ja võimalusi mängida.

See oli poolteist aastat tagasi, kui Villu keskendus magistritööle ning Eeval kruttis sisemuses ülepinge. „Mul oli juba ammu mõttes, et tahaksin mingit hobi, mis pole seotud muusikaga. Maakodu on täpselt selline hobi, mis on loominguline ja pole otseselt muusikaga seotud! Võtsin nalja pärast lahti kinnisvaraportaali ja esimene koht, mis ma avasin, oli see vana talukoht: pisike majake, hallatav, juba seest tühjaks veetud, kaks väikest kõrvalhoonet, oja, metsaserv, hästi ilus…“ meenutab ta.

Nii ta hõikaski Villule teise tuppa, et mis too arvaks, kui ostaks maamaja, millepeale Villu jaa-jaa poetas ning edasi klõbistas. Eeva istus autosse ja põrutas Võrumaale. „Oli maikuu, soe ja mõnus, kõik see kuppelmaastik ja kruusatee, juba teepeal tajusin tõmmet. Kohale jõudes teadsin, et see ongi see koht,“ särab ta.

Nii saigi Villu juba telefonikõne, uurimaks, mis ta arvab, kui lähekski majaostmiseks. Eeva näitas talle telefonis ringvaadet ja tuli tunnistada, et on tõesti väga tore koht. Mida aga polnud, oli aeg vaatama tulemiseks. Nii tuli Eeva veel Villu vanematega kohapeale ja asi sai otsustatud juba samal päeval.

Majake valmistab paarile palju rõõmu
ja sobib igal ajal puhkuseks, mitte ainult suvel.

Inspiratsiooni kergus

Segamatut aega Eeval väga polegi. Kuidas tal looming tuleb ja kuhu ajaliselt mahub? „Kui ma viin ennast õigele lainele, siis see tuleb ruttu, mul pole vaja oodata inspiratsioonivälgatust. Näiteks septembrikuus oli vaja teha sobiv lugu ajaks, mil teeme jõulutuuri Estonian Voices’iga. Nii soe ilm oli, päike paistis… Kõigepealt läksin jooksma, siis kuulasin Erki Pärnojat ja edasi veidi jõululaule, et ennast õigele lainele viia. Avastasin, et nii paljud lood räägivad armastusest, seega proovin mõne teise nurga alt läheneda. Kadri Voorand pakkus refrääni, mis algab sõnadega „Mul on hea, nii hea, et lausa piinlik“ ja minu kirjutada oli salmi meloodia ja veidi sõnu.

Mõtlesin, et vähemalt selles laulus ei pea õnnetunne sõltuma asjadest, kingitustest, ilmast või kellestki enda kõrval,
heatunne ei pea millestki välisest sõltuma.“

Lõpuks sündiski laul „Mul on hea“, millele aitas kaasa veel ka Jaan Pehk.

Curly Stringsil tuli hiljuti välja uus plaat „Hoolima“, mis on salvestatud Hispaanias. „Suvi oli üks keerulisemaid, mis mul üldse olnud on. Nii tihe, et ei jõudnud üldse puhata. Juunis salvestasime Hispaanias, mis oli omajagu endast kõik andmine ja intensiivne aeg hommikust õhtuni nädal aega jutti. Sellele järgnes laulu- ja tantsupidu, miksimise ja salvestamise protsess ja siis läksime kohe Kanada tuurile, USAsse ja seejärel tuli kohe Eesti tuur. Hästi-hästi tihe!“ meenutab ta.

Jaapanis käidi eelmisel aastal ja minnakse ka nüüd, detsembri alguses esitlema Curly Stringsi uut plaati. „Eestlastena oleme väljamaal ja just kaugemates paikades eksootilised, eriti Jaapanis. Eelmine kord olid meil umbes 200sed saalid kõik välja müüdud. Muidugi oli ka ettevalmistus väga hea: publikul olid jaapanikeelsed brošüürid, mis rääkisid meie loomingust, ja kõik juba teadsid meie lugusid, tõlked olid ees ja me rääkisime ka natuke jaapani keeles,“ muigab Eeva.

Hispaanias salvestati uus plaat kogemuse saamise mõttes. „Me kõik teame, et kui oleme Eestis, siis tegeleme lisaks salvestamisele ka palju muuga, aga väljamaal on fookus parem,“ selgitab Eeva ja lisab, et Hispaanial oli ka eellugu. Eeval õnnestus mõne aasta tagusel Viljandi folgil anda ühine kontsert koos oma iidoli Casey Driesseniga… „Super viiuldaja ja geniaalne muusik!“ kiidab Eeva. Casey oli nõus produtseerima Curlyde uue plaadi ehk olema salvestusprotsessi juures, andma nõu ja aitama teha häid valikuid. „Casey ise elabki Hispaanias ja tutvustas meid imemees Dani Castelarile, kes muu hulgas on töötanud maailmakuulsate muusikutega, nagu Michael Jackson, REM, Paolo Nutini ja paljud teised. Ta polnud Eestist varem kuulnud, aga talle meeldis meie muusika ja ta oligi nõus! Kogu salvestusprotsess oli maailmaklassi kogemus! Oleme tulemuse üle väga uhked,“ muheleb Eeva.

Bändis saab õppida

Bänditegemises on Eeva sõnul pidevalt õppetunde: kas, kuidas ja kui palju enda ideid ellu viia. „Mõne oma toodud loo esimeses proovis tunnen tihti kaitsvat positsiooni, eriti kui keegi tahab seda muuta – see on vahel raske hetk. Olen õppinud üha enam sellest tundest lahti laskma ja tavaliselt katsetame ikka kõigi pakutud ideed läbi,“ naerab ta. „Mõne looga läheb vahel rohkem aega või vaidlemist või katsetamist, aga lõpuks jõuame ikka parima variandini.“

Curlyde tegemine pole ainult lust ja lillepidu. Asju, mis ei paista kontserdil lavalt välja, on palju: koduleht, uudised, lepingud, meened, pildistamised, videod, intervjuud, esinemiste bronnimine, kirjavahetus, reisid ja logistika, sotsiaalmeedia. Kõige selle taustal on pidev uus looming, aastaplaanid, kus, kellega, mis väljaanda. Kõik peab toimima väga hästi, lisaks muusikale endale.

Rahu, rahu

Oled öelnud, et teed igapäevaselt reikimeditatsiooni. „Panen endale käed peale, energia voolama ja keskendun – leian rahu ja fokuseerin oma mõtteid. Olen üpris tormakas ja teen mitut asja korraga ja kui päeva jooksul lähen stressi, aitab see mul rahuneda. Rahu, rahu, rahu… pean endale vahel meelde tuletama, et ka raskel hetkel rahulikuks jääda. Ja raskus tuleb sellest, kui liiga palju korraga teha, mis ongi ju tänapäeva haigus – kõigil on liiga palju teha ja pole aega. Samas ongi ju jälle tore endale meeldivaid asju palju teha,“ süttib ta.

„Ma naudin õpetamist, esinemisi, loomingut…

Aga ühel hetkel tuleb tunnistada,
et ma pole superinimene, ma ei jõua kõike, mida tahaks,“

tunnistab Eeva ja lisab, et on pidanud mitmeid väga häid asju ära ütlema, mida on ammu tahtnud teha, aga nendeks lihtsalt pole praegu aeg(a). „Curly Stringsiga on vahva, et oleme oma rada ajanud ja teinud seda rõõmuga. Meil pole maailmavallutuse eesmärke, aga teatud riikides toimetame hoogsalt ja meie vastu tuntakse huvi, mis on nii tore!“ rõõmustab ta.

„Visualiseerin, et oleme aastate pärast bändiga tuuril koos peredega… On selline harmooniline tore elu, kus teeme muusikat Eestis, Kanadas, USA-s, Jaapanis ja Saksamaal. Liigume edasi samm-sammult ja vaatame, mis tulevik toob,“ mõtiskleb ta.

Eevale meeldib väga jalutada. „Elustiili teemadel olen saanud häid impulsse Sandra Vabarnalt, sealt tuli mul ka mõte teha iga päev 10 000 sammu. Täna on juba tehtud 6000, õhtul veel stuudiosse ja tagasi. See ei ole raske, see on mõnus!“ rõkkab ta oma heledat naeru.

30/12/2017
Asjade ori

TEKST RIVO SARAPIK
ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS

Seisan keset oma korterit ja lasen riiuleist pilguga üle. Tunnen end iga hetkega järjest rohkem nagu ori. Ja selleks olen end ise kujundanud.

See tunnevaldab, sest mind on justkui enda heaks tööle pannud kõik riiulitele ja sahtlitesse kogutu – raamatutest meenete, riiete, DVD- ja CD-plaatideni välja. Iga enesele hangitud esemega käib kaasas kohustus ja vastutus. Peab hakkama ta eest hoolitsema, näiteks talle riiulil ruumi tehes, samuti pakitseb sees vastutustundlik tarbija, kes peaks jälgima asja eluea järel ka selle taaskasutusse jõudmist.

Ent vastutus ei piirdu vaid majja toomise ja sealt loovutamisega. Tõelist vastutust kirjeldab raamat „Väike prints“ – kedagi kodustades vastutad tema eest. Pärast asjale koha leidmist pühid temalt tolmu, uuendad tema tarkvara, püüad leida kasutust. Tarbimine tähendab teekonda nii enne minu juurde jõudmist (on kulunud kellegi energiat, materjale jne), kasutusaega kui ka lahkumist (näiteks paljud materjalid lagunevad visalt või on mürgised).

Lisaks jalajäljele tuleb aga arvestada, et olen siia ilma tulnud ja lähen siit piltlikult öeldes, kaks kätt taskus. See tähendab, et võita võib küll see, kel surres enim asju on, kuid ühtegi neist kaasa ju ei võta.

Bronnie Ware kirjutab oma liigutavas ja mõtlemapanevas raamatus „Viis levinumat surmaeelset kahetsust“ sellest, mida rääkisid talle inimesed, kelle jaoks siit ilmast peagi lahkumine oli juba kindel ja vältimatu.

Mitte keegi ei kahetse vähest kokku krabatut –
tähtsad on ikka suhted, iseenda kuulamine ja südame järgi tegutsemine.

Nende vältimine paneb kahetsema.

Ent sellele saab vähem pühendada, kui asjade nihutamine ja riiulitele ladumine ning siis koristamisel nendega jagelemine, et saaks ikka tolmu tagant kätte, võtab aja ära. Samas, kas see üldse ongi aja täitmine millegi sellisega, mida tahaks meenutada?

Mõistagi pole asi asjades endis, vaid tarbijas.

Mina olen need ju koju tarinud – vahel emotsiooni pealt ostnud või lasknud end eksitada turundajaist, kelle sõnul on mul vaid „see“ õnnest puudu, et siis homme järgmise poole söösta. Või siis olen hoopis leppinud mitmest suunast saaduga. Viimaste alla lähevad kingitused, firmanänn ja ka postkasti jõudev reklaamilasu.

See, kui lükata-tõmmata olen olnud, paistab ilusti välja: meie kaheliikmelisel perel on näiteks ligi 40 tassi (igaks juhuks, külalistele), mul ligi paarkümmend teksapaari, millest riiulil kõige alumiste nahas olla ei tahaks – lootust sealt päevavalgust näha on vähe. Leidub kümneid spordijalatseid, ports medaleid ja numbreid võistlustelt ja nii edasi. Omas hetkes on need võib-olla vajalikud olnud, kuid tihti vaid selles hetkes.

Vähemaga õnnelik

Need mõtted kõik meenuvad, kuuldes Joshua Fields Millburni ja Ryan Nicodemust filmis „Minimalistid“ kõnelemas minimalismimängust.

Minimalist on inimene, kellele kuulub väga vähe asju.
Näiteks mahub kogu talle kuuluv kraam ära väiksemasse seljakotti.

Mõnel pole isegi maja või korterit, sest ööbib näiteks Airbnb abiga igal ööl uues kohas.

Mäng on lihtne. Esimesel päeval loovutan ühe asja, teisel kaks, kolmandal kolm jne. Nii järjest 30 päeva ja selle ajaga vabaneb 465 esemest.

Esialgu tundub uskumatu, et me 50 ruutmeetril võiks
nii palju asju üldse olla. Võib. Kordades rohkem.

Nagu autorid hoiatavad, läheb keeruliseks teisel-kolmandal nädalal, mil päevas peaks loovutama juba üle kümne asja. Selleks ajaks on hunnikusse maandunud kõige pealiskaudsemalt kokku kogunenu: hooletud kingitused, suveniirid, meened jne. Asjad, millega pole emotsionaalset sidet ning kerkib pähe küsimus: „Mida ma mõtlesin, kui selle ostsin?“ Tihti ei mõelnudki.

Kui see kiht on maha kooritud, muutub juba keerulisemaks. Nüüd peatub pilk järjest enam sellel, millega seob mingi tunne – selle raamatu kinkis hea sõber (kuigi see ei kõneta üldse ja ma pole seda kordagi avanud), selle plasku sain konverentsil esinemise eest meeneks (ma ei joo üldse), selle hea kaubamärgi T-särgi sain superhinnaga (kuigi kandsin ühel korral, viis aastat tagasi) jne.

Hakkab paljastuma fakt, et suuremosa minu riiuleil ja sahtlites
pole mitte asjad millegi tegemiseks ehk vahendid,
vaid nagu konserveeritud tunded.

Ent end nendega sidudes vähendan võimalust kogeda uusi, sest sel ajal, kui seniste koristamise, sättimise ja korrastamisega tegelen, pole võimalik muud kogeda.

Emotsionaalsus on seejuures igati inimlik ja vajalik,
kuid ükski asi ei saa olla emotsioon
või peaks olema vajalik nende kogemiseks.

Asjusse nii suhtudes aga kipub kodu kolilaoks muutuma. Kunagi pole ruumi, pidevalt on tolmu ja mõtted tiirlevad tihti orbiidil „peaks keldri ära koristama ja ruumi tegema“.

Oma asju vaadates tunnen end nagu moodne reisija, kes seikluse kogemise asemel püüab seda igal moel jäädvustada – fotokaamera, selfikepp, videod jms. Kogetust jääb küll digitaalne jälg ja kõvaketas arvutil täitub, kuid enda oma jääb vaesemaks, sest salvestamise kestel suudame keskenduda vaid suurtele impulssidele. Kogemata jäi õhus hõljuv hõng, puulehtede laul tuules või tänavamuusiku loomingut seletavad naerukurrud. Need peened detailid, mis lisavad vürtsi ja annavad kordumatuse.

Kuigi olen mänguga alles poole peal, on sellest saadud meeldetuletus ehedalt selge: soov pole mitte ainult vähendada olemasolevat, vaid vältida ka võimalikke tulevaid esemeid.

Ja veel – minimalistid ei keskendu üksnes vähemale, vähemale ja vähemale. Seda kõike tehakse ju selleks, et oleks rohkem – rohkem ruumi, aega, kirge, kogemusi, arengut, pühendumist, rahulolu. Rohkem vabadust. Puhastades seda teekonda asjadest, teebki ruumi rohkemale.

6 sammuga vähemaks orjaks
ehk
kuidas omada vähem asju

Mediteeri

Tundub, et ei puutu päriselt asjasse, kuid on siiski otseselt seotud. Lisaks vajaduste rahuldamisele on tarbimine emotsionaalne – mis meeldib, mida tahaks ja ihaleks. Nii nagu toitu, tarbitakse ka muid asju tunnete ajel. Ostlemisega saab mõtte viia mujale või siis tahaks end premeerida näiteks mõne saavutuse või hea päeva eest. Meditatsioon aitab tundeid rahulikumalt kõrvalt vaadata ja impulsiivsuseid otsuseid vähendada. Impulssostude korral aitab, kui kasvõi riiuli ees enne asja korvi pistmist viis korda sisse-välja hingata ning endalt küsida, miks ma seda tahan.

Võta aeg maha

Hea viis tarbetu kokku krahmamise vältimiseks on ka mõtte aja võtmine. Ehk kui tuleb peale soov midagi jälle riiulisse tuua, siis mitte teha seda kohe, vaid võtta aeg näiteks ööpäevaks maha ning vaadata siis hiljem, kas kihk on endiselt alles. See aitab jällegi impulssoste vältida.

Väldi poodi

Mis silmist, see meelest ehk soovist asju kokku koguda aitab näiteks füüsiliselt poes käimise asemel ostmine e-kauplusest, kust kraam koju tuuakse. Nii on vähem vaja käia riiulite vahel, mille ülesehitus on rajatud tarbija ahvatlemisele. Boonuseks tund-poolteist säästetud aega puhtalt poeskäigu pealt ning hindamatu suurus hiljem – ei tunne süümekaid, ei pea asjadega tegelema jne. Samal ajal saab tegeleda iseenda sees selle mõista püüdmisega, mis meid üldse paneb tarbima.

Mängi läbi edasine teekond

Samuti aitab, kui konkreetse eseme edasist kasutamist veidi läbi mõelda: kui tihti ma seda kasutama hakkan, kas rõõm sellest püsib kauem kui vaid esimesel korral, kas selle kasutamine on tülikas (näiteks riideid saab ainult keemiliselt puhastada) jne. Võib selguda, et korra rõõmu majja toov osutub väga nõudlikuks külaliseks.

Hinda jälge

Ükski asi ei sünni ega sure sel hetkel, kui ta riiulist korvi jõuab või kodust välja visatakse. Eelneb tootmine ja järgneb ideaalis taaskasutus, mis kõik kulutavad ühiseid ressursse. Kas ühekordne elamus õigustab seda?

Lihtsalt ütle „ei“

Palju asju jõuab minuni minu algatuseta: kingid, firmanänn, turundusesemed jne. Ent siin aitab näiteks nännist keeldumine ja semudega kokkulepe, et kingitakse elamusi. Viimane jääb paremini meelde ka.

30/12/2017
Julgus alustada, julgus lõpetada

TEKST ANU TOOM, teetegija ja sisearhitekt
FOTOD GRETE MÄGI

Olen 15 aastat sisearhitektina töötanud ning esteetika ja elustiili disainimine on minus alati kirge tekitanud. Teeni jõudsin loomulikult. Isiklikel põhjustel, omaenda tee läbi, mida käinud olen. Viies tähelepanu rohkem enda sisemusele ja olemise võlule. Olen veendunud: et olla päris teemeister, peab tegema palju, palju teed. Ja et teed peab jagama.

Üks mu paljudest unistustest oli kunagi luua Eestimaa lillede teekohvik, aga see mõte arenes edasi ja sündis hoopis maailma teedega teetuba Tallinna vanalinnas – OM Bohem. Varem ma ei osanud nii suurelt mõelda. Ma tänan oma saatjaid elus, kes eneselegi teadmata on minu sisse nii palju hullust ja entusiasmi kasvatanud.

Mulle on alati meeldinud väljakutsed, erinevate maailmade loomine. Need toovad kaasa küll suuremaid eneseületamisi, nõudmisi ja riske, aga kui ei julge, ei otsi, siis ei koge ega saagi aru, mis on oluline. Olen alati olnud suur iseotsija. Nii on kogemused vahetud ja loovad sügavama käekirja ka loomingulisel teel.

Olen mõistnud, et väsin alustatud asjadest mõne aja pärast ära. Olen tühi anum, mis vajab täitmist. Kui väsin, tuleb oma patareisid laadida, midagi muuta, liikuda edasi. Tuleb leida uusi viise. Ja vahel endalegi ootamatul viisil muutustega kaasa liikuda.

OM Bohemi teetoa lood algasid kaks aastat tagasi ja lõppesid selle aasta juunis. Minu jaoks oli siis tunda muutuste tulekut – seda näitasid mitmed füüsilised märgid – ja tundsin, et on vaja nendega kaasa liikuda. Alguses kahtlesin, kuidas saab nii ilusat asja lõpetada, inimesed ju vajavad seda, aga otsus tuli kiiresti. Siiani aga arvan, et kui kõik kohvikud oleksidki teetoad, oleksid inimesed rahulolevamad ja õnnelikumad.

Teest

Tee joomine on aja võtmine, aga võib olla ka inspiratsioon. Minu jaoks tähendab tee joomine ennekõike lihtsaimat viisi olla tänulik.

Kui joome sagedasti teed, tunneme tänutunnet kõige ees.

Teed ei saa juua „poosiga“ nagu veini või prosecco’t või kohvi.

Teed saab juua lihtsalt ja jäädes iseendaks. Tee toob inimesed iseenda juurde tagasi.

Tees ei ole ainult meeleline nauding ehk lihtsalt hea maitse, tees on veel midagi – tee hõlmab endas kõiki ülistusi. Sageli kardame ülivõrdes kirjeldusi, aga tees tõepoolest sisaldub nii loodus, ajalugu, tehnoloogia, inimsuhted, eri kultuurid, usk, pühadus kui ka lihtsus, milles seisneb terviku tajumine.

Teed tehes on kohalolu ja keskendumine. Teed tuleb teha hästi, olles täielikult kohal, nagu kõiki meisterlikult lihtsaid asju ja tegelusi.

Tee võib olla ka vahend, mille abil kohale jõuda sinna, kust algab Sinu uus Tee.

Tee võib olla puhkus millestki, mida on vaja rahule jätta.

Tees on kõik: muutumine, liikumine, areng, teadus…

Tee on jook, mis ühendab ja liidab paljusid kultuure ja inimesi maailmas.

Inimesed vahel jälgisid mind ja küsisid, mida ma teen, et nii ilus on. See ütleb kõik selle kohta, mida teed tehes tunnen: rahu, sisemist rõõmu ja usaldust.

Teetegija olemuses peab olema andmise ja jagamise soov. Armastada igapäevaseid lihtsaid tegemisi on ka mõneti „tee tegemine“…

Kodune koht

Teetoa kujundamine ja pidamine on päris kindlasti midagi muud kui näiteks kohviku pidamine ja loomine. Olen õppinud rohkem andma – teejagamise läbi on seda lihtne õppida. Pakkuma näiteks lihtsalt kuulamist. Teetegemine annab suurepärase pinnase vaimseks arenguks. Isegi pragmaatikutele.

Et tee inimesteni tuua, peab olema ruumis midagi, mis igale inimesele, olenemata rahvusest, kodutunde tekitab. OMis on kõikidel rahvustel oma kodu äratundmist olnud. Enamik ütleski, et nad on nagu kodus… Arvan, et selle äratundmise põhjus peitub kuskil sügavamal, mitte lihtsalt esemetes ruumis.

Usun, et seal, kus on armastus, on ka kodu.
Esemed lihtsalt illustreerivad meie tundeid.

OM Bohemi tulles ununes inimestel ikka aeg. Inimesed sõna otseses mõttes unustasid ennast OMi, esemetest rääkimata. Lugusid sündis OMi lühikese ajaloo jooksul mitmeid: alustades hommikul teetoa trepil istuvast väljaväänatud jalaga sakslannast ja lõpetades kärsitu rootsi ärimehega… Kui sind pannakse esimest korda kandiku ääres termosega endale teetseremooniat tegema, pisike klaaskann teepuruga ees, kohkub nii mõnigi. Mis mõttes tulen kohvikusse ja hakkan ise teed tegema? Ja mis mõttes valan mitu korda teepurule vettpeale?!

Eranditult kõik kliendid lahkusid õnnelike ja rahulolevatena.

Isetegemine teeb õndsaks

OMi on jäänud ööbima ka rändurist Korea tüdruk. Kuhu siis veel hädas jääda kui mitte teetuppa? OMi sai tulla ka pihtima, ja on seda tehtudki. Seal käisid ainult head inimesed koos. Näiteks maailmaränduritest teejoojaid, kes viibisid mitmeid kuid minuga koos teetoas teed juues. Need hetked on unustamatud.

Inspiratsioon

Inspiratsioon on midagi, mis tekib erinevates seisundites. Vahel justkui tunnen, et pakatan loovusest ja soovin midagi teostada. Seda lihtsalt ei saa tagasi hoida!

Kui hakkan märkama pisiasju, nagu imetilluke punane ämblik või lendlev prügitükk, teeleht, millel kummaline vorm, saan aimu ideede tekkimisest. Looduse värvid või kirju seelik, mis minust möödub, võib saada ootamatuks inspiratsiooniallikaks. Me kõik inspireerime üksteist.

Sisearhitektina inspireerib mind Elu ise oma kõige julmemal, ehedamal
ja ausamal moel, sealhulgas Tee.

Teetegijana inspireerivad mind inimesed. Lihtsad olemised ja vahel juhuslikud inetult ilusad silmapilgud. Vaatlemine ja püüd mõista, mis elu on ja mida me tegelikult vajame, et olla motiveeritult rahulolevad ja õnnelikud – see on kõige inspireerivam lähtekoht ja küsimus teetegijana, aga ka sisekujundajana.

Käekiri

Sisekujundajana on minu käekiri skandinaaviapärane, julgen ka öelda, et tugevalt isikupärane ja eklektiline. Usun, et heast eklektikast isikupära alguse saabki. Aga teekond hea eklektikani on väga pikk ja konarlik. Läbi Tee enda kogemise oli OM Bohemi teetuba kujundada loomulik ja kerge. Mulle meeldib tunnetada tegevusi ruumis ja püüda mõista, mida ruum ja inimesed päriselt vajavad. Ruumi juures oli kõige olulisem see, et inimesed unustaksid teeruumi sisenedes muu maailma – see oli peamine ülesanne.

Teede valikki oli eklektiline. Kõik teed olid head ja puhtad, minu kogemuse põhjal valitud, aga tulid eri kultuuridest – oluline oli tervik.

Töö – või lihtsalt elu?

Minu elus puudub tüüpiline tööpäev. Aastaid olen töötanud selle nimel, et esmaspäev on pühapäev ja teisipäev ka pühapäev jne. Aga rutiin on vajalik, et elu eredamad hetked paremini esile tuleks.

Elan bioloogilise kella järgi. Kui on suvi, ärkan kell viis-kuus hommikul. Kui pimedam aeg, siis hiljem. Siis viin oma suurima õpetaja, kuuese Sarah’ lasteaeda ja lähen oma toimetuste juurde: varem varustasin teetuba, küpsetasin mõned mandlikeeksid ja avasin uksed külalistele. See, mis jäi ukse avamise ja sulgemise vahele, oli absoluutselt alati nagu hea film. Teetoas oli alati midagi müstilist. Kui uks oli paokil, sisenesid inimesed vaikselt ja hiilides.

Täna, olles teises energias, on ka päevad teistsugused. Vaimsel pinnal lõikan läbi mustreid ja vaatlen, kuidas mu ellu ilmub imetabaseid uusi kogemusi. Võtan need tänuga vastu ja liigun edasi. Suures plaanis andmise osas on kõik sama. Sisearhitekti tööd teen samuti südamega ehk sooviga pakkuda tellijale parimat. Kasutan vaimseid õppetunde nii-öelda realistlikumal sisearhitekti alal. Üks toetab teist.

Hommik algab loova energiaga. Varase hommiku kolmetunniga jõuab palju tehtud. Ennelõunat ideede genereerimine, pealelõunal väljas inspiratsiooni kogumine ja erinevate materjalidega tutvumine.

Õhtusse jäävad lapse lasteaiast toomine ja kõik muud lihtsad, vaimu arendavad tegelused. Söögi tegemine, nõude pesemine, põranda pesemine, muinasjutu lugemine…

Rahul vähesega

Olla rahul vähesega – see on omamoodi raske ülesanne, aga vägagi isiksust arendav, saamaks aru, milles eluõnn seisneb. Esimesel talvel oli teetoas nii mõnigi kord otsekui laval hukkumise tunne.

Iga uue kontseptsiooni loomine on keerukam,
kui valmisolevat töötavat mudelit järgida.

Aga, olles ära tundnud põhjuse, selle eluteenimise aja vajalikkuse ja tähenduse oma elus, saab olla alandlik ja tänulik. Ja teades, kui muutuv on elu, mõistan, kui olulised on mõned hetked ja olukorrad minu ja teiste elus. Olen õnnelik, kui tean, et ükski hetk ei kordu ja iga hetk on parim just praegu.

Me soovime alati oma mugavustundes, et kõik, mis meile meeldib, jääks igavesti püsima… aga kõik on muutuv ja peabki muutuma. Hinges pesitsev ootusärevus päeva sündmuste ees paneb raskustest mitte hoolima ja edasi liikuma.

Elukunst

Minu unistused on alati täitunud. Üks minu õpetaja ütles kord, et ma olen meister oma unistuste täideviimises. Tõsi on – nii on kuidagi juhtunud. Tänaseks on ka minu suurim unistus täitunud ja see on oskus võtta kulgemist ja olemist terviklikult koos muutustega.

Oskus usaldades loobuda, lahti lasta. Oskus anda aega olukordadele, mis ise liiguvad omas rütmis. Õppida vaatlema, mitte kritiseerima. Lasta ennast ajale jalgu jäänud „totakatest“ hoiakutest vabaks. Lubada ligi inimesed, kes mingil põhjusel peavad mu lähedal olema. Aktsepteerida neid sellistena, nagu nad on.

Elu on müsteerium. Kõik minu unistused on täitunud ja täituvad edasi. Olen tänulik.

Oskus lõpetada

OM Bohemi teetuba on tänaseks uksed sulgenud. Sain aru,et olin kasvanud välja asjast, mida loonud olin, nii pidin ühel päeval olema valmis muutuseks. Tundsin, et ei saa enam oma tegevuses siiras olla ja samas energias edasi tegutseda, nii tuli minna uue energiaga edasi. Liikuda edasi, sest nii ongi õige elada! See pole läbikukkumine, pigem oskus lõpetada, lahti lasta, ära tabada, millal aeg on selleks küps.

Armsatele klientidele ja teejoojatele ütlen vaid seda:

kui teetoa uksed on suletud, algab teekond sisemaailma.

Teed pakun endiselt oma külalistele oma kodus ja kõigile veebipoes. Ja seni, kuni uut füüsilist teetuba ei ole veel sündinud, korraldab OM Bohem vaikivaid teeõhtuid, mis on avatud kõigile.

Üks väike lugu ka:

Väike buddha pakkus ärritunud, ärevil samuraile teed, mis oli leige, mahe ja värskendav.
Teisel korral, kui samurai oli väsinud ja kurnatud, pakkus väike buddha sama teed, mis oli kibe, mõrkjas ja ergutav.
Samurai hõikas mõlema tee peale: oo, milline teemeisterlikkus!

Proovin minagi vaadelda ja mõista Inimese – ja mitte ainult lähedase – muutlikku loomust ja pakkuda neile just seda teed, mis neile hetkel tasakaalustav ja sobiv.

30/12/2017
Kauaoodatud vipassana

TEKST ANANDA DAS
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Kauaoodatud vipassana kursus jõudis üha lähemale. Iga päevaga kasvas mu meeles hirm, samal ajal tundis osa minust kaelevust ja uudishimu. Mis küll hakkab juhtuma nende kümne päeva jooksul, mil me peaaegu ei söö, ei räägi üldse ning isegi ei loo teiste osalejatega silmsidet?

Niisiis sõitsime rongiga Jaipuri, kust võtsime takso Dhamma Thali Vipassana keskusesse. See asus kiirustava linna servas roheliste mägede vahel ääretult rahulikus ja vaikses ümbruskonnas, kus lokkas loodus ahvide, paabulindude ja teiste eri liiki lindudega.

Keskuse keskmes oli kaunis Pagoda-nimeline budistlik tempel. Esimestest hetkedest alates tundsin end sellesse rahulikku paika saabudes hästi. Registratsioonis meid juba oodati, täitsime paberid ja meid juhatati kenadesse kahestesse tubadesse, kus olid voodid ja tekid.

Meile anti veidi aega enda sisse seadmiseks ning paluti seejärel tulla söögisaali tassile teele. Istusime ja jõime teiste osalejatega üheskoos mõnusat kuuma teed. Seejärel paluti meid meditatsioonisaali, kus alustasime vaikimisega ning toimus meie esimene tunniajane meditatsioon. Meile selgitati ülima põhjalikkusega, kuidas mediteerida ja mida mediteerimise ajal sisemiselt teha.

Kursus oligi alanud. Järgmisel hommikul pidime ärkama kell 4.30, et alustada kursuse esimese päeva esimese meditatsiooniga. See toimus nõnda, et istusime suletud silmadega mitte midagi tehes, lihtsalt jälgides oma hingamise kulgu, hingates loomulikult, ilma pingutamata. Ei midagi muud. Ja igakord, kui meel sekkus, hakates mõtlema kõiksugustest asjadest, pidin ma seda märgates tulema tagasi oma loomuliku hingamise vaatlemise juurde, isegi mitte mõtlema selle peale, et jälgin oma hingamise voogu, vaid lihtsalt lakkamatult vaatlema ja vaatlema ja ei miskit muud.

See oli meelele väga keeruline, kuid midagi muud polnud ka teha, kui lihtsalt istuda ja jälgida, kuni nad löövad kella ja sa võid avada oma silmad ja teha väikese pausi, enne kui järgmine meditatsioon algab. Vaheaegadel võis juua ingveriteed, jalutada või puhata oma toas. Kuid raamatute lugemine, rääkimine või ükskõik milline muu suhtlus teiste osalejatega polnud lubatud. Peale tunniajalist pausi algas järgmine meditatsioonisessioon ja me istusime taas suletud silmil ja jälgisime. Ja nii kuni järgmise vahepausini, mil saime juua teed ja võtta kerge hommikueine ja nõnda edasi kogu päeva kuni kümneni õhtul.

Mulle tundus, et see pani minu sees midagi liikuma ja minu meeles tekkis ka päris tugev vastuseis, aga minu pühendumus need kümme päeva lõpuni kaasa teha oli samuti võimas.

30/12/2017
Ka täiskasvanutel on jõuluootused…

Soovin et sinu jõuluootused läheksid täide! Ja kui nad ka päris täpselt täide ei lähe, oleks ikkagi oskust rõõmustada!

Ilusat jõuluaega!

20/12/2017