Ostukorv

Category: Elu

  • Puhas keemiavaba ihupesu

    „Et ei peaks noksi keemiavanni pistma,” oli hea sõbra ammendav põhjendus, miks teadliku elustiili poe kaubavalikus kindlasti meeste aluspesu olema peaks. Ja tõsi ta on, aluspesu on meie nahale kõige lähemal ja muidugi tahaks, et see meile kahjulik ei oleks. Seepärast on oluline valida kõige puhtamatest materjalidest aluspesu, aga ka ööpesu ja voodilinad.

    Ketipoodide aluspesu võib sisaladada näiteks ftalaate ja perfluoritud kemikaale, mis häirivad hormoonide talitlust ning kangast vähem kortsuvaks muutvaid formaldehüüde, mida seostatakse kasvajatega. Vaata 2 lihtsat soovitust, mille põhjal valida tervisesõbralikku pesu.

    Lihtsad nipid tervisesõbraliku pesu valimiseks:

    1. Jälgi sertifikaate:

    • Oeko-Tex Standard 100 testib tooteid (nii tööprotsessis olevaid kui valmistoodangut) legaalsete ja illegaalsete kahjulike kemikaalide osas, enamlevinumatest nt asovärvid, kaadmium, nikkel, pentakolorofenool.
    • GOTS tagab, et kogu tekstiili tarneahel on orgaaniline ja vastab sotsiaalsetele kriteeriumitele.

    2. Vali alternatiivseid materjale:

    • nagu bambus, eukalüpt (Lyocell, Tencel), sojakiud jt. 

      Foto: Teadliku elustiilipood Slow 

  • Võluvalt rustikaalne Kuuba

    TEKST MARJU RANDMER-NELLIS
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS JA ELAR NELLIS

    Mille poolest erineb Kuuba ühiskond kõige rohkem nn lääne omast? Vastus peitub sõnas autosuficiente. Iseseisvus ja sõltumatus on meil nii ihaldatud omadused: on ju positiivne oma eluga ise hakkama saada, ootamata abi väljastpoolt. Kuubalaste jaoks kätkeb see sõna aga ka ülbuse, liigse enesekindluse ja egoismi noote. Teistele kogukonnaliikmetele toetumine on kuubalaste jaoks elementaarne ning edu, millele peetakse läänes jahti üksikisikuna, tähendab siin saareriigis miskit kogukonnana saavutatavat. Või vähemalt on see pikalt nii olnud – viimaste aastatega järjest lõdvemaks muutunud piirangud eraettevõtlusele on toonud linnatänavatele lisaks diislivinele ka kapitalismihõngu.

    Tihedaid kogukonnasuhteid ja üksteisest sõltumist märkab Kuubal igal sammul. Juba majadki on nii suuremates kui väiksemates asulates ehitatud üksteisele väga lähedale, akendel puuduvad enamasti klaasid, heal juhul katavad neid vaid puust sirmiribad – nii kostab tuppa jutuvada naabri söögilauast ja tänavalt möödujateltki. Välisukski hoitakse tihti avali, et möödujale elutoast teleri eest tervituseks viibata või ta sisse hõigata ning näiteks ehituse käigus järele jäänud materjale edasi pakkuda.

    Mööda linnatänavaid vuravad varahommikutel ja õhtutel ratta taha aheldatud järelkäruga värskete saiakeste ja sibulavanikute müüjad, tavaliselt nooremapoolsed mehed, kes juba kaugelt oma signatuurlaulu või -hõisetega tulekust märku annavad. Nii teavad naised kodudes õigel ajal kitli väel välisuksele tänavamelu vaatlema ja kaupmeest ootama tulla, et siis peagi kilekotitäie värskete kuklitega, üks juba enne tuppa jõudmist põses, jälle toimetuste juurde naasta.

    Kuulsad Ameerika autod pärinevad revolutsioonieelsest ajast, mil Kuuba ja Ameerika Ühendriikide suhted olid veel head. Kuigi masinad paistavad väljast originaalilähedased, vahetati kapoti all põrisevad bensiinimootorid 90ndate lõpus massiliselt kulude kokkuhoidmiseks diiselmootorite vastu. Tänavad on seetõttu praegu palju mürarikkamad ning tihti täidetud halli tossuvine ja diislivinguga. Kuid olgu tegu vana ameeriklase või 70ndatest pärit Lada või Moskvitšiga, mis tahes mootorsõiduk on kuubalase jaoks tõeline varandus. Ka mitukümmend aastat vanu autosid müüakse väga kalli hinnaga, kuna need võimaldavad hästi teenida – taksojuhina ei ole sugugi võimatu ühe päevaga pista taskusse ühe Kuuba keskmise riigitöötaja kuupalk. Niisiis pole kapoti all nokitsevad või parasjagu mosset läikima löövad mehed melurikastel agulitänavatel sugugi erandlik vaatepilt. Autosid hoitakse kui silmatera ning pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele, nii toidab üks masin mitut generatsiooni.

    Enne Kuubale minemist olime kuulnud ütlust: „Sul on vaja vaid üht kontakti.“ Esimesest peatuskohast järgmisse sihtpunkti saimegi pererahva tutvuste kaudu. Ja nii igas uues peatuskohas. Kuna üks põhiline sissetulekuallikas ongi Kuubas turism, tegelevad taksoteenuse ja kodumajutuse pakkumisega paljud. Casas particulares, mida võiks pidada riiklikult kontrollitud ja standardiseeritud Airbnb-laadseks kodumajutussüsteemiks, toimib väga hästi ning ühes sellises peatudes võid olla kindel, et seda pidaval perel on alati vähemalt kolm-neli sõpra, kes soovib sind sinu järgmisse sihtpunkti sõidutada või järgmises asulas öömajale võtta. Kuuba inimesed on väga lahked ja abivalmid: isegi kui keeleoskusest jääb vajaka, on nad siiralt rõõmsad, et sind võõrustada saavad, suhtlevad vabalt ning hoolitsevad külaliste eest hästi. Majapidamised, kes kodumajutusega tegelevad, on silmanähtavalt paremas seisukorras ning sealsed pered, tihti kolm põlvkonda ühise katuse all, saavad lubada endale ka kaupu nn valuutapoest, kust ei saa osta kohaliku rahaga, küll aga majutuse eest tasutud turistivaluutaga.

    Kodumajutus on kindlasti odavaim ning ka parim viis, kuidas ehtsat kuuba elu ja kultuuri kogeda. See kehtib ka toidu kohta. Kuuba köök on huvitav segu indiaani, kariibi mere, aafrika ja hispaania köögist. Kui hommikuks ja lõunaks haaravad kohalikud mõnest tänavatoiduputkast lihtsa ja odava juustuvõileiva või klaasikese värskelt pressitud suhkruroomahla purustatud jääga (guarapo frio), siis õhtusöök on kuubalaste kõige tähtsam söögikord. Ka meie selle reisi maitse elamused pärinesid peamiselt pererahva valmistatud rustikaalsetest õhtusöökidest – alates musta oa supist, traditsioonilisest köögiviljahautisest caldosa’st, küpsetatud jahumaniokist ja -banaanist, lihtsast kapsa-tomati-sibulasalatist kuni kanafrikassee ning riisi ja ubade kõrvale pakutud erinevate kastmeteni. Tingimata lisas eksootikat einestamine paik – kord katuseterrassil, nööril lehviva pesu ja merevaate seltsis, siis jälle maja hoovipoolsetes avatud köökides, kus siblisid ringi nii pererahva enda kui naabritegi kanad.

  • Kuidas teha õigeid otsuseid?

    TEKST MERIT RAJU
    ILLUSTRATSIOONID JEVGENI KRASSI

    Otsused, mida me teeme, ongi alati õiged. Selles hetkes. Meie jaoks. Meie ülesanne on kindel olla, et need on tehtud arukalt ja suures plaanis isiklike eesmärkidega kooskõlas ning südamerahu silmas pidades. Siis ongi kõik hästi ja saab veel paremaks. Kuidas langetada selliseid otsuseid, et süda oleks rahul?

    Vahel on otsustamisele eelnev tõeline kahtluste piin. Mu poeg oli kaheaastane ega ühtki ööd ilma minuta veel veetnud, kui mul tuli minna Indiasse. Minu põhimõte oli pakkuda talle esimestel eluaastatel palju oma lähedust, et temas areneks sisemine turvatunne võimalikult tugevaks. Reis pidi kestma vähemalt kümme päeva. Minna üksi või minna lapsega? Mõlemad valikud tundusid halvad – juulikuus oli Indias 39 kraadi kuuma, mu laps on aga hoopis külmalemb. Aga minna oli tarvis ja just siis. Tajusin, kuidas mõtlemisest polnud selles protsessis väga palju abi: ikka ja jälle viis see mu ahastusse – kas valida üks või teine halb?

    Ühel õhtul otsustasin sõpradega arutelu järel, et lähen üksi. Tekkis peaaegu eufooriline meeleolu, kergendus millegi valimisest, aga öösel hakkas südametunnistus vaevama ning hommikuks oli selge, et pean siiski valima oma südamerahu ja sellesama, oma peamise, lapsele läheduse pakkumise põhimõtte ning võtma lapse kaasa. Ma ei kahetsenud seda otsust kordagi, kuigi nägin, kui raske tal vahepeal selles kuumuses ja ühissõidukites oli.

    “Situatsioon, milles oled praegu,
    on sinu minevikus tehtud otsuste summa.”

    Valikuid on tulnud teha läbi aegade kõigil ja igal pool ning tänu sellele on ka tarkust ja mõtteid sel teemal õnneks palju.

    Olulisele lähemale

    Hingele Pai ajakirja kaasloojale Marju Randmer-Nellisele on väga pakkunud huvi, kuidas sellele teemale lähenetakse eri kultuurides ja elufilosoofiates ning paistab, et nii iidsetest idamaade õpetustest kui ka tänapäeva lääne juhtimisraamatutest jookseb läbi üks ja sama niit: situatsioon, milles oled praegu, on sinu minevikus tehtud otsuste summa. Ja sinu tulevik sõltub sinu praegustest ja edasistest valikutest. Kui soovid tulevikus jõuda teatud punkti, tuleb juba praegu hakata tegema valikuid, mis selle eesmärgini jõudmist toetaksid. Lühidalt öeldes: sinu langetatud otsused peavad olema kooskõlas sinu kaugemate eesmärkidega.

    Lihtne ja loogiline, kuid praktikas ei tea me sageli, kuhu üldse liikuda ja jõuda soovime. Mis on elus suurem eesmärk ja siht? Otsuste langetamine iseenesest ei jää eesmärgituse taha, kuid arukate ja tõeliselt efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja teadvustada oma eesmärke. Kerge on takerduda igapäevastesse toimetustesse, olla pidevalt hõivatud ja siiski olemata kunagi päriselt tõhus, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

    Nii toob Marju oma mõjutajatest välja näiteks iidsete veedade uurija ja joogaõpetaja Rod Strykeri ning menuka raamatu „Väga efektiivse inimese 7  harjumust“ autori Stephen Covey, kelle õpetustest võib leida kattuvaid sõnumeid: igaühel meist on oma unikaalne eesmärk elus ning selle saavutamisel on abiks nn isiklik põhiseadus, missioonilause, dharma-kood, kreedo – kuidas keegi seda nimetada soovib. See nn isiklik põhiseadus keskendub sellele, 

    kes sa tahad olla ja mida soovid saavutada
    ning missugused on need väärtused ja põhimõtted, 
    millele sinu olemine ja tegevused põhinevad.

    Nagu riigi põhiseaduski, on ka sinu isiklik põhiseadus suuresti muutumatu, kuid aeg-ajalt võib sinna teha täiendusi või täpsustusi.

    Eri õpetustes öeldakse veel kui ühest suust ka seda, et me ei saa leiutada endale missiooni, eluülesannet, põhiseadust. See on igaühel juba olemas, pigem on meie ülesanne see kiht-kihilt avastada. See protsess võib võtta nädalaid või kuid. See on sinu tulevikunägemuse ja väärtuste väljendus ning sellest saab mõõdupuu, mille abil hindad kõiki valikuid ja olusid oma elus. Kui viid oma käitumise isikliku põhiseadusega kooskõlla, pole sa enam lükata-tõmmata kõigest, mis elus juhtub või mis teised arvavad. Sul on oma joon, oma eesmärgid ja seda teadvustades leiad endas meeletu tahtejõu ja pühendumuse. Sinu põhiseadus on nagu ankur, millele saad toetuda segaduses olles ja emotsionaalsel hetkel. Oma põhiseadust täites pakub elu enim rõõmu ja rahulolu.

    Üldiselt soovitataksegi otsused langetada selle põhjal, mis viib meid oma olulistele eesmärkidele lähemale. Ingvar Villido mainib oma audioloengus „Kuidas teha elus õigeid otsuseid?“ otsustega venitamist, mida me liiga sageli enese kahjuks teeme, pannes elu ooterežiimile. Tegemata otsused kurnavad ja tehtud otsused annavad energiat juurde, kergenduse, teadmise, suuna.

    Eesmärkidega kooskõlas

    Selle artikli kirjutamise ajal pakkus üks mu sõber, et soovib osaleda ühes mu kavandatavas ettevõtmises. Kuigi olin algusest peale ette kujutanud, et pean seda tegema üksi, ei tabanud ma nüüd kohe ära, et ka see oli minu valiku või otsuse küsimus, pigem oli mul mõttes: „Mida ma talle vastan?“

    Märkasin, et niipea kui emotsioonid (nagu hea sõbra palve) on asjasse segatud, on otsustamine keerulisem. Aga meie suhtlus selle sõbraga on alati olnud siiras ja hoidev, pidin olema temaga (ja endaga!) lõpuni aus.

    Võtsime paar päeva aega, pidin vaatama sügavamale enda sisse, et ma ei teeks seda, mida ma sageli teen – midagi teiste pärast või nende jaoks. Mis see on, miks ma ei taha ei ülesandeid, kohustusi ega ka sissetulekut ja kulusid jagada? Seda valikut dikteerisid mõned varasemad kogemused: aastatega võib muutuda nii mõndagi igal osapoolel. Kas see on ka praegu kohane? Rääkisin ka ühe teise naisega tema kogemusest ühisettevõttega (kui raske oli sellist naist leida!). See kinnitas mu kogemust. Kõige parem on olla rahaliselt sõltumatu.

    Sain aru, et rahaliselt asjade lihtsana hoidmine ongi üks minu põhimõtetest, eesmärkidest, ja see meeldib mulle. Ja sellele truuks jäädes on mul oma sõbrale ka kindel tunne „ei“ öelda.

    Ja oligi! Ta oli väga mõistev ning minul oli hea ja kerge tunne, sest teadsin, et ei lükka teda tagasi, vaid valin ennast ja seda, mis on mulle oluline. Ega tee teistele meele järele olemiseks midagi, mis mulle tegelikult ei sobi. Ega ka ütle „ei“ ilma läbi mõtlemata ja endale teadvustamata, mille pärast ma tegelikult seda teen.

    “Peame püüdma timmida oma otsuseid, oma suuri eesmärke,
    olulisi põhimõtteid ning arukust, südamerahu ja rõõmu silmas pidades,
    aga lõpuks on ikkagi kõik otsused õiged. Omas ajas.”

    Kangestumine või rabelemine

    Vahel võib olla otsus juba tehtud ja sellega rahu südames, aga just enne suure otsuse praktilist jõustumist, kui pole enam tagasiteed, tekib mingi kangestumine või rabelemine.

    Näiteks Hingele Pai ajakirjaga oli meil hästi selge visioon ja tunne ja teadmine, aga enne selle teatega avalikuks tulekut ilmnes ikkagi mingi ärevus, värin, ebakindlus.

    Aga ma teadsin varasemast, et see läheb üle. See tulebki enne suurt hüpet tundmatusse. See on meie ratsionaalne, aga kahjuks piiratud meel, kes niimoodi meiega manipuleerib. Ja tal võib ka õigus olla, ta lihtsalt tahab meid valust säästa, minevikuandmete põhjal. Olen leidnud, et hea on mõelda enda jaoks läbi oma otsuse miinuspooled, nii-öelda must stsenaarium (näiteks finantsiline). Siis saab rahulikuma meelega olla selle otsuse jõustumise igas hetkes, ka musta stsenaariumi korral.

    Aga varasematest kogemustest saab ammutada ka eneseusku tänaste otsuste tegemiseks. Kui on päris selge visioon, tunne, et ei saa enam olla seda täitmata, siis selle ära tegemine on tegelikult olnud täiesti turvaline. Kui anda endast parim.

    Keskendumata otsustamine

    Sain e-kirja enda jaoks usaldusväärselt mõjuvalt organisatsioonilt, kes oli mu profiili leidnud töövahendussaidilt. Nad soovisid ID-kaardi värvilist kahepoolset koopiat kõrge resolutsiooniga, et „kaaluda, kas kutsuda mind mulle sobivale positsioonile intervjuule“. Saatsin koopiad ära ja järgmisel päeval sain töövahendussaidilt kirja politsei hoiatusega, et see oli libaprofiiliga tööandja ja olin langenud pettuse ohvriks.

    „Kuidas ma nii rumal võisin olla?“ kerkis mu mõtetesse sel päeval mitmel korral. Keegi ei saada ju oma ID-kaardi kahepoolset koopiat (võltsinguks sobivalt kõrgresolutsiooniga) meili teel võõrastele! Kahetsesin ja kahetsesin, kuni taipasin, et kõik on väga lihtne: ma lihtsalt ei teinud arukat otsust. Ma küll tegin oma parima sel hetkel, väsinuna, natuke pärast südaööd, mõeldes, et see on veel viimane asi, mis ma arvutis teen. Ma ei teinud oma Google’i otsingut ega saanud teada, et see organisatsioon Eestis ammu enam ei tegutse.

    Ai-ui-ai. Oleks-poleks. Teate küll vahel seda kahetsust. See tegu polnud arukas ja seda võimendas hästi läbimõeldud petuskeem. Aga oluline on tunnistada, et ma ei saanud sel hetkel paremat otsust teha, see oligi mu parim.

    Villido räägib eelpool nimetatud loengus samuti, et enamik inimesi, kes on valiku teinud ja hiljem kahetsenud, pole realistid. „Kahetsejad ei arvesta fakti, et otsustamise hetkel nad ei teadnud, mis edasi saab. Enda arvates langetame otsustamise hetkel alati parima otsuse. Alati. Mis siin saab siis valesti olla? Mitte miski. See ongi reaalsus, tegelikkus: teha võimalikest parim valik, sest tulevikku ei tea,“ kinnitab ta.

    Jah, kindlasti peame püüdma timmida oma otsuseid, oma suuri eesmärke, olulisi põhimõtteid ning arukust, südamerahu ja rõõmu silmas pidades, aga lõpuks on ikkagi kõik otsused õiged. Omas ajas.

    ISIKLIK PÕHISEADUS
    ARUKAD OTSUSED
    OLULISTELE EESMÄRKIDELE LÄHEMALE
    ROHKEM RAHULOLU

    MÕTLEMIS- JA KIRJAPANEMISHARJUTUS

    Leia endale aeg, mil oled üksi ja pingevabas õhkkonnas,
    ning kirjuta paberile oma mõtted.

    • Milline peaks su elu olema, et saaksid elu lõpus öelda: „Jah, just sellist elu ma tahtsingi!“?
    • Millest sa unistad?
    • Mis on sulle tõeliselt tähtis, mis on sinu prioriteedid, mille valid alati esimeste hulgas?
    • Millised tegevused ja olukorrad teevad sulle kõige enam rõõmu ja tekitavad tunde, et oled oma sõiduvees?
    • Millised põhimõtted ja väärtused on sulle olulised?
    • Mis rollid sul elus on (abikaasa, isa-ema, laps, mees-naine, juht, kolleeg jne) ja mida sooviksid neis rollides saavutada? Vaata oma eesmärkidele igas rollis otsa ja mõtle, kas sa juba käitud nendes rollides nendele eesmärkidele vastavalt või mida saaksid teha, et oma käitumist eesmärgile rohkem vastavaks kohandada.

    Loe, tunneta ja analüüsi neid vastuseid, lisa midagi, kui soovid. Tee ring ümber 5–15 kõige olulisemale märksõnale. Nendest märksõnadest sõnasta enda põhiseadus-missioon-eluülesanne. Kuna igaüks on unikaalne, kujuneb ka sinu põhiseadus ainult sinu nägu, võtab sinule sobiva vormi ja sõnastuse. See võib olla luuletusena, paar lauset või poole lehekülje pikkune. See on sinu põhiseadus, sina tead, milline see peab olema.

    NB! Nn isikliku põhiseaduse sõnastamine pole kindlasti midagi lõplikku, tõenäoliselt on sul alguses sellest ähmasem aim ning alles ajaga asud seda viimistlema ja täiendama. Sest sa isegi muutud ja õpid ning saad järjest täpsemalt aru, mis on sinu jaoks oluline.

  • Rännakute algus

    Rännakute algus

    TEKST ANANDA DAS
    ANANDADASYOGA.COM

    Tundsin ühtaegu kergendust ja suurt pelgu, kui 22 aastat tagasi kahekümneaastasena esimest korda elus oma mugavustsoonist välja astusin ning sünnilinnast Delhist rännuteele asusin – mul polnud aimugi, kuhu ja kui kauaks ma lähen ja kas üldse naasengi senise elu, linna ja oma sünnipere juurde.

    Mu südames oli ometigi selge tunne, et sellest juba astutud sammust pole tagasiteed. Võtsin endaga kaasa veidi säästetud raha, millest arvasin paariks kuuks piisavat. 

    Jõudsin Gokarnasse – uskumatult kaunisse väikelinna Lõuna-India läänekaldal, kus on sündinud elevandipeaga jumalus Ganesha. Linna lähistel asub ilus rand, mida tuntakse Om rannana, kuna ta on om-märgi kujuline. Om on üks hinduismi tuntumaid sümboleid, millel on sadu tähendusi. Üks neist tähendab universumi häält.

    Järgmiseks neljaks kuuks said ookean selles hüppavate delfiinidega, kookospähklid, papaiad, banaanid ja iga sorti palmipuud tiheda lopsaka džungliga mu silmadele, kõrvadele ja kogu mu olemusele suureks naudinguks. Veetsin tund tunni järel päevi ja öid rannaliival istudes. Tajusin kuud, päikest, soolast vett, kuulasin lakkamatult laksuvaid laineid, jälgisin igiliikuvat taevast ja Linnuteed, eriti neil pimedatel öödel, mil kuu on kadunud. Mängisin öösiti tule ääres trumme, pesin end magusates allikavetes. Elasin tillukeses bambusest ja kookospalmilehtedest ehitatud hütis. Õnneks ei olnud elekter sellesse piirkonda veel jõudnud. Elu oli väga lihtne ja vähenõudlik.

    Mind ümbritses palju ilusaid inimesi üle maailma, kes olid tulnud Indiasse midagi otsima. Paljud neist tegelesid rannas jooga ja mediteerimisega. See haaras mu tähelepanu, arutlesin, mida küll otsib inimene, istudes kinnisilmi indiapärases poosis. Mu uudishimu kasvas ja see viis mind uute tutvusteni eri riikidest ja kultuuridest pärit väga mitmekesise taustaga inimestega.

    Elu muutus üha huvipakkuvamaks, rõõmustavamaks ning küsimusterohkemaks – ma tundsin end nagu väike laps, kes säravil silmil vaatab uue seikluse poole, avastamas täiesti uut maailma. Seda poissi, kes oli alles äsja Delhist lahkunud, ei olnud enam.

  • Lihtne mulla saladus

    Lihtne mulla saladus

    TEKST LIINA JÄRVISTE
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Õnn ja elu on siin planeedil Maa väga maine ja maitsev. Võiks isegi öelda, et suisa mullane.

    Hoolimata kõikidest inimkonna leiutistest ja saavutustest võlgneme oma elu ja olemasolu 15-sentimeetrisele mullakihile, mis katab kogu maakera (ja tõsiasjale, et sajab vihma). Ilma mullata poleks meil võimalik kasvatada toitu, mida oma eluks vajame, ning mullakihi viljakusest sõltub saagikus.

    Muld ja mulla tervis on elu alus, sellest sõltub meie eksistents. Loodan, et inimkonnana jätkub meil kollektiivset tarkust pöörata ümber metsade raiumise, intensiivpõllumajanduse jmt protsesside tagajärjel toimuv muldade erosioon, mis on maailmas muutumas väga tõsiseks probleemiks.

    Aga kuhu jääb siis õnn? Aiapidamine toob õnne õuele. See on nüüdseks ka teaduslikult tõestatud. Näiteks on tõestatud, et ühes supilusikatäies mullas sisaldub rohkem kui 50 miljardit mikroobi. Ühte nende tüvedest  nimetatakse Mycobacterium vaccae’ks, mis on justkui looduslik antidepressant.

    Oletatakse, et Mycobacterium vaccae võib stimuleerida serotoniini ehk ühe meie põhilise õnnehormooni tekkimist kehas. Serotoniin on neurotransmitter, mis muudab inimesi lõdvestunumaks ja rõõmsamaks. Just serotoniini madalat taset on peetud depressiooni, ärevuse ja bipolaarse meeleoluhäire põhjuseks.

    “Aias arenevad asjad ikka loomulikus,
    aastaaegade rütmis,
    mitte ei vilksa ekraanilt läbi.”

    Aednikud hingavad serotoniini tekkimist toetavaid baktereid sisse ning samuti sisenevad need bakterid inimese kehasse läbi väikeste marrastuste. Mullaga kokkupuute positiivset mõju serotoniini tasemele on võimalik tunda veel kuni kolme nädala jooksul.

    Loomulikult on aiandusega tegelemisel veel teisigi positiivseid mõjusid meie meeleolule. Nii päevavalguses viibimine kui mõõdukas füüsiline aktiivsus mõjuvad stressi maandavalt. Ka Eestis oleme läänemaailma heaoluriikidega sarnases olukorras, kus istumine on „uus suitsetamine“. Teisisõnu, tubane istuv eluviis on nüüd juba tervisele kahjulikum elustiiliharjumus kui suitsetamine. Värskes õhus viibimine ja enda liigutamine ennetab aga paljusid kroonilisi vaevuseid.

    Aiatöödesse võib suhtuda nagu külaskäiku vabaõhujõusaali. 
    Ainuke erinevus on see, et aias toimetamise eest 
    ei küsi keegi kuukaardi tasu. 

    Kui aias peale ilutaimede ka toidu kasvatamisega tegeleda, on suur tõenäosus, et inimese toitumisharjumused paranevad. Hooajalised värsked puu- ja köögiviljad ning ise endale toidu valmistamine mõjuvad tervisele hästi. Ja loomulikult aitab taimedega tegelemine meil tajuda elu ringkäiku ja imet. Aias toimetamine toetab hetkes olemist – kompimise, haistmise ja teiste meelte kaudu on lihtsam olla siin ja praegu, olla maandatud ja mitte oma hüplevate mõtete lõksus. Looduse ringkäik lausa sunnib elu aeglustama ning oma ümbrusega kontaktis olema. Aias arenevad asjad ikka loomulikus, aastaaegade rütmis, mitte ei vilksa ekraanilt läbi.

    Kõik see, mis on aias hea meile, on seda ka lastele. Uuringud on näidanud, et lapsed, kes on aiapidamisse kaasatud, söövad paremini. Lapsed, kes on toiduvalmistamisse kaasatud, söövad paremini ning on meelsamini valmis proovima kõiksugu aed- ja puuvilju. Aias mängimine on eriti väikelastele oluline, sest neil on vaja oma arenguks olla kontaktis kõikide looduselementidega.

    Aiatöödes osalemine annab lastele võimaluse mängida mulla ja veega, teha lõket ja põletada oksi, jälgida tuult ja päikest. Tundub, et ütlus „kui su elus on liiga palju draamat ja masendust, siis teed sa liiga vähe aiatööd“ peab paika ja on nüüdseks ka teadusliku tõestuse leidnud. Jääb vaid üle leida endale aialapp, rõdunurk või lillepott, mille eest iga päev hoolt kanda ja mille maitsvaid vilju nautida!

    Väike, aga suur laugupeenar

    Lukuaugupeenar (keyhole bed) kompostikastiga on hea viis ka väikesel pinnal muljetavaldavas koguses toidu kasvatamiseks, köögijäätmete komposteerimiseks ning mulla viljakuse hoidmiseks. Selline kõrgpeenar sobib hästi nii rõdu- kui aianurka. Peenra keskele pannakse metallist või plastist nõu, mille külgedele ja põhja puuritakse augud. Nende kaudu saab kompostist väljuda vedelik ning toidujäätmete juurde pääseda putukad, vihmaussid ja teised mullaelanikud, kes neid lagundavad ja peenramulda edasi viivad, samal ajal hoiavad piisavalt väikesed augud eemal närilised.

    Peenra põhja on hea panna vee äravooluks kive või oksi. Mina eelistan kasutada kuivanud lehti ja oksi, mis aeglaselt komposteeruvad ja annavad omakorda peenrasse toitaineid. Kompostri ümbrus ja peenar täidetakse umbrohuvaba mullaga.

    Peenrasse võib segamini istutada erinevaid taimi ja kultuure. Kui aiaruumi on vähe, on hea sellisesse peenrasse istutada maitsetaimi, salateid ja lehtköögivilju. Peenra võib teha päris kõrge ning selle ääred ehitada kas kividest või puidust.

  • Omas rütmis linnas ja looduses

    Omas rütmis linnas ja looduses

    TEKST JA FOTOD ELINA NAAN

    Mulle meeldib linnas elada, praegu, tõesti meeldib. Meeldib, et mu sõbrad on lähedal, et ma saan osta öko-croissant’e kümne minutiga kui isu. Et teed on piisavalt siledad rulaga sõitmiseks ning et kui ma korraldan argipäeva õhtul teetseremoonia, on inimestel võimalik pärast tööd aegsasti kohale jõuda.

    Mõistan, et suures plaanis on need väga väikesed detailid, ent kas suured pildid mitte väikestest hetkedest sünnigi… Hetkel poleks sellist elu, nagu ma praegusel perioodil soovin kogeda, võimalik elada maal. Ma mõtlen, üleni maal, kogu aeg. Oleme seda perega aastaid tagasi proovinud ning nagu katse tulemusest selgus, vajasin siiski sotsiaalsemat olemist ja tegutsemist, et end õnnelikuna tunda.

    Ent õnnelikuna ei tunne ma end ka siis, kui peaksin 24/7/365 linnas veetma. Täpselt sama kõrgelt hindan ma võimalust loodusesse sõita, oma pisikesse pelgupaika, eemale linnakärast ja kõikidest mugavustest. Kohta, mida võib-olla veel maakoduks nimetada ei saa, aga salapaigaks looduses küll.

    Juba kümme minutit metsa all või mere ääres jalutades muudavad meeleseisundit. Looduse ilu lihtsalt sunnib argimõtted, tülid, ebakõlad, kõhklused-kahklused taanduma ja puhast õhku hingates täidame end reaalse, päris (elu)energiaga. Sellisega, mida ei suudeta järele mediteerida üheski pealinna joogasaalis või luua teadlaste abil tipplaboris.

    Puhas loodus on luksus. Ja nagu üks sõber just mõni aeg tagasi täheldas: tänapäeval on pimedus luksus. Elame linnades, liigume betoondžungli asfaltradadel ja isegi öösel ei kustu tehisvalgus. Meie bioloogilised-ökoloogilised ja muidu loogilised kellad on täiesti pahupidi pööratud, me endi allakirjutatud ühiskondlike kokkulepete tõttu. Me vajame, vähemalt aeg-ajalt, looduse puudutust, metsarahvas, nagu me justkui olevat ju olnud… või oleme siiani?

    Nii et mõnus tasakaal linnasagina ning linnutiivaplagina vahel kosutab hinge ja annab võimaluse liikuda just sinna, kuhu parasjagu vaja. Vähemalt minuga on hetkel sellised lood.

  • Aegluse võlu

    Aegluse võlu

    Üle kõige kurdame ajapuuduse üle. Aega ei ole, nii kiire, üks pidev hullumaja, öeldakse. Kiirus on justkui linnainimese krooniline haigus, mille leevendamiseks kas ei võetagi midagi ette, arvates, et see ongi paratamatus, või siis ei osatagi enam teistmoodi. Ometigi ei tee kiirustamine inimest õnnelikuks, pidevalt tormavas olekus pole võimalik kogeda naudingut tegevusest ega võimalust tõesti süveneda, asju hingega teha. Kuidas saada oma (elu)aja peremeheks?

    Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi. Hea, kui jõutakse selle teadmiseni enne, kui hing on tasakaalust väljas või füüsiline tervis halveneb. Ja teadagi, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud.

    Muidugi, noorena ongi meil rohkem energiat ja vaja ennast tõestada, olemisi ja asju proovida, meie keha taastub veel hästi ja hing on alles otsinguteel. Paljud rabavadki, kuni tõesti on tervise pärast sunnitud elutempot aeglustama ning asjade üle järele mõtlema või elus kannapöörde tegema.

    Ühel päeval võime reisida kosmoselaevaga Kuule, aga selleks ajaks on inimene ehk juba unustanud, et tähti ja kuud saab imetleda selge ilmaga rahulikul õhtusel jalutuskäigul, luues kujutelmi, mis täidavad meie hinge avaruse ja vaimustusega. Kõik, mida tegelikult vajame, on hingerahu, hinge rahu…

    Elu peibutused

    Juba noorena määravad meie valikuid palju meie loomus ning lapsepõlveharjumused
    ja -keskkond. Aeglasema loomuga ning rahulikumas tempos kasvanuna võime tervislikuma ja ka targema valiku kasuks otsustada veel enne, kui pea täistuuridel ringi käima hakkab.

    „Tark ei torma“, on üks ütlemata tark mõte. Tormates teeme tihti läbimõtlemata otsuseid, võime olla eksitatud ja eksida väiksemates või suuremates asjades. Kiirustades pole aga meie fookus paigas.

    Aga vaid vähesed on kohe alguses targad. Elu kutsuvad virvatuled peibutavad, lisaks kihutab tagant vajadus olla edukas – ning edukas olemine tähendab ühiskondlikus mõttes eelkõige välist edu. Sisemist edu on raskem mõõta, välist on lihtsam eksponeerida ja nii on võimalik petta ära teisi… ja mõnda aega ka iseend.

    Miskipärast on inimesele ajast aega olnud oluline just teistele näitamine, enesetõestus läbi välise. Üks kõige tänapäevasem näide kiirusest ning väljapoole elamisest on sotsiaalmeedia tarbimine – praeguseks on Facebooki kasutajaid maailmas üle 1,86 miljardi. Ei kujutagi sellist arvu ette, eks ju?

    Kõik postitavad oma fotosid, videosid või arvamusi, millele loodavad saada ikka tunnustavat nupuklõpsu „like“. Tihtipeale näeme seal ilustatud pilte, mis ei pruugi olla reaalsusega sugugi vastavuses. Paljud otsivad fotoga tõestust oma välisele atraktiivsusele, mõni läheb ohtliku äärmuseni mõne tegevuse või trikiga, et ikka teistele näidata… Liiga paljud on sõltuvuses tagasisidest oma postitustele. See on tänapäevane meelelahutus, mis tegelikult räägib selget keelt: pöörame väga suurt tähelepanu välisele. Ja vajame kiiret tagasisidet. Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt. Mitte sellisel viisil.

    Kiirlahendused ei luba süveneda

    Paradoksaalsel kombel on tehnoloogia areng tekitanud olukorra, kus meil tegelikult pole aega ei enesele ega teistele. On võimalus jagada infot, mille puudust kindlasti keegi ei tunne, sest infovahetus on kiire, uudised on värsked. Ja mitte ainult uudistekanalid ei võistle omavahel kiiruses, oma intiimseimategi uudistega ei suuda oodata ükski sotsiaalmeediast sõltu- vuses olev inimene. Oleme juba harjunud, et isegi hea tuttava isiklikust sündmusest – kihlumisest, lapse sünnist või mis iganes muust olulisest – saame teada pigem sotsiaalmeedia kaudu kui silmast silma. Isiklikud õnnitlused tulevad elektroonilisel teel… Lihtne, kiire ja rohkem! Aga kas on sellel kiirel sõnumil siis sügavamat väärtust?

    Nähtavasti on lootusetult vanamoeline mõelda, et kaardi postitamine (veel isetehtud kaardi!) või õnnitluseks kokkusaamine oleksid energeetliselt märksa jäävamad mälestused kui need kähkukad ja kiired säutsud.

    Millal viimati saite päriselt kirjutatud kirja? Mitte arvutis trükitud dokumendi, vaid käsitsi kirjutatud kirja, postkaardi? Millal viimati ise sellise kirjutasite? Tänapäeva lapsed õpivad ammu enne klaviatuuril toksima kui käsitsi kirjutama. Laseme ise sellel juhtuda, sest tahame ajaga kaasas käia ega suuda vastuvoolu ujuda. Oma hüved tehnoloogilistel mugavustel on, aga ei tohiks unustada ka ehtsat ja loomulikku eluviisi ning endaväljendust. Ainus viis neid elus hoida, on teadlikult võtta aega, et teha vahelduseks midagi tõelise pühendumise ja loomuliku tempoga. 

    Kiirsuhete hind

    Kiirus iseloomustab tänapäeval eriti valusalt inimestevahelisi suhteid. Meil ei jätku enam rahulikku meelt, et kauem teisesse süveneda, tundub, et kõik peab toimima iseenesest. Kui see aga nii ei ole, loobutakse püüdest teist mõista, konflikte lahendada. Sest pole oskust ja pole har- jumust. Ning pole enam eeskujugi. Meie vanaemad-vanaisad elasid koos „kuni surm neid lahutas“, ehk veel ka meie emad-isad püüdsid seda eeskuju järgida, isegi kui see enam nii loomulikult ei õnnestunud.

    Oma põlvkonnas märkan, et lahutada on lihtne, ei vaevuta enam kaua pingutama, moes on kärgpered ja partnerite vahetamine. Suur osa sellest muutusest on tingitud loomulikult sellest, et naised on iseseisvunud, kõrgelt haritud ning mehe kunagine positsioon ja ka ülesanded on muutunud. Naisena rõõmustan loomulikult selle üle, et naine on vabam kui kunagi varem. Aga selle vabadusega on tekkinud samas ka enneolematuid võimalusi, tegevusi ja liiga palju kõike, mida inimene tegelikult ei vaja. Liiga palju kõike hakkab meie olemist koormama.

    Maailm on muutunud. Edukamaks, vabameelsemaks ja… kiiremaks. Ja ikkagi – kas inimesed on muutunud õnnelikumaks? Mis on tegelikult edukus, mis on tegelikult vabadus?

    Edukus ja vabadus

    Vastupidiselt esmasele ettekujutusele edukast inimesest, kellel on tasuv töö, head materiaalsed väljavaated, uhke väline fassaad, arvan, et te ei vaidle vastu väitele, et edukas inimene on eelkõige vaimselt ja füüsiliselt terve ning sisemiselt tasakaalus. 

    Aga vabadus? Kas raha eest saab tegelikult vabadust osta? Kuulsate ja rikaste inimeste elulood räägivad meile tihti vastupidist. Sul võib olla miljonite imetlus, samas võid olla seesmiselt ebakindel ning jõuda selles ummikseisus lausa enesehävitamiseni. Vabadus on hoopis see, kui inimene saab olla truu oma hingele. Kui ta saab jääda puhtaks ning isegi kui tal on minevikust koormavaid kogemusi, oskab ta need teadlikult vabaks lasta.

    Selleni jõudmiseks on meil vaja aega, sest meie hing vajab aega. Ta väärib seda. Vajame aega, et järele mõelda, et oma tunnetes selgusele jõuda, et pühenduda kogu hingest, et meie sisemus oleks ajaliselt sünkroonis meie tegevustega.

    Julgus muutuda

    Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meid kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab. Tundub, et iial varem pole olnud inimkonnas nii palju pidetust ja ebakindlust kui nüüdsel ajal.

    Rõõmustav on aga see, et ka vastassuunaline liikumine, teadlik tajumine, on ikkagi veel olemas ning meil on võimalus pääsemiseks! Kui meil jätkub tarkust ja julgust, mida muutused vajavad.

    „Julgeda, see tähendab kaotada hetkeks jalgealune, mitte julgeda, tähendab kaotada on geniaalselt öelnud Taani poeet ja filosoof Kierkegaard.

    Meist keegi ei tahaks ju kaotada iseend! See on kõige olulisem, mis meil on. Jah, kõige olulisem. Loomulikult on olulised ka teised inimesed, aga tasakaal saab alguse meist endist.

    Vajalik on leida aega, mis pühendatud iseendale. Sellest hakkame aru saama tihti just keskikka jõudes, olles jaganud palju energiat endast väljapoole. Igal inimesel on selleks erinevad jõuvarud. Kes annab tasapisi ja suudab ilma suurema väsimuseta terve elu nõnda anda, kes annab intensiivsemalt ja vajab sellest puhkust.

    Selge on see, et ei tohiks kaduda side kõige tähtsamaga. Iseendaga. Tahaksin lisada siia veel midagi – kõiksusega. Et meis võiks pidevalt toimuda puhastumine ja avardumine. Kui oleme tühjaks jooksnud või on meisse kogunenud negatiivsust, ei ole meil anda ei enesele ega maailmale.

    Need, kel on maamaja, teavad, et täiuslikku aeglust on võimalik kogeda just linnasaginast eemal, loomulikult aega peatades. Isegi kui teil on elektripliit, õhksoojuspump ja vesi torudes, on just ekstra mõnus tuua kuurist puud, kütta ahjud, teha süüa elava tulega pliidil, isegi vee võite söögitegemiseks tuua lähedalasuvast kaevust või allikast. Sest aega on. Kuhugi pole kiiret.

    Minu jaoks on meditatsioon parim viis meelte puhastamiseks. Aga see ei tähenda tingimata, et peame oskama end täielikult ja kõigest välja lülitada nagu tõelised joogagurud – jalutuskäik looduses, sobiva muusika kuulamine, toetava raamatu lugemine või ka unistamine, kõik see võib mõjuda meditatsioonina. Peaasi on jätta tavapärane rutiin ja kuulatada, mida see teistmoodi olemine meile toob, mida uut meis loob.

    Paljud loovad natuurid jõuavad selleni, et tahaksid rohkem vabadust, rohkem võimalust pühendumiseks, et nautida oma tööd ja tegevust, mitte rassida rutiinselt päevast päeva, kellast kellani ja seda raha nimel, suurema rõõmuta. Iseenda ja oma aja peremeheks olemine on oluline otsus ning loomulikult ka väärtushinnagute ja eneseusu küsimus.

    Korgid välja

    Tihtipeale on paljudes peredes ka koos olles päriselt koos olemine keeruline – kes on arvutis, kes vaatab telekat, vanemad askeldavad oma tegevustes või mõttemaailmades, lapsed jäetakse sageli omapäi ekraanide ette. Ollakse justkui koos, samas sugugi mitte.

    Üks tuttav pereinimene kirjeldas õhtut, mil neil elekter ära läks ning lõpuks sai pere tõesti koos olla – küünlavalgel mängiti lauamänge, meisterdati ja jutustati lugusid ning kõik olid elevil ja õnnelikud.

    Kas sunnitud elektritaolek oleks meie ainus võimalus veel üksteisega tõeliseks kohtumiseks? Usun, et piisaks, kui võtta selleks teadlikult aega. Aga samas, kui teist võimalust ei jää, on ju siiski võimalus lülitadagi korgid välja ning seeläbi taasavastada pere ühisenergia ja ühendus.

    Ülekantud tähenduses korkide väljalülitamine aitaks meil endid täielikult taaslaadida – mitte pideva meelelahutuse ja tegevuste najal, vaid sügavuti tunnetades, taandades kõik ebavajaliku ja keskendudes oma südamehääle kuulamisele. Sest südamehääl hakkab rääkima vaid rahus. Kui oskad seda aega endale võtta, võib see juhatada hoopis uutele, värskematele radadele. Huvitavatele teedele, mida arenguks vajad.

    Niisamuti on lood teistega koosolemisega. Kõiges peaks otsima kohalolekut ja sellest tulenevat loovat ühisenergiat. Aga see ei juhtu iseenesest, selleks peab olema teadlikkust. Teadlikult võtta aega nii iseendas tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks kui ka teistega suhetes. Nii näiteks võiks lülitada ühisteks söömaaegadeks välja arvutid ja telekad, panna käest nutitelefonid, ehk valida koos meeleolumuusikat mõne tegevuse taustaks või täielikult keskenduda omavahelisele suhtlemisele. Ja miks mitte ise teha koos muusikat?

    Silmast silma, südamest südamesse, ainult sellised suhted saavad olla tõelised. Ja kuigi peaaegu igas suhtes tekib aeg-ajalt arusaamatusi, on selge, et on vaja aega, mis tooks arutust.

    Tõeline armastus, mida kõik otsime, vajab ka ju eelkõige aega. Mitte kiirustatult langetatud otsuseid või hinnaguid. „Armastusega tehtud” tähendab ikka, et tehtud on hoole ja pühendumisega. Sellel on väärtust ja rohkem võimalust jääda püsivaks. Meenutagem neid rõõmustavaid hetki elus, mis on meie hinge jäänud… Kas pole need ikka olnud seotud hoolimise väljenduse ja tundega, et aeg nagu peatus? Kui hetkes oli aegluse võlu. 

     Foto: Mari-Liis Nellis

  • Meest sõnast?

    Meest sõnast?

    TEKST JESPER PARVE
    JESPERPARVE.COM
    FOTO (LAURA STRANDBERG)

    Minu sees on tõeliselt rahutu hing ja seetõttu pean pidevalt teel olema, nii olen liikunud korraga väga erinevatesse suundadesse ja avastanud üht-teist nii elu kui meeste kohta.

    Tegelen tänavatoiduga, uurin Eesti meeste tervist, teen giiditööd, korraldan reise, annan loenguid, kirjutan raamatuid, valmistan ette vestlusõhtuid, korrastan talu ja olen nii isaks kui meheks. Olen jõudnud sellise hargnemisega kohta, kus puhkan ühe rolliga teisest ja tõeliselt naudin seda. Minu jaoks pole enam „tööl käimist“, kuna teen kõiki valitud tegevusi mõnuga. Olen küll vahetanud 40-tunnise kontorinädala 70-tunnise ettevõtja töönädala vastu, boonuseks on aga vabadus.

    Erinevatesse suundadesse elamine tähendab ka suhtlemist paljude erisuguste inimestega. Olen hakanud tähele panema üht ebameeldivat nüanssi: mehe sõna tihti enam ei maksa. Olgu see siis lubadus helistada, meil saata, lahendada mõni probleem või lihtsalt kokkulepitud ajaks kohale tulla. 

    Mitmeid lubadusi ei täideta ega öelda selle põhjustki. Kuid mina olen oma tegevuses ja liikumises järgmise sammu üles ehitanud just selle mehe lubadusele. Kui ma pean seetõttu oma elus sammu tagasi tegema, ajab see kuradi närvi. Kõige kõvem asi, mis siin ilmas maksab, on ju su sõna! Vanasti polnud paljudel peale ühe paari riiete ja muldpõrandaga osmiku midagi, aga kui ta oli raudkindel sõnapidaja, oli ta küla kõige kõvem vend.  Sõnapidamine on esimene asi, mille järgi meid ka täna hinnatakse. Või?

    Mind on see teema pikalt kriipinud ning sattusin seda arutama ka ühe naisega, kes pani mind asja nägema veel teisestki vaatenurgast. Nimelt pean mina sõnamurdjatega siiski harva kokku puutuma ja nendes pettuma, aga nende naised kogevad seda päevast päeva. Mõistsin, milline piin see võib olla.

    Muidugi on ka mul juhtunud, et olen midagi lubatut tegemata jätnud või on kojutulek hilisema peale veninud. Nüüd mõistan, millise süldi mulje see on minust jätnud. Katsun katteta lubadusi enam mitte välja anda. Mehed, tulge ka minuga ühte paati: teeme liikumise „luba poole vähem, täida poole rohkem“. Sellele tuleb järele austus väljastpoolt, aga ennekõike hakkad sa ise ennast palju rohkem austama. Ja selle pealt saab juba mägesid liigutada.

  • Suvi, helluse aeg…

    TEKST HEDVIG HANSON
    FOTO MARIS OJASUU

    „Selles öös nii palju oli valgust
    õisi tasa langes meie eel
    kaste hõbedana paitas jalgu
    liugles mustjaid varje tiigiveel…“

    Need on Ilmi Kolla romantilised luuleread, mis inspireerisid mind kord tegema neile sõnadele laulu. See on üks õrnemaid laule, mis olen kirjutanud. Selles on nii palju helgust, hellust, usku, armastust. Seda esitades tunnen, kuidas ise saan olla helgem, õrnem, usaldavam, andunum.

    Luuletus räägib armumisest ja suve valgusest, selles on kõik naiselik, õhuline ja pühalik. Just selline tahaks olla iga naine, ja sellised me võimegi olla, vähemasti noorena. Unistavad, romantilised, täis lootust ja ootust. Armastusest on noorena romantiline arusaam, sellesse kujutluspilti mahub see ainus Tema, suve embav soojus ning õrnad naudingud kordumatus hetkes. Ajaga meis miski muutub, saame täiskasvanuks, näeme, et armastus pole mitte ainult õhkamine, see on pigem eluviis, tänulikkus, leppimine. Midagi meis isegi ehk murdub ses teadasaamises ja kogemises. Ja nagu ei kesta igavesti suvi, ei saa kesta ka armumine. Kõik on muutumises. Ja me peame arenema koos nende muutumistega.

    Ja samas – igas murdumises peaks olema uue võimaluse algus. Võimalus minna pinnakihist sügavamale. Mulle meeldib suviti sügavamale minemist tunnetada just sukeldudes. Me võime muidugi liuelda naudiskledes vee peal, ent kui elu muutused nõuavad sügavamale vaatamist, on teraapiline tõesti sukelduda.

    Võtan siis kopsud õhku täis ja sukeldun nii sügavale, kui julgen, teades, et jõuan kenasti pinnale tagasi. Selle uue kvaliteediga, mis sügavamatesse kihtidesse laskudes ning tagasi tulles uue õhuga kogen, on võimalik armastada veelgi intensiivsemalt, teadlikumalt. Tajuda, et armastus on veel palju vägevam, kui siiani arvasin. Just teadlikkusega on võimalik kasvatada endas tõelist armastust, nii enese kui kõige elava vastu. Ning arendada nii vajalikku – tänu ja alandlikkust Elu ees.

    Nii paljud mu tuttavad naised on öelnud, et nad ei tahaks enam olla väga noored. Et see ajaga kogutud sisemine rikkus ja jõud on rohkem väärt kui nooruse ilu. Ehk siis võiks öelda – küpsuses on tõeline ilu.

    Veetlev suvi toob endaga kaasa õrnemaid unistusi ja toetab naiselikkust, nautigem iga hetke, joogem iga sõõmu sellest magusast nektarist!

    „Sinu kätesse ma enda peidan
    matab meeli õnne joobumus
    endast kõik ma tuulte hooleks heidan
    kõik, mis vana ja mis on uus…“ (I. Kolla)