Category: Elu

  • 3 lihtsat nippi, kuidas oma igapäevaelu mõnusamaks muuta

    3 lihtsat nippi, kuidas oma igapäevaelu mõnusamaks muuta

    Harjumustel on tugev jõud. Aristoteleski on öelnud: “Me oleme see, mida me korduvalt teeme. Täiuslikkus ei ole seega mitte üksik tegu, vaid harjumus.” Põimides oma igapäevaellu pisikesi, aga teadlikult valitud harjumusi, toetad ennetavalt oma füüsilist ja vaimset tervist ning olles osaline iseenda elu kujundamisel, loob see positiivse pinnase, et ka oma igapäevasest töö- ja pereelust rohkem rõõmu ja rahulolu tunda.

    Siin on 3 lihtsat nippi, millega saad alustada juba täna ning nii iseenda ja seeläbi ka sinu lähedaste elu teadlikumalt toetada:

    1. Hommikut alusta veega

    On ju hommik puhtuse aeg, umbes 30 minutit enne hommikusööki joo klaasike sooja puhast vett (või sidruni- või laimivett). Aitab seedimise käima, kastab organismi, mis öösel veepuuduses olnud ja muudab keha aluselisemaks, mis on tervise alus.

    2. Ohka mõnikord, kohe südamest!

    Stress (jah, see saadab meid kõikjal) muudab hingamise alateadlikult pinnapealsemaks ja tekitab pinget hingamist reguleerivas lihases – diafragmas. Kui see pinge on liiga suureks läinud, hakkab aju signaale saatma, et keha ohkaks. Aga seda saab teha ka ennetavalt! Nii annad oma diafragmale pingest lõdvestumist, ajule hapnikku ja hingad ükskord tõesti lõpuni välja ehk vahetad oma kopsudes täielikult õhu välja, mis tähendab, et kogu keha saab värske sõõmu õhku, isegi toas. Kohe erksam ja pingevabam olla!

    3. Keskendu ühele asjale korraga

    Meid ümbritsevad vilkuvad reklaamid tänavatel ja ekraanidelgi, iga uue Facebooki sõnumi peale vibreerib taskus telefon ning uued kirjadki potsatavad postkasti heleda tilina saatel. Meie meel on pidevalt rändamas ning järjest lühemaks jääb aeg, mille suudame veeta ühele asjale keskendudes. Seda aega saad teadlikult pikendada, kui kõrvaldad oma keskkonnast kõikvõimalikud ahvatlused, mis meelt kõrvale tahavad meelitada. Näiteks uue tööülesande kallale asumisel sulge e-post, veebilehitseja sotsiaalmeedia ja uudisteportaalide vahelehtedega, lülita telefon hääletu peale (keera maha ka vibreerimine) ja pane see silma alt ära (näiteks sahtlisse), otsi vaikne koht, kus töötada (või proovi mürasummutavaid kõrvaklappe). Sõlmi iseendaga kokkulepe, et postkasti, sotsiaalmeediasse ja uudiseportaalidesse vaatad vaid teatud kellaaegadel päevas – näiteks hommikul, lõunaajal ja õhtul enne tööpäeva lõppu. Kui töötad avatud kontoris, proovi sättida oma töölaud nii, et arvutilt pilku tõstes maanduks see seinal või muul rahulikul pinnal ega oleks pidevalt häiritud aktiivsest taustaliikumisest. 

    Foto: Marju Randmer-Nellis

    Igas Hingele Pai ajakirjaski jagame soovitusi, kuidas lihtsate nippidega oma tervist ja elukvaliteeti toetada ning tõsta. Hingele Pai peagi ilmuvat teist ehk suvenumbrit on võimalik tellida veel 16. maini. Telli siit: hingelepai.ee/telli

  • Reklaamivaba ajakiri – kuidas see on võimalik?

    Reklaamivaba ajakiri – kuidas see on võimalik?

    Seda küsitakse meilt väga sageli. Ja sageli leiame end selgitamast ja kuulajaid noogutamast. Enamik ei usu, et see on võimalik, kuid arvab tegelikult, et ajakirjad võiksid kõik reklaamivabad olla. Mõni leiab, et asjakohased tarbimissoovitused võiksid siiski olla – ja just nii oleme me ka teinud. Sõltumatult.

    Miks reklaamivaba?

    Jah, tasulisi reklaampindu meie ajakirjas Hingele Pai mitte ühelgi moel ei ole. Meie artiklites viidatud eksperdid ja uudisnuppudes mainitud ettevõtmised on muidugi sageli mõne firmaga seotud. Aga me ei tee kellegagi rahalisi tehinguid ning valime nad sõltumatult.

    Näiteks tuleb kevadnumbrist esimesena meelde Taivo Püi, kellega tegin teadliku jooksmise loo jaoks intervjuu. Ta on lihtsalt kõige armsam, tagasihoidlikum, töökam ja perekesksem inimene, keda tean. Kuulsin hiljem, et (vähemasti) esimestele, kes temaga artiklist ajendatult ühendust võtsid, tegi ta treeningplaanid kingituseks – ja seda oma kõige tihedamal hooajal!

    Hingele Pai ajakiri on rajatud müravabadusele, rahukontseptsioonile ja sellepärast on meie jaoks ülimalt oluline ka ajakirja ühtlane kujundus ja sõnum. Tõsi on, et esialgu mõtlesin ajakirja eelarvet ennustades ka reklaamile, aga teades, kuidas see enamasti kujunduse ära hakib ja visuaalselt konkureerib, sai argumendiks reklaam ikkagi välja jätta.

    Kinnitust sain ka finantsilise poole pealt – kuna oleme sisult hoopis teistsugune, teadliku elustiili ajakiri, mitte moeajakiri, kus ilmselt vaevata müüakse pool mahust reklaamiks – ja lugejatele see ka istub –, siis meie reklaamikäibed oleksid olnud kogu eelarvet vaadates imepisikesed, nii 10%. Nii et oli igati loogiline öelda reklaamile üldse ei.

    Novembri lõpus küsisime oma Facebooki lehel, milline võiks olla unistuste ajakiri ja kuigi me polnud veel oma ideed avaldanud, mainiti läbivalt reklaamivabadust või vähest ja sobivat reklaami. Umbes nii: Ehe. Siiras. Puhas. Sõbralik ja avatud. Vaba. Nii reklaamist kui ka muidu pähemäärimisest. Ja nii see tehtud saigi!

    Et aga olla ikkagi aja-kiri ja mitte perioodiline raamat, et olla hooajaline mõttekaaslane ja inspiratsioon, otsustasime anda enda arvates parimaid vihjeid toimuvast ja pakutavast. Nii soovitamegi üritusi ja tooteid, mille kvaliteedis ja loojate kavatsustes ise kindlad oleme.

    Kuidas me ilma reklaamita toime tuleme?

    Seda küsitakse ka tihti. Seda me veel ei tea. 🙂 Tavaliselt toetub ajakiri tulude mõttes 3 sambale: tellijad, üksikmüük ja reklaam (kusjuures viimane ei pruugi olla ainult tulu, vaid mõnikord tuleb tellida tuhat või paar ajakirja tasuta jagamiseks vms, et näidata reklaamiandjatele olulist tiraaži).

    Aga kulusid vaadates – tavaliselt on ajakirjadel üldkulud nagu kontori rent, ülemused, raamatupidaja, turundusjuht, reklaamiosakond, on mitmepealine toimetus (keeletoimetaja, fotograaf, rubriigitoimetaja(d), pea- ja tegevtoimetaja). Kuna kahepeale kokku oleme päris mitmekesise hariduse ja kogemusega ning igati südamega asja kallal, kirjutame ja pildistame, turundame ja toimetame paljuski ise, abiks on ka kujundaja. Ja muidugi ka kaasautorid, kes saavad honorari. Ja usume, et ühel hetkel jätkub seda meile endile ka 🙂

    Millisest me praegu unistame?

    Unistame veel ühest asjast – et ühel hetkel jõuakski Hingele Pai kodudesse vaid ette tehtud tellimustega ja jääks ära suur sehkendamine poodidega (kust ka läheb a priori tuhandeke ajakirju prügisse, lisaks vahendustasudele – ai!) – see on meie pikema perspektiivi unistus. Ja kuna sel juhul oleks meil ajakirjade tavamudeli kolmest sambast ainult üks, teadvustame endile teravalt, et me ei looda mitte millelegi muule, kui teie huvile ja armastusele ajakirja vastu, ehk seeläbi teie toetusele – selleks panustame igast nurgast sisu maksimaalsesse kvaliteeti ja oleme seadnud endale eesmärgiks iga ajakirjanumber teha eelmisest parem.

    Kõik on autorilooming, me ei kasuta fotopanka. 132 lk reklaamivabalt igal aastaajal – vaid 4 korda aastas – et teie jõuaks mõnusas tempos lugeda ja meie süvitsi teha.

    Nüüd sa siis tead, et me ka veel ei tea, aga usume, et see ON võimalik. Paljud tellijad on meid juba toetanud. Osa päris algusest peale, kui veel ei olnud midagi käegagi katsuda – sellist usaldust on muidugi ääretult äge tunda! Ja loodame, et meie kogukond muudkui jätkab kasvamist.

    Kui Hingele Pai esmanumber või idee reklaamivabast ajakirjast sindki kõnetas, on sinu aastatellimuse või ka vaid peagi ilmuva suvenumbri postkasti ettetellimine meile suurim toetus ja tunnustus. Sest eelkõige ette tellimine aitab meile tiibu kasvatada, oma autoreid hoida ja veelgi paremat sisu pakkuda.

    Loetud nädalate pärast ilmuvat Hingele Pai suvenumbrit saad tellida siit: hingelepai.ee/telli

    Täname sind!

  • Kuidas Hingele Pail läheb?

    Kuidas Hingele Pail läheb?

    Seda küsimust küsitakse meilt väga tihti. Peaaegu sama tihti kui et kuidas saab ilma reklaamita ajakirja teha. Umbes iga päev.

    Kuidas on Hingele Pai siis vastu võetud?

    Saame palju kiidusõnu, kallistusi ja sooje naeratusi, sest ajakiri on ilmselt tabanud just seda kohta meie lugejate südames, mis kohast meie seda ajakirja teinud olime ja teeme. Selles mõttes on see absoluutne kordaminek ja me oleme üleni rõõmsad!
    Oleme saanud ka konstruktiivset kriitikat ja mõned asjad suvenumbri jaoks muutuvadki. Näiteks mõtleme ajakirju ümbrikustada, et nad kodudesse ikka ilusasti puhtalt jõuaksid ja samas – kuigi kiletamine oleks kordades soodsam – ikkagi loodust nii palju ei koormaks. Aga ka sisult tuleb uut!

    Ja numbrid?

    Paar tuhat Hingele Pai ajakirja on jõudnud Eestimaa kodudesse. Ehk mäletate, et vahepeal tellisime trükikojast lisatriaaži juurdegi? Poodide ladudest ja meie endi kodudest olid ajakirjad kahe nädalaga täiesti otsa saanud, lettidele veel jagus (ja neid lette on üle Eesti 170!) ja tänu sellele on Hingele Paid ka nüüd veel poodides saadaval.
    Tore on see, et ka väiksemad tervisetoidu- ja disainipoed on hakanud viimasel ajal meie vastu omal algatusel huvi tundma ja tahavad ajakirja endale müüki võtta.

    Kui te küsite ka finantsilises mõttes, siis kuna kulud on suured, siis ei, nulli me veel jõudnud pole. Ja iseendile muidugi mingit tasu maksta ei saa, aga see polegi olnud esimese ajakirjanumbriga meie eesmärk.

    Kuidas üldse tunne on ja kuidas meil endil läheb?

    Emotsionaalselt on ajakiri end juba esimese tagasiside hetkel ära tasunud. Ja esimesele 200 tellijale mõeldud kontsert oli küll väga südantsoojendav ja sealt lahkuti meid kallistades – siis teadsime, et see, mida me teeme, läheb korda ka teistele.

    Meie endi elu ja tööaeg on praeguseks natuke normaliseerunud. Esimesed pool aastat oli küll hullumeelne tempo, ootamatusi, oli ka stressi, aga sees alati teadmine, et teeme midagi, mis meile väga korda läheb, nii et raskuste all me ei murdu(nud)!

    Praegu algas meie jaoks tihe mööda Eestimaad tuuritamise periood – käime nii turgudel ja laatadel kui istume maha ja räägime senisest kogemusest pikemalt ka esmanumbri esitlustel üle Eesti (juba homme, kolmapäeval oleme Pärnus – vaata ülejäänud esitluspaiku ja aegu meie Facebooki sündmuste alt).
    Sellistel puhkudel on väga tore kohtuda meie lugejatega – nad astuvad juba kaugelt otsustaval sammul suure naeratusega lähemale. Ka välismaalased tunnevad laatadel palju huvi ja oleme saatnud ajakirju ka välismaal elavatele eestlastele.

    Mis saab edasi?

    Praegu hakkab juba lõpusirgele jõudma meie suvenumbri ettevalmistused – suvenumber ilmub juba loetud nädalate pärast mai lõpus. Intervjuud on tehtud, lood on kirjutatud (khm-khm, ühte veel ootame! :), fotosessioonid käivad, kujundaja Teelel arvuti huugab.

    Suvenumber tuleb jällegi natuke teistmoodi – ühest küljest on Marjul võimalust rohkem kohapeal kaasa lüüa kui kevadnumbriga, mil ta elas veel New Yorgis ja sisse tuleb mitmeid tema lugusid ja fotosid. Teisalt oleme saanud palju kommentaare, et Hingele Pai kõnetab ka mehi! See on andnud meile innustust teha sisu veel julgemalt omanäoliseks ja n-ö näidata iseloomu. Nii tuleb persoonilugu loova ja muheda Pärnumaa mehega ja nii mõnigi uus rubriik.

    Oleme tänulikud, kui näitad oma poolehoidu ka tellides – ja tellida suvenumbrit juba saabki! Ka ainult ühe numbri kaupa, kui aasta tundub liiga suur tükk 🙂

    Hingele Paid saab TELLIDA SIIT!*

    Vaata ka meie videomuljetusi:

  • Inspireerivad ettevõtjad “Elu Kutse” rubriigis Hingele Pai kevadnumbris

    Inspireerivad ettevõtjad “Elu Kutse” rubriigis Hingele Pai kevadnumbris

    “Isiklik areng ei tohi kunagi varju jääda,” teab oma kogemusest soovitada videograaf Toomas Vardja ajakirja Hingele Pai neljandas rubriigis, Elu meie ümber, milles keskendume suuresti eneseteostusele.

    Kevadnumbris tutvustame kolme ettevõtjat, kes armastavad oma tööd ja kes on meidki oma ettevõtlikkuse ja kirgliku tegutsemisega inspireerinud.

    Vaibakunstnik Leeda Otsal olen Ida-Virumaal ise külas käinud ja kahe vaibarulliga tagasi koju tulnud. Mäletan, kuidas Rakverest edasi sõites hakkasid maisipõllud, mida ma Eestis mujal pole näinud – tegime lapsega lausa peatuse ja ostsime ka tee ääres tädikeselt kõik viimased kaheksa kilo mustikaid ära. Tänagi veel saime mustikakooki.
    Lisaks Leedale jutustavad oma loo videograaf Toomas Vardja ja kokandusportaali looja ja eestvedaja Pille Petersoo – kõik kolm jagavad oma kogemusi, ka õppetunde, mis nende elu kutse teel siiani on ette tulnud ning neid veelgi tugevamaks teinud.

    Just sel nädalal pildistab Marju aga juba suvenumbri jaoks meie lemmikuid inspireerivaid ettevõtjaid!

    Fotod: Kati Vaas, Annika Metsla, Marju Randmer-Nellis

  • Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumnis: 3 rikkaks saamise reeglit

    Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumnis: 3 rikkaks saamise reeglit

    Millised on kolm rikkaks saamise reeglit? Nendest vaatenurka muutvatest ja seeläbi ka elu muutvatest reeglitest kirjutavad läbi oma kogemuse kevadises Hingele Pai ajakirjas Investeerimisklubi loojad Tõnis-Denis Merkuljev ja Marko Oolo.

    Mille poolest investeerimise teema on siis hingele pai? No ikka selle pärast, et oleks infot, kuidas oleksime sõltumatumad, rohkem oma elu perenaised-peremehed ja vähem tööandjate lükata-tõmmata. Üks mu endine kolleeg küsis kunagi meie vestluses: huvitav, miks võib töölt puududa siis, kui on nii halb olla, et ei saa tööle tulla – mitte siis, kui on nii hea, et ei saa tööle tulla!? Jah, kui oled säästnud piisavalt ja investeerinud targalt, siis tekib üha kasvav passiivse sissetuleku voog, mis annab võimaluse käia tööl, kui seda soovid, või siis olla ise ettevõtja, valides ise oma tööaega ja –koormust. See aga annab ruumi ja aega kallitele inimestele ja tegevustele, mis teevad hingele pai.
    Hetkel on intensiivne panustamise periood ajakirja, nii pole mul hetkel aega muuks tööks ja seetõttu sisetulekutki, millest mõelda kuludega samas mahus säästmisele. Aga nädalajagu seda kolumni toimetades ja mõtiskledes jõudsin hoopis järeldusele, et kolumnis võib vahetada sõna “raha” mille iganes vastu. Näiteks minu puhul saaks seda mõista kui uneaja andmisega endale esimesena, mitte siis, kui kõik tähtsad tööülesanded päriselt valmis tehtud. Head lugemist!

  • Raamat on emakeele kodu

    Raamat on emakeele kodu

    TEKST VALDUR MIKITA
    (FOTO ANDRES TENNUS)

    Lugemine on õnnelike inimeste seas üks sagedamini nimetatud harjumusi. Kui uskuda, mida teadlased on kõnelenud lugemise kasulikkusest, võib lugemise häid külgi nimetada vähemasti tosina jagu.

    Lugemine suurendab kognitiivseid võimeid, parandab mälu, hoiab aju toonuses ka vanemas eas (aitab võidelda Alzheimeri tõvega), suurendab sõnavara, annab uusi teadmisi, arendab empaatiavõimet, treenib tähelepanu ja kujutlusvõimet, suurendab loomingulisust, parandab kirjutamisoskust, aitab lõõgastuda ja muudab inimese õnnelikumaks.

    Tänapäeva kiirustavas maailmas on lugemine nagu luksuskaup, mis omal kombel treenib inimese võimet olla aeglane, peatada aega. Lugemine on katkestus, kokkupuude teise teadvusega. Professor Juri Lotman sai omal ajal maailmas tuntuks väitega, et raamat on inimese jaoks aktiivne dialoogipartner, kes mäletab, mõtleb ja mõtestab maailma umbes samal viisil nagu teine inimene. Lotman ise oli samuti kirglik lugeja. 

    Lugemine on unenäoline tegevus, raamatusse sisenemises on midagi šamanistlikku. Paljudes keeltes on raamatu- ja taevatähtede jaoks tarvitusel üks ja sama sõna. Nii nagu esivanemate hinged lendavad tähtede taha, lendab meie hing lugemisel samuti teise maailma. Vahe, miks mõned inimesed armastavad lugeda ja teised mitte, peitub ehk sellessamas šamanistlikus navigatsioonisüsteemis: mõni inimene mõistab juba lapsest saati lennata, teine mitte. Niisiis on lugemine midagi kaasasündinud lennuvõime sarnast. Rahvad, kes ei loe, kaotavad ajapikku lennuvõime ja pingviinistuvad.

    Eesti kultuur on olnud pikka aega raamatukeskne kultuur. Vanaema ja vanaisa raamaturiiul on paljude jaoks olnud justkui teine haridussüsteem. Kõik need veidi hullumeelesed koduraamatukogud rullikeeratud ajaleheväljalõigete ja vanas gooti kirjas trükistega kuuluvad meie lapsepõlvemälestuste juurde. Eestlastel on olnud muljetavaldav lugemiskultuur: nii raamatute arvult kui lugemuselt oleme pikka aega püsinud Euroopa tipus. Teatud mõttes oleme olnud meistersportlased lugemise vallas.

    Hea raamat on emakeele päriskodu. Omamaine ilukirjandus ongi see müütiline puu, kuhu emakeel teeb pesa. Kui see puu kuivab, pole ka keelel kohta, kuhu tulla, ja ta lendab ära tähtede taha, kuhu rändavad keeled, mida keegi enam ei kõnele. Hingejõudu ja vaimuvalgust!

  • Elu kingib kogemusi

    Elu kingib kogemusi

    TEKST ANANDA DAS
    ANANDADASYOGA.COM

    Olenemata sellest, kas teadvustame seda või mitte, elame seda elu, et leida sellele tähendus – see miski, mis hingab meis, mis annab meile silmad ja silmanägemise, et saaksime näha joovastavat tegelikkust oma lõputute värvide, lõhnade ja vormidega.

    Mu elu üks suurimaid õnnistusi on olnud sündida riiki nimega India, imelisse perekonda väga erilise naise läbi, kes päris algusest peale on aidanud mul meeles pidada jumalikku ülesannet, mida siia planeedile sündimine tähendab. Ta tegi mulle väga selgeks, et me kõik jätkame sündimist ja suremist seni, kuni oleme mõistnud seda miskit, mis pole ei surnud ega elus. Ma ei saanud väikesena päriselt aru, millest ta räägib, aga see oli selge, et ma sündisin, ma olen elus ja see elamise kogemus toimub just praegu.

    Enne veel kui algas mu koolitee, leidsin end paljudel hommikutel suure valge koridori põrandal põnnina oma ema kõrval padjal istumas, mu ümber palju teisigi naisi. Ning üks väga vana naisterahvas valges saris istus kõigi ees toolil, jutustades kauneid lugusid valgustumisest, taassünni kordumisest vabanemisest ning meie tõelisest jumalikust olemusest.

    Selliseid kogunemisi nimetatakse Indias satsang’ideks ning sinna kogunevad vaimsel teel käijad kõikjalt, et kohtuda Meistri või Valgustunuga juhatuse või selguse saamiseks oma vaimsetel otsingutel.

    Muidugi ei saanud ma sellest kõigest nii väiksena eriti midagi aru, kuid mulle jäid meelde nende kogunemiste energia ning mõned hindi- ja sanskritikeelsed sõnad. Viimastest kaks jätsid minusse väga varasest lapsepõlvest kogu eluks tugeva mälestuse – moksha ja mukti. Sanskriti keeles tähendavad need vabanemist sünni, elu, surma ja taassünni kordumisest ning sellega kaasas käivatest kannatustest. Suuremaks sirgudes hakkasingi aegamisi mõistma, millele see auväärne daam valges tookord osutas ning miski minu sees muutus väga rahutuks. Kahekümneaastasena viis see rahutus mind füüsiliste ja vaimsete rännakuteni, mis jätkuvad tänaseni.

  • Loovus laante rüpes: Taivo Peterson

    Loovus laante rüpes: Taivo Peterson

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TERJE ATONEN JA CAROLINE SADA

    Taivos on kirge ja fantaasiat. Ta on looja, kes toitub hinge puudutava rütmiga muusikast, looduselementide puhtast toorusest, mereõhust, andmisest ja jagamisest, ilust, koos- ja üksiolemisest. Temas on mõnusat muhedust ja elamise tarkust. See on lugu oma tee otsimisest ja leidmisest. Kui millegi pärast kerget kahetsust tunda, võiks see tema sõnul olla vaid, et tee iseendani on olnud väga pikk.

    Taivo ja Natali kodus Tõstamaa lähedal olles tundub, et beebiootel Natali on see võlur, kes toetab meest nähtamatult ja nähtavalt. Meie viietunnise kohtumise ajal kandis ta meile muudkui kausikesi ja topsikuid ette, sõime pea terve aja ja kaasa anti veel mitu kilo oma aia mahlu ja seeni! Paistab, et oma säraga paitab ta Taivo õitsele, täitma oma rolle looja ja pereisana. Nende vahelt õhkub soojust, mõnusat tasakaalu ja teineteisega arvestamist. Ei usugi, et nad alles aasta tagasi kohtusid.

    Natali leidis selle koha nelja aasta eest ja maja sai täielikult uuendatud kaks aastat tagasi ning ta koliski kohe siia, aastase tütretirtsuga. Kahe-poolene Meeta-Marie on väga uudishimulik ja kui istume kirevale vaibale vahtramahla jooma ja läätsesuppi sööma, tuleb ta meie kõrvale oma tillukesele joogamatile päikesetervitust tegema. 

    “Siin on vähe teistmoodi, oledki mõnusas mutiaugus,
    naabreid näha pole, keegi mööda ei sõida.”

    Maaelu rahu

    Taivo on nüüdseks Tõstamaal elanud aastakese. „Septembris võtsin oma kolm asja ja tulin päriselt siia, olin ju kogu suve niikuinii siin juba olnud, tundus hea ja õige,“ naerab ta. „Esimene vidin, mille kohe tegin, olid taimekuivatusrestid pliidi kohale. Ja see on minu talvesaak, järvest püütud havid,“ näitab Taivo pirakaid hambulisi lõualuid kuivati alumisel restil. „Oleme pea terve talve kalast toitunud, kala on siia hästi sobinud,“ kiidavad nad. Kalapüügiarmastus on Taivot saatnud lapsepõlves isa ja vanaisaga kalalkäikudest saadik. Havide lõualuudest tuleb ehk kunagi lambikuppel või mõni muu toredus.

    Aga sotsiaalsed vajadused? „Siin on vähe teistmoodi, oledki mõnusas mutiaugus, naabreid näha pole, keegi mööda ei sõida,“ naerab Taivo. Ta usub, et just see – inimestest igapäevaselt eemaldumine – on paljudele saanud suureks eneseületuseks maale kolimisel. Mõni ei harjugi ära – ja ega peagi. Ju pole siis aeg õige. 

    „Ka füüsilise töö tegemine peab ikka kehamööda olema. 

    Olen algusest peale võtnud siin elades hoiaku, et ma ei tee siin „tööd“, vaid ikka tegevusi, mis füüsiliselt heas toonuses hoiavad. Sel moel on oluliselt mõnusam siin laanes purjetada,“ mõtiskleb Taivo.

    „Sina viibid ilmselgelt rohkem inimloomade hulgas,“ ütleb ta Natalile, kes käib korra nädalas Pärnus ja korra Tallinnas joogatunde andmas ning tegeleb Taivo brändi turundusega. „Olen selle teega juba harjunud, aga bensiinikulu…“ vangutab Natali pead.

    Kas te mõlemad teete joogat? „Jah, igal hommikul, aitab hoida heas minemises ja annab päevale selged värvid, aga ma ei nimetaks enda matil toimetamisi joogaks – sinna on nii pikk tee minna,“ muigab Taivo.

    „Siin on väike tiik, minu tervis –
    tegin jäässe augu ja käisin kogu talve vees.

    Ilma selleta enam ei oska, päev nagu ei lähe käima, kui pole seal ära käinud. Maarõõmud!“ kiidab ta.

    Helide maailm

    Muusika on üks Taivo suuri kirgi. „Kuulan läbi palju muusikat, leian oma ning siis miksin… See on väga nauditav tegevus, aga samas ka palju aega nõudev, sinna läheb korralikult öötunde.“ Kunagi tahaks ta jõuda ka sinnamaani, et leiab aja ja võimaluse ise muusikat luua. Küllap see elektrooniliste ja loodushelide vahelisele pärusmaale jääks.

    Taivo on muusikat mänginud viis-kuus aastat ning on oma sõnul mainstream’ist väga kaugel, mängides omale publikule. Algus oli Pärnus, kokteilibaaris Aptek, mille Taivo lõi koos sõbraga kuus aastat tagasi. „See sündis ägedalt: käisin tavaliselt pidudel kahe CD-plaadiga, millel oli paar lugu. Neid palusin DJ-l võimaluse korral mängida, et ma saaksin ka vähemalt ühe loo – kuna enamasti tuli sealt mittesobivat.“

    Nii ta käis ja mõtles, miks peab nii olema, et pole kohta, kus saab ka ise käia ja end ogaraks tantsida. Ja siis see koht sündiski, värske puhanguna.  “Vajadus oli, publik oli – ja selle pärast ta ka toimis väga hästi,“ meenutab Taivo. „Kolm aastat sai teda peetud ja siis ma sellega enam ei tegelenud, see ööelu, alkohol, suhtlus inimestega, kellest paljud mõju all – kõik see kokku põletas korralikult läbi.“

    Aga muusika on ometi Taivo ellu jäänud. Sõber Taavet viis ta mõni aasta tagasi deep house’i lainetele, mis on Taivo üheks armastuseks siiani jäänud. Viimasel ajal on elu toonud temani ekstaatilise tantsu vormi.

    “Kolmetunnise tantsuõhtu jaoks tuleb varuda umbes viie-kuue tunni jagu muusikat – jah, see võtab isukalt tunde, aga eesolev pidu väärib seda igati.”

    „Juba palju aastaid oli mul sahtlisse hulk toredat afrohullust kogunenud, mis polnud veel rakendust leidnud. Nüüd tuli ka see aeg – ja ma naudin seda iga hingetõmbega, jaa!

    Ekstaatilise tantsu üritustelt tuleb mulle tagasi
    selline energialaeng, ilmatuma äge! 

    Mulle meeldib, et on olemas publik, kes on selle endale leidnud. Alkoholivaba pidu – kell 20 hakkab, südaööks oled napilt kodus, pole hommikuni tiksumist,“ kiidab ta.

    Maksimalismist

    Muusikamaailmas jalutamine võtab päris palju aega. „Tavaline on, et oot-ma-korra-vaatanselline-plaat-tuli-artistilt – ja jälle lõpetan kell neli hommikul,“ muigab ta. „Kuulan erinevaid mixtape’e, salvestusi. Tihtipeale viib esitaja või tema lugu millegi järgmiseni, sealt jõuan edasi… nagu seeneniidistik: hakkad ühest otsast pihta ja see läheb väga suureks kätte ära,“ kirjeldab ta oma öid. Näiteks kolmetunnise tantsuõhtu jaoks tuleb varuda umbes viie-kuue tunni jagu muusikat – jah, see võtab isukalt tunde, aga eesolev pidu väärib seda igati. 

    „Olen maksimalist, kõik või mitte midagi. Tihtipeale sukeldun silmini, ajan kõik väga peeneks ning kõrvalolijad hulluks, ja ma lõpuks ei saa sealt enam kuidagi välja – see on vist üks minu eluõppetundidest. Kohati on see kurnav. Teisest küljest teen ju seda, mis meeldib… Koosenergia loomine tantsuõhtutel on nii võimas, see sütitab hullult!“ särab ta. 

    Üks Taivo kirgi on ka graafline disain, mis hakkas talle lihtsalt lennult külge. „Juhtisin aastaid tagasi üht reklaamiagentuuri Pärnus ja mind paelusid kujundaja toimetamised graaflises maailmas. Lõpuks soetasin endalegi vajaliku programmi ja hakkasin vaikselt katsetama. Kui teeksin seda tööna, siis jääksin ilmselt nälga,“ muigab ta. „Mulle meeldib süveneda – ja seda pikalt. Ennast rahuldava tulemini jõudmine võtab aega ning pedantsus ei ole siinkohal just aja võit. Kohati sunnin end kokku võtma ja ütlema enesele toorelt, et see töö on nüüd valmis, kõik!“ naerab ta.

    “Sa ei saa ebaõnnestuda, kui annad
    oma parima selles, millesse usud!”

    Minimalismist
    Aasta tagasi tuli Taivo välja oma brändi, Haiku Minimali suviste jalavarjudega. Mõte sai alguse puht isiklikust vajadusest – sobivaid lahtiseid jalatseid (eriti meestele) Eestist naljalt ei leia. Taivo tellis endale veebist ühe paari, millel tegi ise nöörisüsteemi ümber ja hakkas neid kandes saama komplimente. Nii sündis mõte omamoodi jalatseid Eestis tootma hakata.

    „Hakkasin uurima, kust saab sobivat kummi, nahka ja nööri. Algusest peale oli soov teha võimalikult palju tööprotsesse Eestis. Minu teekond lihtsate lahendusteni on tihtipeale väga pikk, pean läbima meeletu kaare, et jõuda lõpuks eesmärgini. See võiks käia lihtsamalt, aga samas kogen rohkem…

    Mulle on miskipärast antud soodumus käia pikema ringiga. 

    Tellisin igasuguseid liime, proovisin liimida nahka kummiga, tegin palju katsetusi, selline hullus oli,“ naerab Taivo. Aga umbes seitsme kuuga oligi esimene paar tootmistsüklis valmis saanud ja tänaseni on Taivo see, kes annab jalatsipaarile nööride pealepanemisega viimase lihvi, ülejäänud töö tehakse Tartus ja Saaremaal.

    Nagu sellest veel vähe oleks, käivad jalavarjude juurde ka spetsiaalsed disainkotid. „Lasin trükkida igale kotile Al Paldroki performance’ite fotod, igal fotol üks kümnest Moosese uuest käsust. Mina omakorda tegin sellest sõnumist haiku ja sõber aitas need panna inglise keelde, sest luulekeel nõuab pisut teist lähenemist,“ meenutab ta. Selleks suveks on tal valmis saanud ka minimalistlikud ürbid. „Selles halatis võiks ma 24/7 ringi tuuseldada, sest no nii mugav ja lihtne on,“ naerab Taivo.

    „Olen seda meelt, et inimene peaks tegema seda, mida ta ise teha tahab ja mida armastab,“ elavneb ta veelgi. „Tänases ühiskonnas on see, jah, kohati keeruline, on vaja maksta maksud ja arved ja süüa osta, aga kui saaks valida, siis see oleks minu jaoks ülim. Ja eks ma olen teel sinna, püüdes seda mudelit koos Nataliga siin maal üles ehitada, et saaksime teha omi tegemisi sobivas vaibis ja tempos,“ unistab ta.

    Ja mingis osas paistab see mudel juba toimivat: mõistan, et kui Taivo on leidnud erilise loo või mingi asi on jõudnud sinnamaale, kus on tunne, et see on valmis, on see tema jaoks tõeline kompu ja ta oskab siis sellest ka rahuldust tunda!

    Looduse kutse

    Juba seitse aastat käib Taivo, metsapoole, nagu ta enda kohta ütleb, Thule Lee juures kevadistel ja sügisestel veepaasturetkedel magamiskotiga metsas. „Nüüd mu keha juba teab ette, tunneb selle ära, et lähen paastule. Need on aastas kaks korda, kus võtan aja puhtalt iseendale, oma kehale ja vaimule,“ mõtiskleb ta. Metsas ollakse viis-kuus päeva ning sellele järgneb Thule legendaarne higitelk, üks tugevamaid ja väekamaid üldse. Külastust väärt, kui vähegi kannatust on.

    „Pärast taastumist, umbes nädal hiljem, on tõehetk, mil

    keha ütleb aitäh – ja see on võimas!
    Selle tundega purjetan reaalselt mitu-mitu kuud.

    Uneaeg, mis on tavaliselt üheksa tundi, väheneb viiele-kuuele, millega kenasti välja puhkan. See on väärt tunne,“ kiidab Taivo ning innustab teisigi mehi end proovile panema.

    Looduse üks võimsamaid jõude meri ja selle igatsus on Taivosse sisse kirjutatud, ehkki ta sündis ja kasvas Valgas. Meri tõi ta pärast keskkooli Pärnusse, õppima toonasesse majanduskooli väikeettevõtlust. „Muusikaga samal pulgal on minu jaoks meri. Purilaud, kalapüük…“ muutub ta pilk igatsevaks, ehkki mõlema alaga tegeleb ta aktiivselt praegugi. „Kontoritööl oli raske käia: kui tuul puhus, tilkus süda verd, kui tegin samal ajal arvutiga tööd…“ meenutab ta. „Ehk oli ka see üks ajenditest, miks ma süsteemitööst loobusin… Mind kiskus nii pööraselt loodusesse, et ma tegin kõik võimaliku, et saaks tund-kaks töölt ära merele. 

    Küsisin endalt, kas nii peabki olema, et pean seda kõike, mis mulle väga-väga meeldib, saama maitsta ainult mokaotsaga.“ Ometi tuli palgatööd veel jätkata, sest peres kasvas poeg, kes on tänaseks 21 ning lõpetas sel aastal Riias Stockholmi ärikooli. „Ta on reaalainete frukt, me oleme selles valguses väga erinevad,“ naerab Taivo.

    Oma tee

    „Hea meel on selle üle, et olen lõpuks sellesse elufaasi jõudnud, mil tean, mis mind tiivustab ning mida tehes silm särab. Olgu see siis muusika, disain, looduslähedane toimetamine või mõni muu tegemine. Usun, et igaühel on oma rada ja sestap pole ka oma poissi kunagi vägisi suunanud, pigem püüdsin aidata tal jõuda selgusele, kes ilmaelukas ta selline on ja mida head ta endaga korda võiks saata,“ mõtiskleb Taivo.

    Kuigi Taivo tunneb vahel end oma pedantsusest väsinuna, usub ta, et kõike tuleb teha parimal viisil. „Sa ei saa ebaõnnestuda, kui annad oma parima selles, millesse usud! Ehkki neid hetki oli päris mitu, kui olin Haikudele käega löömas, andis keegi alati hoogu, ütles toetava lause… ja tegin edasi.“ Taivo usub, et pelgalt otsingute lainel olles me ei koge – peab tegutsema, siis saab ka kogemusi. „Olen ju ka tegelenud väga erinevate valdkondadega ja alles tänaseks mõistnud, mis mind kannab.“

    „Aah, see on nii hea lugu, sõber saatis mulle eile selle…“ paneb Taivo arvutist muusikat valjemaks. See toob ta jälle hetke. „Siin kandis on hea. Need äratundmised on meeldivalt sagedaseks saanud – kui lähen hommikul jääauku, tulen sealt välja ja keha pakatab tänutundest, vaim nii selge ja lihtsalt hea on olla! Jah, maal elades tuleb ette ka keerukamaid aegu, kui pole kontol nii palju maist valuutat, kui just hetkel vaja oleks. Aga siis see päris elu meie ümber, hommikused sookurgede kutsed äratuseks, kõrvu kostev tuul, see kõik korvab väiksemagi ebamugavustunde!“ on Taivo tänus.

    TAIVO PETERSONI HUIKED

    olla ühenduses
    horisondi pistikus
    mõni ehk märkab


    sa ela hetkes
    näe vaata siga lendab
    ära küsi kus

  • Mari Jürjensi kevadine muusikavalik

    Mari Jürjensi kevadine muusikavalik

    Viimasel ajal eelistan kodus muusika kuulamise asemel vaikust. Ka jalutuskäikudel käin pigem klappideta. Ehk on asi selles, et nii kodus kui jalutuskäikudel olen nüüd enamasti lastega ning siis on vaja hoopis kõike ümbritsevat kuulata ja tähele panna. Siin muusikalistis on minu jaoks nostalgilised palad, mida olen oma elus palju kuulanud ja mida jalutuskäikudele ikka kaasa võtnud. Ja et kevad on tärkamiste ja armumiste aeg, sai see ka üsna romantiline.

    Foto: Maris Ojasuu

    Kuula Spotifyst siit: