TEKST SILVIA VIIDIK
FOTO ERAKOGU
Mis on elus tähtsaim õnne toov osis? Harvardi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatri Robert Waldingeri juhtimisel uuris ülikooli meeskond 75 aasta vältel 724 väga erineva mehe elusid. Uuriti nii tollaseid Harvardi ülikooli tudengeid kui ka Bostoni raske saatusega tänavalapsi. Uurimuse vastus oli lihtne ja ühene. Ja võin selle paikapidavust kinnitada ka oma elukogemuse põhjal.
Uuringud hõlmasid küsimustikke, intervjuusid peredega ja meditsiinilist teavet, nagu verenäitajad, aju skaneerimine ja teised arstlikud ülevaatused.
Selle, uue hooga jätkatava eksperimendi tulemused on rabavalt lihtsad: meie eludesse toovad õnne, rahuolu ja edasipürgivust ainult head inimsuhted. Nii lihtne see ongi. Olulist rolli ei mängi ei haridus, karjäär ega mis tahes muu CV element. Tähtsad on vaid suhted.
Uuringust tuli välja, et inimesed, kel olid head, piisavalt tihedad suhted rohkemate inimestega, olid õnnelikumad, füüsiliselt tervemad (ka aju funktsioneerib neil paremini) ja elasid pikema elu. Samas leiti kaunis üheselt, et üksindus ja isoleeritus tõepoolest tapab: toob nukrameelsuse, depressiooni, muud terviseprobleemid ja lühendab eluiga.
Kvaliteet loeb
Kuigi eelnevast võiks välja lugeda, et parema elukvaliteedi tagab väga arvukas tutvuskond, siis päris nii see ei ole – seda nii talupojatarkuse kui ka sellesama uurimuse järgi. Samuti on meie seas inimesi, kes elavad pikki aastaid koos kunagi ammu õnne toonud abikaasaga, kuid tunnevad end sellegipoolest nüüd üksiku ja mittemõistetuna. Enda õnnelikuna tundmiseks on suhete arvukusest või kestusest palju tähtsam suhete kvaliteet.
Ka väga kõrges eas püsib mälu teravamana ja mõistus vahedamana inimestel, kes on suhtes, milles nad võivad kaaslase peale täielikult loota.
Samuti on heades suhetes inimestel madalam füüsilise valu tundlikkus, selgus uuringust. Tervisele on uuringu järgi halvem püsida õnnetuks tegevas suhtes, kui ette võtta lahutustee. Lõpetada suhted, mis õnnelikuks ei
tee, kuid hoida neid, mis eluvaimu toidavad ja elutahet ülespoole upitavad.
Ka läbi halva
Head ja kvaliteetsed suhted ei suuna meid kindlasti sileda sirge eluteeni, tegemist võib vahel olla tõelise tõkkejooksuga. Oluline on tunda, et “nišijoonel ootaja(te)le saab kindel olla ka siis, kui tõkkeid on oodatust oluliselt enam.
Eelmises numbris kirjutasin, kui suuri raskeid kive on elu viimastel aastatel minu teele veeretanud – saan enda üle väga uhke olla, et olen oma „nullpunktist“ pika tee maha vantsinud, ja saan täie kindlusega öelda, et ma poleks mitte mingi valemiga elusalt tänasesse jõudnud, kui mind poleks ümbritsenud nii armastav-hoidev aura inimsuhetest, millesse sündisin, ja neist, mille jõudsin kogu varasema elu vältel luua.
Elujõudu süstivate inimeste hulk võiks elu jooksul pigem kasvada kui kahaneda. Inimesi enda ümber on tark hoida – nendest suuremat väärtust oleks ääretult keeruline (teaduslikult suisa võimatu) leida. Ja nii äraleierdatult kui see ka ei kõla, kasvavad tõelised suhted suurte raskuste läbimisel tõesti palju tugevamaks (enne isikliku kogemuse saamist selles vallas pidasin seda klišeeks). Raskuste keskel kasvab väga olulisi lähedasi inimsuhteid isegi sealt, kus neid enne väga vähe oli.
Elu on karjaettevõtmine
Inimvõimete suuremad väljakutsed – milleks ka rasketest traumadest taastumised kahtlemata on – ei ole sooloüritused. Inimene on siiski osa karjas elavast loomariigist, mis sätestab selgelt, et ta ei ole üksiküritaja. Kari meie ümber mängib tihti suuremat rolli, kui aduda oskame. Nagu aasaloomadki, vajame vahel kedagi, kes aitaks leida veesilma või värske rohumaa ja abistaks ka kiskjate peletamisel.
Suhete hoidmist-jätkamist lähedaste ja kaugematega on rõhutatud väga olulise punktina igas traumajärgset stressi puudutavas teadusartiklis.
Olulist rolli ei mängi üksnes inimestevahelised suhted: unustada ei tohiks ka lemmikloomi – nemadki annavad meile väga palju soojust ja head energiat, tunnet, et oleme nii vajatud ja armastatud, et ilma meieta ei saaks (seda tunnet on inimesele siiski väga vaja, nii egoistlik loomaliik olemegi).
Inimesi ja loomi tasub eneste ümber hoida. Ütles ka rebane „Väikese printsi“ loos, et vastutame kõigi eest, kelle oleme taltsutanud, kelle eludesse kuulume, kes meid vajavad ja meist sõltuvad.
