Alanud õppeaastal rikastab Eesti koole ja peresid juba ligi 40 „Youth for Understanding“ programmi vahetusõpilast eri kontinentidelt. Suviste lõpueksamite ajal käisime Harjumaal Igaveres külas Lutteruste perel, kellel juba kolmas vahetusõpilane. Esimesed kaks tüdrukut olid Saksamaalt, kolmas Taist.
Igaveres nägin endavanust (täpsemalt neli aastat nooremat) naist elamas oma perega nii arhailiselt nagu minu Võrumaa vanavanemad mu lapsepõlves – ja seda vaid pooletunnise autosõidu kaugusel Tallinna klaasmajadest, isejuhtivatest bussidest ja äppidega parkimisest.
Minus pakatas see tavaline rõõm kohtumisest „Hingele Pai inimestega“. Ja õnneks saabki neile veel külla minna – isegi lasteaiarühmad käivad seal ekskursioonidel, külarahvas ostab mune, piima ja küttepuid ning omad ja võõradki lapsed hullavad aias.
Pereema Evely toimetab kodus, perepea Toomas on kolm aastat olnud ettevõtja – oma metsa puud küttepuuks, saematerjaliks, voodrilauaks, isegi tammemööbliks. Kuldsed käed kauba peale.
Pereisa Toomase Laitses elava õe pere on siiani pakkunud oma kodu ja maailmavaadet kolmele vahetusõpilasele. See saigi Evely ja Toomase jaoks „pisikuks“, et ka enda perre kolmas laps võtta. Eelmisel õppeaastal oli Lutteruste vahetusõpilaseks tai tüdruk Pinn. Ta on elurõõmus ja nutikas 16aastane tüdruk, kes armastab lugeda ja joonistada ning unistab hambaarstiks saamisest.
Pinn läbis Aruküla koolis 9. klassi ja tegi vabatahtlikult ka lõpueksamid ning omal soovil kohe pärast seda Tais läbimata jäänud kooliaasta eksamid. Ühtlasi tegi Pinn õppeaasta lõpul nii ägeda sammu, et sai eesti keele eksami suisa nelja. „Hakkasin teda hästi kiiresti eesti keele peale programmeerima, samuti sai ta koolist palju sõpru ja nemad aitasid väga palju kaasa. See loeb ka!“ lisab Evely.
Eelmise aasta 1. septembril lubas koolidirektor, et kes lõpetavad 9. klassi parema keskmise hindega kui tema ise, saavad preemia. 22 õpilasest said parema keskmise hinde neli ja üks neist oli Pinn!
Esimesed vahetusõpilased olid Lutterustel Saksamaalt. Esimesel tuli meeletu koduigatsus, ta oli ka kõige noorem, alles 14aastane. Teisega aga ei tekkinud erilist kontakti, ta oli 17aastane tüdruk, hästi endassetõmbunud, istus suurema osa ajast oma toas, ka koolis polnud tal sõpru ja hobide mõtteski ei tegelnud ta eriti millegagi peale ekraanide. Mõlemad tüdrukud olid hästi kinnised.
Teisel vahetusõpilasel oli harjumus end teenindada lasta ja ühtlasi voodis „elamise“ komme, kuhu oli kuhjatud nii riideid, nutiseadmeid, juhtmeid kui ka raamatuid. Kuid eriti kõvaks pähkliks osutus tema taimetoitlus, sest Evely leidis pere menüüst ainsa lihavaba toidu olevat piimasupi!
„Minu jaoks on see omamoodi huvitav, kui võtad lapse võõralt maalt ja kui ka ühel aastal ei õnnestu, ei tähenda see, et kunagi ei õnnestu,“ võtab Evely need kogemused kokku. „Kui me Pinni lennujaamas ära saatsime, tahtis küll nutt kurku tulla. Pinn oli meie perele nagu oma laps ja nii sõidame talle koolivaheajal Taisse külla. Oleme väga põnevil, aga eriti elevil on lapsed, sest neile on see elu esimene reis, meile mehega teine,“ kirjutab Evely mulle hiljem.
„Algul mõtlesin, et kui Pinn tuleb Taist, küllap ta joob rohelist teed. Aga Pinn tahab piima – ja kuidas veel! Hea, et meil endil lehmad on!“ naerab Toomas. „Ta nägi isegi lehma poegimise ära ja kuidas esimese lihavõttepüha ajal kanapojad koorusid, aga tibu ta siiski pihku võtta ei söandanud,“ lisab Evely. Maaelu pole Pinnile tegelikult võõras – ka tema vanavanematel on farm, kus nad kasvatavad vängelõhnalisi durianipuu vilju.
Pinnile tundus esimesel päeval Eestis vaikne olevat, ometi on tema arvates Igavere mõneti sarnane Taiga, kus ta elab suurlinnast eemal. Aga kool olevat Taist väga erinev. Pinn naerab, et siin koolis ei olda üldse ranged, aga haridus on hea.
„Kui keegi Tais mängiks koolis telefoniga, võtaks õpetaja selle nädalaks ära. Siin kasutavad õpilased koolis rahulikult telefone,“ muigab ta. „Meil on koolivormid – see, et siin neid pole, tundus mõnus, rohkem vabadust.“ Evely küll lisab, et Pinni garderoob on sellegipoolest rangelt must-valge, isegi põhikooli lõpukleit saadeti Taist musta värvi.
Peale vahetusõpilase üldise kultuuritausta tulevad ju iseenesest mõista kaasa ka tema kasvatus, peretraditsioonid, kombed, harjumused ja toidueelistused. „Pinnile meeldib, kui sees põleb,“ naeravad Evely ja Toomas. Kord pakkus Pinn peretütardele heast südamest suppi – kui vanemad tuppa astusid, nägid nad, et tütred ahmivad suu kaudu õhku ja jooksevad kraanist vett rüüpama.
Tšillit lisab Pinn meeleldi igasugustele roogadele ja ütleb, et tunneb end siin täitsa koduselt. „Igatsesin esimene pool aastat oma vanemaid, aga nüüd enam mitte. Nad on sõbralikud ja lahked, aitavad mind kõiges, tunnen end siin hästi,“ kiidab ta Lutteruste peret.
Kurat! Kassajärjekord on kakskümmend meetrit. Kuradi kurat! Hõbepaju kännu juures on jälle ummik. Kuradi kurat! Siis hakkab laps jonnima ja nõuab autos keset juulikuud jõululaule. Kuradi kurat! Koer on leidnud aiast oma junni ja püherdab nüüd seal sees nii, et ta pesemiseks kulub jälle pool õhtut. Kuradi kurat! Telefonil jälle aku tühi, kui just oleks vaja tänane viimane asjalik kõne teha. Tere tulemast minu täiesti tavalisse neljapäeva.
„Kui järgmine kord hakkab silme eest mustaks minema ja tunned, et kurjad sõnad hakkavad teiste pihta lendama, lase korraks peast läbi, kes probleemi põhjustas.“
Õhtupimeduses terrassil järele mõeldes imestan – mis toimub? Miks ma nii kiirelt ägestun? Mis kasu sellest on? Oot, ja üleüldse, kelle viga see on, et nii vihastan – kes põhjustab neid probleeme? Ja kas see, et ma ägestun, ka midagi muudab?
Arvatavasti ei, sest mu koer vaatab mulle totra näoga otsa, et mida sa röögid, korista siis mu junn õigel ajal hoovist ära. Kassapidaja vaatab sellise näoga, et mida sa närvitsed, tule siis teisel ajal poodi. Ja ummikul on jumala ükskõik mu roolinärimisest. Kas ma siis ei ole uudiseid lugenud, et aru saada, et sellel kellaajal ei tasu Haaberstist läbi sõita. Ja tegelikult oli juba pool aastat tagasi aeg uus telefon osta.
Kunagi Tallinna bussijaamas viinereid müües märkasin tihti inimesi, kes tulid joostes leti juurde, närvitsesid ja kurjustasid teenindajaga, et kas kiiremini ei saaks kabanossi grillida, sest muidu jäävad bussist maha. Hullematele hulludele ma täitsa ausalt ja rahulikult tihti ütlesingi, et mille üle sa, kullake, kurdad: ise sa ju oled hiljaks jäämas, milles see tubli klienditeenidaja süüdi on. Kes su probleemi on põhjustanud? Vastuseid oli igasuguseid…
See on loomulik, et kui inimestel läheb silme eest mustaks, tundubki, justkui kõik teised on süüdi. Ka mulle tundus enne, et mind ajasid närvi kõige enam asjad, mis pole minu kontrolli all. Tegelikult on just vastupidi. Suurem osa mu vihastamistest on mu enda tegemata töö, ettemõtlematus või millegi eeldamine. Siia otsa veel ka ajapuudus, mis on tegelikult samuti mu enda probleem ja ühtlasi enda põhjustatud. Nii et tegelikult võin ainult enda peale kuri olla.
Eks ole see ju erilise rumaluse definitsioon, kui teed asju ikka samamoodi, aga loodad pidevalt, et midagi su elus muutub.
Nii et kui järgmine kord hakkab silme eest mustaks minema ja tunned, et kurjad sõnad hakkavad teiste pihta lendama, lase korraks peast läbi, kes probleemi põhjustas. Ja kui saad aru, et oled ise midagi valesti teinud, siis katsu järgmine kord midagi muuta ja targemini käituda. Siis peaks halbu hetki päevas vähem olema. Mul juba on.
Teadlikus suhtes pannakse tähele, mis toimub enda sees, tajutakse partneri olekut, vastastikust mõju teineteisele ning märgatakse, kuidas ümbritsev maailm suhet mõjutab. Kui ka ainult üks partner pöörab teadlikkusele tähelepanu, võib see tõsta mõlema partneri rahulolu suhtes.
Hiljuti tuli minu juurde teraapiasse klient küsimusega, kas inimene peab üldse paarisuhtes olema. Kas see on meie arengu jaoks tähtis? Ehk on suhtes olemine ühiskonna stereotüüp, mille all me rohkem kannatame, kui õnnelikud oleme?
Igas suhtes on midagi, mis rõõmustab, aga ka midagi, mis pingeid toob. Pingete olemaolu näitab arenguvajadust. Üks võimalustest on tõepoolest valida midagi muud kui lähisuhe, et pingeid vältida. Kuid peab teadvustama ja mõistma, mis on selle valiku taga – kas see on vaba valik või soov midagi vältida. See, mida üritame vältida, mõjutab meid tahes-tahtmata ikkagi. Vallalisena saame tõesti ennast paremini kontrollida ning on vähem tõenäoline, et kellegi käitumine meid tasakaalust välja viib. Kuid teadlikkus ei ole pingevaba olek. Teadlikkus on ükskõik mis nähtuste tähelepanemine, kogemine ja nendest läbiminemine. Teadlikkuse praktiseerimine ei ole võimalik ilma sisemise ja ka meid ümbritseva mitmekesisuse aktsepteerimiseta.
„Teadlikkus on ükskõik mis nähtuste tähelepanemine, kogemine ja nendest läbiminemine.“
Iseennast ei saa tundma õppida teoorias. Me võime ükskõik kui palju lugeda, oletada, aga iseennast ja enda reaktsioone õpime tundma ainult siis, kui reaalselt oleme olukorras, kus me pole varem olnud.
Nii lähi- kui ka muud suhted on üks võimalus ennast tundma õppida.
Mida teadlikumad me suhtes oleme, seda rohkem areneme. Eluga rahulolu juures on määrav tähtsate lähisuhete olemasolu, nende sügavus ja kvaliteet. Lähisuhted on kooselu, aga ka suhted tähtsate lähedaste inimestega – sõprade, mõttekaaslaste, sugulastega. Suhte kvaliteet sõltub teadlikkusest. Kui soovime ja suudame mitmesuguseid reaktsioone märgata ja nendest koos partneriga läbi minna, siis me areneme ja suhe rikastab meid.
Suhted on džäss, kammermuusika, improviseerimine, kus lugu sünnib ja areneb siis, kui me teadvustame, kuidas reageerime teise inimese käitumisele ja tema reageerib meie reaktsioonile. See on kvantseotus – sina mõjutad mind ja mina mõjutan sind vastu. See on ubuntu – inimene on inimene teise inimese silmade kaudu, mina olen tänu sellele, et sina oled.
Aina rohkem uuringuid kinnitab, et teadlikkus avaldab head mõju inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele, vähendades stressi, ärevust, depressiooni.
Oluline oskus
Oskus viia tähelepanu endas toimuvale on vajalik nii iseendale kui ka suhtele tervikuna. Endaga kontaktis oleval inimesel on paremad eeldused luua sügavat ja tähendusrikast kontakti ka teistega. Samuti kinnitavad uuringud, et teadlikkus ja kohalolek parandab võimet tulla toime suhtestressiga, soodustab partneri aktsepteerimist ning tugevdab kiindumust.
Inimesed, kellel on arenenud emotsionaalne eneseteadlikkus – võime märgata endas toimuvat, määratleda, nimetada emotsiooni ning siduda seda toimuvaga, on ühtlasi tähelepanelikumad teiste inimeste emotsioonide suhtes. Neil on arenenud empaatiavõime – võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi ja vajadusi.
„Kaassõltuvuse laiem tähendus on enda elukvaliteedi sidumine teise inimese emotsionaalse olekuga.“
Suhe kui elav organism
Mõned meist on üles kasvanud müüdiga, et suhe ja partner peavad tegema meid õnnelikuks. Et partneri olemasolu, tema käitumine, meie vajadustega arvestamine, oskus märgata ja mõista meie soove, neid täita, meiega ühel lainel olemine on kindlad tingimused sisemise rahulolu saavutamiseks. Kui seda ei juhtu, oleme pettunud, kannatame või otsime järgmise „ideaalse“ partneri.
Sellel müüdil on ka teine pool – me usume, et peame tegema partneri õnnelikuks, et tema heaolu on meie vastutus. See sunnib mõnikord liialt pühenduma partneri vajadustele ning unustama iseenda. Selline uskumus on kaassõltuvuse aluseks.
Enamasti käsitletakse kaassõltuvuse probleemi siis, kui üks partneritest kannatab ükskõik mis sõltuvuse all ja teine partner sõltub sellest, kui hästi tema partner suudab sõltuvuse kontrolli all hoida. Ta usub, et oma käitumisega suudab ta mõjutada sõltlast ning tema paranemist. Nii väldib ta partneris ebameeldivate emotsioonide tekitamist, proovides seega tema meele järele olla. Kaassõltuvuse laiem tähendus on enda elukvaliteedi sidumine teise inimese emotsionaalse olekuga.
Me põleme läbi siis, kui kaotame kontakti iseendaga, endas toimuvaga, enda vajadustega, kui anname rohkem, kui saame.
Endaga kontakti saavutamine, kohalolek, oskus viia tähelepanu sellele, mis toimub sisemaailmas, enda vajaduste teadvustamine ja neile ruumi tegemine, on meie heaolu võti. Ja see võti on eelkõige meie enda käes ega sõltu ainult sellest, mida partner meile annab või mitte.
Ühtlasi iseloomustab teadlikku suhet võime tähele panna nii enda kui ka partneri verbaalseid sõnumeid, kehasignaale sh ettekavatsemata liigutusi, atmosfääri, unenägusid ja kehasümptomeid ning nendest tehtud järeldusi suhtesse tuua.
Arvan, et suhteprobleeme ei saa jätkusuutlikult lahendada, kui läheneme neile ainult välismaailma tasemel – kaasates teisi meie probleemide lahendamisse. Suhteprobleemidest üle saamine sõltub suuresti oskusest lahendada konflikte esmalt enda sees. Sest kui me ei tegele sisemise lahkheliga, elame pinget välja teiste peal, pannes neid vastutama meie rahulolematuse eest.
Oskus olla teadlik sellest, mis toimub enda ja partneri vahel, sõltub vägagi nn voolavast intelligentsusest – võimest arutleda, teavet käsitleda ja analüüsida, uudses olukorras toime tulla, tajuda seoseid ja hankida uusi teadmisi. Teadvustada tuleb ka, et suhe on elav organism, kus toimuvad mitmesugused protsessid, millel on omad põhjused, eesmärgid ja faasid.
Südamelöökide jälgimise katse
Üheks võimaluseks harjutada ja kogeda kohalolekut on viia tähelepanu oma kehale ja selles toimuvale, näiteks südamelöökidele.
Oxfordi ülikoolis tehti test, kus vabatahtlikel paluti oma südamelööke lugeda, ilma et nad näppudega pulssi jälgiksid.
Pärast iga klippi paluti neil valida vastustest üks, mis nende arvates kirjeldaks tegelaskujude emotsionaalset olekut.
Osavõtjad, kes suutsid oma südamelööke täpsemini jälgida, olid ka osavamad teiste tujude äratundmises, samuti oli neil parem empaatiavõime.
Teadlikkuse komponendid
Teadlikus suhtes on vaja tähele panna, mis toimub meie sees ja meie ümber. Suhted teiste inimestega on enam kui ainult sõnad ja käitumine, seal on ka muud tähtsad komponendid, mida tasub jälgida nii enda kui ka partneri juures. Teadlikkus on kõike seda märgata ning sobival viisil suhtesse tuua:
Verbaalsed sõnumid ning nende taga seisvad kavatsused – kuula sisu, aga pööra tähelepanu ka kavatsusele – mida sina ja su partner soovite tegelikult väljendada?
Kehasignaalid – märka näoilmeid ja käežeste, kehaliigutusi, hääletooni jne. Kas need signaalid lähevad kokku sõnadega? Kui mitte, siis nii sinu kui ka partneri taustatunded, mis näitavad ennast just nendes signaalides, hakkavad mõjutama teie suhet öelduga eri suunas. Teadvusta ja räägi oma tähelepanekutest partneriga, eesmärgiga eelkõige uurida ja mõista, taustatundeid pinnale tuua ja nendega tegelda.
Atmosfäär – millega on täidetud ruum, õhk meie vahel? Kas see on raske, kerge, helge, pingeline, ettearvamatu, ärev, soe jne?
Mitmekesisus – tunnetele, soovidele, mõtetele ning suhtlemisviisidele ruumi tegemine – kas julgen ise olla ja kas aktsepteerin, kui mu partner on spontaanne, autentne.
Unenäod ja unistused – mis on meie sügavad soovid seoses suhtega? Mis on see, mida me välja ei ütle, endale ei tunnista ja mis tuleb meie unenägudes välja?
Unelev keha – tundmised, sümptomid, valud, haigused, mittekavatsetud liigutused, mis on meilegi üllatuseks – keha viis näidata enda soove ja vajadusi. Kas me oleme sellele avatud ning soovime paremini mõista, mis on nende sisu?
Faasid – kõik muutub, kõik on mööduv, miski pole püsiv ja lõplik. Teadlikkus sellest, mis faasis teineteise suhtes parajasti viibime, räägib sellest, mis on praegu tähtis ja annab perspektiivi sellele, mis tuleb.
Elu kulgeb faasidena
Aktseptides faaside olemasolu, annab see võimaluse probleemidest veidi distantseeruda ning tegelda teemadega suuremat pilti silmas pidades. Protsessile-orienteeruva psühholoogia ehk protsessitöö rajaja dr Arnold Mindell kirjeldabki oma värskeimas raamatus „Conflicts: phases, forums, and solutions“ faase. Meie sisemised kui ka välised protsessid alluvad faaside rütmile ning teadvustamine, mis faasis me parajasti viibime, aitab toimuvat paremini mõista ning käsitleda. Faaside põhiidee on see, et kõik muutub.
I FAAS – NAUDIME, TÄHISTAME!
Sisemine ning väline suhete atmosfäär ütleb: „Me oleme õnnelikud!“ Meile pole oluline tegelda pingega. Valime pinget tekitavat asjaolu kas teadlikult ignoreerida, edasi lükata või me tõepoolest ei koge midagi sellist, mis meie olekut häiriks. See faas on puhke- ja naudingute faas. Mõned suhted on krooniliselt väsitavad ning mõnikord on vaja märgata rahuhetki ning teadlikult otsustada nendesse jääda, kogeda ja nautida.
II FAAS – PINGE JA KONFLIKT
Me ei suuda ignoreerida raskeid hetki, tujusid, ütlemisi, käitumist ja nende mõju meile. Paneme enda vajadused esikohale. Võitleme, kehtestame ennast, üritame kaaslast parandada, teda meile sobivamaks muuta. Lahendame konflikti, proovides teist mõjutada.
III FAAS – ROLLIVAHETUS
Mõnikord on võimalik ja ka kasulik rolli vahetada ning ette kujutada, kuidas on olla teine: mida ta kogeb, mida mõtleb, mis on tema käitumise põhjused jne. Muutuda natuke selleks, kes meid tüütab ning vaadata olukorda läbi tema silmade. Näha ka endas neid omadusi, mis meid teises häirivad ning tegelda sisemise konfliktiga ideaalse ja reaalse mina vahel.
IV FAAS – EEMALOLEK, ERALDATUS
Tänu mõistmisele saabub lõõgastumine, distantseerumine – võime vaadata toimuvale avatud meelega, kriitikavabalt, aktsepteerides. Oleme avatud ebatäiuslikkusele, suudame olla sallivam enda ja teiste suhtes. Neljas faas on aga samuti faas, mis tähendab, et ka see möödub ja asendub järgmisega.
Faaside teadvustamine ja nimetamine aitab meil aru saada, et konfliktide lahendamise meetodid töötavad ühes faasis ega toimi teises. Õppides kaasa voolama suhte faasidega ning suhtes toimuvate protsessidega k.a pingetega suudame paremini suhteid hoida, vaadata probleemile kui mööduvale nähtusele ning näha suuremat pilti, kui hetkeolukord seda võimaldab.
HARJUTUS „MUUTUDES SINUKS“ (III FAAS)
Mõtle oma igapäevasele minale. Kuidas sa ennast normaalses olekus tajud. Milline sa oled?
Tuleta meelde see olek ning tunneta seda kogu kehas. Tee käeliigutus, mis väljendaks seda olekut, anna talle nimetus ja joonista paberile väike energiavisand.
Nüüd mõtle oma partnerile ning omadusele või käitumisele, mis on sulle võõras, raskesti talutav, ärritav. Mis omadus see on?
Tee käeliigutus, mis väljendaks partneri olekut, anna sellele olekule nimetus ja loo väike energiavisand.
Nüüd unusta ennast ning kehastu oma partneriks, täpsemini selleks omaduseks, mis sind ärritab. Muutu täielikult temaks kogu kehaga, kriitikavabalt.
Pane tähele, mida tunned oma kehas, millised pildid, kuvandid, sümbolid su mõtetes esile kerkivad? Vali üks ning kehastu selleks sümboliks, kuni leiad, mis on selle sümboli energia, olemus? Ole kriitikavaba, katseta ning mängi.
Kujuta ette, et lähened selle energiaga mõne olemasoleva probleemi lahendamisele: – Kas oskad ette kujutada, et võiksid olla selline suhtlemisel, otsustamisel, valikute tegemisel? – Kui mitte 100% selline, siis kas või 10%? Katseta. – Kas ja kuidas selle energia kogemine aitas sul partnerit paremini mõista? – Kuidas see energia, omadus võiks su elu ja suhteid rikastada?
Naiselikuks peetakse ajatu lõikega seelikute, kleitide ja kontskingade kandmist, eelistatult on naiselikul naisel liivakellafiguur, hoolitsetud soeng, ta ei lähe kodust välja meigita ja tema näol püsib naeratus ka keerulistes olukordades. Aga eks see ole vaid väline pilt. Reaalsuses koosneb naiselikkus paljudest muudestki omadustest.
Enamik naisi tahaksid olla naiselikud. Naiselikkuses on oma tabamatu müsteerium – midagi, mida ei saagi seletada, seda peab kogema. Mulle tundub, et naiselik naine on loomulik. Ta usaldab oma vaistu, austab ennast ja teisi, temas on suurel määral empaatiavõimet, ta on ühtaegu nii õrn kui tugev – samuti tundlik ja vastuvõtlik, kuid jääb samas oma väärtustele kindlaks.
„Ühtlasi teevad karuteene meedia, moe- ja kosmeetikatööstus, lisades omajagu pinget piltidega, milline peaks üks ihaldatud naine välja nägema.“
Öeldakse, et naise teeb naiselikuks emadus. See on taas osa loomulikkusest, looduslikkusest. Eks kõik emad teavad, mida emadus tegelikult tähendab… Võid olla teistele andja, aga suures andmises on oht ühel päeval avastada, et ei jää enam aega oma välimuse ega muude vajaduste eest hoolitsemiseks ning selle tõttu end kaotada. Seega – naiselikkuse juurde võiks käia ka tarkus.
Aga tarkus ei tule kohe nooruses, parimal juhul tuleb see ajaga. Tarkus leida ja hoida tasakaalu ning mõista, et pidev muutumine, mis on ju elu osa, nõuab ka iseendas pidevat korrastamist. Samuti on naiselikkus muutumises – 20aastase naiselikkus on midagi muud kui 40aastase.
Ajaga hoovab meie naiseksolemisse sügavamat mõistmist, nii mõnigi teeb kannapöördeid isiklikus elus just siis, kui lapsed on iseseisvad. Pere eest hoolitsejast võib saada ideaalsel juhul teadlik ja pühendunud Naine suure algustähega. Temas on olemas kõik, mida loodus on võimeline andma, peale selle on lisandunud elu õppetunnid. Kui neis õppetundides on suudetud säilitada see hellus, headus, soojus ja sisemine naeratus, võime endid tõeliselt naiselikeks naisteks pidada.
Tänapäeva maailmas peame naiselikkust kaitsma kui haruldast aaret. Kiirus, karjerism, linnastumine ja ettekujutused edukast naisest ei aita meid sel teel. Ühtlasi teevad karuteene meedia, moe- ja kosmeetikatööstus, lisades omajagu pinget piltidega, milline peaks üks ihaldatud naine välja nägema. Seksuaalsust kasutatakse igal võimalikul viisil ära, tekitades sellega segadust. Seksuaalsus – osa ürgsest naiselikkusest – on individuaalne, õrn ega peaks alluma reklaamitööstuse huvidele.
Siinkohal on jällegi vaja tarkust, äratundmist. Julgust olla ise, unikaalne ja kordumatu.
Usun, et Eesti naiste seas on intelligentset naiselikkust küll ja veel. Eriti vajalik on anda neid väärtusi edasi oma tütardele, aga loomulikult vajavad naiselikku energiat ka mehed, isad ja pojad. Naisel on suur võim. Ja seda võimu peaksime kasutama mitte võimu, vaid ikka armastuse huvides. Sest armastus on kõige tuum.
Üha enam jõuab minuni murettekitavaid lugusid noortest, kes on oma eluga ummikus. Lugusid meie kurvameelsest ja depressiivsest järeltulevast põlvkonnast. Otsime põhjuseid ühiskonnast, koolist, sotsiaalmeediast, nutiseadmete liigsest tarbimisest. Millisel määral mõjutavad lapsi aga vanemate omavahelised suhted ja mida saab teha, et laps saaks tulevikuks kaasa parima pagasi?
Mulle on mällu sööbinud üks mõne aasta tagune hetk. Istusin ühe tavalise koolimaja ees autos ja tegin aega parajaks. Oli vahetund ning koolimajast väljusid lapsed, teiste seas väike tüdruk koos oma isaga. Nad jalutasid teineteisel käest kinni hoides autoni. Ühtäkki köitis minu tähelepanu politsei värvides masin, mis peatus otse nende kõrval. Autost väljus politseinik koos ärritunud naisega ning algas üsnagi emotsionaalne vaidlus mehe ja naise vahel.
Läks hetk aega ja väike tüdruk, kes oli jõudnud juba istuda isa autosse, pidi sealt välja tulema. Ema võttis tal käest kinni ja asus minekule. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga see, mis mulle meeltesse sööbis, oli väikese tüdruku pilk. Ta ei nutnud, vaid oli hoopis vapper. Väga vapper. Ta lõug pisut värises ning silmist paistis sügav valu ja kurbus, kui nad koos emaga minu autost mööda jalutasid. See pilk meenutas mulle midagi väga ammusest ajast – minu lapsepõlvest.
“Igatsesin ema ja isa omavahelist sooja suhteruumi, mis oleks olnud täidetud armastuse ja mõistmisega.”
Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ema hoolitses minu eest väga. Mul oli alati olemas soe tuba, toit laual ja riided seljas. Vahel isegi uhkemad kui mõnelgi sõbral. Mulle ei antud ülemäära palju kohustusi ega ülesandeid. Suvel ja nädalalõppudel sain magada poolde lõunasse ega pidanud katkestama ennast liigse füüsilise tööga. Ema oli alati minu tegemiste ja olemise vastu hooliv ja tähelepanelik. Kõlab justkui õnnelik lapsepõlv? Ometigi tundsin, et igatsen justkui midagi. Midagi, mida tol ajal ei osanud sõnadesse panna, aga mille puudumine muutis mind kurvameelseks ja ärevaks.
Nüüd, olles paariterapeut ning kolme tütre ema ja kahe tütretütre vanaema, mõistan, et igatsesin ema ja isa omavahelist sooja suhteruumi, mis oleks olnud täidetud armastuse ja mõistmisega. Ruumi, kus oleks väikesel tüdrukul turvaline kasvada.
Kurvameelsete põlvkond?
Hirmutavalt sageli kuulen arvamust, et vanemate omavahelistel suhetel pole lastele erilist mõju, sest lapsi armastatakse ju edasi, kui ka vanemate suhted sassis on. Et lapsed ei puutu vanemate isiklikesse probleemidesse. Omal moel on selles õigus, sest vanemate konfliktid ongi vanemate omavahelised asjad. Kui neil probleemidel on aga püsiv koht vanemate suhetes ja kodus, saab sellest üsna kiiresti mõjutatud kogu suhteruum, milles elavad ka lapsed – ning sellest tulenevalt ka laste vaimne ja füüsiline tervis täna ja tulevikus.
Pingeline suhteruum laste vaatenurgast
1. Kui vanemate tülidest on saanud igapäeva oluline osa
Peredes, kus vanematevahelised riiud on päeva tavaline osa, kogeb laps pidevat stressi ja pinges olemist. Vaatamata sellele, et emaisa tülid justkui lapse eksistentsi ei puuduta, on loodud õhustikul väga suur mõju lapse vaimsele ja füüsilisele tervisele. Vanemate nääklemised panevad sageli lapsi pooli valima. Laps võib tunda pidevat ebakindlust tuleviku ees: Äkki vanemad lahutavad? Äkki isa lähebki ära? Äkki ema ei jaksagi enam, sest nii ta ju ütleb?
Selle hirmu ja segadusega hakkama saamiseks loob laps enesele kaitsed. Osa tõmbub enesesse ja püüab olla oma vanematele veelgi parem laps. Nad jätavad tagaplaanile isiklikud igatsused, vajadused ja „tavalise lapse tavalise elu“ ning hakkavad justkui õhust püüdma vanemate soove, uskudes, et sellisel viisil on neil võimalus oma vanemate suhet ja enesetunnet paremaks muuta – neid õnnelikuks teha.
Teine osa lapsi muutub hoopis pööraseks, et seeläbi tõmmata enesele tähelepanu ning vanemaid justkui kokku siduda. Selle käitumise taga võib olla umbes selline mõte: kui ma valmistan teile piisavalt suurt muret, siis te peate mind märkama ja koos midagi ette võtma. Seega on mul võimalus teid koos hoida.
Mõlemad käitumised on vaid kaitse, mille laps on enesele alateadlikult loonud, et saada hakkama hirmu ja murega, mida vanemate pidevad tülid teda tundma panevad.
2. Vastuseta küsimused ehk hirmul on suured silmad
Kujutame ette olukorda, kus laps kuuleb ema ja isa omavahelist riidu, mille käigus üks vanematest viskab õhku lausejupi, et no läheme siis lahku. Vanemate jaoks võib see olla emotsionaalne purse või tühipaljas sõnakõlks, aga lapsele sisendab see lause hirmu ja muret: „Kas nad lähevadki lahku? Mis siis saab?“
Kui laps tuleb vanemate käest kuuldud lause kohta küsima, siis soovides last säästa, saadetakse ta tavaliselt ära, öeldes, et see pole tema mure või ta sai üldse valesti aru. Ärgu laps muretsegu. Olles eelnevast tülist piisavalt ärritunud, võidakse lapsele lausa inetult nähvata.
Sõnum, mis niimoodi lapsele kaasa antakse, on see, et hirmude, murede ja segadusttekitavate emotsioonide tundmine pole hea ning nendega tuleb ise hakkama saada. Laps jääb üksi oma küsimustega ning täiskasvanuks saades on tema üks lapsepõlvest kaasavõetud käitumisviise oma tunnete ja vajaduste allasurumine – „ma pean ise kõigega hakkama saama“.
3. Kui vanemate omavaheline vaikus on hirmutavalt vali
Sageli arvavad vanemad, et kui laps riidu ei näe, ei saa see teda ka mõjutada. Meie lapsed elavad meiega ühises energiaruumis ja nad tajuvad iga emotsiooni, mis selles ruumis parasjagu on. Kui oleme ärevad, kurvad või hoopis vihased ja sellest ei räägi, siis anname võimaluse lapsel oma peas lugude väljamõtlemiseks ja need võivad olla oluliselt hirmutavamad kui tegelikkus.
Vanemate vaikimine on sageli veelgi segadusttekitavam ning annab võimaluse väikeses peas ja südames kõiksuguste hirmude või murede tekkimisele. Tahtes kaitsta ja säästa, luuakse hoopis hirmu ja segadust.
4. Kui vanemad on lahus
Kui suhtes on valusat kannatust rohkem kui rõõmu ja kooskulgemist ning puudub oskus, teadlikkus või tahe midagi muuta, minnakse sageli lahku. Lahkuminek on osalistele alati valus ja keeruline. Kurbust, segadust ja kannatusi põhjustab see ka lastele.
Sageli tunneb laps, et ta peab hakkama pooli valima. Oma isiklikus valus olevad vanemad hakkavad temaga alateadlikult manipuleerima, et luua enesele liitlane: „Vaata, kuidas su isa mulle ütleb! Ta ei hooli meist“ või „No ega emal polegi sinu jaoks ju aega. Tal polnud seda ka minu jaoks.“ Laps võib tunda, et tema peab nüüd asuma isa või ema rolli täitma ja lohutust pakkuma, sest üle kõige ihkab laps näha rõõmsaid ja õnnelikke vanemaid.
Lahkumineku puhul on esmatähtis vanematel omavahel turvaliselt ja hoolivalt asjad lahti rääkida. Proovida mõista seda, mis võib esmapilgul tunduda mõistetamatu.
Otsida vastuseid küsimustele, mis suhtes toimis ja mis ei toiminud ning võtta kaasa oma isiklikud õppetunnid.
See töö vajab suurt sirutust, sest seda tuleb teha koos inimesega, kellest just oled lahku läinud ja kellega oled kogenud rohkelt valu ja kurbust. Sirutus on aga seda väärt, sest tulemuseks on oluliselt tervem maailmavaade, julgem edasiliikumine isiklikus elus ja inimlik suhtlus endise partneriga. Mis aga kõige olulisem – rahulikud lapsed, kes tajuvad vanemate teadlikkust ja hingerahu.
“Paarisuhtes olemist on vaja õppida samuti nagu autoga sõitmist või võõrkeelt.”
5. Kui vanem suunab kogu armastuse lapsele
Me kõik vajame hoolivat ja turvalist suhteruumi. Ihkame tunda, et meie partner mõistab meid, mitte ei kritiseeri, analüüsi ega tõtta kohe lohutama. Oleme loodud olema siiras ühenduses teistega ning kui me ei taju seda oma partneriga, suuname alateadlikult kogu oma armastuse lapsele. Arvame uskuvat, et sellega saame kompenseerida oma igatsust mõistmise ja mõistetud saamise järele. Pühendume lapse eest hoolitsemisele ning sellest saab justkui elu ainus mõte ja eesmärk.
Paraku ei saa ükski laps olla õnnelik, kui tema vanemad pole õnnelikud. Lapsele pakutava armastusega ei saa kompenseerida lapse vajadust vanemate omavahelise turvalise suhteruumi järele. Võime oma liigse hoolitsemisega teda hoopis lämmatada ning enesest eemale tõugata.
Turvaline ja soe suhteruum
Iga laps igatseb ja vajab ruumi, kus ta teab ja tajub, et vanemad saavad alati kõigest rääkida ning koos on võimalik erimeelsustest läbi tulla. Kus laps saab õppida, et konfliktide ja erimeelsuste olemasolu on igati normaalne osa suhtest ning neist on võimalik turvalisel viisil rääkida. Kus vanemad suhtuvad teineteisesse lugupidamise ja austusega. Ka siis, kui erinevatel põhjustel enam koos ei elata. Kus laps saab kogeda, et ta ei pea pooli valima ja ta saab olla mõlema vanema poolt armastatud ja hoitud ning ka temal on õigus tunda armastust mõlema vanema vastu. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ning võtame sealt kaasa nii rõõmsad kui ka kurvad mälestused.
Õpime elus hakkamasaamist oma vanematelt, jälgides nende käitumist ja kulgemist.
Samuti õpime neilt, milline peaks olema ja võiks välja näha armastus. Kas me lepime sellega, et kasvamas on kurvameelne põlvkond, või saame selle muutmiseks midagi ära teha? Paneme hetkeks kõrvale kriitika kõige selle kohta, mida ühiskond teeb või ei tee, milline on meie haridussüsteem, mida me sööme või joome ning kuhu kuulume. Lubame mõelda, et võib-olla on võti just meie käes. Alustades oma paarisuhte mõistvamaks ja hoolivamaks muutmisest, luues sellega soojust ja turvalisust suhteruumi, kus kasvavad meie lapsed.
Seda mõtet ja hoiakut püüan ise iga päev meeles pidada. Oleme kaasaga abielus olnud 27 aastat – üsna pikk teekond, millel rohkelt kurve koos tõusude ja langustega. Meie kooskasvamine on tänaseks meie mõlema teadlik valik ning ühise pingutuse tulemus. See on elukestev protsess, mis ei saa kunagi päriselt valmis.
Kui mõne eriarvamuse käigus kaotamegi partneriga teineteise kuulamise oskuse, on praegu meie noorim tütar see, kes tuleb ja ütleb, et palun ärge vaielge. Olen talle selle eest südamest tänulik.
Meil, lapsevanematel, on suurim roll oma laste tuleviku kujundamisel. Selleks, et seda rolli auga kanda, on meil vaja esmalt õppida omavahel paarisuhtes toimima ja suhtlema – see oskus ei ole meile kaasa sündinud. Paarisuhtes olemist on vaja õppida samuti nagu autoga sõitmist või võõrkeelt. Ja seda saab teha vaid koos oma partneriga, selle inimesega, keda kõige enam armastad, aga kes suudab sinus käivitada ka kõige keerulisemad emotsioonid – ikka selleks, et me kasvaksime.
TEKST SILLE JÕGEVA ILLUSTRATSIOONID LIISI LILLEMÄE
„Olen ennast ära kaotanud, ma ei tunne enam elust rõõmu ega tea, kes ma olen või mida tahan. Olen oma elu viimased aastad pühendanud lastele, mehele, kodule, tööle. Ma ei tea miks, aga ma pole sisimas rahul ega õnnelik. Abikaasa ei kurda, kuigi näen, et temagi pole õnnelik, aga tema arvates probleemi pole. Lahutada ma ei taha, sest tegelikult pole midagi ka väga halvasti, lastest oleks kahju ja kodu on kodu.“ Sarnaseid lugusid kuulen oma teraapiakabinetis Imago suhteterapeudina üsnagi tihti. Miks see juhtub ja mida ette võtta?
Kui küsin, mis tundeid selline elu tekitab, vastatakse, et tüdimust, stressi, ärritust, väsimust, pettumust, tühjust, igatsust, viha, abitust, lootusetust… Ja kui ma küsin, kuidas sa tahaksid ennast tunda, siis pärast mõttepausi võib vastuseks kõlada „ma ei tea“ või „nii nagu kunagi varem”. Ja kuidas oli kunagi varem? Soovitakse taas olla see inimene, kes tundis elust rõõmu, koges põnevust, kirge, rahulolu, sisemist energiat ja motivatsiooni midagi huvitavat ette võtta, kuhugi minna.
Miks ja kuidas me ennast suhetes kaotame?
Saan mitmesuguseid vastuseid, kui küsin oma klientidelt, mis juhtus, miks nende elu muutus. Need on enim mainitud põhjused:
laste sündimisest saadik pole saanud võtta aega iseendale;
tööd ja perega seotud kohustusi on nii palju, et muuks aega ei jää;
raha on vähe ja võimalused piiratud;
partnerile ei meeldi minu hobid ja see tekitas omavahelisi konflikte, sellepärast loobusin enda omadest;
partner ei tule minuga kuhugi kaasa ja üksi ei taha ma minna;
partnerile ei meeldi, et mul tema ja kodu jaoks aega pole;
varem suhtlesin palju sõpradega ja tegime regulaarselt palju asju koos – pärast paarisuhte loomist ja laste sündi kadus tasapisi kontakt sõpradega ja nüüd elamegi juba aastaid omaette igavas rutiinis;
teen asju, mis mulle varem meeldisid, aga need ei paku mulle enam seda rõõmu, sest sellega kaasnevad alati tülid paarisuhtes – nii ma elangi pidevas stressis, sest vahet pole, mida ma teen, ikka tunnen end halvasti.
Terapeudina jääb mul ikkagi üles küsimus „Miks?“. Kaugeltki mitte kõik vanemad ju ei loobu pärast laste sündi iseendale vajalikust ajast; ei kaota töö ja muude kohustuste tõttu aega iseendale; ei loobu partneri pahameele pärast oma hobidest jne. Miks see siis osadega juhtub ja teistega mitte?
Lapsepõlve pagas
Ühe võimaliku vastusena pakun Imago suhteteooriast pärit arusaama, mis väidab, et tuleme täiskasvanuellu lapsepõlvest kaasa saadud pagasitega. Niinimetatud pagasites on kaasas juba väljakujunenud arusaamad, põhimõtted, kogemused, harjumused, hirmud, uskumused, hoiakud ja oskused.
Oluline on teadvustada, et ka enese kaotamine on justkui omandatud oskus, mille õppimist alustasime juba varases lapsepõlves oma vanematelt ja kogu meid ümbritsevast keskkonnast eesmärgiga tulevikus oma eluga paremini hakkama saada.
Lapseeas meie aju alles areneb ja omandab eluks vajalikke oskusi väga kiiresti, eriti matkides, tajudes ja kogedes vanemate endi käitumisi. See tähendab, et õpime mitte niivõrd selle järgi, mida meile räägitakse, vaid ikka selle järgi, mida näeme, kogeme ja tajume.
Näiteks on paljud meist juba varakult õppinud oma vajadusi-soove-unistusi kõrvale jätma ja kodurahu huvides tegema asju, mis teistele (vanematele, õpetajatele, teistele lastele) meeldivad, isegi kui see tekitab sisemist frustratsiooni. Õpime ka seda, kuidas oma tundeid alla suruda ja ignoreerida. Sellise käitumise tulemus pärast aastaid harjutamist on enese vajaduste, soovide ja tunnetega kontakti kaotamine, millega kaasneb üldine stress ja pidev rahulolematus.
On lapsi, kes õpivad ebateadlikult oma vanematelt varjamist ja valetamist, sest nende peres on normaalne, et teatud asjadest pole vaja emale või isale rääkida, sest see tekitaks ilmaasjata pingeid ja tüli. Parem ja lihtsam on rahuldada oma vajadusi salaja, mis omakorda loob pingeid nii inimeses endas kui ka suhetes, sest ühelt poolt ei saada suhtes olla ehe ja siiras ning teiselt poolt kaob suhtest ära teineteisemõistmine ja usaldus.
Nii mõnedki meist võtavad kaasa jõulise oskuse iseenda eest seista ja oma vajadusi kehtestada, sealjuures kahjuks teise poole vajadusi ja soove arvesse võtmata. Ka sellise oskuse praktiseerimise tulemuseks on pikas perspektiivis suhte mittetoimimine, stress ja pidev rahulolematus.
Pole olemas õnnelikku ja toimivat paarisuhet, kui üks või mõlemad pooled on aastaid oma vajadused unarusse jätnud või rahuldanud neid salaja.
Liisi Lillemäe
Vaata näiteks oma vanemaid ja analüüsi, kas neil on õnnestunud jääda lähisuhetes iseendaks või mitte – ja mida sa neilt seoses sellega ebateadlikult õppinud oled. See aitab sul paremini mõista iseennast ja vajadusel aru saada, mida tuleks ümber õppida.
Seega, täiskasvanute paarisuhtes kogetud enesekaotamine on meie lapsepõlves omandatud oskuste praktiseerimise tulemus. Mõni meist alustab paarisuhet juba vilunud enesekaotamisoskustega, teised oskavad küll enda vajadusi rahuldada, kuid teise inimese ja/või suhte arvelt.
Kolmandad, kes on tulnud perest, kus mõlemad vanemad on osanud jääda iseendaks omavahelist suhet kahjustamata, seda probleemi oma suhetes ei koge, sest nad on varakult õppinud iseendaks jäämist ning rahuldustpakkuva suhte loomist ja hoidmist. Viimast varianti esineb meie ühiskonnas kahjuks väga harva.
Kuidas jääda paarisuhtes iseendaks?
Kui su elu sind täna ei rahulda, siis kas oled ikka täiesti kindel, et soovid endiselt jääda iseendaks? Kasutaksin siin Einsteini kuulsat tsitaati “Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama tegevust, ootuses saada erinevaid tulemusi“. Võiksime järeldada, et iseendaks jäämine tähendab oma vigade kordamist ja jätkuvalt stressirohkete olukordade loomist oma suhetesse ja ellu.
Ma ei soovita kellelgi jääda või muutuda tagasi iseendaks, eriti kui ollakse olukorras, kus iga päev kogetakse ebamugavaid tundeid ja stressi, sest sel juhul ei muutuks ju midagi. Kui soovime ellu muutust, siis tuleks alustada iseenda muutmisega, omandada uusi teadmisi ja oskusi, et teha teisi valikuid, otsuseid, näha, mõelda ja käituda teistmoodi, et rahulolematus ja stress asenduksid uudishimu ja rahuloluga.
Kui ma nüüd mõtlen iseenda peale kümme või kakskümmend aastat tagasi, siis kindlasti ei tahaks ma täna olla see, kes olin siis, sest olen vahepeal palju muutunud, õppinud uusi oskusi ja saanud targemaks, tasakaalukamaks, rahulolevamaks, tugevamaks isiksuseks, teadlikumaks, kogenumaks. Tänu sellele on minu elu ja lähisuhted muutunud palju stabiilsemaks, turvalisemaks ja rahuldustpakkuvamaks.
Samas olen ma täiesti kindel, et ei soovi jääda tulevikus praeguseks iseendaks, tahaksin jätkata enda arenemise, küpsemise ja muutustega elu lõpuni, sest alati on veel, mida tahaksin endas muuta, juurde õppida, arendada ja avastada. Toon välja mõne oskuse, mida keegi ei saa teilt ära võtta ja mille arendamisel on võimalik ka lähisuhetes jääda iseendaks ja tunda elust jätkuvalt rõõmu:
oskus võtta vastutus oma elukvaliteedi eest endale – nii pole enam kedagi oma käitumistes, valikutes, tunnetes ja mõtetes süüdistada, jääb üle vaid asuda ennast muutma;
kuulamisoskus võimaldab mõista teisi ja iseennast sügavamal tasandil ning luua lähedastega eluks vajaliku emotsionaalse ühenduse;
oskus oma tundeid, mõtteid ja vajadusi, sh piire märgata, teadvustada ja analüüsida;
selge ja turvaline eneseväljendus aitab teistel paremini mõista sinu hinge- ja mõttemaailma, tundeid, mõtteid, vajadusi ja piire, siia kuulub ka oskus abi küsida;
oskus võtta vastu otsuseid ja teha teadlikke valikuid: teadvustades juba ette tagajärgi, riske ja võimalikke eksimusi saame rahulikuma südamega jälgida asjade kulgu.
Nimekirja võiks veel jätkata, sest kindlasti tulevad kasuks oskused, kuidas panna paika prioriteedid, oma aega planeerida, rahaga ümber käia, oma tervist hoida jne. Samuti aitab kaasa oma mõtteviisi muutmine heast toimivast (paari)suhtest. Kui arvame, et paarisuhtes peaks olema kogu aeg kõik hästi, saavutame selle paraku väga ränga hinnaga – kaotame kontakti iseendaga ja partneriga ning kogeme päevast päeva sisemist rahulolematust.
Oluline on mõista, et toimivas paarisuhtes on ebamugavad emotsioonid, arusaamatused, sisemised pinged ja konfliktid täiesti normaalne nähtus. Tänu nendele on meil võimalus ennast paremini tundma õppida, leida üles oma kaotatud osad, areneda veelgi paremaks inimeseks iseenda ja teiste rõõmuks.
Õppimine saab toimuda olukorras, kus meie senine käitumine enam ei toimi; meil on vaja omandada midagi uut, teha midagi teistmoodi, kui oleme harjunud. Näiteks, kui sa ei oska oma piire seada, tuleb see paarisuhtes mõne aja pärast teravalt ilmsiks ja sul on valida, kas lahku minna ja üksi elada, taluda pidevat stressi või õppida oma piire seadma. Oluline on mõista, et üksi elades ei saa me praktiseerida (paari)suhtes vajaminevaid oskusi; selleks et õppida valusat konflikti lahendama, tuleb sul sellega silmitsi seista ja harjutada. Nii nagu ei saa libedasõidu oskusi harjutada turvalisel kuival maanteel, pole võimalik harjutada paarisuhte konfliktide lahendamist üksi raamatu abiga. Sinu parim treeningpartner isiksuse arengul on sinu lähedaseim inimene.
Taas iseendaks saamise soov meenutab liblikat, kes on kookonist väljunud ja saanud šoki esimesest vihmapiisast või tuuleiilist ja tahaks kangesti tagasi muutuda „iseendaks”, et mitte silmitsi seista ebamugavustega, mis maailmal talle pakkuda on. Kui soovime elus ja suhetes hakkama saada, pole meil võimalik ema turvalisse üsasse tagasi pöörduda, vaid meil tuleb võtta vastutus; saada aru, et rahulolematus tähendab vajadust ennast arendada ja muuta, teha teisi otsuseid, valikuid, mõelda, näha, tajuda ja kogeda olukordi teistmoodi, sest maailmal on meile palju rohkem pakkuda, kui oma pisikeses kitsas mugavustsoonis olles arvata oskame.
Iseendaks jäädes kordame aina neidsamu vigu, mis meid esialgu ummikusse viisid ja meil on valida, kas elada pidevas stressis edasi või omandada uusi teadmisi ja oskusi, mis aitavad suhetes ja elus üldse paremini toime tulla.
“Maailmal on meile palju rohkem pakkuda, kui oma pisikeses kitsas mugavustsoonis olles arvata oskame.”
Üle kõige kurdame ajapuuduse üle. Aega ei ole, nii kiire, üks pidev hullumaja, öeldakse. Kiirus on justkui linnainimese krooniline haigus, mille leevendamiseks kas ei võetagi midagi ette, arvates, et see ongi paratamatus, või siis ei osatagi enam teistmoodi. Ometigi ei tee kiirustamine inimest õnnelikuks, pidevalt tormavas olekus pole võimalik kogeda naudingut tegevusest ega võimalust tõesti süveneda, asju hingega teha. Kuidas saada oma (elu)aja peremeheks?
Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi. Hea, kui jõutakse selle teadmiseni enne, kui hing on tasakaalust väljas või füüsiline tervis halveneb. Ja teadagi, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud.
Muidugi, noorena ongi meil rohkem energiat ja vaja ennast tõestada, olemisi ja asju proovida, meie keha taastub veel hästi ja hing on alles otsinguteel. Paljud rabavadki, kuni tõesti on tervise pärast sunnitud elutempot aeglustama ning asjade üle järele mõtlema või elus kannapöörde tegema.
Ühel päeval võime reisida kosmoselaevaga Kuule, aga selleks ajaks on inimene ehk juba unustanud, et tähti ja kuud saab imetleda selge ilmaga rahulikul õhtusel jalutuskäigul, luues kujutelmi, mis täidavad meie hinge avaruse ja vaimustusega. Kõik, mida tegelikult vajame, on hingerahu, hinge rahu…
Elu peibutused Juba noorena määravad meie valikuid palju meie loomus ning lapsepõlveharjumused ja -keskkond. Aeglasema loomuga ning rahulikumas tempos kasvanuna võime tervislikuma ja ka targema valiku kasuks otsustada veel enne, kui pea täistuuridel ringi käima hakkab.
“Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt.”
„Tark ei torma“, on üks ütlemata tark mõte. Tormates teeme tihti läbimõtlemata otsuseid, võime olla eksitatud ja eksida väiksemates või suuremates asjades. Kiirustades pole aga meie fookus paigas.
Aga vaid vähesed on kohe alguses targad. Elu kutsuvad virvatuled peibutavad, lisaks kihutab tagant vajadus olla edukas – ning edukas olemine tähendab ühiskondlikus mõttes eelkõige välist edu. Sisemist edu on raskem mõõta, välist on lihtsam eksponeerida ja nii on võimalik petta ära teisi… ja mõnda aega ka iseend.
Miskipärast on inimesele ajast aega olnud oluline just teistele näitamine, enesetõestus läbi välise. Üks kõige tänapäevasem näide kiirusest ning väljapoole elamisest on sotsiaalmeedia tarbimine – praeguseks on Facebooki kasutajaid maailmas üle 1,86 miljardi. Ei kujutagi sellist arvu ette, eks ju? Kõik postitavad oma fotosid, videosid või arvamusi, millele loodavad saada ikka tunnustavat nupuklõpsu „like“. Tihtipeale näeme seal ilustatud pilte, mis ei pruugi olla reaalsusega sugugi vastavuses. Paljud otsivad fotoga tõestust oma välisele atraktiivsusele, mõni läheb ohtliku äärmuseni mõne tegevuse või trikiga, et ikka teistele näidata… Liiga paljud on sõltuvuses tagasisidest oma postitustele. See on tänapäevane meelelahutus, mis tegelikult räägib selget keelt: pöörame väga suurt tähelepanu välisele. Ja vajame kiiret tagasisidet. Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt. Mitte sellisel viisil.
Kiirlahendused ei luba süveneda Paradoksaalsel kombel on tehnoloogia areng tekitanud olukorra, kus meil tegelikult pole aega ei enesele ega teistele. On võimalus jagada infot, mille puudust kindlasti keegi ei tunne, sest infovahetus on kiire, uudised on värsked. Ja mitte ainult uudistekanalid ei võistle omavahel kiiruses, oma intiimseimategi uudistega ei suuda oodata ükski sotsiaalmeediast sõltuvuses olev inimene. Oleme juba harjunud, et isegi hea tuttava isiklikust sündmusest – kihlumisest, lapse sünnist või mis iganes muust olulisest – saame teada pigem sotsiaalmeedia kaudu kui silmast silma.
Isiklikud õnnitlused tulevad elektroonilisel teel… Lihtne, kiire ja rohkem! Aga kas on sellel kiirel sõnumil siis sügavamat väärtust?
Nähtavasti on lootusetult vanamoeline mõelda, et kaardi postitamine (veel isetehtud kaardi!) või õnnitluseks kokkusaamine oleksid energeetliselt märksa jäävamad mälestused kui need kähkukad ja kiired säutsud.
Millal viimati saite päriselt kirjutatud kirja? Mitte arvutis trükitud dokumendi, vaid käsitsi kirjutatud kirja, postkaardi? Millal viimati ise sellise kirjutasite? Tänapäeva lapsed õpivad ammu enne klaviatuuril toksima kui käsitsi kirjutama. Laseme ise sellel juhtuda, sest tahame ajaga kaasas käia ega suuda vastuvoolu ujuda. Oma hüved tehnoloogilistel mugavustel on, aga ei tohiks unustada ka ehtsat ja loomulikku eluviisi ning endaväljendust. Ainus viis neid elus hoida, on teadlikult võtta aega, et teha vahelduseks midagi tõelise pühendumise ja loomuliku tempoga.
Kiirsuhete hind Kiirus iseloomustab tänapäeval eriti valusalt inimestevahelisi suhteid. Meil ei jätku enam rahulikku meelt, et kauem teisesse süveneda, tundub, et kõik peab toimima iseenesest. Kui see aga nii ei ole, loobutakse püüdest teist mõista, konflikte lahendada. Sest pole oskust ja pole harjumust. Ning pole enam eeskujugi. Meie vanaemad-vanaisad elasid koos „kuni surm neid lahutas“, ehk veel ka meie emad-isad püüdsid seda eeskuju järgida, isegi kui see enam nii loomulikult ei õnnestunud.
Oma põlvkonnas märkan, et lahutada on lihtne, ei vaevuta enam kaua pingutama, moes on kärgpered ja partnerite vahetamine. Suur osa sellest muutusest on tingitud loomulikult sellest, et naised on iseseisvunud, kõrgelt haritud ning mehe kunagine positsioon ja ka ülesanded on muutunud. Naisena rõõmustan loomulikult selle üle, et naine on vabam kui kunagi varem. Aga selle vabadusega on tekkinud samas ka enneolematuid võimalusi, tegevusi ja liiga palju kõike, mida inimene tegelikult ei vaja. Liiga palju kõike hakkab meie olemist koormama.
Maailm on muutunud. Edukamaks, vabameelsemaks ja… kiiremaks. Ja ikkagi – kas inimesed on muutunud õnnelikumaks? Mis on tegelikult edukus, mis on tegelikult vabadus?
Edukus ja vabadus Vastupidiselt esmasele ettekujutusele edukast inimesest, kellel on tasuv töö, head materiaalsed väljavaated, uhke väline fassaad, arvan, et te ei vaidle vastu väitele, et edukas inimene on eelkõige vaimselt ja füüsiliselt terve ning sisemiselt tasakaalus.
Aga vabadus? Kas raha eest saab tegelikult vabadust osta? Kuulsate ja rikaste inimeste elulood räägivad meile tihti vastupidist. Sul võib olla miljonite imetlus, samas võid olla seesmiselt ebakindel ning jõuda selles ummikseisus lausa enesehävitamiseni.
Vabadus on hoopis see, kui inimene saab olla truu oma hingele. Kui ta saab jääda puhtaks ning isegi kui tal on minevikust koormavaid kogemusi, oskab ta need teadlikult vabaks lasta. Selleni jõudmiseks on meil vaja aega, sest meie hing vajab aega. Ta väärib seda. Vajame aega, et järele mõelda, et oma tunnetes selgusele jõuda, et pühenduda kogu hingest, et meie sisemus oleks ajaliselt sünkroonis meie tegevustega.
Julgus muutuda Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meid kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab. Tundub, et iial varem pole olnud inimkonnas nii palju pidetust ja ebakindlust kui nüüdsel ajal.
Rõõmustav on aga see, et ka vastassuunaline liikumine, teadlik tajumine, on ikkagi veel olemas ning meil on võimalus pääsemiseks! Kui meil jätkub tarkust ja julgust, mida muutused vajavad.
„Julgeda, see tähendab kaotada hetkeks jalgealune, mitte julgeda, tähendab kaotada iseend,“ on geniaalselt öelnud Taani poeet ja filosoof Kierkegaard.
Meist keegi ei tahaks ju kaotada iseend! See on kõige olulisem, mis meil on. Jah, kõige olulisem. Loomulikult on olulised ka teised inimesed, aga tasakaal saab alguse meist endist.
Vajalik on leida aega, mis pühendatud iseendale. Sellest hakkame aru saama tihti just keskikka jõudes, olles jaganud palju energiat endast väljapoole. Igal inimesel on selleks erinevad jõuvarud. Kes annab tasapisi ja suudab ilma suurema väsimuseta terve elu nõnda anda, kes annab intensiivsemalt ja vajab sellest puhkust.
Selge on see, et ei tohiks kaduda side kõige tähtsamaga. Iseendaga. Tahaksin lisada siia veel midagi – kõiksusega. Et meis võiks pidevalt toimuda puhastumine ja avardumine.
Kui oleme tühjaks jooksnud või on meisse kogunenud negatiivsust, ei ole meil anda ei enesele ega maailmale. Need, kel on maamaja, teavad, et täiuslikku aeglust on võimalik kogeda just linnasaginast eemal, loomulikult aega peatades. Isegi kui teil on elektripliit, õhksoojuspump ja vesi torudes, on just ekstra mõnus tuua kuurist puud, kütta ahjud, teha süüa elava tulega pliidil, isegi vee võite söögitegemiseks tuua lähedalasuvast kaevust või allikast. Sest aega on. Kuhugi pole kiiret.
Minu jaoks on meditatsioon parim viis meelte puhastamiseks. Aga see ei tähenda tingimata, et peame oskama end täielikult ja kõigest välja lülitada nagu tõelised joogagurud – jalutuskäik looduses, sobiva muusika kuulamine, toetava raamatu lugemine või ka unistamine, kõik see võib mõjuda meditatsioonina. Peaasi on jätta tavapärane rutiin ja kuulatada, mida see teistmoodi olemine meile toob, mida uut meis loob.
Paljud loovad natuurid jõuavad selleni, et tahaksid rohkem vabadust, rohkem võimalust pühendumiseks, et nautida oma tööd ja tegevust, mitte rassida rutiinselt päevast päeva, kellast kellani ja seda raha nimel, suurema rõõmuta. Iseenda ja oma aja peremeheks olemine on oluline otsus ning loomulikult ka väärtushinnagute ja eneseusu küsimus.
Korgid välja Tihtipeale on paljudes peredes ka koos olles päriselt koos olemine keeruline – kes on arvutis, kes vaatab telekat, vanemad askeldavad oma tegevustes või mõttemaailmades, lapsed jäetakse sageli omapäi ekraanide ette. Ollakse justkui koos, samas sugugi mitte. Üks tuttav pereinimene kirjeldas õhtut, mil neil elekter ära läks ning lõpuks sai pere tõesti koos olla – küünlavalgel mängiti lauamänge, meisterdati ja jutustati lugusid ning kõik olid elevil ja õnnelikud. Kas sunnitud elektritaolek oleks meie ainus võimalus veel üksteisega tõeliseks kohtumiseks?
Usun, et piisaks, kui võtta selleks teadlikult aega. Aga samas, kui teist võimalust ei jää, on ju siiski võimalus lülitadagi korgid välja ning seeläbi taasavastada pere ühisenergia ja ühendus. Ülekantud tähenduses korkide väljalülitamine aitaks meil endid täielikult taaslaadida – mitte pideva meelelahutuse ja tegevuste najal, vaid sügavuti tunnetades, taandades kõik ebavajaliku ja keskendudes oma südamehääle kuulamisele. Sest südamehääl hakkab rääkima vaid rahus. Kui oskad seda aega endale võtta, võib see juhatada hoopis uutele, värskematele radadele. Huvitavatele teedele, mida arenguks vajad.
Niisamuti on lood teistega koosolemisega. Kõiges peaks otsima kohalolekut ja sellest tulenevat loovat ühisenergiat. Aga see ei juhtu iseenesest, selleks peab olema teadlikkust. Teadlikult võtta aega nii iseendas tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks kui ka teistega suhetes. Nii näiteks võiks lülitada ühisteks söömaaegadeks välja arvutid ja telekad, panna käest nutitelefonid, ehk valida koos meeleolumuusikat mõne tegevuse taustaks või täielikult keskenduda omavahelisele suhtlemisele. Ja miks mitte ise teha koos muusikat?
Silmast silma, südamest südamesse, ainult sellised suhted saavad olla tõelised.
Ja kuigi peaaegu igas suhtes tekib aeg-ajalt arusaamatusi, on selge, et on vaja aega, mis tooks arutust. Tõeline armastus, mida kõik otsime, vajab ka ju eelkõige aega. Mitte kiirustatult langetatud otsuseid või hinnaguid. „Armastusega tehtud” tähendab ikka, et tehtud on hoole ja pühendumisega. Sellel on väärtust ja rohkem võimalust jääda püsivaks. Meenutagem neid rõõmustavaid hetki elus, mis on meie hinge jäänud… Kas pole need ikka olnud seotud hoolimise väljenduse ja tundega, et aeg nagu peatus? Kui hetkes oli aegluse võlu.
