Ostukorv

Category: Suhted

  • Õnneliku suhte 5 saladust

    Kuidas hoida suhet särava ja värskena? Kuidas luua suhe, mis pakuks põnevust ja rõõmu igasse päeva ning paitaks helluse ja turvatundega? Millised viis lähenemist panevad paarisuhte särama?

    Kui suhtes on probleemid, on väga lihtne näha kõike seda, mis teine on valesti teinud. Ometi on suhted alati kahepoolsed. Päriselt saab maailma muuta ainult läbi iseenda. Järgnevalt toome välja viis olulist asjaolu, mida järgides saad kiiresti ja efektiivselt oma suhte taas toimima panna.

    1.     Kõigepealt hoolitse iseenda eest. Mis teeb sinu olemise värskeks ja paneb sind särama? Loomulikult võib see olla puhtaks pestud põrand või otse ahjust tulnud hõrk kook. Kuid tõenäoliselt pole sa loodud 24/7 koristajaks, kokatädiks või lapsehoidjaks. Kui tunned, et koduperenaise amet hakkab üle pea kasvama, võta endale süümepiinadeta üks vaba päev. Hellita end sõbrannadega SPA-s, tee üks mõnus lõuna oma lemmikrestoranis või lihtsalt jaluta looduses. Lihtsalt otsusta, et teed seda ja sa imestad, et kõige selle korraldamine polegi nii võimatu.

    2.     Käitumuslikud harjumused – suhte alustalad. Harjumused kujundavad kogu meie elu. Kui tunned, et sinu harjumused ei ole sulle kasulikud, saad neid ise teadlikult muuta. Kas oled harjunud olema laisk või tegutseja? Kas oled harjunud teadlikult suhtesse panustama või loodad niisama kõike saada? Kas sinu jaoks on loomulik olla oma partneri suhtes hooliv ja heatahtlik või tujutsed ja õiendad nii, nagu tuju tuleb?

    Harjuta end teadlikult kuulama ja märkama. Päriselt nägema ja tunnetama teist enda kõrval. Õpi muret jagades rääkima iseendast, mitte oma partnerist, kasutades süüdistavat, alandavat, mõnitavat alatooni. Suhtu oma armsamasse just nii nagu soovid, et tema suhtuks sinusse.

    3.     Ühendust loovad rituaalid. Rituaalid on korduvad tegevused, mida teeme kas iga päev või kindla aja tagant. Üksteist lähendavad rituaalid aitavad kiires elutempos aja maha võtta ja olla olemas inimese jaoks, kes on meile kõige kallim.

    –       Igapäevane rituaal: leia pool tundi või tund, et veeta kahekesi oma armsamaga. Mõelge koos mõni nauditav tegevus või lihtsalt tehke väike jalutuskäik ja jagage üksteisega oma mõtteid, tundeid, päevasündmusi.

    –       Iganädalane rituaal:  õhtu või öö teineteisega, ilma lasteta. Organiseeri lapsed vanavanemate juurde või leia neile tore hoidja, nii et saaksite segamatult ja lõdvestunult koos oma mehega nautida ühendust, romantikat ja tõeliselt head seksi. 

    –       Igakuine rituaal: lubage üksteist teenida. Teie auto ju käib regulaarselt teeninduses? Miks ei võiks te head teenindust pakkuda üksteisele? Sa ju tead, mis sinu partnerit rõõmustab, mis talle naudingut valmistab. Paku talle just seda. Olgu see siis mõnus jalamassaaž, kodus valmistatud rikkalik lõuna või õhtu lemmikrestoranis. Ja luba ka ennast oma partneril hellitada nii, et saad nautida mõnusat kavaliteetaega iga oma keharakuga.

    –       Iga-aastane rituaal: nädalane puhkus kahekesi. Kas lähete reisile või telgite kaunis kodumaa looduses, peamine, et olete tähelepanuga teineteise juures. Kasutage seda aega, et luua koos ühine, vaid teie jaoks unikaalne visioon järgmisest aastast ja miks mitte ka aastakümnest. Pange koos kirja kõik oma unistused, eesmärgid, taotlused.  Teades sügavuti üksteise ootusi ja mõtteid, on koos kulgemine tunduvalt nauditavam ja selgem.

    4.     Ausus. Ole aus iseenda ja oma vajaduste suhtes ning ära unusta ka partnerit oma vajadustest teavitada. Sinu kaaslane pole selgeltnägija. Kui sa talle ei ütle, siis ta lihtsalt ei tea. Enda sisse kuhjunud täitmata vajadused tekitavad passiivset agressiivsust: midagi ei ütle ja justkui on kõik korras, kuid õhus on selgelt tunda tegelikku rahulolematust.

    Jaga partneriga ka neid asju, mida ta võib-olla kuulda ei tahagi. See on kordades parem kui see, et ta sinu aususes kahtlema hakkab. Usaldamatus on üks peamisi kooselu purustajaid. Kaotatud usalduse tagasisaamine võtab tavaliselt väga kaua aega.

    5.     Tõeliselt nauditav seks. Kas tunned vahel, et seksi ajal kipuvad mõtted rändama ja teinekord tuleb isegi haigutus peale? Harjuta teadlikult kohalolu. Iga kord kui märkad, et mõtted on läinud minevikule või tulevikule, too end pehmelt tagasi hetkesse, mõtete vahelisse ruumi. Luba oma kehal täielikult nautida. Ilma mõistuse juhenduseta muutub seks maagiliseks müsteeriumiks lõputus ekstaasis.

    Et luua seksuaalsusesse sügavam ruum, mediteerige enne seksi koos oma partneriga, et luua täielik kohalolu ruum ja võtta vastu kõik, mis toimuma hakkab.

    Jaga oma partneriga, millised ootused on sinul seoses seksiga, mida sa päriselt kogeda tahad. Vaid end avades teab partner sinu soovidele vastu tulla.

  • Skalpelliga oma alateadvuse kallal

    Skalpelliga oma alateadvuse kallal

    TEKST RIVO SARAPIK
    FOTOD MARI-LIIS NELLIS

    Nii kirjeldab toimuvat juhendaja, kuid mulle tundub rohkem, et olen mõistust kaotamas – ja see on alles algus.

    Möödunud on poolteist päeva vipassana-meditatsioonilaagri algusest. Tegemist on iidse Indiast pärit tehnikaga, kus hingamise ja keha aistingute jälgimise abil oma harjumusi ja käitumist jäädavalt muudetakse. Nagu skalpelliga avaks mädapaiseid, et nende tekkimise põhjustest igaveseks lahti saada. Lühidalt – et elu oleks rohkem kannatuse- ehk valuvabam, kergem ja rõõmsam.

    See kõik on mulle aga tolleks hetkeks veel vaid teooria. Istun teist päeva padjal ja tegelen sellega, et ohjata üht peru metsikut ratsut, kes justkui kristallipoes takka üles peksab ja kõike puruks kipub lõhkuma. See ratsu on mu meel. Midagi, mida ma enne mediteerimist tähele ei pannud, kuid mille juhtimisel seni olin elanud.

    Üle saja tunni meeletrenni

    Mediteerimine on aga mu meele rolli ja jõu ning potentsiaali paljastanud – vaikust lõhuvad katkematud hinnangud, meenutused, lood suvalistel teemadel ja juhuslikud mõtted suvalises järjekorras. Lohisen minevikus ja hõljun tulevikus, käesolevas hetkes viibin vähe.

    Ühel kohal maas istudes, kui keskenduda tuleb nii lihtsale nagu hingamine (võid siinkohal proovida, kuidas õnnestub kümme hingetõmmet lihtsalt jälgida sel moel, et tähelepanu kuskile mujale ei kiirusta), paljastub selle ratsu kogu meeletus ja taltsutamatuses. Nimelt on laagri üks tingimus, et ollakse vaikuses – nii sõnalises (ei räägi), kehalises (ei suhtle, väldin pilkegi) kui meeles (meele treenimine käib laagris lõpuks ööpäev läbi). Seega justkui ideaalne keskkond omaette hoidvatele eestlastele.

    Raju kogemus esialgu aga hoopis kohutab.

    Olen aastaid regulaarselt mediteerinud, osalenud meditatsioonilaagrites ning nädalaid jutti ka vaikuses ehk iseendaga olnud, ent vipassana-kogemust eristab neist kõigist selle intensiivsus. Kümme päeva jutti tegelen 11 tundi päevas ainult ühe asjaga – tehnika õppimisega ehk mediteerin, söön korra päevas (nii tundus sobivaim), vahel jalutan ja siis magan.

    Lihtne, aga mitte kerge

    Igal päeval lisab õpetaja, 2013. aastal meie seast lahkunud S. N.Goenka, video- ja helijuhiste vahendusel uusi näpunäiteid, kuidas harjutamist parandada ja süvendada. Kümme päeva on vajalikud argisaginast tulnud inimeste tähelepanu kohale toomiseks ja meele maha rahustamiseks, et tehnikat tõeliselt kogeda.

    Juhised on lihtsad: ole oma hingamise ja keha aistingute jälgija. Kuid nende seitsme sõna kirjutamine ja lugemine ning nende üle arutamine ei anna aimugi, kui võimas see on. Seda saab tunda ainult järele proovimisega. Vaid isiklik kogemus loeb ja määrab.

    Seda näitab teisel päeval ehmatav peas kasvav sõnamulin, mis välja ei kosta, kuid mind kurdistab. Kui seda saaks kõlaritest avalikkusele esitada, võiks mind vabalt hullumeelseks pidada – lakkamatu seosetu mula muudkui tulvab ja tulvab.

    Ent nagu tehnika juhisedki ütlevad:
    kõige olemust kirjeldab sõna anicca ehk kõik on mööduv.

    Möödub nii jutuvada kui samal päeval varem kogetu ehk iga meditatsioon on isemoodi – mõnikord kaob aeg linnutiivul, teinekord teeb tund pikkuses maailmarekordi.

    Õhkõrn piir hullumise ja rahu vahel

    Nii et kui päev algas hommikul vaat et hullumisega, siis õhtu viimasel mediteerimisel klõpsaks nagu lüliti välja ning jutuvada lakkab. Jõudsin vist päriselt kohale.

    See hiline saabumine mõnevõrra üllatab, sest olen enne laagrit igapäevaselt mediteerinud, saanud puhata ja üldse vähendanud oma elu intensiivsust ning seetõttu justkui eelisseisus. Olengi, aga ühel teisel põhjusel. Nimelt ei pea ma pikkadest päevadest hoolimata  — hommikul kella 4.30st õhtul 21.30ni – ühtegi mediteerimist väsimuse tõttu vahele jätma. Küll aga alustan mediteerimisega ikkagi nagu nullist.

    Sisse elamiseks on mõeldud pea neli päeva, sest neljanda päeva pealelõunaks peaks tähelepanu olema hingamise jälgimisest nii teravaks ihutud, et meile antakse vipassana-tehnika juhised. Selle juurde käib soovitus, et kaks tundi tuleb istuda ühes asendis ja sealt edasi liikumatult vähemalt kolmel korral päevas.

    Erinevalt kodusest istumisest ei suregi ükski jäse ära ega peagi end kordagi kohendama. Sellele justkui preemiaks kogen paaril järgmisel päeval sügavaid ja kirjeldamatuid kogemusi – tajun oma olemasolu, kuid ei tunne oma keha, kõik on selge ja klaar ning valdab õnnis rahulolu või siis on keha nagu üks energiavoog.

    Mitte midagi kivisse raiutut

    Selle eest, et meeles hakkab esile kerkima kõiksuguseid elamusi – aistinguid, mõtteid ja meenutusi, emotsioone ning kogemusi –, on Goenka juba eelnevatel päevadel hoiatanud.

    Mediteerijal on seejuures vaid üks ülesanne: jääda vaatlejaks.

    Ehk mitte ärrituda ebamugavuse kasvades või soovida kihvte elamusi, nii-öelda trippimist.

    Nii kerkivad ja kaovad aistingud kehas ning pärast neljandat päeva suudan istuda tunde, asendit kohendamata.

    Ebamugavus ja valu vahel tulevad, aga siis ka haihtuvad.

    Kuuenda päeva õhtul tunnen oma keha tähelepanuga skaneerides, kuidas iga hetkega järjest sügavamale ja sügavamale laskun ning meditatsioonitunni lõpuks olen ühelt poolt täiesti läbi, kuid teisalt täiesti selge ja klaar, nii et õhtul on uni läinud ja vähkren tunde.

    Tagatipuks tunnen haigust lähenevat.

    Ärkangi järgmisel hommikul valutava kurguga ning kursuse lõpuni täiendan mediteerimishalli oma turtsumisega, mida pakuvad seal selleks ajaks juba pooled istujad.

    Haigusest saab töövahend

    Pärast poolt päeva selle üle ärritumist saan aru, et see on midagi, millega saan töötada. Loobun enda ja teiste tõbiste kirumisest („Näh, tulid haigena siia ja nüüd ma ka tõbine“), loobun kriitikast ning hakkan vaatlejaks. Sümptomid kergenevad tundidega, nohu ei tõmbagi nina kinni ja pead paksuks ning unigi pole järgmistel öödel häiritud.

    Kaheksandal päeval märkan, et olen veetnud päevi meeleseisundis, mida olen mõnikord sekundiks-minutiks saavutanud mediteerimisel, teetseremoonial või sportides ülipikki distantse läbides.

    Neil hetkil on meel peegelsile nagu järv tuulevaiksel päeval

    ning mitte miski ei häiri terve tunni jooksul hingamise ja keha jälgimist. Sellest piisab, et saabuks sügav ja kõigutamatu rahu ning tänutunne.

    Järvepeeglit aga on kohe purustamas üks kivi, sest kümnendal päeval lubatakse taas rääkida. Kahjuks, tõden korraks, ent tuvastan selles kohe klammerdumist eelnenu külge – ja sellega endale piina valmistamist.

    Laagrid on vajalikud kogemuse süvendamiseks, kuid siiski tuleb ju naasta pärisellu, mis toimib hoopis teise tempo ja suhtlusega.

    Balil või koopas suudavad kõik rahulikud olla. Tõeline proovikivi on argipäevas.

    Hullumeelsuse märkamise kunst

    Kuu pärast laagrist lahkumist teen kokkuvõtet: mis sellesti ntensiivsest kogemusest lisaks igapäevasele meditatsioonile argiellu sõelale jäi? Ehkki olin juba aastaid mediteerinud ning oma meelt vaadelnud, on see endiselt nagu sibul, mis alles regulaarsel harjutamisel järgmise kihi avaldab. Millise, seda ei tea enne järele proovimist. Harjutamata aga ei tea ma, mida ma ei tea.

    Lisaks võtsin koju kaasa mõistmise klammerdumisest kui kannatuste allikast. Kümne küünega oma plaanides, arvamustes ja senises kogemuses kinniolemine aitab toota jäikust ja pinget. See on aga tarbetu piin ja hullumeelsus, sest elu seisnebki muutuses. Isegi kivid teevad seda, ainult nende muutumine on meie arusaamale liiga aeglane.

    Oma rollidesse ja kavatsustesse takerdumine ehk nende liiga tõsiselt võtmine ning nendest ilma jäämisel kannatamine aga on reaalsusele ehk muutusele vastu seismine. Selle tagajärjeks saab olla vaid kannatus. Tuleb vabaks lasta.

    Kurja juur peitub mõtetes

    Nagu ka soovis midagi võimsat kogenuna kohe teisi aitama rutata. Üllas soov, kuid esimesena tuleb ikka kodu koristada. Ühiskond koosneb üksikisikutest, kelle praht – haige mõtlemine, mille tagajärg on vägivald ja valu enesepiinamisest sõdadeni – vaatab kõikjalt vastu.

    Suurim abi on sellest,
    kui oma sodi kõigepealt kokku korjan ja uut juurde ei tooda.

    See pole küll kiire, kuid on püsiv muutus.

    Kursusel hakkasin mõistma ka mõtete olulisust. Kui vaenulikke sõnu ja tegusid märkame selgelt, siis nende tagamaid ehk mõtteid olen vaadanud vähem. Ometi algab iga tegu ja väljaöeldu mõttest. Sestap tuleb halva väljajuurimist alustada sealt.

    Õppetunnid esimesest vipassana-laagrist

    Töötab see, millega töötad.

    Suurim tänu õpetaja vaeva ja laagrites kogetu eest on saadu kasutamine, igapäevane harjutamine. Meditatsiooniga on nagu spordigagi: mida treenid, see tugevneb ja mida mitte, sellest jääd ilma. Ühegi laagri kogemuse mõju ei kesta elu lõpuni.

    Hinnangud tuleb lasta allavett.

    Ühelt poolt on see osa vipassana juhistest (ma lihtsalt jälgin, ei hinda, ei kirjelda jne), mis maandus varasemale teadmisele. Minu tee- ja meditatsiooniõpetaja Wu De meenutab tihti zeni ütlust „asi pole asjas, vaid minu suhtumises sellesse asja“. Emotsionaalse tähenduse ja laengu – kas juhtus hea või halb – annan kõigele mina, oma tundeid juhin samuti üksi.

    Vaid õige harjutamine viib sihile.

    Maratonitreeninguid alustades olin sama roheline kui meditatsiooniga startides. Kui treenitav ei tea või oska veel, siis ta usaldab tehnikat ja treenerit – ehk kasutan kursusel õpitut igapäevaelus.

    Seda enam, et kogemuseta ei oska ma isegi aimata või näha, mis on selle pikaaegne mõju ning kuhu ja milliste teeotsteni see mind välja võib viia.

    Õpetajat ja tehnikat tasub hoolega valida, samas lõputu otsimine ja kahtlemine ei vii kuhugi.

    Võta aega ellu naasmiseks.

    Esimene päev pärast vaikusest naasmist väsitab sedavõrd, et olen koduste ja semudega jutustamise järel juba kella 11ks surmväsinud. Kurnab ka emotsionaalselt laadimata info: reklaamid, poeletilt kauba valimine, muljetamine jne.

    Tasub jätta aega kohanemiseks ja endale oma tundlikkuse poolelt halastada. Samuti saab nii kohe ka alustada elu muutmisega, et õpitu päevakavva mahutada. Koolitused ja laagrid ei muuda meid. Saame sealt töövahendid, millega siis end muutma hakata.

    Vipassana-meditatsioon

    • See iidne meditatsioonitehnika pärineb 2500aasta tagusest Indiast.
    • Vipassana tähendab näha asju nii, nagu need tegelikult on.
    • Pole seotud ühegi usundi ega religiooniga ja keskendub sellele, mis on kõigile kättesaadav ehk aistingutele inimese kehas.
    • Tehnikat õpetatakse esmalt kümnepäevase kursusena, mille läbinud saavad osaleda kuni 60päevastel kursustel.
    • Tehnikat õpetatakse pea 200 vipassana-keskuses ja rändkursustel üle ilma.
    • Eestile lähim keskus asub Rootsis.
    • Järgmine kümnepäevane kursus peaks Eestis toimuma 2019. aasta sügisel.
    • Kursused on annetuspõhised.

    Muutis mu elu täielikult

    Jaan Kruusma, ettevõtja

    Vipassana on minu elu muutnud täielikult. Pärast esimest kursust naeratasin maailma suurimat naeratust, sest sain teada, et maailmas on midagi nii lihtsat, mis on samas nii võimas. Ma ei pea rahu saavutamiseks Himaalajasse minema. Rahu kogemiseks ei pea midagi rasket tegema, mul on palutud ainult istuda ja vait olla.

    See kümme päeva kulub igaühele ära, võib-olla teist sellist võimalust iseendaga olemiseks elus ei tulegi.

    Pikad istumissessioonid on kursuse väikseim mure ja füüsiline valu kahvatub selle kõrval, mis peas ja mõtetes hakkab toimuma.

    Kui kursuselt midagi karta, siis iseenda vastu karm olemist. Reeglid küll on, kuid keegi hindeid ei jaga ning võid end liigutada ja mugava padjakuhila ehitada. Kui tulevadki rasked olukorrad ja hetked, ei tasu neid ja ennast liiga tõsiselt võtta.

    Palju eredaid nägemusi

    Helena Kübar, muusik ja terapeut

    Vipassana on õpetanud mulle nii mõndagi – kuidas rohkem päriselt kohal olla, oma keha paremini tunnetada, mõista kõige ebapüsivust, vähem reageerida olukordadele ja ennast paremini mõista.

    Olen käinud kahes vipassana-laagris ning kogenud palju eredaid nägemusi ja unenägusid, mis õpetasid mulle palju elu sügavuste kohta. Kogesin, kuidas valu on psühholoogiline nähtus, õppisin oma keha objektiivselt vaatlema ning sain kogeda puhast meeleselgust ja teravust. Nüüd reageerin vähem ja olen rohkem teadlik oma reaktsioonidest.

    Kuna ma kahjuks pole edasi mediteerinud, pole meel enam nii puhas, rohkem teadlikkust on aga sellegipoolest.

    Olen vipassana-laagrites käinud koos elukaaslasega. See on mõjutanud meie suhet väga positiivselt, oleme rohkem teadlikud üksteise reaktsioonidest olukordadele ja mõistame üksteist paremini.

  • Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    TEKST MARIIN MANGLUS
    FOTOD HELENA KUKK (KUKEKE K LÕPSUTAB), ERAKOGU

    Istun lastetoa põrandal, aken avali.
    Tunnen, et hing on kinni
    ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,
    et hingata on vaja,
    hingata on vaja!

    On 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle meili, mille pealkirjaks on „Lähme maale elama“. Vastasin tolsamal päeval: „Väga äge oleks.“

    Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas. Muidugi mõista on sõna „vaikselt“ päris leebelt öeldud. Nimelt on meil on kaks last, nelja-aastane Nora ja juulikuus üheseks saanud Rafael. Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

    Oluliseks impulsiks, mis mind pani maale kolimise kohta „jah“ ütlema, olid hea sõbra Mari Metsalliku ema ammused kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas.

    Esimene kevad

    Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas.

    Meid vōlus Mulgimaa perekonna kunagine tohutu suur ära tehtud töö ja meie oma pere visioon, mida kõike siin võimalik ära teha on. Kujutage ette, kodu ümbritseb puhas loodus, mahepõllud, kus pole kasutatud herbitsiide ega pestitsiide. Ja muidugi köitis õuepealne avarus, vaade kaugusse ning talvine vaikus, mis kevade saabumist järjest erinevate lindude lauluga tervitas.

    Majas polnud tükk aega elanud ükski inimhing, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall. Kuidas me majaga sõbraks saime? Alguses olime võhivõõrad, ajapikku õppisime teineteist tundma, algus ei olnud mugav. Mingil perioodil sõime Raidoga õhtuti brüleekreeme – et veidikene ebamugavustunnet vähendada ja maandust saada. Samas tundsime hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

    Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

    Juuni lõpus kolisime päriselt linnast maale. Remont polnud päris valmis saanud, lastetuba oli poolik, osa uksi värvimata jne. Kolimisasjad igal pool laiali – segadus.

    Ma ise olin suhteliselt stressis, sest lastega remondi keskel elada on äärmiselt väsitav.

    Ausalt, vahel oleks tahtnud lihtsalt nii kõva häälega karjuda, et naabruses olevad hobused oleks tuhatnelja pagema pannud.

    Kogu selle protsessi ajal, alates maale kolimise otsuse vastuvõtmisest kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud– ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjulolevaid külgi avastada ja valgustada.

    Söögituba
    Söögituba sai värvitud kaseiinvärviga kollaseks ning rulliga muster peale tehtud.
    Põrandad värvisime hästi helehalliks.
    Lastetuba
    Lastetoa värvisime heleoranžikas-roosakaks,
    seal varem olnud pesumasina tõstsime kööki.
    Pilk läbi kolme toa
    Tagantpoolt alustades: söögituba, elutuba, magamistuba.

    Kuum suvi…

    Hing teadis, et me elame selle perioodi üle.
    Jah, ma pole kunagi maal elanud.
    Jah, me pole varem taimekasvatusega tegelenud.
    Jah, me ei tea, kas põua tõttu saaki üldse tuleb, kui palju jne.
    Jah, me ei tea veel päris täpselt, kellele toodangut pakkuda, kas huvilisi on.
    Aga me uskusime, et saame koos hakkama. Lahendused tulevad. Teadmised tulevad.

    Suvi oli töine, täis katsetusi ja eksimusi, igas mõttes kirev.

    Uskumatu on tõsiasi, et peaaegu kõik, mida Raido külvas, tuli üles: hernes, aeduba, suhkrumais, peet, porgand, tippsibul jne. Umbrohtu rohisime käsitsi – sõbrad ja oma pereliikmed käisid abis. Võin julgelt öelda, et põldudel valminud taimed on käsitööga kasvatatud ja inimkätt tunda saanud – see teadmine annab meeletult hea tunde. Ausalt.

    Elisa Oras meisterdas Palu mahetalu punapeediga logo, seejärel tegime Instagrami konto, et huvilised saaksid meie tegemistel silma peal hoida.

    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid mõnus paitada.

    Sügis – viljade koristusaeg

    Kõige populaarsem saadus oli suhkrumais, nõudlus oli suurem, kui suutsime seda poodidesse ja sõpradele-tuttavatele pakkuda.

    Peet ja porgand olid samuti menukad. Hernest ja aeduba sõime ise, müügiks üle ei jäänudki. Maisi ja aeduba panime ka sügavkülma, et talvel oleks hea võtta.

    Lisaks külvasime 100 kg küüslauku, käsitsi.

    Jah, sada kilo! Ma tänan Lauri ja Kadrit, kes meile küüslaugutalgutele spontaanselt appi tõttasid. Kes soovib, saab Instagramist Mahetalu alt videot vaadata.

    Oktoobri lõpus, hingedepäeva eel, matsime oma kassi Marsi. Süda sai nii haiget. Mul on varem ka koduloomi olnud, kuid nii armsaks pole neist keegi saanud.

    Kui süda puruneb, siis ikka selleks, et veelgi avarduda.

    Ja süda avardus ja avardus – seni, kuni enam valus ei olnud. Õnneks teine hiirepüüdja, Veenus, on mänguline ja seltsiv koduhoidja.

    Hakkasin Viljandi kammerkooris laulmas käima ning Mustlas Käsitöökojas kudumist õppima.

    Nora käib kolm korda nädalas Holstre lasteaias, mis asub kaheksa kilomeetri kaugusel meie kodust. Lisaks viin ta kord nädalas Viljandisse tantsutrenni.

    Raido annab Holstre koolis reedeti 8. ja 9. klassile karjääri- ja majandusõpetuse valikaine tunde. Samuti on tal piisavalt aega tegeleda sisekaemuslike protsessidega ning aeg-ajalt teha erinevaid eneseteostuskoolitusi ja -seminare.

    Talvekogemused

    Lumega on siin nii maagiline, valge vaip igal pool, sõiduteed lumivalged –kõik on helge, puhas. Aknast näeme rebaseid, jäneseid ja kitsi jooksmas. Loodus magab rahulikku und – omas tempos, omas hetkes. Siin on vaikne, rahulik, täiesti müravaba.

    Õhtuti uksest välja astudes, seisatades ja taevasse vaadates
    tekib selge süvakosmoses viibimise tunne.

    Oleme perena väga liikuvad ja tegusad. Linnast ära kolides ei jäänudki elu seisma. Käime Tartus ja Tallinnas, tihti Viljandis. Kohtume sõpradega, vaatame kinos filme, külastame teatrit ning avastame uusi söögikohti.

    Ma pole kordagi maal igavust tundnud – kogu aeg toimetame.

    Raido hoolitseb puude tuppa toomise ja maja kütmise eest. Kodust väga kauaks eemale minna ei saagi, muidu jahtub maja maha. Õnneks on meil imeline naabrinaine Anne, kes vajadusel tõttab kassi toitma, lapsi kaema ja lisaks annab uusi nippe söögitegemisel. Kujuta ette, kuidas maitseb ühepajatoit, mis on küpsetatud puudega köetavas ahjus!

    Kokkuvõttes on esimene aasta olnud täis suuri seiklusi, uusi kogemusi, kuhjaga uusi tegemisi ja ettevõtmisi. On olnud rahulikumaid ja kiiremaid aegu, ärevust ning kiirustamist, teadmatust, suurt rõõmu ja kirge, isegi reise välismaale.

    Mulle meeldib siin Palu talus, tunnen end siin koduselt, meil on toredad naabrid, uued tuttavad, uued tegemised, uued mõtted. Ja ma ei igatse endise elukoha juures midagi.

    Tunnen, et ka lastele siin meeldib. Neil on palju ruumi ja avarust mängimiseks. Vabadus väljas toimetada, leiutada, uudistada, avastada, katsetada. Kuigi Nora on suurlinna tuledest jätkuvalt võlutud, on tal tulevikus olemas kasulik võrdlusmoment.

    Maheviljad
    Kasvatasime sel aastal mahedalt peeti, hernest, aeduba, porgandit, maisi, maitsetaimi. Kõige populaarsem ja täielik hitt oli suhkrumais. Kogu toodangu saime sõpradele, tuttavatele ning mahepoodidesse viia.
    Ökoremont tehtud!
    Oleme nii rahul, et remont sai valmis ning lõpptulemus helge, rõõmus, soe ja
    valgusküllane.
    Hiirepüüdjad
    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja
    vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid
    mõnus paitada.
  • Üksinduse ilu

    Üksinduse ilu

    TEKST JUSTIN PETRONE
    TÕLGE ELBE KULDMÄE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Ma ei soovi olla küüniline ega tõrjuda populaarset ideed romansist ning kahe inimese vahelistest igavikulistest sidemetest. Lihtsalt, kui ma täna hommikul seda lugu kirjutama asusin, suutsin mõelda vaid sellest, kuidas viimasel ajal on minus kasvanud soov olla üksi ning kogeda maailma ja kogu selle ilu üksinduses.

    Sõitsin mere äärde ja möödusin teel nii mõnegi sõbra kodust, kuid ma ei tundnud vähimatki vajadust nendega rääkida ega unistanud ka uuest kaaslasest enese kõrval. Tahtsin haihtuda metsadesse ja merelahtede äärde täiesti omapäi, hingata omaenese hingamises, mõelda omaenese mõtteid, muredevabalt.

    Seda loetakse väga halvaks märgiks, eriti praegusel ajal, mil me peaksime justkui tahtma iga hetk kõigega ühenduses olla. Inimesed saadavad mulle pea iga tund pilte. Enamasti on need fotod lemmikloomadest või siis toidust, mida nad söövad. Ma ei tea, miks inimestele meeldib teistele kassipilte saata, aga seda nad teevad. Ma pole ka kindel, miks nad oma lõunasöökidest fotosid saadavad, aga nad teevad seda. Ma võtan need lähenemised kõik vastu ja püüan neid südamest tervitada, kuid parema meelega lülitaksin ma selle kõik lihtsalt välja.

    Olla omaette

    See äsab popkultuurile otse rusikaga näkku: enamik populaarseid laule keskenduvad meie ihale mitte üksi olla. „Jah, ma olen üksildane,“ laulis The Beatlesi John Lennon oma laulus „Yer Blues“. – „Ma tahan surra.“ Mitmed üksildusele pühendatud hümnid on läbi aegade põiminud üsnagi hämara tausta, alates Ricky Nelsoni 1959. aasta hitist „Lonesome Town“ kuni Dua Lipa looni „Scared to Be Lonely“. Üksildust ei taheta. Üksildus on paha. Mõningate teadusuuringute kohaselt on üksildus tappev. Sa peaksid kellegagi koos olema. Sa ei peaks olema üksi.

    Samamoodi sunnivad moodsad mehe ja naise suhteid käsitlevad mõttesuunad mind mantlit haarama ning mereranna poole pagema. Suhteid vaadeldakse nagu mingit emotsionaalset töösuhet. Sul kas on see (oled tööl), otsid seda (tööotsingud) või siis oled töötu. Inimesed meie eludes on nagu tööandjad. Ja suhted kuhjuvad nagu read meie LinkedIni profiilis. „Sellest kuupäevast tolleni olin ma koos selle inimesega. Siis ma liikusin edasi, aga see oli üsna lühike tööots.“

    Selliseid pikkadele suhetele järgnevaid lühisuhteid kutsutakse moodsas kõnepruugis lohutussuheteks. Mõned inimesed isegi kardavad teise inimesega suhtesse astuda – isegi kellegagi, kes neile väga meeldib – ainult seetõttu, et too teine on just lõpetanud pikemaajalise suhte ning kardetakse saada lihtsalt „lohutusmängukanniks“. Mul on sel teemal isegi mõningaid mind mitte kaasanud sõnavahetusi olnud. Inimesed on veendunud, et sellised „lohutussuhted“ eksisteerivad. „Selle kohta on isegi uuringuid tehtud. See on teaduslik fakt.“

    Minu lemmikmõiste selles suhetemaailmas on „pidev töö“. See toimub siis, kui inimene astub suhtesse kellegagi, kelles ta päris kindel pole, kuid usub, et too teine võib ajapikku muutuda. „Ma näen selles suurt kasvupotentsiaali“ on sõnad, mida olen liigagi palju kuulnud. Ja nii leiavadki inimesed – eriti naised – end suhtes meestega, kes on hasartmängusõltlased, naistemehed või lihtsalt emotsionaalselt eemalolevad. Nad ootavad terve igaviku, et nende partner muutuks, aga midagi ei muutu. Nad jäävad ikka samaks.

    Kõik see suhetemaailm meenutab mulle
    kas pruugitud auto või uue korteri otsimist.

    Inimesi ei lahterdata mitte ainult nende välimuse ja iseloomu järgi, vaid ka muude andmete põhjal. Lahutatud või mitte. Lapsi on või ei ole (ja kas nad tahavad veel lapsi?). Asukoht, asukoht, asukoht. Kastikesed täituvad täiuslikult sobiva kaaslase otsinguil linnukestega.

    Mil iganes ma sõprade seltskonnas selle asja absurdsusele viitan, süüdistatakse mind, et olen kibestunud, küüniline või ikka veel alles tervenemas või mida iganes. „Ära muretse,“ öeldakse mulle, „küll sa kellegi leiad.“ Viimasel ajal on sellest saanud: „Miks sa pole endale juba kedagi leidnud?“ Just nagu hoiaksin ma end tagasi.

    On aeg taas mänguväljakule söösta,
    sest mängust kõrvale jäämine tähendab üksildust.

    Tegelikult ma ei ole huvitatud kellegi leidmisest. Mind huvitab mere äärde minek, hingamine, mere vaatamine. Ei mingeid muresid, ainult rahu. Omaetteolek võib olla niivõrd rahuldustpakkuv.

  • 5 põhilist väärkohtlemise viisi paarisuhtes

    5 põhilist väärkohtlemise viisi paarisuhtes

    Mida pidada emotsionaalseks vägivallaks? Hääle tõstmist ja karjumist, ärapanemist (ka naljaga ärapanemist), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, enda sõnade või tegude eitamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, häbistamist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta, nimedega kutsumist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, ignoreerimist (jätab teise inimese tunded ja vajadused hooletusse, ei vasta küsimustele jne), korduvalt lubadustest ja kokkulepe- test mitte kinni pidamist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist, teise süüdlaseks tegemist, ebastabiilsust (täna armastan, homme ei armasta; täna kokkulepe kehtib, homme ei kehti) ja impulsiivsust (mõtlematu tegutsemine, teeb otsuseid ilma täit infot omamata).

    Sellised võivad olla väärkohtlemise viisid paarisuhtes:

    TUNNETE TÜHISTAMINE

    • Inimene peab saama oma tunnet tunda ja väljendada. Ja teine peab jääma sealjuures tema suhtes vägivallatuks. Väärkohtleja ei suuda jääda oma partneri suhtes viisakaks, kui teine on kurb, pahane, eriarvamusel või vajab abi, sest väärkohtleja ei tule ise toi- me mingi enda tundega, on selleks siis ebakindlus, abitus, nõrkus, kurbus vms, mida partneri tunne temas aktiveerib. Ta ei suuda pakkuda lohutust ja mõistmist, sest ta ei ole nõus endale selgeks tegema, mis tema enda sees toimub, ja seetõttu valabki ennast teise peale välja või eemaldub.
    • Kui partner saab meie käitumisest haavata või juhtub tal elus mingi muu olukord, hakkame tihtipeale tema tundeid tühistama, öeldes: „Sa ei peaks niimoodi tundma, kõik on ju hästi“, „Sa said sellest täiesti valesti aru“, „Ära nüüd jaura, ma ei mõelnud ju halba!“ Sellega õpetame partnerile, et meiega ei saa ta olla kurb või haavatav ning ta peab oma tundeid alla suruma. See aga lõhub usaldust, mida tuleb pärast pikalt parandada. Peame ju tunde allasurumisel ka mingit osa endast alla suruma. Oma tunnete allasurumine ilmutab ennast tihtipeale liigse töötamise, söömise ja joomi- sena, ennast riskantsetesse olukordadesse panemisena, depressioonina, haigusena jne. Kui perekonnas peaks ka lapsed olema, kannatab seetõttu terve peresüsteem ja lapsed õpivad destruktiivseid käitumismustreid, mida oma suhetes täiskasvanuna ise korrata.
    • Eluterve partner lubab oma kaaslasel tunda solvumist, kurbust, pahameelt jne. Kõik tunded on lubatud ja väärtuslikud, sest nad kannavad endas mingit sõnumit. Küsimus on, kuidas seda tunnet väljendada. Teise inimese solvamine, tema ignoreerimine ja hoolimatult käitumine ei ole aktsepteeritav. Viisakalt oma tunnet väljendada on vajalik ja eluterve. Teame ju, kui väga me vajame tunda, et partner on meie jaoks olemas ja oleme tema jaoks see eriline ja väärtuslik ning kui me ei saa seda, siis tun- neme pettumust. Või kui meie vajadus ei saa suhtes rahuldatud, siis tunneme valu ja hüljatust. Just sellistel hetkedel on meil vajadus saada kogeda oma partneri lohutust ja toetust, tema kuulamist ja mõistmist. Me vajame näha, et ta on meie jaoks olemas, ta on meie turvaline sadam, kuhu randuda. VAID ÜKS ARVAMUS
    • Väärkohtleja ei suuda taluda kahte erinevat vaatenurka. Temas on mõttekäik: „Kui sa ei nõustu minuga, oled järelikult minu vastu“ ning seetõttu ta ründab teist inimest või jalutab minema ja muutub külmaks. On kas tema viis või ei ole mingit viisi. Tal on raske arvestada oma partneri tunnete ja vajadustega ning ta ei ole huvitatud teise vaatenurgast, kuna tunneb, et sellega peaks ta loobuma enda omast. See mõttekäik tuleb hästi välja konfliktis olles. Selle asemel et pühendada aega selleks, et partnerit mõista ja taastada kontakti, leida ühist pinda, otsustab väärkohtleja kasutada oma aega selleks, et näidata partnerile, kuidas too on valesti aru saanud. Ja kui partner ei saa aru, siis kõnnib ta lihtsalt minema või tõstab häält ja solvab.

    EBAVÕRDNE SUHE

    • Väärkohtleja maailm on nii habras, et sinna ei mahu kaks võrdväärset inimest. Selleks et ellu jääda, saab seal olla ainult tema: tema tunded, tema vajadused, tema hirmud. Ta ei pea oluliseks jagada partnerile infot oma käitumise, tegude või valikute kohta või hoolitseda oma partneri tunnete ja vajaduste eest. Partner on tema jaoks objekt, diivanikaunistus, kellega tegeletakse siis, kui aega ja tuju on. Võrdväärses suhtes ollakse teineteise jaoks olemas hetkedel, kui teine seda vajab – lohutatakse, toetatak- se, kuulatakse, palutakse vabandust jne. Väärkohtleja tajub aga teise vajadust tema järele kui karistust, kus ta peab ohverdama midagi endast: oma aega, tähelepanu. See on tema jaoks tüütu, kuna ta ei mõista, miks partner võib ennast halvasti tunda. Tal ei ole nii palju empaatiat, et ta suudaks nendel hetkedel ennast teise olukorda asetada ning viisakaks ja hoolivaks jääda. EBASTABIILSUS
    • Väärkohtleja võib tihti muuta oma arvamust – nt täna ma tunnen, et tahan sinuga koos olla, aga homme võin juba arvata midagi muud – ja nii ei saa kunagi kindel olla, mida ta homme teeb, kuidas ta ennast tunneb või käitub. Ta on ettearvamatu ja ebastabiilne. Või ta võib olla kodus justkui füüsiliselt kehana olemas, aga vaimselt välja tšekkinud. Ta elab oma elu eraldi ja jätab partneri kohustustega üksinda. Samuti on tal raske mõista, miks partner võib võtta veel tükk aega hiljem jutuks tema mingit sügavalt haavavat käitumist. INETU KÄITUMINE
    • Väärkohtlejal on alati vabandus olemas, miks ta häält tõstis, ütles „tropp“, naeruvääristas, ei pidanud kokkuleppest kinni jne, ning ta suudab selgitada, kuidas partner on vastutav tema käitumise eest. Kui teisele pikalt sellist sisendamist teha, hakkabki ta seda uskuma. Väärkohtleja maskeerib oma väärkohtleva käitumise ära ma- armastan-sind-sõnadega. Pole üldse haruldane, et ta ütleb: „Ma armastan sind. Ma tahan sind. Aga sina teed võimatuks mul jääda viisakaks. Kui sa poleks kokkuleppe kohta küsinud või kui sa poleks tulnud mulle oma muret kurtma sellel hetkel, siis ma poleks sulle halvasti ütelnud.“ Ehk et loe mu mõtteid, kui sa tahad, et ma sinuga viisakaks jääksin. Ja kuna vägivalla all kannataja ei suuda endale ära seletada, kuidas ta partner suudab temaga nii inetult käituda, samas kinnitades, et armastab teda, siis ta lõpuks hakkabki uskuma, et on ise süüdi oma partneri väärkohtlevas käitumises, ja hirmust kogeda väärkohtlemist uuesti, hakkab ta kikivarvul käima ja proovib olla veelgi parem.

    Loe selle artikli teist osa sama autori, Kadri Sakala sulest: paarisuhete emotsionaalse vägivalla taustast ja lahendustest

    Fototänud: Laura Oks

    Autori Kadi Sakala foto: Krõõt Tarkmeel

  • Sinu kevadine inspiratsioon!

    Sinu kevadine inspiratsioon!

    Juba on valgem ja helgem ja mõnel hommikul kostab äratuseks lindude säutsumist!
    Ja kevadine Hingele Pai hakkab minema trükikotta!

    Telli oma kevadine mõttekaaslane siit

    Piilu varsti ilmuvasse kevadisse Hingele Paisse:

    • Kohtusin eriti inspireerivate inimestega: näiteks nautisin väga vestlust Lenna Kuurmaaga, kelle elus on nii palju loomulikke väärtusi ja intuitiivseid valikuid.

    • 70-aastase ameeriklasega kohtudes sain teada, kuidas on võimalik saada 50 aastat kestnud alko- ja narkosõltuvusest priiks, hakata luuletama, vanglas AA rühma juhatama, elada väikeste kuludega ja toetada Kuuba üksikema. 

    • Vipassana kogemus: skalpelliga alateadvuse kallal ehk kuidas tundub 10 päeva vaikimist?

    • Mariin ja Raido kirjutavad, milline on olnud esimene aasta maakodus: eelmisel talvel otsustasid nad minna perega Tallinnast Viljandimaale mahetalu pidama ja on praegu üüülirahul!

    • Justin Petrone mõtiskleb, et inimesed ei pea olema alati paaris – ka üksinduses on oma ilu…

    • Milline on tunne, kui oled 34-aastasena käinud 102 riigis?

    • Kuidas olla edukas ettevõtjana, nutikas investorina?

    • Kevadine detox menüü, tundmaks end energilisema ja tervemana

    • Ja ise kirjutan ma loo, kuidas armastada ennast koos ihukarvadega. Pean tunnistama, et paras väljakutse on sellise teemaga trükki minna 😀

    • Kevadine muusika playlist Liisi Koiksonilt ja matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt

    + palju muud huvitavat ja inspireerivat – jätkuvalt reklaamivabalt ja 130 leheküljel.

    Telli oma kevadine mõttekaaslane juba täna!

    Telli püsimaksega (8,7€ kvartalis) SIIT

    Telli aastaks (34,9€) SIIT

    Ilmub: märtsi alguses 2019

    Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    • Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.

    • 100% originaallooming

    • 100+ lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga

    • Seda kõike reklaamivabalt.

    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega

    • Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.

  • Süvademokraatia, teadliku paarisuhte võti

    TEKST VIKTORIA SAAT
    FOTOD LIISA LEESMENT

    Süvademokraatia erineb tavademokraatiast selle poolest, et kui tavademokraatias on otsustusvõim enamusel, siis süvademokraatia õpetab arvestama ka kõige ebapopulaarsemate, tõrjutud ja kõrvale lükatud ilmingute ja protsessidega, aga ka erinevate reaalsuse tasanditega. Kuidas seda teha iseendas ja paarisuhtes?

    Hingele Pai sügisnumbris kirjutasin teadlikkusest ja sellest, kuidas teadlikkuse praktiseerimine muudab suhte iseendaga ja partneriga sügavamaks ja tähendusrikkamaks. Seekord jõuan aga teema tuumani, milleks on süvademokraatia.

    Süvademokraatia mõiste pakkus välja protsessile orienteeritud psühholoogia ehk protsessitöö rajaja dr Arnold Mindell 1988.aastal. Mindell, füüsik  ja jungiaanlik analüütik, on teemat uurinud ja kirjutanud sellest, kuidas teadlikkus on seotud reaalsusega, mida inimene kogeb erinevatel tasanditel ning omakorda loob oma reaalsuse.

    Teadlikkuse praktiseerimine ei ole võimalik
    ilma sisemise ja ka meid ümbritseva mitmekesisuse aktsepteerimiseta.

    Teadlikkus on avatud olek ja ükskõik millise, ka ebameeldiva või veel mõistmata nähtuse tähelepanemine, kogemine ja sellest läbiminemine.

    Kui oled avatud endas toimuvale, siis suudad huviga ja kriitikavabalt suhtuda ka teistesse ning oled avatud võõrale, uuele, ka ebameeldivale kogemusele eesmärgiga paremini mõista ja näha seoseid ja põhjusi ning oled ka partneri ja temas toimuva suhtes sallivam. See kõik toob kaasa suurema rahulolu.

    Külalistemaja

    Rumi

    Doris Kareva tõlge

    Inimolemine on võõrastemaja –
    igal hommikul uued saabujad.

    Rõõm, meelehärm, õelus,
    ergastus
    järsku võib astuda sisse.

    Tervita, võõrusta kõiki!
    Kurbuste kampagi,
    kes ukse lööb sisse, toad
    laastab lagedaks mööblist.

    Iga külalist austavalt kohtle –
    võib-olla teeb ta sus ruumi
    uuele rõõmule.

    Masendus, häbi, kius –
    tervita naerdes neid lävel
    ja kutsu sisse.

    Ole tänulik, kes ka ei saabuks,
    sest igaüht siia
    kõrgem on juhatand.

    Keha salakeel

    Suhtes toimuvat ja meie reaktsioone sellele on võimalik kõige paremini märgata oma keha abil. Mis reaktsioonid toimuvad meie kehas teise inimese juuresolekul? See, mida sa oma kehas koged, on seotud nii sinu enda reaktsiooniga kui ka partneris toimuvaga. Enamasti on meid õpetatud oma keha signaale eirama, neid maha suruma, ennast ületama.

    Just keha reageerib hetkel toimuvale ülitäpselt.

    Meie tavapärasele minale ei pruugi see aga alati sobida, sest kui me endale ebamugavaid reaktsioone teadvustame, peame me võib-olla midagi ette võtma, ootamatult käituma, aga see ei ole alati võimalik, sobilik, viisakas. Seega valime tihti neid signaale kas mitte tähele panna või allasuruda.

    Pikas perspektiivis aga hakkavad mahasurutud reaktsioonid tervisele mõjuma ja kerkivad meie käitumises plahvatusliku või hävitavana esile siis, kui me ei suuda ennast tagasi hoida. Protsessitöö teooria ütleb, et kehas ilmneb valulik sümptom või haigus siis, kui kaks energiat, protsessi satuvad omavahel konflikti: üks tahab ennast näidata, ennast väljendada, teine aga ei lase tal seda teha – peab võõraks, ebameeldivaks, ebasobivaks, piinlikuks, nõrkuseks, hirmutavaks vms.

    Reaalsuse tasandid

    Süvademokraatia on ka erinevate reaalsuste kogemine.

    See on märkamine, mida meie partner või meie ise ütleme
    ja mida samal ajal teeb meie keha ettekavatsematult.

    Kehasignaale saab teadvustada neid märgates, määratledes, nimetades, toimuvaga sidudes, jälgides oma suhtumist neisse. Oluline on nende hinnanguvaba kogemine justkui vaatlejana. Selliste signaalide nagu ärritus, lõdvestumine, ärevus, higistamine, värin jne teadvustamine ning suhtesse toomine võib suhet sügavamaks muuta ning aidata pingeid vähendada. Kui me neid signaale teadlikult pinnale ei too, hakkavad nad füüsiliselt painama ja pinged võivad ka unenägudes ilmneda.

    Kehateadlikkus ja suhteteadlikkus on ühe jõe eri kaldad

    ja kui sa need ühendad, voolate koos partneriga nii rahulikes vetevoogudes kui ka kärestikes, muutudes üha lähedasemaks.

    Kehasignaalidega on võimalik töötada kahel viisil: arutada neid oma partneriga või töötada nendega kui oma sisemiste protsessidega nii-öelda sisetööna. Üks täiendab teist. Sisemist tööd on oluline teha ka enne, kui me oma kehasignaale partneriga arutellu toome. Üks võimalus endaga sisemist tööd teha on järgnev harjutus.

    Süvademokraatia tähendab teadlikkust kolmel tasandil

    1. Kokkulepitud reaalsus

    Kokkulepitud reaalsuses mina olen mina ja sina oled sina, see, mida me endast ja enda kavatsustest teame. See tasand koosneb faktidest, igapäevastest probleemidest, inimene sellel reaalsuse tasandil on suhteliselt rigiidne ja piiratud oma igapäevase minaga.

    2. Unistuste ja sümbolite reaalsus

    Sellel tasandil on meie kõrvaletõrjutud nägemused, aga ka suured unistused ja unenäod, mis annavad endast teada keha ettekavatsemata signaalides. Siin erinevus partnerite vahel ühest küljest kasvab – sarnased olukorrad, sõnad ja faktid tekitavad erinevaid tundeid –, kuid samas aitab süvademokraatlik hoiak sellega arvestada ning see lähendab meid.

    3. Olemus

    Olemuse tasand on koht, kust unenäod, unistused, spontaansed ahhaa-kogemused ja -mõistmised, intuitsioon alguse saavad. Selle tasandi kogemist ei saa sõnadesse panna, see on tunne. Sellel tasandil mina olen mina, aga ka sina; sina oled sina, aga ka mina. Siin kaob duaalsus ning jääb energia, mis võib kuuluda ükskõik kellele.

    Harjutus

    Teadliktöö endas toimuvaga

    See harjutus aitab sul oma kogemust teadvustada, kolmel reaalsuse tasandil lahti harutada ning integreerida.

    1. Mõtle suhteolukorrale, probleemile, mis on sinu jaoks praegu aktuaalne. Mõtle küsimusele seoses sellega. Pane kirja ja pane kõrvale.
    2. Nüüd mõtle kehasümptomile, mis sind viimasel ajal tülitab. Mis see on?  Kirjelda võimalikult detailselt, keskendudes sümptomile endale, mitte oma reaktsioonile (mul on valus, hirmus, ebameeldiv jne). Milline ta on? Kirjelda nii, et seda oleks võimalik ette kujutada, tajuda inimesel, kes sind kuulab.
    3. Kui sa kirjeldad, pane tähele, mida su keha samal ajal teeb. Kas sinu kirjelduses on rohkem pilte või liigutusi? Kas sa rohkem kujutad mõnda kujundit või teed käeliigutusi? Kui see on kuvand, siis mine detailsemaks ning kirjelda võimalikult täpselt: mis see on, mis värvi, kui suur, pehme või kõva jne. Kui see on liigutus, siis tee seda teadlikumalt, aeglusta ning vaata, mis on selle liigutuse kõige tähtsam osa. Vii liigutus kogu kehasse. Kelleks, milleks sa muutud, kui seda liigutust teed?
    4. Nüüd kehastu selleks, mida kirjeldad. Muutu selleks kuvandiks täielikult. Kes või mis sa oled? Mis on sinu lugu, mis on sinu iseloom, olemus? Mis on sinu jaoks oluline, kuidas sa maailma näed ja mis on sinu viis sellega toime tulla? Süvademokraatlik suhtumine aitab sul kriitikata suhtuda sellesse, mis ilmneb.
    5. Ära mine rollist välja, kuni sulle tundub, et sa leidsid selle olemuse ning sa tunned ennast selles energias koduselt.
    6. Nüüd vaata oma praegusele olukorrale, minale, küsimusele, mida oled kirjeldanud 1. punktis. Kuidas sa lähened sellele sellest uuest olekust? Ole spontaanne, ebaloogiline, loov – kas vastuseks on käeliigutus, üks sõna, pikem lause, tants? Tee ära – mõistmine tuleb hiljem.
    7. Mida sa uut teada said? Kuidas saab see uus energia olla sulle kasulik sinu suhtes? Elus?

  • Tõeline puhkus troopikasaarel

    TEKST JA FOTOD MERIT RAJU

    Eelmisel talvel sai teoks üks aastatetaguseid unistusi – elada väikeses külakeses Tais Ko Pha-ngani saarel. Laadisime end kogu perega päikesest, ülimaitsvast toidust, südamlikust seltskonnast ning huvipakkuvatest sündmustest energiat täis, veetes viis nädalat ühtejutti õues.

    Veel päev enne reisi olin ületöötanud, kurnatud ja eriti kurb oli, et mu kolmeaastane poeg, kes oli mõned kuud osaajaga lastehoius veetnud, igatses mind nii väga, et viimasel tööpäeval helistas ta mulle issi sülest tööle ja palus kohe koju tulla. Ta polnud isegi valmis telefonikõnet lõpetama, nii et kogu kontorist koju sõitmise pool tundi veetsin lapsega FaceTime’i vahendusel oma tulekut ja teel nähtut kirjeldades. Asi oli halb. Pinge oli suur. Ootused olid laes.

    Kuigi Ko Pha-nganile jõudmiseks kulus 24 uneta tundi, oli see siiski võimalik ja talutav. Laps ei maganud selle aja jooksul küll rohkem kui 10–20 minutit, meie samamoodi, aga kohapeal jäi aega kenasti taastuda.

    Sri Thanu külakeses ja selle ümbruses liigub väga sarnaste huvide ja väärtustega kogukond – see ühendab ja sõprus tekib kergesti. Lugesin suure huviga kohalike ürituste kuulutusi: naiste trummikursus, teadlik kaisutus (conscious cuddling), teraapiline tants, Havai templimassaaž… Üle maailma tuntud Agama joogakooli lai valik sügavatest tantrateemadest täiesti tavapäraste põhjalike joogakursusteni. Iga nurga peal pakutakse joogat, massaaži, EFTd, reikit, tšakrate tasakaalustamist ja muid selliseid tegevusi. Suur osa saare elanikke ja külalisi on välismaalased, paljud neist osalevad kohaliku joogakeskuse kursustel. Tullakse üksi, kahekesi ja peredega, igas vanuses.

    Tai stiilis kodu

    Elasime ranna lähedal ühe Itaalia mustlanna hipikodus, see oli traditsiooniline Tai maja, kolmel imetillukesel (u 3 x 3 m) korrusel, kõikjal võimalikult palju avausi loomulikuks jahutavaks tuuletõmbuseks. Traditsioonilised majad ongi seal vaiadel ja loomuliku õhutusega. Aknaidki polnud ees, ainult sääsevõrgud.

    Seepärast oligi meil tore võimalus elada nii ööl kui päeval õues!

    Ette rutates mäletan, et tagasi Eestis tundus köetud toaõhk hingamiseks täiesti kõlbmatu.

    Tai kodudes pole isegi seinu otseselt vaja, kui räästad piisavalt laiad ja sääsevõrgud seinte asemel. Kui vihma sajab tundide viisi, rullitakse lihtsalt kileseinad alla. Ärid ja kodud on Pha-nganil sageli samas majas: päeval on pereäri suured tänavaäärsed uksed lahti, ööseks peitutakse majasügavusse, ümber maja lokkavas aias kaagutavad kanad ja kasvab banaanivõsa. Mööbliks on lamamistoolid ja võrkkiiged, toole eriti pole, istutakse maas.

    Paistab välja ka budistlik taust – paljudel kodudel on aias väiketempel, mida igal hommikul värskendamas käiakse. Igas kohvikus, poekeses, tualetis jm katuse all, nii-öelda siseruumis, oli kombeks jalanõud ära võtta. Harjusime sellega nii ära, et tagasiteel küsis laps isegi lennujaamas, kas papud tuleb ära võtta.

    Ko Pha-nganil me peaaegu ringi ei reisinud, elasime väikesest külast veidi väljas ja see sobis mulle imehästi. Kookospalmid ümberringi pakkusid varju ja maitsvat kookosvett noorte pähklite seest. Öösiti käis metsas suur madin: iga loom, lind ja putukas andis oma parima, et lärmi teha. Päike tõusis ja loojus kell kuus. Õhtupimeduses hakkasid kõigepealt valjult krooksuma konnad ja siristama tsikaadid. Hommikupoole käratsesid kõiksugused linnud, ka kirevad naabruskonna kuked. Aga magada oli hea.

    Hommikuti ärkasime üheksa paiku, sest siis läks toas palavaks. Ja õues muidugi ka. Meri oli tasane ja soe, liiv pehme, kliima kuum ja niiske. Umbes 32 kraadi päeval ja 25 öösel. Seetõttu keha kogu aeg natuke leemendas – hea detox.

    Esimese nädala jooksul mõtlesin, et talvine soojamaareis on nii väikesele lapsele ikka liiga suur kohanemine.

    Ta muutus sõltuvamaks ja virilamaks, ka tervis jukerdas esimestel päevadel: allergia, palavik, oksendamine. Hiljem tundus just mõnus – ei mingeid talveriideid! Hommikul kuumuse peale ärgates läksime esimese asjana randa porgandpalja lapsega, nii nagu ta voodis maganud oli. Palava lõunase aja olime varjus või sõitsime rolleriga, jahutav tuul silitamas, ning õhtuti nautisime veel kord merd ja käisime põnevates kohtades söömas, mis olid lapsele nagu etendused. Siiski jäi ta minust harjumatult sõltuvaks ja vahel veel ka viimasel nädalal ei usaldanud ta, kui ma üksi WCsse tahtsin minna.

    Lihtne elu

    Sel saarel oli hea katsetada minimalistlikku eluviisi – kui vähe läheb eluks vaja. Ja lõunamaal muidugi lähebki vähe vaja! Kui vaadata kasvõi, millistest riietest selles kliimas piisab ja kuidas majad on ehitatud. Meie viienädalase reisi ajal kerkis nullist mitu ühepereelamut!

    Saarel oli ka hea katsetada nii-öelda laste moodi elamist – hetkes. Polnud kellaajalisi kokkuleppeid, lihtsalt, kui oli tunne, et nüüd on aeg, siis oligi. Niimoodi kulgedes sai iga kell minna rannarestorani, kus toit viis lausa keele alla. Ja kui teepeale jäi näiteks saaki kugistav roheline madu või pojaga tuhatjalgne või puhastasid kohalikud naised rannal kaheksajalgu, oli aega seisatada ja vaadata.

    Olin väga rahul selles ilma kellaaegade peale tormamiseta maailmas,
    mis oli muidu mu igapäev olnud.

    Ka arvutitööks jäi mul aega nii palju kui vaja. See lihtsalt sobitus loomulikult muude tegevuste vahele. Mitte konkreetses kellaajavahemikus, vaid iga kord, kui laps leidis mingi pikema tegevuse üksi või oma isaga. Samuti siis, kui laps meie Eesti eluga võrreldes suhteliselt vara magama läks ja tavalise 11 tunni asemel 12 tundi magas. Nii et sain isegi mediteerida nii hommikul kui õhtul ja Tiibeti harjutusi teha. Eestis leidsin aega vaid üheks neist.

    Sellel reisil oli tagasi vaadates palju mõjusid. Üks olulisem oli näiteks see, et sel talvel meie laps rohkem haigeks ei jäänud, olles vahel lastehoiurühmas ainus laps – kõik ülejäänud kodus haiged. Teine oluline mõju minu jaoks isiklikult oli see, et mu tervise- ja hingeasjad said igapäevase taustamürata selgemaks. Olulisem tuli ilmsiks. Ja kolmandaks vabanes lõdvestudes, lihtsaimast lihtsamat ja loomulikku elu elades (mida ma Tallinnas lihtsalt ei oska!) hulk inspiratsiooni, millest ammutan ideid, mõtteid ja tegevust usutavasti veel vähemalt aastaks.

    Meditatiivsed kogemused

    Olime reisile tulnud detsembri keskel, mil Pha-nganil saarel oli veel vihmahooaeg. Oli päevi, mil peaaegu vahetpidamata vihma ladistas, nii et majast välja ei saanudki. Jõuludele ei viidanud miski peale ühe hõbedase karraga kaunistatud rolleri. Oli huvitav jälgida, milline on jõulude tegelik tähendus minu jaoks, kui konteksti, seda jõulutunnet ja lumeootust pole.

    Meie reisi sisse jäi ka aastavahetus. See oli meie külakeses õige vaikne: kogu ilutulestik lasti õhku südaööl ja muidu oli kõik vaikne ja rahulik. Olen viimastel aastatel pidanud aasta vahetumise hetke heaks mediteerimise ajaks. Kui tavaliselt olen seda teinud vaid mõned minutid, püüdes mitte oma „veidrusega“ teistele silma jääda, siis nüüd oli mul selleks aega tund (valvates samal ajal lapse und)! See oli üks minu ilusamaid aastavahetusi!

    Saarel elades märkasin, et üks minu lemmik-joogamuusikuid, Snatam Kaur, muudkui kostab igast majast, bangalost ja joogatunnist. Ühel hommikul, kui olin lapse juba issiga õue saatnud, olin ise veel väsinud ja tahtsin magada, kuuldes aga, et naabrimees laulab Snatam Kauri muusika saatel mantraid, hakkasin justkui iseenesest samamoodi mediteerima, uni läks meelest, tundus loomulik minna selle energiaga kaasa.

    Üks suurimaid elamusi minu jaoks oli merevees mediteerimine. Istusin meditatsiooniasendis merepõhjas, rinnuni soojas vees, ja loksusin õrnade lainetega kaasa, ise mantraid lauldes.

    Veel üks sügavalt meditatiivne kogemus oli lomi lomi massaaž massööri mereäärses kodus, merelainete kohin taustaks.

    Tema naeratus, puudutus, kodu ja südamlik olek laadisid tohutult!

    Leidsin ka imelise joogasaali ühe rannakohviku ja tervisekeskuse juurest. Seinteks vaid sääsevõrgud, katuseks palmioksad. Kaunis vaade merele. Käisin seal unejoogas mõnulemas.

    Unes või ilmsi?

    Muidugi andis seal kaugel saarelgi endast märku väike maailm. Juhtusin kokku ühe Londoni tantra- ja tantsuõpetajaga, kellega olin tutvunud Haapsalus Joogafestivalil – tema soovitas meil minna kaunile mantrakontserdile Pyramidi joogakeskusesse.

    Mantrakontserdid toimusid igal pühapäevaõhtul ja oma viimasel pühapäeval olimegi valmis lapsega pimedas rolleriga sellele sündmusele sõitma. Laps jäi küll rollerimüras ööund magama, aga mitmete teejuhatuse küsimiste peale ärkas ta pikapeale üles.

    Jõudsime just alguseks, mis võis ka tähendada, et me ei mahu enam ruumi. Sealsed mantrakontserdid on erilised just selle väikese savist ehitatud sibulakujulise kõlakoja tõttu.

    Parkisime rolleri viimase sirge teelõigu äärde ja hakkasime järsust mäest üles sammuma. Jõudsime salapärasesse tõrvikutega valgustatud metsa, kus iga osaleja sai endale pärast annetuse karpi jätmist kaasa suitseva viiruki. Kõlakoda oli kaunistatud suurte mandalamustritega, need omakorda valgustatud sellise ööklubivalgustusega, mis paneb kõik valge eriliselt kiirgama. Häälestav juhendatud meditatsioon oli just alanud. Hiilisime istuma ja nautisime õhkkonda. Peagi sai hakata kaasa laulma ja tantsima – üks kaunimaid kogemusi selles erilises savist kõlakojas.

    Mind ja last rõõmustas ka igapäevane „loomateraapia“. Sõbralikud koerad ja kassid olid saarel vabapidamisel – rannas, kodu ümbruses, tänavatel. Eriti armas oli, kui laps lihtsalt leidis kaks värskelt munetud kanamuna ja vaimustus sellest rohkemgi kui mina. Põnev oli olla päris elevandiga silmitsi. Kõhe. Kuigi nägin küll, et ta tegelikult lihtsalt otsis sõbralikult kontakti oma londiga mängeldes, aga tema suurus mõjus mulle siiski hirmutavalt.

    Vihmaperioodi lõpus niideti lõõskavas kuumuses mehekõrgune hein trimmeritega maha, riisuti ja põletati. Koputati kookospähklid alla ja müüdi õli jaoks Bangkokki. Põletati ka ebasobivad kookospähklid, sest muidu lähevad nad kergesti kasvama ja palmisalud muutuksid liiga tihedaks.

    Igapäevasteks saatjateks olid elektri- ja wifikatkestused.
    Aga elu läks mõnusalt edasi.

    Peaaegu arvutivaba elu oma lihtsuses ja täiuslikkuses mõjus väga rahustavalt ja tasakaalustavalt. Vahel tulin ma mõttele, et ehk võtan oma Eesti elu liiga tõsiselt. Alles tagasiteel, Hongkongis, kui lennujaamabussi tulid teiselt lennukilt saabunud talvejopedes inimesed, tõsise ilme ja ärevate telefonikõnedega, tuli minu reaalsustajule teine mõõde. Troopikasaarel tundus elu nii palju lihtsam. Selga oli vaja panna vaid üks õhuke kleit. Söögiks vaja koorida vaid kohalik magus puuvili.

    Kohtumised

    Üheks reisi kõige tähelepanuväärsemaks oli kohtumine jaapanlase Kaziga. Kaz on vanem samuraipatsiga mees, kes on toiduvalmistamist õppinud oma vanaemalt ja kelle restoranis käib igal õhtul väikest viisi etendus.

    Ta demonstreerib hästi tagasihoidlikul, samas meelelahutuslikul ja ühtlasi väärikal moel oma kokakunsti. Efektsete ja vilunud liigutustega valmisid tema käte vahel kõiksugused Jaapani hõrgutised. Need üle leti andnud, jäi ta iga uue maitse pakkumise järel tähelepanelikult sööjate ilmeid jälgima.

    Tal olevat olnud restoranikett Tokyos, aga sellist lihtsat, oma vanaema stiilis kokkamist saab ta oma sõnul pakkuda vaid siin Pha-ngani saarel. See kirg jaapani toidukunsti vastu, see elukogenud ja väärikas hoiak, see lihtsuse eelistamine luksuslikule oligi see, mis tema juures võlus.

    Teine tore kohtumine oli Kazi abilisega, iiri noormehega, kes puhastas ülima põhjalikkusega Kazi välirestorani põrandat ja sillakest. Tunnustasin teda selle eest ja saime kõhutäie naerda, kui ta ütles, et see polegi töö, vaid nagu meditatsioon ja samas joogapainutus, näidates, mis asendis ta silla alumisi ääri puhastab, ning arvestades tema põhjalikkust ja seega aega, mis ta selles asendis veedab.

  • Emotsionaalne vägivald paarisuhtes

    Emotsionaalne vägivald paarisuhtes

    TEKST KADRI SAKALA
    FOTOD LAURA OKS

    Töötanud aastaid paarisuhteterapeudina, on mul olnud väga ehmatav näha, kui palju kasutatakse suhetes emotsionaalset vägivalda. Seda võib pidada lausa epideemiaks.

    Ajuskaneeringutest teame, et aju töötleb emotsionaalset valu samas piirkonnas, kus registreerib füüsilist valu. Kuid nähtamatud haavad jäävad tihtipeale ravimata ja väärkohtlejalt ei nõuta vastutuse võtmist. Emotsionaalse vägivalla mõju psüühikale on sügav ja laiaulatuslik.

    Paaril aitab elu keerulistest hetkedest ja perioodidest läbi minna usaldus.

    Teadmine, et ma saan oma kaaslast usaldada, pakub piisavat jalgealust, et asja rahulikumalt võtta ning tormilistel hetkedel selget pead hoida. Emotsionaalselt vägivaldset inimest on aga võimatu usaldada, sest tema peale ei saa loota, ja seetõttu need suhted tihtipeale katkevad. Usaldus ei vea välja.

    Valu algus

    Suhtes esitab aju küsimusi, kontrollides: „Kas ma saan sinu peale loota? Kas sa oled minu jaoks olemas?“ Kui vastus on „ei“ või „võib-olla“, aktiveerub otsekohe roomaja aju, mis juhib võitle-või-põgene-reaktsioone. Ja see avab uksed emotsionaalselt vägivaldsele suhtele.

    Selle asemel et rääkida pingeolukorras oma hirmudest, tunnetest ja vajadustest, hakkab enamik meist süüdistama ja eemale tõmbuma.

    Me ei otsi oma partnerilt abi ja lohutust, kui tunneme end ebakindlalt, vaid muutume närviliseks ja vihaseks või külmaks ja tundetuks.

    Vähesed on saanud kodust kaasa oskusi, kuidas tulla toime tunnetega. Väärkohtlemine saab alguse sellest, et inimene ei tule toime mõne oma tundega – nt abituse, hirmu, kurbuse, nõrkusega – ega oska seda vägivallatult väljendada. Et haavatavat tunnet kinni katta, muutub ta vihaseks või tuimaks ning ründab oma partnerit või põgeneb teleri, töö, garaaži, sõbra, spordi vm juurde.

    Eluterve inimene oskab reguleerida oma tundeid ning saab aru, et ebaviisakat käitumist ei õigusta kunagi miski. Ta tunneb piisavalt häbi, et võtta vastutus oma käitumise eest. Ta palub vabandust ja küsib partnerilt: „Kuidas saaksin tehtud kahju heastada?“ ning muudab oma käitumist. Häbitunne takistab teist inimest väärkohtlemast.

    Väärkohtlejal aga puudub häbitunne ning seetõttu ei leia ta põhjust vabanduse palumiseks, sest partner peaks tema käitumist mõistma ja tolereerima ning enamasti on partner „ise süüdi“ väärkohtleja käitumises. Tal on sada ja üks õigustust, miks ta ei saanud kokkuleppest kinni pidada, ning ta leiab otsekohe vabanduse oma hääle tõstmisele, valetamisele, ignorantsusele või muule väärkohtlemisele. Ja isegi kui ta mingil hetkel vabandust palub, siis oma käitumist ta ikka ei muuda.

    Kui inimene ei saa paarisuhtes olla haavatav, muutub ta närviliseks. Halvimal juhul jääb haigeks, hakkab mõnuaineid tarvitama või toimub nähtamatu lahutus, kus elatakse küll ühe katuse all, aga eri universumites.

    Kuna emotsionaalselt vägivaldses suhtes olijatel puudub teadmine, mis on suhtes aktsepteeritav ja mis mitte, siis kas süüdistatakse teist poolt enda vajakajäämistes ja keeldutakse võtmast vastutust või võetakse suhtekvaliteedi eest ainuisikuline vastutus enda õlule.

    Emotsionaalselt vägivaldses suhtes valetab vägivallatseja nii endale kui teisele: „Sina paned mind niimoodi käituma.“ Tõlge: sina vastutad minu käitumise eest. Ja see, kes kogeb vägivalda, valetab endale: „Kui ma oleksin piisav, siis ta ei vägivallatseks minuga.“ Tõlge: mina vastutan teise inimese tegude eest. Emotsionaalselt vägivaldsetel inimestel on raske mõista oma partneri tundeid. Nad võivad olla empaatilised võõraste inimestega, aga koduseinte vahel võivad käituda julmuritena, kelle suust tuleb kergelt välja inetuid sõnu ja valju häält. Nad ei ole nõus kuulama oma partnerit lõpuni, kui on käsil konflikt, ega ole valmis jääma tüli käigus viisakaks. Otsuste tegemisel keerleb maailm nende ümber, kuigi nemad seda ise niimoodi ei näe.

    Usk paranemisse

    Need, kes on läinud kokku emotsionaalselt vägivaldse inimesega, hoiavad kinni unistusest, et sügaval selles julmuris on siiski hea inimene ja kui teda piisavalt armastada, paistab headus tema seest lõpuks välja. Nad hakkavad vabandama igat oma partneri käitumist. Neil on raske mõista, et iga inimene vastutab ainult enda käitumise eest.

    Vägivalla all kannatajad süüdistavad ennast teise reaktsioonides ja hakkavad käima kikivarvul, kartes uut plahvatust teiselt poolt. Nad panevad partneri vajadused enda omadest ette ja päeva lõpuks tunnevad end tühjalt ja jõuetult. Nad tahavad näha ainult seda head, mis teises on, ning keelduvad nägemast julmust ja hoolimatust. Need on inimesed, kes tihtipeale tulevad teraapiasse ja käivad seal kaua, eesmärgiga õppida olema veel parem partner oma väärkohtlejast kaasale. Et äkki siis hakkab teine neid müstiliselt armastama ning inimlikult ja viisakalt kohtlema.

    Vägivalla all kannatajatel on raske väljuda suhtest seetõttu, et väärkohtleja ebastabiilsus paneb neid kahtlema nende enda reaalsuse adekvaatses tajumises.

    Kuna väärkohtleja mõte, tunne, otsus ja käitumine võib iga kell muutuda,
    ei jõua partner sellega sammu pidada.

    Üks meie baasvajadusi on tunda ennast turvaliselt ja turvalisust loob see, kui kokkulepped peavad, me saame arvata, kuidas elu hakkab minema ja kuidas partner käitub. Turvatunde puudumine ajab seevastu hulluks, ebastabiilsus lõhub psüühikat. Uuringud näitavad, et hirmus ja ebastabiilsuses elamine muudab aju ning see teeb meid inimestena rumalamaks.

    Väärkohtleja käitumist saadab mõte „aga mul on õigus praegu niimoodi teha“. Ja see mõte takistab neil muutumast. Kui väärkohtleja ütleb, et ta tahab muutuda, aga ei otsi endale abi ega anna endast kõik, et oma käitumist muuta, on kõige parem suhtest lahkuda.

    Kuidas teada, kas suhtesse tasub jääda ja kas tasub proovida suhet parandada? Vaata, mida partner teeb: kas tema sõna ja tegu lähevad kokku?

    Kui sõna ja tegu on lahus, tuleb uskuda tegusid.

    Mis teeb selle paljude ohvrite jaoks segasemaks, on asjaolu, et väärkohtlejad suudavad enamasti teiste ees väga head kuvandit hoida. Nad võivad olla suurepärased kolleegid, juhid, sõbrad ja seltskonnakaaslased. Seal nad suudavad ennast reguleerida, sest teistele meeldimine on tähtis, aga oma partnerile meeldimine ei ole oluline. Oluline on hoopis tunda, et nemad kontrollivad olukorda suhtes ja elu käib nii, nagu nemad soovivad.

    Armastus on tegu, mis ütleb: „Ma hoolin.“

    Inimesed, kes sind armastavad, ei väärkohtle sind.

    Nad käituvad sinuga lugupidavalt ja õrnalt, peavad kokkulepetest kinni, pööravad tähelepanu su tunnetele ja vajadustele ning kohtlevad neid hellalt. Nad on ausad ja hoolivad.

    Keegi ei taha olla halb partner. Olla hea partner on aga omaette kunst. Nii tuleb õnnelikus suhtes olemist õppida: kuidas olla turvaline partner. Me võime tahta parimat, aga kui meil on hingehaavad, mida pole teadvustanud ja millega tegelenud, hakkavad need juhtima elu – sealhulgas seda, kuidas suhtleme oma kaaslasega. Inetu käitumisega ei saa olla heas suhtes. Tänapäeval on palju võimalusi õppida uusi suhteteadmisi ja oskusi.

    Ikka soovitatakse, et tee teisele seda, mida tahaksid, et sulle tehakse. Tegelikult peaks selle ümber sõnastama: „Tee teisele seda, mida ta soovib, et sa teeksid“, sest igaühe vajadused on erinevad. Kui sinus tekitab ärevatel hetkedel turvalisust see, et partner sind kuulab, siis su partner võib vajada samasugusel äreval hetkel hoopis, et sa lihtsalt hoiaksid teda ning ta saaks rahulikult aega, et koguda oma mõtteid ja alles hiljem rääkida. Õpi ära oma partneri armastusekeel ning ole väga tähelepanelik tema vajaduste suhtes. Meil on vaja õppida oma partnerit lohutama ja toetama nii, nagu tema seda vajab. Siis saab ka suhe olla imeline.

    KUIDAS PARTNERI HÄIRIVAST KÄITUMISEST RÄÄKIDA?

    • Kliendid tihtipeale küsivad: kui ma kritiseerida ei tohi, siis kuidas ma partneri mingit ebameeldivat käitumist kommenteerima peaksin? Reegel on lihtne: frustratsiooni väljendada on eluterve, kritiseerida ei ole eluterve.
    • Frustratsiooni väljendamisel sa kirjeldad käitumist, mis sind häirib (nt sa jäid hiljaks, sa ei kuula mind lõpuni, sa ei pidanud kokkuleppest kinni jne).
    • Kriitika andmisel ründad teist inimest, tema iseloomujoont (nt sa oled isekas, rumal, kibestunud, ohver, laisk vms).

    KUIDAS MUUTA OMA SUHET?

    • Mõtle välja, mis on see, mida sa tahad. Pane endale siht ja eesmärgid paika, et teaks, kuhu suunas hakata liikuma. Millist elu ma endale tahan? Kuidas ma tahan ennast tunda? Millist paarisuhet ma tahan? Milliseid sõprussuhteid tahan? Jne.
    • Pane paika tegevuskava, kuidas seda saavutada. Ümbritse ennast inimestega, kes sinu teekonda toetavad. Loo endale uus armastuse kuvand: kuidas ma soovin, et mind armastavad inimesed minuga käituksid? Nii paarisuhtes, sõprus- ja töösuhetes kui ka suhtes iseendaga.
    • Tegele oma tunnetega. Täiskasvanud, kes on kasvanud üles ebaturvalises perekonnas, pole arvatavasti saanud elutervelt väljendada oma viha ja valu. Tihti arvatakse, et tunded, mida kogeti lapsepõlves, ei mõjuta meid enam, sest need olid nii ammu. Tunded jäävad minevikku alles siis, kui need on läbi tunnetatud ja väljendatud.
    • Märka oma partnerit, võta tema jaoks aega. Regulaarne aja võtmine oma partneri jaoks on suhte õnnestumise koha pealt kriitilise tähtsusega! Kord nädalas deidil käia võiks olla kohustuslik. Armasta oma partnerit heade sõnadega. Pahatihti näen inimesi pööramas tähelepanu oma partnerile ainult siis, kui neid on vaja noomida või korrale kutsuda. Märgata tuleb ka neid hetki, kus kiita ja tunnustada.