Ostukorv

Category: Suhted

  • Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kõik me oleme tulnud oma lapsepõlvest, aga meie ja me lapsepõlved on erinevad. Meie käitumise baas tuleb just sealt. Milline on terve baasturvatunne ja kuidas see tekib ning millised on varase lapsepõlve ebaterved kiindumussuhted, mis viivad ebatervete suheteni täiskasvanueas?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega.

    Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18­kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras, seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist, sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.’’

    EBATERVED KIINDUMUSSUHTED

    1. EMOTSIOONE VÄLTIV TEGUTSEJA

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. ÄREV

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast „Strange situation“ või loe raamatust: „Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair“.

    + Kas teadsid?

    Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%­l inimestest. 2013. a uuring Ida­Euroopas, sh Eestis ja Venemaal, näitas, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%­l baasturva­ tunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.

    Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.

    Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame­vere­ soonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Teiste seas kogevad ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega need, kellel on probleeme esimese 18 elukuu baasturvatundega.

    Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5­, 12­, 18­aastasena, lapsevanemana, kogu elu.

    Allikas: Alar Ojastu

  • Töövaimustus algab juhist

    Töövaimustus algab juhist

    Alar Ojastu on ärimaailmas konsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain & Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse. Alari mõtted ja tähelepanekud:

    Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.

    93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 4­5) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)

    Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.

    On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.

    Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!

    Huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.

    „Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega, nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ette­ võtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 15­16 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

    Allikas: Alar Ojastu

    Tahad end tunda särava ja energilisena?

    Kingin sulle 3 hommikuharjutust, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva.

    Spämmivaba. Ainult lõputud paid.

  • Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alar Ojastu suurpuhastuse väärtus

    Alarit guugeldades ei tule viimastest aastatest just palju välja. Midagi on järelikult küpsemas. Alar on süüvinud inimloomuse ja iseenda sügavamatesse kihtidesse, oma varasesse lapsepõlve ja varjupoolde ehk teadvustamata teemadesse, mis ometi alateadlikult mõjutavad.

    See tee on viinud Alari läbi emotsionaalselt keeruliste perioodide erinevate raamatute, teooriate, koolituste, terapeutide ja tehnikate-praktikateni. Ja tänaseks sinna, kus ta saab öelda, et on muutunud autentsemaks, teadlikumaks, jõudnud sügavamate taipamisteni ning parema enesetundeni.

    Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: „Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.“ Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.

    Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.

    Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. „Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.“ Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.

    Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. „Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: „Autobiography of a Yogi“, „Live without Fear“, „The Art of Loving“, „Yoga for Perfect Health“… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!“

    Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. „Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.

    Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.“

    Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.

    „See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.“

    Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.

    Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!). „Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.“ Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.

    Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. „Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.“

    Rüüpame mahedat rohelist oolongit.

    Kui sisemus hakkab kooruma

    „Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.“

    Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.

    „Soov oli üllas – äkki valgustun ära… Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”

    Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.

    Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.

    Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.

    Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. „Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda „Keep smiling“ inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. „Mõtle positiivselt ja ole tänulik“ – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.“

    „Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,“ mõtiskleb Alar.

    „Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused –, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.“

    Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:

    „Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.

    Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv. Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.“ Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.

    Aga kuidas?

    Ümberprogrammeerimine

    Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. „Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.“

    „Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,“ leiab Alar.

    Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? „Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.

    Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike, on 100% aktsepteerivad…

    ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.“

    Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. „Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.“ Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse,

    et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.

    „Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.“

    Unistused

    Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. „Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat. Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku, siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.

    Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.

    Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.“

    Hetke suurim kirg

    Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).

    „Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!“

    Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. „Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,“ on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.

    Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.

    Loe veel Alari mõtteid siit:

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves välja kujunenud baasturvatunne?

    Töövaimustus algab juhist

    Milleks meile mindfulness?

    Tutvu ka Alar Ojastu koolitustega ja loe rohkem Alari mõtteid tema blogis

  • Rahutunne: tasa olles kuuled

    Rahutunne: tasa olles kuuled

    Elame oma mõtetes kujutluste ja kajade maailmas, kus enamik, mida mõtteis kuuleme, on vaid peegeldus meie minevikust, hirmudest, ebakindlustest. Mõtete virvarr. Kuidas kõndida sirge seljaga mööda neist meele peibutistest ja leida viis, kuidas tulla taas tagasi rahu juurde? Oma keskmesse.

    Mida teha, kui mõtted ei taha kuidagi peast lahkuda?

    Kuulates mõtteid, mis pidevalt tähelepanu otsivad, tundub aga vahel, et nad ei anna meile seda, mida tegelikult sisimas vajame. Ükski hea lahendus ei sünni siis, kui pea on mõtteid täis.

    Ole natuke rahulikult ja vaikselt ehk mediteeri igal hommikul kohe peale tõusmist vähemalt 5 minutit. Vaatle mõtteid, mis peas keerlevad, kuid ära anna neile uut jõudu, vaid lase neil mööduda.

    Tunneta vaikust ning märka oma keha.

    Püüa tulla taas vaikusesse ja kuulatada mõnel korral päevas, eriti peale intensiivset toimetamist ja kiirustamist. Loo taas vaikus ja kuula.

    Ja kui sa oled leidnud selle vaikuse, siis küsi mõttes ja oota vastust. Igale sinu küsimusele on vastus ootamas – on vaid vaja valmidust seda vastust kuulda, ära tunda. Nii jõuavad sinuni ka vastused oma küsimustele, lahendused probleemile või sügavam mõistmine iseenda kohta.

    Tee endale kuulamise detox

    Käi looduses ja kuula looduse loomulikke hääli: tuult, linde-loomi ja puid. Looduse helidel on tervendav vägi, need on justkui palsam hingele. Iga helivibratsioon, hääl on justkui nektar, mis meid toidab. Nendes loomulikes helides on sügavam tarkus, mis jõuab meieni alateadlikult.

    Kuula püha muusikat

    Vali kuulamiseks puhas, püha muusika, mis rahustab ja loob armastuse ja harmooniatunde. Näiteks mantrad on sellised iidsed pühad häälikud, mis mõjutavad meie sagedust ja ülendavad.

    Igapäevane meelepuhastuse harjutus

    Kujuta ette meeleseisundit, kui sul pole ühtegi pettekujutelma, takistavat uskumust ja alla tõmbavat mõtet ehk illusiooni. Kuidas sa end tunneksid ilma segavate mõteteta, kui miski ei tule sinu rahu segama? Kui sa oled täiesti kindel, et sa oled armastatud ja sul on turvaline. Kas sa oled end niimoodi tundnud, kasvõi minutiks? Nüüd tunneta, mis oleks, kui sa venitaksid seda hetke lõpmatuseni. Luba sellel vaikusel ja rahul korrutuda 100ga.

  • Kuus nädalat teisi teenides

    Kuus nädalat teisi teenides

    TEKST JA FOTOD RIVO SARAPIK

    Kuus nädalat Facebooki, mobiililevi, uudiste, liikluse, valgusreostuseta ja maailmast ära lõigatuna ning teisi teenindades tundub moodsale inimesele kohutav väljavaade. Ent avab tegelikult tohutu taipamiste laeka, kui selline aeg endale võtta.

    Tajusin seda oktoobri alguses, kui pärast 1,5 kuud eraldatust Hispaanias Püreneedes oma kohvrit pakkisin ning valmistusin lahkuma Viost – kümmekonna majaga pisikesest külast, mis asub 1200 meetri kõrgusel 2000 meetriste mägede vahel, kuhu liinibuss ja massimeedia ei ulatu ning kus pesitseb ja tegutseb ka Casa Cuadrau.

    Viimane on ühelt poolt maja ja keskus ürituste ja vaimsete laagrite korraldamiseks, ent teisalt palju enam. See on ka inimgrupp, kes hoolitseb selle eest, et ellu tuleks rohkem tähelepanu, teadlikkust ja austust. Esiteks päris iseenda ja seeläbi ka teiste vastu. Maja, kus luuakse aega ja ruumi, mis on vajalikud muutuse esile kutsumiseks, näiteks keskuse külaliste elus.

    Teadlikkuse toomine oma ellu on lihtne, kuid mitte kerge ülesanne. Lihtne, sest osalejale tehakse kõik vajalik ette ja taha ära: mitu einet päevas kantakse ette ning sisse töötatud programmgi on paigas. Lisaks aeg ja koht, kus saab laskuda eelneva toel turvaliselt iseendasse. Pole segamas ei argisagin, sotsiaalmeedia ega reklaam tänavail.

    Olemise koht

    Siit aga tulebki keerulisem osa – nähtu ja kogetu viib igaüks Viost laia maailma laiali. Kui mägedes valitsevad ideaalsed tingimused, siis argielu on räpasem ja segasem.

    Koopas suudab hõlpsalt mediteerida igaüks,
    kuid me ei ela erakutena vaikses ja rahulikus koopas, kus keegi ei sega.

    Koha ja aja loovad keskusejuhid Katya ja Dani koos oma meeskonnaga, Carla, Anne, Curro jt. Neile on abiks ka vabatahtlikud ehk karmajoogid – inimesed üle ilma, kes saabunud sinna plaaniga anda oma aeg ja energia teiste hüvanguks ehk teha head lihtsalt hea tegemise nimel.

    Praktiliselt näeb see välja nii, et minimaalselt viieks nädalaks (maksimaalselt terveks kaheksa kuud kestvaks hooajaks) saab minna sinna appi ehk töötada päevas mõned tunnid külaliste ja keskuse heaoluks, osaleda vastavalt graafikule käimasoleva laagri töötubades ning mediteerida päevas mõned tunnid ja vaadata ringi keskust ümbritsevas Monte Perdido rahvuspargis. Keskus organiseerib majutuse ja toidu – sina lihtsalt ole ja tee.

    Eelhäälestus

    Teisi teenindama saabun augusti lõpus minagi. Kusjuures teenindamine on mulle enne kõlanud pigem millegi väheväärtuslikuna ning seda illustreerivad ilmselt kõige paremini näiteks poemüüjate ja teiste klienditeenindajate madalad palgad ja ameti kasin maine.

    Lisaks tõmbab selle pealt end käima ego. „Mis mõttes, terve puhkuse paned teiste teenindamisse!? “Ent ego märatseb asjata. NASA koristajagi teab, et lennutab astronaute Kuule, sest tema tegevuseta pole tarkadel inseneridel ja astronautidel mahti või võimalust prahi ja segaduse keskel Kuuleminekuga tegeleda.

    Tean seda faktina, kuid Hispaaniasse laekudes nii veel ei tunne. Küll häälestan end ratsionaalselt ja sisendan endale:

    järgmistel nädalatel pole  maailma naba mitte mina, vaid teised.

    Ole alandlik.

    Viimast tõlgendatakse võistlevas ühiskonnas tihti enda madaldamisega, kuid see ei ole seda. See on teadlikkus, mis rikastab kogemist. Pannes hoiakud, võrdlemise, eelnevad kogemused ja ideed-arusaamad kõrvale, saab iga unikaalne hetk ja kontakt (ja seda on iga hetk ja kontakt) sügavust juurde, õpetused ja sõnad aga tähenduse. Alandlikule on iga kogemus õpetus.

    Mäed ja ootamatused

    Hispaanias veedetud aja kõige meeldejäävama alandlikkuse õppetunni saan mägedes joostes, kui tähistatud matkaringile paariks tunniks sörkima suundun ja ligi kuus tundi hiljem surmahirmust õlgu võdistades naasen. Mägedes nimelt pole kuraasiga midagi teha ja ette valmistamata või üleolevalt minnes saab templi mällu igaveseks. Mulle teooriast ei piisanud.

    Ehkki jooksurada pidi olema tähistatud ning ring algas ja lõppes meie maja juurest, siis mõned kilomeetrid enne lõppu oli rajamärgistus kadunud. Seda avastades seisin mägede vahel kuivanud jõe orus, teadmata, kus ma olen. Vähe sellest, ka keegi teine ei teadnud, kus ma olen. Telefoni kaasas polnud. Süüa polnud. Näpus oli vaid veepudel. Olin juba mitu tundi jooksnud. Oli pealelõuna ehk mõne tunni pärast hakkas pimenema. Silme ees terendas öö mõnekraadises metsas ekseldes. Kergete jooksuriietega.

    „See siis ongi surmahirm,“ ütlesin endale, omal jalad põlvist nõrgad,
    süda ehmatusest ja õppetunnist tagumas.

    Oleksin pidanud kuulama kohalikke: mägedes ole alati valmis ootamatusteks. Õnneks leidsin pärast väikest paanitsemist teeotsa, kust olin saabunud, ja sörkisin tuldud teed tagasi, et mitte tundmatuses pimeda peale jääda. 20 kilomeetrist sai ligi topelt. Lisakskuraasi maha kraapimisele tuletas see kogemus meelde ka oma elu ja selle mugavuste hindamist. Olen nendega nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui mõnus kõik tegelikult on. See omakorda tähendab pehmenemist ja virinat tühiste asjade üle.

    Kohalolu

    Ent õppida saab ka lihtsamini, end ja teisi šokeerimata. Näiteks nõudepesu või koristamise käigus saan kiiresti teada, et olen tegevuses, hetkes vähe.

    Ehkki mediteerin regulaarselt ja oskan sellele tähelepanu pöörata,
    uitab meel ikka kuskil eilses või fantaseerib homses.

    Nii ei pese ma ei nõusid ega mõtle korralikult, vaid hõljun kusagil vahepeal.

    See on paras hullumeelsus, sest ainus hetk, kus tõesti olla ja kogeda saab, on praegune. Siin ja praegu. Sellest möödaunistamise tagajärg on lohakalt pestud nõud ja lõpetamata mõtted, mis varsti uuele tiirule tulevad. Ehk kulub topelt aega ja energiat.

    Seda märgates küsin endalt, et kui ma lihtsamaidki tegevusi ei suuda täie tähelepanuga teha, miks peaksin suutma edukalt ellu viia keerulisemaid, mis nõuavad tõelist pingutust ja pidevat takistuste ületamist… Kiiresti muutuvad argipäevas muidu märkamatud tegevused meeleharjutuseks, millele läheb täielik keskendumine.

    Oluline pole olla kohal mitte ainult meditatsioonipadjal,
    vaid igas tühisena tunduvas tegevuses

    – hambapesu, kingapaelte sidumine, vaiba kloppimine jne –, sest nendega tegelen ju igapäevaselt rohkem.

    Lühemalt öeldes pole mitte vaja teha meditatiivseid praktikaid, vaid elada meditatiivselt. Lisaks paremale sooritusele allub meel rutem juhtimisele, jääb ka suurem rahulolu tehtust ja pole muret, et täna ei jõudnudki sisemist vaikust tekitada ehk mediteerida.

    Vaikus

    Sisemisele vaikusele aga mängib Casa Cuadraus olulist toetavat rolli ka väline vaikus. Eraldatuse tõttu pole seal liiklust ja laagrites on kas täielik vaikus või vähemalt pool päevast ehk omavahel ei suhelda, ei surfata mobiiliga sotsiaalmeedias jne. Vaikus on midagi, mida moodsas elus järjest enam napib ja sel on tagajärjed.

    Tehnoloogia tõttu on võimalik olla kogu aeg kättesaadav, töö liigub inimesega ööpäev läbi kaasa ning ka suurlinnadega võrreldes suhteliselt vaikses ja väikeses Tallinnas on alati kuskil taustal mingi kõmin. Ent see ei ole meile, inimese kehale loomulik. See väljendub näiteks selles, kui sügav ja katkematu on ööuni.

    Lisaks füüsisele on aga ka vaimne mõõde.

    Vaikus, kus uut infot ei tule peale, on vajalik iseenda kuulamiseks
    ehk aru saamiseks, kuidas ma end tunnen.

    Kui vaikust pole, peavad impulsid tähelepanu saamiseks olema tugevad: terav, vali, valus, ere, magus, dramaatiline, ekstreemne jne. Ent kõhutunne (või ka päris mina) ei tule kunagi jalgu trampides, vaid vaikselt sosistades. „Psst, mulle tegelikult ei paku see töö enam midagi“ või „psst, see suhtlus on sul harjumusest, kuid see kahjustab rohkem, kui annab“.

    Sügavamale

    Sellest, et vaikus võib sisekaemuse, aga ka teistega suhtluse viia täiesti teisele tasemele, kogesin oma viimasel nädalal Casa Cuadraus. Teeklubi Global Tea Huti eestvedaja Wu De tee ja zeni laager möödus täielikus vaikuses ning see võimaldas meditatsiooni ja kogemistega laskuda sügavamale. Hea võrdlus oli aasta varem toimunud samast laagrist, kus oli luba päeval mõne tunni jooksul rääkida.

    Suhtlemiseta kaob vajadus kulutada energiat näiteks jutu väljamõtlemisele või meeles pidamisele ning selle energia saab suunata iseenda avastamisse. Seda enam, et

    argielus on vähe võimalust olla nädal aega vait, vaid iseendaga.

    Hämmastavalt palju räägime lihtsalt aega täis, kui vestluses on paus, laskmata sel kanda. Meditatsioon muutub sügavamaks või hommikupudru sööminegi jõuab uuele tasemele, sest märkad tekstuuri, maitseid, aroome ja mõju, mis muidu jutu- või mõttevadasse kaob.

    Ringiga tagasi

    Ükski neist kogemustest poleks omaks saanud, kui ma poleks otsustanud teistele oma aega kinkida. Ma poleks Hispaaniasse läinudki. Poleks kogenud mägedes ööbides ja valgusreostuseta taevas helendavaid tähti nähes ühtsust universumiga. Poleks taibanud jõe pervel mediteerides, kuidas kõik elus liigub, ka kivid.

    Poleks seal kogenud, et mina olen elu, mis kogeb maailma inimesena.

    Poleks võtnud vaevaks tõusta kell neli. Poleks joonud hinnalisi teesid, kohtunud vingete ja soojade inimestega ega saanud kaasa tuua sõpradega jagamiseks haruldasi teelehti.

    Kuus nädalat pärast Hispaaniasse saabumist olen nende teelehtede ja oma kohvriga taas lennujaamas, et koju naasta. Argipäev lööb justkui labakäega vastu vahtimist, kui Barcelona õhuväravas ajakirjaletti silman.

    Esikaaned küünitavad suurte ja jõhkrate sõnadega illustreerituna letilt, püüdes mu tähelepanu saada. Näiteks selgub, et äsja on USAs keegi palju inimesi maha lasknud. Miks ma peaksin seda teadma, küsin endalt, ja taandun ajakirjaleti juurest, selg ees. Otsustan lennukis hoopis vait olla ning uut infot peale mitte võtta, et kogutud vaikus enne Eestit ei lahtuks.

    Laagrites kogemine ja õppimine nimelt on mõnus ja võimas, kuid päris töö jätkub kodus. Õppimine ei ole ju mitte ainult tööriistade saamine, vaid iseenda muutmine, sest vastasel juhul pole õpitust miskit kasu. Kui miski ei muutu, on hullumeelsus sama teed mööda minnes loota uude sihtkohta jõudmist.

    Tagasi Eestis, alustan lihtsalt ja jätkan infodieediga.

    Küsimus pole selles, kas meediat ja infot tarbida, vaid mida ja miks. Iga sisse pressiv kild – uudis, reklaam, turundussõnumid, sotsiaalmeedia ehk teiste mõtete tarbimine – tahab minu tähelepanu ja otsust, kas tegelen sellega, loen seda. Isegi loobumine on otsus ja kurnab tahtejõudu ehk tühja-tähja peale kulub vajalik enegia ära, mistõttu oluline jääb tegemata. Charles Duhigg selgitab seda hästi raamatus „Harjumuse jõud“.

    Karmajooga Casa Cuadraus

    Minimaalselt viis nädalat, maksimaalselt kaheksa kuud

    Sisaldab:

    • Päevas viis tundi meditatiivset tööd: majapidamine, koristamine, hakkimine, nõudepesu, meditatsiooniruumi valmis sättimine, matkadel varustuse kandmine
    • Vähemalt paar tundi meditatsiooni päevas
    • Võimalust osaleda töötubades: näiteks jooga, meditatsioon, matkad, toiduvalmistamine, tantsu- või teeõpetused
    • Üks täisnädal vaimses laagris
    • Üks vaba päev nädalas matkamiseks vms

    Casa Cuadrau asub Püreneedes Monte Perdido rahvuspargi serval ligikaudu 300 km Barcelonast. Külas on vähem kui kümme püsielanikku. Lisainfo www.casacuadrau.org

    ELUKAASLASE KOMMENTAAR

    Mentaalne ja emotsionaalne suurpuhastus

    Ärkan keset ööd valguse peale – täiskuu värvib läbi akna mu magamisaseme hõbedaseks. Oma voodit päevade eest uude kohta sättides ma sellise äratuse peale ei osanud mõelda. Samas tore! Vaatan eredat kera ja mõtisklen kahe teema peale: tervis ning kuhu suunas oma tööde ja tegemistega edasi liikuda. Vanaviisi lihtsalt ei saa. Südamesoovide eiramine on tekitanud pikalt stressi ja nüüd ka tervisemuresid, mida enam ignoreerida pole võimalik. Kehas tuikab. Hirm, teadmatus, ebakindlus, ent samas kindel soov asju muuta on minus mingi veidra emotsionaalse kokteili moodustanud. Lausun mõttes paar palvet kuu poole. Kunagi varem ei ole kuu niipalju mu tähelepanu pälvinud ja vestluskaaslaseks olnud kui nüüd.

    Muutustelaines need poolteist kuud koduses Tallinnas mööduvadki. Kõik, mida ma Hispaaniast otsima läheksin, on mul siin olemas – tabab mind mõte, kui elukaaslane laseb kevadel lendu idee minna Püreneedesse taas kord teed õppima (eelmisel sügisel käisime seal koos teemeister Wu De laagris). Mõte tundub tore, aga sel aastal see mind tegutsema ei innusta. Tunnen iga keharakuga, et õigem on koju jääda.

    Nii ongi. Kuus nädalat vaikselt olles ja tegutsedes on aega kuulda ka kõige õrnemaid sisemisi sosinaid. Lase lahti neist paljudest mõttemustritest, mis sind ei teeni, kuulen häält enda sees pidevalt lausumas. Nii ongi aeg mentaalseks ja emotsionaalseks suurpuhastuseks. Töö, eesmärgid, inimsuhted, kodu, toitumine, liikumine, loodus, vaikus, aastaid kimbutanud ärevushäire – kõigile neile teemadele on aega ja lõpuks ka julgust otsa vaadata. Mis mind rõõmustab, mis mitte, mis muutmist ja minnalaskmist vajab, et saaks tekkida ruumi vajaliku ja olulise jaoks, mida hing igatseb.

    Ja kui juba soov on kindel, tulevad ka tööriistad ja abilised: igapäevaselt praktiseeritavale joogale lisaks joogalaager Kesk-Eestis, Teadliku Muutuse Kunsti kursus, Hiina meditsiin ja qigong, matkad metsas, rabas ja mere ääres, taimede korjamine, tee joomine sõprade seltskonnas ning Kadrioru pargis pea iga nädal ühe vahtra all vedeledes veedetud tunnid.

    Kõige kogetu abiga lasen paljul minna. Tean, et osast mõttemustritest lahti laskmine võib tekitada nii tuttavates kui ka elukaaslases küsimusi ja hämmingut, võib-olla isegi pahameelt. Kui varem olen nende hämmeldunud pilkude kartuses nii mõndagi tegemata jätnud, siis nüüd enam mitte. Südamehäält on hea kuulata. On vabastav tunne olla mina ise. Ruumi tulebki juurde!

    Lisaks tunnen, et suurpuhastus tuleb läbi viia ka kodus. Peaaegu iga viimne kui nurk saab tolmulapiga üle käidud, asjad ringi tõstetud, voodi uude kohta sätitud, mind enam mitte teeniv uuele ringile saadetud. Huh, tunnen veel rohkem rahu ja avarust. Seda siis tähendabki Jaapanis kasutatav maagiline sõna ōsōji ehk suurpuhastus, millest teemeister Wu De toonases laagris rääkis.

    Signe Sillasoo

  • See pole mina, kes valmistab teed

    See pole mina, kes valmistab teed

    TEKST STEVE KOKKER
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Inimesed kogunevad õhtuseks teetseremooniaks. Mina olen täna õhtul teemeister. Olen teinud ettevalmistusi juba üle tunni, seades hoolikalt valmis kõik tarviliku: teekausid, kannud, katlad, pliidi, vee, küünlad…

    Peatselt tärkavad teelaual kaunis karbis olevad aastakümneid laagerdunud lehed taas uuele elule. Enda kõrvale olen asetanud Buda kuju sümboliseerimaks kõrgemat mind, kelle kohalolule ma tänasel õhtul loodan, sest tema suudab juhtida tseremooniat paremini, kui Steve sellega kunagi hakkama saaks.

    Varajased külalised istuvad põrandal ja jälgivad iga mu liigutust, justkui otsides vihjeid selle kohta, mis toimuma hakkab. Tunnen end rahulikuna ja keskmes ning naeratan, meenutades, kui närvilisena olen end varem inimeste ees tundnud. Kogu elu on pelk mõte avalikust esinemisest mul kõhus keerama pannud. Ma ei tõstnud alg-, kesk- ega ka ülikoolis kordagi kätt, et midagi küsida, sest kartsin sattuda piinlikku olukorda.

    Ometi ei tunne ma täna siin istudes kübetki ärevust.

    Olen õppinud käituma – mõnikord edukamalt, teinekord vähem – vastavalt sufiõpetusele, mis räägib iseenda tee pealt eest ära tulemisest.

    Kuidas seada oma tavapärased muremõtted, hirmud ja hinnangud tagaplaanile ning lubada Vaimul kõneleda ja toimida läbi minu enda, olles justkui oskuslik vahendaja.

    See viib hetkedeni, kus jälgin oma liigutusi või kõnelemist kõrvalt ja taban end mõttelt: kes on see, kes kõneleb? Ehk oled tundnud seda erilist tunnet ka oma elus? Ma olen jätkuvalt Steve – mul on oma iseloom ja oskused ning need väärivad tähistamist ja kasutamist, ent millegi kõrgema vaimus. Külalised, kellele sellistel hetkedel teed serveerin, tunnevad erinevust.

    Kuhu kadus minu ärevus? Mitte et tunneksin sellest puudust, ent kas tõesti on võimalik, et pärast kõiki neid aastaid selle külge klammerdumist, sellega samastumist, see lihtsalt märkamatult… lahtus? Harjutamisest on abi olnud. Samuti õppimisest, mediteerimisest, enese peenest häälestamisest, mõistmaks enda ja teiste sisemaailmasid. Kõige rohkem aitas, kui mõistsin, et endast parima andmine on väikesest, piiratud, kammitsetud enesepildist loobumine nii hästi, kui selles hetkes suudan, lubades endal kanaldada suuremat tarkust kui suudaksin kunagi…olla?

    Kutsu külla hea sõber ja serveeri talle teed.
    Kanna hoolt, et ta tunneks end nii koduselt kui võimalik.

    Lülita seda tehes välja kõik oma mõtted, ära muretse millegi pärast. Kuula oma südant ja soovi sõbrale midagi head. Luba endal tunda, et oled juhitud millegipoolt, mis pole sina ise. Kui minu sõnadest ei piisa, meenuta, mida sufi poeet Rumi kord ütles: „Sa ei ole tilk ookeanis, sa oled ookean, mis peitub ühesainsas tilgas.“

  • Vabakslaskmise tähtsus

    Vabakslaskmise tähtsus

    TEKST HEDVIG HANSON
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui peaksin vastama ühe sõnaga küsimusele, mis on õnne saladus, vastaksin – tasakaal. Tasakaal kõiges.

    Hinge, vaimu ja keha tasakaal, töö ja puhkuse tasakaal, kohustuste ja vabaduse tasakaal, suhtluse ja üksiolemise tasakaal, eneseteostuse ja koduse elu tasakaal, tasakaal toitumises… Muusikuna ei saa ma mainimata jätta ka – helide ja vaikuse tasakaal.

    Aga on veel üks ülioluline tasakaal, mille harjutamine nõuab meilt teadlikkust, seda ei osata iseenesest, selle vajalikkus ilmneb elu jooksul kogemuste käigus. See on kinnihoidmise ja lahtilaskmise tasakaal. Psühholoogiliselt vaata et raskeim tasakaaluhoidmise harjutus.

    Sest see võib olla põimunud nii paljude teguritega: meie loomusega, kasvatusega, lapsepõlvekogemustega ja olevikukiindumustega, seega tihedalt seotud emotsionaalse ja hingelise olekuga… Ehk on meid kasvatatud sihikindlateks ja kannatlikeks, kes kergelt asjadest lahti ei lase, ei loobu, ei anna alla? Ehk on meie loomusesse sisse kirjutatud truudus, mis samuti soosib kinnihoidmist, või on meis hoopiski hirm, mis võib takistada vabaks laskmast, kuna see tähendaks hüpet tundmatusse?

    Elu annab tõukeid

    Vahel on aga vältimatu anda vabaks, lasta vabaks. Küsimus on, kuidas seda hetke ära tunda ning mis meid selles aitaks: kas saame usaldada sisetunnet või oleme mõjutatud välistest teguritest?

    Vahel tehakse otsus meie eest. See tähendab, et miski muu, keegi muu otsustab meie asja ilma meie valmis- ja nõusolekuta.

    Kas teeb seda ülemus, kes otsustab, et su teeneid enam ei vajata, või elukaaslane või ehk hoopis mõni loodusjõud, mis sõna otses mõttes võib viia minema su ehitatud maja. Noh, mitte meie kliimas, aga siiski, võtkem siis ülekantud tähenduses – väline tegur võib hävitada midagi sinu ehitatut. Ja sul ei jää muud üle, kui sellega leppida. Või siis mitte leppida. Ometi sunnib enesealalhoiuinstinkt inimest varem või hiljem kohanema, olukorraga leppima, sest pidev võitlus võtab elujõu.

    Kõige algus ja lõpp on üks loodusseadusi,
    ning see toimib ka meie eludes.

    Kõik on muutumises. On stabiilsemaid perioode, on kiire muutuse perioode, kus pead kõik ümber hindama, vahel isegi uuesti alustama. Uuesti alustamise variant on ikkagi positiivne, isegi kui see toimub läbi valu. On aga ka nukraid hetki, kus näiteks tervise järsk halvenemine ei pruugigi anda võimalust uueks alguseks. Siis on vaja erilist mehisust, et hakata vabaks laskma.

    Mehisust on meil elus tõesti vaja – nii meestel kui naistel. Kuigi võime kohtuda teiste inimestega, kulgeda koos nendega vähem või rohkem aega, on meil vaja mõista ka selget paratamatust, et mõnes aspektis on inimene üksi ja peab oma asjadega ka üksi toime tulema. Peame olema kõigeks valmis. Tihti on meie keha targem kui mõistus, nii võib haigestumine olla just märk sellest, et peaksime miskit muutma, midagi lahti laskma.

    Kõige selgem näide on läbipõlemine, mis on juba drastiline muutus inimese füüsilises ja vaimses olekus – siis on viimane aeg endasse vaadata.

    Kas on meie töö end ammendanud või me töötame üle, mõtleme üle või on läbipõlemiseni viinud hoopis isiklikud suhted, mis ummikusse jooksnud ja sellisena enam ei toimi?

    Kriisis on vaja suunamuutust, uut kvaliteeti. Kartus kaotada on inimlik. See on peamine põhjus, miks kipume hoidma kinni teadaolevast, ka siis, kui tegelikkuses isegi mõistame, et muutus on vältimatu. Siinkohal ei olegi muud soovitust kui olla vapper. Olles enda vastu aus, ei saa asjad halvemaks minna.

    Usaldus hüpata

    Vabaks laskmine on seotud ka usaldusega, suurema usaldusega, milles võiks olla religioossetki mõõdet.

    Pruukimata olla usklik,
    võiks just usk meid vahel suuresti aidata teha hüpet tundmatusse.

    Usk, et ehk on kõiksusel – või kuidas iganes me kõrgemat energiat ei nimetaks – meie jaoks veel midagi paremat plaanis.

    Arvan, et igaüks on elus tundnud seda, et mõni algselt ebaõnnestumisena tundunud asi pöördus aja möödudes hoopis paremaks lahenduseks. Äärmusliku metafoorina võiks tuua uppuvalt laevalt tumedasse võõrasse vettehüppamise – see võib olla hirmutav, aga siiski ainus viis ellujäämiseks.

    Jah, vahel on vabaks lubamise julgus just ellujäämise küsimus. Selgemalt väljendudes –

    arana elades ei saa inimene iial olla päriselt õnnelik.

    Elus on hetki, kus ei oska valida, mida oleks õigem teha, kas võidelda, ujuda vastuvoolu või lasta asjadel omasoodu minna. Sellisel juhul oleks ehk kõige targem lihtsalt sügavalt hingata, kas kümme korda või kauem, vahel lasta ajal, asjaoludel näidata sulle vastuseid, kuni oled valmis valiku tegema. Teiste inimeste soovitusi, kogemusi võib kuulata, ent kõige õigem oleks ikkagi ise otsustada. Teised inimesed on osa meie eludest, selge see, ent ainult teistele toetudes on oht end kaotada ja end kaotanud inimest saab aidata ikka vaid ta ise.

    Lahtilaskmist ei peaks mõistma kui pealiskaudsust, vastutustundetust, ei. See võiks olla teadlik tegevus, kui sinu sisemised pingutused millegagi, kellegagi suhetes enam ei toimi. Lihtne harjutus võiks olla see, et laseme vabaks eilse päeva või olnud hetke, kui meeldiv või ebameeldiv see ka poleks, võtame kaasa sellest oma mälestused ja kogemused, aga ometi ei klammerdu neisse.

    Võtame avasüli vastu uue hetke, uute kogemustega.
    Ja ütleme elule ikka: aitäh!

    Lõpetuseks tooksin näite viimatisest isiklikust lahtilaskmiskogemusest. Otsisin oma uuele talvisele albumile ühte talvist teksti ja leidsin selle ühelt oma lemmikluuletajalt, kirjutasin juba muusikagi ja kõik sobis minu arvates suurepäraselt. Arvasin, et rõõmustan luuletajat, kui saatsin talle laulu kuulata, ühtlasi küsides luba tema teksti kasutamiseks. Vastus oli mulle aga ootamatu. Nimelt arvas ta, et minu tunnetus on hoopis teisest puust ja tema sõnad poliitilise alltekstiga ega sobi minu helgekõlalise interpretatsiooniga.

    Esimene tunne oli ikka solvumine, pettumus. Kirjutasin veel paar kirja, veenmaks luuletajat vastupidises, ent ta jäi endale kindlaks.

    Ja siis ma lubasin selle kinnisidee – kasutada tema teksti – vabaks.

    Selle asemel ammutasin sellestsamast luuletusest inspiratsiooni ning kirjutasin oma laulusõnad, isegi pealkirja jätsin hea tundega samaks „Talvelaul“. Olin rahul, et asjad just nii läksid, ja suutsin täielikult leppida teise inimese keeldumisega. See oli mulle arendav kogemus. Soovin teilegi teadlikke vabakslaskmisi!

    Kes teab, mis paremad lahendused on meile selle julguse taga peidus!

  • Ettearvamatu tundelaegas

    Ettearvamatu tundelaegas

    TEKST JA FOTOD HELE SITS

    Tšakrasüsteemi keskel paikneb järjestuselt neljas, südametšakra, mille ülesandeks on muuhulgas leida tasakaal soojades toonides maiste ja külmades toonides vaimsete energiakeskuste vahel.

    Tšakrasüsteemi neljas energiakeskus asetseb rindmiku keskmes. See on aardekirst, kus tallel kõik tundetasandil kogetu, nii õnnestav kui ka valulik. Südametšakra on emotsionaalseks ühenduseks meie sise- ja välismaailma vahel, hallates seega kõiki meie tundeid, emotsioone ja ka suhteid. See, mis toimub meie tundeelus ja mida oleme kogenud oma suhete ajaloos, koguneb siia, südamesalvedesse.

    Nii võib südamekeskusega tegelema asudes ja sellele tähelepanu koondades esimese hooga tunduda, et avatud sai hoopis Pandora laegas. Esile võivad kerkida valusad hetked minevikust, mis, nagu näib, pole veel päris lõpuni andeks antud ja vabaks lastud.

    Roheline kui rahutooja

    Südametšakra tooniks on roheline – värvus, mida loodus meile erinevais varjundites õige rikkalikult pakub. Roheline aitab füüsisel ja meelel rahuneda, lõdvestuda, puhata ning mõjub tervendavalt ka stressisümptomite, peavalu ja põletike korral. Roheline toetab neid, kel probleeme südame ja südameasjadega, sest on ju vaim ja keha ühtne tervik, mille ühe osa tasakaalust väljas olek mõjutab ka selle terviku teisi tahke.

    Armastuse esimene õppetund: armasta iseend!

    Südamekeskuse tähtsaimaks õppetunniks on armastuse õppetund. Meie sisemaailm ja välismaailm on tihedas seoses – teisi armastada suudame tõeliselt alles siis, kui oleme õppinud armastama iseend. Niisiis, kui tahad päästa maailma, alusta iseendast; kui tahad kinkida maailmale headust ja armastust, alusta armastuse ja headuse andmisest iseenesele. Kohtle iseend täpselt nii, nagu soovid, et iga inimene sinu ümber võiks saada koheldud.

    Lisaks rõhutab armastuseenergiat koondav südametšakra, et armastuse tõeliseks tundmiseks peame valdama mõlemat, nii andmise kui vastuvõtmise kunsti. Nii õpetab see tšakra meid andma rõõmuga ja vastu võtma tänuga.

    Armastuse teine õppetund: kohtumine hirmuga

    Et armastuseenergia vastandenergiaks on hirm, siis võib südametšakra äratamist ja puhastamist alustada südamesoppides peituvate hirmude lahti harutamisest. Valinud lähtepunktiks ühe oma hirmudest, sulge silmad ja keskendu selle uurimisele. Et paremini olukorra juurteni jõuda, võid esitada endale järgmisi küsimusi: kust sai see hirm alguse? Mis on kõige kohutavam asi, mis minuga võib juhtuda, kui otsustaksin siin ja praegu oma hirmule vastu astuda?

    Leia oma tundearhiivist olukorrad, kus seesama hirm on situatsiooni keskmes, ning proovi kõrvaltvaatajaks jäädes need hetked peas taas läbi mängida. Vaatle ja uuri neid, mõistmaks paremini selle hirmu toimimise mustrit – millised mõtted ja tunded kerkivad pinnale ning kuidas hirmuprotsess sinus areneb ja tuure kogub. Tähtis on, et püsiksid pealtvaataja rollis ning jääksid kogu protsessi käigus neutraalseks. 

    Anna endale aega

    Oma tundemaastikku puhastades pea meeles, et andestamine on protsess, mis toimib etapi kaupa. On oluline, et nii füüsisele kui aimule antakse piisavalt aega keharakkudesse ja südamesse salvestunud emotsionaalsetest üleelamistest ja tundemustritest lõplikult vabanemiseks.

    Rakutasandil puhastumise ja tervenemise protsessi
    pole võimalik kiirendada: see on nagu mao nahaajamine –
    aeganõudev, raskekoeline ja ebamugav.

    Olles selles protsessis, anna enesele piisavalt aega aktsepteerimaks iga emotsiooni ja tunnet, mis südamekambreist esile kerkib. Pea meeles püsida jälgijarollis ning mitte lasta pinnale kerkivail minevikuvarjudel end oma pööristesse kiskuda.

    Avatud südametšakra kingib südamerahu ja teadmise, et oled kõigis oma elu rollides parim just siis, kui järgid oma südamehäält, võtad aega, et lubada endale seda, mida vajad, ning julged oma tundeid väljendada. Siiralt ja armastusega.

    Praktilised võtted südametšakra energia aktiveerimiseks ja tugevdamiseks

    • Mediteeri, et mõttes läbi lõigata energiaühendused inimestega, kelle käitumine või sõnad sult hingejõudu võtavad.
    • Söö rohelist, et kosutada oma keha rohelise värvi tervistava energiaga.
    • Püsi olevas hetkes ja võta aega, et tõeliselt ja sügavuti kogeda iga emotsiooni, mis sinus võrsub.
    • Õpi vastu võtma kiitust, komplimente, kingitusi, abi ja armastust, et osata tõeliselt anda. Südametšakra ning andmine ja saamine püsivad tasakaalus, kui armastuseenergia on pidevas voolamises. 
    • Tee üks heategu päevas – lihtsalt niisama, ilma tagamõtte või vastuteene ootuseta.
    • Võta aega, et panna kirja kõik inimesed ja asjad oma elus, mille eest tänulik oled. Tunneta seda tänu, et see võiks sinus kasvada, sest seal, kus juba on, sinna tuleb juurde.
    • Kallista ja naerata tihti ja südamega.
  • Julgus alustada, julgus lõpetada

    Julgus alustada, julgus lõpetada

    TEKST ANU TOOM, teetegija ja sisearhitekt
    FOTOD GRETE MÄGI

    Olen 15 aastat sisearhitektina töötanud ning esteetika ja elustiili disainimine on minus alati kirge tekitanud. Teeni jõudsin loomulikult. Isiklikel põhjustel, omaenda tee läbi, mida käinud olen. Viies tähelepanu rohkem enda sisemusele ja olemise võlule. Olen veendunud: et olla päris teemeister, peab tegema palju, palju teed. Ja et teed peab jagama.

    Üks mu paljudest unistustest oli kunagi luua Eestimaa lillede teekohvik, aga see mõte arenes edasi ja sündis hoopis maailma teedega teetuba Tallinna vanalinnas – OM Bohem. Varem ma ei osanud nii suurelt mõelda. Ma tänan oma saatjaid elus, kes eneselegi teadmata on minu sisse nii palju hullust ja entusiasmi kasvatanud.

    Mulle on alati meeldinud väljakutsed, erinevate maailmade loomine. Need toovad kaasa küll suuremaid eneseületamisi, nõudmisi ja riske, aga kui ei julge, ei otsi, siis ei koge ega saagi aru, mis on oluline. Olen alati olnud suur iseotsija. Nii on kogemused vahetud ja loovad sügavama käekirja ka loomingulisel teel.

    Olen mõistnud, et väsin alustatud asjadest mõne aja pärast ära. Olen tühi anum, mis vajab täitmist. Kui väsin, tuleb oma patareisid laadida, midagi muuta, liikuda edasi. Tuleb leida uusi viise. Ja vahel endalegi ootamatul viisil muutustega kaasa liikuda.

    OM Bohemi teetoa lood algasid kaks aastat tagasi ja lõppesid selle aasta juunis. Minu jaoks oli siis tunda muutuste tulekut – seda näitasid mitmed füüsilised märgid – ja tundsin, et on vaja nendega kaasa liikuda. Alguses kahtlesin, kuidas saab nii ilusat asja lõpetada, inimesed ju vajavad seda, aga otsus tuli kiiresti. Siiani aga arvan, et kui kõik kohvikud oleksidki teetoad, oleksid inimesed rahulolevamad ja õnnelikumad.

    Teest

    Tee joomine on aja võtmine, aga võib olla ka inspiratsioon. Minu jaoks tähendab tee joomine ennekõike lihtsaimat viisi olla tänulik.

    Kui joome sagedasti teed, tunneme tänutunnet kõige ees.

    Teed ei saa juua „poosiga“ nagu veini või prosecco’t või kohvi.

    Teed saab juua lihtsalt ja jäädes iseendaks. Tee toob inimesed iseenda juurde tagasi.

    Tees ei ole ainult meeleline nauding ehk lihtsalt hea maitse, tees on veel midagi – tee hõlmab endas kõiki ülistusi. Sageli kardame ülivõrdes kirjeldusi, aga tees tõepoolest sisaldub nii loodus, ajalugu, tehnoloogia, inimsuhted, eri kultuurid, usk, pühadus kui ka lihtsus, milles seisneb terviku tajumine.

    Teed tehes on kohalolu ja keskendumine. Teed tuleb teha hästi, olles täielikult kohal, nagu kõiki meisterlikult lihtsaid asju ja tegelusi.

    Tee võib olla ka vahend, mille abil kohale jõuda sinna, kust algab Sinu uus Tee.

    Tee võib olla puhkus millestki, mida on vaja rahule jätta.

    Tees on kõik: muutumine, liikumine, areng, teadus…

    Tee on jook, mis ühendab ja liidab paljusid kultuure ja inimesi maailmas.

    Inimesed vahel jälgisid mind ja küsisid, mida ma teen, et nii ilus on. See ütleb kõik selle kohta, mida teed tehes tunnen: rahu, sisemist rõõmu ja usaldust.

    Teetegija olemuses peab olema andmise ja jagamise soov. Armastada igapäevaseid lihtsaid tegemisi on ka mõneti  „tee tegemine“…

    Kodune koht

    Teetoa kujundamine ja pidamine on päris kindlasti midagi muud kui näiteks kohviku pidamine ja loomine. Olen õppinud rohkem andma – teejagamise läbi on seda lihtne õppida. Pakkuma näiteks lihtsalt kuulamist. Teetegemine annab suurepärase pinnase vaimseks arenguks. Isegi pragmaatikutele.

    Et tee inimesteni tuua, peab olema ruumis midagi, mis igale inimesele, olenemata rahvusest, kodutunde tekitab. OMis on kõikidel rahvustel oma kodu äratundmist olnud. Enamik ütleski, et nad on nagu kodus… Arvan, et selle äratundmise põhjus peitub kuskil sügavamal, mitte lihtsalt esemetes ruumis.

    Usun, et seal, kus on armastus, on ka kodu.
    Esemed lihtsalt illustreerivad meie tundeid.

    OM Bohemi tulles ununes inimestel ikka aeg. Inimesed sõna otseses mõttes unustasid ennast OMi, esemetest rääkimata. Lugusid sündis OMi lühikese ajaloo jooksul mitmeid: alustades hommikul teetoa trepil istuvast väljaväänatud jalaga sakslannast ja lõpetades kärsitu rootsi ärimehega… Kui sind pannakse esimest korda kandiku ääres termosega endale teetseremooniat tegema, pisike klaaskann teepuruga ees, kohkub nii mõnigi. Mis mõttes tulen kohvikusse ja hakkan ise teed tegema? Ja mis mõttes valan mitu korda teepurule vettpeale?!

    Eranditult kõik kliendid lahkusid õnnelike ja rahulolevatena.

    Isetegemine teeb õndsaks

    OMi on jäänud ööbima ka rändurist Korea tüdruk. Kuhu siis veel hädas jääda kui mitte teetuppa? OMi sai tulla ka pihtima, ja on seda tehtudki. Seal käisid ainult head inimesed koos. Näiteks maailmaränduritest teejoojaid, kes viibisid mitmeid kuid minuga koos teetoas teed juues. Need hetked on unustamatud.

    Inspiratsioon

    Inspiratsioon on midagi, mis tekib erinevates seisundites. Vahel justkui tunnen, et pakatan loovusest ja soovin midagi teostada. Seda lihtsalt ei saa tagasi hoida!

    Kui hakkan märkama pisiasju, nagu imetilluke punane ämblik või lendlev prügitükk, teeleht, millel kummaline vorm, saan aimu ideede tekkimisest. Looduse värvid või kirju seelik, mis minust möödub, võib saada ootamatuks inspiratsiooniallikaks. Me kõik inspireerime üksteist.

    Sisearhitektina inspireerib mind Elu ise oma kõige julmemal, ehedamal
    ja ausamal moel, sealhulgas Tee.

    Teetegijana inspireerivad mind inimesed. Lihtsad olemised ja vahel juhuslikud inetult ilusad silmapilgud. Vaatlemine ja püüd mõista, mis elu on ja mida me tegelikult vajame, et olla motiveeritult rahulolevad ja õnnelikud – see on kõige inspireerivam lähtekoht ja küsimus teetegijana, aga ka sisekujundajana.

    Käekiri

    Sisekujundajana on minu käekiri skandinaaviapärane, julgen ka öelda, et tugevalt isikupärane ja eklektiline. Usun, et heast eklektikast isikupära alguse saabki. Aga teekond hea eklektikani on väga pikk ja konarlik. Läbi Tee enda kogemise oli OM Bohemi teetuba kujundada loomulik ja kerge. Mulle meeldib tunnetada tegevusi ruumis ja püüda mõista, mida ruum ja inimesed päriselt vajavad. Ruumi juures oli kõige olulisem see, et inimesed unustaksid teeruumi sisenedes muu maailma – see oli peamine ülesanne.

    Teede valikki oli eklektiline. Kõik teed olid head ja puhtad, minu kogemuse põhjal valitud, aga tulid eri kultuuridest – oluline oli tervik.

    Töö – või lihtsalt elu?

    Minu elus puudub tüüpiline tööpäev. Aastaid olen töötanud selle nimel, et esmaspäev on pühapäev ja teisipäev ka pühapäev jne. Aga rutiin on vajalik, et elu eredamad hetked paremini esile tuleks.

    Elan bioloogilise kella järgi. Kui on suvi, ärkan kell viis-kuus hommikul. Kui pimedam aeg, siis hiljem. Siis viin oma suurima õpetaja, kuuese Sarah’ lasteaeda ja lähen oma toimetuste juurde: varem varustasin teetuba, küpsetasin mõned mandlikeeksid ja avasin uksed külalistele. See, mis jäi ukse avamise ja sulgemise vahele, oli absoluutselt alati nagu hea film. Teetoas oli alati midagi müstilist. Kui uks oli paokil, sisenesid inimesed vaikselt ja hiilides.

    Täna, olles teises energias, on ka päevad teistsugused. Vaimsel pinnal lõikan läbi mustreid ja vaatlen, kuidas mu ellu ilmub imetabaseid uusi kogemusi. Võtan need tänuga vastu ja liigun edasi. Suures plaanis andmise osas on kõik sama. Sisearhitekti tööd teen samuti südamega ehk sooviga pakkuda tellijale parimat. Kasutan vaimseid õppetunde nii-öelda realistlikumal sisearhitekti alal. Üks toetab teist. 

    Hommik algab loova energiaga. Varase hommiku kolmetunniga jõuab palju tehtud. Ennelõunat ideede genereerimine, pealelõunal väljas inspiratsiooni kogumine ja erinevate materjalidega tutvumine.

    Õhtusse jäävad lapse lasteaiast toomine ja kõik muud lihtsad, vaimu arendavad tegelused. Söögi tegemine, nõude pesemine, põranda pesemine, muinasjutu lugemine…

    Rahul vähesega

    Olla rahul vähesega – see on omamoodi raske ülesanne, aga vägagi isiksust arendav, saamaks aru, milles eluõnn seisneb. Esimesel talvel oli teetoas nii mõnigi kord otsekui laval hukkumise tunne.

    Iga uue kontseptsiooni loomine on keerukam,
    kui valmisolevat töötavat mudelit järgida.

    Aga, olles ära tundnud põhjuse, selle eluteenimise aja vajalikkuse ja tähenduse oma elus, saab olla alandlik ja tänulik. Ja teades, kui muutuv on elu, mõistan, kui olulised on mõned hetked ja olukorrad minu ja teiste elus. Olen õnnelik, kui tean, et ükski hetk ei kordu ja iga hetk on parim just praegu.

    Me soovime alati oma mugavustundes, et kõik, mis meile meeldib, jääks igavesti püsima… aga kõik on muutuv ja peabki muutuma. Hinges pesitsev ootusärevus päeva sündmuste ees paneb raskustest mitte hoolima ja edasi liikuma.

    Elukunst

    Minu unistused on alati täitunud. Üks minu õpetaja ütles kord, et ma olen meister oma unistuste täideviimises. Tõsi on – nii on kuidagi juhtunud. Tänaseks on ka minu suurim unistus täitunud ja see on oskus võtta kulgemist ja olemist terviklikult koos muutustega.

    Oskus usaldades loobuda, lahti lasta. Oskus anda aega olukordadele, mis ise liiguvad omas rütmis. Õppida vaatlema, mitte kritiseerima. Lasta ennast ajale jalgu jäänud „totakatest“ hoiakutest vabaks. Lubada ligi inimesed, kes mingil põhjusel peavad mu lähedal olema. Aktsepteerida neid sellistena, nagu nad on.

    Elu on müsteerium. Kõik minu unistused on täitunud ja täituvad edasi. Olen tänulik.

    Oskus lõpetada

    OM Bohemi teetuba on tänaseks uksed sulgenud. Sain aru,et olin kasvanud välja asjast, mida loonud olin, nii pidin ühel päeval olema valmis muutuseks. Tundsin, et ei saa enam oma tegevuses siiras olla ja samas energias edasi tegutseda, nii tuli minna uue energiaga edasi. Liikuda edasi, sest nii ongi õige elada! See pole läbikukkumine, pigem oskus lõpetada, lahti lasta, ära tabada, millal aeg on selleks küps.

    Armsatele klientidele ja teejoojatele ütlen vaid seda:

    kui teetoa uksed on suletud, algab teekond sisemaailma.

    Teed pakun endiselt oma külalistele oma kodus ja kõigile veebipoes. Ja seni, kuni uut füüsilist teetuba ei ole veel sündinud, korraldab OM Bohem vaikivaid teeõhtuid, mis on avatud kõigile.

    Üks väike lugu ka:

    Väike buddha pakkus ärritunud, ärevil samuraile teed, mis oli leige, mahe ja värskendav.
    Teisel korral, kui samurai oli väsinud ja kurnatud, pakkus väike buddha sama teed, mis oli kibe, mõrkjas ja ergutav.
    Samurai hõikas mõlema tee peale: oo, milline teemeisterlikkus!

    Proovin minagi vaadelda ja mõista Inimese – ja mitte ainult lähedase – muutlikku loomust ja pakkuda neile just seda teed, mis neile hetkel tasakaalustav ja sobiv.