Ostukorv

Category: Suhted

  • Kust tuleb valu?

    Kust tuleb valu?

    Mõnikord on ilm imeilus ja sa tead, et see on hetk, mil võiks ju olla õnnelik. Aga kui midagi tiksub taustal, siis ilm ei loe, ükskõik mida sa ajakirjast või Instast oled lugenud. Ka kõige paradiislikumas paigas võib olemine olla piin, kui kehas pole rahu. 

    Minu valukogemus

    Võib-olla sa kujutad ette, mismoodi on olla tõrjutud. Oma kodus. Oma voodis. Mismoodi tundub, kui küsimused on jäetud õhku rippuma, tulevikku puudutav on tabu. 

    Vältimine ühenduse asemel. Eraldumine mõistmise asemel. 

    Sedasi ma elasin kümme aastat. Lootsin  parimat. Uskusin transformatsiooni. Olin kindel, et kui muudan endas veel need üks või kaks asja, siis lõpuks kõik muutub. Enesearengust sai siis mu elustiil. Hasart. Lootus. 

    Aga sa juba tead, et midagi ei muutunud ja ainus, mis muutus, oli minu enesekindlus, eneseväärikus ja enese väärtustamine. Otsus, et mina seda mängu rohkem ei mängi. 

    Aga kust kõik need asjad tulevad?
    Kuidas ma lubasin endale suhet, mis tegelikult ei toiminud, milles ma olin üksi ja nõudmised minule ei lõppenud kunagi?

    Mõlemad vanemad on mul psühholoogia haridusega ja nii kasvasin ma üles ümbritsetuna selleteemalistest lapse jaoks üpris kummalise sisuga teadus- ja populaarteaduslikest raamatutest, millest osa olid paratamatult venekeelsed. 

    Mu vanemad lahutasid, kui ma olin seitse, ja see mõjutas mu lapsepõlve väga palju. Lahutus jättis mu ilma armastava isa maandusest. Olin väga tundlik, aga ema mõjus mulle rangena (see oli muidugi hoole ja armastuse väljendus).
    Täiskasvanuna oli mul pikk tee oma emotsioonide, eriti viha väljendamisega, ja kusagil teadmine, et ma pole piisav, kui ma ei “kuula sõna”, ei hoia korda või ei järgi reegleid.
    Kontrastiks rangele kasvatusele olid Võrumaa suved vanavanemate juures maal. Piiritu vabadus. Usun, et seal sai kõige rohkem võrsuda mu loomingulisus ja kontakt looduse ja loomadega. Ja iseenda olemusega. 

    Minu teine valukogemus

    Esialgu pärast oma valusa paarisuhte lõpetamist ja lapsega kahekesi jäämist ei läinud lihtsamaks, sest täpselt samale nädalale jäi ka töökaotus ja oma ettevõtlusega – Hingele Pai reklaamivaba ajakirjaga – alustamise aeg. Ka rahvusvahelise haardega joogafestivale korraldasin edasi. Väga suured rahalised riskid. Mega koormus. Aga taustal veendumus, et kui teen, mida armastan, siis polegi und ega raha tarvis.
    Üks, kaks, neli, kümme kuud väga vähe und ja raha ning kaugelt liiga palju tööd. Tähtajad. Vastutus. Ja siis läbipõlemine. Terav ja ehmatav teadvustamine, et tervis polegi lõputu ressurss.

    Pool aastat voodis. 
    Mitu aastat lapsega kahekesi. Koroonamöll. 
    Veel paar aastat enese väärtustamise õppimist. 
    Ja siis Prints valgel hobusel. 
    Edasist sa juba tead. 

    Aga mängud ikka käivad, karussell pöörleb. 
    Minu vajadused ja tema omad. 
    Minu kiiksud ja tema omad. 
    Minu soov ühenduse ja kindlustunde järele. Püüd vältida ebaturvalisust kokkulepete ja planeerimisega. Tema spontaansus ja vaba hing.  

    Tähendused

    Igaühel on erinevad need asjad, mis tekitavad ebaturvalisuse tunnet kehas.  

    Need tulenevad meie taustast, lapsepõlvest, valukogemustest. Lühidalt aga tähendustest, mis me olukordadele anname. 

    Keha on esimene, kes reageerib, kui ajult on tulnud sekundi murdosa jooksul mingi märgi – käitumise, heli, teate vms – tähendus.
    Turvaline või ebaturvaline. Seedi ja lõõgastu või …võitle, põgene või hangu. 

    Kindlustunde vajadus

    Minule on teadmatus ebaturvaline. 

    Näiteks tahan ma oma mehele head päeva soovides kuulda, mis kell me täna uuesti näeme või kui ta on tööreisil, mis kell me helistame. See annab mulle kindlustunnet ja ilma selleta on mul keeruline rahuliku südamega oma tegemistele minna. Kui ma satun kellegi teise autoga kaasa sõitma, vajan ma teadmist, mis kell me naaseme.

    Igaühe kindlustunde vajadus on erinev. 

    Kui tähtis on sulle kindlustunne, mida annavad kokkulepped ja selge plaan?

    Ja kui ilmneb, et kokkulepe vett ei pea, aga keegi pole muutusest ette teatanud – kuidas sa ennast siis tunned?

    Minul näiteks tekib ärevus ja mul on kehas ebamugav pinge, süda lööb kiiremini ja ma märkan, et hakkan higistama.
    Väike asi või suur, sümpaatilise närvisüsteemi reaktsioon tekib ikkagi, lihtsalt selle kestus on erinev.

    Ma vajan kindlustunnet, oma jalutuskäike. Oma loomingu vaba lendu. Päevikukirjutamist. Hommikukaisutusi oma printsiga.

    Tee teadlikkuse poole ja kehaga kontakti ning enda tõelise hoidmiseni on olnud pikk ja kestab. 

    Järgmises kirjas kolmapäeval ma kirjutan sulle, millised on olnud minu viisid end tervendada, stressi, ärevust ja pingeid maandada ning end oma kehas paremini tunda. 

    *

    Palun jaga minuga oma hellasid teemasid ja lahendusi, mida kasutad, et end hästi tunda. See aitab mul paremini mõista, mis teistega toimub ja mis hästi mõjub. Nii saan sind puudutavate teemadega arvestada 8 nädalaga stressist ja ärevusest vabaks kursusel, mis läheb sügavuti ja on suunatud püsivate tulemuste loomisele. 
    Küsimustiku juurde

    Ja kui oled ka ise sellest kursusest huvitatud, kliki SIIA ja saadan sulle peagi lähemat infot. 

    Foto: Ragnar Peets

  • Kui turvaline tunne on sinu kehas?

    Kui turvaline tunne on sinu kehas?

    Kuidas on olla sinu kehas? Kui turvaline tundub sulle sinu kehas? Ma mõtlen igapäevaselt, tavapäraselt nö keskmiselt.

    Kas oled sellele mõelnud?

    Kas tunned end täielikult maandatult, rahus ja harmoonias nö homöostaasis ja kui miski sind tasakaalust välja viibki, saad oma keskme kiiresti tagasi? Või kannad endaga kaasas ka pinget või ärevust, mõnikord vererõhu tuiget oimudel, stressi vibratsiooni soontes või hoopis teatavat tuimust ja apaatset jõuetust?

    Samamoodi nagu iga keha reaktsioonid ebakindlusele, on ka need asjad erinevad, mis tekitavad turvalisuse või ebaturvalisuse tunnet kehas. 

    Ja stressi vabastamiseks on mustmiljon nippi. Aga stressi põhjus pole end mõne lihtsa nipiga maha rahustades veel kusagile kadunud. Sest see vana fail, äpp või operatsioonisüsteem, mida meie aju jooksutab, pole veel uuendatud. Seestpoolt, mitte väliste abinõudega.

    Sest.

    Üks või kaks sammu enne rahustamistehnikate kasutuselevõtmist on igast tavapärasest nö väljastpoolt sissepoole suunatud stressileevenduse valemist puudu.

    Enne somaatiliselt rahustavate väliste tehnikate kasutamist tuleb kasutada sisemisi. Meil tuleb uuesti ära õppida kõik see, mida teevad loomakesed ja väikesed lapsed stressi vabastamiseks. Nad pole saanud ühtki koolitust, aga nende instinkt suunab nad uuesti tasakaalu saavutamise suunas. See on kõik see, mis ei ignoreeri keha, vaid austab seda ja teeb koostööd kehaga. Mis on instinktiivne. Kui need eeldused on täidetud, alles siis saab lisada kõik need väljast sissepoole väärt tehnikad ja nipid, mis muidu eraldiseisvalt kasutades jätaksid stressi siiski tagataustale tiksuma nagu plaaster põletikulisel haaval.

    Kuna see on olnud ka minu teekond ja samas võtab kokku kõik minu aastakümnetega kogutud erinevad teadmised, olen pühendunud sellele, et kujundan 8-nädalase praktilise online-programmi, kus saad teada need nipid ja valemid, mis aitavad sul end olenemata stressist tõeliselt hoida. Lisaks minule on kavas ka külalislektorid, et programm saaks mitmekesine ja kogemuste pagas lai. 

    Me kohtume kaheksa korda järjest kord nädalas silmast silma, igaüks oma kodus. Vahepeale jäävad kogemuste settimise ja tehnikate harjutamise võimalused oma igapäevaelus. Muidugi mina ise, aga ka teised osalejad on sulle nõu ja jõuga toeks, et stress kehast päriselt välja saaks ja oskus ennast hoida pidevalt kaasas püsiks. Uni oleks sügav ja süda rahul. Hing hõiskaks ja meel annaks rahu. 

    Ja nüüd üks tähtis küsimus sulle:
    Kas sina osaleksid sellises praktilises koolitusprogrammis?

    Jah

    Kui klikid JAH, siis saadan sulle peagi lähemat infot. Mingeid kohustusi see sulle kaasa ei too. 

    Selle programmi rõhk on päriselt püsivate tulemuste saavutamisel.
    Uuel tasemel. Minu hooliva pilgu all. Kohtumiseni.

  • Meie sisemine turvamees

    Meie sisemine turvamees

    Ta elab meie kõigi sees. Ja nagu öeldakse, on ta vajalik. Vajalik, et teada ja seada oma piire. Vajalik, et öelda välja, seista enda eest, kaitsta häbi, pettumuse, haigetsaamise, ohtude eest. Meie ego.

    Aga tal on omad piirangud. 
    Kui ego võtab end väljendada, siis ta ei hooli. Ta on nagu rebel-teismeline osa meist. Ta ei pea paljuks lärmata ja lahmida. Sest ta usub, et seisab sedasi enda eest kõige paremini. Ja just see on hetkel kõige tähtsam.Aga sedamoodi enda eest seismine võib viia kõiki teisi unistusi vastassuunas. Maksimaalselt vastassuunas. Ja sealt veel edasi.

    Ego tahab hetke rahuldust – oma tahtmist saada, õigust, saavutust, tunnustust, oluline olemise tunnet.
    Ja ta ei rahuldu millegagi.
    Nõuab veel. Teritab keelt. Ei hooli. 

    Kui ego kedagi armastab, siis alati millegi eest või millegi vastu. Armastuse tõeline kodu on aga hinges. Hing lihtsalt armastab – see on tema olemus. Ja see ei ole millegi eest ega millegi vastu.

    Ego ei soovi koos rääkida, naerda, tantsida, teda ei huvita ühine tulevik, tal puudub empaatia. Ego ei väärtusta armastust ega ühendust. Ego on eraldatus: ego on “aga mina…!”. Jah, ego on võtnud esineda meie nimel. Tema ütleb, et MINA tahan nii, MINA seda ei taha, see ei tule MULLE kõne alla, MULLE ei sobi, MIND ei huvita. Nii jääbki mulje, et selline sisekõne ongi “mina”. Tõeline mina on aga meie hinges. See surematu ja püsiv osa meist. Kõrgem teadvus, ingellik olemus.

    Ego lõhub ja eraldab. Lammutab ja trambib jalgu, tõstab häält või vaikib, vähendab teisi ja nõuab – oma tasemel, kus kõrgeim seisund on eneseteostus saavutuse näol, tähelepanu ja tunnustus. Ta peab selleks asju läbi suruma, tähelepanu püüdma ning reegleid ja teisi paika panema.

    Hing ei taha muud kui armastust, ühendust, kergust ja rõõmu. Loomulikku kulgemist ja voogu, kus midagi pole vaja jõuga ega lärmamisega saavutada.

    Ego on vali, hing vaikne. Ego keel on nõudmine, hinge keel on intuitsioon. Ja mõlemal on järjekindlust. Ego ei jäta jonni ja hing ei katkesta sosistamist, et tuletada meile meelde meie eluteed.

    Kui veab – taipamiste, elukogemuste ja suhete näol – muutub ego aastatega pehmemaks, olukordadega valivamaks, oskab jätta end tagaplaanile, maldab oodata ja tasasem ja kannatlikum olla. Nii saab hing saab ajapikku rohkem sõnaõigust. Hinge saab kuulata mediteerides, looduses, endaga olles. Ego müür suhtluses hajub hetkel, kui tulevad pisarad. Kui miski puudutab, tuletab meelde, mida me tegelikult tahame. Ja nõuda polegi midagi. Ühendus kahe inimeste vahel on see väärtuslik ja haruldane. Ja ta on tegelikult ainult ühe veelkalkvel pilgu taga sel otsustaval hetkel, mil ühtäkki mäletame hingeühenduse tõelist väärtust.

    Foto: Ragnar Peets @Voyageureye
  • Kolme sorti suhted

    Kolme sorti suhted

    Oma raamatus Püha armastus mainin põgusalt erinevat tüüpi suhteid. Mõtlesin neile lähemalt pärast raamatu trükki minekut ja kirjutan siin lahti. 

    Tegelikult ei ole need üksnes suhete tüübid, vaid võivad olla sama suhte eri tasandid. Võid siseneda suhtesse ükskõik mis tasandilt ja jõuda välja ükskõik millisele tasandile. Ideaalis muidugi harmoonilisema kooseksisteerimiseni ja kui on selline valmisolek, siis ka valguspaarina koosloomiseni. 

    1. käivitajad-ärritajad suhe

    Paarisuhe on jämedalt võttes üheskoos iseendaks kasvamise protsess. Sellises suhtes toimub see läbi valu, läbi üksteise haavadele astumise, ja seda tavaliselt korduvalt. Peagi saavad selle suhte osapoolte tegudest, sõnadest, miimikast või millest iganes päästikud, mis hakkavad automaatselt uuesti ja uuesti samadele emotsionaalsete protsesside ringidele meelitama. Ja nii hakkab negatiivseid kogemusi kuhjuma. Enam pole tegemist vanade valude üles kergitamisega, vaid selle suhte haavade tekitamisega.  

    Oluline on juba esimene kord haiget saades mõista, millest see tuleb, ja lahendada kohapeal. Või vana trauma  aktiveerudes võtta appi ka terapeut. Ärritajad-käivitajad seda ei oska näha ega teha. 

    Ja see pole paha pärast – lihtsalt selline kipub olema suhtlemise meeleseisund ja suhte faas, millesse lihtsalt jäädakse liiga pikalt, sest pole oskust sellest järgmisele tasemele astuda ja mõeldakse järgmisest suhtest, järgmisest partnerist, kellega ei peaks nii palju valu kogema. Tavaliselt vajab valusa suhte täiesti uuele tasemele viimine teraapiat ja omavahelist suhtlemist. Väga palju suhtlemist. Ja ainult siis on võimalik ilma partnerit vahetamata jõuda järgmisele tasemele, järgmise kvaliteediga suhtesse. 

    2. koos kulgejate suhe

    Koos kulgejad on lahti hammustanud aju meeleseisundite toimimise ja suudavad häkkida ennast ja suhet harmooniasse kõige erinevamates olukordades. Nad ei takerdu negatiivsesse, vaid libisevad sellest üle ja kaevavad end sellest koos läbi. Suudavad suhelda siiralt ja konstruktiivselt. Ütlevad stop kui vaja ja tulevad rahuseisundisse enne kui edasi suhtlevad. Selles suhtes ei kulu negatiivsele palju energiat ja seda jääb piisavalt muudele tegemistele. 

    Ka see võib olla vaid etapp ja siis avastatakse, et tahetakse ka ühiselt luua ja koos maailma paremaks muuta. 

    3. valguspaaride suhe

    Hingesugulaste suhe on harmooniline ja teised ütlevad selle kohta “match made in heaven”. Sünkroonsus ja ühendus, palju armastust ja emoaatilist mõistmist paistab kaugele. 

    Kuna negatiive energia neutraliseeritakse ja maandatakse sellises harmoonia poole püüdlevas suhtes kiiresti ära, jääb suhtes energiat nii palju üle loovuseks ja teiste inspireerimiseks. Nii et koosloomine ja inspireerimine või mistahes moel maailma paremaks paigaks muutmine juhtub loomulikul moel ja need paarid suudavad jätta endast jälje. See jälg teebki nendest valguspaari. 

    Ükski nendest suhtevariantidest siiski ei garanteeri paarina igaveseks kokku jäämist, aga võib seda tähendada. Koos või lahus on pigem seotud paari isikliku otsusega, igaühe sisetunde ja südame järgi toimetamisega ja kõige parem on kui neid otsuseid tehaksegi sellelt baasilt, mitte stressirohkes sundolukorras nagu käivitajate-ärritajate suhtes/suhtefaasis võib juhtuda.

    Vaata siit 14. veebruari töötoa kohta “Õnnelik paarisuhe”

    https://fienta.com/et/onnelik-paarisuhe-2

    Foto: Ragnar Peets


  • Usk armastusse

    Usk armastusse

    Kas oled märganud, et kellegi lahkuminekust kuuldes oled sina ise see, kes justkui vajab lohutust?
    Vähemalt minul on see nii. 

    Teine on selle kõik läbi teinud – emotsionaalselt, praktiliselt, finantsiliselt, sotsiaalselt. 
    See on raske, kohati väga raske. 
    Tavaliselt pole see lõplik otsus ka sugugi nii ootamatu paarile endale ja sisemiselt harjumiseks on olnud juba aega. 

    Aga mulle on see alati pauk. 

    Põhjenduseks öeldakse, ah see oli tavaline lahku kasvamine. Kas sellist asja on olemas? Võimalik. Sest inimesed tulevad meie ellu kolmeks perioodiks: “for a reason, for a season, for a lifetime”. Ja see selgub asjade käigus, kes millises kategoorias on. Oleneb ka pühendumise oskusest, läheduse loomise ja oma elude põimimise julgusest. Lahku kasvamine pole alati paratamatu ja kõikehõlmav force majeure.

    Aga see keegi, kes just on lahku kasvanud, ütleb, et pole midagi ja et keskendub nüüd tööle ja tasakaal on juba tagasi ning küll kõik saab korda. 

    Sest saabki, selge see.

    Aga millal? Millise hinnaga… Millise valuga…

    Ja milleks siis see lohutamine? Paistab, et lohutada polegi sageli vaja seda, kes lahku läks, sest tema vajab tunda, et saab hakkama. 
    Sest nõrkus lihtsalt ei sobi – me peame ju olema tugevad. Nagu oleks mingi üleüldine maskide mäng selline.

    Aga seal on midagi veel.

    Meie kõigi usk igavesse armastusse. 
    Selle jaoks, kes seda uudist kuulis või luges, sai sellesse usku justkui mõra. 
    Ja just selle mõra pärast ongi hoopis meil vaja lohutust. 
    Meil, keda see puudutas ideoloogilisel ja empaatilisel tasandil, mitte hetkel oma elus.

    Ja võimalik ka, et meil, kes me peaksime pakkuma lohutust, on mingi kergendus – jumal tänatud, et tema kokku ei kukkunud, niisiis saan mina tunda neid tundeid, mida illusiooni purnemine paratamatult kaasa toob.

    Usk igavesse armastusse lõi kõikuma ja on vaja taastada see usk. 
    Aga usk igavesse armastusse on nagu jonnipunn, kes alati püsti tõuseb, nügi teda kuhu tahes.

    Ja kui ta on uuesti püsti ja jalule seatud, saame kloppida riided tolmust puhtaks ja vaadata edasi selles suunas, kuhu oleme teel.

    Ja loodetavasti kõik need vaprad mehed ja naised, kes pokkerinäoga lahutusest läbi tulevad, saavad hoitud – alguses eneste ja hiljem oma uue kaaslase hellusest.

    Ja meie toimetame edasi, näpud kõrvades lalalalalalala, et me ei kuuleks kohe mingit uut pauku. Uuest lahkuminekust tutvusringkonnas. 
    Sest meil on väga vaja uskuda armastusse. Lõpuni. Kasvõi kordamööda.

    Pakin taas kord oma lapse kotti, kes läheb nädalaks oma isa poole.

    Lahkuminekud ja rändlapsed on nii tavalised, et just täna hommikutoimetuste juurde kuulsin möödaminnes, et Simpsontes ütles Bart, et soovib lahutust oma vanematest. Božemoi!

    3 lahkumineku-uudist 24 tunniga.

    See oleks nagu mingisugune usk, et armastus lõppeb lahkuminekuga.

    Tglt pandeemia mõõtmetega viirus.

    Mantra kõige ajutisusest.

    Ja siiski õnneks ei lõpetata abiellumist.

    Elagu usk armastusse. Kõige kiuste või just tänu sellele.

    Vaata 14. veebruaril toimuva suhteteemalise vebinari ja seminari kohta SIIT.

    Foto: Ragnar Peets

  • Imelist aastat!

    Imelist aastat!

    Oled sa mõtisklenud, mis on sinu selle aasta olulisimad sihid?
    Olen harjunud endaga kokku leppima 1-3 kõige olulisemat fookust aastaks, kvartaliks, kuuks, nädalaks ja päevaks.
    Minu jaoks on alanud aastal jätkuvalt fookus perel ja loomingul. 

    Mis on sinu eelmise aasta läbimurded, taipamised, saavutused, õnnestumised, kohtumised, elamused?
    Minu eelmise aasta kokkuvõttena tulid kõige rohkem esile pulmad ja Püha armastus raamat ning Tauriga ühiselt korraldatud Inspiratsioonifestival ja kaks konverentsi, kus tegime ka tansuesinemised.

    Kui oma eelmine aasta läbi mõelda, tekib enesekindlus, et liigud oma eesmärkide suunas.
    Ja just seda vaja ongi.
    Ja siis jääb üle vaid alustada.

    Foto: Rahnar Peets Voyageureye

  • Püha armastus raamatu esitlused

    Püha armastus raamatu esitlused

    Tule osa saama raamatuesitlusest-etendus-kontserdist ja minikoolitusest kõik ühes 🙂 18. novembril kell 14:30-16:00 Tallinna Botaanikaaeda! Näed meid mõlemaid elusuuruses ja kuuled lugusid, mida raamatus pole!

    • minikoolitusel jagame oma kogemusi harmoonilise suhte loomisest ja hoidmisest minu mehe slackline maailmameister Tauri Vahesaarega
    • saad kuulata Keily Kaikkoneni hõrku muusikat, inspireerituna meie pulmatseremooniast juunis
    • teeme Tauriga teile kauni etenduse kõrgustes ja maas (nähtav ainult kohapeal Botaanikaaias)
    • Loomulikult pistame sulle kaasa ka meie trükisooja ja uskumatult siira raamatu “Püha armastus”, milles lõid kaasa Ruudu Rahumaru fotograafina, Maari Soekov illustraatorina ja Tene Hook toimetajana ning agentuur Kala Ruudus OÜ kujundaja Agneta Kardaš.

    Pileti saad kui klikid siia:

    https://fienta.com/et/puha-armastus-raamatuesitlusetendus-uus-raamat

    Katkend raamatust:
    “Paarisuhe püha armastuse seisundis on võimalik.
    Ehkki see pole ainult roosamanna, inglikooridega haldjamaa ja Avatari maailm. See pole ainult muinasjutuline unenägu ja ebamaine lillepidu – kuigi seda kõike on see põhiliselt.

    See on ka pöörane ausus ja kõik maskid eest rebiv lähedus ja nendest purskuvad ebamugavused: selles on tööd endaga, teise mõistmist ja teineteise arenguprotsessidega arvestamist. Nõuab tahet, kohalolu ja kokkulepet stressiolukordadeks.

    Olin kümme aastat suhtes, kus ma ei kogenud igatsetud lähedust. Võttis aega, kuni küpsesin selleni, et lõpetada suhe, mis enam ei toitnud, vaid peegeldas mulle minu vana ennast mängudes, mis mind enam ei köitnud. Emotsionaalselt kättesaamatu kaaslasega ehk üksi paarisuhtes ei saa kogeda lähedust. Ega iseennastki.
    Pühendusin lapsele, loomingule ja enese väärtustamisele, mis tõi aastate pärast mu ellu mehe, kes pakub lähedust, armastust ja loomingulist sünergiat, taustal teineteisele pühendumine ja harmooniline suhtlemine.
    Meie nimetame seda pühaks armastuseks.

    Püha armastus on seisund, mis on alati ja kõigile kättesaadav. See ei ole juhuslik süllekukkunud õnn, vaid valik ja otsus ja koosloomine.”

  • Vaata inspiratsioonifestivali galeriid

    Vaata inspiratsioonifestivali galeriid

    Fotod: Ragnar Peets

    www.inspiratsioonifestival.ee

  • Mis on inimene?

    Mis on inimene?

    Kes ma olen?

    See keha. See nimi. Need tiitlid. 

    Aga kas ma olen midagi veel?
    Ja kes ma tegelikult olen?

    Eile Ingvar Villidot tema raamatu esitlusel intervjueerides tajusin publiku pühendunud keskendumist.
    Poolteisetunnist täielikku vaikust kesklinna kaubanduskeskuses. Ei märganud me muusikat, kaubanduslikke teadaandeid ega inimeste jutusuminat.
    Absoluutne keskendumine.

    Ingvari õpetuste keskmes on viie keha süsteem, mis on ka teadvuse praktilise kasutamise tehnikate ja Human 2.0-ks kujunemise lähtepunkt.

    Meil on kahtlemata füüsiline keha oma vajaduste ja protsessidega, aga on ka eraldiseisev emotsionaalne keha, mille vastutuseks on emotsioonide kogemine, ja mentaalne keha, mis tegeleb senikogetu raamides mõtlemise, meenutamise ja ettekujutustega.
    Lisaks on meil intellekt, mille võimete hulka kuuluvad eristamisvõime, taipamine, arusaamine, süvenemine, intuitsioon, inspiratsioon jm, mis on mõtlemisest kõrgemad võimed.
    Ja kõige käegakatsutamatum ja tänapäevases tähelepanu võitmise ümber keerlevas ühiskonnas kõige vaiksehäälsem – hing, olemasolu või tõeline mina.Ingvar ütleb, et see päriselt nimetamatu ja kirjeldamatu on muutumatu elu algusest lõpuni.
    See loomuliku rahu, selguse, headuse ja heaolu seisund. Kus me teame kõike. Kus me ei vaja midagi.

    Kõik need “kehad”, millest enamik vägagi mittemateriaalsed, on iseseisvalt ja kordamööda, vaheldumisi ja korraga toimivad.
    Mõnikord takistab üks teist. 
    Näiteks emotsiooni aktiveerudes intellekt taandub: emotsioon varjutab loomulikku selgust ning otsused ja valikud ei saa tehtud parimal moel.
    Mõte aga seletab: mulle meendib nii, mina ei taha seda, mina arvan sedasi. Aga see “mina” ei ole midagi muud, kui ego, kes räägib minu nimel! Ego jutt ei ole kogu tõde. Ehk siis ka mõtlemist, kuigi see räägib “minu” nimel, tuleb võtta reservatsioonidega.

    Ma suudan jälgida Ingvari mõttekäiku ja öelda kõikide nende kehade kohta endas: jah, nii võib olla küll.

    Kõige selgemalt sain seda aga ise kogeda aastad tagasi soolveevannis,mida nimetatakse floating‘uks.

    Tunnisel seansil soojas vees lebades kadus kõigepealt kehakaal ja meeleorganite kaudu tajutav. Mul polnud palav ega külm, puudus kehakaal, ajataju ja orienteerumisvõime. Kuspool on uks, kus tänav – ei teadnud ma enam üldse.
    Kõik oli üks lõputu pimedus, tühi ruum ja vaikus. Ja mu keha ei olnud tunda. 
    Lisaks olid kõik viis meelt stiimuliteta, justkui välja lülitatud kottpimedas haudvaikses ruumis. Alguses lõi ninna tugev hapukas ebameeldiv lõhn, aga tead, tugevate lõhnadega juhtub vahel see, et miski justkui lülitub välja ega taju enam üldse lõhnu. Kui lubasin endal vajuda kehatemperatuuril vee embusse kuni silmanurkadeni, jäi suu välja ja seega maitsetki ei tundnud.

    Ka kehapiirid kadusid, sest mind ümbritsev vesi ja õhk olid sama soojad kui ihu. See polnud tavaline vannis või merevees hõljumine, vaid tõeline puhkus justkui vattpehmel õhkpadjal, sest soolvee kontsentratsioon oli niivõrd palju suurem. Nullgravitatsioon.

    Nii et polnud keha, polnud tajumeeli.

    Jäid mõtted. Mõned ideed. Mõned muremõtted. Mõned juhuslikud mõtted. Aina vähem ja vähem.
    Mõtetega vaheldumisi tõstsid minus üksteise järel pead mingid emotsioonid, mida tajusin kehas pitsituse või avardumisena juhuslike intervallide tagant – reaktsioonina mõtetele või ka lihtsalt alateadlikult kerkivaid. Korraks kängitses mind ootamatu kurbus, mida ma üldse enda sees ei teadnud olevat. Natukeseks väreles kõhus ärevus. Ja hajusid needki.

    Ja mis järgi jäi? Nendel vaikuse hetkedel, kus polnud tunda keha ega meeltele stimulatsiooni, kus ma ei kogenud mõtteid ega emotsioone, hoovas minusse paitav õndsus, kergus, helgus, rahu, tasakaal. Veel sada korda võimsamalt võrreldes tavalise meditatsiooniseisundiga gravitatsioonikeskkonnas ruumis, mille mõõtmeid ja struktuuri ma tean.
    See ongi see tõeline mina – see alati olnud ja alati jääv vaatleja minu sees.
    See, keda ei huvita päevauudised ega ilmateade, arved, kontsakingad, kellaajad ega sotsiaalmeedia plinnid.
    Aga kes on sunnitud seda vahel kaasa tegema.
    Lihtsalt kuna mul on veel neli keha, kaks pereliiget, armastatud töö ja taltsutamisel ahvimeel – tähelepanu, mis hüppab ühelt objektilt teisele. Hüppab omatahtsi üha vähem, aga siiski.
    Olen teeline.

    Kuula helguse helisema jäämiseks samal teemal kooripala “Mis on inimene” Pärt Uusbergilt.

    Tekst ja foto: Merit Raju