Aale-Triinu Sonn (ökoloogilise sisekujunduse konsultant ja kriya hatha jooga juhendaja)

Kodune atmosfäär on mitmekihiline tervikmulje ja väga isiklik kogemus. See ei teki ainult sisekujunduse stiilist ja funktsionaalsusest, vaid ka sõna otseses mõttes õhustikust, materjalide mõjust, valguste-värvide toimest ja veel paljust muustki. Palju räägitakse ruumi viimistluse juures naturaalsete materjalide ja ökoloogiste lahenduste eelistamisest. Naturaalsed materjalid maandavad kiirustamisest ja igapäevasest pingest tulenevat taustaärevust ja on meie psüühikale tasakaalustava mõjuga. Millest see tuleb? Mis on naturaalsete materjalide eelised viie meele kogemusest lähtuvalt, olgu siis teadvustatult või alateadlikult?

Nägemismeel – oma silm on kuningas
Värvid
Värvide mõju meie psüühikale, emotsioonidele, mõtetele ja sedakaudu ka tervisele on suuremgi, kui arvame. Samas on see sama individuaalne teema nagu toitumine.

Pole liialdus öelda, et meie peenem tasand justkui “toitub” eri värvi valgustest ja värvidest. Rohkem on seda teemat uuritud antroposoofilistes arhitektuuri- ja värvusteooriates. 

Näiteks kõik tervitavad ruumid, kuhu siseneja kõigepealt satub (esikud, trepihallid, garderoobid, jne), samuti seltskondlikud kogunemuseuumid, on hea toonida oranžikat või sooja beeži karva – selline toon mõjub alateadvusele vastuvõtvalt, embavalt, vähendab inimeste omavahelises suhtluses esinevaid pingeid. Kuid nt kabinetis või raamatukogus on hoopis toetavam jahedam, avarust loov helesinakas või rohekas toon.

Üldistades võtab inimese psüühika rahulikumalt vastu mittekiiskavaid, pehmemaid ja pastelsemaid värvitoone – sest need on looduse enda peamistele värvidele sarnasemad. Naturaalsetes siseviimistlusvärvides tooni andvad looduslikud pigmendid tingivad tahes-tahtmata just sellise looduslähedase värvikaardi. Valides näiteks kaseiinvärvidega koduseinte värskenduse, polegi võimalik täiesti ergast värvi saavutada. (Pisut erksama tooni saab kaseiinlasuuri mitme kihiga, mida saab kanda kas omakorda kaseiinvärvi peale või otse lubi- või savikrohvile). Võõbates põrandaid või mööblit naturaalsete linaõlivärvidega, on sama lugu – erksaim toon valikus on roostepunane. Kes armastab erksamaid toone, saab pigem kangaste ja muude detailidega seda naturaalselt viimistletud koju juurde luua.

Valgused
Soe hõõglambi valgus on inimese alateadvuse protsessidele kõige kodusem ja rahustavam. Muidugi on eriti hubased küünlavalgus ja soolalambi hõõguv valgus, kuid igapäevasteks töödeks on need paraku liiga hämarad.

Ergast mõtlemist nõudvateks töödeks mõjub toetavalt päevavalgusele võimalikult loomulähedane luminofoorvalgusti, mis ei vibreeri ega ärrita mingil viisil silmi. Ometi iga rahvakeelselt öeldes päevavalguslamp seda pole, valikus pane tähele lainepikkusi. Inimese psüühikale parim luminofoorlambi värvustemperatuur jääb 3500-5000 K vahele. Halogeenid ja vibreerivad säästupirnid, samuti nii mitmedki LED-valgustid ei ole nii tasakaalustava mõjuga inimpsüühikale. Toataimede kasvatajatele teadmiseks, et LED-id ja kahjuks ka hõõglamp pole taime spektri jaoks kasutatavad valgused. Loomuliku valguse luminofoorid meeldivad aga toataimedele väga.

Lõhnameel ja koduõhu hea tervis
Kuigi kõik inimesed pole lõhnamaailmas valivad, märkab ka kõige vähemtundlik nina äsjaremonditud ruumis spetsiifilist õhu kvaliteeti ja ka seda, kui suur on erinevus tavaliselt siseviimistletud või 100% ökoremonditud ruumil. Levinud viimistlusvõtted muudavad meie hingamise alateadlikult pinnapealsemaks, sest organism püüab vältida sünteetiliste osakeste sattumist hingamisteedesse. Samas kui nt savikrohvide ja kohupiimavärvidega värskendatud ruumid on juba kohe peale remonditolmu kõrvaldamist kõigi oma lõhnade ja õhu koostise poolest väga nauditavaks paigaks isegi lastele, lapseootel emadele ja allergikutele. Mõned ökovärvid, nt linaõli mööbli- ja põrandavärv lõhnab küll tugevalt vahetult peale remonti, maksimaalselt nädal, kuid peale seda on õhk taas igati hea. Samas kui isegi mittelõhnav vesialusel tüüpvärv võib rikkuda kogu toaõhu ja sisekliima paariks-kolmeks kuuks.

Väga vähesed teavad, et kõige levinumad vee baasil lateksvärvid, mis mõeldud meie seintele, lakke, mööblile jne, on isegi veel kahjulikumad tervisele, kui lahusti baasil nn vanakooli tugevalõhnalised värvid. Ja seda ootamatu asjaolu tõttu! Nimelt kui lahusti on värvipastas ka säilitaja funktsioonis, siis vesi pole seda absoluutselt mitte. Vesi hakkab ju riknema juba umbes kahe nädalaga. Ja kui palju on vaja lisada vette säilitusaineid, et säilitada seda avatud nõus kümme ja enam aastat? Seda on üle mõistuse suur kogus! Sama lugu on ka vee baasil valmis värvipastaga. Peale sellise E-ainetest pungil keemilise aine seina kandmist lenduvad needsamad säilitusained kodusesse õhku. Ja erituvad sinna edasi ka peale värvi kuivamist, paari-kolme kuu jooksul määravamalt, edasi vähemmärgatavalt. Mitmed tavalised säilitusained on aga allergilisi reaktsioone võimendavate mõjudega – ja kes tahaks sellist toimet oma koduseintele…

Lahusti baasil toodetud tugevalõhnaline värv haiseb küll jubedalt nädal aega, kuid lõpuks, kui lahusti on välja aurustunud, meie tundlikkust see nii palju enam proovile ei pane.
Tajutavad lõhnad on üks teema, kuid isegi vähemtundliku lõhnataju omanik ei sooviks ju siiski oma kodus sisse hingata lõhnatuid, aga väga ebatervislikke osakesi. Peale E-ainete lendub värvidest toaõhku ju ka pigmendi- jm keemilisi mikroosakesi.

Puudutuse rahu

Naturaalse materjali puudutus on alati maandav, rahustav, mõneti nagu maa-emaliku olemusega, isegi siis, kui me seda ei teadvusta. Kui tore on suvel paljajalu murule astuda! Tundlik, aga mõnus kontakt maapinnaga… Ja mis tunne on liivale või ümaratele rannakividele astuda? Kunstmurule või kummist jooksurajale ei tahaks üldse paljajalu minna, vaid ikka ainult sobivates jalanõudes. 

Aga kuidas tundub palja jala all naturaalne lihvitud ja õlitatud puit? Või armsa vanaema tehtud kaltsuvaibad? Üsnagi sama hästi kui muru ja päikesesoojad rannakivid.

Naturaalsete materjalide üks tore omadusi on ka loomulik soojus. Mõnusaid naturaalseid materjale on lisaks puidule veel palju: PVC-katte asemel saab põrandale panna täiesti naturaalse innovaatilise linoleumi või marmoleumi. Kui silm ja mõistus ei teegi nii suurt vahet, siis keha ja alateadvus teeb küll. Linoleum ja marmoleum on lisaks naturaalsusele ka palju soojema pinnatemperatuuriga kui PVC.

Kindlasti olete tundnud, kuidas mõnest sünteetilisest rõivakangast näppudega üle libistades haakuvad kanga mikrokiud sõrmenaha külge, nagu oleksid seal karedad konksukesed. Naturaalse materjaliga aga seda ei juhtu. Ja just sama lugu on ju ka diivani, dekoratiivpatjade, kardinate, laualina või linikutega. Keha lihtsalt ei naudi niimoodi otsest kokkupuudet kunstkangastega. Juhul, kui sul on selline diivanikate, on kõige lihtsam peale visata pehme naturaalne kattetekk ja sellega koos ka uus ilme koju tuua!

Kardinate vahetus on kindlasti üks väiksemate pingutustega ja samas suurima mõjuga võimalik uuendus kodus. Või osta söögilauale lihtsalt bambusmatid, aseta juurde pisikese palmi moodi potitaim, paku kokteiliklaasidest smuutit ning kevadiste päikeselaikude keskel on sinu koju saabunud eksootilise Bali meeleolu!

Maitsete hurm
Siinkohal saame muuta oma kodu mõjusid peamiselt isevalmistatud toidu maitsetega. Kevadel on tore mõte tuua koju hommikusmuutide traditsioon või miks mitte asendada tavalised pannkoogid tatrajahu omadega. Kindlasti muudab kodutunnet, kui suhteliselt tuima valge suhkru ja soola asemel paigutada õhukindlasse topsi hoopis rafineerimata tumepruun kookospalmisuhkur ja soolatoosi mineraaliderohke roosa himaalaja sool. 

Helid ja kõla

Koduhelid ei ole ainult kostuv muusika või teleriheli, inimeste kõne või kodulooma häälitsused. Küll mitte füüsilise kõrvaga kuuldavalt, kuid igal materjalil on oma võnkumine, oma vibratsioon ja oma panus helidemaailma. Mõned sünteetilised materjalid, kui neil oleks kuuldav heli, piniseksid nagu parv tillukesi sääski või laenguga elektritraat. Ka arvutid-telerid tekitavad teatavasti ultraheli, mida me võib-olla ei teadvusta, kuid mis on alateadvuse jaoks siiski osa mürataustast. Nii rohkem kui vähem tundliku kõrvaga inimesele on eristatav ka, kas oleme toas kasutanud heli tasandavaid-summutavaid materjale (naturaalne puit, savikrohv, tekstiiltapeedid, kaltsu- jm vaibad, naturaalsed kangad, lambavill) või hoopis kaja suurendavaid, teravaid helisid tekitavaid materjale nagu kipsplaat, aeroc-kivi, penoplast, tsementkrohv, lateks-seinavärvid, sünteetilised tapeedid, laminaatpõrand, melamiinplaadist mööbel, jne. Sageli me lihtsalt ei tule selle peale, et ei saa lõdvestuda lõpuni mingis paigas just seetõttu, et sealsed helid on teravad ja alateadlikult meid ärritavad või vastupidi, et kusagil mujal tunneme me end nii mugavalt ja rahulikult – sest sealsed helid on tasandatud, pehmed, loomulikud ja hoolivad.

* * *

Sõbralik mikrokliima

Naturaalsed materjalid on inimese kehale enamasti palju loomulikumas niiskusrežiimis. Selliste materjalidega korteri toaõhk ei kuiva kütteperioodil üldse nii palju ja muidugi on ka õhu koostises lenduvad mikroosakesed sel juhul meie kehale loomulikumad.

Kõige parem on niiskusrežiimi reguleeria seinale kantud 2,5 cm paksuse savikrohvi kihiga, mis pealt tolmuvabaks viimistletud hingava pinnakihiga (nt kaseiinvärviga). Ka lubikrohv on selles vallas parem lahendus kui kips, pahtel ja lateksvärv.

Isegi pabertapeet on juba parem õhu tevise hoidja kui PVC-tapeet. Veel parem valik võib aga olla paksema taimse kihi moodustavad seinakatted nagu bambustapeet jms. Ka elusad potitaimed hoiavad õhuniiskust paremal tasemel.
Iga inimene, kes on pesu pesnud, teab, et sünteetilised kangad ei ima vett sisse ja kuivavad hästi ruttu. Nii ka kodus – keskküte kuivatab kodutekstiilist iga viimase kui veeauru piisa välja. Kuivas õhus kuivavad aga alguses hingamisteede limaskestad ja edasi juba ka silmad jt niisked kehapinnad ning lõpuks terve nahapind. Muidugi on abi ka omaenda igapäevase joogivee koguse jälgimisest, tavaliseks keha hüdratsiooniks on vajalik kaks liitrit (kohvi-, tee ja karastusjoogivaba) vett. Ja abiks saab olla ka nt õhuniisutusmasinake – vähemalt magamistoas.

Elekter ja maandus

Sünteetilised materjalid on koostisega, mida looduses ei esine ehk nad erinevad looduse enda olekutest. Selliste materjalide kasutamise kõrvalmõjuks on muuhulgas ka meie eraldumine maapinnast, looduse iseringlevast eluenergiast ja tasakaalust. Just nii, nagu sügisest kevadeni kummitaldadega jalanõudes liikudes, oleme maast isoleeritud ega saa oma “isiklikku elektrit” maandada, nii ka kunstmaterjalidega korteris. On ju ka emotsioonid ja mõtted omamoodi elektrilaadsed impulsid meie kehas. On särisevamaid, kõrgelt pinisevaid ja ärevaid ning on aeglaseid, inertseid ja tuimasid olekuid.
Elektrilised ja magnetilised vibratsioonid on tänapäeval kujunenud aina suuremaks teemaks – kodudes on lihtsalt nii palju elektri- ja nutiseadmeid! Kui vanasti paluti jälgida, et arvuti magamistoas ei asuks, siis nüüd on kodudes raske leida ühtki ruumi, mis oleks vaba wifi- ja muudest kiirgustest.

Naturaalsed materjalid aga ei kogu endasse staatilist elektrit ja lendlevat tolmu ning seega ei võimenda elektriseadmetest tulenevat olukorda, vaid vastupidi.

Lihtsaid nippe kodu looduslähedasemaks ja hubasemaks muutmiseks

• Leia söögilauale naturaalne laualina või linikud, bambusest, kõrtest või hoopis naturaalsest vildist kaitsematid.
• Ostetud kevadised potililled võivad säilida vahel koguni aastaid ja õitseda korduvalt, kui nad kohe paremasse mulda ümber istutada. Meeleolu muudavad imehästi ka kasvama pandud sibulad või maitsetaimed – isegi tavaline poebasiilik kasvab uues mullas väga hästi, eriti kui taime ladvad regulaarselt ära näpsata!
• Aseta söögilauale klaasist kann või karahvin värske joogiveega, millel sees mõned kivikristallid. Näiteks roosa kvarts on helge, pehme ja hoolitseva loomuga ja täiendab vett ka vastavalt. Kannu alla võid asetada ühe paberilehe, millele oled kirjutanud just selle, mida sa kõige enam oma ellu vajad (nt, tervis, harmoonia, küllus, armastus, teadlikkus jne). Vesi on hea infokandja ja -edastaja. Miks muidu vett vanasti õnnistati ja seejärel kasutati – nii kodudes kui pühakodades?

• Diivanile või toolidele aseta naturaalsed pehmed kattetekid või vägivallatud lambanahad, dekoratiivpatjadele leia aga naturaalsest kangast paksud ihusõbralikud püürid.
• Lase vanemad voodilinad ja t-särgid kaltsuvaibaks punuda. Kaltsuvaipa saad lihtsalt ise oma pesumasinas pesta ja hoida kokku keemilise puhastuse kulud ning keemiliste ainete osakeste lendlemise toaõhus.
• Kasuta pigem vähem halogeenlampide, LED-ide ja tavaliste luminofooride valgust ja rohkem hõõglambi või loomuliku valge valguse lampe. Hubasuse ja rahu loomiseks võid alati lisada teadlikult veel küünlatule või soolalambi valguse.
• Ööune parandamiseks soeta endale sünteetiliste patjade asemel tatrateradega padjad ja väike õhuniisutaja keskütteperioodil kasutamiseks.
• Võta vastu väljakutse ja joonista või maali ise üks pilt oma koduseinale, kasvõi ainult selleks kevadeks – selline tegu tõstab teadlikkust ja paneb sind elama elusamat elu!

Värskendavat remonti tee ökolt ja hubaselt

• Osale koolitustel ja teosta oma kodu tervisesõbralik remont ise või koos sõprade ja miks mitte suuremate lastega! Tallinnas: renoveeri.net, mujal Eestis: srik.ee  > menüüst vali: piirkonniti
• Muuda oma korteri niiskurrežiim ühtlaseks läbi kogu aasta! Linnakorteri kipsplaatseina ja betoonseina saab väga hästi savikrohvida. saviukumaja.ee, safran.ee/krohvid
• Nii savivärvid kui kaseiinvärvid ei lõhna ärritavalt ja lapsed saavad kodus remondi ajal sees elada ja isegi kaasa aidata. Seejuures võivad olla kaseiinvärvid täiesti pestavad ja sobivad ka kööki värskendama. NB! Otse siledale lateksvärvile kaseiin- ehk kohupiimavärv hästi ei taha hakata, enne tuleks mõnd nakkuvamat naturaalset värvi krundina kasutada. safran.ee/varvid või majatohter.ee
• Vaheta senised (sünteetilised) aknakatted uut tooni naturaalsete kardinate vastu. Kõige soodsam on osta muidugi ise suuremast kangapoest meelepärast puuvillast kangast ja õmmelda kas ise või lasta õmmelda. Naturaaseid kvaliteetseid kardinakangaid ja õmblusteenust pakub nt: www.kardinad.net
• Eelista taaskasutust oma kodusisustuse, materjalide ja detailide leidmisel. Vaata nt: materjalid.net

Ka kõige peenemas peres peab koristama, nagu mu sõbranna ema armastab tihti öelda. Aga miks? küsin mõttes, kui ta kord taas seda mainib. Mitte et mul koristamise vastu midagi oleks, aga milleks – homme on ju vaja seda uuesti teha, sest põrand on taas must või kapipealsed tolmused… Jään mõttesse – äkki on see vajalik selleks, et kasvada?

Absoluutsel tasandil on tegelikult ju kõik puhas. Muld ja liiv on päikesevalguses metsa all või rannas – või siis esiku põrandal! – oma loomulikus olekus, puhtuses. Mida siin koristada on? Sügisel maha kukkunud puulehed aias on loomulik osa looduse protsessist. Miks neid kokku riisuda? Ometi mina ja väga paljud teised teevad seda pidevalt. Miks? Kas lisaks ratsionaalsetele põhjustele ka harjumusest või selle pärast et peab, meid on ju nii kasvatatud? Või on selleks veel mõni põhjus? 

Mulle tundub, et koristamise ja puhtusega seotu saab alguse suhtumisest ellu ja elamisse üldiselt. Ja see paistab välja tegudest. Koristamisse lugupidavalt, ausalt ja avatult suhtuv inimene loob enda ümber nii füüsiliselt kui energeetiliselt hubast ja puhast ruumi, kus on mõnus olla. Tead ju küll seda tunnet, kui saad puhaste voodiriiete vahele magama vupsata või äsja korda sätitud ruumi astuda. See on mõnus tunne. Selles on mingi värskuse, puhtuse, uue alguse tunne, mis annab energiat.

Ruumid kui peeglid

Olen seda meelt, et füüsiline ruum, kus me suurema osa oma ajast veedame, räägib väga palju meie kohta, ja seda nii kodus, tööl, koolis, trennis kui mujal, kuhu saame oma koha luua – olgu selleks tuba, isiklik laud, kapp või kasvõi nagi asjade riputamiseks. See ruum või kasvõi väike nurgake, mida meil on luba mõneks ajaks enda omaks pidada, soovi korral kaunistada, õdusamaks muuta, aga samas ka korras hoida, on peegel. Meie väline maailm on sisemise ja sisemine välise peegeldus. Milline on näiteks sinu töölaud? On see asjade alla mattunud, täis pabereid, tšekke, tegemist vajavate asjade nimekirju ja muud või on kõigel oma kindel koht, kuhu asjad päeva lõppedes tagasi jõuavad? Kas su sahtlid töölaua kõrval on korras või suvalisi asju suvaliselt täis? Ja milline on su kodu? 

Kuigi armastan korda, seda, kui asjadel on oma koht, nad on puhtad ja hoitud, olen eri paikades elades märganud, et ikka on tekkinud koju mõni sahtel, toanurk, kott vm, kuhu on hakanud kogunema asjad, millega ma tegelen kunagi hiljem. Siis, kui aega on, siis, kui on õige, parem, sobivam hetk. Tegelikult on see tähendanud seda, et ma ei ole viitsinud, tahtnud, osanud nendega midagi peale hakata. Hea on olnud need ära paigutada ja mõelda, et küll homme võtan midagi ette. Homsed lükkuvad aga pidevalt edasi.

Kui mõningate aastate eest aru sain, et sama teen ka oma meeles, kehas toimuva osas – veidrad mõtted, ebamugavad tunded, emotsioonid saab ju ka tallele panna ja nendega tegelemise homsesse lükata –, siis otsustasin teadlikult seda mustrit murda. Ja et kuskilt peab alustama, siis alustasin teadlikult koristamisest ja pikalt edasi lükatud asjade läbi vaatamisest, korda sättimisest.

Väline ja sisemine inventuur 

Nii olengi viimastel aastatel suurpuhastuse päris mitmel korral ette võtnud ja kohe selliselt, kus iga viimase kui sahtli, kapi, riiuli sisu on saanud korda sätitud, iga lipik, paberileht läbi vaadatud, nipsasjakesed suurtele pindadele lisaks tolmulapiga üle tõmmatud ja vanad asjad uuele ringile saadetud. Välist korrastades on tulnud selgust, avarust ja ruumi juurde ka mu meelde, olemisse. Muidugi, mõttemustrid, hirmud, limiteerivad uskumused ja kõiksugused pinged sellest kohe ei kao, aga vähemalt olen suutnud nende kõigi keskel lõõgastuda ja seeläbi neile ka vajalikul hetkel rohkem tähelepanu pöörata.

Koristamisega seotud taipamine ja muutus tekkis minus siis, kui kuulsin ja sain sügavamalt aru mõistest ōsōji – üllatuslikult juhtus seeühel pikemal teekoolitusel. Jaapanis tähendab see sõna aasta lõpus toimuvat suurpuhastust, sellist, mille jooksul viiakse majapidamisest välja iga viimane kui ese, et ruume puhastada, energiad taas liikuma panna, värskust, puhtust ja uut hingamist asjadele anda. Tagasi ruumi jõuavad ainult need asjad, mis seal elavate inimeste jaoks olulised, vajalikud ja rõõmupakkuvad on. Ja niivõrd kui see kõik on füüsiline protsess, on see ka väga isiklik sisemine inventuur ja korrastustöö.

Vähemalt minu jaoks on olnud. Ette võetud suurpuhastused on õpetanud ja aidanud kasvada. Algatuseks olen õppinud näiteks seda, kuidas see suur töö lõpuni viia, võttes koristades ette iga väiksema nurga ja nurgataguse. Lisaks olen õppinud kodu sisustavaid asju mitte iseenesestmõistetavalt võtma, vaid rohkem ümbritsevast hoolima. Sest vana tarkus, et asju puhastades, korrastades, parandades, neile tähelepanu pöörates kestavad nad kauem, on ju tegelikult tõsi. Ka on see muutnud mind valivamaks selles osas, mida oma koju üldse tuua, pannud küsima, mida tegelikult vaja on. Väga paljut ei ole. 

Asjad tänulikkusega uuele ringile

Ka oskus mõnusat ja õdusat ruumi luua, nii endale kui loodetavasti ka teistele, on tulnud paljuski selle käigus. Samuti julgus asjadest lahti lasta (õpin seda veel endiselt) – eriti nendest, mis tunduvad justkui emotsionaalselt väga olulised, aga mida ma tegelikult üldse ei kasuta. Ja mis kõige olulisem, see on õpetanud väga palju rohkem hetkes elamist – sest see rahuldus koristamisest või ükskõik millisest protsessist püsib ju tegelikult ainult selles hetkes, see on ajutine ja viivu kestev. Homme on uued toimetused, juhused ja võimalused, mis loovad uusi hetki. Seega, nii nagu elu, on ka koristamine ja puhtuse hoidmine pidev protsess, nii väline kui sisemine, mitte mingi lõpp-punkt, kuhu jõuda. 

Jaapanist pärineb koristamise kohta veel palju toredaid mõtteid ja soovitusi. Sattudes eelmisel aastal lugema KonMari korrastusmeetodi looja Marie Kondo raamatut „Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi“, leidsin sealt lisaks praktilistele näpunäidetele veel ühe mind väga kõnetanud soovituse: kodu koristama hakates, asjadest lahti lastes, neid ära visates, uuele ringile saates, kinkides või andes tasub vanale tänulik olla. Jah, tõesti, selliselt ei ole ma oma asjadest kunagi mõelnud, et nad on mind ümbritsedes ja minuga kaasas olles aidanud mul elada ju väga mõnusat elu. Olen tänulik.

KOMMENTAAR

Eliise Soome, KonMari meetodi katsetaja

Lugesin esimest korda Marie Kondo kohta mõned aastad tagasi, kui hakkasin rohkem huvi tundma minimalismi vastu. Vahetult enne lugesin veel ka James Wallmanni raamatut „Stuffocation“, mis on samuti mu suur lemmik.

Mulle meeldib, et KonMari meetodi fookuses on rõõm – kas mulle toob see ese rõõmu või mitte? Rõõmu all mõtleb Marie Kondo ka seda, kui tegemist on kasuliku asjaga. Niisiis ei ole põhiline küsimus mitte see, mida minema visata, vaid millised on need esemed, millega ma tahan koos jätkata. Samuti on sümpaatne see, kuidas KonMari meetod õpetab lahti laskma kinkidest, mis pole majapidamises kasutust leidnud. Ta seletab väga kenasti, et kingi eesmärk sai täidetud siis, kui kingi tegija selle sulle üle andis ja sina teda tänasid. On täiesti normaalne ese siis edasi kinkida või annetada. Pole mõtet midagi alles hoida lihtsalt süütundest.

KonMari – suurpuhastusele innustaja

Kui mul oli ees kolimine, tundus õige aeg teha väga põhjalik inventuur kõiges, mida ma oman. Varem sai ikka mõne aja tagant asju sorteeritud, kuid mitte kunagi nii põhjalikult. 

Tavaliselt oli minu meetodiks kas ühe sahtli või kapi kaupa asjade sorteerimine – nii ei saanud tegelikult aga mitte kunagi aru, kui palju mul siis täpselt näiteks kirjatarbeid, raamatuid või mütse on. Polnud välistatud, et need olid mööda korterit eri kohtades laiali ja nii ei hoomanud ma tegelikku kogust. KonMari alustalaks on aga asjade läbi töötamine kategooriate kaupa. Kõik tuleb tuua päevavalgele.

Minu jaoks töötaski selle meetodi juures just asjade kategooriate kaupa sorteerimine. KonMari meetodil asjade hoiustamine ei jäänud mulle aga külge. Näiteks riideid soovitab ta riidepuudel hoida pikkuse järjekorras, kuid ise eelistan hoopis teist jaotust. Samuti riiete kokku voltimine väga väikeseks ning nende püsti asetamine kummuti sahtlitesse minu puhul ei töötanud, loobusin sellest. Sokke ei voldi ma ka kokku, vaid keeran need rulli, mis on Marie Kondo arvates üks suurimaid kuritegusid.

Riideid aga sorteerin nüüd kindlasti ainult nii, et võtan kõik välja ja analüüsin siis. Marie Kondo ise ütleb oma meetodi kohta, et seda tehaksegi elus üks kord ning kui olla edaspidi kohe hoolas, ei teki koju ebamäärast kola, millega hiljem tegelema peab.

Kõik algab mõtlemisest 

Mu kodu ei ole enam nii korras kui kaks aastat tagasi KonMari meetodil tehtud suurema korrastuse järel, kuid tunduvalt paremas seisus kui enne seda. Võin oma kodu kirjeldada sõnapaariga „parajalt lage“, mis on osalt kindlasti tänu sellele meetodile.

Olen nüüd veelgi kriitilisem asjade ostmise suhtes. Saan aru, et mul polegi üldse palju vaja. Kasutan asju lõpuni ega ihale millegi uue järele lihtsalt sellepärast, et see on uus ja põnev. Enne millegi ostmist mõtlen hoolega, kas mul on seda vaja ja kas ese toob mulle rõõmu ka peale paari kuud. Suvalist pudi-padi tekib koju väga vähe. Lisaks olen hakanud meelsamini taaskasutuspoode külastama.

Peale selle meetodi katsetamisest on püsima jäänud põhiliselt muutus, mis toimus mõtlemises – meil on palju vähem vaja, kui me arvame. Sellest saab kõik alguse.

Mis on KonMari meetod? 

Kui enamik koristusmeetodeid soovitab koristada oma kodu ruum ruumi järel või teha seda väikeste lõikude kaupa, siis Marie Kondo loodud KonMari meetod soovitab hakata kodus korda looma kategooriate kaupa, alustades riietest ja korrastades seejärel raamatud, paberid, muu pudi-padi ja lõpetuseks sentimentaalsed esemed. Oluline on asju läbi sorteerides jätta alles ainult need, mis rõõmu valmistavad ja silmad särama panevad. Kingi, müü, viska või anna ära asjad, mis seda enam ei tee. Täna neid asju nende töö eest ja lase neil minna. Selle meetodi fookuses on lisaks koristamisele teadvelolek, sisekaemus, eneseanalüüs ja tulevikku vaatav mõttelaad.

VAATA LISAKS „Tidying Up with Marie Kondo“ 

Marie Kondo koristusteemaline dokumentaalsari Netflixis

6 REEGLIT 

Marie Kondo soovitused, kuidas korrastada oma kodu üks kord ja lõplikult

1. Pühendu täielikult koristamisele.

2. Kujutle oma ideaalset kodu ja elustiili, seda, kuidas sa ennast seal tunned. 

3. Alusta ebavajalike asjade ära viskamisest. Tee seda üks kord ja põhjalikult. Kodu tuleb seada korda korraga ja nii kiiresti kui võimalik, et luua täiuslik kolavaba keskkond.

4. Korrasta kodu kategooriate, mitte asukoha järgi. Vaata üle ja selekteeri välja endale meelepärased:

• riided,
• raamatud,
• paberid,
• komono ehk kõik muu pudi-padi,
• sentimentaalsed esemed.

5. Järgi õiget järjestust. 

6. Küsi endalt, kas see ese muudab sind õnnelikumaks. Võta ese kätte ja küsi endalt: „Kas see pakub mulle rõõmu?“ Kui jah, siis jäta see alles. Kui ei, viska ära. Käsitle kindlasti iga eset eraldi. 

Allikas: konmari.com

KATEGOORIAD ABILISENA

Kui vähendad esemete hulka selles järjestuses, edeneb töö üllatava kergusega. Kui alustad lihtsamate asjade sortimisest ja korrastamisest, jättes raskemad viimaseks, saad töö käigus oma otsustusoskust järk-järgult lihvida, nii et lõpuks tundub kõik lihtne. 

1. Riided. Need võid veel omakorda jagada esemekategooriate järgi:
– riided ülespoole vööd (särgid, kampsunid jne)

– riided allapoole vööd (püksid, seelikud jne)

– riidepuudele riputatavad rõivad (pintsakud, mantlid, kostüümid jne) 

– sokid

– aluspesu

– käekotid

– lisandid (sallid, rihmad, mütsid, kindad jne) 

– hooajalised või erisündmusteks mõeldud rõivad (trikood, vormiriided jne) 

– jalanõud

2. Raamatud. Kui raamatuid on palju, siis jaga need samuti nelja kategooriasse: 

– üldised raamatud (mida loed naudinguks) 

– praktilised raamatud (teatmeteosed, kokaraamatud jne)  

– visuaalsed raamatud (fotokollektsioonid, kunstiraamatud jne) 

– ajakirjad

3. Paberid: õppematerjalid, krediitkaardi väljavõtted, garantiilehed, õnnitluskaardid, tšekid jm 

4. Komono ehk pudi-padi. Hea on asju sortida taas järjekorras: 

– CD-plaadid, DVDd

– nahahooldustooted

– jumestustooted

– ehted

– väärisesemed (sh passid, krediitkaardid)

– elektroonilised seadmed ja lisavarustus (digikaamerad, elektrijuhtmed jm)

– kodutarbed (kirjatarbed, õmblustarbed jm)

– majapidamistarbed (puhastusvahendid, ravimid, ühekordselt kasutatavad asjad jm)

  – köögitarbed ja toiduvarud

– muu (kui sul on palju mõne konkreetse huviala või hobiga seotud esemeid, näiteks suusavarustus, siis käsitle seda ühe alamkategooriana) 

5. Sentimentaalsed esemed

Allikas: Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi“

Tekst Signe Sillasoo

Foto Ruudu Rahumaru