Kuulasin üht meditatsiooni, ja tolle päeva juhtmõte oli: kõik on olemas sinu sees. Jagasin seda mõtet ka oma seitsmeaastase pojaga. “Aga Lego ei ole minu sees!” protesteeris ta mõistmatult. “Mmm… see tunne, mida uue Lego saamine tekitab, on võimalik ka teistmoodi luua. See on su oma valida. Kas sa leiad selle oma seest või mõnest muust välisest asjast või Legost,” selgitasin.
Ja jäin mõtlema, mis on minu elus need “legod”, mille asemele ma kuidagi puhtalt õhust ja armastusest oma sisemist rahu leida ei oska.
Elan ehedat, parimas mõttes n-ö toorest elu: energia tuleb ilma kohvita, naer ilma alkoholita, ausus ja siirus ilma küünlavalgusõhtuta. Mul on väikesed vajadused ja lihtsad rõõmud. Mõistagi on rahulolu sellisest elust suur, sest mul pole palju vaja.
Aga see pole sugugi elu ainult mugavustsoonis – tegelikult sageli kaugel sellest. Ja selle üle on mul hea meel, sest kui raskused on ületatud, saab neist ikka ja jälle materjali kirjutamiseks, et teisi inspireerida.
Istusin sõbrannaga varasuviselt veerohke jõe ääres, seljad koos, ühisel kännul pärast pikki jalutuskäike ja jutte maast ja ilmast. “Oota natuke,” näppis ta pisut telefoni kallal. “Näe,” lükkas ta mu ette oma pangaväljavõtte. 13.86. Kolmteist kaheksakümmend kuus!? Kõik. Kogu raha, mis tal üldse on. Ja ta on selle juures hinges rahul nagu buda.
Mul on aga tunne, et vajan sama seisundi jaoks mõnevõrra suuremat rahalist puhvrit. See ongi minu “lego”, mida ma pole osanud seestpoolt leida. Nii maine naine ma olengi. Aga raamatu nimeks sai mitte maine naine, vaid sõltumatu naine – “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”. Sest see on minu kahe aasta rahateekond, mis on mõeldud inspireerima ka sind.
Telli siit oma 300-leheküljeline inspireeriv ja praktiline teejuht rahamaailmas ja elueesmärkides:
Säästlikkus, investeerimine ja rikkus – igal sõnal on omamoodi maine. Uue ajastu jõukus tähendab minu jaoks aga sõltumatust, väikeseid vajadusi ja uusi hoiakuid. Kui säästmisega kaasneb mõrkjas allasurutuse mekk stiilis “aga meie ei saa seda endale lubada”, siis see pole ainus vaatenurk säästlikkusele. Investeerimine on aga enamasti sõna ja tegevus, millest naiste maailm enamasti mööda pöörleb. Täiesti ilmaaegu seostub aga rikka inimesega ettekujutus kellestki, kellesarnane ise küll olla ei tahaks.
Siin on minu 3 mõtet, kuidas muuta hoiakuid, mis võivad takistada rahaliselt sõltumatuks saada.
1. Rikas olla on okei. Kui sa mõtled jõukat inimest nähes põlglikult, et fui, ei tea, kust ta oma papi sai, siis ei käivitu sinu peegelneuronid, millega sa alateadlikult võid võtta üle teise inimese mõtlemismustreid, uskumusi, käitumist ja harjumusi. Ole avatud! Ehk sai ta oma raha täiesti heade asjade eest? Ja äkki võiksid sinagi saada? Raha on tegelikult okei, see teeb meid rohkem selleks, kes me juba oleme.
2. Säästmine kui eluterve minimalism. Säästmine pole sama toote asendamine odavamaga, vaid pigem läbiv minimalism. See on kvaliteet kvantiteedi asemel. Need võivad olla rõõmud ja märkamised, mis ei maksa midagi. Tänulikkus selle eest, mis juba on. Elu ilma tuimastuseta, milleks võib olla keskmise Eesti päevanormi mahus telekavaatamine või maiustused ja alkohol. Minimalistlik ja säästlik on elu, milles sa ise osaled kõigi meelte ja täie tähelepanu ja huviga. Ja kui see, mida näed ja koged, ei rahulda sind, siis püüa võtta midagi ette, et päriselt midagi muuta.
3. Usaldus, et elu on alati meie poolt. Isegi kui meile mõni olukord ei meeldi, on see millekski hea. Näiteks mulle ei meeldinud esiotsa mu töökaotus eelmise kriisi ajal, aga just see tõukas mind ettevõtlusse. Sellised hoobid on lihtsalt elu müksud, et tuua meid mugavustsoonist välja. Aidata uuele tasemele. Järgne rõõmule ja haara kinni elu väikestest vihjetest, nagu uued tutvused, põnevad kursused uutel teemadel või raamatud, kust ammutada inspiratsiooni. Seda selleks, et elu ei peaks ette veeretama suuremaid vihjeid, nagu mõni haigus, töökaotus või sassis suhted! Usalda!
Ajul on töödelda nii palju ja me märkame teadvuse tasandil vaid seda, mida oluliseks peame. Kahjuks pole need alati ratsionaalsel tasandil, päriselt meile olulised asjad, vaid kõik, mis on ajule jätnud mulje kui olulisest. 🙈 Kuidas programmeerida end ümber märkama päriselt olulist, mis viiks elus edasi?
Sõitsime lapsega tee-ehitusest mööda, et poodi minna, ja mõne aja pärast sama teed tagasi. “Kas see oli enne ka siin?” imestab mu laps, kui sõidame mööda sügavast kraavist keset sõiduteed. Auk on nii suur, et laiutab meie kodutee tervel sõidusuunal. “Muidugi,” naeran, sest 10 minutiga poleks see aedade ja lahti puuritud asfaldiga auk saanud küll kuidagi tekkida. “Ma ei märganudki,” piidleb laps hämmeldunult teepiirdeid ümber augu. Muigan enese ette. Kui mustvalgelt see välja toob ühe meie aju fenomeni!
Sest ajul on töödelda nii palju ja me märkame teadvuse tasandil vaid seda, mida oluliseks peame. Kahjuks pole need alati ratsionaalsel tasandil, päriselt meile olulised asjad, vaid kõik, mis on ajule jätnud mulje kui olulisest. Nii märkame seda, mida loodame, kardame, armastame ja eirata püüame. Kõike, mida oleme korranud ja korrutanud. Kõike, millest unistame, aga ka seda, millest tahaksime hoida nii kaugele kui võimalik. Märkame kõike, millega meie aju on kuidagi tuttav või millel on mingi roll.
Autojuht märkab liiklusmärke. Kaassõitja küll näeb neid, st aju registreerib need, kuid kuna need mingit rolli ei mängi, jäävad nad tähelepanu alt välja ning sõelutakse kui ebaoluline teadvusest kõrvale.
Kui mul õnnestub telefoni ekraanilt vaadata, kas kelleltki on oodatud SMS tulnud, ilma et ma ekraanil paari sentimeetri suurust kellaaega märkaks, siis just see juhtubki. Mulle ebaoluline sõelutakse teadvusest niimoodi välja, et ka meenutada püüdes ei teki ühtki mälestuse kildu sellest, mis see kell võis olla. Ja kella vaatamiseks tuleb mul uuesti telefoni vaadata.
Seda teeb üks aju osa, mille nimi on RAS. Retikulaarne aktiveeriv süsteem.
See on teadvuse ja alateadvuse vaheline filter, mis jätab teadvuse ehk märkamise sõelale vaid olulise.
Filter, mis sõelub olulist kogu andmehulgast, mida pakub maailm meie meeleorganitele, märgates ehk teadvusesse tuues murdosa – täpsemalt miljondiku! – kõigest sellest, mille talletab alateadvus.
Miks ma sellest räägin – liiklusest heldepäikselisel maikuu hommikul? Ja mis koht see on, kus praegusel ajal teeremonti panustatakse?
See on tegelikult lugu sellest, et me suudame näha ainult seda, mis on oluline. Oluline nii positiivses kui ja negatiivses mõttes. Sest. Oluline on ajule see, mida loodame, mida kardame, keda armastame ja kes on vastukarva. Olulised on ka mõtted, mis kipuvad korduma, tunded ja paigad, mida eriti eelistame ja ka need, mille eest tahaks põgeneda maailma lõppu – kui see kuidagi võimalik oleks.
RAS on üks tahk eesti vanasõnast, et hirmul on suured silmad. Me märkame seda, mida kardame.
Ja samal ajal saame ise mõelda-sisendada-programmeerida endale oluliseks positiivsed asjad. Et märgatagi rohkem neid.
Kõike muud on maailmas jätkuvalt ka küllaga, aga mis siis, kui me automaatselt oluline-mitteoluline-valikuid langetav tähelepanu on meile tõeliselt olulisel ja teadvuse filtrisse jõuab peamiselt võimalusi, tutvusi, kursusi, saateid, raamatuid, vestlusi ja artikleid, mis on sulle päriselt olulise sihi teel toeks!
Seepärast mõtlen ma igal hommikul suts aega endale olulistele suurematele eesmärkidele ja käin mõttes läbi algava päeva olulisemad sündmused. See ongi minu ajuhäkk. Selleks, et märkaksin kõike endale oluliste eesmärkidega seonduvat – inimesi, kursusi, praktikaid, nippe, raamatuid, vestluskatkeid. Ja kui ma tean, mis on mulle oluline ja olen oma teadvuse nõnda programmeerinud infoküllusest just suures plaanis olulisega seonduvat filtreerima, julgen ma ka võimalustest haarata ega takerdu liialt muusse.
Head olulise märkamist ja oma elu loomist, tuues märkamisse miljondiku elu kirevusest, mis on just sulle märkamist väärt!
Raha on tabu, mille teemal on paaridel kõige rohkem tülisid ja mis on uuringute järgi põhiline lahutuse põhjus.
“Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni” on mu värske inspireeriv ja aus raamat rahast. Täis emotsionaalseid lugusid ja ka komistuskive ning oma nahal läbi proovitud soovitusi sellest, kuidas saada sõltumatuks naiseks. Alguses emotsionaalselt ja pisitasa üha enam materiaalselt ka. 💙
See mahukas, 300-leheküljeline raamat muudab sinu elu. Kuidas sa mõtled.Oma raha ja päeva korraldad. Kellega läbi käid ja kuidas end oma elus tunned. Sul on rohkem valikuid ja vähem sundkäike. Töös. Suhetes. Terviseteemadega.
Kes ma olen? Minu nimi on Merit Raju. Teen juba 13 aastat tööd, mis on ühtlasi mu elustiil, kirg ja missioon. Nimetan end elustiili disaineriks: õitsen ise ja aitan ka teistel õide puhkeda. Olgu teemaks tervis, töised valikud, ettevõtlus, heaolu või raha. Seda peegeldavad mu 7 avaldatud raamatut ja Hingele Pai ajakirjad, juba üksteist korda toimunud joogafestivalid, uus konverents, töötoad, vebinarid, erakohtumised ja hingelepai.ee veebiportaal. Hariduselt olen Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna bakalaureus ja Hamburgi Ülikooli ärimagister. Õppinud ja töötanud olen lisaks Eestile veel neljas riigis: Soomes, Saksamaal, Belgias, Austraalias, kokku üle kolme aasta. Juba seitse aastat on mul olnud au olla ema. Ja elujanu ja elurõõm – need käivad minuga pidevalt kaasas.
Kuidas kriisis meeleseisundit valida, millised on 3 erinevat faasi ja kus oled sina praegu stabiilselt ning …kus sa tahaksid olla?
Kui pauk käis, oli igaüks epitsentrist tegevusvaldkonna ja emotsionaalse ja rahalise valmisoleku poole pealt erineval kaugusel. Keegi ei arvanud, et mõned tegevusvaldkonnad lihtsalt pühitakse maamunalt, samas kui mõnede jaoks muutus vaid töötamise aadress ja lisaboonusena jäid ära liiklusummikud, tüütud tööreisid ja hommikune kiirustamine. Keegi ei arvanud, et taevas ilma lennukijuttideta on üldse võimalik. Et kõik kokkavad üksnes kodus ja lapsed üle kogu maailma on ühtäkki koduõppel. Ja et tegelikult ei peagi iga päev kontorisse minema, et asjad tehtud saaksid.
Mälestus märtsi keskpaigast on natuke tuuline ja kõle. Ilmselt see nii oligi, sest oli ju alles varakevade algus. Aga see pauk puudutas meid erinevalt, nii nagu olid erinevad ka meie reaktsioonid sellele.
Me võime juhtuda olema hirmufaasis, õppimise või kasvufaasis. Ja on erinevad viisid, kuidas end nendes faasides toetada ja kergusetundeni jõuda. Üks minu abivahenditest on jooga ja pühapäeval kingin sulle tasuta joogatunni, mis paneb pea püsti ja silma särama 💙Registreeru tasuta veebijoogasse: Pea püsti ja silm särama.
Olin juba ammu töötanud kodus, olles oma leival juba 13 aastat. Aga nüüd oli teisiti. Ka mu laps jäi koduseks. Ma pole tegelikult siiamaani leidnud päriselt head töörütmi, mis hoiaks ka mu head öörütmi. Järsku jäi mu töine aeg nagu korraks seisma, sest paljud algatatud asjad läksid pausile või ootasid uut formaati. Aeg seisis samas kui tegelikult läks tempokamaks – mida inimesed vajavad, kuidas saan praegusel ajal kasulik olla? Mida see uus olukord rahaliselt tähendab?
Väga imelik oli oma ettevõtmistes otsustada sellises määramatuses, kus enne mingi valiku tegemist tuli vaadata mitu korda päevas uudiseid, et kas see või too on üldse lubatud. Üks minu kirg on päriselukohtumised ja kuna korraldan palju sündmusi, siis järsku langes pool mu tööajast ära. Kas ja mida viia netti? Ekraanimaailma, millest tahaks ju tegelikult pisutki vähem sõltuda. Mõni asi pole veebis lihtsalt üldse see. Aga samas hakkasin saama tänulikke kirju Muhumaalt ja Kilingi-Nõmmelt, et see, mis ma enne Tallinnas tegin, jõuab nüüd ka sinnani. Ja nüüd olen leidnud ka veebisündmustes mõnu ja inspiratsiooni ja juba ootan neid. Mul oli just trükis uus raamat “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni” ja selle esitlust plaanin veel siiamaani, kuna olen otsinud viisi, kuidas ta oleks vähemalt sama tore kui see oleks olnud raamatupoes. Tuli kiiresti kohaneda võimalustega ja vupsata internetti kõigega, mis selleks päriselt sobilik või looks väärtust isegi rohkem.
Kui ükspäev hakkas tänavapilti ilmuma üha enam maskides inimesi, tundus ikka väga imelik. Kergust tõi see, et olin olnud isiklikus kriisis juba kolm aastat tagasi ning panustanud näiteks veebilehe arendamisse, kirjutanud üles oma kulusid ja mul oli täielik ülevaade, mida ma tarbisin ja kus olla kokkuhoidlikum. Vurrile, millega kohaneda tarvis, lisas pöördeid see, et olin just teada saanud, et laps läheb kooli hoopis teise linnaosasse ja peame ka kolima. Toeks olid kõikvõimalikud tehnikad ja teadmised meelerahust, joogast, teadlikust hingamisest, meditatsioonist ja eeterlikud õlid. Magasin mõnel ööl, tsitruse- ja lillelõhnad padjanurgal, esimese nädala õhtutel mediteerisin tund aega järjest ja kuna esimesel nädalal ei osanud leida aega piisavaks jalutamiseks, siis teisest nädalast alates võtsin aega jalutamiseks vähemalt tund, võimalusel kaks tundi päevas.
Kergust tõi ka see, et esimese ringi inimesed mu ümber, kolm inimest, kellega ma enim suhtlesin virtuaalselt või päriselt, olid positiivsed ja tarbisid selliseid meediakanaleid, mis näitasid erinevaid vaatenurki olukorrale ja see andis mullegi võimaluse olla toeks teistele, kellel ärevus ja hirm aeg-ajalt üle pea lainetasid. Huvitav oli vaadata ka lapse reaktsiooni. Ta kuulis kõiki vestlusi ja teadis kõike, aga see ei kõigutanud teda karvavõrdki. See lapse süütus ja usaldus, et küll kõik sujub: on nagu on.
Olen nüüd 9 nädalat kodus kokanud, nagu sinagi, käinud poes harva ja noppinud toitu ka loodusest. Kord koputas naabrinaine ja ütles, et tal on sellest siiber. Kõrini vastutamisest ja välja mõtlemisest, mis järgmisena lauale panna. Mina aga olin inspireerunud oma kodusest köögiviljavalikust, mis polnud kiires elurütmis kunagi olnud nii kirev, ja pakkusin meeleldi meie toitu.
Kaks päeva tagasi kohtusin uuesti oma päritoluperega ja kallistasin üle nii pika aja oma hoolivat ema. Suur kallistaja nagu ma olen, ei tundunudki tegelikult sellest puudus olevat. Võib-olla selle pärast, et mul on laps ja kass. Või selle pärast, et hinges on tasakaal.
Panin siia kirja 3 erinevat emotsionaalset tsooni, mida võib näha ka faasidena, mis kõik on normaalsed. Küsimus on, kui pikalt kestavad, need mis tunduvad ebamugavamad ja kõrge stressitaseme tõttu tervist laastavamad. Mõnel õnnestub ise nendes faasides hinges mugavamalt tunduvamateni jõuda, mõnel aga läheb vaja mõnd toetavat tehnikat või sõpra.
Positiivsel lainel püsimiseks saab samuti kasutada jooga- või meditatsiooni- vm tehnikaid ja positiivsel noodil püsivaid sõpru.
Hirm on see, mis pani ostma toitu ja tualettpaberit, levitama hirmu ja ärevust tekitavaid uudiseid ning välja näitama oma ärevust ja viha. Selles faasis on kaeblemist ja ärrituvust ning saadud kirjade, teadete, uudiste või postituste äreva tooni saatel teistele edastamist.
2. Õppimise tsoon
Õppimise tsoonis tuleb impulss lasta lahti sellest, mida ei suuda kontrollida. Tekib soov lõpetada nende asjade tarbimine, mis ei toeta: ebatervislikest, sõltuvusttekitavatest toiduainetest kuni uudiste pideva jälgimiseni. Kerkib soov mõista endas toimuvat, oma emotsioonidest aru saada. Nii tekib piisavalt rahu ja keskmes olekut, et teadvustada olukorda, võimalusi ja reaalseid ohte, samuti mõelda järele, kuidas käituda. Tekib huvi võimaluste vastu, kuidas kohaneda muutustega. Enne teistele levitamist hinnatakse info kvaliteeti. Tekib mõistmine, et me kõik püüame anda endast parima.
3. Kasvu ja arengu tsoon
Tekib impulss mõelda teistele ja sellele, kuidas saaks abiks olla. Tehakse oma anded või vahendid kättesaadavaks neile, kes vajavad, elatakse hetkes ja keskendutakse tulevikule, otsides võimalusi võtta olukorrast parim. Oma usalduse ja rahu tundest rullub empaatia teiste ja iseenda suhtes, lihtne on avaldada tänu ja tunnustust. Nii on lihtne ka hoida helget meeleolu ja levitada lootust, leida vaikusehetki, olla kannatlik, loov, toetav ja hoida olulisi suhteid.
Kord küsis mu töökaaslane mulle parklatrepil silma vaadates, kas mul ikka on ülemuse kukele saatmise raha olemas.
„Jah!“ vastasin naerdes. Nii nagu ma olukorda tajusin, olin oma tegelikest võimalustest mõtetes kaugel ees. Väga kaugel. Ma ei teagi, kust ma selle enesekindluse – või naiivsuse – võtsin. Mul oli kodulaen. Mu kontol polnud tegelikult mingit puhvrit.
Rahaline sõltumatus annab mingi väikesegi kindlustunde ja ka enesekindluse. Säästudest turvapadi pole muidugi alati ainult elumuutmiseks ja manööverdamisruumiks. Seda saab eelkõige kasutada ootamatutes olukordades, kus su truu pesumasin ja nõudepesumasin korraga peaksid töö lõpetama. Või kui ootamatult tuleb hambaarsti juures teha põhjalikumaid protseduure või lapsele jäävad kombinesoon ja talvesaapad korraga väikeseks (see juhtub alati nii äkki!) ning auto vajab ka remonti. See rahaline turvapadi on nagu meelerahufond – annab teadmise, et sa pole muutustes päris tuulte tallermaal.
Võid säästa igakuiselt mõnele tähtajalisele kogumishoiusele, kust raha välja võttes kaotad küll intressi, kuid raha on siiski kättesaadav ja kui seda ootamatusteks tarvis ei lähe, teenib ta tasapisi tillukestki intressi.
Säästud on head, sest nad annavad üldse mingisugusegi valiku- ja otsustusvabaduse ja puhvri. Meelerahu. Kukele saatmise võimaluse. Kasvama pandud sääst on muidugi parem. (Noh, riskantsem ka.) Ja rahavoogu toov kasvama pandud sääst on veel parem.
Kuhu ja kuidas investeerida, saad lugeda juba raamatust “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”.
Tasuta näidispeatüki ja raamatu sisukorra saad endale tellida siit:
Paljud peavad praegu leppima töökoormuse ja palga vähenemisega, jääma koju sundpuhkusele või võtma ennast töötuna arvele. Otsused piirangute kohta on meie kõigi tervise huvides, kuid nende majanduslik mõju pingestab rahalist olukorda. Igaüks saab aga vähendada riski, et enda või pere rahaline olukord veelgi rohkem pingeid ei tekitaks.
Samm 1: pane kirja oma tulud ja kulud
Esimese sammuna on alati hea kaardistada tänast situatsiooni ehk stardipunkti. Kust tuleb minu või meie pere raha, millistest sissetulekuallikatest? Siin tuleks üles märkida nii laste- ja peretoetused, abirahad, sissetulekud palgatööst, aga ka lisaks tehtud väiksematest tööampsudest ja kui neid on, siis ka investeeringutelt teenitavad tulud ja üüritulud.
Järgnevalt on vaja olla enda vastu aus ning kirja panna kõik kulud ehk kuhu see raha läheb. Siinkohal võib abiks võtta internetipanga väljavõtted, kui enamik oste on tehtud pangakaardiga. Sularaha puhul on tegemist pisut keerukama mäluülesandega. Järgmisest kuust alates on hea juurutada endale sisse harjumus tulud ja kulud üles märkida näiteks kord nädalas või kord kahe nädala tagant. Siis ei teki kuu lõpus halba üllatust, et kulutatud sai kaugelt üle oma võimete.
Kulutuste kirjapanekuks on mitmeid võimalusi alustades pliiatsist ja paberist, arvuti kasutajad võivad abiks võtta Exceli või laadida alla vabavarana kättesaadava OpenOffice’i. Proovida tasub eestlaste loodud MyFinancier’ rakendust, mis on samuti tasuta ning mille abil saab lisaks tuludele-kuludele jälgida ka pere netovara muutumist ajas (www.myf.ee).
Kes eelistab rahaasjadel silma peal hoida jooksvalt, märkides konkreetse kulutuse või ootamatult teenitud eurod üles kohe, kui need tekivad, võib katsetada Google Drive’ tabeldokumendi loomist või laadida alla mõne tasuta äpi: populaarsemad on näiteks Monefy, MoneyLover või Spendee.
Esmakordselt asja ette võttes võib tekkida segadus, kuidas neid tulusid ja kulusid kirja panna. Selleks määra ära enda jaoks olulised kategooriad: näiteks nagu toit, väljas söömine, transport, autoga seotud kulud, eluasemekulud, riided-jalatsid, ravimid, meelelahutus. Kel tahtmist rohkem süvitsi minna, võib näiteks toidukulud jagada veel eraldi: magus, puu- ja köögiviljad, piimatooted, kuivained, liha ja kala, leivalised, mahlad ja veed, alkohoolsed joogid jms. Sellisel juhul on soe soovitus käia võimalikult vähe poes ning kohe poest tulles poetšekk vastavate kategooriate järgi ära jagada.
Näiteid kulukategooriatest ning kasulikest abivahendites leiad siit.
Paar eelarvetabelit on siin ja siin – viimasest leiad ka eraldi toidukulude jälgimise tabeli.
Samm 2: Analüüsi ja tee järeldused
Kui tulud ja kulud kirjas, tuleks saadud tulemile peale vaadata, et edaspidi rahatargemaid otsuseid teha. Sellega saab igaüks hakkama, jagades kulud ära väga olulisteks (nagu toit, eluasemekulud, ravimid) ning pisut vähem olulisteks (ehk mugavuskulud). Pane tähele, et nii mõnigi kategooria võib koosneda nii vajalikest kui ka mugavuskuludest – näiteks toidukaupade arverea võivad üheskoos ootamatult kalliks teha oluline korralike soojade lõunasöökide toormaterjal kui ka mitte nii vajalik küpsiste-kommide-valmistoitude maht. Hinda oma kulutusi kriitiliselt!
Võib ka selguda, et peres on näiteks kahe auto ülalpidamine liiga kallis või on suur hulk raha kulunud ebavajalikele ostudele, mis nüüd jõude seisavad (kordagi kandmata riided, kasutamata elektroonika, spordivarustus, mis vaid korra või paar kasutust leidis).
Analüüs annab võimaluse leida üles kokkuhoiukohad, eriti olukorras, kui kulude vähendamine on pere heaolu nimel kriitlise tähtsusega. Mõningatel juhtudel on selline inventuur aluseks, et ebavajalik kraam veebikeskkondade kaudu müüki panna ning sel viisil kinni pandud rahast kasvõi osa vabastada.
Kui kulusid-tulusid juba mõned kuud kirja pandud, võid hakata seadma endale konkreetseid rahalisi eesmärke erinevate kuluridade kohta – nii koostad eelarvet.
Miks on oluline teha seda alles siis, kui pisut tunnetust tulude ja kulude kirjasaamisega kätte saadud? Seda sellepärast, et vastasel juhul võid seada endale esialgu ebarealistlikke eesmärke (näiteks siht saada kuus 300 eurose toidukorviga hakkama võib olla väga keeruline pere jaoks, kel varem kulus 800 eurot), ning see omakorda toob alla sinu motivatsioonitaset.
Samm 3: Hakka looma meelerahufondi
Tulude ja kulude kirjapanemine ning nende analüüsimine näitab sulle selgelt ära sinu või sinu pere võimekuse hakata looma meelerahufondi (säästupuhvrit, kindlustundefondi, rahalist tagavara, toimetulekuvaru või ka ülemuse pikalt saatmise fondi). See on väga vajalik praegustes muutuvates tingimustes – ei osanud ju keegi ette ennustada kuu aega tagasi rääkimata pikemast ajaperioodist, et kehtestatakse üleriigiline eriolukord koos piirangutega. Nii ei tea me ka täna, millal see täpselt lõpeb, kaua säilib palgamaksete peatamine või vähendamine näiteks turismisektori töötajatele või kas see laieneb ka meie endi töökohtadele.
Mida igaüks saab teha, on tagada enda ja oma pere valmisolek. Selle jaoks on säästupuhvri loomine hädavajalik: näiteks olukorras, kui pere üks sissetulekuallikas kaob, aga kulutusi hädavajalikule nagu toit, ravimid ja eluase on vaja ikka teha, saab rahalise tagavara kiiresti kasutusse võtta säilitamaks enda või pere normaalset elukorraldust. Ka vähendab see stressi, sest toimetuleku tagavara annab kindlustunde, et saame iga ootamatu olukorraga hakkama.
Puhvri suuruse üle otsustab iga majapidamine eraldi, kuid rusikareegel on, et meelerahufond võiks katta vähemalt pere kolme kuu kulutused. Siinkohal on hea ette võtta kirjapandud tulud ja kulud, kust selgub pere säästupuhvri suurus (kuised kulud x 3). Kui tulude-kulude kirjapanek end pisut oodata laseb, siis võib alguspunktiks võtta pere sissetulekud olukorras, kus varasemalt kogu raha kuu jooksul ära kulus (sissetulekud x 3). Summa võib tunduda suur – kuid see on alles lõppsiht, sinna tuleb liikuda vaikselt sammhaaval.
Kulude ja tulude analüüsist saad kätte summa, mida pere suudaks kuu jooksul kõrvale panna. Mõistlik on teha selle jaoks eraldi konto, et raha poolkogemata lihtsalt ära ei kuluks (uuele kontole ei pea pangakaarti juurde tegema). Ka on hea mõte kaasata kõik pereliikmed, sh lapsed, et oleks ühtne arusaam, miks on vaja kulusid koomale tõmmata või miks teinekord ei saa lubada uusi mänguasju, riideid või puhkusereisi.
Mida teha siis, kui olukord on juba halb?
Kui pere on aga ootamatult ilma jäänud kõikidest sissetulekutest, siis soovitan kindlasti läbi teha sammud 1 ja 2 fookusega kaardistada ära kõik kõige vajalikumad kulutused, ilma milleta kuidagi läbi ei saa. Kui töö kaotusega kaasnesid koondamisrahad, siis on mõistlik kasutada neid vaid kõige prioriteetsemate kulude katteks eriti juhul, kui uut töökohta hetkel ei paista.
Rahaliste raskuste ilmnemisel on tark kohe läbi rääkida pangaga / muu laenuandjaga maksepuhkuste osas – olles ise aktiivne lahendusi leidma, on ka nemad vastutulelikud ning koos saate teha parimad otsused, kuidas edasi minna. Ükski pank või laenuandja pole huvitatud sellest, et inimene lükkab raskustest rääkimist nii kaugele edasi hetkesse, kus polegi palju valikuid jäänud.
Uue töö osas, eriti kui rahaline seis pole kiita, tasub pere heaolu nimel kompromisse teha – ehk aitab mõni ajutine lisatöö raskel ajal hädast välja. Näiteks vajavad praegu abikäsi ravimite hulgilaod, toidupoed, meditsiiniasutused, logistikafirmad. Ehk tuleb kasuks läbi mõelda oma hobid ja oskused – kas neid saaks kuidagi töösse rakendada, kasvõi vähesel määral või e-kanalite kaudu? Kui pere rahaline seis jälle parem ning meelerahufondis piisav summa, võib asendus- või lisatöö alati kõrvale jätta. Kriitiline olukord pere rahakotis on aga pingete ja stressi tekitaja, mida võiks niigi keerulistes oludes võimalusel vältida.
Kokkuvõtteks – pere rahaasjade kordaseadmine on väga vajalik ning ei käi kellelegi üle jõu. See vajab vaid motivatsiooni ning pealehakkamist ja pisut enesedistsipliini, mida leidub igaühes. Kulude ja tulude kirjapanemine, nende analüüsimine ning meelerahupuhvri loomine on tugevad alustalad pere toimetulekuks ka aegadel, kui sissetulekud vähenevad või kaovad hoopis. Nüüd on õige hetk juurutada kasulikud rahaharjumused ning õpetada neid ka oma lastele.
Tahad rohkem teada? Liisi Kirch ja Merit Raju teevad Sõltumatu naine veebiseminari sellest, miks ja kuidas alustada investeerimisega, 28. aprillil kell 18-19.30. Osta oma osalus 15 euroga siit.
Olen detsembrikuust alates mõlgutanud mõtet kirjutada läbipõlemisest, sest olen selle teemaga viimase kahe aasta jooksul kokku puutunud pea igapäevaselt – iseennast läbi põletades ja sellest taastudes, sõbrana ja coachina mitut armsat inimest toetades ning ühte meeskonda aidates, kes antud teema oma tiimis teadlikult lauale võttis. Viimastel kuudel on see nähtus minu maailma vallutanud üha suurema hooga – järjest kuulen klientidelt ja tuttavatelt uutest läbipõlemise juhtumitest ning tundub, et meie üha kiireneva tempoga ühiskonnas on see lumepall laviinina kasvamas. Ja irooniliselt on mul olnud liiga palju tegemist selleks, et võtta aeg maha sellest teemast kirjutamiseks.
Tegeledes ühelt poolt läbipõlemise teemaga väga isiklikul tasandil, olen samaaegselt kaasa mõelnud meie Emaksese Maaga seotud teemadel – kuidas me tarbime rohkem, kui maa taastuda jõuab ning kuidas me liigume globaalse läbipõlemise suunas. Olen tundnud jõuetust, sest nendes protsessides ei paista piisavat ka üsna massilistest appikarjetest ja stop-hüüetest.
Läbipõlemise, kui nähtuse, muudab salakavalaks see, et see, kes läbi põleb, ei saa tihti ise aru, mis temaga toimub, enne, kui ta on täitsa põhjas. Hea, kui tal on lähedasi inimesi, kes märkavad, julgevad ja oskavad öelda Stop!, sest läbipõlemine toimub just seetõttu, et ei osata öelda ei.
Mulle tundub, et me inimkonnana oleme globaalselt olnud samuti pimestatud oma suurtest sihtidest ja saavutusvajadusest ning peatumine on tundunud võimatu. See kõlab kohutavalt, kuid olen oma südames siiralt tänulik koroonaviirusele, mis tuli ja ütles „Stop!!!“ globaalsel tasandil nii, et seda ei ole enam võimalik eirata. Meil on vaja peatuda, leida uuesti ühendus iseendaga ja loodusega ning see viirus aitab meil seda teha.
Mis on läbipõlemine?
„Tundsin, et mul ei ole gravitatsiooni,“ kirjeldab seda kogemust minu kunagine kolleeg ja hea sõbranna ja kaaslane enesearenguteel, Sirli Kalep (Suhtekorralduse ja kommunikatsioonivaldkonna juht), kellega sel teemal vestlesin, et antud loosse täiendavat vaatenurka tuua. Minu isikliku ja ka klientidega töötamise kogemuse põhjal tunnen, et läbipõlemine on see, kui kaotad kontakti oma sügavama minaga ja oma missiooniga – miks sa siin maailmas oled.
Sa võid samaaegselt tunda, et tegutsed õilsa eesmärgi nimel. Läbipõlemine on väga sage nö. maailma parandavates ettevõtmistes, sh mittetulundussektoris ja seda juhtub just inimestega, kes väga südamega oma tööd teevad ning enda suhtes nõudlikud on. Kuid maailm ei vaja seda, et me teeksime head hävitades ennast. Enese heaolu ja väärtuse loomine peaksid toetama teineteist. Siin peab paika see lihtne reegel, mida iga lennureisi alguses meile korratakse: „Kõigepealt pane hapnikumask ette iseendale ja alles seejärel abista teisi.“ Ennast unustades ei riski me ainult enda eluga, vaid kannatavad ka teised.
Läbipõlemist aitab detailsemalt mõista artikli lõpus olev kirjeldus.
Taastumine võtab aega
Kui põletad ennast läbi, siis sellest ei ole kiiret väljapääsu. Tervenemine võtab aega. Mul tekib taas paralleel meie planeediga – taastumine metsapõlengutest Austraalias või lageraietest, reostusest ja kaevandamistest kus iganes piirkonnas, võtab aega aastakümneid, kui mitte aastasadu. Indiviidi tasandil võib samuti taastumine aega võtta kuid, aastaid või aastakümneid ning mõned meist ei saa kunagi tagasi endist elujõudu ja töövõimet. Seega on läbipõlemine mitte ainult läbipõlenud inimese probleem, vaid ka tema lähedaste, töökaaslaste ja kogu ühiskonna probleem.
Jagan siinkohal SIrli soovitust: „Enneta läbipõlemist! Pärast kulub taastumisele palju aega ja raha. Mul on vedanud, et mul on häid lähedasi sõpru, kes on mind toetanud ning lisaks sellele olen palju abi saanud teraapiast ja joogast. Minul on olnud privileeg võtta aeg maha ja seda endale võimaldada, kuid igaühel ei ole sellist luksust. Ma ei tea, kuidas nad toime tulevad, sest meil ei ole selleks häid ühiskondlikke toetusmehhanisme“.
Läbipõlemisest taastumise kolm sammu
„Õppisin uuesti hingama, sööma ja magama.“, jagab Sirli oma kogemust. Ja tema pole sugugi ainus, kes midagi sarnast kogeb. Läbipõlemine on tugev füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatuse seisund, mis muudab meid teadlikuks keha baasvajadustest, sest need on olnud pikemat aega rahuldamata.
Healthguide.org läbipõlemise teemalisel lehel on välja toodud läbipõlemisest taastumise kolme R-i mudel (Recognize, Reverse, Resiliance) ja kui nende tähtede taga peituva sisu peale mõtlesin, siis märkasin, et eesti keeles on kohane kasutada kolme P-d.
Läbipõlemisest taastumise 3 P-d:
Pane tähele! – Märka ja mõista, mis sinuga toimub. Mida varem, sa seda teed, seda kiiremini taastud.
Pööra tagasi! – Lõpeta tegevused või astu välja olukordadest, mis sind läbipõlemiseni viisid.
Paranda vastupidavust! – Tee asju, mis toetavad sinu heaolu füüsilisest, emotsionaalsest ja vaimsest aspektist: liigu palju, viibi värskes õhus, veeda aega koos inimestega, kellega saad olla päris sina ise, võta uuesti käsile vana hobi või alusta uut, mediteeri.
Koroonaviirus on aidanud meil seda sama kolme P-d globaalselt rakendada:
Pane tähele! – Meie tähelepanu on baasteemadel – oleme oma vaimsest, emotsionaalsest ja füüsilisest heaolust teadlikumad kui kunagi varem. Laiem küsimus on see, kas suudame siit luua seoseid ka loodusega, inimkonnaga ja planeediga tervikuna.
Pööra tagasi! – Oravaratas on peatunud enamuses eluvaldkondades ja me oleme kodus koos oma lähedastega. Me oleme sunnitud välja astuma oma igapäevasest rutiinist. Lisaks „sunnitud“ peatumisele tasub teadlikult peatada ka infovoog, mis meid oravarattas hoiab. Nagu Sirli kirjeldas: „Võtsin telefonilt maha kõik meeldetuletused ja kustutasin oma insta-konto ning mitmed muud rakendused“. See ei tähenda infost täielikult loobumist, vaid teadlikku valikut: mida ja millal ma soovin tarbida.
Paranda vastupidavust! – Oleme teadlikumad kui kunagi varem kõigest, mis toetab meie immuunsust. Käisin täna lapsega metsas, nii nagu igal nädalavahetusel. Ja ma pole kunagi oma kodumetsas nii palju rahvast kohanud – mets kihas inimestest, vaatamata kõledale tuulele ja selle talve keskmisest külmemale ilmale. Ja inimesed olid rõõmsad! Ma pole ammu Facebookis nii palju looduspilte näinud – tundub, et kõik mu sõbrad jõudsid täna metsa. Samuti märkan, et me räägime oma lähedastega rohkem – helistame ja küsime, kuidas läheb, kuidas tervis on? Me oleme võõrastega sõbralikumad. Käisin ka oma toiduvarusid täiendamas ning valisin igaks juhuks koju mõningaid konserve, mis ei ole mu tavapärase poenimekirja osa. Lõbus oli võhivõõrastega peaaegu tühja leti ees aru pidada, mida olemasolevast valikust osta tasuks. Otsustuskriteeriumiks sai see, mis suvel suvilas olles ka ära süüakse.
Läbipõlemine kui spirituaalne teekond
„Teraapia peaks olema kohustuslik kõigile!“ ütleb Sirli. „Me kõik vajame kedagi, kellega saad päriselt rääkida, mis sinu sees toimub ja kes aitab sul ennast mõista uuel tasandil,“ jätkab ta.
Läbipõlemine tuleb meid äratama! Ta lõikab ära võimaluse vanamoodi jätkata, kuid ei anna (kohe) vastust, mismoodi edasi minna. See võib olla väga hirmutav, sest vana tuttav viis elada, mis oli küll kurnav, aga nii omane, enam lihtsalt ei toimi ja sellest pole õrna aimugi, kuidas uutmoodi saaks. Oled justkui uuesti sündinud ja abitu nagu imik. Vaatad maailma täiesti uue pilguga, hakkad tegema esimesi samme ning õpid tundma iseennast ja end ümbritsevat.
See on sõdalase teekond – sa kas lähed sellest läbi ja saad tugevamaks kui kunagi varem või hukkud kas otseses või ülekantud tähenduses. Sirli: “Mu terapeut palus mul kujutada ette kolme lahendust: jätkata nii nagu täna, teha mõni väike muudatus või astuda sellest rattast täielikult välja. Kui nende valikute mõju oma kehas tunnetasin, siis sain väga selge vastuse: ainus võimalus uuesti iseendani jõuda on täiesti välja astudes.“
Mida varem teadlikult valida, ja alistuda sellele teekonnale, seda kiiremini saab läbipõlemise kogemus muutuda enesearenguteekonnaks, mille kaudu seesmiselt kasvada. Alistumine ei tähenda allaandmist, vaid vastupidi usaldamist, et see on sinu tee ning oled sellel toetatud, tulgu, mis tuleb. Kui see usaldus tekib, siis hakkavad juhtuma imed.
Läbipõlemise spirituaalset teekonda on võimalik lahti mõtestada paljudel erinevatel viisidel. Seda saab teha iseseisvalt, iseennast kuulates ning otsides abi raamatutest ja internetist, või kasutades erinevate toetajate abi, alates coachist ja psühholoogist kuni preestri, joogaguru või šamaanini, sõltuvalt sinu valikust… kas teadlikult või alateadlikult. Usun, et kui oled avatud, siis satub sinu teele õige abiline. Nagu öeldakse: „Õpetaja ilmub siis, kui õpilane on valmis.“
Oma enda teekonnale mõeldes olen väga tänulik protsessitöö väljaõppele, mis ühendab minu jaoks psühholoogiat ja šamanismi ning õpetas mind muuhulgas teadlikult unelema, ehk vaatlema oma elu paralleelselt nii nagu „reaalset elu“, kus ma igapäevaselt toimetan kui ka nagu unenägu, mis on tõlgendatav läbi metafooride ja sümbolite.
See on ka põhjus, miks see kolm kuud minu sees küpsenud lugu just nüüd ilmavalgust leidis. Nägin hiljuti kummalist unenägu, kus olin mingisugusel koolitusel ja ühel hetkel istus õpetaja mu kõrvale ning tegi midagi mu parema kõrvaga. Tundsin kerget torget, nagu mulle oleks tehtud kõrvaauk. Järgmisel hetkel tundsin kõrvas põletavat tunnet ja sain aru, et mu kõrva sees põleb elav tuli. Panin kiiresti näpu kõrva, et tuli summutada.
Nii olen käitunud ka praegu kõiksugu infokanalitest tuleva tulise uudiste vooga – pistan näpud kõrva, sulen silmad ja valin hoolega, millist infot vastu võtan, et püsida positiivses reaaluses.
Samas protsessitöö tarkus ütleb, et selles, mis sind kõige rohkem häirib (sinu subjektiivse kogemuse põhjal) on midagi, mida peaksid iseendasse integreerima.
Antud juhul oli minu jaoks suurimaks häirijaks „tulekahju“ kõrvas. Protsessitöös on järgmiseks sammuks kujutleda, et oled sümptomi tekitaja, antud juhul siis „tulekahju põhjustaja“. Sellesse meie tavapärase identiteediga vastanduvasse rolli on alati raske astuda ja vahel on see iseseisvalt isegi võimatu. Kuid võtsin julguse kokku ja astusin oma vaimusilmas minu tänases reaalsuses tulekahju põhjustaja ehk koroonaviiruse rolli. Vaatasin maailma läbi viiruse silmade ja sain aru: mul on vaja selle, mind sügavalt liigutava teemaga, tegeleda laiemalt ja aitata rohkematel inimestel öelda stop! enne, kui on liiga hilja. Huvitaval kombel tekkis selleks ka kohe tööalane võimalus.
Usun, et koroonaviirus on valdava osa inimkonna jaoks väga „mitte mina“, ehk siis protsessitöö vaates midagi, millest on kasulik midagigi endasse integreerida. Kui kujutled hetkeks, et sa oled koroonaviirus ja vaatad maailma läbi tema silmade, siis mida sa näed? Kuidas sina võiksid olla natukene tema moodi? Oluline on siinkohal unustada täielikult „sümptomi tekitaja“ negatiivne mõju ja loobuda kõikidest hinnangutest tema suhtes ning lihtsalt kujutada ette, et oledki tema ning vaadata ja kogeda: milline maailm siis paistab ja tundub? Millise sõnumi see kogemus sulle annab?
Läbipõlemist saab samamoodi vaadata kui sümptomit ning selle põhjustajat kui sümptomi tekitajat, mis ootab integreerimist meie tänasesse identiteeti, et seda avardada ning seeläbi muuta meid paindlikumaks, vastupidavamaks ja edukamaks.
LISAINFO:
Läbipõlemine
Läbipõlemine on emotsionaalse, füüsilise ja mentaalse kurnatuse seisund, mis tekib liigse ja pikaaegse stressi tulemusena. Stressi jätkudes kaob huvi ja motivatsioon rollis, mis stressi põhjustab. Läbipõlemine vähendab töövõimet ja kulutab energiat, jättes sind üha abitumaks, lootusetumaks, küünilisemaks ja pahuramaks. Viimaks tekib tunne, et sul ei ole enam midagi anda.
Läbipõlemine mõjutab kõiki eluvaldkondi, sealhulgas kodu, tööd ja ühiskondlikku elu. Läbipõlemine võib põhjustada kehas pikaajalisi muutusi, mis viivad immuunsuse alla ja muudavad sind haavatavaks erinevate haiguste suhtes. Läbipõlemise paljude negatiivsete tagajärgede tõttu on oluline tegeleda läbipõlemisega kohe.
Läbipõlemise sümptomid
Enamusel meist esineb päevi, mil tunneme end ülekoormatuna või väärtusetuna, kuid kui enda voodist välja tirimine nõuab pingutust enamusel päevadest, siis see võib olla märk läbipõlemisest.
Läbipõlemine on järkjärguline protsess, see ei toimu üleöö, kuid võib ligi hiilida täiesti märkamatult. Alguses on sümptomid väikesed, kuid aja möödudes muutuvad need hullemaks. Varased sümptomid on aga punased lipud, mida ei tasu ignoreerida – astu kohe samme oma stressi alandamiseks, et ennetada läbipõlemist.
Füüsilised tunnused:
Enamus ajast on väsinud ja kurnatud enesetunne
Alanenud immuunsus, sagedased haigused
Sagedased peavalud, kõhuvalud või lihasvalud
Söögiisu või magamisharjumuste muutus
Emotsionaalsed tunnused:
Ebaõnnestumise tunne ja eneses kahtlemine
Enesetunne on abitu, lõksus ja lüüa saanud
Eraldatuse ja üksilduse tunne
Motivatsiooni kaotus
Üha küünilisem ja negatiivsem maailmapilt
Vähenenud rahulolu ja saavutustunne
Käitumuslikud tunnused:
Kohustustest taganemine
Enda isoleerimine teistest
Tegevuste edasilükkamine ja asjade tegemine võtab kauem aega
Toidu, ravimite või alkoholi kasutamine toimetulekumehhanismina
Oma pettumuste väljaelamine teiste peal
Töölt puudumine, hilinemine, varane lahkumine
Stressi ja läbipõlemise erinevus
Stressi märklause on: „liiga palju“ – liiga palju survet, mis nõuab liiga suurt füüsilist ja vaimset pingutust. Kuid stressis inimesed suudavad ette kujutada, et kui nad suudavad asjad kontrolli alla saada, siis nad tunnevad end paremini.
Läbipõlemise märklause on: „ei ole piisavalt“. On tühjuse ja kurnatuse tunne, puudub motivatsioon ja võime hoolida. Läbipõlenud inimesed ei näe sageli oma olukorras lootust positiivsetele muutustele.
Liigse stressi puhul on tunne nagu sa upuksid oma kohustuste merre, aga läbipõlemise tunne on, et oled tühjaks pigistatud nagu sidrun.
Kuigi me oleme tihtipeale teadlikud oma stressist, siis me ei pruugi märgata oma läbipõlemist.
Stress
Läbipõlemine
Liigne seotus
Lahti ütlemine
Ülitugevad emotsioonid
Tuimuse tunne
Hüperaktiivsus ja kiirustamine
Abitus ja lootusetus
Energia kadumine
Motivatsiooni ja lootuse kadumine
Võib viia ärevushäireni
Võib viia isolatsiooni ja depressioonini
Esmane kahjustus on füüsiline
Esmane kahjustus on emotsionaalne
Võib viia enneaegse surmani
Võib viia tundeni, et elu pole elamist väärt
Läbipõlemise põhjused
Läbipõlemist põhjustab sageli töö, kuid kõigil, kes tunnevad end ületöötanuna või alaväärtustatuna, on oht läbipõlemiseks. Läbi võib põleda nii kontoritöötaja kui ka lapsega kodus olev ema. Läbipõlemist ei põhjusta aga üksnes stressirohke töö, ega liiga palju kohustusi. Sellele aitavad kaasa muud tegurid, sealhulgas elustiil ja isiksuseomadused. See, kuidas sa maailma näed või oma vaba aega sisustad, mängib sama suurt rolli, kui erinevad asjaolud tööl või kodus.
Tööst tingitud läbipõlemise põhjused
Vähene või puuduv kontrolli tunne oma töö üle
Tunnustuse puudumine hea töö eest
Ebaselged või liiga kõrged ootused
Liiga rutiinne või monotoonne töö
Kaootiline ja pingeline tööõhkkond
Elustiilist tingitud läbipõlemise põhjused
Liigne töötamine, ilma et oleks piisavalt aega suhelda või lõõgastuda
Lähedaste toetavate suhete puudumine
Liiga paljude kohustuste võtmine ilma teiste abita
Ei saa piisavalt magada
Isiksuseomadused, mis võivad läbipõlemisele kaasa aidata
Perfektsionism: miski pole kunagi piisavalt hea
Pessimistlik vaade iseendale ja maailmale
Kõrge kontrollivajadus ja vastumeelsus delegeerida
