Ostukorv

Category: Elu

  • Üksikvanema 4 väljakutset

    Üksikvanema 4 väljakutset

    Ökokülades arvestatakse parajaks “kordajaks” ühe lapse kohta kolm täiskasvanut. Olles oma esimese lapse uhke vanem, saabub üsna pea arusaam, miks (ja et!) see nii ongi. Tavalises tänapäevase ühiskonna peres pole aga nii palju abikäsi võtta ja tihtipeale on vanemaid isegi ainult üks. Laps rikastab meie elu to-hu-tult, ometi on üksi lapse kasvatamine materiaalselt ja emotsionaalselt suur väljakutse.

    Ja paljudel pole kahjuks isegi emotsionaalset ja finantsilist jaksu valida lahkuminek teisest vanemast, kuigi kooselu on kõigiti puntras. Iseenesest ei pea üksi olles end üksi tundma või isegi mingis võitluses olema, arukad inimesed ju ei vaidleks ega mossitaks ega karistaks teineteist emotsionaalselt. Ja eks ikka aeg-ajalt on näha paare (või hetki nende elus!?) kel ka lahus olles perekonnatunne säilinud. Ja müts maha nende ees. Sest väljakutseid on – ja mitte vähe. Ja mitte väikseid. (Nimekiri pole täielik.)

    Väljakutse #1

    Suhted ja suhtlemine, enda ja lapse ja ekskaasa emotsioonid

    Seda on raske uskuda, kuidas inimesed olid ühel hetkel nii lähedased, et saada laps, aga järgmisel võivad nad olla juba vaenlased – emotsionaalses plaanis. Aga nii on. Kui toimivad erinevad aju osad. Ja see tekitab emotsioone. Ühes ja teises vanemas, tekitab ka lapses ja emotsioonide väljendamine ja allasurumine leiab igasuguseid viisakamaid ja kohutavamaid vorme.

    Sageli läheb pingeid ajapikku vähemaks, kui aga peresüsteemis midagi muutub (keegi leiab uue kaasa, kolib või vahetab töögraafikut ja seega ka lapse graafikut või muutub sissetulek vms), tuleb uus “torm”.

    Võti: lähtuge lapse huvidest ja heaolust

    Ma tean, et seda on kergem öelda kui teha, sest kõik tunded löövad pea kohal kokku, aga mis saab veel olulisem olla, kui lapse heaolu?

    Näiteks lapse “graafik” on vist üks esimesi asju, mis vanematel omanditundega seotud, aga asi pole vanemas ja tema “õiguses” poolele ajast, vaid ikka lapses ja tema õrnas psüühikas. Kes meist, täiskasvanutest, tahaks muudkui kolida ja ümber ja tagasi kolida? Tegelikult ju ei tahaks, kuigi esialgu võib see tunduda vaheldusrikas ja tore meelelahutus.

    Väljakutse #2

    Aeg. Aeg üldse. Aeg tööl. Aeg logistikaks. Aeg majapidamistöödeks. Aeg lapsega. Aeg endale.

    Kunagi märkasin reisimisega sellist seaduspära, et kui oli raha, siis polnud aega reisile minna ja kui oli aega, polnud reisimiseks piisavat sissetulekut. 

    Samamoodi tundub see emaks olles.

    Kui on aega, siis pole raha ja kui on raha st tööd, siis pole aega.

    Ja aeg lapsega on ju kõige väärtuslikum.

    Aga üksikvanemana pole see alati kvaliteetaeg. Sest lisaks päevatööle tuleb kodus koristada, parandada, pesta, toitu valmistada. Üksi kogu majapidamise eest hoolitsemine on päris suur koorem, mida kanda. Peab olema hea planeerimisoskus. Mängutoa broneerimine sünnipäevaks. Ilmale vastavad riided lasteaeda. Uued jalanõud ja kombekad arvestusega, et ka järgmine suurus oleks olemas. (Väga ebameeldiv on avastada, et lumi on läinud ja pole sobilikke jalanõusid õiges suuruses!). Isegi WC paberi ost tuleb planeerida, kui poes käia aja kokkuhoiu mõttes võimalikult harva ja lähim pood pole ümber nurga.  

    Võti: Planeerimisoskus & prioriteetide seadmine

    Ma kirjutan ostunimekirjad ja ka to-do listi üles, et ei peaks meeles pidama ehk oma mõtlemist sellega koormama. Ostan toidupoest varuga lapse lemmikuid toite ja nt kohukesed panen sügavkülma, et oleks võtta ka siis, kui me mõnda aega poodi ei jõua. (Lapsega poes käimisest võiks ju kirjutada eraldi artikli! Ja kuna lapsega poes käimine on ajamahukas ja nõuab distsipliini ja kannatlikkust, siis ma väldin seda nii palju kui saab.)

    Väljakutse #3

    Raha. Sissetulekud. Väljaminekud.

    Ma ei mõtle, et lapsega on tingimata eriti palju kulutusi (kuigi ka see on lihtne juhtuma, nt ostan poolaastas u 200 euro eest kasutatud riideid ja jalanõusid ja eralasteaed – see on muidugi oma valik), kuivõrd et tööl käidud aeg on aeg, mida ei saa veeta lapsega. Pärast tööd aga on õhtuks füüsiline ja emotsionaalne kurnatus päris suur. Kodus aga ootab rida tegemata toiminguid ja aeg lapse lasteaiast tuleku ja magamamineku vahel on meil näiteks ainult pisut üle kahe tunni.

    Ja muidugi on suur vahe, kas majapidamises on üks või kaks (või kasvõi poolteist) rahateenijat, kelle vahel jagunevad ühtlasi ka kodukulud (mis on tänapäeval ausalt üüratud – vähemasti Tallinna kesklinnas). 

    Suurema perega on suurem ka tõenäosus, et suurem toidupakend (mis on kokkuvõttes odavam) süüakse lõpuni ära. Meil lapsega on väga erinev dieet, nii et ostan talle näiteks lati mahe-suitsuvorsti 5€ ja kolmandik sellest kuivab ära enne, kui ta seda süüa jõuab.

    (Siinkohal selgituseks – miks peaks lapsele üldse suitsuvorsti ostma? – Aga meil on selline asi, et ta sööb kolme või nelja asja ja siis ma ostan neid, mida ta ka reaalselt sööb. Sest kuigi mul on täpsed teadmised ja eelistused lapse toitumise teemal, siis kui miski ei toimi, siis väärtus on ka see, kui laps sööb midagigi.)

    Võti: On hea, kui lapse teine vanem toetab rahaliselt

    Ja eriti hea, kui selle summa/põhimõte on kokku lepitud ja seda ei pea iga kuu uuesti küsima või kokku leppima või mis veel hullem – tõestama või paluma. Ma tean, et mõnikord tõstab uhkus pead ja mõtteid on: “Ma saan hakkama.” Muidugi saad, aga see võib olla naaatukenegi kergem sulle ja kõigile. 

    Väljakutse #4

    Energia, tähelepanu, kannatlikkus kui piiratud ressursid

    Uuringud on kinnitanud, et nt kannatlikkus on piiratud ressurss. Kui ta on otsas (ja ta saab!) on rohkem (palju rohkem!) tõenäosust ärrituda ja seda ka teistele välja näidata. Lisaks on lihtsam nõrgaks minna st nõudlikkus väheneb, ei jaksa “võidelda” ei enda isude-ihade-emotsioonide kui ka teiste omadega. Näiteks võib nii õhtul tuba koristamata jääda või siis laps hilisemaks sõbraga õue jääda (suvel oli kauemaks õue jäämine lausa epideemia!), sest lihtsalt ei jaksa kamandada, kärkida, kontrollida.

    Üksi lapsega tegeledes jääb ka tähelepanu lapsele paratamatult vähemaks. Kui sa pead koristama ja keetma ka, siis on õhtud tegelikult väga lühikesed.

    Võti: Küsi abi ja võta aeg endale.

    Kui sul on suurem sissetulek, siis küsi tasulist abi, osta robottolmuimeja vms. Kui sul on väiksem sissetulek, katsu leida sugulasi või leppida kokku mingi mittefinantsiline vahetus. Võta aega ka lihtsalt enese laadimiseks.

    Näiteks vahetame naabrinaisega laste valvamise kordi: kord tema metsa ja mina lastega, kord mina metsa ja tema lastega. Meil on lihtsalt mets nii lähedal, et kokku ei lähe jalutamisele rohkem kui pool tundi. See võib ka olla vann heade lõhnadega või tantsimine lemmikmuusika järgi, mingi mõnus amps või jook või mis iganes sulle rõõmu teeb ja puhkusehetke annab ja see ei peagi olema mingi väga pikk paus. Lihsalt on vaja muutuda korra peadirektori/komandöri/peakorraldaja ametikohalt spaanautlejaks või ise lapseks. Kasvõi salaja. Kasvõi viieks minutiks. Isegi kui see tundub võimatu. Sest tasakaal on nii habras ja see on sinule üles ehitatud.

  • Kuidas muuta harjumusi?

    Kuidas muuta harjumusi?

    Kõigepealt tuleks küsida endalt: miks? Miks ma soovin uut harjumust juurutada? Valu vältimine ja mõnu poole liikumine on inimese peamised motivaatorid. Mõtle mõlemad pooled läbi: mis sind tõmbab ja mis tagant lükkab. Huvitav on see, et paljusid meist motiveerib hirm rohkem kui positiivne eesmärk või unistus. Seepärast oleks ka oluline enda jaoks läbi mõelda, mis saab, kui ma ei juuruta seda harjumust sisse. Näiteks et leian end järgmisel aastal samast kohast. Ei ole toimunud edasiliikumist.

    Küsimustele vastab harjumuste arhitekt Romet Preismann.

    Kuidas harjumused toimivad?

    Harjumused toimimivad kindla mehhanismi järgi, mis koosneb kolmest etapist. See mehhanism annab meile vastuse, kuidas toimivad nii positiivsed kui ka negatiivsed harjumused, ning kuidas on võimalik uusi juurutada.

    • Esimene oluline tegur on päästik, milleks võib olla mingisugune mõte, keskkond, mõtete jada, keegi inimene, teine harjumus, mis päästab lahti selle harjumuse.
    • Teine punkt on harjumus, rutiin ise.
    • Kolmas punkt on auhind ehk siis mida me mentaalselt,  emotsionaalselt või füüsiliselt saame selle harjumuse tegemisest.

    Päästik on uue harjumuse tekkimiseks väga oluline, et me mäletaksime, millal uut harjumust tegema hakata. On selleks siis mingisugune sticky note, mingi kindel kellaaeg, meeldetuletus telefonis, mingi juba sisseharjunud tegevus, näiteks hammaste pesemine, duši all käimine. „Ma teen xxx pärast duši all käimist“. „Ma teen xxx hambapesu ajal“ või pärast hammaste pesemist. Väga hea päästik on juba olemasolev harjumus, sest sellega on lihtne siduda uus positiivne harjumus.

    Mis on enim levinud harjumus, mida võiks muuta ja kuidas seda teha?

    Öeldakse, et nii kuidas algab meie päev, selliseks kujuneb ka meie päev. Ning meie päev on meie elu miniatuuris. Väga oluline on see, kuidas me igapäevaselt oma päevi veedame ja päev algab hommikuga. Oluline, et oleks mingi hommikurituaal, näiteks: spirituaalne praktika, mediteerimine, veejoomine, trennitegemine, hommikulugemine või hommikul kohe millegi kirjutamine. Mingi kindel rituaal, mis annab päeva energiat ja häälestab positiivsele lainele.

    Siinkohal tuleme jälle tagasi selle juurde, et loomulikult kõige esimene asi on mõelda enda jaoks läbi , miks me seda tahame teha. Mis siis, kui me seda teeme ja mis siis, kui ei tee seda? Kui “miks?” läbi mõeldud ja otsus enda peas lahti mõtestatud, tuleb protsessi kõige raskem osa. Pidada vastu ja jääda oma otsusele kindlaks, kuniks uus hommikurituaal on saanud osaks meist ja selle tegemine on saanud täiesti automaatseks ja alateadlikuks harjumuseks.

    On siinkohal ka oluline, et see muutus ei oleks hommikul kohe tund aega meditatsiooni ehk et alustada kasvõi meditatsioonimuusika kuulamisest?

    Just, väga oluline ongi teha see alguses endale võimalikult lihtsaks, et mul oleks raske seda mitte teha. Ka see pole küsimus, kas päev jääb vahele, vaid millal “elu tuleb vahele” ja päev jääb vahele. Mõistlik on alguses rõhk panna harjumuse tekkimisele, ning siis, kui uus rutiin on juba automaatsem, alles siis hakata mahtu kasvatama. Ja oluline on ka läbi mõelda enda jaoks see strateegia, kuidas toimida, kui päev või kaks jääb vahele, et me ei tunneks süütunnet ja tuleksime selle rutiini juurde uuesti tagasi ja alustaks uuesti.

    Foto: Jake Farra

  • Meditatsiooni 7 head mõju

    Meditatsiooni 7 head mõju

    Ilmselt on sulle siin-seal silma jäänud, et väga ambitsioonikad, edukad, mitmekülgsed ja tiheda ajakavaga inimesed mediteerivad. Olen ka Eestis paaris grupis küsinud, kui paljud mediteerivad regulaarselt – mitte keegi. Vähemaltt nendes gruppides.

    Mediteerimise lihtsus ja käepärasus (sul pole vaja muud kui iseennast! Ja minimaalselt 10 sekundit aega) pole ilmselt veennud, et need võimsad kasud, millest mediteerimisega seoses räägitakse, oleks reaalsed. Ja mediteerimine tundub küllap ka imelik ikka veel liiga paljudele. Üks viis on seda vaadata kui loomulikku hügieeni. Sisemist.

    Mitmed uuringud on tõestanud, et iga päev vähemalt 20 minutit mediteerimine paari nädala jooksul on piisav, et hakata märkama meditatsiooni häid mõjusid. Millised need on?

    1. Keskendumisvõime, loovus ja mälu paranevad
    2. Stressitase alaneb ja immuunsüsteem tugevneb
    3. Depressioon, ärevus väheneb ja heaolutunne suureneb
    4. Une kvaliteet paraneb
    5. Energiatase tõuseb
    6. Väheneb emotsionaalne söömine ja teiste sõltuvuste vajadus
    7. Valu leeveneb

    Seega meditatsioon aitab püsida tervena, tunda end õnnelikumana ja parandada oma tulemuslikkust nii füüsiliste kui vaimsete ülesannetega toimetulemisel.

    Ja kuidas siis mediteerida?

    Üks lihtsamaid meditatsioone on selline:

    1. Istu sirge seljaga
    2. Pane käed reitele või põlvedele, peod ülespoole, sõrmed lõdvestunult
    3. Sule silmad
    4. Hinga loomulikult, naturaalselt, automaatselt
    5. ja ole tähelepanuga oma hingetõmmete juures
    6. Jätka minut või rohkem, kuidas tunned soovi. (Kui see tunne meeldib sulle, siis pikenda tasapisi iga päev, lisades minuti või pool. Võid ka kuulata muusikat, aga silmad kinni ja tähelepanu hingamisel. Tuleb mõte – tähelepanu tagasi hingamisele.)
    7. Lõpetuseks hinga korra või paar sügavamalt ja ava aeglaselt silmad ja mine oma päevaga edasi 🙂
  • Hiina meditsiinist inspireeritud 10 nippi, kuidas sättida end sügisega harmooniasse

    Hiina meditsiinist inspireeritud 10 nippi, kuidas sättida end sügisega harmooniasse

    Kui elame loodusega harmoonias, märkame, et loodus hakkab sügisel aeglustuma, sissepoole tõmbuma, puhkusele minema. Seda on hea teha ka meil. Natuke pikemalt magades, soojendavaid toite süües ja pisut rohkem iseenda hingeelule keskendudes.

    Kõige parem viis püsida terve hiina meditsiini järgi on õppida iga aastaaja loomuse kohta ja püüda selle meeleoluga harmoonias ka ise elada. Sügisel märkame, et loodus võtab hoogu maha, tõmbub koomale, valmistub puhkuseks ja meilgi on hea teha sedasama. Magada pikemalt, süüa soojendavaid toite, pöörata tähelepanu endas toimuvale. See on aeg, mil chillist ja muretust suvetundest saab sügisene asjalikkus ja enesessetõmbumine. 

    Hiina meditsiini järgi on igal aastaajal oma organ, emotsioon, une pikkus, tegevused ja sobilikud toidud.

    Kuidas sättida end sügisega harmooniasse?

    1. Toeta oma kopse ja seedimist

    Hiina meditsiinis on iga organ seotud emotsiooniga ja kopsude emotsioon on kurbus ja lein. Kopse seostatakse selge mõtlemise ja suhtlemisega, avatusega uutele ideedele, positiivse enesehinnanguga, võimega lõdvestuda, minna lasta ja olla õnnelik. Kui kopsud on tasakaalust väljas, on raske toime tulla kaotuse ja muutustega ning kurbus on justkui sees. Kopsud on seotud ka kiindumisega – kui sul on raske lahti lasta inimestest, asjadest, kogemustest või veedad sa palju aega minevikule mõeldes, kurvastad ja nukrutsed, siis võib see viidata kopsuenergia nõrkusele ja viia isegi depressioonini.

    Igal organil traditsioonilises hiina meditsiinis on kaaslane – üks on yin ja teine yang. Kopsude yang kaaslane on jämesool ja nad töötavad koos, et hoida kehas tasakaalu.Kopsud vastutavad uue vastuvõtmise eest, jämesool aga laseb jääke välja ja vabastab meid kõigest, mida organismil pole vaja. Emotsionaalselt ongi see põhjuseks, miks sügis on hea aeg vaadata üle kõik, mis ripub sinuga kaasas – see on aeg, mil lahti laskmine on loomulikum. Inimestel, kellel on pidev kõhukinnisus, võib olla raske lahti lasta ka muust oma elus.

    Kuna kopsud on seotud kurbusega, siis kopsud võivad kahjustada saada nendest tunnetest ülemäärases koguses. Samuti kui kopsudega on pikemaajaliselt probleeme, võib see viia kurbusetunneteni.

    2. Hoia end soojas

    Jahedamad ilmad annavad märku, et vahetaksime suvise kerge garderoobi soojemate riiete vastu. Mässi end sooja salli, on ju tuuled salakavalad, ja tee enda jaoks õues käimine mõnusamaks pehme salli ja kampsuniga üleriiete all.

    3. Hinga sügavalt

    Üks parimaid viise kopse tugevdada on hingata sügavalt. Enamik meist kasutab igapäevaseks hingamiseks tavaliselt 10% kopsumahust ehk umbes pool pooleliitrisest joogipudelist. See aga mõjutab meeleolu, mälu, energiataset ja immuunsüsteemi. Teadlikult ja tähelepanuga hingates rikastame oma rakke (ja ka aju) hapnikuga. Värskes sügiseses õhus jalutamine ja oma kopsude täielikult õhuga täitmine on üks parimaid kingitusi kehale!

    Igapäevane hingamisarjutus:

    hinga läbi nina sisse, hoia 5 sekundit ja hinga läbi suu välja

    3 korda järjest

    3 korda päevas

    4. Jaluta

    Jalutamine on üks parimaid viise oma kopse toetada (aju, luid, loovust, kõike tegelikult!). Loodusega kokku sulamine on meile loomulikult tasakaalustav ja selleks pakub sügis võrratult võimalusi alates seenel käikudest, värviliste lehtede korjamisest kui ka lihtsalt tormise tumeda mere ääres jalutamiseni või kõdulõhnalises metsas uitamiseni.

    5. Lõpeta vanu ja alusta uusi projekte

    Sügis on organiseerituse aeg, iseenda piiride seadmise ja kaitsmise aeg, tagasitõmbumise aeg, kus suve väljapoole suunatud energia hakkab koonduma sissepoole. On hea aeg lõpetada projekte, mida alustasid kevadel või suvel ja nautida oma töö vilju ning alustada uusi projekte, mis on rohkem iseendale suunatud, oma kehale, iseenda tundmaõppimiseks ja sissepoole vaatamiseks.

    Kopsude energia on lahtilaskmise energia nii et sügis on hea aeg, et lasta minna kõigel, mis hoiab meid tagasi või millest armastame kinni hoida, kuid mis meid enam ei teeni. Nii saab teha ruumi uutele kogemustele, mis annavad võimaluse õppida ja kasvada.

    6. Kokkuvõtete aeg

    Sügis on hea aeg teha kokkuvõtteid oma elus, ümber organiseerida, lahti lasta ja teha ruumi uuele. Seda nii materiaalses maailmas kui ka emotsionaalsel tasandil. Vaata üle oma riidekapp ja anneta rõivad, mida sa pole enam ammu kandnud. Kustuta arvutist või telefonis vanu faile, ühesuguseid videosid ja fotosid. Sellest tuleb kergendustunne ja seegi toetab meie kopse.

    7. Lase minna negatiivsusel oma elus

    Eks negatiivsuse ja emotsionaalse mürgi minna laskmisel on elus alati hea aeg, aga eriti hea on seda teha sügisel. Me teame sageli, mis on need negatiivsust kütvad olukorrad, paigad, kes on need inimesed, millised tegevused või meediakanalid ja sageli tundub, et neid muua pole meie võimuses. Küll aga saab püüda neid vältida nii palju kui võimalik. Negatiivsus võib olla väga hävitav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja sellest eemale hoidmine on üks viis elada paremat elu. Millised inimesed, kohad, tegevused annavad sulle hea tunde?

    8. Maga kauem

    Üha vähenev päevavalgus annab meile märku, et on aeg veeta rohkem aega voodis.

    9. Eelista soojendavaid toite

    Hakka vähem sööma jahutavaid toite nagu kurk, arbuus, salatid ja toortoit ning kasuta juurvilju, pikenda roogade küpsetus- (või hautamis-) aega ja toida end, et hoida oma immuunsust. Hautised ja supid on mõnusad sügisesed road, sest nende valmistamisaeg on pikem ja neid on lihtsam seedida.

    Lisa toitudele küüslauku, ingverit ja sibulat (mina praen neid hakitult oliiviõlis näiteks supi- või hautise põhjaks ja valan peale keedukannust kuuma vett ja lisan siis erinevad köögiviljad, lõpuks soola ja valmis!). Soojendavad on näiteks ka kaneel ja pipar, mida saab toitudele (kaneeli ka soolastele) vabalt pisut lisada.

    10. Väärtusta ennast

    Aeg pakkuda endale armastust iseenda vastu, et mitte otsida enese väärtusele kinnitust ja tunnustust endast väljastpoolt, vaid olla rahulolevas veendumuses, et meil on olemas kõik, mida meil on tarvis, et olla täiuslikud ja terviklikud.

    Fototänud: Ruudu Rahumaru

  • Teadlik nomaad

    Teadlik nomaad

    TEKST KATRIN HAIBA
    FOTOD PAUL DIEHL, CORTNEY ARMITAGE

    Talve ja varakevade veedan koos abikaasaga Mehhiko läänerannikul purjeka peal elades – surfates, seilates, netipõhist tööd tehes ja kohaliku rannaküla La Cruzi elus kaasa lüües.

    Suvekuud oleme veetnud New Yorgis tööd tehes ja oma sealset kodumaja korras hoides. Augusti teine pool ja september kuuluvad mu kalendris kodumaale – külastan sõpru ja sugulasi, põimides vahele loovaid töökohtumisi ja loodusretki. Varasügis on Eestis nii mõnus ja mahlakas – mulle meeldib metsasseeni ja marju noppida ning ema talu ja isa aia värskeid saadusi süüa. Oktoobris olen jälle tagasi New Yorgis. Sügis on sealkandis pikalt soe, saan töiste toimetuste kõrvalt Atlandi ookaeni lainetes surfata ja linna lähedal mägedes matkata. Ja pärast jõule sätime end jälle Mehhiko poole teele, nagu soojal maal talvituvad rändlinnud.

    Viimased kaks aastat oleme Mehhikosse reisinud autoga, see on meie New Yorgi kodust üle 5000 km retk. Eelistan seda lennukiga sõitmisele, kuna aeglasemalt ja spontaansemalt mööda maanteid kulgedes kogen kohalikku loodust ja elu-olu palju ehedamalt ja saan ka aimu maastiku mastaabist: kilomeetrite kaupa kaktusi ja kõrbe, taamal kõrguvad mäed – see tekitab võimsa elamuse, paneb hinge unistama ja sisemise tundmatuse piire seirama.

    Elu nagu seiklusjutt

    Juba lapsepõlves oli mu lemmiklektüür sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“, vihmastel novembriõhtutel unistasin kaugetest maadest ja meredest. Kui keskkoolis tekkis võimalus vahetusõpilasena Ameerikas silmapiiri avardada, tundsin, et maailma väravad ongi mu ees valla. USAs kohtasin eksistentsiaalfilosoofia loengus oma tulevast abikaasat, New Yorgist pärit Matthew’d. Temagi on üsna seiklusaldi loomuga ning koos hakkasimegi plaane punuma, kuidas ellu rohkem vabadust ja võimalusi tuua.

    Mul oli toona idee, et rühime algul kõvasti tööd teha, säästame raha, investeerime ja saavutame sedasi finantsvabaduse, mis tulevikus vabamat elustiili lubab. Osaliselt see idee realiseeruski: tänu ülikooli lõpuaastal ostetud Brooklyni majale on meil nüüd maine baas olemas.

    Aga ajapikku sain aru,
    et olin vabaduse mõiste enda jaoks liialt finantside külge sidunud.

    Kohtasin inimesi, kes üsna väheste materiaalsete vahenditega põnevat seikluslikku elu elasid, ja mõistsin, et olin majandusliku kindluse saavutamise ideest enda jaoks hoopis vaimse vangla ehitanud. Oma osa selles taipamises oli ka New Yorgi 2001. aasta katastroofil, kus World TradeCenter’ kaksiktornide varingus hukkus üle kahe tuhande inimese.

    Olin siis 26aastane, müttasin iga päev Manhattanil tööd teha
    materiaalse kindluse ja tulevikuplaanide nimel.

    Paar päeva pärast 11.septembrit tööle naastes tundus kogu see rahmeldamine järsku üsna mõttetu.

    Linn oli täis kleebitud plakateid, mille abil omaksed püüdsid kadunud pereliikmeid leida. Plakatitelt vaatasid vastu noored minuvanused näod.

    Paraku oli selge, et enamik neist polnud mitte kadunud, vaid surnud.

    Vaadates neid sadasid pilte noortest, kelle eluküünal väga ootamatult kustunud oli, jõudis mulle kätte jahmatav teadmine, et minugi elu on üürike ja kunagi ei või ette teada, millal maine teekond lõpeb. 26 aastasele üsna võõrad mõtted… seda enam mõjusid need külma duši ja raju äratuskellana. Sain aru, et ei saa oma unistuste elu ähmasesse tulevikku edasi lükata (stiilis “siis hakkan tõeliselt elama, kui esimene miljon käes“).

    Paar kuud pärast seda tulingi täiskohaga töölt ära. Ega ma teadnud veel, mis edasi saab, aga tundsin, et pean oma elu aja ja ruumi enda jaoks tagasi võtma. Sellest saadik olengi vabakutselisena elanud, teadlikult aega võtnud isiklikuks arenguks ja õpinguteks, seiklusteks, sõprade ja pere seltsis viibimiseks ja ka niisama mõtisklemiseks. See teekond pole olnud alati kerge ega sirge, aga ma ei kahetse hetkegi, et tavapäraselt edurongilt maha hüppasin ja oma käänulist rada mööda uitamist alustasin.

    Viimastel aastatel on rõhuasetus üha enam välistelt seiklustelt sisemaailmas uitamise poole kaldunud… avastamisrõõmu jätkub ja raha kulub sellistel rännakutel eriti vähe.

    Mulle meeldib väga üks Fred Jüssi ütlemine: „Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda.“

    Üheksa ametit

    Kui mult küsitakse, mis tööd ma teen, on vastamine minu jaoks veidi keeruline. Tihti ütlen naeratades: „Hunt Kriimsilmal on üheksa ametit.“ Olen suutnud oma elu tasapisi sedasi sättida, et teen palju n-ö asukohavaba tööd: kirjutan, tõlgin, teen astroloogilisi sünnikaardikonsultatsioone ja korraldan vaimseid seiklusreise. Olen juba 17 aastat vabakutseline, saan ise oma graafikut sättida: kui on head surfilained, saan tööasjad kas enne või pärast meres mässamist ära teha. Viimasel ajal olen julgemaks muutunud oma nn alternatiivsematest tegevusaladest rääkides ja ütlen nüüd vahel ametiteemalisele küsimusele vastates: „Olen poole kohaga nõid.“

    Kogu selle vaimse tegevuse tasakaaluks on mul ka päris praktilised ja maised oskused: koos abikaasaga majandame me oma New Yorgi äärelinnas asuvat 120aastast ridaelamut. Renoveerime seda ökoloogilisemaks ja ökonoomsemaks ning üürime osa pinda ka välja. Üüritulu aitab vabakutselise elu kõikuvaid sissetulekuid stabiliseerida. 

    Mulle tundub, et tänapäeva muutlikus maailmas on paindlikkus ja mitmekülgsus sama hinnalised kui spetsiifilised oskused. Minu jaoks on oluline universaalsus – siis kaob ebakindluse tunne, et mu erialal pole mingil perioodil tööd. Osa oskusi kanduvad ühelt töölt teisele üle, aga lisaks olen alati valmis ka midagi uut õppima. Õpin üsna kiiresti, olen avatud ja paindlik ja üldse mitte pirtsakas.

    Tunnen, et oskan alati teha midagi kasulikku, mis mind ära toidab.

    Ajapikku olen avastanud baastasandil usalduse Elu vastu – seni, kuni universumil on vaja mind sellises vormis, nagu ma praegu olen, siia maailma panustama, on mu maise elu baasvajadused kaetud, kui vaid ise liiga laisk ei ole.

    Kulgemise kutse

    Reisides olen avastanud, et mulle meeldib pigem aeglane kulgemine,
    ühes kohas pikemalt viibimine ja ka samasse kanti aasta-aastalt naasmine.

    Naudin ka ilma kindla marsruudita reisimist, sihtkohtade valimist pigem sünkroonsuste ja sõprussuhete põhjal. Sedasi kujunes mu suhe Mehhikoga: mul polnud kunagi kindlat plaani, et pean Mehhiko ära nägema, aga saatuse tahtel juhtus just Mehhiko läänerannikul Puerto Vallarta lähedal olema müügis selline vana vapper purjekas, mis mulle meeldis ja mu mehe tehnilistele parameetritele vastas.

    Purjekat putitades veetsime siin plaanitust palju kauem aega. Mitmeid aastaid samasse rannakülla naastes sai tasapisi selgeks hispaania keel, tekkisid ka kohalikud sõbrad-tuttavad. Iga aastaga avanes see koht mulle üha sügavamalt ja südamlikumalt… ja avanes ka mu enese süda mulle seni võõraste inimeste ja kultuuri suhtes. Mehhiklastelt olengi õppinud eelkõige hingesoojust ja huumorit, kannatlikkust elu kõverkäikude suhtes ning oskust iseenda üle naerda. Vahel lausa kadestan siinse rannarahva lapselikku lustakust – hommikuti kuulen sadamas tihti, kuidas täiseas kalurid ja kaptenid kõva häälega naerda mugistavad, pildudes omavahel poisilikult jaburaid kilde.

    La Cruzis veedetud aastad on mu põhjamaist kanget natuuri parasjagu sulatanud. Loodusega olen juba lapsepõlvest saati loomuliku ja lihtsa hingekontakti saanud, aga inimeste suhtes on just reisimine ja teistes kultuurides elamine mu südant valvavate müüride väravaid üha enam avanud.

    Öeldakse, et reisides võtad ikka kogu oma sisemise pagasi kaasa ja et iseenese eest ära ei saa joosta. Osalt olen nõus, aga olen ka omal nahal kogenud, kuidas tundmatud paigad, inimesed ja situatsioonid mus endas seniavastamata tahke, oskusi ja omadusi on avanud.

    Midagi olulist muutub, kui asetad end pikemaks ajaks tavakontekstist välja.

    Õnnelikuks reisimine otseselt ei tee, küll aga teadlikumaks nii omaenese piirangutest kui ka võimalustest. Nähes, kuidas Mehhiko sadamaküla elanikud tihti üsna kesistes maistes oludes ikka merest, päikesest, perest ja sõpradest nii palju rõõmu ammutavad, olen õppinud vähem elu materiaalse poole pärast põdema, perfektsionismist loobuma (nojah, see on ikka veel work in process) ning igas päevas lihtsaid imesid ja ilu leidma.

  • Mandariinide maa

    Mandariinide maa

    TEKST JA FOTOD SILVIA PÄRMANN

    „Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud – abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa ja sõja lähenedes on eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud.“ Nii kõlas filmi „Mandariinid“ sisututvustus.

    Täna on külad ikka veel tühjad, ehkki sõda on läbi ning abhaasid Gruusiast lahku löönud. Abhaasias ringi sõites, isegi pealinnas Suhhumis ringi jalutades, on raske uskuda, et kodusõda lõppes juba aastakümneid tagasi. Kõik näeb välja, nagu oleks see olnud äsja: kuuliaugud majaseinas, pommitamise jäljed, varemed, varemed, varemed.

    Ent Suhhumi rannapromenaadil jalutades on siiski tunda kunagiste luksuslike aastate hõngu ja mitte kõik eestlased ei sõitnud tagasi ajaloolisele kodumaale. Ja mandariinipuud kasvavad edasi.

    Mis maa see mandariinide maa on?

    Maailmakaardile on peidetud hulk riike nagu Abhaasia,
    mille piire ja lippu teavad vähesed –
    need on olemas peamiselt vaid nende elanike enda jaoks.

    Poleks Abhaasia Eesti külasid, poleks „Mandariine“, ei aimaks ilmselt meiegi, et selline riik maailmakaardile püüab saada – seda üsna samast ajast, kui Eesti end taas iseseisvaks kuulutas.

    Sellised peidetud riigid trükivad tihtipeale isegi oma raha ja postmarke, väljastavad viisasid ja passe – vahel isegi biomeetrilisi –, korraldavad valimiskampaaniaid ja toimuvad valimisedki. Aga mitte keegi ei märka. Õigemini, mitte keegi ei tunnusta. Mõelda, ka Eesti oleks võinud olla üks neist…

    Montevideo konventsioon ütleb, et piirkonnast riigiks saamiseks peab olema alaline elanikkond, kindlaksmääratud territoorium, valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega.

    Sageli sellest aga ei piisa. Abhaasia on riik vaid nime poolest.

    Ent selles paralleelmaailmas,
    kus puudu on rahvusvahelisest tunnustusest ja ÜRO liikmestaatusest,
    ei ole puudust inimestest, visioonidest ja unistustest.

    Kusagil vanade mälestuste, tühjade majade ja silmapiirini ulatuvasse Musta merre kadunud tuleviku vahel on aga argipäev, mis on kõike muud kui nukker ja hall.

    Kunagine ihaldusväärne kuurortlinn Suhhumi
    on oma glamuurist peaaegu kõik kaotanud.
    Abhaasias ringi sõites jääb mõnel pool mulje, nagu oleks kodusõda just äsja lõppenud.
    Palju on varemes ja hüljatud maju.
    Ka kohtades, kus elamine või äri pidamine tundub väga ihaldusväärne.
    Ehkki Venemaa raha eest on renoveeritud hulk hooneid ja ehitatud korralikke teid,
    laguneb „riik“ kiiremini, kui seda üles ehitada jõutakse.
    Suhhumi rannapromenaad võiks köita palju rohkemaid turiste,
    ent tunnustamata riiki reisimine on mõnevõrra keeruline.
    Musta mere delfiinid pidid olema kõige sõbralikumad.
    Hüljatud olemisega jahtklubi kohvikus naeratab üks harvadele külalistele tõesti siiralt.
    Abhaasia lopsakas loodus peidab kõik varemed peagi enda alla.
    Haruldane hetk. Maal on inimestel oma aias ja põllul töötamisega tavaliselt nii kiire, et naabrimehega niisama lobisemiseks jääb päeval aega harva.
    Pärast päikeseloojangut on muidugi teine lugu – siis on aega lauas istuda.
    Lagunemise poeesia.
    Tipptund Abhaasia moodi. Päikeseloojangul annavad kõik
    koju suunduvatele lehma- ja lambakarjadele teed.
    Segase staatusega riigis vaadatakse abi oodates ikka Venemaa poole.
    Vene passi said 2002. aastal kõik, kes tahtsid. Ja peaaegu kõik tahtsid.
    Venemaa ehitab teid, remondib teatreid, maksab pensioni.
    Nii pole üllatav, et perepilte asendab Putini foto.
    Georgia – või siis Abhaasia – ja Venemaa piiriks Musta mere rannikul on Phsou jõgi. Kui piiripunktist mööda jõe kallast pisut põhja poole sõita, tulevad vastu külad, mis on kaardil märgitud nimedega Psou ja Psouhua, kohalik rahvas tunneb neid aga endiselt Salme ja Sulevina, mis rajati aastail 1884 ja 1885.
  • Naine, kelle päevas on 48 tundi

    Naine, kelle päevas on 48 tundi

    Imetlusväärse otsustavuse ja kergusega toimetab Katrin Arrak Haapsalus oma kristalli- ja esoteerikapoes nimega Hetkepüüdja. Nagu iga väikeettevõtja, on ka tema korraga nii poe omanik, juhataja, ostu-, müügi- ja personalijuht, raamatupidaja, klienditeenindaja, koristaja, turvamees, autojuht ja ehitaja. Selle kõige kõrvalt leiab ta aega tegeleda ka paljude huvitavate hobidega.

    Sain Katriniga tuttavaks viis aastat tagasi ühes Haapsalu taimetoidukohvikus, kuhu me mõlemad suvisteks abilisteks olime tulnud. Siis võlusid mind Katrini suured siirad silmad ja naiselikkus. Ma poleks iial osanud ette kujutada, milline vägi ja seiklused temas peituvad! Kui mõni aeg hiljem juba Katrinit tundma olin õppinud, sain aru, et ei jõuaks iial ära imetleda tema andeid, jagamis- ja tegutsemisrõõmu ning pealehakkamist. Seda on kõrvalt nii huvitav vaadata, kuidas tal tuleb idee ning loomejõud lihtsalt lükkab ta ilma pikema kaalumiseta liikvele. Ta ise ütleb ka, et tunneb impulssi ning see aitab tal asjad ära teha. Lisaks ei karda ta kinni haarata kõikidest meeldiva või põnevana tunduvatest võimalustest.

    Üks, mis meid Katriniga ühendab, on suur kiindumus Haapsalu linna. Katrin on tegelikult pärit Tartust, kuid kui ta kunagi ammu Haapsallu kaheks nädalaks puhkama tuli, siis enam minema ei pääsenud. “Haapsalu on kohe selline koht, mis tõmbab endasse. Siin on mingi seletamatu ja nähtamatu teistmoodi energia,” püüab Katrin panna sõnadesse tunnet, mida on ilmselt paljud Haapsalu-sõbrad tundnud. Katrin on kunagi elanud mõned kuud ka Tallinnas, kuid see ei sobinud talle ning ta hoidis ennast võimalikult mere ja roostiku lähedale. Ta on elanud ka Ameerika Ühendriikides ja Rootsis, kuid Eesti väikelinna hubasus on siiski kõige kodusem.

    Paljude eestlaste jaoks on Haapsalu vaid imeline suvekuurort, kuid aastaringselt kohapeal elades näeb laiemat pilti. Nii on Katrin võtnud südameasjaks ergutada Haapsalu turismi ka külmemal ajal. „Pisikese algatusena taaselustasin viis aastat tagasi proovitud ürituse „Õhtu vanalinnas“. Selle idee sain ma Portlandis, kus on First Friday ürituste sari – galeriid  ajastavad oma näituste avamised ühele päevale, millest kujuneb külastajatele tore jalutuskäik galeriist galeriisse. Kuna Haapsalus nii palju galeriisid ei ole, siis mõtlesin, et miks mitte teha jalutuskäik ärides. Ettevõtmine läks korda ja edasi on teemat vedanud juba turismikorraldajad.“

    Katrin kasvas üles maalikunstnike perekonnas. Nii on loovus ja selle väljendamine talle sügavalt sisse juurdunud. Lapsepõlves olevat Katrin igal võimalusel ema Tartu Raekoja platsil asuvasse juveelipoodi vedanud. “Küll mulle meeldis seal aega veeta! Sageli sain ka mõne odavama ehte emalt välja lunida. Siis ma sorteerisin ja kogusin neid. Mul oli ka lapsepõlves suur unistus. Väga sageli enne magama jäämist soovisin, et hommikul, kui ärkan, oleks laegas kaunite ehete ja vääriskividega mu voodi all. See lugu oli mul kauaks ununenud, kuni ühel hetkel avastasin, et olen oma lapsepõlveunistuse täitnud. Küll ei ole nad mul voodi all, vaid kõigile jagamiseks,” rõõmustab Katrin.

    Kolm aastat tagasi sündinud poele olevat Katrin sobivat nime pikalt ja intensiivselt nuputanud, aga ei tulnud ühtegi toredat ideed. „Ühel hetkel mõtlesin, et ei jaksa enam, lähen parem kohvikusse. Nii kui maha istusin, torkas pähe nimi Hetkepüüdja!“ meenutab Katrin ja avab nime sisu: „Minu jaoks tähendab see pidevat meedetuletust püsida hetkes, hetki tabada ja püüda. Nii nagu Eckhart Tolle on öelnud, et mitte midagi ei toimu minevikus ega tulevikus, vaid ainult praegu. Oluline on kohalolu käesolevas hetkes.“

    Tahtmist elu imelisi hetki püüda võis Katrinis leida juba päris noorena, kui ta läks õppima fotograafiat. Lisaks lõpetas ta ka muusikapedagoogika eriala, kuid peale kooli kummalgi alal tööle ei asunud. Võttis hoopis aega iseendale ja jälgis elu kõrvalt.

    Ta avastas, et nii ta ise kui ka kõik teised inimesed on nagu oravad rattas – elavad töö nimel ning ilma tiheda graafikuta ei oskagi midagi eluga peale hakata. Selle tähelepaneku najalt tegi ta fotonäituse „Oma aeg“, kus iga foto kirjeldas kolmeliikmelise perekonna argipäeva igat tundi. Fotodelt koorus kurb tõde, et inimestel pole üldse aega iseendale, mis tähendab, et suure rügamise taktis elatakse kui pimedad ning elu möödub seda tõeliselt tähele panemata.

    Sellele avastusele vaatamata läks ta siiski tööle ning toimetas poolteist aastat graafilise disaini alal. Kuigi töö meeldis, oli palgatöö rutiin ruineeriv: ta tundis ennast liialt kammitsetuna ja tühjaks pigistatuna. Ühel päeval tegi töökaaslane ettepaneku hakata viltima. Kuigi viltimine oli tollal huvitav uudne teema, tõrkus Katrini ego algul selle vastu. Kuidas nüüd kunstnik hakkab käsitööd tegema!? Kuid kõik see värviline ja pehme ilu oli nii tore, et ta ei hoolinud sellest! Veerema läks üks põnev vildipall… Ta tuli töölt ära, hakkas viltima erinevaid rõõmsavärvilisi tooteid ja käis laatadel neid müümas. Edasi õnnestus tal saada oma looming püsivalt ühe Haapsalu käsitööpoe riiulile ning õige varsti avanes võimalus kogu pood endale saada. Sealt algas erinevate käsitöö- ja käsitöötarvete poodide sisustamise ja pidamise ajajärk. Ühest poest kasvas välja järgmine ja järgmine, kuni aeg jõudis praeguse Hetkepüüdja kätte.

    Vaevalt oli Katrin kristallipoe asutanud, kui tal tekkis mõte õppida keraamikat. Savi võimaldab Katrini jaoks tunnetuse arendamist ja materjaliga koostöö tegemise harjutamist. Ja alati on suur üllatus, kui ahjukaas lahti läheb – nagu fotode ilmutamine! Oma ettevõtlikkuses tegi ta keraamikaõpingute praktika jaoks ise savitöökoja. Kati Savikoda tegutseb siiani individuaalloomingu, töötubade ja saviringide näol Hetkepüüdja poe ruumides.

    Nii see enamasti Katrini elus on käinud: üks juhus on viinud teiseni, sekka paljude huvitavate ideede teostamist. Elu sätib teda pidevalt kokku erinevate põnevate inimestega, millest sünnivad näiteks poe ruumides toimuvad üritused: mantrate laulmise õhtud, teeringid, maalikursused… Katrin on ka ise sageli juhendaja rollis näiteks poolvääriskividest ehete või seebi valmistamise töötubades.

    Temas pulbitsev loomingulisus ja pidevate muutuste soov leiavad sageli väljendust poe sisekujunduses – riiulid saavad ümber tõstetud ja uued kaubad letti. Uksest sisse astudes on alati põnev, mis jälle teisiti on. Eriti suured muudatused toimuvad tavaliselt siis, kui Katrin on mõnelt Euroopa kivimessilt kümnete kilode kaupa uusi kristalle leidnud. (Kusjuures ta sõidab sinna ise oma bussiga, mida – või siis pigem keda – nimetab ta oma terapeudiks.) Katrini hetkede püüdmise pesa Haapsalu peatänaval on üks mõnus koht, kust inimesed kuidagi ära minna ei taha. Pood on muide lahti mitte ainult kindlatel aegadel, vaid ka siis, kui Katrinil tuju on.

    Katrin teeb ja jõuab väga palju ka tööst vabal ajal. Kevadel avastas ta enda jaoks jooksmise. Selleni jõudis ta taaskord läbi erinevate kokkusattumuste. Kui üks tavalisena näiv seik viib teiseni ja lumepall veerema hakkab, siis selline kokkusattumuste energia ongi Katrinile elus kõige põnevam. Nimelt tuli ühel päeval tema saviringi Haapsalu maanteejooksu ürituse korraldaja. Koos küpses idee teha jooksuvõistlusele meeskonna poolt ise savist karikad. Protsessi käigus veendi ka jooksmise osas võhiklik Katrin rajale tulema. Asi lõppes sellega, et küll kõndimispausidega, aga siiski – Katrin läbis 10 km, jäi ellu ja tundis ennast lisaks väga hästi. See on kindlasti Katrini üks tugevamaid omadusi – kõigega hakkama saada. Talle ei ole probleem haarata vajadusel akudrell või lõhkuda üksi maha vana ahi. Pool aastat tagasi soetas ta poodi kivipuuri ning kivide lõikamise-lihvimise masina ning õppis ise poolvääriskividest ripatseid ja võtmehoidjaid tegema.

    Vaatamata sellele, et Katrin on võimeline tegema ära kõik nn meestetööd, on temas ka kuhjaga õrnust. Kui ta ükskord mulle enda kirjutatud laulu koos klaverisaatega ette kandis, olin ma hingeliigutusest nutu äärel. Võib öelda, et kõigis tema tegevustes sisalduvad üheaegselt nii jõud kui haprus. Küllap see võib olla ka põhjuseks, miks ta avastas tango. Selle kirgliku ja filosoofilise tantsu puhul paelubki Katrinit kõige enam naise ja mehe vahelise koostöö uurimine. Lisaks on tango kui enda kehas ja igas hetkes kohaloleku harjutus. Samalaadset väljakutset pakuvad ka iluuisutamise trennid, kus osalemiseks leiab ta indu iga nädal 200 kilomeetrit pealinna ja tagasi sõita.

    Palju kirge ja kohalolekut on Katrini jaoks ka näitlemises. Nimelt on ta kaasa löönud Haapsalu Teatristuudio paljudes lavastustes, osalenud mitmetes Valge Daami etendustes ning ka filmis Igitee. Näitlemine on Katrini jaoks võimalus iseennast, oma olemist ja emotsioone tunnetada ja analüüsida. Katrin vaatab asja ka laiemalt ja leiab, et nö mõttega teater on ülioluline jätkusuutliku ja areneva elukeskkonna jaoks, pannes inimesi analüüsima ja nägema asju ootamatute nurkade alt. Kui kohalik teatristuudio tegevuse lõpetas, ei jätnud ta jonni ning tõi Haapsallu Polygoni Teatrikooli, mis nüüd sel sügisel startimas on. „Minu jaoks on see idee väga oluline, et kui midagi tahta, siis on see võimalik. Isegi teatrikool Haapsallu! Minu hingeasjaks on teadvustada ka seda, et Haapsalu ei ole ääremaa, vaid ainult 100 km Tallinnast.“

    Nii nagu erinevates lavarollides jätkub palju tundevarjundeid, meeldib Katrinile kõiges avastada ilu ja värve, et muuta halli argipäeva kirkamaks. Ilmselt seetõttu avastas ta mõni aeg tagasi, et linnuvaatlus on üks igati põnev tegevus. „Kunagi arvasin, et linnud on kõik väikesed hallid täpid ja minust väga kaugel metsas puude otsas. Kui aga hea binokli kätte sain, siis ei tahtnud enam käest panna. Linnud on nii ilusad – täpilised ja värvilised!“ jagab Katrin rõõmu sulelistest.

    Palju erinevaid tekstuure, värve ja varjundeid ümbritseb Katrinit igapäevaselt ka tema viirukilõhnalises poes, kus leidub kristalle kogu maailmast. Kunagi veel käsitööpoodide pidamise ajal hea tuttava käest kingituseks saadud ametüst oli justkui märguanne, kuhu edasi liikuda. Katrin hakkas vaikselt tutvuma poolvääriskividega, kuni lõpuks lõi oma kristallimaailma. Kuna inimese lemmikkristallid ütlevad tema kohta nii mõndagi, siis uurin, millised on Katrinit enim köitvad kivid. „Lapsena meeldis rubiin, hetkel larimar, seleniit ja ametüst. Larimariga olen ise kogenud ja kuulnud väga põnevaid lugusid hingesugulaste leidmistest. „Helesinine unistus“ võiks olla selle kivi teine nimi. Seleniit on aga nagu ilus valge jääloss. Seleniidist lamp on kui kaljumägi, kus võiks olla pisikesi tsivilisatsioone. Ametüsti koopad rahustavad ja loovad väga mõnusa tunde.“

    Et kogu aeg oleks meel rahulik ja rõõmus, siis küsin, mida Katrin oma kogemuste põhjal lugejatele soovitaks. Ta vastab: „Olen oma elus kogetu ja läbielatu põhjal aru saanud, et ei ole mõistlik teha seda (tööd), mis sulle ei meeldi. See ei ole mitte ainult piin, vaid lausa vähendab eluiga.“ Võin kinnitada, et Katrin on ise selle soovituse elav näide.

    Samas mõtlen, et kui tegeleda ainult meeldivaga, siis kas on veel millestki unistada? Ikka. Kuna Katrin ei armasta pikka pimedat ja külma talve, siis ta soovib juba aastaid, et saaks ükskord talvel mõned kuud soojal maal elada. Tal pole kindlat plaani, mida seal teha, aga ta võtaks lihtsalt aja maha, nagu kunagi peale kooli sai tehtud, ja vaataks, mis saama hakkab. Isegi siis, kui on loodud endale unistuste tööelu, on vaja vahetevahel eemale saada ja ainult iseendaga olla. Katrinit juba natuke tundes arvan, et küllap oleks see algus järjekordsetele suurtele seiklustele.

    Katrin on mulle suureks eeskujuks, kuidas oma unistusi igapäevaselt ja ilma pikema planeerimiseta koheselt ellu viima hakata. Teda jälgides saan selgelt aru, et inimese tegutsemises jätkub alati voolavat kergust ja lõpmatut energiat, kui käia oma südame teed ning kuulata, usaldada ja uskuda oma sisehäält. Soovin, et meil kõigil jätkuks avatust ja julgust usaldada iseennast ja elu. Ning et samal ajal oleks alati mahti püüda elu imelisi hetki!

  • Milleks meile mindfulness?

    Milleks meile mindfulness?

    Mindfulness-praktikate tegemine tähendab, et sa oled sunnitud pool tundi päevas mitte tegutsema. Mitte lihtsalt istuma, vaid vaatlema, mis sinuga just nüüd toimub. Kuidas see tänapäeva inimestele sobib – mis juhtub, kui meid jäetakse ilma stimulatsioonita?

    Virginia ülikoolis tehti katse, kus osaleja pandi üksinda tühja ruumi, kus oli istumiseks tool ja lisaks seade, mida puudutades sai ebameeldiva elektrilöögi. Enne katset selgitati seda osalejatele ja nood arvasid, et on valmis maksma 5–25 dollarit, et mitte elektrilööki saada. Ometi puudutas iga kolmas seadet isegi rohkem kui korra. Nad lihtsalt ei suutnud istuda: enamikul inimestel, kes jäävad lihtsalt niisama ja neil pole üldse stimulatsiooni – pole võimalik tegutseda, suhelda, vaadata, luua –, on iseendaga olemine ebamugav.

    Allikas: Alar Ojastu

  • 10 sammu joogatamise teekonnal

    10 sammu joogatamise teekonnal

    Sattusin oma esimesse joogatundi 17 aastat tagasi Hamburgis ülikoolis käies. 10 aastat tagasi hakkasin Prantsusmaal ja Eestis õppima joogaõpetajaks ja esimese õpingunädala (!) järel andsin juba esimese joogatunni. Nüüd on joogast saanud minu jaoks elustiil ja tean, et joogaks pole vaja isegi matti. Sest joogat ei saa ainuüksi “teha”, vaid seda saab ka “elada”. Jooga võib toimuda suhtumises, mõtlemises, sisemuses. Millised on 10 sammu joogatamise teekonnal?

    1. Suhtud joogasse kui trenni. Seda ta alguses enamasti ka on. Jooga koosneb füüsilistest harjutustest, hingamistehnikatest, mediteerimisest, puhtast toitumisest ja teatud mõtteviisist-maailmavaatest. Alustada võib ükskõik millisest komponendist või võtta omaks kõik korraga, aga kõige tavalisem on alustada füüsilisest joogast. Füüsilist joogat on tegelikult vaja selleks, et meie keha oleks valmis mediteerimiseks – suudaks püsida pikalt samas asendis ja energiablokeeringud oleksid kehast „välja võimeldud“.Rega end vebinari vormis joogasse – tasuta!

    2. Joogaga seoses kohtud üsna pea oma piirangutega. Painduvuspiirangutega ja vastupidavuspiirangutega kehas, mis on nii seotud mentaalsete ja emotsionaalsete piirangutega. Saad aru, kuidas hakkad käituma, kui oled viidud oma piirini – näiteks füüsilise harjutuse ajal. Ja see ei pea üldsegi olema kümme minutit turiseisus või viis minutit silla asendis! Jutt võib olla näiteks täiesti süütus sõrmede liigutamises või lihtsalt käte üleval hoidmises kolm minutit. Juba selle lühikese ajaga tuleb enamikul võidelda mõtetega, et ma ei viitsi ning ma ei jaksa. Saad aru, kas sul on jaksu või uudishimu jätkata või lööd kergesti käega. Ja saad teha oma järeldused, kas seda käitumist võib laiendada ka muule sinu elus. Enamasti võib.

    3. Hakkad saama aimu oma võimetest ja tugevdad eneseusku. Hakkad mõistma, kuidas emotsionaalsed seisundid on seotud füüsiliste seisunditega. Märkad selgemini, mis toimub sinu peas – milline osakaal on millistel sinu mõtetel ning millised olukorrad ja hoiakud äratavad teatud mõtteid ja hinnanguid. Oskad end pingutuse ajal lõdvestada ning peas trummeldava „ma ei jaksa“ asemel suudad valida lõdvestunud naeratamise. Saad aru, kuidas saab hingamisega emotsioone kontrolli all hoida ning kuidas saab valida mõtteid ja milline mõju on sellel sinu üldisele jaksule.  

    4. Õpid lõdvestuma. Öeldakse, et kõige raskemad harjutused on täpses jooga-aasanas seismine, istumine ja lamamine. See võib küll nii olla, sest neid on küll kõige lihtsam teha, aga kõige raskem meisterlikult teha. Ja veel üks asi: tavaliselt ei suuda inimesed esimeses joogatunnis kolme minutitki liigutamata lesida.

    5. Naudid mediteerimist. Esmalt on see raske – istuda vaikselt, keskenduda oma hingamisele. Öeldakse, et kõik meie hädad tulevad sellest, et me ei suuda olla üksi vaikuses mitte midagi tegemata – ja just see ongi klassikaline meditatsioon. Osa ütleb, et ta ei oska seda, aga oma elu esimesed meditatsioonid teeme tegelikult eneselegi märkamatult. Ja teeme neid isegi regulaarselt. Mustikate korjamine on meditatsioon. Ilma „õige“ sammumustrita tantsimine on meditatsioon. Vaikuses jalutamine. Kohvitamine ja suitsetamine. Duši all mõnulemine või vaikselt vetsus istumine veidi pikemalt, kui seda oleks otseselt vaja.

    6. Hakkad iga kord mediteerimisele keskendudes tundma õnne- ja rahutunnet. Mediteerimiseks on nii palju erinevaid viise ja ainult üks neist on vaikuses istumine. Kundalini jooga meditatsioonid algavad vahel ühest, enamasti kolmest minutist. Nad on sageli teatud käteasenditega (mudratega), neid tehakse istudes ja umbes pooltel juhtudel mantra valjusti hääldamisega. Mantra tähendab meele projektsiooni – mantraga annad oma mõtetele ja kujutlustele suuna, valid, millisele mõttele annad oma energia. Mulle on alati meeldinud „ujumismeditatsioon“ – kas meres sinetava silmapiiri poole ujudes või pruunis rabajärves päikese poole ujudes ja oma sõrmi jälgides, mis lükkavad minu ees vett laiali. See suvi oli selleks eriti sobilik! (ja eriti mõnus on ujuda alasti.)

    7. Joogast saab igapäevaelu osa. Sa ei taha enam nii palju magada ja nii palju süüa, hakkad aru saama külma duši ja vara ärkamise mõnust. Sa ei taha minna kodust välja ilma mediteerimata. Enne voodist tõusmist tahad sa minimaalselt mõned korrad ringutada ja venitada. Sul on vajadus end liigutada – jala käia või oma keha treenida. Sa ei taha enam piimaga keedetud putru, sest sa tunned, kuidas see seedub aeglaselt. Sul tulevad mantrad ja hingamisharjutused meelde igapäevastes olukordades, kus neist on reaalselt abi: hambaarsti juures ilma tuimestuseta puurimist taludes, raskeid kotte vinnates, külma duši all või külma vette minnes, sibulat hakkides, suure valu käes kannatades, enne tähtsat esinemist või intervjuud või kui tundub, et hakkad lennukist maha jääma. Ajaviiteks ummikus. Halbu uudiseid saades. Matustel. Ja vahel käivad mantrad peas omasoodu ringi. Võib ka minna nii nagu mul, et sõbranna teeb märkuse: „Sa oled nagu vanainimene – kogu aeg ümised“ 🙂

    8. Hakkad mõistma, et meie meel on antud meile teenriks, aga vahel saab temast ülemus. Meditatsioon aitab puhastada alateadvust, mis koosneb hirmudest ja uskumustest, neist omakorda tulenevad mõtted, emotsioonid ja käitumine. Seega aitab mediteerimine arendada oma isiksust. Teine oluline oskus, mis areneb mediteerides on oskus suhelda oma hingega, st intuitsiooniga, sisehäälega, saada inspiratsiooni ja ideid.

    9. Usud siiralt, et igas halvas on head. Mõistad, et see pole juhus, et meil on huvitav töö, armas elukaaslane, hubane kodu ja toredad sõbrad. Tähendab, see on osaliselt juhus ja osaliselt tuleb meil selle eest midagi anda. Oma pingutust. Oma initsiatiivi. Oma tänu. Märgata nende asjade väärtust oma elus. Ja seetõttu on soov olla selle eest tänulik.

    Kõige tähtsam suhtumise muutus on võib-olla see, et suhtud ka negatiivsetesse sündmustesse tänuga, sest nad õpetavad sind, panevad maailmale teisiti vaatama või aitavad muuta oma elu. Ja see muutubki pisitasa – mida sa sööd, kellega sa kohtud, kuidas hindad ja kasutad oma vaba aega, mida üldse tähtsustad.

    Ühtlasi tuleb hiljemalt nüüd välja, et jooga ei ole ainult trenn.

    Märkad, kuidas elu üleüldse läheb rohkem sedaviisi, kuidas sa oled oma hinges soovinud.

    10. Joogaga tegelemise põhjus muutub aja jooksul. Joogasse satutakse sõbra kutsel-soovitusel, lihtsalt „heast peast“ või mingi probleemi tõttu (tavaliselt selja- ja mitte hingeprobleemi tõttu, kuigi see on üks ja seesama).

    Ma sattusin joogasse sõprade mõjul ning tegin joogat alguses selle pärast, et see andis mõnusa enesetunde (joogatamine tekitab serotoniini – heaoluhormooni).

    Siis selle pärast, et ma tahtsin olla parem – füüsiliselt paindlikum ja vastupidavam. (Ja joogas polegi vahet, kas alustad füüsilisest või vaimsest paindlikkusest ja vastupidavusest – sest need mõjutavad teineteist niikuinii).

    Siis tegin selle pärast, et proovida palju erinevaid harjutusteseeriaid.

    Edasi selle pärast, et muuta oma isiksuse mõningaid tahke, mis ei olnud eriti edasiviivad ja kasulikud minu praeguses vanuses / elus ja suhetes ning mis takistasid mu isiklike eesmärkide saavutamist.

    Ja mu elu on palju muutunud. Põhiliseks väärtuseks pean ma intuitsiooni tugevnemist ja autentsust, seda, et saan-julgen ja tahan olla just selline, nagu ma olen. Tulla nähtavale päris iseendana. Ja olen valinud oma ellu inimesed, kohad, tegevused, mis mulle tõesti korda lähevad. Iga päev on nagu õnnistus. (See ei tähenda, et mul poleks mingeid jamasid – ikka on, aga tänu joogale ma tulen nendega emotsionaalset palju paremini ja oma jõududega toime).

    Ja nüüd tahan teada, kuhu see kõik veel välja viib 🙂Registreeru tasuta sügisjoogasse vebinari vormis siin