Ostukorv

Category: Elu

  • Tervist toetava elustiili lihtsad komponendid

    Tervist toetava elustiili lihtsad komponendid

    Iga kehasüsteem, kaasa arvates immuunsüsteem, toimib paremini, kui ta on heades kätes – polsterdatud tervisliku elustiiliga. Millised on hea elu komponendid, mis toetavad kehalist tervist ja meeleolu?

    #1 Piisav liikumine

    Regulaarne liikumine parandab kardiovaskulaarsüsteemi seisundit, normaliseerib vererõhku, aitab hoida kehakaalu kontrolli all ja toetab immuunsüsteemi, kuna vereringe paraneb ja immuunrakud ja immuunsüsteemiga seotud ained liiguvad kehas vabalt ja saavad oma tööd paremini teha.

    Mis see regulaarne ja optimaalne siis oleks?

    Vähemalt 30 minutit kolm korda nädalas, ideaalis 10 000 sammu iga päev.

    Täna kõndisin küll ise paraku ainult 3855 sammu, aga paar korda nädalas teen ka 10 000 päevi. Teen lisaks hommikuti viie tiibeti riituse harjutusi, koputan ca 20 sekundit harknääret ja nädalas korra (kümmekond sekundit – tundub igatahes päris pikka aeg 🙂 ) külma duši all.

    #2 Hea seltskond

    Seltskond, mille liikmed sind inspireerivad ja naerutavad, inimesed, kellega sa saad olla selline, nagu sa oled, ilma oma mõtteid ja olemust tagasi hoidmata.

    #3 Hea toit

    Ideaalis mahekvaliteediga, tasakaalustatud menüü. Meie keha tahab vähem töödeldud toitu ega vaja nii palju jahu, suhkrut ja odavat rasva.

    Täisterajahud on palju tervislikumad ja tegelikult ka põnevama maitse ja tekstuuriga, kui tavaline valge “kõrgema sordi” nisujahu. Mina teen pannkooke speltanisu täisterajahuga (peen jahvatus), purukooki tatrajahust või kaerajahust – nendel jahudel on hoopis rohkem iseloomu ja nauditavat maitset.

    Stimulandid nagu kohv ja suhkur või “tuimestid” nagu alkohol, suits või telekas võiks üldse olemata olla, aga selle vajaduse peaks inimene seestpoolt ära tundma ning see on muidugi terve teekond, kuidas jõuda sinna, kus neid enam vaja pole ehk elu ja energiatase on tasakaalus ka selliste abivahenditeta. Ja veel – alkohol surub alla immuunsüsteemi ja mõjub mistahes koguses depressandina. Suhkrut püüan täielikult vältida (vahel külas poeleiba süües siiski juhtun seda saama. Kookossuhkrut kulus meie kaheliikmelises peres kilo kahe aasta peale, sinna sisse tuli arvestada ka naabrilaste külaskäigud, kus nad palusid seda suhkrut lihtsalt süüa, pannkoogid ja muud (vähesed) koogid. Ühtki muud ma selle lõigu loetelust ei kasuta.

    #4 Hea uni

    Kes seda ei teaks – vähemalt 7-8 tundi iga öö, ideaalis südaööks sügava une faasis. See tähendab voodisse hiljemalt kell 23. (Ise olen siinkohal veel teoreetik, aga see on mulle ideaal, mille poole teadlikult püüdlen.)

    #5 Vähem mürke enda ümber (ja seega sees)

    Kodukeemiale, parfüümidele, pesuvahenditele, rääkimata kosmeetikast ja toiduainetest on olemas puhtamad alternatiivid. Vahetades need tooted oma elust välja puhaste vastu saab mürgiste sünteetiliste ainete rolli oma elus oluliselt vähendada. Mürgised võivad olla ka suhted, mõtted ja emotsioonid – ja vähendama (või likvideerima) peaks mõistagi neidki.

    #6 Meelerahu

    Integreeri oma päevakavasse mingit laadi meditatsioon või meeleteadlikkuse (mindfulness) tehnika. Loe meditatsiooni 7 hea mõju kohta SIIT.

  • Merit Raju 2018. aasta

    Merit Raju 2018. aasta

    Lõppev aasta oli minu jaoks kõige võimsam tuhast tõusmise aasta.

    Eelmisel aastal samal ajal olin olnud juba üle viie kuu läbipõlemisest kurnatud ega teadnud, kaua selline seisund kestab.

    See hirmutas mind ja aeg-ajalt tundsin kahetsust nagu ikka sellistes olukordades, kus asjad on liiga kaugele lastud.

    Olin nimelt lasknud tööl (mis siis, et ühtlasi missioonil!) oma unevajadusest tähtsamaks muutuda.
    (Sest kasvatades üksi väikest poissi, tundus mulle, et aeg temaga ja aeg arvutiga peavad olema eraldatud, aga see eraldamine tundus kõige lihtsam oma uneajast…)

    Kuna olin juba eelmisel sügisel jõuliselt oma tervise eest hoolitsema hakanud, siis selle aasta alguses tuli lõpuks minusse tagasi kogu mu loomupärane pulbitsev energia.
    Ja nüüd oli võimalus teha targemaid valikuid.

    Hakkasin oluliseks pidama jalutamist, und ja võtsin endale tööasjade jaoks abilise ning hulga e- ja live kursusi, kuidas prioriteete seada ja tööd paremini korraldada, uurisin investeerimise kohta ja tegin selles vallas esimesed katsetused.

    Lisaks Hingele Pai ajakirjale, joogafestivalile, oliiviõlile, joogatundidele hakkasin tegema kord kuus vebinare (järgmine on juba 3. jaanuaril!), filmisin üles joogast inspireeritud e-kursusi, õppisin massööriks ja süvendasin oma teadmisi tervisest eeterlike õlide abil ning hakkasin tegema märkmeid uue raamatu jaoks.

    Sain aru, et nii nagu mõnel inimesel on vaja tahtejõudu, et oma kaalu hoida, hoidudes nii mõnestki saiakesest, nii tean, et pean hoidma oma töö ja tervise tasakaalu, ise teadlikult piiri hoides.
    Igaühel oma “saiake”!

    Soovin sulle õnnelikku ja õnnestunud aastat!

    + võid lugeda ka mu artiklit: Uusaastalubadus on nagu iga teine lubadus – see läheb vett vedama, kui sul pole piisavalt motivatsiooni. Aga kuidas motti üleval hoida, nii et see ei kaokski?
    Loe siit

    Foto: Triin Maasik

  • Vaikuse valgused

    Vaikuse valgused

    TEKST JA FOTOD KARL ADAMI

    Talvises metsas on palju muudki kui pelgalt lumi ja selle kõla. On valgused, hääled ja vaikus; külma võlud ja valu ning tuisk, mis puusammaste vahel tuhisedes vaatlejas lapsemeelsuse äratavad, pisikestes sulelistes aga hirmu külvab.

    Helgemad kiired leiavad metsa tee esimese lumega. On juhtunud nii, et mitmelgi aastal olen just hilissügisese esimese lume ajal metsamaastikesse sattunud. Põsed õhetavad, nina tilgub ja samblamaa on pärast öist külma krõbeda kile selga tõmmanud. Ei kosta krudisemist, kraginat ega lirtsumist, vaid pisut kangem sahin. Õrnad lumeliistakud leiavad kergelt tee mütsile ja seejärel varrukatele.

    Vahel olen pühkinud lume varrukatelt, õlgadelt ja mütsilt maha, kuid sageli olen endalegi pisukese lumevaiba lubanud. Esimese lume langemise heli on vaikne, vaevu-vaevu aimatav. Niiskele kännule istudes olen kuulatanud. Ei ainsatki heli, üksnes kaugelt ja lähedalt kostev kahin, kuuskedelt kukkuvad esimesed piisad.

    Lumetu vaikus ja rõskus

    Kõik talved ei too lund. Taolistel talvedel on mets rõske ja vaikne paik. Kui sellest pulbitsevast keskkonnast kaob lopsakus, värvikirevus ja suvine liiklus, annab see võimaluse märgata muidu märkamatut. Olgu selleks vihma- või lörtsijärgne sillerdus, milles eri värvi peegeldusi; puuhiiglaste oigamine tuules või viimaseid metsa alla pääsevaid kiiri nautiv väike sulepall. Kui üha avanevam ümbrus enam elamusi ei paku, on rõske ja vaikne mets hea paik iseendasse kiigata. Ka seal võib märgata muidu märkamatut.

    Lume valgus

    Lumi toob metsa taas valguse. Seda küll mitte hulganisti, kuid piisavalt, nii parasjagu. Valgus, mis lumelt peegeldub, tirib oksarägastikult varjuteki maha ning ühtäkki on mets helgem paik, isegi kui metsakatuse kohal pilvevaip tüürib. Lumevalgus paljastab sellegi, kes metsas liiguvad, pakkides lahti jäljeraamatu.

    Lume helid

    Piimvalge lumi pikib metsamaastikesse uued helid. Olenevalt hetke ilmast ja eelnenud ilmadest, on lumel mitmeid helisid. Valju krabin, kerge nahin, lörtsutamine ja krudin. Ühe puhul mõtlen, et metskitsedele ei saaks sellise krabina saatel iialgi lähedale, teise korral liiguvad mõtted sulale ning krudina puhul torkab pähe, kuivõrd mõnus on, et nina õunpunane ja põsed õhetavad.

    Tuisk

    Ilmavana talvised toimetamised on mind alati paelunud. Esialgu tõuseb tuul, liigutab ja keerutab männioksi kaunis valsitaktis. Justkui oleks sellesse tantsu põimitud kaks hinge, kes aga loomu poolest ei sobi. Pärast kiiremaid tutvusesobitamisi kisub tuul männioksa enda haardesse ning asub seda jõhkralt lennutama. Nii kauaks seda armumängu jaguski. Tuule najal alustavad kihutamist helbed. Sajad ja tuhanded – nii palju, et silm enam ei seletagi, kus lõpeb mets ning algab tühjus.

    Pakane

    Öine kuupaisteaegne sädelus või puude paukumine võib viidata sellele, et metsa on haaranud pakane. Sel ajal on mets tõeliselt kaunis, eriti kui päeva veidigi soojust toonud päikesekera eemaloleva puistu taha puhkama sätib. Pakaseaegsed loojangud on sageli värvilised: õunapunased, apelsinikarva või sidrunkollased.

  • #HINGELEPAIMATK: Sakala tee – Carl Robert Jakobsoni jälgedes

    #HINGELEPAIMATK: Sakala tee – Carl Robert Jakobsoni jälgedes

    TEKST JA FOTO KARL ADAMI

    Olen kuulnud rohkelt põnevaid lugusid vanavanaemalt, kuidas enne ja pärast viimast maailmasõda sõideti võimaluse korral rattaga, võeti abiks hobune või suisa seati samme mitukümmend kilomeetrit mööda metsavaheradu ja üle purrete. Viimane ettevõtmine võib tänapäeval näida mõeldamatuna, kui just pole tegu puhkusematkaga.

    Tänases tormakas ühiskonnas võib paariminutilist või suisa sekundilist hilinemist käsitleda kui ebakompetentsust ja solvangut. Sõiduvahendite ja taristu najal on ootus pääseda pea kõikjale ning seda õigeks ajaks. Igapäevases tuhinas on vähem kulgemist, rohkem aga tõttamist ühest punktist teise.

    Sakala tee, mis saab alguse Kurgja külast Põhja-Pärnumaalt ja jõuab lõpuks välja Põhja-Sakala valda Viljandimaal, oli kord argine rada ühe Eestimaa suurkuju jaoks. Umbes tosinal kilomeetril on võimalik kogeda ümbritsevat moel, nagu seda tegi 19. sajandil Carl Robert Jakobson, kui ta toona Kurgja metsade vahelt sageli Viljandisse ajalehte Sakala toimetama suundus. Ning praegusel talvisel ajal lumeehtes paistab see välja eriti kaunis.

    Piirkond oli – ja on siiani – küllalt metsane, mistõttu maanteid ega korralikke metsateid sealkandis suurt ei leidunud. Olid vaid üksikud metsarajad ja kitsad teekesed, mida mööda liikusid peamiselt ulukid, aeg-ajalt sattus samasse ka mõni harv inimhing. Sakala tee annab hea ettekujutuse katsumustest, mida maainimesed pidid veel sadakond aastat tagasi läbi elama, et soovitud sihtkohtadesse jõuda. Nad sammusid neid radu nii kaunite päikeseliste ilmade kui ladistavate sügistormide ja käreda talvepakasega. Samal ajal tajub rajal liikudes ka seda, kuivõrd tihedalt puututi kokku looduse ja metsloomadega. Nii teadsid toonased elanikud täpselt, milline näeb välja põdra või metssea jälg poris.

    Valdav osa Sakala teest kulgeb inimasustusest eemal, kuid seda mõtet ei peaks pelgama, vaid pigem nautima. Justnimelt

    kulgedes mööda okaspuumetsadevahelisi radu,
    saab aimu, kui kiireks me oleme oma elu elanud.

    Praegusel matkateel on rohkelt paiku peatumiseks, soovi korral saab lõket teha ja mõtteid seada, vahest telgigi püstitada. Rada on tähistatud kollase-punasetriibuliste puidust postidega. Matkarajale jäävad Mullasamba ja Maltsaare puhkekohad, Kabelimäe lõkkekoht, Luite lõkkekoht koos telkimisvõimalusega ning Saeveski metsavahi koht Saarjõe kaldal.

    Kas teadsid, et…

    …Sakala tee piirkond oli metsavendadele hea pelgupaik: punkreid ja kaevikuid leidus nii luitenõlvades kui jõekallastel.

    Kuidas alguspunkti jõuda:

    Rada algab Vanaõue puhkekeskuse vastas. Imavere-Viljandi mnt 31. kilomeetril keera Vändra suunas ja sõida 16,8 km. Kui oled sõitnud üle Navesti jõe silla, võib paremal pool maanteed peagi märgata Sakala tee matkaraja infotahvlit. Sealt algabki matkarada. Pärnu poolt tulles suundu Vändrast Suure-Jaani mnt-le ja sõida 24 km. Sakala tee matkarada võib alustada ka Kurgja talumuuseumist, kuhu saab mööda Vändra-Paide mnt-d, keerates 13,5 kilomeetril paremale ja sõites 3,1 km. Matkaraja alguses on raja infotahvel.

    Koordinaadid (alguspunkt):
    58°34’57.4″N 25°20’54.9″E – Sakala tee matkaraja algus Vanaõue puhkekeskuse vastas, Viljandimaa, või 58°39’42.6″N 25°15’20.4″E matkaraja algus C. R. Jakobsoni talumuuseumi külje all Kurgjal, Pärnumaa
    Pikkus: 12 km
    Kestus: 5–7 h
    Raskusaste: Keskmine, niiskemal ajal tasub kanda veekindlaid jalanõusid

  • Hingele Pai esimese ilmumisaasta õppetunnid

    Hingele Pai esimese ilmumisaasta õppetunnid

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS, MERIT RAJU, HEDVIG HANSON, RASMUS JURKATAM, TRIIN KARP

    Hingele Pai ajakirja algus kaks aastat tagasi septembris oli vägev – inspiratsioon ja motivatsioon olid laes, selge visioon ajakirjast ja kaks energilist tegijat. Meie.

    Üsna pea oli aga selge, et see pole lihtsalt kvartalis korra tekstide kokku panemine ja lõhnava ajakirja lehitsemine, mille töötasuks oma eelarves olime märkinud 800 eurot kvartalis, vaid hoooopis suurem töö. See nõudis kogu meie ärkvelolekuaja ja rohkemgi ning nii kestis see aasta. See esimene aasta viis meid tohutult mugavustsoonist välja ja isegi läbipõlemiseni. Ja see omakorda kriisini, mis tõi lähemale uuele tasakaalule. Nüüd on ajakiri ilmunud kaks aastat, Marju läks uuesti ülikooli ja Merit sobitab ajakirja tegemised oma ellu nii, et säiliks tervis ja inspiratsioon.

    Mille kõige kool on olnud need kaks aastat?

    Vastupidavuse kool

    Ideest esimese numbri ilmumiseni jäi üle viie kuu. Ajakirja sisu kokkupanemine, kirjutamine, pildistamine olid lihtsad ja mõnusad tööd. Lisaks aga tuli meil mõelda läbi rahaline pool, kohtuda koostööpartneritega ja sõlmida lepinguid, teha valmis oma veebisait, sisustada Facebooki ja Instagrami kontot ning valmistada ette turunduskampaaniat, mis algas kolm kuud enne esimese ajakirja ilmumist.

    Esimese kuuga pärast kampaania algust saime kohe nullist sada tellimust, mis tähendas väga-väga suurt usaldust meie fännidelt ja innustas meid kõvasti!

    Marju töötas New Yorgis ja Merit Tallinnas – ajavahe tõttu oli nii, et kui Marju ajakirja ettevalmistustega teisel pool maakera lõpetas ja magama läks, ärkas Merit ja hakkas tööle, öösel olid mõned tunnid ühist töö- ja arutamise aega ning siis läks teatepulk jälle Marjule. Nii me töötasime kogu ööpäeva, kumbki teisel pool maakera. Töö-ööd venisid ikka kella kaheni või lausa neljani – ja seda esimesed kümme kuud järjest. Lihtsalt ei saanud magama minna, kui oli veel teha ühest küljest nii palju ja teisest küljest nii möödapääsmatuid asju! Igal ööl leidus mingi selline ülesanne (või mitu), et kui see tegemata jätta, poleks mõtet üldse kogu seda asja ette võtta.

    Vahel tuli lausa väljapääsmatuse tunne. Kuidas nii saab olla, et me ei saa töö pärast magama minna?! Enne esimese numbri trükkiminekut töötasime kujundajaga kolmekesi kogu öö vahetustega, mis andis paar unetundi igaühele eri kellaaegadel. Enda kohta mäletan, et magasin kell 4–6, mis ajal läks teatepulk, st minu parandused, kujundajale, ja kõige lõpus luges ajakirja läbi veel Marju. Ajakiri läks trükki kell 10.

    Ah, ega me seda ajakirja ju päris kahekesi pole teinud! Näiteks möödunud suvise ajakirjanumbri kaastöötajaid sain kokku lugedes 35! Meie tiimis on kujundaja (alguses Teele Strauss, nüüd Kaia Loigom) ja keeletoimetaja (esimese numbri jaoks tegi keeletoimetamist Marju, kuna ta on seda tegelikult ülikoolis õppinud, praegu Tene Hook). Aga nemad kõik teevad ühe märkimisväärse killu, meie täitsime kõik lüngad ja vedasime kogu vankrit. Neli korda aastas ilmuva ajakirja kohta (tõsi, mis nii paksuselt kui tähemärkidelt on võrdne ühe keskmise raamatuga) poleks me sellist koormust endil lasumas eales arvanud.

    Väikeettevõtja elu võlu ja valu – aprillist juunini käisime igal nädalavahetusel messidel, laatadel, linnaosapäevadel ja esitlustel Eesti eri paigus. Kõige eredamalt on meeles, kui aprilli lõpu Supilinna päevadel sadas ehedat lörtsi ja oli nii külm, et see tundus peaaegu naljakas. Kui olime külmast kanged, põgenesime sündmuskohalt!

    Marju Kultuurikatlas
    Merit ja Marju Viljandis

    Pühendumise kool

    Kui oled oma eesmärgile pühendunud, siis pead sellise intensiivse aja vastu. Või noh, enam-vähem. Kui meilt küsiti, kas Hingele Pai teeb ka meie hingele pai, siis ütlesime jaa, muidugi, ja lisasime, et meie kehadele kahjuks mitte. Jah, selline intensiivsus mõjus meie tervisele ja kümme kuud pärast algust pidime kõvasti korrektuure tegema. Merit taipas esimest korda elus, et tervis ja energia polegi lõputu ressurss. Marju sai aru, et tal on vaja suuremat pausi. Mõlemad käisime üle oma elu eesmärgid-missioonid, mõtlesime, mis meile tegelikult meeldib ja mis on meile oluline. Ja otsustasime jätkata nii, et Marju teeb ainult lemmikosa ajakirjast – pildistamist mõnele loole – ja mina võtan üle kõik muud rollid, sest ajakiri joondus endiselt hästi minu laiema missiooniga. Ometi ei tulnud sellest õnneks topeltkoormust, kuna esimesel aastal oli ühiselt vundament nõnda tugevaks laotud ja mõningaid töid hakkasin ka sisse ostma või jätsin hoopis ära.

    Rutiini kool

    Iga ajakirjanumbrit visioneerides ja ajakirja jaoks kirjutades on meie töös suur annus loovust. Aga ülejäänud osa – ja see on olnud palju suurem – on siiski igapäevane (või kvartaalne) rutiin: lugude tellimine ja nende saabumise kontrollimine, tiraaži planeerimine, arvete ja saatelehtede tegemine, tellijate andmete sorteerimine, uudiskirja, Facebooki, Instagrami sisustamine, vigade kontrollimine, klientide kirjadele vastamine, sündmuste programmide kokkuleppimine, eelarve, kõned, finantsplaneerimine, kuludokumentide sorteerimine, äparduste silumine, videote tegemine, turundussõnumite planeerimine, kaasautoritega suhtlemine, ajakirjade postitamine, tellijakingituste otsimine ja pakendamine, ümbrikute logistika… 1001 tegevust seinast seina, paljud neist, mida me Marjuga väga nautisime, ja paljud ka sellised, mida tegime, sest keegi muu neid ei oleks saanud-osanud teha.

    Uue õppimise kool

    Muidugi peitus kõiges selles ka uue õppimise kool. Minu jaoks oli uus isegi Google’i otsingu kasutamine sellisteks küsimusteks nagu „kuidas muuta CSV-failiandmed tabeli formaati“. Olin alati tahtnud, et teine inimene näitaks mulle, et kliki siia ja siia. See teine inimene oli sageli Marju. Marju on tehnoloogiliselt täiesti sorav ja programmeeris meile isegi väikese jupi html-i ja ta abikaasa aitas samuti lühemate programmeerimistöödega.

    Erinevad kompetentsid, ideaalne tiim (ehkki liiga väike).

    Esimesel aastal kasutasime oma töös planeerimiseks ja järje hoidmiseks Trellot ning suhtlemiseks Slacki, sest muidu kirjutasime nädalaga teineteisele sadu e-kirju (eriti ajal, mil me töötasime neli esimest kuud eri kontinentidel). Aga kui Marju enam sotsmeediaga ei tegelenud, siis oli mulle uus ka Instagram ja isegi Facebooki kasutamine turunduseesmärkidel. Oli suur pingutus jätta oma uskumused „Ma ei oska, ma ei saa hakkama“ kõrvale ja võtta see asi ette. Siin aitas mõte: „See süsteem on tehtud mõttega, et hästi paljud seda kasutaksid ja seega see peab olema lihtne. Ma saan hakkama.“ Tundub ilmselt naljakas, aga just nii tuli mul ennast rahustada mugavustsoonist välja astumise hetkedel.

    Usalduse kool

    Usaldasime täielikult teineteist ja mõnusaid sünkroonsusi, mis viisid meie teed kokku. Enne Hingele Paid olime kohtunud vaid üksikud korrad, ent neil kohtumistel oli meil alati väga hea klapp! Ja koos töötades mõistsime, et täiendame teineteist tiimina nii hästi!

    Eriarvamustest tekkis alati mingi väga põnev uus lahendus, kus mõlema mõtted ja ideed kasvasid kokku mingile uuele tasandile sünergiaks.

    Nii et hakkasime eriarvamuste momente isegi ootama, olgugi et see peatas meie harjumuspärase töövoo tunnikeseks või pooleks päevaks.

    Hingele Pai tegemine on õpetanud usaldust ka elu vastu. 22 000 eurot olid esimese ajakirjanumbri väljaandmise kulud ja kuigi ajakiri maksab poes 10 eurot, saame meie iga ajakirja eest 5,5 €. Seega tuli need tuhanded eurod tagasi teenida üsna mesilase kombel – piisk piisa haaval. Nulli jäämiseks pidime müüma üle 3500 ajakirja. Võrdluseks, raamatuid trükitakse Eestis tavaliselt umbes 700 tükki lootuses, et need aasta või paariga maha müüakse. Ja me saime sellega hakkama – ajakiri ikkagi kõnetas nii paljusid! Tunneme, et oleme olnud hoitud, kuigi riskid olid metsikud.

    Alustan uue ajakirjanumbri peale mõtlemist umbes aasta varem. Lood tellin neli kuud enne ilmumist ja näiteks kaaned pildistame kuu-kaks enne ilmumist. Aprillis suvenumbri õues pildistamine on vaid vapratele! Suured tänud Kersti Heinloole ja Anu Saagimile! Karin Raski pildistasime kevadnumbrisse siiski tubastes tingimustes.

    Ülal vasakul: Meie fotograaf Triin Maasik ja kaanestaar Kersti Heinloo
    Ülal paremal: Karin Rask ja Triin Maasik
    All: Triin Maasik ja Anu Saagim

    Võimatu saab võimalikuks ehk reklaamivaba ajakiri

    Tõele au andes ei olnud reklaamivaba meie esimene valik (Marju valik küll!), aga see tundus lõpuks kõige loomulikum ja parem valik ning on seda jätkuvalt. Samas poleks ka sisuturunduse lahendus ehk artiklite avaldamise eest raha küsimine sobitunud meie visioonidesse.

    Enne esimese Hingele Pai ilmumist rääkisin ajakirjadele reklaamipindu müüva ettevõttega ja põhimõtteliselt oldi meist kui uuest kliendist huvitatud. Saatsin neile kokkuvõtte Hingele Pai visioonist ja sain päris kähku telefonikõne eitava vastusega, millest üks osa oli lihtsustatult öeldes selgitus, et meil on liiga intelligentsed lugejad. Oo, kompliment meie lugejale! Sulle. Seega, meie ajakirja reklaamiga sisustamine oleks tähendanud reklaamimüüjatele topelttööd meile spetsiifiliselt sobilike klientide, toodete, teenuste leidmisega.

    Lõpetasin kõne. Olin terve see aeg oma magamistoas edasi-tagasi kõndinud, nüüd peatusin ja vaatasin aknast välja. Oli 2016. aasta november, märtsi alguses pidi ilmuma esimene ajakiri. Olime peaaegu kaks kuud iga päev selle nimel töötanud. Hetkeks oli tunne, et õlad vajuvad längu. Mis siis nüüd saab… Ja järgmine mõte oli, et ongi ju tegelikult väga hea – tuleb ajakiri ilma reklaamita!

    Olgem ausad, teha ajakiri ilma reklaamita (st reklaamituluta) on tegelikult täiesti hullumeelne, vastuvoolu ujumise mudel. Sellest sain sügavamalt aru alles aasta hiljem. Õnneks kehtis siin mõte, et

    kui sa ei tea, et see on võimatu, siis sa teed selle ära.

    Me tegime. Ja see läheb inimestele korda. Sest müra ja infot on niigi palju. Tundus igati loomulik teha ajakirja, mis on puhas visuaalne nauding ja rahustab närvisüsteemi. Ka ajakirja enda kujundus on rahulik ja rahustav ja seda ütlevad ka lugejad.

    Kuna tegijate vaatenurgast on Hingele Pai jäänud heategevusprojektiks, olen edaspidigi korduvalt mõelnud, kuidas ikkagi reklaami sisse tuua, kes seda teeks ja kuidas seda teha nii, et see oleks lugejate suhtes aus. Olen siiski alati jõudnud samasse kohta, et ilma reklaamita on see ikka kõige puhtam, ilusam, õigem. Kui reklaam sisse tuua, hakkab teine tants – reklaamiandja pilli järgi: nad ootavad suurt tiraaži, iga kord vähemalt 500–1000 tasuta jagatavat koopiat, lisaks reklaamimüüja palk ja nii kaoks see lihtsalt teenitud tulu uutesse kuludesse ära.

    Meie endi kvartalipalk oli esimese numbri järel oodatud 800 eurost veidi suurem, teine number tõi kahjumit, sest prognoosisime trükiarvu üle.

    Enamasti oleme kusagil 40 euroga olnud kasumis.

    Eelmiseks talveks oli meil kogutud enim tellijaid ja kuigi Marju oli juba tiimist lahkunud – ja seda enam – liigutas mind väga hetk, kui ta oleks teeninud pisut üle 500 euro, aga jättis selle ajakirjale seemneks. See tähendas mulle väga palju ja tõi liigutusepisarad silma! Oma osa jätsin muidugi ka seemneks.

    Maksimaalne kvaliteet

    Alles hiljuti panin kirja, et meil on protsessis 17 sammu, kuni artikkel on ideest trükivalmis. Meile on ülitähtis kvaliteet igas aspektis. Näiteks veebimeedias tuleb artikkel autorilt, võib-olla toimetatakse (pressiteateid sageli ei toimetatagi) ja pannakse internetti üles. Vigade parandus tehakse vajadusel pärast avaldamist.

    Meil käib iga artikkel kaks korda keeletoimetaja juures, kolm korda vaatab protsessi eri etappides loo uuesti üle autor ja kaks korda tegeleb sellega kujundaja. Kõik vaheetapid käib artikkel Meriti kui toimetaja käes, et autori mõte saaks parimal moel lugejale edastatud ja kogu ajakirja stiil tunduks ühtlane, jättes alles autori isikupärase stiili. Mitmed artiklid on ka meie endi tellitud tõlkelood, mis teevad protsessi veel pikemaks. Kui Marju sai postkasti esimese ajakirja, mille valmimises ta ise enam täie rauaga polnud kaasa löönud, ütles ta, et üldse ei arvaks, kui palju tööd selle loomisega tegelikult on.

    Eks ta nii peabki paistma.

    Muidugi on olnud ka tagasilööke. Näiteks oli meil enne esimese numbri ilmumist tulnud palju tellimusi püsimakselepinguga (mis on eriline usaldus tellijatelt!), kui selgus, et Omniva süsteem ei võimalda kvartaalsete ajakirjade püsimakselepinguga tellimist. Seda enne ei teatud, aga kuna meil tuli palju selliseid tellimusi, tõi see süsteemi võimetuse nähtavale ja ka teistel kvartaalsetel ajakirjadel võeti ära selline tellimise võimalus. Ohhoo!(Noh, täpsem olles kasutasin ma sel hetkel teisi sõnu ja süda kiskus kimbatusest kokku!)

    Meil tuli kirjutada kuu enne esimese ajakirja ilmumist ja pärast oma turunduspingutusi ja -investeeringuid oma esimestele fännidele, et kahjuks peavad nad soovi korral oma tellimuse aastaseks ümber vormistama, sest pidime nende tellimuse tühistama. See oli väga piinlik ja stressirohke hetk, mida ei osanud kuidagi ette näha. Nüüd saab püsimakselepinguga tellida Express Postis ja samasuguse püsimaksega tellijate arvu saavutasime alles poolteist aastat hiljem.

    Üksi tegemise õppetund

    Kui Marju astus tiimist välja, aga minu töökoormus ajakirjaga oli juba niigi maksimumis ja samal ajal pidin ka oma tervist hoidma, tuli teha valikuid, mida üldse on mõttekas teha ja mida mitte. Videoid pidin nüüd hakkama ise tegema (enne mõtles Marju lisaks tehnilisele tööle ja vormistusele ka stsenaariumi). Instagrami ja Facebooki kasutamist tuli õppida – kuigi see võib kõlada naeruväärsena, aga 40aastane pole sündinud ekraan näpus ning

    minu jaoks on kõik tehnovidinad ja programmid
    ikkagi kõvasti mugavustsoonist väljaspool.

    Nagu ka videote tegemine ja seal rääkimine. Nüüd on need ebamugavused õnneks juba unustatud! Ja tervik püsis ikka rõõmsalt koos ja õitses, sest koos loodud vundament oli nii tugev!

    Hingele Pai on minu jaoks olnud tohutu kasvamise koht – vabakutselisest ettevõtjaks, peatoimetajast väljaandjaks. (T)öökoormus on minu jaoks praeguseks stabiliseerunud. Olen saanud nüüd õppimise aega ja jalutamise aega ja Hingele Pai sobitub pärast kahte tegevusaastat palju tervislikumalt mu ellu.

    Tagantjärele tarkus: soovitused iseendale

    Marju Randmer-Nellis

    1. Ära eelda kellegi ega millegi osas mitte midagi. Kui kahtled, küsi.

    Täpsustamine, mida keegi vajab-soovib või mida millegagi täpselt silmas pidas, on nagu haiguste ennetamine. Hiljaks jäänud ravi on kordades keerukam ja ajakulukam kui jooksev profülaktika.

    2. Julge (ümber) otsustada.

    Kui olud muutuvad või saabub uus info, on lubatud (tegelikult isegi soovitatav!) ka oma eelnevad otsused ja valikud uue pilguga üle vaadata.

    3. Ole enda vastu aus.

    Hoolitse enda vajaduste eest, austa neid ja oma väärtusi isegi siis, kui see tähendab, et peaksid juba täna tegema ebamugavaid ja keerulisi valikuid, mis võivad minna vastuollu teiste (projekti, sõprade või ühiskonna) soovide-ootustega.

    4. Julge öelda ei. Või vähemalt jah, aga…

    Kui kriitilisi lisaülesandeid kuhjub ja ei öelda tundub täiesti võimatu, selgita oma plaanitud tegevusi ja prioriteete ning lisa, et saad selle lisaülesande tegevusplaani võtta, aga siis tuleb midagi muud välja jätta. Arutage, milline tegevus nimekirjast on tegelikult prioriteetsem.

    5. Alusta lõppu silmas pidades.

    Kui sinu tass ei ole täis, ei ole sealt teistele midagi jagada. Reguleeri oma (ja ka kolleegide) koormust mitte käesolevale, vaid eesolevatele kuudele mõeldes. Iga ettevõtmine on mõeldud mingi perioodi kestma ning sel ajal oodatakse produktiivsust, kurnatuna ei ole sust kellelegi kasu. Võta mõistlikult ja võimalda endale piisavalt taastumisaega (eriti und).

    6. Lase huvil olla teejuht.

    Püüa hoida argipäevatoimetused sulle sobivas tasakaalus selliste tegevustega, mille poole justkui tõmbab või mida tehes kaotad ajataju. Seal peitub pühendumus ja sünnib rõõm, mis kosutab ja annab elule mõnusa maitse. Tihti poeb seal sündinud inspiratsioon hiljem rikastama ka töökohustusi.

    7. Ebaõnnestumine on ebaõnnestumine vaid juhul, kui sa uuesti ei proovi.

    Kui midagi ei õnnestunud, jõudsid lahendusele ühe sammu võrra lähemale – said targemaks ja teada, kuidas midagi mitte teha. Nüüd tõuse ja proovi uuesti.

    8. Inimesed annavad alati oma selle hetke parima.

    Elu on teekond ja nii nagu sinagi, on ka teised sellel eri punktides. Mõnikord läheb paremini, teinekord kehvemini, kuid meeles pidades, et kõik annavad tegelikult alati oma selle hetke parima, lubab see olla vähem kriitiline ja rohkem kaastundlik nii enda kui teiste suhtes.

  • Rannarahvas

    Rannarahvas

    TEKST JUSTIN PETRONE
    TÕLGE ELBE KULDMÄE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Inimesed, kes on kasvanud üles mere ääres, erinevad pisut neist, kes on sirgunud kusagil sügaval sisemaal. Kuidas täpselt, selles pole ma veel päris kindel.

    Saarterahvas Hiiu- ja Saaremaalt on mulle näiteks rääkinud, et neil oli raske Tartu eluga kohaneda, kui nad hilisteismelistena sinna ülikooli õppima läksid. Ma tean seda tunnet väga hästi, sest ka mina olen elanud Tartus – linnas, mille ainus veekogu on vahetevahel üle kallaste ajav jõgi.

    Sealsete küngaste vahel pesitsemises oli midagi sellist, mis tekitas minus, rannikualadelt tulijas, puuri pistetud, klaustrofoobilise ja tasakaalust välja löödud tunde. Võisin küll linna parkides ja seda ümbritsevates metsades kolada, kuid ikkagi oli tunne, nagu poleks päriselt kusagil käinud.

    See, millest oli tegelik puudus, oli lõputu tundmatu niiske igasse ilmakaarde ulatuv hõbedane voog, meretuulte ulgumine ja kaugel silmapiiril mööduvate laevade nii suvel kui talvel ikka ühtmoodi jõulutulukesi meenutavad valgustäpid.

    Mina kasvasin sellises paigas, umbes tunnise autosõidu jagu Manhattanist idas, otse Atlandi rannikul. See oli olnud kaluriküla, millest sai 20. sajandi algusaastail õilmitsev suvekuurort.

    Siis, veel veidi hiljem, avastasid selle liivase paradiisi endi jaoks itaallased, kes sinna parvede kaupa elama kolisid. Siin pidasid nad lõputuid pidusid ning võisid unustada Mussolini ja Euroopa munakivisillutisega tänavad.

    Kui ma laps olin, paistis lahe siniroheline kuma minu kolmandal korrusel asuva magamistoa aknasse. Juba maast madalast arenes minu ja mere vahel välja sügavalt isiklik suhe, ma õppisin tundma lehkavat mõõnaaega, kui vesi vajus tagasi, jättes maha kummalised mere loodud asjad: käärivad adruklombid, krabiskeletid ja minemahulpinud poid.

    Suviti sõin ma kausitäite kaupa aurutatud merikarpe küüslaugu ja võiga või siis hiiglaslikke punaseid homaare ning isegi rasvas praetud pehme koorikuga krabisid sidrunimahla ja marinara-kastmega.

    Ema või isa ostis homaarid juba päeval valmis
    ja neid hoiti paberkotis – elusalt – meie külmikus,

    kuni hetkeni, mil nad poetati tormlevasse keevasse vette, millest nad end asjatult sõrgadega välja, vabadusse, kangutada püüdsid. Ma ei mõelnud sellest midagi.

    Minu isa oli oma nooruses samuti olnud mõne ajakarbi korjaja. Ta võttis paadi, sõudis mõnda heasse kasvukohta, kraapis karbid kokku ja müüs siis teepervel hea raha eest maha. Kui ma olin laps, siis hankis ta suure paadi ja me sõitsime ringi, avastades kodulähedasi abajaid ja lahesoppe.

    Kandsin kollast päästevesti ja pritsisin õnnelikult
    jalgadega vanniveena leiget soolast merevett.

    Ma mäletan, kuidas ma esimest korda elus nägin meritähte, ning tunnen tõusude ja mõõnade hoovusi oma veres veel nüüdki, turvaliselt kuival maal elades.

    Jacques Cousteau oleks selle heaks kiitnud.

    Kord, kui me paadiga väljas olime, sattusime halva ilma kätte ning üks teine kapten pukseeris meid oma erasadamasse, kus me veetsime veidi aega tema ema kodus. Ta valmistas meile teed ning tõi mulle mängimiseks suure kirstutäie vanu mänguasju, mis olid kuulunud tema pojale, kaptenile, kui too veel 1950ndail väike poiss oli. Mäletan, kuidas see mänguasjade aardelaegas mind vaimustas. Üks teine kord tuli mu vanaisa meiega paati kaasa ning tuul puhus minema tema vanamoodsa valge soni. Mu isa püüdis selle võrguga kinni ja vanaisa pani märja mütsi pähe tagasi.

    Ma räägin neid lugusid seetõttu, et ma tean, et maapiirkonnad elavad sügaval mind ümbritsevate eestlaste südames. Nende jaoks on maa – mida nad kutsuvadki lihtsalt maaks, nagu oleks see määratu kaardistamata ookean ise – midagi noorendavat või taastavat. Pole olemas suuremat rõõmu, kui korjata seeni või võtta kartuleid või ujuda mudases järves.

    Vahel kaon ma sellesse maaellu nii ära, et unustan omaenese rannikualade päritolu. Ma unustan, kui hästi ma vett tundsin, unustan selle saladused, unustan selle aarded ja selle, kuidas see meid seiklema ahvatleb. Siis on aeg sõita kas Pärnusse, Haapsallu või Kuressaarde ning vahtida merele ja taastada oma tasakaal. Vaid üks pilk rannajoonele ja ma olen taas kodus.

  • Anna Pärnoja: Julgus unistada, oskus oodata

    Anna Pärnoja: Julgus unistada, oskus oodata

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Kohtume Annaga sügispäikselises Kalamajas, ta istub suurde punasesse salli keritult inimtühjas välikohvikus ja loeb midagi mahukat. Tellime jahedust trotsides kuumad joogid ning asume paotama Anna elu olulisi teemasid.

    Tunnen huvi, mis raamatut Anna just luges, ja olen ühtlasi imestunud, et tal on intervjuule tulles raamat kaasas. „Kuuekümnendates Nick Cave on legendaarne rokitäht ja tema muusika mulle hästi sümpaatne – temas on tõsidus, sügavus ja midagi väga nõiduslikku. Käisin esimest korda ta kontserti kuulamas sel suvel, see oli metsik energia, olin nii elevil ja tõstetud. Loen tema laulude sõnu nagu luulet.“

    Anna on samuti laulja, looja, muusik. „Muusika on lihtsalt tulnud ja olnud.

    Lapsena ma laulsin ja tantsisin.

    Meie kodus oli palju muusikat ja muusika tundub orgaanilise eneseväljendusena.“ Keilas elanud ja keskkoolis Rocca al Mare koolis käinud Anna tundis muusika kutset ja õppis G. Otsa muusikakoolis lauljaks. „Kooli sissesaamine oli minu jaoks üks esimesi tõendeid sellest, et unistustel ja soovidel on suur jõud:

    kui unistad ja usud sellesse, siis see lähebki täide.“

    Pingutus oli näiteks solfedžo sisseastumiseksamiks valmistumine, mille jaoks võttis Anna oma kooli muusikaõpetajalt eratunde. Tõmme oli tugev, aga enesekindlus õrn – suur oli ta üllatus- ja tänutunne, kui saigi kooli sisse!

    Looming on protsess

    „Kool oli oluline mitte niivõrd minu kui muusiku kujunemisel, pigem oli peamine, et sain sealt inimesed, kellega koos muusikat loon, mingi baassüsteemi. Ja ka oma abikaasa Erki Pärnojaga kohtusin seal.

    „Tegin uusaastalubaduse, et hakkan jälle kitarri mängima,
    lihtsalt leian selle hetke.

    Siis hakkasid ka lood tulema, sõnad – need ongi tulnud läbi mingi tunde, mis tahab väljendust.“

    Oma esimese albumi tegemiseni läks aastaid, sest eneseni jõudmine ja julgus välja anda seda, mis minu sisse on kogunenud, on vajanud aega – see on olnud pikk protsess. Ma lihtsalt pole asju lõpule viinud, sest olen olnud enda suhtes nii kriitiline: kui miski kohe täiuslikult välja ei tulnud, arvasin, et mul polegi midagi öelda.“

    „Algul mõtlesin, et pean oma albumi jaoks kõike ise tegema. Muusika, sõnad… siis on sellel rohkem väärtust,“ tunnistab Anna. Nüüd on ta sellest edasi läinud, lasknud inimestel ja lugudel enda juurde tulla ning näeb koos loomises rikkust, millele tänulik olla.

    „Olen õppinud protsessi hindama.
    Ja mitte enda vastu kohe nii karm olema

    Siis sain ka ise palju kergemalt looma hakata. Erki kõrvalt olen aga õppinud, et see kõik on ka metsik töö. Ja ma ei anna enam nii kergelt raskustele alla.“

    „Olen oma esimest albumit nii kaua oodanud. Ma tean, et esimene tähendab, et neid tuleb veel. Ma juba lähen mööda seda teed ja loon seda endale nüüd ise.

    Olen oma otsused suutnud teha nii, et kõik, mis ikkagi pole päris mulle,
    on kuidagi ära hajunud, ümbert läinud…

    Minu jaoks on oluline teha seda, mis puudutab mind, minu hinge.

    Laul on hing. See ei ole lihtsalt hääl, mida kuuled, vaid selle inimese hing.“

    Laulusõnad valmival plaadil on paljuski Annalt endalt, aga ka Erkilt, ja samamoodi on meloodiatega. „Olen laulnud päris pikalt teiste loomingut, ometi pole see olnud juhuslik – see on mulle olnud ülimalt oluline, mida ma ütlen ja mida lugu endas kannab. Meloodiad tulevad plaadile pigem läbi minu. Aga paar lugu on ka otsast lõpuni Erki tunnetatud.“

    Albumit salvestati augusti lõpus intensiivselt nädal aega, aga esimesele salvestuspäevale eelnenud ööl algas pojal larüngiit. Lapse haigusega toimetulemine ja enda vajaduste esikohale seadmine nõudis Annalt suurt eneseületamist.

    „Mulle olulisi asju protsessivad lapsed alati omamoodi. Minu jaoks oli suur samm, et ma võtsin ennast sellest keskkonnast ikkagi välja ning läksin ja tegin enda asja – läbi magamatuse, aga ikkagi tegin. Fookus oli nii suur ja protsess ka nii inspireeriv!“

    Anna hindab eriti, et album sai lindistatud bändiga, nagu laiv.

    Varasemalt on Anna osalenud lindistamisprotsessides, kus tema hääl salvestatakse viimase komponendina. Sellisele peaaegu valmis põhjale laulmine jääb Annale aga vahel kaugeks ja muusikaga ühenduse leidmine on keeruline. „Aga koos salvestamine andis päris tunde… ja see on ülioluline! Ka kontserte meeldib mulle sellepärast rohkem anda, et olen siis kõigega ühenduses, energia sünnib koos ja kohapeal.“

    Kahtluste meri

    Oma plaadiidee oli kaua ootamises ja Anna sõnul oli kõik tema enda taga. Mis siis andis viimase tõuke? „Ma arvan, et emaks saamine. Läbi laste hakkasin nägema seda, kes ma ise olen. Enne Marta sündi arvasin, et olen emarolliks täiesti valmis. Tegelikkus oli aga erinev sellest, millisena seda uut elu olin ette kujutanud.

    Emaksolemisega kohanemine on olnud väga suur õppimine. Teise lapse sain kohe poolteist aastat hiljem, mis kummalisel kombel oli lihtsamgi – August tuli meie elu tasakaalustama. Olen andnud oma ajast kõik neile ja seadnud iseend tagaplaanile. Nii ongi olnud õige, aga

    ajapikku tekkis kohutav igatsus iseenese järele.

    Sain aru, et ma olen ka Anna, ma pole ainult ema. Mingis mõttes teen ma seda plaati ka laste pärast – et nad saaksid aimu, mida teeb üks naine, üks ema, mida see kõik tähendab ja nõuab.“

    Praegu on Marta nelja-aastane ja August kolmene. „Mu unetud ööd pole kaugeltki möödas,“ ohkab ta. „Ja see pole üleinimlik, sest kõik emad teevad seda, see on vaid järgmine level kõigest sellest, mida ma enne teadsin, ja nüüd ma lihtsalt elan selles levelis,“ muigab ta.

    Täiuse poole püüdlejana on Anna jaoks keeruline plaadi ettevalmistamise pikk protsess, sest ta jõuab vahepeal kõikides asjades kahtlema hakata.

    „Mõni hommik olen väga elevil ja tunnen et jaa!

    ja teine hetk tuleb palju ebakindlust. Aga näen, et see on normaalne, kui vaatan kõrvalt teisi muusikuid.“

    Emaarmastus           

    Milline ema sa oled? „Ma armastan neid!“ pahvatab Anna pärast väikest pausi ja ta silmad valguvad vett täis. „Võib-olla see ongi kõige raskem emaks olemise juures… Sa armastad neid nii palju, nad on justkui sinu süda, aga nad on sinust väljaspool. Tahad, et neil oleks kõik hästi, ja selleks pead lihtsalt usaldama elu! Nad hakkasid just lasteaias käima ja see on minu jaoks lahtilaskmine, nad panevad mind igapäevaselt proovile, kuidas ma sellega hakkama saan.“

    Anna jaoks on hästi tähtis lapsi kuulata,
    mis iganes tal endal parajasti käsil ka pole.

    „Mulle tohutult meeldib nendega rääkida, kuidas nende päev läks, mida nad mõtlevad, me arutame hästi palju. Ja tunnustan neid nende asjade eest, mis neile on olulised, mida nad teevad – ma panen tähele.“

    Emaks saades polnud Anna osanud valmistuda vastutuseks, mis lapsega kaasneb. „Selline vastutuse, armastuse, hirmu – kõikide asjade maksimum samal ajal. Sellest pinnale tulek läheb mul juba paremini, aga alguses oli väga raske: ebakindlad mõtted, metsik väsimus… Aga ma olen alati enda tunnetega üsna kontaktis olnud, nii et mind need tumedad kohad ei hirmuta. Ma ei tea, kas see oli sünnitusjärgne depressioon, aga midagi sellist ma läbi elasin. Vaadates teisi emasid, tundus, et kõik teised teevad seda palju paremini. Hoolimata sellest, et tegin nii, nagu süda ütles ja kõik tundus õige, ajas näiteks sotsiaalmeediast tulev infomüra mind suurde segadusse ning tekitas ebakindlust – võrdlusmoment teiste emadega oli lihtne tekkima.“

    Äratundmine Erkiga

    Kooliaeg Otsa koolis oli Anna jaoks tohutult äge ja inimesed talle meeletult tähtsad. Erki õppis kitarri, nad mõlemad olid pop-jazz-osakonnas ning lauljad pidid valima endale muusikutest bändi.

    „Kohtumine Erkiga oli äratundmine.

    Muusikaliselt oleme sestsaadik olnud lahutamatud, aga paarina vajasime teineteise leidmiseks aega ja elu õppetunde. Nüüdseks oleme kuus aastat koos olnud.“

    „Olen kohutavalt tänulik ka apsude eest, et olen saanud need ära teha!“ naerab Anna. „Näiteks ei mõistnud ma, et see, mida mina teen või kuidas käitun, mõjutab teisi. Nägin ennast alati tsentris. Mul oli raske enda vigu märgata, küll aga nägin neid palju teistes. Kuskil 20ndate keskel tuli mingi mõistmine. See tunne, kui oled kellelegi haiget teinud – sellistest asjadest arusaamine… Jõudsin enda jaoks mingi tuumani ja see oli väga vabastav! Ja sain ka omad vitsad! Seda enam tahan elada nii, et see, mida mina teen või ütlen, ei teeks kellelegi kuidagimoodi haiget. See ei tähenda, et mul pole oma arvamust ega oma teed, mida pean käima ja mis ei pruugi paljudele sobida. Aga lihtsalt hirmus on vahel kuulda, kui kurjad võivad inimesed üksteise vastu olla. Kohutav, kuidas kritiseeritakse inimesi nende tegemiste, välimuse vms pärast.

    Mulle ei meeldi anda hinnanguid –
    ma ei taha kellelegi öelda pahatahtlikult pahasti.“

    Annale tundub, et nad jagavad Erkiga
    sarnaseid väärtusi ja sarnast tunnetust.

    „Ükskord läks Erkil auto katki ja öösel tuli remondimees. Erki rääkis, mis juhtus ja et käisime esinemas, ja rääkis ka minust, oma naisest. See mees oli hämmingus: „Te elate koos ja töötate koos – siis te ju näete iga päev!?“ Meie arvates on see parim asi! Sellel, et oleme mõlemad vabakutselised, on kaks tahku: ühest küljest on väga mugav, et töö ja kodu on segunenud. Samas pole eraldi töö- ja koduaega – need ajad on segamini ja üksteisest läbipõimunud.“

    Anna tunneb, et tema ja Erki koosloomisel on mingi eriline jõud,

    nii elus kui muusikas. „Ma hindan Erkit muusikuna, natuurina, isana, mehena, ma armastan seda, kuidas ta mõtleb…“ õhkab ta. „Muusikas olen end Erkiga alati kõige endamana tundnud. Kui me lava jagame, on ta tõeline tugi. Meie muusika toidab end läbi selle, kuidas me muidu oleme, ja vastupidi. Loodan, et see on midagi, mis kandub üle ka inimestele meie ümber.“

    Laval olemise seisund

    Anna avaldab, et tegelikult ei meeldi talle tähelepanu ja ta pigem kardab inimestega suhelda. „Lavale minek pole enda eksponeerimine – suhtun sellesse suure alandlikkusega. Ma astun lavale ning juhul, kui kõik läheb õigesti, kui vaim tuleb peale, siis on see nagu kanaldamine. Siis pole sellel minu, Annaga, enam väga palju tegemist. Ning kui ma näen, kuidas Erki mängib, kuidas Joel, Peedu ja Ahto mängivad… kui ma näen, kuidas nad on üdini selle asja sees, saan aru, et oleme jõudnud, kuhu pidime – oleme selles hetkes koos ja see on nii võimas!“ Isegi seda rääkides läheb Anna otsekui kusagile mujale, ta käed liiguvad graatsiliselt ja pilk nagu otsiks kaaslasi laval.

    „Ega ma väga puhata ei jõua – selleks pole lihtsalt aega. Aga ma tabasin enda jaoks ära, et

    laval olemine on minu puhkus – mõtteist kustub kõik argine.

    See on tohutult puhastav. Ma ootan, et plaat tuleks, et kontserdid tuleksid, et saaksin seda veel rohkem teha.“

    Anna muusika pole kindlas žanris, see on mingi lugu, tunne, seisund. „Ühe loo nimi on „Mother“ – „Ema“. See lugu sündis koos suure emotsioonide tulvaga.

    Ma isegi ei saanud laulda, nutt tuli peale,
    olin jõudnud kõige ehedama toore tundeni.

    Ka see on minu jaoks suur töö olnud, et olla küll oma tunnetega ühenduses, aga mitte lasta laval neil tunnetel üle pea kasvada ning mõjutada minu loo esitamist publiku ees.“

    Anna muusikunimi on Anna Kaneelina, sest ta armastab väga kaneeli – lõhna, maitset, värvi – ning jagas oma kaneelilembust kunagises populaarses suhtlusportaalis Orkut umbes 12 aastat tagasi. Keegi olevat tema postitust kommenteerinud sõnamänguga Anna Kaneelina – Anna Karenina. „Ja see nimi jäi mulle külge: hakkas tunduma, et see ongi see õige nimi, mille alla koondada ka oma muusika. Olin veel pool aastat tagasi Anna Põldvee, nüüd Anna Pärnoja – palju muutusi lühikese ajaga. Anna Kaneelina on miski, mis on täiesti minu, ei seo mind millegagi ning annab rohkem vabadust ja lubab mul enda ümber piire palju julgemalt nihutada.“

    Tundlik hing

    Anna tunnistab, et ta on tundlik ja emotsionaalne. Paaril korral on tal ka meie kohtumise ajal pisarad silmi tulnud.

    „Olen päris rõõmus ka!

    Aga lava teeb mind pigem tõsiseks. Samuti olin lapsena tõsine, mõtlik. Ja hästi tihti on seda tõlgendatud, et olen ülbe või tõrjuv. See on ebakindlus, mis mingitel hetkedel mind sulgeb.“

    Anna jaoks on liigutav, kuidas nende lapsed oma emotsioone sõnades väljendavad. „Ka Erki on pigem emotsionaalne ja väljendab ennast, sõnadega ta kitsi pole kindlasti!

    Meist see ilmselt ongi tulnud,
    et lastel on päris suur sõnavara tunnete koha pealt.

    Näiteks sünnipäevadel, kui oleme kingitused lauale pannud ja lapsed tulevad neid vaatama, olen filminud ja itsitanud. Väike inimene ütleb: „Aitäh selle eest, aitäh! Ma olen nii tänulik!“ See on nii südantsoojendav. Tahaksingi lastele tutvustada selliseid keskkondi, mis neid avardavad, et nad julgeksid olla nemad ise ja tunneksid end iseendana hästi.“

    Armastus ja hirm

    Esimese lapse sünd oli Annale raske. „Ma olin füüsiliselt nii läbi ja see oli minu jaoks esimene šokk. Et ma sain emaks ja ma ei saa püsti, olin endaga füüsilises kehas kimpus.“ Nii mõtiskleb Anna, et kui algus poleks olnud füüsiliselt sedavõrd väljakutsuv, oleks ehk ka vaimselt lihtsam olnud.

    „Pärast Marta sündi hakkas kusagilt imelikke hirme tekkima, tajusin elu haprust, eluringi. Kuidas annan elu ja mis see elu üldse on.

    Pole kunagi enne midagi nii kallist enda kätel hoidnud,
    metsikud tunded igal skaalal.

    See oli mingi periood, esimesed kuud. Igapäevaelus ma funktsioneerisin – ma ei nutnud, aga mu mõtted käisid ühest äärmusest teise. Olen võimeline end ka praegu puntraks mõtlema, aga siis, selle uue olukorra foonil, eskaleerus see eriti. Mõtlesin paljusid asju üle. Näiteks toppisin teda paksult riidesse, et ta kuskilt tuult ei saaks. Vaatasin hiljem piltidelt, et väljas peaks olema suvi, aga miks laps nii paksult riides on…“ Teise lapsega on Anna juba oluliselt vähem nõudlik iseenda suhtes ja märkab, et ei jõua temaga õnneks üle tegeleda.

    Emadusega seoses on hirmu ja armastuse segu Anna jaoks kõige olulisem teema. Kurnatus ja magamatus on olnud üsna meeletu. Erki on Anna kõrval olnud mõnusaks rahusadamaks. „Ta näeb, et mul tuleb mingi laine, see raputab ja läheb mööda. Olen ülitänulik, et ta laseb mul olla: see on mul vaja läbi teha ja ma jõuan jälle tagasi endasse.“

    Jalutame ja kui kollaste majade (ja lehtede) vahel hakkab paistma punane aed, ütleb Anna, et see ongi nende kodu. „Kui August sündis ja meil jäi eelmises kodus kitsaks, siis kujutasin ette, et meie korter on rõdu ja aiaga ja peaaegu kesklinnas. Mulle öeldi, et sellist pole olemas. Aga just sellise me leidsime.“ See on Anna jaoks veel üks märk, et julgelt unistades aitab elu leida teed.

  • Kuidas ma sõudma hakkasin

    Kuidas ma sõudma hakkasin

    TEKST MARIAN HIIRE
    FOTOD RUUDU RAHUMARU

    Sõbrad on ühed head allikad – nii kuulsin ma, et jaanuaris algab kuupikkune sõudeergomeetrite ülemaailmne virtuaalne tiimivõistlus (Concept 2 Virtual Team Challenge). Tõtt-öelda ei osanud ma alguses midagi ette kujutadagi – ei sõudmisest, võistlusest ega sellestki, mida ma ise sellest arvata võiksin. Aasta tuli ometi käima lükata ja selleks otstarbeks tundus väljakutse täpselt paras – saagu mis saab!

    Täpsemalt seisnes väljakutse selles, et tuli ennast registreerida veebilehel, ühenduda Eesti sõudevõistkonnaga ja hakata kirja panema kõiki sõudeergomeetril läbitud meetreid. Mida rohkem, seda parem muidugi. Võistlus oli avatud, kõik võisid liituda.

    Olin varem tegelenud kehatunnetuse treeningutega ja kooliajal katsetanud kõike ettetulevat suusatamisest võrkpallini ilmaski siiski sportlane olemata, kuid sõudmine… No kus üks sisemaa maatüdruk sellest ikka enamat teab kui Jaansoni olümpiasõidud!?

    Algus

    Täpselt 1. jaanuaril astusin Tartu sõudmise ja aerutamise klubisse ning istusin ergomeetrile. Hoolimata pühalikust päevast oli klubis näha tahtmist täis rahvast ja kuuldavasti oli sisse sõidetud juba miljon meetrit edumaad suurima favoriidi, Prantsuse sõudetiimi ees.

    Saavutused ja võistlus ise ei mahtunud alguses väga mu pähe, tahtsin teada saada, mida sõudmine endast üldse kujutab ja mida ma tegema pean. Enne oma esimesi meetreid mõtisklesin ka selle üle, mida küll trenni selga panna, sest korralikku spordiriietust mul polnudki.

    Alustasin päris naljakalt: kinnaste, lilleliste retuuside,
    madalate nahast tänavasaabaste ja lehviva pikavarrukalise pluusiga.

    Sõbrannal oli varasemate kogemuste alusel võetud istumise alla ka väike roosa südamekujuline padjake – nii me seal siis särasime, võrdlemisi erinevad neist, kel juba pilgud ja kehad tegemas sissesõidetud liigutusi.

    Praktika on tõe kriteerium ja hakkas kogunema tarvilikke arusaamasid.

    Esiteks see, et pluusi lehvivuse elementi tuleb taltsutada, sest vastasel juhul kiilub selle tagaosa ergomeetri vahele ja liikumine takistub.

    Teiseks see, et kuigi kindad on head selleks, et randmed ei saaks ergomeetri „tuule“ tõttu külma, kadus mul vajadus kinnaste järgi õige pea. Kas siis seetõttu, et mu keha muutus vastupidavamaks või suurenes treeningute intensiivsus ja seetõttu kasvas keha soojatootmine? Lisaks avastasin, et villaste või suusakinnastega hakkasid sõrmed higistama. Kuna õige tehnika puhul ei tule ergomeetri käepidemest kramplikult kinni hoida, kaob pisukese praktika järel ka oht villide tekkele ja nii võis kinnastest loobuda.

    Kolmandaks see, et kui tänavakingadega enam ei taha sõuda, tuleb hankida võimalikult sileda ja ühtlase tallaga botased – need on sõudmiseks kõige sobivamad.

    Mida siis sõudeergomeetril tehakse? 1. jaanuaril ei toimunud ühtegi ametlikku trenni, kuid nagu peagi selgeks sai, saab ja tuleb väljakutse ajal sõuda pea igal võimalikul hetkel, ka väljaspool sõudespinningu trenniaegu. Sõudespinning? See tähendab treeneri ehk eessõudja juhendatud rühmatreeningut, kus sõudmise rütm valitakse vastavalt muusikale ning kõik osalejad sõuavad nii sünkroonis kui oskavad.

    Sõudespinning sobib kõigile, nii kogenud sõitjatele kui alles alustajatele, meie treeningutes olid küll põhiliselt kohal just viimased.

    Sain selgeks, et lisaks sellele, et olen algaja, olen sõudevõistluste kategooriate mõttes juba ka veteran oma üle 30 eluaastaga.

    Pühendumine

    Esimesed juhtnöörid kehalise tegevuse osas sain sõbrannalt ja nii algaski minu rännak – koostöö oma keha ja meeltega uute teadmiste ja kogemuste omandamiseks. Kogu jaanuarikuu jooksul oli kolm päeva, mil ma ei sõudnud!

    Keskmiselt läbisin iga päev 13 kilomeetrit. Esimese kuue päeva järel tundsin väikest kehalist väsimust, aeg-ajalt kerget iiveldust ja seetõttu otsustasin ühe päeva puhata. Sellest oli abi ning hakkasin tasapisi tundma, kuidas mu keha harjub igapäevase treeninguga. Hakkasin märkama iseenda kasvavat tugevust – sõudeergomeetril on ekraan, kust saab pidevalt jälgida oma kiirust, tempot ja läbitud distantsi.

    Mul hakkas tekkima väike hasart, mida küll hoidsin teadlikult tagasi,
    et keha jõuaks meelele järele.

    Iga kord, kui sõudma läksin, leidsin midagi uut,
    mida märgata oma liikumises, oma tehnikas, oma meeleseisundis.

    Sõudmine on isemoodi meditatsioon – fookus on kehal ja selle liikumisel ning mõtted taanduvad ja meel kergeneb. Varasem taust kehatunnetuse treeningutega andis juurde märkamisjõudu ning süvenemistahtmist.

    Lisaks oma isiklikule edenemisele jälgisime pidevalt ka kollektiivseid kilomeetreid. Umbes poole kuu peal korraldati üle-eestiline poolmaratoni päev, sest jõudis kohale luureinfo, et prantslased on võtnud plaaniks meile järele jõuda. Sel hetkel olid eestlased läbinud kollektiivselt 14,6 miljonit ja prantslased 12,9 miljonit meetrit, varem oli vahe nendega olnud umbes kolm miljonit meetrit – pole ime, et tekkis väike ärevus, eriti seetõttu, et prantslaste võistkonnas oli vähemalt sada inimest rohkem kui Eesti tiimis.

    Poolmaratoni päeval oli saal rahvast täis. Tuleb tõdeda, et minu poolmaraton jäi tol päeval sõitmata, sest just sel ajal oli mu nõrk koht, hüppeliigesed, end tunda andma hakanud. Küll aga veeretasin 10 kilomeetrit kokku ning ületasin sellega tollel päeval ennastki. Sõudmine on liigestele üldiselt vähe koormav ning seetõttu sobib taastusraviks ja ka neile, kel on näiteks põlvede või hüppeliigestega probleeme. See info julgustas mind ning otsustasin, et saan väljakutsega jätkata. Kaks puhkepäeva aitasid kehal olukorraga toime tulla ning tagantjärele tarkusena tean, et hüppeliigesed harjusid suurema koormusega ning otsustasid valutamise lõpetada.

    Keset kuud sulgeti võimalus väljakutsele uusi inimesi registreerida, seetõttu käis enne seda aktiivne agiteerimine sõprade hulgas – et koguda väärtuslikke lisameetreid ning säilitada Eesti liidripositsioon, mille me esimesest päevast sisse seadsime. Mitmed sõbrad võtsidki kutsest kinni ning seega andsime sõbrannaga lisaks oma meetritele Eesti võistkonnale juurde nii mõnegi uustulnuka panuse.

    Isegi mu kuuene ja neljane poeg said nakkusest osa ning nende meetrite arv polnud koguvõistkonna mõttes mitte sugugi viimaste hulgas!

    Meeleolukas treening

    Lisaks igapäevastele sõudmistele käisin kaks korda nädalas ka sõudespinningus, mille käigus sain jälgimise kaudu õppida nii treenerilt kui kogenumatelt sõudjatelt. Lisaks on spinningus sees ka muusikaelement, mis mind köitis.

    Muusika rütm ja iseenda liikumine tuli sünkrooni ajada
    ning selle juures veel füüsilist jõudu rakendada.

    On leitud, et muusika rütmis sõudmine tõstab treeningute efektiivsust – meelel on millestki kinni hakata ning kasvõi loo lõpuni pingutada!

    Muusikaline avardumine tuli minu maailma ka seetõttu, et treeningsaalis mängis pidevalt mõni popmuusikaline raadiokanal. Seni polnud taoline muusika mu reaalsuses eriti figureerinud, kuid ühel hetkel avastasin endalegi üllatuseks, et keerasin autoraadio tuttavate lugude kanalile ning nautisin hoogsust, mida selline muusika minus tekitas. Treeningud ja oma keha liigutamine hakkas seostuma lugudega, mida treeningute käigus kuulsin. Hakkasin muusikale lähenema uuest vaatenurgast: millise tempoga saaks selle järgi sõuda? Üllatusin seostest, mida sõudmine tekitas mu varasemate kogemiste ja teadmistega, näiteks muusikatunnetusega.

    Sõudmise tõttu kulutasin iga päev umbes 700 kilokalorit rohkem kui varem. Nüüd sain parema arusaama, mida tähendab hundiisu, ning näljase pilgu vältimiseks tekkis vajadus hästivarustatud proviandikoti järele. Regulaarseks muutus ka suuremate veekoguste tarbimine. Rikastasin oma vett lahustuva C-vitamiini, magneesiumi ja muude lisanditega. Ka teeseenejook oli mõnus treeningukaaslane.

    Tasapisi hakkas mulle koitma ka see kuuldud tõde, et regulaarne füüsiline aktiivsus tõstab tuju ning annab elule särtsu juurde. Jah, tundsin seda tõesti omal nahal. Mu keha toonus tõusis ja märkasin, et kuigi kaal eriti ei muutunud, muutus keha kompositsioon. Hakkasin tunnetama enda tugevamaks saamist. Iga trenni järel oli väga nauditav oma sooja keha venitada – seetõttu muutusin ka paindlikumaks. Märkasin seda, et mu keha muutus üldiselt soojemaks ning sain aru, et see aitab mul end talvel paremini tunda. Ah kui mõnus oli pärast trenni voodisse kukkuda ja sügavalt magada – jah, kes oleks arvanud, et lõdvestumiseks tuleb enne pingutada!

    Meistersõudjaks?

    Kolmandal nädalal sattusime esimest korda päeval ja päikesepaistes sõudma ning see oli hoopis teine tera. Õhtuti oli treeningsaal ja kõrvalolev jõusaal täis rühkivaid ja pingutavaid noori või jõumehi, kuid päeval oli meeleolu hoopis teine. Saime ise muusikat valida (jah, mõnikord ajas kellegi valitud kõva tümps või raskemeelne raiumine meele ikka mõruks ka) ning sõudmist jutustamise ja naermisega rikastada. Päeviti liitus meiega ka teisi naisi, kel õhtuti superemaduse kõrvalt kodust raske välja saada. Nii sai kokku ka minu 186 kilomeetrit, ehk umbes pool 360st nn meistrikilomeetrist. Nimelt antakse neile, kes on ergomeetril sõudnud 360 kilomeetrit, meistersõudja nimetus, T-särk ning pannakse pilt ja nimi ka vastavale kodulehele. Kui alguses ei osanud ma endale mingeid sihte seada, siis pärast 180 km läbimist jõudsin mõtteni, et suurenenud treenituse tase lubab mul ehk hea tahtmise korral vähem kui poole kuuga siiski teise poole vajaminevatest meetritest ära sõita ning end aupaklikult meistersõudjaks nimetama hakata!

    Täieliku algajana sõudeergomeetrile istudes ja sõudma hakates vahtisin alguses, mida teised teevad, ja siis püüdsin enda liigutused ka käima saada. Mul tekkis küsimusi, millele hakkasin tasapisi ka vastuseid saama. On huvitav, et juhiste tähendus saab selgemaks alles siis, kui kehaliikumises on tekkinud mingigi harjumus ning tähelepanuvõimel on ruumi uute nüansside märkamiseks.

    Kogenud treenerid annavad algajale just paraja hulga teadmisi, sest on selge, et kõik korraga sisse ei mahu. Tabasin end nii mitmeltki ahhaa-elamuselt, kui sain aru, et jalgade jõu rakendamine toob liikumisse hoopis uue kvaliteedi ning etteliikumise ajal lõdvestumine on täiesti võimalik ja vajalik! Sain ka tundma, et päevad pole vennad ning kuigi tuleb oma keha kuulata, võib juhtuda, et liikumise sees leiab keha üles jõu, mida meel ei arvanud seal olevatki.

    Kolm päeva enne kuu lõppu saigi mul siht täis – 360 kilomeetrit! Kuna hoog oli sees, andsin viimaste päevadega endast parima ning väljakutse lõpuks oli mul koos 408 864 meetrit! Viimased kilomeetrid tegin juurde puhtalt sellepärast, et avastasin, et üks mees oli meie võistkonnasiseses edetabelis minust umbes kahe kilomeetriga ees – tahtsin oma kohta parandada hoolimata sellest, et olin just väljunud lõpupeolisest saunasoojusest. Sain teadma, et ka kleidi ja sukkpükstega on võimalik hea tahtmise korral sõuda, ning nagu kingituseks tuli raadiost nii kaasakutsuvaid lugusid, et me kuidagi ei suutnud sõudmist lõpetada.

    Tund enne südaööd pakkisime end siiski südamest rahulolevatena kokku ning teadsime, et oleme võitnud – nii võistkondlikult kui ka isiklikult! Eesti võistkond oma 288 liikmega võitis väljakutse 41 326 007 meetriga, pearivaalid prantslased suutsid oma 411 liikmega kokku koguda 38 819 713 meetrit. Mina paigutusin Eesti võistkonna siseselt 19 kohale ning on selge, et jäin rahule.

    Kogunenud tarkuseterad

    • Huvitava kogemuse sain veel eelviimasel väljakutse päeval – mind tabas „valgustatus“, kui sattusin pimesõudmise peale. Silmad suletuna sõudmine pani alguses pisut proovile tasakaalu, kuid tekitas hoopis uue ruumitaju ning seeläbi kogesin enneolematut rahutunnet ja lõdvestumist. Keha leidis iseenda rütmi, mida pärast võisin ekraanilt vaadata. Kui meelega oma keha juhtida, võivad tulemused teised olla. Mõlemaid viise on hea endale lubada.
    • Kuidas ma ja me vastu pidasime? Kindlasti aitas püsivusele kaasa see, et koordineerisime sõudmaminekud sõbrannaga ning võtsime seda ka kui meelelahutust – sõime ja jutustasime ning pidasime töökoosolekuid. Lõpus kujunes välja lõikudena sõitmine: näiteks 3000 m ja siis väike venitus ja veejoogipaus. Nõnda ei väsinud aju nii ära ning säilis värskus. Muidugi leidsin ma end ajuti ka pingutushasardist ning püüdsin iseenda piire selgemini tajuma hakata.
    • Kuu lõpuks olime mõlemad sõbrannaga täiendanud oma varustust sobilike jalanõude, pükste ja pluusidega – et oleks kompaktne ja kerge olla. Rippuvad kõrvarõngad, kodukootud tervisejoogid ja rõõmsameelsus jäid meie kaubamärkideks. Leidsime uusi tutvusi, avardus maailmakogemus ning, jaa, kehakogemus tõusis täiesti uuele tasandile!

    Epiloog

    Jaanuar sai läbi, aga veebruaris avastasin, et ilma sõudmata ei oska ma enam elada. Sellise metsiku igapäevasusega ma veebruaris enam ei jätkanud, kuid kuu teises pooles üllatasin ennast ja teisigi. Esimene kord 2000 m aja peale sõudmine andis sellise tulemuse, et treener pani mind kohe kirja Eesti sisesõudmise meistrivõistluste viimasele etapile, mis toimus märtsi alguses.

    Selline eneseületus tõi kohale hoopis rohkem juhatusi ja õpetusi ning osutus seega igati kasulikuks. Seal ma siis olingi, võistlustel, suurte silmadega, kogenud kalade vahel. Ja kui ma poleks lõpuspurdi ajal, millega tõstsin kõigi üllatuseks ennast juba teisele positsioonile, ergomeetri pealt maha kukkunud, oleksin isegi medali saanud!

    Aprillis jõejää lahkudes hakkasin avastama sõudmise tõelist palet – vee peal. Sellega lisandusid liikumisse hoopis uued dimensioonid – paadi tasakaal, enda liigutuste sünkroonsus, kõrgenenud tähelepanu keha liikumise osas, aerude valdamine ja pidev õppimine. Ega ilmaasjata pole öeldud, et sõudmine on aristokraatide ala, sest iga sõudja teab, et täiusliku tõmbe poole võib püüelda terve elu!

  • Pärast vipassana’t

    Pärast vipassana’t

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui kümnepäevane vipassana-ritriit lõppes, võtsin ette viietunnise bussisõidu ilusasse väikesesse Pushkari linna, mis asub keset Rajasthani kõrbe ning on tuntud India ainsa Brahma templi poolest. Leidsin äärelinna vaikses piirkonnas omale pisikese toa ja kohtusin mõningate sõpradega.

    Nüüd oli kõik teisiti, oli palju uusi sisekaemusi, ilmutusi ning uus viis välise elu vastuvõtmiseks. Kuigi seesmiselt tundsin end väga rahulikuna, kõlasid välised helid väga intensiivselt. Jätkasin mediteerimist ja kuigi säilitasin oma sisemise oleku selles lärmakas välismaailmas, tundsin siiski, et oleksin võinud meditatsioonikeskusesse kauemaks jääda, et saavutatud sisemist olekut veelgi enam süvendada.

    Kui kolm päeva oli möödunud, helistasin neile ning uurisin järgmise kursuse toimumise kohta. Saanud vastuseks, et järgmine kursus algab juba kahe päeva pärast, pakkisingi kotid ja läksin tagasi, et istuda järgmised kümme päeva vaikuses ja minna veelgi sügavamale.

    Just vahetult enne uue vipassana algust tutvustas mu kursusel olev sõber mind imekaunile iisraeli neiule, kelle nimi on Ainat Telem. Me teretasime ning kursus algas. Seal ma siis istusin taas uute inimeste keskel, alustamas oma ülevat vaikimist ja intensiivset meditatsiooni.

    Seekordsed kümme päeva möödusid kiiremini, kuna meel oli toimuvaga juba tuttav. Kuid meditatsioonid läksid sügavamaks ja sündis veelgi enam kauneid sisekaemusi. Seekord ei suutnud ma pöörata silmi sellelt ilusalt tüdrukult – ma olin lummatud.

    Üheksa päeva said läbi ja kohe kui vaikuse nõue lõppes,
    läksin teda embama.

    Tunnistasin talle ausalt, et mul oli väga raske kursuse ajal teda mitte vaadata, ja ta vastas armsasti, et see oli minust paha. Küsisin uljalt, kas ta ühineks minuga bussireisil Pushkarisse, ja ta ütles jah, kuna oli isegi sinna minemas. Meil oli tore teekond Pushkari linna, kuhu jõudes võtsime toad samas külalistemajas ning otsisime kumbki üles oma sõbrad. Mu Kanada sõber Andrew ootas mind ja me rõõmustasime teineteist taas nähes ning embasime kohtudes südamlikult.

    Ja taas algab normaalne väline elu, kuid miski pole enam sama, mis enne.

    Minu sisemaailmas on kõik drastiliselt muutunud
    ja uued otsused on sündinud.

    Viimaks on kätte jõudnud aeg naasta Delhisse, et kohtuda oma ema ja isaga, keda ma pole ligi kuus kuud näinud. See oli ligi 20 aastat tagasi, mil internet polnud veel kõikjale jõudnud. Seega polnud nad minust vahepeal midagi kuulnud ja olid mures, sest neil polnud aimugi, kus olen selle aja veetnud ning mis on minuga juhtunud.

    Täiesti selge oli see, et oma sünnilinnas Delhis ma enam elama ei hakka. Mul oli aeg asuda pikale sisemisele ja välisele rännakule. Suvi oli algamas ja mind valdas soov haarata taas oma seljakott ja suunduda kõige hiilgavamatesse Himaalaja mägedesse, et leida looduses vaikusest tulvil paik, kus on rohelus, jõed ja lumised mäed. Tahtsin alustada täiesti teistsugust elu, kust puudub ühiskond, viiepäevased töönädalad, igasugune rutiin – elu, mis on täis puhast spontaansust, tões elamist. Soovisin pühendada kogu selle eluaja oma tõelise olemuse mõistmisse süvenedes.

    Teadsin, et mu ema mõistab mind. Mitte lihtsalt ei mõista, vaid tema südames on alati olnud teadmine, et see päev on tulemas, mil ma lahkun Tõele järgnedes täiesti erinevat elu elama. Ja kuigi mu isa ei pruugi mind ega mu otsust mõista, tean, et ta toetab mind ja saab minu üle tulevate aastate jooksul rõõmustada.

    Nüüd siis oligi kätte jõudnud aeg neid näost näkku kohata ning selgitada mu uusi muutusi ja otsuseid. Miski ei saanud enam muuta mu uusi sisemisi ootusi sellele, kuidas soovin oma elu elada ning seda uskumatut võimalust olla ärkvel selles algupärases tões, mis on kõrgemal igast sünnist ja surmast.