Category: Elu

Skalpelliga oma alateadvuse kallal
TEKST RIVO SARAPIK
FOTOD MARI-LIIS NELLIS

Nii kirjeldab toimuvat juhendaja, kuid mulle tundub rohkem, et olen mõistust kaotamas – ja see on alles algus.

Möödunud on poolteist päeva vipassana-meditatsioonilaagri algusest. Tegemist on iidse Indiast pärit tehnikaga, kus hingamise ja keha aistingute jälgimise abil oma harjumusi ja käitumist jäädavalt muudetakse. Nagu skalpelliga avaks mädapaiseid, et nende tekkimise põhjustest igaveseks lahti saada. Lühidalt – et elu oleks rohkem kannatuse- ehk valuvabam, kergem ja rõõmsam.

See kõik on mulle aga tolleks hetkeks veel vaid teooria. Istun teist päeva padjal ja tegelen sellega, et ohjata üht peru metsikut ratsut, kes justkui kristallipoes takka üles peksab ja kõike puruks kipub lõhkuma. See ratsu on mu meel. Midagi, mida ma enne mediteerimist tähele ei pannud, kuid mille juhtimisel seni olin elanud.

Üle saja tunni meeletrenni

Mediteerimine on aga mu meele rolli ja jõu ning potentsiaali paljastanud – vaikust lõhuvad katkematud hinnangud, meenutused, lood suvalistel teemadel ja juhuslikud mõtted suvalises järjekorras. Lohisen minevikus ja hõljun tulevikus, käesolevas hetkes viibin vähe.

Ühel kohal maas istudes, kui keskenduda tuleb nii lihtsale nagu hingamine (võid siinkohal proovida, kuidas õnnestub kümme hingetõmmet lihtsalt jälgida sel moel, et tähelepanu kuskile mujale ei kiirusta), paljastub selle ratsu kogu meeletus ja taltsutamatuses. Nimelt on laagri üks tingimus, et ollakse vaikuses – nii sõnalises (ei räägi), kehalises (ei suhtle, väldin pilkegi) kui meeles (meele treenimine käib laagris lõpuks ööpäev läbi). Seega justkui ideaalne keskkond omaette hoidvatele eestlastele.

Raju kogemus esialgu aga hoopis kohutab.

Olen aastaid regulaarselt mediteerinud, osalenud meditatsioonilaagrites ning nädalaid jutti ka vaikuses ehk iseendaga olnud, ent vipassana-kogemust eristab neist kõigist selle intensiivsus. Kümme päeva jutti tegelen 11 tundi päevas ainult ühe asjaga – tehnika õppimisega ehk mediteerin, söön korra päevas (nii tundus sobivaim), vahel jalutan ja siis magan.

Lihtne, aga mitte kerge

Igal päeval lisab õpetaja, 2013. aastal meie seast lahkunud S. N.Goenka, video- ja helijuhiste vahendusel uusi näpunäiteid, kuidas harjutamist parandada ja süvendada. Kümme päeva on vajalikud argisaginast tulnud inimeste tähelepanu kohale toomiseks ja meele maha rahustamiseks, et tehnikat tõeliselt kogeda.

Juhised on lihtsad: ole oma hingamise ja keha aistingute jälgija. Kuid nende seitsme sõna kirjutamine ja lugemine ning nende üle arutamine ei anna aimugi, kui võimas see on. Seda saab tunda ainult järele proovimisega. Vaid isiklik kogemus loeb ja määrab.

Seda näitab teisel päeval ehmatav peas kasvav sõnamulin, mis välja ei kosta, kuid mind kurdistab. Kui seda saaks kõlaritest avalikkusele esitada, võiks mind vabalt hullumeelseks pidada – lakkamatu seosetu mula muudkui tulvab ja tulvab.

Ent nagu tehnika juhisedki ütlevad:
kõige olemust kirjeldab sõna anicca ehk kõik on mööduv.

Möödub nii jutuvada kui samal päeval varem kogetu ehk iga meditatsioon on isemoodi – mõnikord kaob aeg linnutiivul, teinekord teeb tund pikkuses maailmarekordi.

Õhkõrn piir hullumise ja rahu vahel

Nii et kui päev algas hommikul vaat et hullumisega, siis õhtu viimasel mediteerimisel klõpsaks nagu lüliti välja ning jutuvada lakkab. Jõudsin vist päriselt kohale.

See hiline saabumine mõnevõrra üllatab, sest olen enne laagrit igapäevaselt mediteerinud, saanud puhata ja üldse vähendanud oma elu intensiivsust ning seetõttu justkui eelisseisus. Olengi, aga ühel teisel põhjusel. Nimelt ei pea ma pikkadest päevadest hoolimata — hommikul kella 4.30st õhtul 21.30ni – ühtegi mediteerimist väsimuse tõttu vahele jätma. Küll aga alustan mediteerimisega ikkagi nagu nullist.

Sisse elamiseks on mõeldud pea neli päeva, sest neljanda päeva pealelõunaks peaks tähelepanu olema hingamise jälgimisest nii teravaks ihutud, et meile antakse vipassana-tehnika juhised. Selle juurde käib soovitus, et kaks tundi tuleb istuda ühes asendis ja sealt edasi liikumatult vähemalt kolmel korral päevas.

Erinevalt kodusest istumisest ei suregi ükski jäse ära ega peagi end kordagi kohendama. Sellele justkui preemiaks kogen paaril järgmisel päeval sügavaid ja kirjeldamatuid kogemusi – tajun oma olemasolu, kuid ei tunne oma keha, kõik on selge ja klaar ning valdab õnnis rahulolu või siis on keha nagu üks energiavoog.

Mitte midagi kivisse raiutut

Selle eest, et meeles hakkab esile kerkima kõiksuguseid elamusi – aistinguid, mõtteid ja meenutusi, emotsioone ning kogemusi –, on Goenka juba eelnevatel päevadel hoiatanud.

Mediteerijal on seejuures vaid üks ülesanne: jääda vaatlejaks.

Ehk mitte ärrituda ebamugavuse kasvades või soovida kihvte elamusi, nii-öelda trippimist.

Nii kerkivad ja kaovad aistingud kehas ning pärast neljandat päeva suudan istuda tunde, asendit kohendamata.

Ebamugavus ja valu vahel tulevad, aga siis ka haihtuvad.

Kuuenda päeva õhtul tunnen oma keha tähelepanuga skaneerides, kuidas iga hetkega järjest sügavamale ja sügavamale laskun ning meditatsioonitunni lõpuks olen ühelt poolt täiesti läbi, kuid teisalt täiesti selge ja klaar, nii et õhtul on uni läinud ja vähkren tunde.

Tagatipuks tunnen haigust lähenevat.

Ärkangi järgmisel hommikul valutava kurguga ning kursuse lõpuni täiendan mediteerimishalli oma turtsumisega, mida pakuvad seal selleks ajaks juba pooled istujad.

Haigusest saab töövahend

Pärast poolt päeva selle üle ärritumist saan aru, et see on midagi, millega saan töötada. Loobun enda ja teiste tõbiste kirumisest („Näh, tulid haigena siia ja nüüd ma ka tõbine“), loobun kriitikast ning hakkan vaatlejaks. Sümptomid kergenevad tundidega, nohu ei tõmbagi nina kinni ja pead paksuks ning unigi pole järgmistel öödel häiritud.

Kaheksandal päeval märkan, et olen veetnud päevi meeleseisundis, mida olen mõnikord sekundiks-minutiks saavutanud mediteerimisel, teetseremoonial või sportides ülipikki distantse läbides.

Neil hetkil on meel peegelsile nagu järv tuulevaiksel päeval

ning mitte miski ei häiri terve tunni jooksul hingamise ja keha jälgimist. Sellest piisab, et saabuks sügav ja kõigutamatu rahu ning tänutunne.

Järvepeeglit aga on kohe purustamas üks kivi, sest kümnendal päeval lubatakse taas rääkida. Kahjuks, tõden korraks, ent tuvastan selles kohe klammerdumist eelnenu külge – ja sellega endale piina valmistamist.

Laagrid on vajalikud kogemuse süvendamiseks, kuid siiski tuleb ju naasta pärisellu, mis toimib hoopis teise tempo ja suhtlusega.

Balil või koopas suudavad kõik rahulikud olla. Tõeline proovikivi on argipäevas.

Hullumeelsuse märkamise kunst

Kuu pärast laagrist lahkumist teen kokkuvõtet: mis sellesti ntensiivsest kogemusest lisaks igapäevasele meditatsioonile argiellu sõelale jäi? Ehkki olin juba aastaid mediteerinud ning oma meelt vaadelnud, on see endiselt nagu sibul, mis alles regulaarsel harjutamisel järgmise kihi avaldab. Millise, seda ei tea enne järele proovimist. Harjutamata aga ei tea ma, mida ma ei tea.

Lisaks võtsin koju kaasa mõistmise klammerdumisest kui kannatuste allikast. Kümne küünega oma plaanides, arvamustes ja senises kogemuses kinniolemine aitab toota jäikust ja pinget. See on aga tarbetu piin ja hullumeelsus, sest elu seisnebki muutuses. Isegi kivid teevad seda, ainult nende muutumine on meie arusaamale liiga aeglane.

Oma rollidesse ja kavatsustesse takerdumine ehk nende liiga tõsiselt võtmine ning nendest ilma jäämisel kannatamine aga on reaalsusele ehk muutusele vastu seismine. Selle tagajärjeks saab olla vaid kannatus. Tuleb vabaks lasta.

Kurja juur peitub mõtetes

Nagu ka soovis midagi võimsat kogenuna kohe teisi aitama rutata. Üllas soov, kuid esimesena tuleb ikka kodu koristada. Ühiskond koosneb üksikisikutest, kelle praht – haige mõtlemine, mille tagajärg on vägivald ja valu enesepiinamisest sõdadeni – vaatab kõikjalt vastu.

Suurim abi on sellest,
kui oma sodi kõigepealt kokku korjan ja uut juurde ei tooda.

See pole küll kiire, kuid on püsiv muutus.

Kursusel hakkasin mõistma ka mõtete olulisust. Kui vaenulikke sõnu ja tegusid märkame selgelt, siis nende tagamaid ehk mõtteid olen vaadanud vähem. Ometi algab iga tegu ja väljaöeldu mõttest. Sestap tuleb halva väljajuurimist alustada sealt.

Õppetunnid esimesest vipassana-laagrist

Töötab see, millega töötad.

Suurim tänu õpetaja vaeva ja laagrites kogetu eest on saadu kasutamine, igapäevane harjutamine. Meditatsiooniga on nagu spordigagi: mida treenid, see tugevneb ja mida mitte, sellest jääd ilma. Ühegi laagri kogemuse mõju ei kesta elu lõpuni.

Hinnangud tuleb lasta allavett.

Ühelt poolt on see osa vipassana juhistest (ma lihtsalt jälgin, ei hinda, ei kirjelda jne), mis maandus varasemale teadmisele. Minu tee- ja meditatsiooniõpetaja Wu De meenutab tihti zeni ütlust „asi pole asjas, vaid minu suhtumises sellesse asja“. Emotsionaalse tähenduse ja laengu – kas juhtus hea või halb – annan kõigele mina, oma tundeid juhin samuti üksi.

Vaid õige harjutamine viib sihile.

Maratonitreeninguid alustades olin sama roheline kui meditatsiooniga startides. Kui treenitav ei tea või oska veel, siis ta usaldab tehnikat ja treenerit – ehk kasutan kursusel õpitut igapäevaelus.

Seda enam, et kogemuseta ei oska ma isegi aimata või näha, mis on selle pikaaegne mõju ning kuhu ja milliste teeotsteni see mind välja võib viia.

Õpetajat ja tehnikat tasub hoolega valida, samas lõputu otsimine ja kahtlemine ei vii kuhugi.

Võta aega ellu naasmiseks.

Esimene päev pärast vaikusest naasmist väsitab sedavõrd, et olen koduste ja semudega jutustamise järel juba kella 11ks surmväsinud. Kurnab ka emotsionaalselt laadimata info: reklaamid, poeletilt kauba valimine, muljetamine jne.

Tasub jätta aega kohanemiseks ja endale oma tundlikkuse poolelt halastada. Samuti saab nii kohe ka alustada elu muutmisega, et õpitu päevakavva mahutada. Koolitused ja laagrid ei muuda meid. Saame sealt töövahendid, millega siis end muutma hakata.

Vipassana-meditatsioon
- See iidne meditatsioonitehnika pärineb 2500aasta tagusest Indiast.
- Vipassana tähendab näha asju nii, nagu need tegelikult on.
- Pole seotud ühegi usundi ega religiooniga ja keskendub sellele, mis on kõigile kättesaadav ehk aistingutele inimese kehas.
- Tehnikat õpetatakse esmalt kümnepäevase kursusena, mille läbinud saavad osaleda kuni 60päevastel kursustel.
- Tehnikat õpetatakse pea 200 vipassana-keskuses ja rändkursustel üle ilma.
- Eestile lähim keskus asub Rootsis.
- Järgmine kümnepäevane kursus peaks Eestis toimuma 2019. aasta sügisel.
- Kursused on annetuspõhised.
Muutis mu elu täielikult

Jaan Kruusma, ettevõtja

Vipassana on minu elu muutnud täielikult. Pärast esimest kursust naeratasin maailma suurimat naeratust, sest sain teada, et maailmas on midagi nii lihtsat, mis on samas nii võimas. Ma ei pea rahu saavutamiseks Himaalajasse minema. Rahu kogemiseks ei pea midagi rasket tegema, mul on palutud ainult istuda ja vait olla.

See kümme päeva kulub igaühele ära, võib-olla teist sellist võimalust iseendaga olemiseks elus ei tulegi.

Pikad istumissessioonid on kursuse väikseim mure ja füüsiline valu kahvatub selle kõrval, mis peas ja mõtetes hakkab toimuma.

Kui kursuselt midagi karta, siis iseenda vastu karm olemist. Reeglid küll on, kuid keegi hindeid ei jaga ning võid end liigutada ja mugava padjakuhila ehitada. Kui tulevadki rasked olukorrad ja hetked, ei tasu neid ja ennast liiga tõsiselt võtta.

Palju eredaid nägemusi

Helena Kübar, muusik ja terapeut

Vipassana on õpetanud mulle nii mõndagi – kuidas rohkem päriselt kohal olla, oma keha paremini tunnetada, mõista kõige ebapüsivust, vähem reageerida olukordadele ja ennast paremini mõista.

Olen käinud kahes vipassana-laagris ning kogenud palju eredaid nägemusi ja unenägusid, mis õpetasid mulle palju elu sügavuste kohta. Kogesin, kuidas valu on psühholoogiline nähtus, õppisin oma keha objektiivselt vaatlema ning sain kogeda puhast meeleselgust ja teravust. Nüüd reageerin vähem ja olen rohkem teadlik oma reaktsioonidest.

Kuna ma kahjuks pole edasi mediteerinud, pole meel enam nii puhas, rohkem teadlikkust on aga sellegipoolest.

Olen vipassana-laagrites käinud koos elukaaslasega. See on mõjutanud meie suhet väga positiivselt, oleme rohkem teadlikud üksteise reaktsioonidest olukordadele ja mõistame üksteist paremini.
18/03/2019
Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

TEKST MARIIN MANGLUS
FOTOD HELENA KUKK (KUKEKE K LÕPSUTAB), ERAKOGU

Istun lastetoa põrandal, aken avali.
Tunnen, et hing on kinni
ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,
et hingata on vaja,
hingata on vaja!

On 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle meili, mille pealkirjaks on „Lähme maale elama“. Vastasin tolsamal päeval: „Väga äge oleks.“

Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas. Muidugi mõista on sõna „vaikselt“ päris leebelt öeldud. Nimelt on meil on kaks last, nelja-aastane Nora ja juulikuus üheseks saanud Rafael. Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

Oluliseks impulsiks, mis mind pani maale kolimise kohta „jah“ ütlema, olid hea sõbra Mari Metsalliku ema ammused kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas.

Esimene kevad

Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas.

Meid vōlus Mulgimaa perekonna kunagine tohutu suur ära tehtud töö ja meie oma pere visioon, mida kõike siin võimalik ära teha on. Kujutage ette, kodu ümbritseb puhas loodus, mahepõllud, kus pole kasutatud herbitsiide ega pestitsiide. Ja muidugi köitis õuepealne avarus, vaade kaugusse ning talvine vaikus, mis kevade saabumist järjest erinevate lindude lauluga tervitas.

Majas polnud tükk aega elanud ükski inimhing, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall. Kuidas me majaga sõbraks saime? Alguses olime võhivõõrad, ajapikku õppisime teineteist tundma, algus ei olnud mugav. Mingil perioodil sõime Raidoga õhtuti brüleekreeme – et veidikene ebamugavustunnet vähendada ja maandust saada. Samas tundsime hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

Juuni lõpus kolisime päriselt linnast maale. Remont polnud päris valmis saanud, lastetuba oli poolik, osa uksi värvimata jne. Kolimisasjad igal pool laiali – segadus.

Ma ise olin suhteliselt stressis, sest lastega remondi keskel elada on äärmiselt väsitav.

Ausalt, vahel oleks tahtnud lihtsalt nii kõva häälega karjuda, et naabruses olevad hobused oleks tuhatnelja pagema pannud.

Kogu selle protsessi ajal, alates maale kolimise otsuse vastuvõtmisest kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud– ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjulolevaid külgi avastada ja valgustada.

Söögituba
Söögituba sai värvitud kaseiinvärviga kollaseks ning rulliga muster peale tehtud.
Põrandad värvisime hästi helehalliks.

Lastetuba
Lastetoa värvisime heleoranžikas-roosakaks,
seal varem olnud pesumasina tõstsime kööki.

Pilk läbi kolme toa
Tagantpoolt alustades: söögituba, elutuba, magamistuba.

Kuum suvi…

Hing teadis, et me elame selle perioodi üle.
Jah, ma pole kunagi maal elanud.
Jah, me pole varem taimekasvatusega tegelenud.
Jah, me ei tea, kas põua tõttu saaki üldse tuleb, kui palju jne.
Jah, me ei tea veel päris täpselt, kellele toodangut pakkuda, kas huvilisi on.
Aga me uskusime, et saame koos hakkama. Lahendused tulevad. Teadmised tulevad.

Suvi oli töine, täis katsetusi ja eksimusi, igas mõttes kirev.

Uskumatu on tõsiasi, et peaaegu kõik, mida Raido külvas, tuli üles: hernes, aeduba, suhkrumais, peet, porgand, tippsibul jne. Umbrohtu rohisime käsitsi – sõbrad ja oma pereliikmed käisid abis. Võin julgelt öelda, et põldudel valminud taimed on käsitööga kasvatatud ja inimkätt tunda saanud – see teadmine annab meeletult hea tunde. Ausalt.

Elisa Oras meisterdas Palu mahetalu punapeediga logo, seejärel tegime Instagrami konto, et huvilised saaksid meie tegemistel silma peal hoida.

Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid mõnus paitada.

Sügis – viljade koristusaeg

Kõige populaarsem saadus oli suhkrumais, nõudlus oli suurem, kui suutsime seda poodidesse ja sõpradele-tuttavatele pakkuda.

Peet ja porgand olid samuti menukad. Hernest ja aeduba sõime ise, müügiks üle ei jäänudki. Maisi ja aeduba panime ka sügavkülma, et talvel oleks hea võtta.

Lisaks külvasime 100 kg küüslauku, käsitsi.

Jah, sada kilo! Ma tänan Lauri ja Kadrit, kes meile küüslaugutalgutele spontaanselt appi tõttasid. Kes soovib, saab Instagramist Mahetalu alt videot vaadata.

Oktoobri lõpus, hingedepäeva eel, matsime oma kassi Marsi. Süda sai nii haiget. Mul on varem ka koduloomi olnud, kuid nii armsaks pole neist keegi saanud.

Kui süda puruneb, siis ikka selleks, et veelgi avarduda.

Ja süda avardus ja avardus – seni, kuni enam valus ei olnud. Õnneks teine hiirepüüdja, Veenus, on mänguline ja seltsiv koduhoidja.

Hakkasin Viljandi kammerkooris laulmas käima ning Mustlas Käsitöökojas kudumist õppima.

Nora käib kolm korda nädalas Holstre lasteaias, mis asub kaheksa kilomeetri kaugusel meie kodust. Lisaks viin ta kord nädalas Viljandisse tantsutrenni.

Raido annab Holstre koolis reedeti 8. ja 9. klassile karjääri- ja majandusõpetuse valikaine tunde. Samuti on tal piisavalt aega tegeleda sisekaemuslike protsessidega ning aeg-ajalt teha erinevaid eneseteostuskoolitusi ja -seminare.

Talvekogemused

Lumega on siin nii maagiline, valge vaip igal pool, sõiduteed lumivalged –kõik on helge, puhas. Aknast näeme rebaseid, jäneseid ja kitsi jooksmas. Loodus magab rahulikku und – omas tempos, omas hetkes. Siin on vaikne, rahulik, täiesti müravaba.

Õhtuti uksest välja astudes, seisatades ja taevasse vaadates
tekib selge süvakosmoses viibimise tunne.

Oleme perena väga liikuvad ja tegusad. Linnast ära kolides ei jäänudki elu seisma. Käime Tartus ja Tallinnas, tihti Viljandis. Kohtume sõpradega, vaatame kinos filme, külastame teatrit ning avastame uusi söögikohti.

Ma pole kordagi maal igavust tundnud – kogu aeg toimetame.

Raido hoolitseb puude tuppa toomise ja maja kütmise eest. Kodust väga kauaks eemale minna ei saagi, muidu jahtub maja maha. Õnneks on meil imeline naabrinaine Anne, kes vajadusel tõttab kassi toitma, lapsi kaema ja lisaks annab uusi nippe söögitegemisel. Kujuta ette, kuidas maitseb ühepajatoit, mis on küpsetatud puudega köetavas ahjus!

Kokkuvõttes on esimene aasta olnud täis suuri seiklusi, uusi kogemusi, kuhjaga uusi tegemisi ja ettevõtmisi. On olnud rahulikumaid ja kiiremaid aegu, ärevust ning kiirustamist, teadmatust, suurt rõõmu ja kirge, isegi reise välismaale.

Mulle meeldib siin Palu talus, tunnen end siin koduselt, meil on toredad naabrid, uued tuttavad, uued tegemised, uued mõtted. Ja ma ei igatse endise elukoha juures midagi.

Tunnen, et ka lastele siin meeldib. Neil on palju ruumi ja avarust mängimiseks. Vabadus väljas toimetada, leiutada, uudistada, avastada, katsetada. Kuigi Nora on suurlinna tuledest jätkuvalt võlutud, on tal tulevikus olemas kasulik võrdlusmoment.

Maheviljad
Kasvatasime sel aastal mahedalt peeti, hernest, aeduba, porgandit, maisi, maitsetaimi. Kõige populaarsem ja täielik hitt oli suhkrumais. Kogu toodangu saime sõpradele, tuttavatele ning mahepoodidesse viia.

Ökoremont tehtud!
Oleme nii rahul, et remont sai valmis ning lõpptulemus helge, rõõmus, soe ja
valgusküllane.

Hiirepüüdjad
Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja
vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid
mõnus paitada.

18/03/2019
Lenna Kuurmaa: vaba ja õnnelik

TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Lennal tuli eelmise aasta lõpus välja uus plaat, mille nimeks „3X“, iseloomustades ühe etapi lõppu, edasilendamist ja vabaduse lugu. Lisaks olulise sõnumiga muusikale võluvad Lenna ehedad väärtused: Setomaa talu, looduseusk, mediteerimine, võimalikult paljude asjade oma kätega tegemine ja kätetöösse hinge sisse panemine ning lõputu armastus oma tütarde vastu.

Kohtume enne lasteaedadesse oma lastele järele minemist Komeedi kohvikus, tellime lõunasöögi ja räägime samal ajal juttu. Lenna tuli just proovist – märtsi plaadiesitluskontsertide tarvis, mida ta juba väga ootab, nii publikuga kohtumise kui ka koostegemise rõõmu pärast: „Mul on nii tore bänd. Nad on mul nagu teine perekond, täiesti asendamatu.“

Põhiline partner, kellega Lenna möödunud aastal intensiivselt koos töötas, oli Raul Ojamaa, kellega koos hakati aasta alguses lugusid kirjutama ja kutsuti siis jooksvalt kampa veel teisi sõpradest muusikuid. „See formaat on välismaal hästi tavaline, et ühel lool on kuus või kaheksa autorit. Ollakse koos ruumis, tehakse laulukirjutamislaager, nn writing session, kus kõik tulevad oma loominguliste ideedega välja ja hakatakse kokku sobitama, mõeldes artisti peale, proovides tabada tema värve ja toone.

Vahel oli nii, et Raulil oli mingi toorik või idee algus, meloodiajupike,
sõnu hakkasime koos looma, nullist.

Tihtipeale mängis Raul mulle mingi kidrapõhja ja siis oli mul äratundmine ja sealt hakkasin vaikselt ümisema. Kohtusime enamjaolt tema juures kodus, kus vedelesid kitarrid ja sünt, arvuti, mikrofonid ja kogu valmidus, et luua. Aga palju tööd sai tehtud ka Türi tänava stuudios.“

Uus plaat sümboliseerib Lenna jaoks vabadust ja julgust. „Sest eelmisel aastal pidin selle loomisprotsessi keskel olema julge – ma pole varem nii palju lugusid kirjutanud. Pigem on olnud autorid, kes mulle kirjutavad. Sain hästi palju kasvada just autorina, loojana ja muusikuna.“ Lennale on väga oluline sõnum, millest ja miks ta laulab. „Ma olen hästi tekstitundlik. Ka teiste muusikas kuulan ma esimese asjana justsõnu.“

Vabadus

Vabadus tähendab Lennale pigem hingevabadust. „Mõtlen just vabadust olla see, kes ma olen. Et ka inimene su kõrval laseb sul olla see, kes sa oled, ja sa saad tunda kõiki oma tundeid ning soove ja unistusi täide viia, oma elu ehitada.

Minu jaoks on ideaalne see, kui keegi ei kammitse, ei pidurda ega hoia tagasi. Ka loomevabadus.

Hetkel olengi selles kohas: uue plaadiga anti mulle loominguliselt täiesti vabad käed, mis on ülim vedamine ja õnn. Alustasin bändi ja muusika tegemist, kui olin 16, siis ei olnud vabadusest mingit juttu. Kuigi siis ma olin ise hingeliselt nii vaba, et mul oli ükskõik – lihtsalt lendasin ringi.“

Seepärast kolis Lenna kodust ära juba 17selt, minnes bändiga viieks aastaks Saksamaale. Muusikaga alustas Lenna juba neljaselt. Saksa keel oli tal suus Mustamäelt Saksa gümnaasiumist.

„Meie pered, meie emad pidid meid lahti laskma,
lubades meil teha oma asja, ja hoidsid meile pöialt.

Tänaseks olen end muusikaliselt töötanud sellisesse kohta, kus keegi ei dikteeri enam ja suunda ette ka ei ütle, pean ise otsustama ja ka ise vastutama. Nüüd olen lõpuks seal, kus ma saan teha seda, mida tahan. Aga ma ei saaks öelda ka, et enne oli halb, et tegin midagi vastu tahtmist. Olid teised ajad ja teised unistused, lihtsakoelisemad ja mitte nii sügavad. „3X“ plaati tehes oli vahepeal isegi hirmutav, sest ei osanud täieliku valikuvabadusega midagi peale hakata,“ lõkerdab ta.

Vahepeal küsib Lenna iseendalt, mis on oluline. „Kui mul oleks üks soov, siis ma tahaksin, et inimesed ei tunneks kunagi, et nad on üksi… Ma tahaks, et kõik mu ümber saaksid olla õnnelikud.” Ta on nii harjunud tegema kõike korraga: lapsed, tööasjad, kool… „Üpris raske on süveneda ja keskenduda ühele asjale ja mulle see üldse ei meeldi.

Kevadel hakkasin mediteerima ja see aitas mind väga palju!

Ilmselt see tuligi minu juurde sellepärast, et oli vaja. Ma võtan aja ja keskendun endale, lõdvestumisele – selleks, et suuta selle tempo ja stressiga hakkama saada. Oli vaja tuge. Sest eriti olles ema, ei saa mitte jaksata. Peab jaksama.“

Lenna tütred on vanuses kuus ja neli ning viimased kaks aastat on Lenna ja nende isa Robert Vaigla eraldi elanud. „Mul ei ole olnud sellist rasket aega, mil ma oleks tundnud, et olen täiesti üksi. Roberti ja tema vanemate abi on alati olemas olnud, praegu ka – see on nagu modernne perekond, kõik liikmed on olemas ja kõik on hästi.“

Uus algus

Eelmisel kevadel kohtus Lenna näitleja Lauri Mäesepaga, millele eelnes pisut raskem aeg. „Tavaline lahkuminekujärgne aeg: ikka on raske alustada uuesti, pead leidma enda jälle üles ja mõtlema, mida tahad. Depressiooni mul ei olnud, aga kusagil seal piiri peal ma olin, väga stressirohke aeg oli. Kuna olen intuitiivselt tegutsev naine, siis lasin kehal end juhtida, teades, et varsti paranevad haavad ja läheb kergemaks. Loodusest sain jõudu.

Ja kevadel ma kohtasin Laurit,
tema kaudu tuli meditatsioon minu juurde,

ja sealt läks kohe kiiresti kõik ülesmäge. Sain kõik joonde ja päästetud,“ särab ta.

Lenna teeb sellest ajast peale transtsendentaalset meditatsiooni, esimesed pool aastat pühendunult 20 minutit järjest igal hommikul ja õhtul, praegu valib mõnel hommikul magada seitsmeni, aga siis mediteerida enam ei jõua.

Mõnikord suvel tulid lapsed ka sekka,
tegid kaasa ja jäid vahel meditatsiooni ajal magama –

see oli Lennale kingitud tudupaus ehk võimalus tegeleda oma asjadega. „Soovitan transtsendentaalset meditatsiooni tõesti kõigile, kellel on stress, sest see on nii lihtne asi, mille jaoks ei ole vaja mitte mingisugust erioskust. Meditatsioonist on abi – ja väga palju. See on ikka üks geniaalne leiutis!“

Üks mediteerimise viise on Lennale ka käsitöö. Ta lõpetab kevadel Räpina aianduskooli tekstiilkäsitöö eriala kaugõppe ja seepärast on just praegu väga palju näputööd käsil. „See on tõesti teistmoodi meditatsioon – ma lähen kooli ja seal me näiteks viis tundi tikime! Või neli tundi koome. Või siis heegeldame pitsi. Hästi palju tehnikaid, hästi intensiivne ka, sest on palju uut informatsiooni korraga. Sessi nädalal elame ühikas ja oleme esmaspäevast reedeni varahommikust hilisõhtuni koolis. Ja vahel olen ma koolis vaipa kudunud isegi südaööni, sest maht on väga suur. Tundub romantilisem ja toredam, kui see tegelikult on – see ei ole naljaasi ja pärast olen täiesti läbi. Aga teistpidi jällegi laetud.“

Viis aastat tagasi tundis Lenna, et tahaks midagi uut õppida.

„Jõudsin punkti, kus mõtlesin, kas see ongi kõik, mis ma teen. Ilmselt see küsimus tuleb mingi hetk kõigil, et kas nii ongi nüüd… Rohkem midagi kuskile edasi ei lähe? Kui teine laps oli poolteist, siis tuli see soov uuesti konkreetsemalt tagasi.“

Miks Räpina aianduskool? „Mulle meeldis, et see pole minu Setomaa kodust kaugel – ainult poole tunni kaugusel.

Olin kuulnud, et see on hea kool,
ja hakkasin vaatama, mis need erialad siis on.

Aga käsitöö ja disainimine on mulle meeldinud – mulle meeldib osata asju ise teha. Pigem laste ja enda jaoks, kuigi mine sa tea… Esialgu oli mu kõige hasartsem mõte, miks ma tahtsin käsitööd minna õppima, kangastelgedel kudumine. Et tahaks osata vaipa teha! Rahvuslik käsitöö, traditsioonid – vanad oskused, mis kaovad.“

Teisel õppeaastal tulid valikained – Lenna valis nahatöö ja kanga kujundamise – ja neist said ka tema lemmikud. „Ma nii ootan neid tunde, et ma saaks minna, sest see avab minu jaoks mingit teist loomingulist vabadust – saan seal kõike proovida. Sinna võiks lausa sukelduda ja mul kuluks sellele palju kauem aega, kui tunniplaanis ette nähtud…“

Lennale tundub iga kord pärast koolinädalat, et tagasitulles on ta natuke parem ema. „See on see, kui emana võtta natuke endale sellist oma aega, mida muidu niikuinii ei raatsiks. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul kipuvad süümepiinad väga kiirelt tekkima – ei raatsi lihtsalt endale aega kulutada. Ei taha lapsi millestki ilma jätta, tahaks kõike nendega jagada. Tavaliselt käingi lastega igal pool ja toimetan nendega palju ringi, nii et kui mul on koolinädal, siis nad saavad rahulikult issiga möllata.“

Nokitsemiseks on Lennal keldris oma tööruum-pesuköök-stuudio.

„Mul on seal pillid nurgas, õmbluslaud, hulk kangaid, lõngu, vaibalõngu ja muid materjale. Kui ma ütlen, et lähen alla, siis lapsed küsivad, kas võivad tulla kaasa – uurima kõiki neid karpe, pärleid ja muid põnevaid asju, mida sorteerida.“ Lenna on teinud palju asju just oma lastele: waldorfnuku, kampsunid, vankritekid ja kaisuloomad. Ka lõputööks on Lennal kavas just lastega seotu. Teistele kingituseks tehtud vaipade kavandid on aga vanema tütre tehtud. „Luban neil alati kaasa teha, kui neil huvi tekib.“

Setomaa südames

Lenna on Tallinnast pärit, aga tunneb end täielikult maa- ja looduslapsena. „Mu vanavanemad elasid Türil, minu lapsepõlve eredamad mälestused on suvedest vanaema ja vanaisa juures. Kõik mälupildid ja lõhnad ja värvid on seotud Türiga.

Meil olid sead, kanad, kasvuhooned, aed, peenrad, põllud –
korralik maaelu.

Pikad herne- ja oavaod – mäletan, kuidas me istusime seal vagudes. Kuumast virvendav asfalt, mida mööda sai rattaga musttuhat korda sõidetud, et jäätist tuua, kartulivõtt sügiseti… Kui vanavanemaid enam polnud ja majagi müüdud, tekkis tunne, et mul ei ole enam üldse mingit kohta, kuhu minna. Linnast ära maale ma mõtlen.“

Maaeluigatsus paisus põues ja Zetode ansambliga ühiselt Viljandi folgil esinedes hakkas asi hargnema. „Mul ei olnud Setomaaga tegelikult mingit seost. Zetode kaudu sattusin Setomaa tiirule, muusika sidus meid.

Ma reaalselt armusin sellesse piirkonda ära!
See kant ise, see vaib, need inimesed…

See tundus täiesti teine kui igal pool mujal Eestis. See ei olnud planeeritud, see lihtsalt läks nii.

Ma tundsin lihtsalt ära, et see on minu koht ja kaua ma ei mõelnud.“

Tööd on seal aastate jooksul olnud palju, leitud maja oli puutumata vana koolimaja. On vahetatud aknaid, uksi, põrandaid, katust, paigaldatud veesüsteem. Ka Lenna ise on seal palju teinud ja käis isegi puiteseme restaureerimise kursusel. „Tavaliselt tuldi sellele kursusele tabureti või kiiktooliga, ja ma tulin – oma aken kaenlas. Õppisin kittimist ja vana klaasi mahavõtmist, puidu plommimist, lihvimist, uue klaasi ettepanemist. Just vanaviisi: kitiga, mitte liistuga. Oma Nõmme kodul olen ka mitmed aknad ise korda teinud. Setomaal on oma kogukond, kes kokku hoiab. Mulle toodi ka uksi ja aknaid, öeldes „Oh, kuule, sinu majale võib-olla istub ette“. Toredad inimesed elavad mu kodukandis!“

Paljud arvasid, et Lenna oma elutempoga ei jõua maakoju reaalselt mitte kunagi – ja eks see on mõnikord nii olnud ka. „Aga nüüd ma tunnen aina tugevamat sidet selle kohaga. Ma näen, et lastele väga meeldib, mis on minu jaoks oluline. Ja meile Lauriga samamoodi.

Ma kujutan ette, et me mingi hetk elamegi seal,“ muheleb Lenna.

Tal on järgmisena plaanis võtta kanad ja teha päris peenrad istutuskastide asemele. Päris oma põld! Sel kevadel. „See teeb mind õnnelikuks ja paneb hinge helisema, et ma saan elada sellist elu, nagu südamest soovin ja millest olen unistanud!“

Kanadega just palju kogemust pole – kord on Lenna pere Roy Strideri siidikana tibusid hoidnud. Ja Royga käis Lenna ka Mongoolia reisil. „Mu väiksem laps oli sel ajal poolteiseaastane ehk ma olin üle kolme aasta järjest olnud kodune. Kaks last järjest sünnitanud ja imetanud. Tundsin esimest korda, et väsisin ära: muutusin hästi kõhnaks, olin justkui kõik ära andnud.“ Lenna on hästi intuitiivne, ainult selle pealt ta valikuid teeb, ja sattus juhuslikult Roy üleskutsele, et kolme nädala pärast minnakse Mongooliasse. „Sattusin kohe vaimustusse ja tundsin, et tahaksin väga minna. Vaatasin kalendrisse ja see aeg oli vaba!

Ütlesin perele, et ma pean minema… Ja läksingi!

Nii tervendav oli see kogemus ja ürgne loodus mu jaoks – ilmselt oli vaja võtta täielik time-out, kus ma saan lihtsalt olla. Polnud levi, elektrit, WCd – mitte midagi! Olime keset taigat, elasime hõimurahva kodudes, nende väikestes tipides kohalike inimeste vahel. Mõnikord pidime ratsutama, et jõuda mägedes õigesse kohta. Ma küll hullult igatsesin lapsi, aga see kõik oli nii-nii kosutav. Tundsin ära, et pean minema, ja pärast oli palju parem.“

Hõissa!

„Jah, seda pauku ma ei oleks küll osanud ette kujutada ega oodata!“ naerab Lenna, kui küsin kihlumise kohta, sest ta on siiani abielusse pigem külmalt suhtunud ja hinnanud eelkõige kooselu kvaliteeti.

„Tema unistas mind oma ellu. Minu jaoks ta lihtsalt ilmus ühel päeval.

Ja ma ei saanud jätta reageerimata sellele ilmumisele, tunnetasin kohe ära, et see võib olla ühe suure armastusloo algus,“ särab Lenna.

Kui küsin Lauri kohta (kelle kohta ma tean, et ta oli üks Hingele Pai esimesi tellijaid!), räägib Lenna särades: „Lauri on visionäär, hästi suurelt ette võtja ja unistaja, punub ja pusib oma mõtteid kõigi jaoks parema elu ja parema elukeskkonna nimel. Ilmselt varsti kuuleme sellest ka lähemalt. Aga ametilt on ta näitleja.“

Lennale ja Laurile väga meeldib Setomaa kodus ja neil on seal ka ülitoredad sõbrad tekkinud. „Ja lastel on maal hullult tore – seal on hoopis teine rütm, meil ei ole seal telekat ja nad ise nokitsevad: teevad mänguasju ehitusklotsidest ja kõigest, mida aga leiavad.

Suvel teeme päris põllu – pikad vaod herneid, nagu vanasti –

ja loodame, et saame elada sellist elu, nagu me unistame, et aastas vähemalt pool aega Setumaal. Proovime kuidagi niiviisi toimima saada… Ma usun, et absoluutselt kõik on võimalik. Nii nagu ise lükkad, nii läheb.“

Räägime veel natuke jumalast ja läheme siis oma lastele järele. „Lapsed on osa minust, seda ei oskagi kirjeldada muudmoodi, kui et lihtsalt oled valmis kõike tegema nende eest. Lapsed on tulevik – varsti juhivad nemad mängu ja ma hoian ainult pöialt, et see saaks olema põnev ja vägev! Mulle meeldib neid vaadata ja tunda seda tunnet, mis voolab üle… seda suurt armastuse tunnet. LOVE LOVE LOVE.“

18/03/2019
50 aastat kestnud sõltuvustest priiks

TEKST MERIT RAJU
FOTOD ELSA SAKS JA ERAKOGU

Olin alati arvanud, et aastakümneid kestnud sõltuvusest vabaneda pole võimalik. Sügisel kohtusin aga Tallinnas ameeriklase Lee Spinksiga, kes on oma eluga tõestanud vastupidist: kümme aastat tagasi tegi ta lõpu viis aastakümmet kestnud alkoholi- ja mõnuainete sõltuvusele. Ta on selja pööranud ka raha ja välise edu sõltuvusele ning elab nüüd tagasihoidlikku elu ning jagab oma kogemusi luulevormis ja vangla AA rühma juhendajana ning toetab ka üht Kuuba perekonda.

Lee on šikk 70aastane mees ning elab Floridas väga põneva kujuga Key Largo saarel. Ta esitab oma tehtud luuletusi, nii et endal ja kuulajatel pisarad silmis. Ta kannab riideid, mille on ostnud rikaste linnaosa teise ringi poest. Reisidel astub ta sisse anonüümsete alkohoolikute gruppidesse, isegi kui need pole inglise keeles. Talle tundub, et see 12 sammu süsteem töötab – ja seda nii tema enda elus kui ka religiooni- ja kultuuriüleselt. Seepärast töötab ta nüüd ka ise anonüümsete alkohoolikute võrgustikus kohalikus vanglas. Vanglas, mille kongis on ka teda ennast kord lühemat aega kinni peetud. Kujutan ette, kuidas vangid Leed usaldavad – oma inimene ikkagi.

Sõltuvusest vabanemise osas mainib Lee lihtsalt: „See pole võimatu, aga see on raske. Kui järgida AA metoodikat, saab igaüks sellega hakkama.“

Muidugi ei ole keegi valmis ühtki muutust tegema ilma mõjuva põhjuseta.

Nii oli ka Lee jõudnud elus kriisi, mis pani teda sügavalt järele mõtlema ja oma valikuid ümber hindama.

Käsi kullas…

Lee on mitu korda olnud miljonär. Ja siis jälle kaotanud kõik. Praegu elab ta tagasihoidlikus majas ja teab, et õnneks pole vaja palju. Muidugi on tal õue peal palm ja ka sealses keskkonnas lihtne maja on siiski minu meelest küllaltki unistuste maja moodi. Aga see on siiski ääretult tagasihoidlik arvestades, et Leel oli 1972. aastal Mercedes, millel sisseehitatud telefonisüsteem – see oleks tänases mõistes nagu isiklik kosmosesüstik!

Lee pole suurema osa oma elust tööl käinud.

Esimest korda sai ta rikkaks 20ndates eluaastates tänu kinnisvaraarendusele. Hiljem tegeles ta impordiga. „Raha muutis mu alati ebameeldivaks inimeseks,“ nendib ta.

Mind paneb mõtlema, kas sellisel mehel ka naiste hulgas teistmoodi lööki oli. Või siis kas ta ise tajus erinevust, et kui tal oli parasjagu miljonäriks olemise faas või siis vastupidine varaline seis, kas naisi figureeris kuidagi rohkem või vähem. Lee nendib seepeale veidi tusaselt, et kummaski seisus polnud ta naistele eriti atraktiivne, sest ta oli liiga halva iseloomuga. Aga kus see halb iseloom praegu on? Ma ei näe seda. Ma näen sooja leplikku empaatilist humoorikat sarmikat meest.

Lee kirg on kaatrite, mootorrataste ja autode remontimine. Meie kohtumisel oli ta jalg vigastatud kuuma mootori jalalabale kukkumise pärast ning külma ilmaga Tallinnas liikumisega oli tal päris tükk tegemist – sandaal paistes jala otsas.

„Olen oma elust veetnud üle 50 aasta alkohooliku ja sõltlasena, mis tähendab, et ma pidin kogu aeg tagama, et mul oleks piisavalt raha oma sõltuvuste jaoks. Aga ma ei teinud kunagi tööd sellega, mis seda sõltuvust üldse põhjustas. Ma lihtsalt ei näinud seost, et sõltuvuskäitumise põhjustab see, et elus on midagi puudu. See puuduolev oli sisemine rahu, mis tuleb teatud vaimsusega.“ AA aitas Leel oma depressiivsetest meeleoludest ja sõltuvuse käivitajatest jagu saada ning tõi ta oma vaimse poolega ühendusse.

„Meelemürgid, buliimia, seks – sõltuvuste küüsi jäämiseks on alati mingid sügavamad põhjused. On asju, mida püüame nende naudingutega vältida. Kui sa nendest käivitajatest teadlik pole ja neid parasjagu su elus pole, võid sa mõne aja puhas olla, kuid pöördud ühel hetkel jälle tagasi,“ selgitab Lee sõltuvuste olemust.

Otsustamise hetk

Sõltlased ja alkohoolikud peavad saama tõuke, enamik suudab siis teha muutusi. Lee murdis oma tsüklist välja 61aastaselt. Ta ütleb, et seda nimetatakse Hetkeks. „Selles ei olnud midagi ilusat – näoli voodis, täiesti omadega läbi… narkootikumid, kaotused, liiga palju alkoholi võtsid palju suuremat lõivu, kui olin valmis maksma. Üle mu huulte pobises palve: „Jumal, aita mind!“ Järgmine mõte oli: „Põrgusse, ma lähen AAsse! Ja kui ma juba lähen, siis teen seda aasta aega!“ See oli hirmutav… ja pisarais sinna ruumi minek ja tunnistamine, et olen alkohoolik, polnud mulle mingi kergendus. Kergendus tuli hiljem, neljandas, viiendas, kuuendas sammus, kus mu ego murdus ja ma sain kontakti vaimsusega. Siis ma taipasin, et see oli mu elus puudu! Varem püüdsin täita seda auku narkootikumide, alkoholi, raha, seksi ja riskiga. Olin kuulnud, et õnn on meie sees, aga ma ei uskunud seda.

Alkoholist mingi aeg loobudes ei saanud ma eitada, et elu karskena oli parem. Kui mul aga ühendus vaimsusega katkes, libisesin tagasi depressiooni küüsi.

See oli aga uus olukord – ka purjusoleku seisund ei tundunud enam hea. Nüüd tegi alkohol emotsionaalselt tuimaks, mitte purju. Ja ühel hetkel jõudsin vastumeelsuseni – ma ei saa seda enam teha.“ Tavaliselt jõutaksegi AAsse siis, kui on selge, et alkoholi või muude sõltuvuste juurde naasmine ei toimi enam põgenemisena iseenda eest.

„Valesti elades tuleb varem või hiljem punkt,
mil sulle antakse sellest selgelt mõista.

Mul oli kaks poega, üks neist kasupoeg, nad mõlemad surid kümme aastat tagasi pooleaastase vahega narkootikumide ja alkoholi pärast – üks purjus olles autoga sõites, teine üledoosist. Eitus on sõltuvuse suurosa. Ma taipasin nendest valusatest kogemustest, et olin olnud kohutav eeskuju. See lein ja kaotus, valus mõistmine, et ma ei saa enam eitada, et minu sõltuvuskäitumine on mu poegadele haiget teinud… See kogemus oli osa mu põhjast, mu pöördepunktist. Selle pärast on mulle praegu vanglas AA juhendamine nii oluline, et sellest valust ja kogemusest saab lugu, mis aitab teisi.“

„Ma arvan, et minu joomisel ja narkootikumide tarbimisel oli oma osa suurel sisemisel hirmul, ja ma ei teadnudki, et see mul on, sest ma olin seda alla surunud. Hirm peaaegu kõige ees! Olin harjunud ütlema, et mul on hirm vaid langevarjuhüppe ja püssitoru ees (kohtumine viimasega oli mu elus ka juhtunud). Langevarjuhüpe tuli ka. Tundsin enne lennukist välja hüppamist tõelist surmahirmu, aga ma hüppasin siiski. Tandemina. Ja niipea, kui me olime hüpanud, tundsin ma joovastust. Hirmu polnud – ja see oli üllatav.“

Huvitav oli aga see, et AA murendas Lee egosse augukese, pannes teda mõistma, et ta kardab tegelikult peaaegu kõike. Ja iga hirmu all on tegelikult surmahirm. „Vähemasti minuga on see nii. Aga nüüd, kui mu vaimsus ja hingelise tervise tasakaal on olemas, kui ma olen rahul oma eluga ja sellega, kes ma olen, on surmahirm kadunud. Ja kui see juhtus, mõistsin ma, et see on kõik, mida ma vajan, et elada suurepärast elu. Ma arvan, et me saame aru, kas elame suurepärast elu, selle järgi, kui me enam ei karda. See teeb elu nii nauditavaks! Muidugi ma kardan ka vahel üht-teist, näiteks oma põlveoperatsiooni paar aastat tagasi – see oli kohutav valu, mis pärast tuli. Aga see kõik oli teistmoodi: ma ei kartnud lasta end opereerida ja tegin kogu füsioteraapia pärast läbi.“

Mülkast välja

„Meid on AAs igast majanduslikust klassist, läbisegi, meie probleem on ühine.“ Mõnedel on vaja AA kohtumistele lisaks ka teraapiat või ravimeid.„Minu teraapia on loovus – kirjutan luulet, reisimisest. See on minu viis oma teemad, emotsioonid läbi töötada. Luuletasin oma peas alates teismeeast, aga kirja hakkasin panema oma 30ndates, 40 aastat tagasi. Pidin olema teatud meeleolus. Mu esimene luuletus oli nutmisest.“

Lee hoiab end tasakaalus luuletamise, kirjutamise ja AAkohtumistega. „Alguses ma käisin seal iga päev, isegi kaks-kolm korda päevas. Kui tahta oma sõltuvuskäitumist muuta, tuleb elu täita muude tegevustega. Sul ei tohi tekkida momenti, kus sa midagi ei tee – muidu hakkad tegema valesid asju. Nii et ma käisin AAs, sõitsin jalgrattaga, tegin trenni, et ennast väsitada. Ma ei saanud hästi magada, sest kui ma opiaadid ära jätsin, tundsin ma elu kõige kohutavamat ärevust. See oli meeletu hirm ja depressioon, mille põhjust ma ei teadnud. Lugesin siis anonüümsete alkohoolikute käsiraamatut, mille esimene osa on 264 lehekülge 12 sammust ja edasi on ainult inimeste lood, millega sain end identifitseerida, ja uinusin siis”.

Ja endaga tuli tööd teha. Oma egoga.

Üks seik pani Leed eriti mustvalgelt mõistma oma ego, mis on lihtsalt kaitsemehhanism. Ja see segab meil asju selgelt nägemast. „Sõber andis mulle oma poja vana paadimootori. Minu meelest polnud mõtet seda parandada. Sain ta isegi tööle, aga ütlesin, et see ilmselt ei tööta kaua ja varuosi pole nii vanale mootorile saada või on need väga kallid. Järgmisel korral, kui mootor taas rikki läks, andis omanik selle mu konkurendile, kes tellis varuosa ja tegi mootori korda. Kui ma sellest kuulsin ja sõbraga kohtusin, tundsin häiritust, ärritust, mu ego oli vihane, nägu punane, ja mul oli häbi. Taipasin siis, et võiksin asju vaadata endast pisut kõrgemalt: mootor oli ju nüüd korras. Mina ei teinud seda küll, aga see on ju korras. Ja nii sai kontseptsioon egost kui minu eraldi osast peast südamesse.“ Egosse augu torkamine on üks samm 12st.

Üks 12 sammust on ka nimekiri inimestest. „Nende juurde tuli minna ja vabandust paluda. Mõtlesin igal õhtul enda jaoks läbi, mida ma täna tegin: kas sai paremini kui varem. Ja ma hakkasin ka palvetama, mediteerima, küsisin juhatust – mitte uusi kingi, vaid sisemisi asju! Ja ma läksin vanglasse tööle.“

Nüüd on Lee loominguline, vaimne, minimalistlike vajadustega ja püüab teha head. „Rikkus tegi mind laisaks. Mul olid 500dollarilised kingad, arvasin, et olen keegi, ostsin suure maja, võimsa auto… ikkagi oli mingi aja pärast igav. Mida nüüd teha? Teenida veel rohkem? Praegu ma tunnen, et olen õnnelik! Olen alandlik, elan tagasihoidlikus majas, vaatan, kuidas elada raha raiskamata. Raha ja väline pole enam osa minu egost. See on müür, turvalisus, aga ta takistab nägemast, kes me tegelikult oleme. Ma tean nüüd, kuidas väikeste kuludega elada. Mu ego pole raha mõju all. Mul pole sellest sooja ega külma, kui keegi elab suures majas või tal on uus auto.

Mu riided on teise ringi poest – ostan neid nüüd pennide eest selle asemel, et kulutada sinna tuhandeid, nagu mul oli kombeks.“

Õnn pole rahas

„Ma taipasin, et ma ei jõua kunagi sellise jõukuseni,
et oleksin saanud endale õnne osta.

Kirjuta see üles!“ ütleb ta mulle, osutades paberile mu ees, kuhu teen aeg-ajalt märkmeid.

„Pigem kogesin, et need asjad, mida ma ostsin, tegid mind õnnetuks. Miljonär olles on tunne, et oled midagi saavutanud, aga rõõm ja nauding on tegelikult sisemised seisundid ja need tulevad pigem siis, kui elad lihtsat elu, oled lahke ja hea, annad endast parima, et miski muutuks paremuse poole.“

„Mu elus oli selline aeg, kui mul oli eralennuk. See polnud päriselt minu oma, aga ma sain seda rentida iga kell, kui tahtsin. Esimest korda sellises varalises seisus tundus, et nüüd olen küll maailmavalitseja. Aga tuleb vahet teha naudingul ja tõelisel rõõmul.

Nauding on lühiajaline, näiteks uuest autost või puhkusereisist.

Õnnetunne on sellel skaalal juba natuke kõrgemal, aga rõõm on sisemine seisund. Rõõm on see, kui sa tunned, et elad head ja õiget elu – aitad midagi paremuse poole muuta. Napsu ja narkootikume võttes tundub sobilik õigustus, et ma teen ju ainult endale liiga. Aga kuna meil on ikkagi teadvus, siis kusagil sügaval sees me ikkagi teame, et see pole päris see… Ma tunnen enda puhul ära: kui ma hakkan tüli norima või lähen kaitsesse, siis on midagi sees halvasti. Siis tuleb aru saada, et see pole välistest asjadest, vaid tuleb iseendaga tegeleda, mitte põgeneda. Ja kui mul lõpuks olid mõned vahendid, tehnikad, millega oma sisemist tasakaalu hoida, tekitas see võimsa sisemise rahu ja rõõmu.“

Kümme aastat tagasi sattus Lee esimest korda Kuubale – sinnasaamine oli ameeriklastele väga bürokraatlik ja peaaegu kättesaamatu. „Ma ei oodanud, et näen seal õnnelikke inimesi! Ma olin sündinud Floridas, mis oli toona nagu Kuuba praegu. Floridas hakati kasutama meeletutes kogustes fosforväetisi, et 90 kilomeetri kaugusel asuvat Kuuba loodust kahjustada. Suhkrukasvatustoetused Kuubale tähendasid kunstväetisi ja ühtlasi 50 aastat Florida looduse reostamist tõestamaks, et sotsialism on halb. See on olnud uskumatu: liblikad, putukad, linnud, nagu nad olid minu lapsepõlves Floridas, on nüüd kadunud. Kuuba valitsus on juba sellest aru saanud ja on looduse hoidmise poolt, Florida kallastel aga ei saa turistid väetiste kasutamise pärast enam randu kasutada – surnud kalad, kahjulikkus hingamisteedele… Selle põhjus on suhkur. Seda kurba tõde on raske taluda.“

Toonase Kuuba reisi ajal oli Lee 62 ja kasutas veel meelemürke. Tuuri organiseeris Matteli mänguasjade juhatuse esinaine, et koguda raha botaanikaaia rajamiseks. See oli luksuslik reis, Lee jaoks oli ebamugavalt kontrastne, et luksusreis tehakse niivõrd vaesesse riiki. Aga tema jaoks oli eriti üllatav, et nii vaesed inimesed, nagu ta seal kohtas, paistsid õnnelikud. See oli tema esimene reis tõesti vaesele maale. „Neil ei olnud peaaegu midagi, aga nad olid õnnelikud! Neis inimestes, kellega ma sel reisil olin, ma seda ei näinud. Nemad rääkisid, et kui nad lähevad tagasi Ühendriikidesse, teevad nad siia golfiväljakud ja Shelli tanklad tualettpaberiga… ja mind üllatas selle juures kõige enam, et nad ei märganud, et need inimesed olid õnnelikud just niimoodi, nagu seal praegu oli. Selle 11-päevase reisi viimasel õhtusöögil lugesin neile ette oma esimese Kuuba luuletuse, mille sõnumist kõik küll aru ei saanud, aga pärast väikest vaikust plaksutati siiski soojalt.“

Luuletuses oli koht „õppida parandama seda, mida heaolu prügiks peab“. Ma olen selle koha üle eriti uhke, sest see tähendab nii palju eri tasanditel. Kõige lihtsamas mõttes tähendab see seda, et Kuubal ollakse nii vaesed, et nad ei viska midagi ära – kõike parandatakse lõpmatuseni ja antakse vanadele asjadele üha uus elu. Aga mida heaoluühiskonnas tehakse – me oleme loonud materiaalse ühiskonna ja me muudkui viskame vanu asju ära ja ostame nende asemele uusi. Ja heaoluühiskond peab prügiks ka tervet hulka inimesi. Need on kolm ilmsemat tasandit. Aga mis „heaolus“ elades juhtub, on kahjuks ka see, et inimesed viskavad justkui ära oma vaimsuse. See on tegelikult see, mis vajaks parandamist – ja see on selle mõtte neljas tasand.“

Teistmoodi mõtlemine

Esimest korda reisis Lee Euroopasse 19aastasena, 1967. Lennukid olid propelleritega ja New Yorgist Luksemburgi lennates tuli Islandil tankida. Esimene kultuurišokk oli see, kui kell üks öösel lennujaama jõudes nägi ta Coca-Cola automaati – ameerika poisi jaoks nagu kodu maitset –, otsis oma raha välja ja sai teada, et see ei kõlba. Kolm kuud rändas ta Volkswageniga ja oli oma sõnul pärast seda nagu teine inimene. „Mu silmad avanesid. Nägin, et need inimesed mõtlevad pigem nagu mina. See oli mulle lohutav, sest minu mõtlemine oli juba noorena ameerika mõttes ebatüüpiline. Ma lugesin ingliskeelset ajalehte Paris Tribune ja sain kinnituse, et ka nemad suhtusid Vietnami sõtta nii nagu mina. Nad suhtusid samamoodi paljudesse asjadesse, mis Ameerikas toimusid, ja ma tundsin, et ma pole hull.“
Samal aastal oleks Lee ise pidanud Vietnami sõtta minema, aga ta varjas end, kolis paar aastat, talle tuldi isegi tööle järele, aga tal oli hea vaist ja putku ta pääses.

Praegugi ei tunne Lee end USAs elades hästi, sest ta ei toeta seda suurustamise poliitikat. „Raha pärast ma muretsema ei pea ja mul on sama mugav elada Kuubal. Soe dušš oleks muidugi boonus, aga mind ei häiri ka selle puudumine.“ Ja nii on Lee juba poolteist aastat elanud kaks kuud Floridas ja kuu aega Kuubal. Sama kaua on ta toetanud ka Angelat. Angela on noor piltilus kuubalanna, kes sai esimese lapse 15aastaselt ja kui teine laps sündis, jättis tuntud poksijast mees ta maha. „Nüüd on ta lastega üksi olnud viis aastat, ta saab hakkama, aga ma näen, milline väljakutse see on. Ma tunnen, et soovin seda naist ja ta lapsi aidata, olen talle ostnud majakese, elektrirolleri ja ma jätkan tema abistamist.“

Nende suhe on paarisuhte ja toetamise kombinatsioon.

Ta näitab mulle telefonist pilti fotost, millel tema, see noor naine ja tema kaks last kooliaasta lõpetamisel. Pildilt paistab, nagu nad oleksid perekond, ja tundub, et Lee hinge puudutab see pilt selle pärast väga. Ühest küljest pakub see talle perekonnatunnet, samas võib olla, et selle naise ja tema laste toetamisega ta sisimas natuke heastab oma varasema elu destruktiivseid valikuid.

„Mu elu pole kunagi olnud igav. Ja mul on hea meel, et minu kõige tumedamast küljest on praegu kellelegi kasu ja inspiratsiooni.“

18/03/2019
#HINGELEPAIMATK: Koguva küla – võluvalt unine pärl

TEKST JA FOTO KARL ADAMI

Kuidas alguspunkti jõuda: Kuivastu sadama poolt tulles sõida Kuressaare suunas ligi 14 km Piirini, kust silt näitab Koguvasse ja Muhu muuseumisse 6 km.

Mul on traditsiooniks kujunenud, et Muhumaad puudutab mu jalg enamjaolt kevaditi, enne kui puhkusemõtteis rahvamassid meie läänesaared hõivavad. Muhumaal on rohkelt kaunist ja head. Hea on näiteks ahjusoe Muhu leib; kenad aga on nii õitsevad hallkäpad hiliskevadisel karjamaal kui ka veidi püsivama iluga Koguva küla Muhu saare lääneosas. Koguva küla oma hästi säilinud taluehitistega on Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvaim näide ja tõeline pärl.

Kui kevadisele külatänavale põikad, tervitavad rohked saare-ja vahtrapuud, mis üle talutarede koolduvad; sammaldunud kiviaiad, millel merdnäinud paadid puhkamas, ja päikesevanni nautivad kassid. Rahustav ja kohati unine saare õhkkond, millest sisemaa inimesena nii mõnigi kord puudust tunnen.

Lisaks rahulikule olustikule võib silma jääda, et saare kevad on veidi teistsugune. Olen tähele pannud, et kevadine olustik võib saarel pead tõsta juba küünlakuu lõpul, kuid see ei tähenda, et saarte loodus edestaks kuidagi mandri oma, kus puulehed rulluvad ikka veidi varem lahti. Ometi on tunne, otsekui valitseks saart pärast küünlakuud igavene kevad.

Kui hing ihkab lisaks külaõhustikule ka veidi metsikumat minevikuhõngu, saab seda Koguva ja Igaküla vahel laiuvalt loopealselt. Just seal võib aimu saada sellest, milline nägi välja Lääne-Eestile omane kadakane karjamaa enne seda, kui taolised alad kasutusest järk-järgult välja langesid. Eriti kauniks muutuvad need loopealsed suvesooja pealetungiga, siis, kui pikk kevad läbi saab.

Koordinaadid (alguspunkt):
58°35’48″N, 23°4’56″E –Muhu Muuseum, Koguva küla, Muhu saar, Saare maakond
Pikkus: Parasjagu nii pikk, kui on soovi
Raskusaste: Kerge

Kas teadsid, et…

…Koguva külas asuv muuseum avati kirjanik Juhan Smuuli sünnikodus Tooma talus kohe pärast kirjaniku surma 1971. aastal.

…Koguva tarede palgid tuli tuua mandrilt, vaid paatide kiilupuuks sobivaid tammesid leidus külametsas.

18/03/2019
Viis päeva Delhis

TEKST ANANDA DAS
TÕLGE LIISA KAASIK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Niisiis mina, Ainat, Andrew ja tema tüdruksõber sõitsime kõik rongiga Delhisse, kus ülejäänud pidid veetma oma India reisi viimased viis päeva enne kodumaale naasmist. Nad seadsid end Delhisse jõudes kõik samasse külalistemajja sisse, ja mina läksin oma vanematekoju.

Ema võttis mind väga hellalt vastu ja valmistas mulle maitsvat toitu. Rääkisime väga armsasti, kirjeldasin talle oma vipassana-kursustelt saadud kogemusi ja ta nägi, et minus on toimunud muutus. Ütlesin, et ma ei jää enam Delhisse ja kavatsen peagi minna üles Himaalaja mägedesse, et veeta suvi looduses. Ta kuulas mind ja toetas kõike. Ka tema oli vaimsetel otsingutel ning mõistis neid asju hästi, kuigi väike mure minu pärast kripeldas ta südames. Emad muretsevad alati oma „väikese“ lapse pärast. Hiljem saabus ka isa töölt, tervitasin teda lugupidavalt ning tal oli suur rõõm näha, et olen hea tervise juures ja õnnelik.

Järgmisel päeval läksin külalistemajja sõprade juurde ning kohtusime ootamatult ühise iisraellasest sõbraga. Kuuldes, et oleme Delhis veel vaid neli päeva, soovitas ta meil tungivalt külastada Devraha Baba nimelise suure pühamehe aašramit Vrindavanis. Devraha Baba on tuntud ka ajatu pühakuna, kuna ta oli elanud teadaolevalt enam kui 360aastaseks, jättes oma keha 19. mail 1990 sellesamas aašramis. Pärast ta surma pidasid aašramit edasi kaks tema jüngrit, kelle ta tänavalastena oli lapsendanud: vanema nimi on Dev Das Baba ja noorema nimi Chotey Das Baba, kuid temagi oli paari aasta eest surnud.

Otsustasime minna ja veeta oma viimased kolm päeva Vrindavani aašramis. Dehlist kolmetunnise sõidu kaugusel asuv Vrindavan on väga püha linn, kuna seal sündis ja veetis oma lapsepõlve India peajumal Krishna. Seetõttu on ka Vrindavan Krishna templitest ja järgijatest tulvil.

Järgmisel hommikul võtsin oma perelt auto ja sõitsime neljakesi enne päikesetõusu Vrindavani. Jõudsime sinna aovalges ja Dev Das Baba võttis meid väga armastavalt ja alandlikult vastu. Aašram oli imeilus, asudes linna vastas püha Yamuna jõe kallastel. Sinna polnudki õieti midagi ehitatud: kõik oli lage, vaid pisike köök, mille taga olid mõned onnid, ning Yamuna jõe ääres roost hütt, mis oli nelja bambuse peale üles tõstetud. Selles oligi isand Devraha Baba elanud ega väljunud sealt peaaegu kunagi, välja arvatud kord päevas, et kasta end jõevees. Ja kõik jüngrid, kes tavatsesid siia tulla, et saada tema õnnistust, nägid teda istumas oma väikses roohütis, jalad õhus rippumas. Mõned isegi üritasid õnnistuse saamiseks pealaega pühamehe jalgu puudutada.

Dev Das Baba palus meid kööki chai’d jooma ja hommikust sööma ning seejärel kutsus koos endaga Devraha Baba roohüti nelja bambussamba alla varjulisse kohta istuma. Värskendasime end ja läksime sinna. Muidugi Devraha Baba füüsilist keha selleks ajaks enam seal ei olnud, kuna külastasime aašramit 1996. aastal ja ta oli lahkunud juba 1990. Mis aga edasi juhtus, seda kirjeldan juba järgmine kord.

18/03/2019
Elukool saja riigi rännuteedel

TEKST JA FOTOD KERLI NÕU

Olen 34aastaselt külastanud 102 riiki olemasolevast 193st. Olin 10 aastat abielus, tänaseks lahutatud. Suur osa mu abieluperioodist möödus rännuselli ja hobikirjaniku tähe all. Maakeeli olin lihtsalt muretu eluga koduperenaine. Mängisin golfi ja tennist, nokitsesin aias. Iga kord, kui Maa tegi ringi ümber Päikese, lisandus külastatud riikide nimistusse kaheksa kuni kümme uut riiki.

Jõuka eksabikaasaga seiklesime tavaturistidena nii lennukite, kruiisilaevade kui rongidega. Hea hinnaga lennupakkumine põnevasse sihtkohta oli piisav, et meid kohvreid pakkima saada. Seda kõike tegime enamasti omapead, kui Kesk-Ameerika kolmenädalane grupireis välja arvata. Selguse mõttes olgu öeldud, et ükski töölähetus ega ametikohustused meid lennukisse ei sundinud. Teele kihutas pigem uudishimu ja tõele au andes ka ingliskeelne nipsakavõitu fraas: because we can.

Reisipisikuga nakatusin püsivalt 2008. aastal Antarktikas. Just siis lisandus suurte unistuste nimekirja saja riigi külastamise verstapost, mille püüdmine järgmise üheksa aasta jooksul silmadesse kõige suurema sära tõi.

„Kaua sa kondad, ära juba ei hakka tüütama?“ aasisid sõbrad.

Ei hakanud… Maailma ühes vaesemas riigis Bangladeshis vaaritab koduperenaine igaks lõunasöögiks riisiroa kõrvale 13 erinevat kastet. See on õnn. New Yorgis on aga õnn see, kui restoranist igapäevaselt toit koju tellitakse.

Õnne eri palged

Igaühel meist on elus oma unikaalne tee. Õnn ja õnnelikkus on isiklikud mõisted. Samal ajal kui mina õndsalt mööda maailma tiirlesin, teenisid eakaaslased Eestis kinnisvaraäris palehigis esimesi kroonimiljoneid ja vangutasid pead, miks ma oma Soome koduperenaise eluga midagi asisemat peale ei hakka. Meestest sõbrad ootasid kindlatel alustel isikliku majandusliku müüri sillutamist, naissoost visionäärid oma tittedele mängukaaslaseid. Elu tahtis hoopis midagi kolmandat…

Kui kogu lugu ausalt ära rääkida,
tähendas saja riigi verstaposti seadmine minu „esimest miljonit“.

Võimalust end tõestada. Vähemalt selles osas, mis Maa peal ringi kondamist puudutab. Ma küll ei eksponeerinud oma käike Instagramis ega teinud Facebooki sissekandeid, kuid väike uhkusemoment on põksunud minugi rinnus, kui kohvri koduukse ees taas pagasniku poole olen rullitanud.

Lõputute sotsiaalmeedia check-in’ide asemel hoidsin madalamat profiili, kuid idee vingete reisidega midagi iseendale tõestada tiksus kuklas edasi. „Noh, kas varsti saavad kõik riigid läbi käidud?“ küsivad ajakirjanikud ja lähiringkond.

„Ära iial ütle iial, kuid ilmselt ei saa…“

„Nojah, lahutusel ilmselt ka oma efekt. Abikaasa ju enam ei finantseeri,“ püüdis Tartu ajakirjanik reisiraamatu intervjuu ajal osavõtlik olla. Ometi ei ole asi rahas. Mina ise olen muutunud. Põhjus midagi iseendale või teistele reisimisega tõestada on haihtunud. Linnuke kirjas. Tehtud. Ja mis siin salata: maailm on pärast saja riigi külastamist üllatavalt üheülbaline…

Uued rajad

„Kas teadsid, et Bill Gates leppis endaga millalgi kokku, et läheb järgmise aasta jooksul iga päev erinevat teed mööda tööle? Pidavat loomingulist mõtlemist harjutama ja aju uut moodi mõtlema stimuleerida,“ rääkis hea sõber.

Sama ideeni olen jõudnud minagi. Spirituaalses mõttes sümboliseerivat elu kõige paremini spiraal. Isiklik teekond aina sügavamale enda sisse, olemuse põhituumani. Põhjuste sees peidus olevate põhjusteni. Selle asemel, et lõputult ümber maailma ringi tiirelda ja uut otsida, saab uut avastada ükskõik kus, ka kodumaal. Minu maailma telg on minu sees. Sama kehtib teiste kohta. Kas ja millal oleme sattunud Võrtsjärve äärde? Käinud mõnes kodulinna muuseumis või hankinud kraami tavapärasest erinevas toidupoes?

Imede kogemiseks ja märkamiseks ei pea ideaalis kodustki välja minema, sest kõige põnevamad mängud saab inimene maha pidada iseenda sees. Kui vana ma enda arvates oleksin, kui ma ei teaks, kui vana ma tegelikult olen? Mängelda. Teadlikult avarduda.

Ometi on vaja selle tõdemuseni jõudmiseks pikka sisemist tööd ja heitlusi. Valu, et oma piiratusele otsa vaadata. Harjumuse ja veendumuste ahelate läbi raiumist.

Reisimine kui arengutööriist

Reisimine on minu jaoks olnud võimas eluülikool. Võrdleksin 100 riigi külastamist mitmekordse magistri- või miks mitte isegi doktorikraadiga. Reisimine oli mu isiklikus arengus ambitsioonikas tööriist, mis ikka ja jälle enda sisse aitab vaadata. Uusi piire avastada ja omaenda piiratusest tekitatud müüridest lahti saada. Reisimisel tekkiv uus keskkond paneb inimese proovile harjumuspärasest võtmest väljaspool. Kelle jaoks piin, kelle jaoks nauding. Võõrad kultuurid, kombed, tavad, argipäev, arhitektuur on vaid mõned märksõnad, mis mind turistina „aga meil Euroopas“ mantrast ikka ja jälle välja tirivad.

Oma silm on kuningas. Vahetu kokkupuude ükskõik millise kultuuriga aitab sellest paremini aru saada. Mõista. Loodetavasti ka sallida. „Ameeriklased on imelikud,“ ümises 59aastane britt Miranda, kui oma kümne kassi ja ühe koera nimedega tikitud jõulusokke kamina äärele ritta ladus. „Kõigil on nii palju asju! Kraami!“

Inimestel on kõike nii palju! Lösutasin külalisena laial diivanil perenaise aastate jooksul kogutud jõulukaartide kollektsiooni vahel. Vaatasin osavõtlikult pealt, kuidas 2017. aasta lemmikud väljapanekusse jõuavad, et ülejäänud hunnikud abivalmilt tagasi kasti tõsta. Viieteistkümnelt maalt mälestusteks ostetud jõuluehted, peavõruna pähe sätitavad põdrasarved, pudelist pihustatav kunstlumi, paar koledat jõulukampsunit ja plastmassist pärjad on vaid väike nimistu, mida jõulufännist britt 20 soojakraadiga Los Angeleses Jeesuse sünni tähistamiseks kokku on kogunud.

Milleks see kõik, mõtlesin endamisi. Aga USA on tarbimisühiskond. Kõike ongi palju. Ja see, kes kaks karpi maasikaid või kolm paari sokke ostab, saabki kaks kauba peale lisaks. Kas neid boonuseid ka kellelgi lõppkokkuvõttes vaja on või mitte, jäägu lugeja otsustada. Kodud peavad olema suured, et nodi ära mahuks. Autod selle kõige vedamiseks mahukad.

Ostmine, tagastamine, laenamine
on Ameerikas oluliselt lihtsam kui Euroopas.

Emake maa ägiseb prügikoorma all, aga jänki toetab nodi kokku ostes majanduskasvu. Kes olen aga mina, et kedagi nende valikute pärast risti lüüa? Sest erinevus tõepoolest rikastab.

Leplikumaks kõige suhtes

Tolerantsema liini olen valinud ka nõu andmisel. Mida aeg edasi, seda vähem reisisihtkohtade teemal nõu jagan, sest tean, et igaüks läheb täpselt sinna, kuhu tal on vaja minna. Jõuab sinna, kuhu tema tee viib ja intuitsioon parimate õppetundide kogemiseks kohale meelitab. Uus-Meremaa loodust nautima või Paapua Uus-Guinea hõimudega kohtuma tahaks suuremat osa reisiselle saata küll minu ego, aga igaühe naudingud ja soovid küpsevad omasoodu. Iga asi omal ajal. Enesega rahulolu aitab ka ümbritsevaga paremini läbi saada. Reisimine on aidanud minul paremaks inimeseks kasvada.

Olgugi et suures plaanis jäävad kirikud kirikuteks, tornmajad tornideks ja hütid hüttideks, loovad suurima väärtuse reisil kohatud inimesed. Ülipõgusad kontaktid. Pisikesed infokillud. Iga tükike paika loksumas täpselt siis, kui selle vastuvõtmiseks valmis olen olnud.

Värskeimate inspireerivate näidete hulka sobib uue tuttava igapäevane meditatsioonipraktika, kus ta endale igal hommikul meelde tuletab, et mittemillestki mitte midagi ei tea ja elu värske lehena alustab. Kõige krooniks söövat ta apelsini viil viilu haaval, iga viilu uhiuuena kogedes.

Reisimine loob erinevate maailmade kohtumiseks hea aluspõhja.

Erinevate taustade ja kultuuridega inimesed toovad lauale erinevad lood.

Sellised, mida ainult ühes paigas elades ja samade inimestega suheldes ilmtingimata ei koge. Olgugi, et päeva lõpuks tahame kõik olla tunnustatud ja väärtustatud, on teed selleni jõudmiseks igas paigas isemoodi.

Augustis potsatasin kahe autotäie kila-kolaga tagasi sünnilinna Tartusse, kust 18aastasena suurde maailma läksin. Maailm tundus toona suur ja mina väike. Praegusi ridu kirjutan aga sootuks USAs, Kalifornias. Ja maailm on väike ja mina, Tartust teele läinud väike inimene, sisemiselt iga päevaga aina suurem. Vaatan elu uue pilguga. Päeva korraga. Ilma nimekirjadeta, millist maailma riiki järgmiseks külastada. Vaatan tänutundega tagasi oma n-ö eelmisele elule, mis mu kasvamiseks ja arenemiseks nii head tingimused aitas luua. Mis edasi? Pole õrna aimugi. Ja teadmine, et ma ei tea, ei häiri mind.

18/03/2019
Üksinduse ilu

TEKST JUSTIN PETRONE
TÕLGE ELBE KULDMÄE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Ma ei soovi olla küüniline ega tõrjuda populaarset ideed romansist ning kahe inimese vahelistest igavikulistest sidemetest. Lihtsalt, kui ma täna hommikul seda lugu kirjutama asusin, suutsin mõelda vaid sellest, kuidas viimasel ajal on minus kasvanud soov olla üksi ning kogeda maailma ja kogu selle ilu üksinduses.

Sõitsin mere äärde ja möödusin teel nii mõnegi sõbra kodust, kuid ma ei tundnud vähimatki vajadust nendega rääkida ega unistanud ka uuest kaaslasest enese kõrval. Tahtsin haihtuda metsadesse ja merelahtede äärde täiesti omapäi, hingata omaenese hingamises, mõelda omaenese mõtteid, muredevabalt.

Seda loetakse väga halvaks märgiks, eriti praegusel ajal, mil me peaksime justkui tahtma iga hetk kõigega ühenduses olla. Inimesed saadavad mulle pea iga tund pilte. Enamasti on need fotod lemmikloomadest või siis toidust, mida nad söövad. Ma ei tea, miks inimestele meeldib teistele kassipilte saata, aga seda nad teevad. Ma pole ka kindel, miks nad oma lõunasöökidest fotosid saadavad, aga nad teevad seda. Ma võtan need lähenemised kõik vastu ja püüan neid südamest tervitada, kuid parema meelega lülitaksin ma selle kõik lihtsalt välja.

Olla omaette

See äsab popkultuurile otse rusikaga näkku: enamik populaarseid laule keskenduvad meie ihale mitte üksi olla. „Jah, ma olen üksildane,“ laulis The Beatlesi John Lennon oma laulus „Yer Blues“. – „Ma tahan surra.“ Mitmed üksildusele pühendatud hümnid on läbi aegade põiminud üsnagi hämara tausta, alates Ricky Nelsoni 1959. aasta hitist „Lonesome Town“ kuni Dua Lipa looni „Scared to Be Lonely“. Üksildust ei taheta. Üksildus on paha. Mõningate teadusuuringute kohaselt on üksildus tappev. Sa peaksid kellegagi koos olema. Sa ei peaks olema üksi.

Samamoodi sunnivad moodsad mehe ja naise suhteid käsitlevad mõttesuunad mind mantlit haarama ning mereranna poole pagema. Suhteid vaadeldakse nagu mingit emotsionaalset töösuhet. Sul kas on see (oled tööl), otsid seda (tööotsingud) või siis oled töötu. Inimesed meie eludes on nagu tööandjad. Ja suhted kuhjuvad nagu read meie LinkedIni profiilis. „Sellest kuupäevast tolleni olin ma koos selle inimesega. Siis ma liikusin edasi, aga see oli üsna lühike tööots.“

Selliseid pikkadele suhetele järgnevaid lühisuhteid kutsutakse moodsas kõnepruugis lohutussuheteks. Mõned inimesed isegi kardavad teise inimesega suhtesse astuda – isegi kellegagi, kes neile väga meeldib – ainult seetõttu, et too teine on just lõpetanud pikemaajalise suhte ning kardetakse saada lihtsalt „lohutusmängukanniks“. Mul on sel teemal isegi mõningaid mind mitte kaasanud sõnavahetusi olnud. Inimesed on veendunud, et sellised „lohutussuhted“ eksisteerivad. „Selle kohta on isegi uuringuid tehtud. See on teaduslik fakt.“

Minu lemmikmõiste selles suhetemaailmas on „pidev töö“. See toimub siis, kui inimene astub suhtesse kellegagi, kelles ta päris kindel pole, kuid usub, et too teine võib ajapikku muutuda. „Ma näen selles suurt kasvupotentsiaali“ on sõnad, mida olen liigagi palju kuulnud. Ja nii leiavadki inimesed – eriti naised – end suhtes meestega, kes on hasartmängusõltlased, naistemehed või lihtsalt emotsionaalselt eemalolevad. Nad ootavad terve igaviku, et nende partner muutuks, aga midagi ei muutu. Nad jäävad ikka samaks.

Kõik see suhetemaailm meenutab mulle
kas pruugitud auto või uue korteri otsimist.

Inimesi ei lahterdata mitte ainult nende välimuse ja iseloomu järgi, vaid ka muude andmete põhjal. Lahutatud või mitte. Lapsi on või ei ole (ja kas nad tahavad veel lapsi?). Asukoht, asukoht, asukoht. Kastikesed täituvad täiuslikult sobiva kaaslase otsinguil linnukestega.

Mil iganes ma sõprade seltskonnas selle asja absurdsusele viitan, süüdistatakse mind, et olen kibestunud, küüniline või ikka veel alles tervenemas või mida iganes. „Ära muretse,“ öeldakse mulle, „küll sa kellegi leiad.“ Viimasel ajal on sellest saanud: „Miks sa pole endale juba kedagi leidnud?“ Just nagu hoiaksin ma end tagasi.

On aeg taas mänguväljakule söösta,
sest mängust kõrvale jäämine tähendab üksildust.

Tegelikult ma ei ole huvitatud kellegi leidmisest. Mind huvitab mere äärde minek, hingamine, mere vaatamine. Ei mingeid muresid, ainult rahu. Omaetteolek võib olla niivõrd rahuldustpakkuv.

18/03/2019
Liisi Koiksoni kevadine muusikavalik

Ausalt öeldes olen viimasel ajal muusika kuulamisest võõrdunud. Sellepärast oli nüüd nii hea jälle oma vanu lemmikuid üles otsida. Valiku panin kokku mõnest uuemast avastusest, ammustest armastustest, natuke ka maailmamuusikat ja Londoni-aegseid pärleid. Mõnes loos hindan geniaalset meloodiat, teises lihtsust, hõlmad-lahti-tunnet, mõnusat kurbust või lihtsalt seda miskit, mida ei oskagi sõnadesse panna.
Foto: Triin Maasik

07/03/2019