Mari Kalkuniga suve lainele: “Minu jaoks on muusika puhul peamine, et see puudutaks. Mind puudutab muusika, mis on üdini aus ja üdini originaalne, enda moodi. Mind puudutab hea laulukirjutamisoskus, kuid ka omas keeles laulmine ning virtuoossus, mis kannab tugevat paiga- ja juurtetunnetust, peegeldab ja parandab maailma omal vaiksel moel.”
Foto: Riina Põhjala
Möödunud suvel tutvus väike reisiseltskond giidi Martin Piispea (37) eestvedamisel Mohni saarega. Ruuge habemega mees, naerukurrud silmades, tundus olevat tänapäeva elu stressist täiesti puutumata kulgeja, samas kindlasti mitte eluvõõras. Jutu sees selgus, et minu jaoks noor mees on elanud ja elab praegugi värvikat elu.
Kärt Kase uuris Martini elu ja mõttemaailma kohta.
Kui küsida, kes sa oled, siis kuidas vastad?
Õnnelik. Metsamees, metsapoole, maal kasvanud ja maal elav. Olen paar aastat ka linnades elanud, aga see ikka ei ole minu jaoks.
Millised sündmused või ka inimesed on sind kujundanud selliseks, nagu oled?
Eks ikka vanemad on kujundanud. Loodusehuvi on mul lapsest peale olnud – lindude vaatlemisega sai juba 12-aastaselt alustatud. Sealt edasi tulid üksinda matkamised Eestis ja piiri taga. Need käimised on kindlasti õpetanud rohkem hindama inimesi ja suhteid enda ümber.
Ehitusel juhtus üks maru õnnelik õnnetus. Plastikkiiver päästis 2015. a. märtsis mu elu. Peale seda ma tunnen, et aja väärtus on oluliselt kõrgem ja raha väärtus oluliselt madalam. Nüüd enam ei käi metsas kilomeetreid GPS-ga korjamas, et näe täna kõndisin 25km. Pigem korjan metsas tunde ja otsin hetki.
Milline on see ehitis, mille valmimisele oled oma panuse andnud ja mille üle ise uhke oled?
15 aasta jooksul kogunes suuri ja huvitavaid objekte palju, aga neist ehitajasilma läbi üks kõige meeldejäävam on Kunda Puitmassitehas. See on suur ehitis, tellija ja ka alltöövõtjad tuli Eestist väljast. Sain sealt palju uusi ja väga häid kogemusi. Omal ajal (2004.a.) oli see objekt muide kõigi aegade suuruselt teine investeering Eesti majandusse.
Oled enamus teadliku elu töötanud suurtel ehitusobjektidel, nüüd viid läbi loodusretki ja nokitsed puutööd teha. Kui sinult küsida, mis ametit sa pead, siis mida vastad?
Tisler-retkejuht aga teen ka laudsepa töid. Retkejuhtimise kõrval olevate tööde tingimused on, et kasutatavaks materjaliks on puit ja kodu ei tohi jääda kaugemale kui 12km.
Miks on vaja veel lisaks mere päästemeeskonnas toimetada ja Luual koolis käia? Kas see on püsimatus või mitmekülgsus, liialdus või terviklikkus?
Mina näen seda pigem kui terviklikkust. Mõlemad on hands-on – nii merepäästja koolitus kui retkejuhi õpe. Teen ju saarereise samuti, nii et see oskus on nii enda kui teiste tervise huvides. Kiidan Luua kooli väga ja soovitan neile, kes vähegi looduses liiguvad. Sealt tekkiv pilt saab palju terviklikum – geoloogiast taimedeni ja konnadest põdrani.
Kui lähedal on su elu ideaalile? Mis on olulised ja vajalikud osad, mis on olemas?
Enda elu silmas pidades on kõik hästi. Perega koos elame maal, poisid on terved. Materiaalselt me millestki puudust ei tunne. Mets on käeulatuses, meri nägemisulatuses. Olen oma aja peremees. Kui ilves on põllu peal, siis peab aknalaua lihvimine ootama. See aeg ja selle kasutamine või pigem kasutamise võimalus ongi vist see kõige tähtsam asi, mis on muutunud objektijuhi perioodiga võrreldes. Kevadeti olen inimestega palju metsas linde ja loomi otsimas ja naudin samas ka puutöö tegemist – need kaks täiendavad teineteist mõnusalt.
Oma toitu võiks ehk rohkem kasvatada ja kasutada – köetav kasvuhoone on käsil.
Milline on sinu kõige tavalisem päev?
Elu käib valguse rütmis.
Pimedal ajal: hommikusöök, poisid lasteaeda, tiir metsas ja tööle.
Valgel ajal: metsa, hommikusöök, poisid aeda, ise tööle.
Õhtu võimalused: poistega mäng või koos ujuma, metsa.
On väga vähe päevi, kui ma metsas ei viibi, kasvõi maja taga vaatamas, et kas ilves või siga on käinud või kas lehterkukekad on valmis saamas. Mets on elu täis, samblikest kotkasteni ja karust seenteni. Seal ei ole kunagi igav, nagu ka poistega. Tööl üritan käia nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kevadel ja suvel olen enamus õhtutel tunni või kaks looduses.
Mis toimub näiteks sinu kodukandi metsas siis, kui inimesed tavaliselt seal ei liigu –näiteks kevadel kesköö paiku?
Metsas käib siis elu, kõige aktiivsemalt peale päikseloojangut ja enne -tõusu. Kakud jahivad, koprad ehitavad, mine vaid ja kuula, kuidas kõik toimetavad.
Mida õpetad looduse kohta poegadele Thorile (7) ja Roaldile (2)?
Õpetan seda, et looduses pole midagi karta. Kui kedagi nurka ei aja, siis keegi sind ei torgi. Samuti räägin, et looduses ei eksisteeri halba ega head. Looduses on kõik lihtne – toimub ellu jäämine soo jätkamise nimel.
Kuidas saaks näiteks linnapoisse nutitelefonidest metsa? Kas usud, et teatud vanusest jäädki loodust võõrastama või loomi kartma, kui kontakt hõre on?
Võõrastamine tekib kindlasti metsakaugest elust. Kui lastele on väljakutset või huvi metsas tekitatud, siis jäävad need telefonid metsas tasku. Olen lastega mitmeid kordi metsas käinud. Võta punt lapsi kaasa ja anna neile kivi pealt korjatud sõnajalgse taime magusat juurt maitsta ja ütle, et see oli karjapoiste maiustus, siis läheb ka nutipoistel nägu muigele. Pole kunagi hilja alustada.
Kas puud tuleb õigel ajal raiuda või mitte? Kas loomi peab küttima või ainult vaatlema? Milline on sinu jaoks looduse tasakaal?
Ise teen puutööd ja kuskilt peab see puit tulema. Endale ei meeldi lageraied, sealt läheb metsa taastumiseks ikka liiga kaua aega, harvendusraiest jääb metsa moodi mets järele. Päris ilma ei saa, aga lagedat ka ei tahaks, lõputa ring. Saan aru, et seda lagedat tekitab lihtne nõudlus. Kõik tahavad lihtsamalt ja odavamalt. Inimkond suureneb ja tahtmised kasvavad paraku looduse arvelt. Me eestlased võime lugeda ennast väga õnnelikeks, et meil selline mets ja loodus veel olemas on….
Oleme inimkonnana jõudnud aega, mil ei olda valmis küttimata looduseks. Loodus saaks ise tasakaaluga väga hästi hakkama, aga inimesele ei pruugi see tasakaal sobida. Eks küttimisel ja küttimisel ole vahe ka, et kas lasta vanu/vigaseid/valikuliselt või siis neid, kes ette juhtuvad. Jahti saab pidada mitut moodi.
Tasakaal oleks vast siis, kui kasvataks oma toidu ise ja elaks nn maaelu. Sööd seda, mida ise kasvatad ja püüad. Sedasi vast hindaks rohkem elu väärtust kui poeriiulilt toidukaupa võttes.
Millise looma või linnuga näed endas enim sarnasust?
Vastus on lihtne – ilves. Kindlasti soosib minu valikut see, et ilveseid minu kodukandis jagub. Mulle meeldib nende olek ja käitumine, meeldib selle looma isepäisus: kondavad enamasti üksi mööda metsa, jahivad, puhkavad, samas käivad kontrollimas, mida naaber teeb. Ideaalne elu! Ilvese söömiskombed on huvitavad. Kui näiteks kitsest on kõhutäis söödud, siis pakitakse saagi jäägid ilusti kokku, et ei jääks maha lagastatud kuusealust. Vaat see on viisakus! Mul on vedanud, et olen ilvestega mitmeid kordi kohtunud, ka poisid on neid mitmel korral näinud.
Milline on olnud su elu kõige õrnem hetk? Ekstaatilisem hetk? Vihasem hetk? Kurvem hetk? Üllatavam hetk? Mõtlemapanev hetk?
Õrnem – poisse esimest korda sülle võttes
Ekstaatilisem – esimene üksinda tehtud reis kaugele Peruusse. Arusaamine, et enda otsused viivad elus edasi, kui ei ole kedagi kõrval. Hirm oli suur, aga see oli seda väärt.
Vihaseim – olen lühikese vihaga ja hetkel ei meenugi ühtegi vihast hetke. Olen teiste peale vihane enamasti mõttes ja sellest piisab. Kohtudes on see juba möödanik.
Kurvem – pidev, kui mõelda inimkonna jätkumise võimalustele ja et ma elan sellel ajal.
Üllatavam – kuidas vanem poeg Thor õppis rattaga sõitma. Küsis lasteaias sõbra käest ratast ja kiivrit, ning sõitis, lihtsalt sõitis. Seisin ja naersin, lihtsalt naersin.
Mõtlemapanev – arusaamine, et inimkond üha kasvab, et Maal ei ole enam väga suurt võimalust. Õnneks Elu leiab võimaluse, kas siis meiega või meieta.
Lõpeta palun lause: „Naine on …“
Naine on lihtne lõputa lause. Ühe sõnaga seda õnneks ei saagi öelda. Naine on ema, hea, sõber, õrn, uskumatu, tugev, müstiline, otsustav….
Foto autor Martin Piispea
Kuidas hoida suhet särava ja värskena? Kuidas luua suhe, mis pakuks põnevust ja rõõmu igasse päeva ning paitaks helluse ja turvatundega? Millised viis lähenemist panevad paarisuhte särama?
Kui suhtes on probleemid, on väga lihtne näha kõike seda, mis teine on valesti teinud. Ometi on suhted alati kahepoolsed. Päriselt saab maailma muuta ainult läbi iseenda. Järgnevalt toome välja viis olulist asjaolu, mida järgides saad kiiresti ja efektiivselt oma suhte taas toimima panna.
1. Kõigepealt hoolitse iseenda eest. Mis teeb sinu olemise värskeks ja paneb sind särama? Loomulikult võib see olla puhtaks pestud põrand või otse ahjust tulnud hõrk kook. Kuid tõenäoliselt pole sa loodud 24/7 koristajaks, kokatädiks või lapsehoidjaks. Kui tunned, et koduperenaise amet hakkab üle pea kasvama, võta endale süümepiinadeta üks vaba päev. Hellita end sõbrannadega SPA-s, tee üks mõnus lõuna oma lemmikrestoranis või lihtsalt jaluta looduses. Lihtsalt otsusta, et teed seda ja sa imestad, et kõige selle korraldamine polegi nii võimatu.
2. Käitumuslikud harjumused – suhte alustalad. Harjumused kujundavad kogu meie elu. Kui tunned, et sinu harjumused ei ole sulle kasulikud, saad neid ise teadlikult muuta. Kas oled harjunud olema laisk või tegutseja? Kas oled harjunud teadlikult suhtesse panustama või loodad niisama kõike saada? Kas sinu jaoks on loomulik olla oma partneri suhtes hooliv ja heatahtlik või tujutsed ja õiendad nii, nagu tuju tuleb?
Harjuta end teadlikult kuulama ja märkama. Päriselt nägema ja tunnetama teist enda kõrval. Õpi muret jagades rääkima iseendast, mitte oma partnerist, kasutades süüdistavat, alandavat, mõnitavat alatooni. Suhtu oma armsamasse just nii nagu soovid, et tema suhtuks sinusse.
3. Ühendust loovad rituaalid. Rituaalid on korduvad tegevused, mida teeme kas iga päev või kindla aja tagant. Üksteist lähendavad rituaalid aitavad kiires elutempos aja maha võtta ja olla olemas inimese jaoks, kes on meile kõige kallim.
– Igapäevane rituaal: leia pool tundi või tund, et veeta kahekesi oma armsamaga. Mõelge koos mõni nauditav tegevus või lihtsalt tehke väike jalutuskäik ja jagage üksteisega oma mõtteid, tundeid, päevasündmusi.
– Iganädalane rituaal: õhtu või öö teineteisega, ilma lasteta. Organiseeri lapsed vanavanemate juurde või leia neile tore hoidja, nii et saaksite segamatult ja lõdvestunult koos oma mehega nautida ühendust, romantikat ja tõeliselt head seksi.
– Igakuine rituaal: lubage üksteist teenida. Teie auto ju käib regulaarselt teeninduses? Miks ei võiks te head teenindust pakkuda üksteisele? Sa ju tead, mis sinu partnerit rõõmustab, mis talle naudingut valmistab. Paku talle just seda. Olgu see siis mõnus jalamassaaž, kodus valmistatud rikkalik lõuna või õhtu lemmikrestoranis. Ja luba ka ennast oma partneril hellitada nii, et saad nautida mõnusat kavaliteetaega iga oma keharakuga.
– Iga-aastane rituaal: nädalane puhkus kahekesi. Kas lähete reisile või telgite kaunis kodumaa looduses, peamine, et olete tähelepanuga teineteise juures. Kasutage seda aega, et luua koos ühine, vaid teie jaoks unikaalne visioon järgmisest aastast ja miks mitte ka aastakümnest. Pange koos kirja kõik oma unistused, eesmärgid, taotlused. Teades sügavuti üksteise ootusi ja mõtteid, on koos kulgemine tunduvalt nauditavam ja selgem.
4. Ausus. Ole aus iseenda ja oma vajaduste suhtes ning ära unusta ka partnerit oma vajadustest teavitada. Sinu kaaslane pole selgeltnägija. Kui sa talle ei ütle, siis ta lihtsalt ei tea. Enda sisse kuhjunud täitmata vajadused tekitavad passiivset agressiivsust: midagi ei ütle ja justkui on kõik korras, kuid õhus on selgelt tunda tegelikku rahulolematust.
Jaga partneriga ka neid asju, mida ta võib-olla kuulda ei tahagi. See on kordades parem kui see, et ta sinu aususes kahtlema hakkab. Usaldamatus on üks peamisi kooselu purustajaid. Kaotatud usalduse tagasisaamine võtab tavaliselt väga kaua aega.
5. Tõeliselt nauditav seks. Kas tunned vahel, et seksi ajal kipuvad mõtted rändama ja teinekord tuleb isegi haigutus peale? Harjuta teadlikult kohalolu. Iga kord kui märkad, et mõtted on läinud minevikule või tulevikule, too end pehmelt tagasi hetkesse, mõtete vahelisse ruumi. Luba oma kehal täielikult nautida. Ilma mõistuse juhenduseta muutub seks maagiliseks müsteeriumiks lõputus ekstaasis.
Et luua seksuaalsusesse sügavam ruum, mediteerige enne seksi koos oma partneriga, et luua täielik kohalolu ruum ja võtta vastu kõik, mis toimuma hakkab.
Jaga oma partneriga, millised ootused on sinul seoses seksiga, mida sa päriselt kogeda tahad. Vaid end avades teab partner sinu soovidele vastu tulla.
Millest Hingele Pai suvenumbris juttu on?
Mõned nopped:
TELLI OMA SUVINE MÕTTEKAASLANE SIIT
Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.
Hingele Pai ilmub 4 korda aastas:
kevad – märtsi algus
suvi – juuni algus
sügis – septembri algus
talv – detsembri algus
Ma olen kogu oma teadliku elu olnud see kummaline neiu, kes eelistab näha kõike positiivset ja ilusat ning peab vaimset tervist olulisemaks kui orav rattas elamist. Ma näen maailma läbi tunnete ja usun asju, mida paljud teised ei usu, ning olen arvamusel, et iga inimese reaalsus on nende endi silmades ja selles peituv nende vaba tahe.
Sarnaselt teistele olen ka mina oma elus läbinud faasi, kus tahtsin olla aktsepteeritud, tahtsin “olla keegi”, teha karjääri ja saada edukaks.
Pidasin algselt nende asjade puudumist oma sisemise ärevuse põhjuseks, kuid mida enam keskendusin välisele ja ajasin taga edu, seda enam sain aru, et kurbus minu sees ei ole lahendatav ühegi saavutuse või materiaalse asjaga.
See kõlab klišeena, kuid sellest tõeliselt aru saamine oli paras šokk.
Väga raske oli endale tunnistada, et kõik mis on valesti, asub minu sees, mitte töös, rahas või teistes inimestes.
Praegu valitseb maailmas eduteadvus ja igal sammul kõlavad karmid õpetussõnad selle kohta, kuidas “päriselt elama peab”.
Mul on ajaga tekkinud kerge vastumeelsus selle suhtes, kui keegi hakkab rääkima normaalsusest. Nii palju kui on inimesi, on arusaamu sellest, mis on normaalne. Kes on see ülim teadja, kes ütleb, kelle normaalsus kõige õigem on? Ja kuidas saab oma “normaalsust” teistele peale suruda? Inimene, kes on depressioonis, vihkab oma tööd ja elab end laste ja partneri peal välja, ei ole kõige õigem inimene õpetamaks teisi, kuidas elada. Maailma ei saa päästa enne, kui päästad iseennast ja tegeled enda puudujääkidega.
Mida enam olen õppinud enda rahulolematuse põhjuseid, seda enam saan aru, kui oluline on filtreerida kõike väljastpoolt tulevat. Ma pole ignorantne ega peida pead liiva alla, vastupidi, ma tean väga hästi, mis maailmas, poliitikas ja sõjakolletes toimub. Samas olen ma realistlik selle suhtes, kui palju minu arvamusel kaalu on ja ma ei näe põhjust viis korda päevas uudiseid vaadata ja kogu seda negatiivsust konstantselt oma ellu lasta. Kõik, kes natuke psühholoogiat tunnevad, on sellest juba aru saanud, kuidas igapäevane uudistevoog on keskendunud negatiivsusele, draamale ja hirmu külvamisele. Pole mõtet imestada, et elu on raske, kui ise iga päev vabatahtlikult negatiivsuses supelda.
Olen oma loomult esteet ja väikestviisi hedonist. Mulle meeldib näha ilu enda ümber ja seda ka ise luua. Olen see imelik, kes käib Kadrioru pargis eesmärgiga roose nuusutada ja kes sügiseti mängib lehehunnikutes. Eriti hea meelega tõmban ma ka teisi kaasa sellesse imelisse maailma. Olen alati olnud uskumusel, et naudingud peaksid ületama kannatused ning ütlused nagu “kes kannatab, see kaua elab” ja “kes ütles, et elu peab kerge olema”, on mulle alati absurdsed tundunud. Kui veedan päeva kakaotopsike käes, jalutades ja nautides kogu südamest toominga õitsemist ning mõni teine veedab päeva sotsiaalmeedias kommenteerides kõike, mis ei meeldi, peale mida läheb ta koju vaatama uudiseid, mis teda veelgi enam närvi ajavad, siis kumb see tegelikult “õigesti elab”? Kas õnnelik olemine pole mitte elamise eesmärk?
Olen aru saanud, et inimese hinnang teistele ütleb tunduvalt rohkem tema enda kohta kui inimese kohta, kellest jutt käib, ning tolerantsuse puudumine teiste uskumuste ja eluviisi suhtes peegeldab hukkamõistja enda sisemist hirmu ja ebakindlust. Paradoksaalselt aga peituvad paljude inimeste probleemide lahendused just neis uskumustes, mida nad tõrjuvad, põhjusel, et need pole piisavalt “normaalsed”.
Nagu targad inimesed ütlevad: Sa oled see mida sa sööd ja mida tarbid ning inimesed sinu elus on peegelduseks sellele, mis toimub sinu sees.
Lõpuks oleme me kõik vastutavad omaenda reaalsuse eest seega kui näed mind tänaval kõndimas, roosade prillidega, oma naiivses mullis, palun lase mul olla. Me kõik teeme omad valikud ja mina olen valinud nautida elu oma pühas lihtsameelsuses.
Sel nädalal käisin oma tulevase raamatu jaoks kuulamas Eesti Panga ja TalTechi hästi mahuka uuringu tulemusi, jutuks tuli sooline varaline lõhe.
Palgalõhe (Eestis 25% Eurostati metoodika järgi ja 20% Statistikaameti järgi) on momendi näitaja, aga varaline lõhe on palgalõhe pikaajalisem tulemus.
Enamikul eestlastel polnud erilist varalist lõhet, sest lihtsalt vara nii väheke.
Aga põhimõtteliselt nendel, kellel on vara suts rohkem kui oma väike kodu (ja seda ilma laenuta), tuleb sooliselt päris suur vahe sisse – mehed on 45% jõukamad kui naised.
Ehk siis kui sissetulekud on sellised, et võimaldavad säästa ja investeerida, siis hakkab selgelt oluline sooline lõhe sisse tulema.
Põhjusena nähti, et meeste issetulekud on suuremad ja mehed investeerivad riskantsemalt – näiteks on neil rohkem aktsiaid ja ettevõtlusvara. Naised aga eelistavad turvalisemaid valikuid, näiteks hoiuseid.
Muidugi on siin igasuguseid aspekte.
Riskantsem investeerimine tähendabki juba iseenesest, et ka kaotused võivad olla suured, mitte ainult võidud.
Ja see tähendab stressi.
Olen proovinud näiteks ka ise liiga suure osa oma rahast aktsiatesse panna ja tundsin siis, kuidas see hakkas ööund häirima.
Tegelen ka ettevõtlusega ja olen jalutades mõnikord vaaginud, et huuh, ettevõtlus on ikka meestele – liiga stressirohke.
Jah, võiduvõimalused ettevõtluses on, aga riskid on samal ajal ka meeletud. Ja sellest ka pinge.
Ja muidugi makstakse iga stressi eest tervisega. Olen seda teinud ise ja seda teevad ju ka Eesti mehed ja ka hulk naisi.
FOMO ehk fear of missing out ehk sotsiaalne ärevus, mis tekitab meis tunde, et jääme millestki ilma ajal, mil sõbrad midagi eriti vahvat ja ägedat teevad. Tihti on see põhjustatud just sotsiaalmeedia postitustest, mida nähes tunneme, et me ei koge elu täiel rinnal.
Miks see teema mind nii väga kõnetab? Kuna olen palju Eestist eemal, siis läheb minu mõte tihti kodumaa peale. Näen, kuidas sõbrad saadavad korda imelisi tegusid, kuidas jälle korraldatakse mõnda uut üritust, kuidas kellelgi oli megaäge sünnipäevapidu või inspireeriv projekt. Ja siis süttib minus põlema miski punane tuluke, et kui ma ei oleks praegu siin või seal riigis, vaid hoopis kodus, oleksin ma saanud kõigest sellest osa olla, keskendumata faktile, et see, mida ma teen seal kusagil mujal, on olnud minu valik ja tegelikult väga vajalik ja edasiviiv.
Hetke väärtustamine
Meil või vähemasti mul on tihti raske püsida hetkes ja hinnata seda, mis just praegu olemas on, mida ma praegu kogen, mida õpin, keda sellega inspireerin. Ja sedasi ei lasegi ma endal tihti seda kõike täielikult kogeda. Näiteks ka reisides on nii paljud meist võtnud eesmärgiks ära näha kõik need maailma kõige imelisemad kohad, millele fotod Instagramis või Pinterestis ahvatlevad. Ja nii on meil tarvis ka just sinna minna ja see pilt ära teha, nautimata tegelikult kohalolu, saamata isegi aru, kuivõrd suur privileeg see on, et seda paika, kultuuri, nähtust üleüldse kogeda saame. Vahel saame hoopis suure pettumuse osaliseks, sest see paik on tegelikult täis turiste või polegi nii piltilus, kui see töödeldud fotol välja nägi.
Juba lapsest peale on on meis hirm, et kui sõber kutsub õue mängima, siis tuleb minna, muidu ta teinekord enam ei kutsu. Meile kõigile meeldib olla kutsutud sünnipäevadele, pulma, kinno ja kohvikusse, kuid aeg-ajalt peame aduma, et miski muu on tähtsam. Kuid meie sees on ikka veel hirm, et sedasi kaotame oma sõbrad, jääme üksikuks ja veedame terve ülejäänud elu üksi kodus oma 80-aastase kilpkonnaga. Loomulikult ei saa me sõpru igavesti ignoreerida ja ainult iseennast alati esikohale seada. Peame leidma tasakaalu iseenda ja oma kaaslaste vahel, olles tänulikud selle eest, et nad meil on.
Kasvades hirmust suuremaks
Tean, et paljude suureks hirmuks on pühenduda ühele kindlale inimesele. Arvatakse, et kui seda teha, siis muu elu jääb seisma, soovitu kogemata, karjäär tegemata, reisimised reisimata. Mina sellesse ei usu. Me toome vabanduseks kõik need eelnevad põhjused, et mitte astuda tõsisesse suhtesse, kuid pigem peitub selle taga siiski hirm saada haiget ning seda ei taha kogeda meist keegi. See on inimlik, mõistetav. Samal ajal sulgeme nii ukse armastusele, mis tõenäoliselt justnimelt avab kõik eelnevad uksed ning mida saame kogeda palju sügavamalt ja tõelisemalt.
Elu aga ongi tihti hirmutav. Meil on hirm millestki ilma jääda, hirm mitte kogeda kõike. Ometi, mis oleks kui me seda hirmu nii palju ei tunneks? Kui elaksime rohkem siin ja praegu? Plaane võib ju alati teha, kuid viimased kaheksa kuud välismaal õpetasid mulle rohkem kui ühe korra, et universumil on ikka oma plaan, kuidas asjad hoopiski minna võiksid. Julgen rohkem usaldada, et kõik läheb hästi, et olen hoitud ja armastatud ja kogen täpselt seda, mida kogema pean. Tormates ühest paigast teise, ühelt ülesandelt teisele, ühelt kohtumiselt teisele, ei anna me endast kunagi 100% ja kui me seda ka teeme, siis oleme lõpuks ise energiast täiesti tühjaks imetud.
Elu ei lähe meist mööda, kui me pidevalt jooksus ei ole, elu tuleb hoopis meile lähemale, kui peatume, kuuletume, läheme vooluga kaasa. Nii on aega elada. Nautida, märgata, kogeda.
Peame vaid eristama, mis on tegelikult tähtis meile, mis on tähtis meie lähedastele, kuulama, mida meie süda päriselt räägib. Sedasi ei jää me millestki ilma.
Täna, viis ja pool aastat hiljem, neid sõnu ritta ladudes olen täiesti teine inimene ning usun siiramalt kui kunagi varem, et meie elu on unistuste, valikute ja otsuste tulemus. Üks minu elu läbimurdeid sai alguse Joogafestivalilt kuus aastat tagasi.
Minu tee viis jooga juurde juba aastal 2010 – olin siis noor ema ning nagu naised ikka hakkavad pärast laste sündi rohkem kuulama oma südame häält ja küsima küsimust, et mida mina tegelikult oma elult tahan. Minu küsimus oli natuke teistsugune, ma küsisin: “Kas elu peakski selline olema?”. Olin põdenud kergemal kujul sünnitusjärgset depressiooni ning lahkuminekut ja üldse oli elu tol perioodil kuidagi hästi segane. Aga nagu joogas öeldakse: kui tekivad küsimused, tulevad ka vastused ning kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja.
Minu esimeseks joogatunniks sai Krija Hatha jooga ning kõik need sügavad õpetused kannavad mind siiani. Esimest korda tundi minnes oli mul tunne, nagu ma oleks teadnud kõiki neid õpetusi, aga olin need lihtsalt ära unustanud. Kõik tundus väga õige ja ma ei kahelnud hetkekski, see kõik oli mulle. Praktiseerisin Krija Hatha joogat aasta ja tundsin, et mu hing oli valmis nendeks õpetusteks, aga keha ei tulnud järgi. Keha oli väga nõrk. Ja asusingi uuesti teele – aga sel korral juba Ashtanga ning Vinyasa joogastiili juurde.
Aasta-kaks edasi olin juba nii asjas sees, et tundsin, et tahaks rohkem. Tahaks minna sügavamale ning õppida ise joogaõpetajaks. Ja pigem oli mõttes teha seda isiklikuks arenguks kui elukutsena. Aastal 2013 hakkasin uurima erinevaid võimalus õpetajakoolitusteks, surfasin koolitusi internetist ja küsisin tuttavatelt õpetajatelt soovitusi, kuid ükski valikutest ei kõnetanud mind niivõrd, et oleksin lennukipiletid ostnud ja läinud. Siinkohal ütlen ära ka, et tol ajal ei pakkunud iga teine joogaõpetaja või joogakool õpetajatele mõeldud koolitusi ning sobivate variantide leidmine oli hoopis väljakutsuvam. Samal suvel toimus ka järjekorras teine joogafestival Haapsalus, kuna esimesele ma ei jõudnud, aga paljud tuttavad käisid ja rääkisid head, siis sel suvel soovisin kindlasti osaleda.
Ainus, mida ma teadsin, oli see, et tahan osaleda kõigis peaesineja David Lee Lurey tundides. Mäletan, et tema esimene tund võlus mind ära silmajooga harjutustega. Kuna olin kandnud ca 10 aastat oma elust prille või kontaktläätsesid ning aasta-aastalt oli nägemine läinud ainult halvemaks, siis see kõnetas mind väga. Võin jälle etteruttavalt öelda, et täna ei kanna ma enam ei prille ega läätsesid ning mu silmanägemine on paranenud -2 pealt -0,5 peale. Tund mulle väga meeldis ja teadsin, et soovin osaleda ka tema kõigis teistes tundides Joogafestivali raames.
Minu eesmärk ei olnud Joogafestivalilt leida endale õpetajat või kursust, vaid lihtsalt harivalt ja uusi kogemusi saades nädalavahetust veeta. Aga nagu juba artikli alguses mainisin, et kui on küsimused, siis tulevad ka vastused, ning pärast esimest tundi ütles David, et ta juhendab ka õpetajate koolitust ja kui kellelgi on huvi siis siin on flaierid. Kuna mul mõte oli, siis võtsin flaieri, aga rohkem sellele ei mõelnud. Pärast festivali läksin koju, et lugeda rahulikult tema koolituse kirjeldust ning märkasin ennast vastamast kõigile lausetele jah-jah-jah see on mulle! Mis mind kõige rohkem ära võlus oli ilmselt koolituse toimumiskoht: Florianopolis Brasiilias.
Nüüd tuli ainult välja mõelda, kuidas kõik see toimuma saab, sest kursus toimus juba kuue kuu pärast, aga investeering, et seal osaleda, oli päris ilus summa. Taaskord elu õppetund: usalda ja universum leiab võimalused. Nii läkski ja aasta 2014 veebruaris olin juba teel joogaõpetajate koolitusele: neli elumuutvat nädalat Brasiilia päikese all.
Kuna minu eesmärk joogaõpetajate koolitusele minnes ei olnud hakata ise tunde juhendama, vaid saada sügavamaid teadmisi, siis alguses puiklesin mentaalselt vastu, kui David rääkis erinevatest joogaõpetajaks olemise tahkudest.
Umbes teisel nädalal toimus aga minu sees muutus ja otsustasin ikkagi õpetamisega alustada ning juba kirjutasin ka oma tuttavatele Eestis, et kas nad saaksid mulle ruumi rendiks pakkuda, kui tagasi olen.
Kõik voolas.
Ruum oli olemas ning esimesed huvitatud õpilased samuti.
Nüüd tuli veel koolitus lõpuni teha.
Viimastel päevadel palus David meil panna kirja oma unistused seoses joogaõpetajaks olemisega ning tõesti unistada suurelt.
Ma siis unistasin.
Mõtlesin, et kui äge oleks ise ühel päeval Joogafestivalil Haapsalus pealaval tundi juhendada…
Tagasi Eestis olles hakkasin Tallinnas tunde juhendama ja rentisin aastaks ruumi, kuid siis soovis omanik selle Airbnb’na välja rentida ning mul polnud enam kuskil tunde juhendada.
Kõikides olemasolevates stuudiotes oli piisavalt õpetajaid ning vabu aegu polnud pakkuda.
Nagu elu mulle mitmel korral on kaarte kätte mänginud, et kui midagi tahad siis pead ikka ise tegema, nii ka joogastuudioga – septembris 2015 sai loodud City Yoga stuudio, mis toimetab edukalt tänaseni.
Ja lisaks Vinyasa jooga õpetustele olen juurde õppinud ka Yin ning rasedate joogatundide juhendamise.
Ja nagu minu õpetaja David Lee Lurey korduvalt ütles, siis universumil on suured kõrvad, julge ainult soovida… Nii juhendasin 2016. aasta Joogafestivalil pealaval “Go with the Vinyasa Flow” tundi!
Kõik on võimalik!
Immuunsüsteem on terve süsteem ja seepärast on raske öelda, mis oleks see üks või paar asja, mis immuunsüsteemi tugevdaks. Kaks kõige olulisemat laiapõhjalisemat tegurit on aga teada.
Need on väga lihtsad: üldine stressitase ja elustiil.
1. MADALAM STRESSITASE
Stressi puhul mõjutab immuunsust just pigem üldine stressitase ja mitte hetkelised stressi tekitavad olukorrad. Olen lugenud, et mediteerimine tugevdab immuunsust rohkemgi kui füüsilised joogaharjutused ja seda puhtalt selle pärast, et meditatsioon alandab stressitaset ja aktiveerib parasümpaatilist närvisüsteemi nii võimsalt. Vähem stressi, tugevam tervis.
Mis aitaks sinu elus stressitaset alandada? Alati ei aita meditatsioon, vaid tuleb ka oma elu, suhteid või tööd ümber korraldada.
2. TERVISLIK ELUSTIIL
Harvardi ülikooli meditsiinikooli uuringutulemused ei toeta ideed, et immuunsust üldse väga saakski tugevdada mingi ühe või paari asjaga, kuna immuunsüsteem on ikkagi süsteem ja poleks ka mõtet paari komponenti tasakaalust välja viia. Ja kuna immuunsüsteem on terve süsteem, siis on ka uuringute põhjal tegelikult raske öelda, mismoodi milline tegur täpselt mõjus, sest igal hetkel on tegureid (mh psühholoogilisi) nii keeruka organismi nagu inimese puhul siiski rohkem kui üks.
Küll aga ollakse Harvardis seda meelt, et üldiselt tervislikuma elustiiliga on ka immuunsus tugevam. Milline see “tervislik elustiil” siis on?
Ta arvestab keha vajadustega ja funktsionaalsusega. Näiteks et me vajame liikumist (kuigi nii mugav on istuda ja pimeda/külma ilmaga toas olla) ja kvaliteetset toitu. Ja muidugi peame arvestama, et oleme kõik erinevad, ka iga elustiil peaks seega olema individuaalsete erinevustega.
Üks pool ongi elustiil, meie pidevad harjumused. Omaette teema on küsimus, mida kriisis (haiguse esimeste märkidega) teha.
Loe immuunsust toetavate toitainete kohta lähemalt SIIT
P.S Harvardi ülikooli meditsiinikooli uuringud on näidanud, et mõõdukas külmetamine ei tee immuunsusele häda.
