Category: Elu

  • Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

    Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

    Joogaõpetaja ja muusik Justin Michael Williams toob jooga mati pealt igapäevaellu. Kõigile. Olenemata nahavärvist või rahakoti paksusest. Olen nüüdseks tema tegemisi jälginud üle aasta ja intervjuu temaga kinnitas mu sisetunnet – Justin on üks südamlikumaid, siiramaid ja inspireerivamaid inimesi. Olen üleni elevil, et ta tuleb tänavu juulis ka Haapsallu Joogafestivali peaesinejaks!

    Eestis on südaöö, Justinil Californias algas just päev. Jutu jooksma saamiseks uurin, mida ta hommikuks sööb. „Minu hommikusöök on alati smuuti. Täna panin sinna veganproteiinipulbrit, päevalilleseemnejahu, kalekapsa lehti, õuna ja riisipiima – see maitseb natuke nagu šokolaad,“ kiidab ta särades.

    Olen kuulanud mõne osa Justini podcast’ist „Motivation for Black People“, mis on mind väga liigutanud ja silmi avanud. Samas ka mõtlema pannud, et tekstis võib paljudes kohtades vahetada sõna „mustanahaline“ sõnaga „naine“ ja ülejäänud tekst klapib ikka. „Üks minu eesmärke elus on teha õpetused ning spirituaalsed ja joogapraktikad, elumuutmise võimalused kättesaadavaks ka inimestele, kes on millegipärast kõrvale jäetud. Mõnikord selle pärast, et neil pole piisavalt raha. Mõnikord, kuna neil pole olnud võimalik kellegagi samastuda, kedagi, kes mõistaks neid. Mõnikord saab takistuseks haridustase – nad lihtsalt ei mõista teatud asju. Kõikidel nendel põhjustel teen ma podcast’i, et see kõnetaks teatud inimesi ja annaks nendele teadmistele ligipääsu.“

    Justin on märganud, et kui guugeldada joogat või mida tahes vaimset, on otsingutulemustes näha ainult valgeid naisi. Ja seepärast tunnevad mustanahalised ennast joogatunnis ebamugavalt. „Aga ma arvan, et joogast oleks kõigile kasu!“

    Missioon – jooga kõigini

    Justin on tegelenud joogaga 12 aastat ja praegu on ta 31. „Ma olin alati ainus mustanahaline joogatunnis. Alati! Tänaseni on see ikka enam-vähem samamoodi, ainult natuke parem. Kui ma küsin mustanahalistelt, miks nad joogasse ei tule, siis nad ütlevad, et see pole nende jaoks. Nüüd, olles ise joogaõpetaja, on mu missiooniks aidata avada uksi ja tekitada ligipääs erinevatele inimestele. Nii et taskuhääling on tõesti põhiliselt mustanahalistele, aga kõik muu, mida ma teen, on kõikidele. Just nimelt kõikidele, ka neile, kes tunnevad, et need praktikad ei suhestu nendega või siis nad ei tea, kuidas tuua jooga mati pealt igapäevaellu. See on mulle õpetades kõige olulisem.“

    Justin rõõmustab, et tema taskuhääling läheb korda isegi mulle. „See on imetlusväärne, et näiteks kui eestlased ei tunne isiklikult võib-olla ühtki mustanahalist, siis saab see podcast aidata luua mõistmist ja aduda raskusi, mis sellistel inimestel elus on. Ja raskusi on meil kõigil! Meil kõigil on asju, millest läbi tulla, ja vahel on hea ka enda raskustele vaadata teise nurga alt, kui tead, millised teemad on üleval teistel, kes on täiesti teistsugused ja teisest kontekstist. Sellised asjad nagu orjus, diskrimineerimine nahavärvi pärast. Ja minu taskuhääling aitab kaasa teineteise mõistmisele.“

    Diskrimineerimine – päriselt?

    Kas tõesti võib tänapäeval veel rääkida diskrimineerimisest? „Mustanahalistel on maailmas unikaalne trauma, sest need, kes ei ela Aafrikas, on ära lõigatud oma juurtest, ajaloost, päritolust ja seega oma väest. Nagu mu perekonnanimi, Williams – see pole aafrika perekonnanimi. See on orjapidaja nimi. Williams tähendab William’s son (Williami poeg). Orjapidaja, kes pidas meie perekonda, on mu perekonnanime tähendus. Ja see on samamoodi kõikide mustanahalistega siin USAs. Me isegi ei tea oma nime! Ma ei tea, millist keelt rääkisid mu esivanemad – mul pole ühtki seost oma keelega.“

    Justin ei tea täpselt, kust maalt ta esivanemad pärit on, aga varsti on see lõpuks teada. „Ainus võimalus päritolumaad teada saada, on teha DNA-analüüs. Sest kui orjad toodi laevaga Ameerikasse, lõhuti nende pered ära. Näiteks väikesed lapsed, kes eraldati emast, ei saanudki teada, kust nad pärit on. Ameerika koolides tehakse kultuuripäevi, kus igaüks tutvustab maad, kust ta pärit on. Ja kui siis mõned ütlevad, et ma olen Iirimaalt, Jaapanist, Prantsusmaalt, siis mustanahalised ütlevad end olevat New Orleansist, Louisianast, New Yorgist. Sest nad ei tea midagi oma taustast enne Ameerikat. Spetsiifiline trauma, mis on mustanahaliste kogukonnal, vajab tervendamist ja üldist motivatsiooni selle jaoks.“

    Mõtted on valemi üks osa

    „Kui öeldakse, et su mõtted loovad su reaalsust, siis näiteks USAs võib mustanahaline mees politsei käe läbi surma saada 400 korda tõenäolisemalt kui valge mees. Siis nagu ei saa öelda, et mõtted loovad reaalsust! Kui mustanahaline naine sünnitab, on tema tõenäosus sünnitusel surra neli korda suurem kui valgel naisel – tema kehas oleva eluaegse kõrgema stressitaseme tõttu. Kas tema mõtted loovad selle? Ei! Need on päris asjad, mis juhtuvad siin päris inimestega. Päris maailm, kus stress jaotub ebaühtlaselt… vastavalt nahavärvile.

    „Nii et need sõnad, mis me ütleme joogas: sinu mõtted loovad su reaalsust – muidugi nad loovad! Aga sa võid luua oma mõtetega mida tahes ainult siis, kui sa oled priviligeeritud. Aga kui sind pidurdab süstemaatiline sügavale kodeeritud stress või teemad, millest sa pead päriselt üle saama, siis on su-mõtted-loovad-su-reaalsust ainult üks osa valemist. Teine osa on vaja ise üles leida. Sellepärast ma leidsin, et on nii oluline rääkida nendest probleemidest otse, taskuhäälingu formaadis.“

    Meil kõigil on nahavärvist olenemata oma sisemised traumad, millele peame otsa vaatama, lapsepõlve teemad, sisemised isiklikud takistavad teguruid – kõigil on midagi! „Aga allasurutud inimestel on lisaks veel kollektiivne laiahaardeline trauma selle kõige all. Veel selle jama all, mis kõigil on niikuinii!“ 

    Meditatsioon ja jooga

    Justin tunneb, et ta saab aidata inimesi, jagades infot, andes ruumi mõelda ja tunda ja tuua jooga matilt pärisellu. Kõigile. „Jagan päris palju teadmisi tasuta vebinaridena, et see poleks inimestele rahaliselt kättesaamatu. Ma tahan, et need teadmised oleksid kättesaadavad ja inimesed tunneksid nende seost oma eluga. Ma arvan, et praegu on päris palju seda, et jooga toimub stuudiomatil, aga unustatakse, et kogu elu toimub tegelikult väljaspool seda ja need praktikad on väärtuslikud ainult siis, kui neid saab kasutada päris elus. Muidu on jooga ainult hetk.“

    Justini jaoks on meditatsioon liim, mis hoiab ta elu koos. „See annab mulle ühenduse iseenda parima versiooniga, tugevdab intuitsiooni ja aitab seega teha õigeid valikuid. See annab mulle võimaluse, kuidas kohtuda eheda iseendaga ja nii saan ma ühendust ka teiste inimestega.“

    Talle tundub, et sageli ei tea inimesed, kes nad on, sest nad ei ole olnud üksi – nad on alati ümbritsetud teistest, mõtlevad, mida teised vajavad. Nii ei jõutagi selleni, mida me ise vajame, ega teatagi, kes ollakse. Ja kuidas saaks siis maailmas iseendana väljenduda? Joogapraktika annab võimaluse kohtuda päris iseendaga. Ja see jällegi annab võimaluse teha valikuid, mis on meiega kooskõlas.

    „Alati, kui ma teen suure otsuse või valiku, mediteerin ja küsin oma südamelt. Igapäevane praktika annab võimaluse liikuda kiiremini südamesse ehk saada kiiremini vastuseid. Sellesse kohta minemist ma praktiseeringi. Alati, kui on vaja otsustada, siis ma saan lihtsalt – põmm! – kohe südame lainele minna. Igapäevane mediteerimine on teinud selle tee vabaks ja nii saan ma käituda päris endana igal hetkel.“

    Koolikiusamise trauma

    Väiksena narriti Justinit väga palju. Nii palju, et ta vahetas isegi kooli. Aga ka uues koolis kiusati, sest ta oli teistsugune. „Ma kõndisin teistmoodi ja mu kõrvad tundusid suured ning seepärast mind narriti. Kui ma olin teises klassis, laulsin ma kooris. Kooritunnis, kus kõik pidid käima, ütles õpetaja, et nüüd laulame lugu „I believe I can fly“, ja küsis, kas keegi tahab seda üksi laulda. Ma tõstsin elevuses käe, sest laulmine oli mu lemmik, ma tegin seda pärast kooli lihtsalt niisama, lõbu pärast niikuinii. Kui olin esimese rea ära laulnud, hakkasid kõik lapsed naerma ja näitasid oma kõrvadele ja hüüdsid: „Lenda minema, lenda sinna, kust sa tulid!“ Ma lihtsalt seisin seal, panin silmad kinni ja tahtsin haihtuda. Kuni kooliaasta lõpuni narriti mind veel selle lauluga.“

    See oli väga intensiivne moment tema elus, millest kogunes palju hirmu lauldes enese väljendamise suhtes. „Aga ma ei mõistnud, et nad narrisid mind lihtsalt selle pärast, et nad olid õelad. Ma arvasin, et minu hääl kostis kohutav. Ja sügavamal tasemel andis see mulle signaali, et miski, mis mulle tundub ehe ja mida ma armastan, miski, mida ma ei saa muuta – minu hääl –, polnud piisavalt hea. Kogu ülejäänud lapsepõlveks sulgusin ma endasse, muutusin väga vaikseks ega laulnud enam kunagi.

    Seepärast on Justini praeguses töös ja elus suur roll sellel, et aidata inimestes äratada osi, mille nad on millegipärast sulgenud või peitnud.

    Tervenemine

    „Joogal on mu elus olnud suur mõju, aga üks suurimaid võite on olnud see, et see äratab meie peidetud osi ja annab võimaluse nendega sõbraks saada. Ühendus ongi see, mida jooga tähendab. Muidugi ma tegin päris palju teraapiat ka, mitte ainult joogat ja mediteerimist. Minu arvates on trauma tervendamine väga oluline ning jooga ja meditatsioon on oluline täienduseks, need on tervenemise retsepti üks koostisosa. Aga väga suur osa! Ma tunnen, et jooga nagu rääkis minu sisemise lapsega, toetas ja lohutas: on okei olla sina ise. Ma usun, et paljudel juhtudel püüavad inimesed saada enesekindlust olla kuuldud või ennast väljendada või elada oma kutsumust või teha erinevaid asju väljaspool. Aga jooga kutsub meid endi sisse. Ja me saame välise juurde minna alles siis, kui meil on sisemine pind tugev. Ma arvan, et see on nagu joogapoosidegagi: sul on vaja tugevat vundamenti, enne kui saad minna peapealseisu või muudesse hulludesse poosidesse. Sa ei saa väljapoole minna enne, kui sul pole vägevat vundamenti, ja mulle tundub, et jooga annab inimestele selle üliolulise sisemise aluspõhja.“

    Looming

    Kolm aastat tagasi tuli Justin välja oma esimese singliga. „See oli vaimustav! Mu muusikat on alla laaditud miljoneid kordi 40 eri riigis, mis on hämmastav. Ja ma olen väga tänulik, et sain oma trauma muuta loominguks ja inimesed saavad sellest tervendust – seda on nii soe tunne teada!“

    Kui küsin Justinilt, milline on tema tüüpiline päev, tundub ta sattuvat kimbatusse ja hakkab siis naerma. „Sellist asja nagu tüüpiline päev mul küll ei ole! Aga tavaliselt ma lülitan oma telefoni iga päev kolmeks tunniks täiesti välja ja töötan selle kallal, mis on minu jaoks väga oluline. See on tavaliselt kella 11 ja 14 vahel, välja arvatud, kui ma reisin või esinen. Nii paljud inimesed tahavad meist midagi kogu aeg ja me ei veeda seepärast aega iseendaga. Nii et minu jaoks on see nagu joogapraktika. Mis tunne on pratyahara, keskendumine sisemistele aistingutele ja meeled välja lülitada? Kui keegi ei saa minuga ühendust, siis mida ma teeksin? Kuidas ma kasutaksin oma energiat? See on aeg, kui ma kirjutan oma raamatut, muusikat, loon kursusi ja lihtsalt olen loov. Väljaspool neid kolme tundi võib toimuda mida tahes, see on iga päev väga erinev.“

    Justin kirjutab praegu mediteerimisest raamatut, mis ilmub tuleva aasta algul. „Sellest tuleb meditatsiooni teejuht täiesti tavalistele inimestele. Inimestele, kes arvavad, et nad ei oska mediteerida. See on minu lugu koos õpetuste ja praktikatega, kõik ühes.“

    Ta juhendab ka veebikursusi. Näiteks kuidas leida oma kutsumus ja teenida raha sellega, mida armastad. „See teema on Ameerikas ülipopp! Pigem ehk eestikeelsena:  Mul on veel kursusi, näiteks, kuidas saada üle ärevusest ja stressist. See on 10-osaline meditatsioon, mis aitab inimestel paremini magada, rahuneda pärast tööd, olla rohkem kohal.“

    Ehtne joogavanaema

    „Iga kord, kui ma söön hommikust, panen tillukesele taldrikule ka eraldi palukese – see on minu viis tänada oma esivanemaid. Et nad mind juhatavad, et nad on minuga, näitavad teed. Sest ma tunnen, et me pole üksi. Meid toetatakse, juhatatakse. Mu vanaema tegi samamoodi ja ma õppisin temalt üldse väga palju. Ta oli nagu ehtne joogi, aga ta ei teinud kunagi joogat. Kummaline oli taibata, et paljud teadmised, mida vanaema mulle noorena õpetas, kordusid hiljem joogaõpetajate koolitusel. Ma arvan, et see aitas mul ka nii kiiresti suhteliselt noorelt joogaõpetajaks saada, sest mulle tundus, et ma teadsin neid asju.“ Või on see ka Justini Aafrika juurtest. Sest näiteks tema taskuhäälingust selgus, et Aafrika usundid on olemuselt kaasavad. Neil on oma pühakud ja kui nad kuulevad võimsatest tegelastest, nagu Jeesus või Buddha, siis nad võtavad  ka nemad oma usundisse, kombineerides kõike, mis tundub hea ja õige!

    Isiklikud teemad

    „Praegu tegelen ma oma romantiliste suhete teemaga. Mul on olnud nii palju edu oma töös ja spirituaalse poole peal, et need valdkonnad on mul loomulikult olnud rohkem fookuses. Aga nüüd ma tahan, et minu vibratsioon suhete vallas oleks sama kõrge nagu muudes valdkondades,“ jagab ta.

    „Kui ma fokusseeritult oma raamatu kallal töötasin, elasin pool aastat tsölibaadis, ei kohtunud kellegagi. See oli minu jaoks tervendav, sest ma märkasin mõningaid mustreid, mida ma ei taha endaga kaasas kanda. Need ei olnud midagi halba, aga lihtsalt mitte kõrgeim võimalik vibratsioon. Nüüd ma hakkan deitimise maailma tagasi minema uute mustritega ja vanu harjumusi kaasa ei võta. Aga kuidas täpselt, seda saan ma öelda aasta pärast.“

    Justinile tundub, et nii paljud klammerduvad teise inimese külge vajadusest olla tunnustatud, aktsepteeritud ja tahetud. „Tegelikult peaksime me kõik tahtma armastust, tunnustust ja aktsepteerimist iseendalt. Praegu ma töötan selle kallal, kuidas tõesti armastada iseennast nii täielikult, et mul pole vaja kellegi teise tunnustust. Tavaliselt tahetakse suhtes olla selle pärast, et me tahame teisele poolele meeldida või et me oleme endaga rohkem rahul, kui meil on keegi. Aga see ei tööta nii! See viib alati sellele teele, et meil on teist inimest vaja selleks, et olla õnnelik. See on kaassõltuvus! See on ülimalt ebaterve ja see ei vii kunagi õnnelik olemiseni. Aga enamik inimesi on kaassõltuvuslikes suhetes, kaasa arvatud jooga- jm vaimsed inimesed – kõik! Ja nii ma tunnengi, et tõeline sügav partnerlus pole selles kaassõltuvas seisundis. Me tõmbame ligi seda, kes me ise oleme. Nii et kui me tahame ideaalset partnerit, siis peame ise see kõigepealt olema. Ja seda ma praegu teengi.“

    Inspiratsioon loodusest

    Justin saab inspiratsiooni loodusest. „Mulle meeldib lihtsalt loodust vaadata. Mulle meeldib puude all maas istuda, selg vastu tüve, paljajalu. Mu lemmikpuud on sekvoiad, Californias on neid palju. Kui mul on mõni oluline küsimus, siis ma lihtsalt lähen puu alla ja püüan seal lõdvestuda. Ma kujutlen, kui kaua see puu on seal kasvanud, kui palju näinud, kui visa ta on, kui palju lehti langetanud, et saaks anda ruumi uuele algusele, igal aastal uuesti ja uuesti. Puu ei hoia ju lehti kinni, kui lehed on valmis lahkuma, ta lihtsalt laseb neil minna. Nii et kui mul on elus väljakutse või ma pean tegema karmi otsuse, siis püüan kehaliselt lõdvestada end puuga üheks, tunda, kuidas tema energia aktiveerib minu julguse ja tarkuse. Et mitte karta minna läbi raskete valikute, mitte karta minna oma teed, teades, et kõik on lihtsalt tsükkel, kõik, millest me lahti laseme, tuleb tagasi, nii et iga puu meenutab mulle seda ilusat kujundit hoidmisest ja lahtilaskmisest. Kui elu nii võtta, on kannatusi vähem.“

     Justin on Joogafestivali peaesineja 27.-28. juulil Haapsalus.

    Osta oma Joogafestivali pilet SIIT

    Fotod Photos by Jamaal

    Stiil Marju Randmer-Nellis

  • Investeerimisfestivali järelkajaks: “Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane”

    Investeerimisfestivali järelkajaks: “Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane”

    Emotsioonid on inimese kõige suurem vaenlane,” ütles Kaarel Ots, Nasdaq Tallinna Börsi juht nädalavahetuse Investeerimisfestivalil.

    Oli juttu börsikauplemisest, kinnisvara hindamisest, pensioni teisest sambast, idufirmadest, aga ka minimalismist ja loomingulisusest.

    Arukas ja soojas õhkkonnas.

    “Investorit on raske defineerida,” ütles Kaarel Ots. “Pigem on see mõtteviis.”

    Jah, investeerida saab ka tervisesse, suhetesse, elurõõmu.
    Panustades nendesse aega ja oma armastust.

    Ka Joogafestival muutub temaatiliselt üha laiemaks: seekord lausa tööalaste valikute ja südamega ettevõtluseni välja.

    Kuna see ongi elu.
    Ja seda saab elada teadlikult ja vähem teadlikult.

    Elu pole ju ainult füüsiline või vaimne tervis – pigem on tervis ja enesetunne kõigi muude valikute peegeldus.
    Ja sellepärast siis ka Joogafestivalil seekord laiemad teemad kui vaid tervis.

    Kuidas siis elada teadlikumalt?

    Osta oma Joogafestivali pass praegu soodsamalt SIIT

  • Sünnitamise 5 olulist oskust

    Sünnitamise 5 olulist oskust

    Peale 25 aastat joogapraktikat võin täna, kolme lapse emana ja professionaalse sünnitoetajana öelda päris kindlalt, et sünnitus, see on nagu üks imeline ja erakordne joogaliik, mille tähtsaimad tehnikad on teadlik kohalolu, hingamine, mõtetest lahti laskmine ja emotsioonide vabastamine, sügav lõdvestumine, keha tagasiside “kuulamine”, tänulikkuse praktika jne. Ja joogas õpitu annab olulised eelised ja oskused sünnituse jaoks.

    5 tähtsaimat oskust, mis toetavad Sind lapse sündimise ajal

    ·      Keskendu hetkes toimuvale! See tähendab protsessis edasiliikumist üks samm korraga, üks tuhu korraga, teadvustades seda, kuidas iga tuhu on nagu abistav laine, mis toob Sinu beebi Sulle lähemale. Ära mõtle sellele, kaua see veel kestab. Ole iga tundmuse jaoks kogu oma armastuse ja usaldusega kohal ja usalda protsessi.

    ·      Lõdvestu! Küsi endalt või palu oma tugiisikul aeg-ajalt korrata küsimust: “Kas on midagi, mida ma veel saan lõdvestada?” Sünnitus on vahelduva dünaamikaga ja tuhude laineharjad vaheduvad täieliku lõdvestusega. Mida paremini Sa oled õppinud lõdvestuma, nii kehaliselt, kui psüühiliselt, seda paremini jõuad Sa küllalt lühikese ajaga lasta pingetel päriselt minna ja kergelt koguda jõudu uue beebit Sulle lähemale kandva laine tulekuks. Üks nipp paremaks lõdvestumiseks on visualiseerida avardumist oma kehas ja ka hinges.

    ·      Luba emotsioonidel ilmneda ja vabaneda kergendaval moel. Kõik tunded on turvalised! Kõik, mis sinuga toimub, on õige. Vahel on meil sügaval peidus juba varasemast elust allasurutud emotsioone, mis võivad ka veidi pidurdada sünnituse voolavalt loomulikku kulgu. Vaata endasse ja märka, kas Sinus on midagi, mida Sa püüad alateadlikult pisut kontrollida, kas läbi ignoreerimise või eituse, niimoodi seda tahtmatult tagasi hoides. Abi on sellest, kui lubad tundel ilmneda, kerkida täiesti pinnale ja liikuda endast läbi, nagu mingil lainel, mis lõpuks lahkudes hajub lõpmatusse avarusse. Emotsioon saab vabanedes luua uut ruumi, uut kergust ja vabadust, voolavust ja loomulikku heaolu, mis edendab sünnitust.

    ·      Kasuta hingamist! Teadlik ja sujuv hingamine on Sinu üks olulisimaid oskusi sünnitusel. Tea, et iga sissehingamine toob alati täiesti uut energiat ja iga väljahingamisega saad vabastada absoluutselt kõik, mida Sa enam ei vaja. Tuhude ajal hinga sisse nina kaudu ja hinga välja avatud suuga. Kui protsess intensiivsemaks läheb, võid välja hingata ka nagu puhudes või häälega “uuu”, “aaa” või ka teisi vokaale pikalt häälides. Ära hoia hinge kinni!

    ·      Suhtle oma beebiga juba enne tema sündimist ja kindlasti ka tema sünni ajal! Laps ja ema on nagu üks tervik. Beebi teab, kuidas sündida, ema keha teab täiuslikult, kuidas lasta sel juhtuda. Võid pöörduda igal ajal oma beebi poole, kinnitades, et ta on väga oodatud ja armastatud. Lapse sünni protsessi ajal võid talle ikka ja jälle teada anda, et tema sündimine on midagi, mida Sa igal moel tervitad ja millele Sa iga tuhu ajal “jaa” saad öelda. Selline koostöö teeb imesid, sõna otseses mõttes! Võid ka visualiseerida, et teed talle läbi vaba avardumise ruumi sündimiseks. Meie kehad on imelised, nad suudavad avarduda tõepoolest alati nii palju kui vaja, ja veelgi rohkem – kui Sa vaid lubad sellel täielikult juhtuda ja usaldad looduse tarkust enda kehas.

    Iga sünd on imeline ja eriline.  See on midagi, mida me ei saa kunagi lõpuni ette planeerida või mõistusega kontrollida, sest see on midagi enamat. Vanades kultuurides peeti sünnitavat naist pühaks. Sest ta on Elu Allikaga otseühenduses ja esindab kõiki kõrgemaid elu omadusi.

    Foto: Enlil Sonn

  • Raamat kui maiustus

    Raamat kui maiustus

    Lõpetasin just maiustamise.
    Raamatuga.
    Mikita “Kukeseene kuulamise kunstiga”.
    Jah, ma maiustasin tekstiga, sest öeldu on Mikital nii sügavalt läbi tunnetatud.
    Sest see kõnetab mingil ürgsel tasandil ja heliseb minuski.
    Ja olles elanud mitu aastat erinevates riikides, tean, et olen teistmoodi.
    Ugri, noh.
    Ja tekst oli mu jaoks ka intellektuaalsel ja poeetilisel tasandil nauditav – mis vaimustav sõnavalik!
    Ja see humoorikas tempokas kõnepruuk.
    See kõik kokku ongi minu meelele maiustus.

    Taluõu, suguvõsa männimets ja mererand – need on eesti vaimu neli nurgakivi. Need on elu algosad, millest luuakse midagi suurt ja ülevat.” Nii kirjutab Valdur Mikita.

    Tantsisin peenarde servas ja vaatlesin sõbranna taluõue kui meie kultuuri keskpunkti.
    Ja olin lummatud!
    Proovisin esimesed haikud kirjutada.

    Aga jään siiski ajakirjade ja raamatute juurde.
    Jaaniööl, valguse pühal olen seekord hoopis lõunamaal, Horvaatias, kus päike loojub juba 20.53.
    Koolitusel. Õpin seal lugusid jutustama.

    Mõnusaid valguspühi ja suve sumedat tulekut!

  • Ekstreemvõistlus Spartan Race kogemus Austraalias

    Ekstreemvõistlus Spartan Race kogemus Austraalias

    Hullumeelne Spartan Race, mille jooksul tuleb endast anda kõik ja rohkemgi veel on tuttav vähemalt ühele eestlannale ja tema abikaasale. Hiljuti Austraalias sellisest võistlusest osa võtnuna kirjeldab ta neid seiklusi ja lisab: “Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finišeeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud.”

    Spartan Race on ülemaailmne spordiüritus, mis leiab igal aastal aset enam kui 30 riigis kokku üle 200 üritusega.

    On kolm distantsi: Sprint 7km, Super 14km ning Beast 21km. Need distantsid võivad aga sõltuvalt ürituse asukohast ja raja disanist siia-sinnapoole veidi erineda. Sparta Trifecta Weekendiks kutsutakse nädalavahetust, mil on võimalik kahe päeva jooksul läbi teha kõik kolm distantsi ning seega välja teenida eriline Trifecta medal.

    Tegemist ei ole ainult erinvatel maastikel toimuva jooksmisega, vaid iga distants sisaldab endas ka 20 kuni 35 takistust (arv sõltub distantsi pikkusest), mille mitte sooritamisel või ebaõnnestumisel tuleb sooritada 30 “kosmonauti”. Takistustel tuleb näiteks tassida erinevaid asju (nt 30kg liivakotti, 20kg killustikuämbrit, sirgetel kätel 18kg metallkangi, 30kg metallist palli), roomata okastraadi alt, 14kg metallkang kätel, vedada rehvi ülesmäge ja siis jälle alla, tõmmata 30kg liivakotti kõrgele üles, ronida mööda köit nii vertikaalselt kui ka horisontaaliselt, kõndida mööda tasakaalupoomi, ronida üle erinevate plankude (kõrgeim 4m kõrgune) ja vahel ronida läbi erinevate asjade alt, sumbata läbi jääkülma alpijõe jmt. On ka spetsiifilisemad harjutused nagu näiteks olümpus, monkeybars, odavise, rõngad, kindlus jms.

    2018. aastal toimus Austraalias ainuke Trifecta nädalavahetus Bright´i-nimelises linnakeses, 300km Melbourne’ist eemal, Victoria alpides. Oleme abikaasaga aastaid erinevatel jooksudel kaasa teinud, kuid Trifecta nädalavahetus on meie jaoks esimene ning oleme seda oodates kergelt ärevuses – jälle alpidesse?! On veel üsna selgelt meeles eelneval aastal Prantsusmaal alpides joostud Superi distants (mis seal toona osutus 18km pikkuseks)… Aga rõõmsalt sätime end lennukisse, sõidame rendiautoga lõputuna tunduva teekonna (magamata jäänud öö annab autoroolis eriliselt teravalt tunda) ning lõpuks jõuame kohale Brighti. Imearmas ja maaililine alpilinnakene, ümbritsetuna rohetavatest metsadest ja muidugi kõrgustesse pürgivatest mägedest.

    Saime kätte oma jooksunumbrid ja kiibid, varustasime end veel viimase vajaliku kraamiga ning sõitsime oma öömajja, mis oli küll vaid 30km kaugusel Brightist, kuid üle mäe, selline käänuväänuline mägitee.

    Majakene oli tore, piisavalt avar ja suur ning kõik, mis vaja, oli seal olemas. Ega me ümbruskonnas saanudki väga ringi vaadata, sest reedel olime päris väsinud magamata ööst, laupäeval oli esimene jooksupäev seljataga ning peale riiete ja endi pesu ning söömist, ei suutnud muud teha, kui olla horisontaalasendis. Öösel pakitsesid lihased nii hullusi, et magama sai jääda vaid valuvaigistite abil. Pühapäeval uue hooga jälle rajale ning õhtul samad tegevused, ega energiat palju järgi polnud.

    Kokku osales tervel üritusel üle 6000 inimese, laupäeval 16km Super ja 8km Sprint ning pühapäeval 22km Beast ja Ultra.

    Sparta Ultra on nimelt selline, et tuleb läbida 2 x Beasti distants (ehk siis 2 x 21km) + lisa 8km, reeglid on ka karmimad, näiteks ei tohi takistustel kasutada kõrvalist abi ning rangelt kontrollitakse ka iga takistuse täitmist. Lisaks on boonustakistused, mis ainult Ultra tegijatele mõeldud. Näiteks peab 30kg liivakotiga üle vertikaalseina ronima või siis selline harjutus, kus võtad liivakoti õlale, viskad endast nii kaugele kui saad, siis hüppad kotile järgi, siis teed “kosmonaudi”, võtad koti jälle õlale… ja niimoodi liigud sinka-vonka ca 100m. On ka etteantud aeg: esimene ring peab olema tehtud 7h jooksul, teine 6h jooksul. Käesoleva ürituse statistika oli selline, et Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finisheeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud. Kuna peale iga üritust tuleb endal uued eesmärgid püstitada, siis on meie uueks sihiks Ultra. Mitte ehk veel järgmisel aastal, aga eks näis, mis ülejärgmine toob…

    Laupäevane Superi distants sai läbitud üsna mõnusalt heas tempos, aega selleks kulus 4 tundi. Peale seda tegime väikese puhkuse, taastasime pisut vedeliku-ja energiavarusid (müslibatoonid, mandlid, banaanid, elektrolüüdid) ning kaks tundi hiljem olime uuesti rajal, seekord siis vaid 8km. See distants tundus suhteliselt lühikene just tehtu kõrval, samuti oli ju takistusi vähem. Kuid hoolimata sellest hakkas väsimus selle etapi teises pooles juba kergelt tunda andma ning läbitud sai see distants 2 tunniga.

    Pühapäeva hommik algas üsna valusate lihaste ning kerge üleüldise väsimusega, kuid sellele ei olnud aega mõelda ning kell 8.40 hommikul olime juba stardis, alustamas viimast Beasti etappi. Algus oli raske, kuid kui natukene juba soojaks joostud, tundus, et enam ei olegi nii keeruline ning on ka lootust siiski finiš ületatud saada.

    Oleme abikaasaga harjunud kahekesi sellistel üritustel käima ja eks sellised ühised läbielamised panevad tegelikult suhte päris hästi proovile.

    Kui isegi arvad, et tunned oma kaasat läbi ja lõhki ning oled tema kõiki külgi näinud, siis tasub vaid sellisele üritusele minna ning esile võivad kerkida nii mõnedki uued nüansid.

    Iga emotsioon tuleb väga teravalt esile, rõõm sooritatud takistuse üle on topelt suur, väsimus mäkke ronides (1,9km väga järsku nõlva pidi üles mäkke, palju-palju lahtisi kive kõikjal) tundub mitmekordne ning frustratsioon valutavate varvaste pärast (kaotasin sel üritusel kokku 3 varbaküünt) on kohati ka viimset motivatsiooniraasu halvav.

    Ka iseenda tooreste emotsioonidega oled seal silmitsi, oled vaid sina ja rada (kuigi tegelikult on ka ju su kaasa ja teised inimesed ümberringi) ning peituda ei ole kusagile.

    Kõnnid mäkke, päike lõõskamas pähe, jalalihased kisuvad krampi ning peas liigub juba mitmendat korda küsimus MIKS?.

    Esimese asjana pressib sellistel hetkedel suure jõuga pinnale Väikene Tüdruk, kes kõva häälega oma Mehele tahab kisendada (ja teinekord ka seda tõesti teeb), et too teda aitaks, kätel kannaks, üle takistuste aitaks ronida ja lihtsalt hellalt hoiaks ja pai teeks. Sest nii lihtne oleks sellesse rolli sisse minna ja vastutus toimuvalt kellegi teise õlule lükata. Siis tõstab pead aga Amatsoon, kes Väikese Tüdruku kaebekisale otsustavalt lõpu teeb – ise sa ju tulid siia! Ise tahtsid! Ise registreerisid! Ise käisid kuid trennis, higistasid ja nägid vaeva! Lisaks kulutasid ka hulga raha, et siin täna olla! Virinakraan kinni keerata ja edasi astuda. Jalga jala ette tõsta saad? Ja järgmist sammu saad ka teha? No siis ongi hästi, niimoodi liigudki edasi ja jõuad finišisse. Päris pöörane tegelikult, kuivõrd aus on rada…tema eest lihtsalt ei olegi võimalik kuhugi peituda, tuleb kõik esile kerkivad emotsioonid läbi elada, neist läbi minna ning peale iga üritust olla jälle kogemuse võrra rikkam.

    Muidugi on ka ülioluline õigel ajal juua ning organismi soola-ja energiavarusid tasakaalus hoida. Väikene valearvestus ning ka suurepäraselt treenitud inimene võib mäel lihtsalt alla vanduda.

    Koos abikaasaga finišeerisime 6h peale alustamist ning see hetk, et istuda surmväsinult ja mudasena kuskil maas, medal ühes ja jook teises käes, on väärt kõike seda eelnevat.

    Üllataval kombel oli aga esmaspäeva hommikul peale esimest venitamist juba päris hea olla ning päeva lõpuks olid lihased jälle täiesti talutavad. Keha muidugi kenasti kaunistatud sinikate ja kriimudega, ning kümnest varbaküünest kolm tumelillad.

    Valu läheb aga kiiresti meelest ning jääb vaid emotsioon ning soov seda kõike jälle uuesti kogeda. Eks ta ilmselt ikka kerge sõltuvus ole, millest saavad täielikult aru vaid need, kes ise sama alaga tegelevad. Ma tean, et kõrvaltvaatajale võib kõik see ehk kerge hullumeelsusena tunduda 😉

     Tekst: Triin-Liis Treial

  • 7 võimalust vältida liigset elektromagnetkiirgust

    7 võimalust vältida liigset elektromagnetkiirgust

    Ma olen üpriski kahtlustav.
    Selles mõttes, et mitte kõik asjad, mida müüakse ja mida räägitakse, ei ole meie huvides.

    Ja kindlasti olen ma samal ajal üsna naiivne.
    Mulle näiteks meeldivad igasugused ökomärgised ja ma panen kõrvad kinni ja teen la-la-la, kui keegi ütleb, et mahepõllumehed pritsivad oma taimi lihtsalt öösiti.

    Nüüd olen ma oma kahtlustava näpu peale saanud millelegi nähtamatule – elektromagnetkiirgusele.
    See, et me seda ei tunne, ei tähenda, nagu see ei mõjuks.
    Mind panid mõtlema uuringute tulemused, kus isegi millegi nii süütu nagu elektriseadme kiirgusväljas meie immuunsüsteem nõrgeneb.
    Rääkimata wifitamistest-neligeetamistest.
    Olen ka oma kodu ja põhilisi seadmeid lasknud mõõdistada ja testida ja muutnud oma käitumist.

    Minu põhilised muudatused oma elektrohügieenis:

    • Süle-arvutit ma enam süles ei hoia. Kui kannan seda seljakotis või teen tööd, mis netti ei vaja, panen arvuti lennurežiimile (jah! vaatasin youtube’ist, kuidas).
    • Taskus hoian telefoni lennurežiimil, öösel muidugi ka.
    • 4G lülitan sisse hooti ja seda mitte telefoni peos hoides, vaid laual, kännul vms.
    • Magamistoas lülitan ööseks elektri välja.
    • Lapsele annan telefonimänge lennurežiimil, multikaid vaatab arvutist.
    • Tellisin endale juhtmega interneti (ja maandusega juhtme, hand made) ja valvan, et oleksin wifi kiirgustest väljas.
    • Bussis istun vanemate prouade kõrvale, kes midagi ei scrolli. (Kuigi nuputelefoni kiirgus, vähemasti kõne ajal, olevat veel hullem!)

    Ja nüüd siis räägitakse järgmisest, 5Gst.
    Mina suhtun 5Gsse ettevaatusega, mõned ütlevad, ah, see on Vene propaganda, et pidurdada teiste riikide arengut.
    Aga jällegi…
    Mis mängud, kelle huvides?
    Meie tervis pole kellelegi muule peale meie endi esimene prioriteet.
    Valikud teeme meie.
    Aga valimiseks peab olema teadlikkust, infot ja vana head skepsist.

    Puhast lillelõhna ja mururohelust!

  • 7 põhjust, miks osta õiglast kaupa

    7 põhjust, miks osta õiglast kaupa

    Kõigil on võimalik mõelda ja käituda teadlikult, eelistada õiglase kaubanduse märgisega tooteid ja toetama õiglast kaubandust seitsmel põhjusel: 

    1.     Õiglase kaubanduse märgisega toidu kasvatamisel on keelatud kasutada lapstööjõudu. Mõte, et kohvi või kakao on korjanud laps, kes peab koolis käimise asemel tegema rasket tööd, et edasi- ja jaemüüjad saaksid võimalikult suurt kasumit ja poes müüdava kauba hind oleks võimalikult odav, teeb tavalise kohvi või šokolaadi väga kibedaks.

    2.     Õiglase kaubanduse märgisega tooted ei konkureeri Eesti toodetega, sest märgis antakse toodetele – näiteks kohv, tee, suhkur, kakao ja banaanid – mille toorainet meil ei kasvatata.

    3.     Õiglase kaubanduse süsteemis makstakse kogukondadele lisatulu, mis suunatakse kogukonna arengusse. Nii ehitatakse kogukondadesse koole, puuritakse kaevusid ning parandatakse arstiabi kvaliteeti.

    4.     Õiglase kaubanduse süsteemist saavad otsest kasu 1,5 miljonit talunikku, töölist ja väiketootjat – koos nende perede ja kogukondadega teeb see ligi 6 miljonit inimest. Tänaseks on vastava märgisega tooted saadaval enam kui 125 riigis, ka Eestis.

    5.     Kui Eesti seadused kaitsevad töölisi, põllumehi ja lapsi orjatöö eest, siis paljudes maailma riikides puuduvad korralikud keskkonna- ja sotsiaalkaitsemehhanismid. Oma ostuvalikuga saate aga anda selge sõnumi, et kõikidele maailma põllutöölistele peaksid kehtima samasugused õigused.

    6.     2018. aastal valminud õiglase kaubanduse teadlikkuse uuring Eesti kooliõpilaste seas kinnitab, et noored tunnevad õiglase kaubanduse märgist ja põhimõtteid (65%) ning usuvad õiglase kaubanduse süsteemi (60%). Usutakse, et oma tarbimiskäitumisega on võimalik mõjutada olukorda arenguriikides: nii arvas 73% õpilastest. Küsitluses osalenutest ostavad 33% Fairtrade’i märgisega tooteid iga kord kui selleks võimalus ning suur osa on valmis neid tooteid ka edaspidi ostma (72%).

    7.     Eestis on juba 51 ettevõtet ja organisatsiooni, kes on saanud õiglase kaubanduse sõbra tunnustuse. Nad panustavad majandusesse vastutustundlikult, et ka arengumaade talunikele kasu sünniks. 

    Autor: Mondo ja Kristina Mänd

  • Kuidas seada sihte ja nautida teekonda?

    Kuidas seada sihte ja nautida teekonda?

    Peep Vainuga ajab juttu Hingele Pai peatoimetaja Merit Raju.

    Vaata Youtube’ist SIIT

  • Varasuve mõtisklus

    Varasuve mõtisklus

    Mõned metsistunud õunapuud karjamaa kivivarel on õites ja metsmesilane mu aidaukse alt teab seda hästi.Neil magusail päevil, kui maist hakkab saama juuni – kuu, kui sireliõied muudavad jumet, kuu, kuhu mahub mõlemat, nii kevadet kui ka suve –, tõttan südasuviselt soojal keskpäeval peale hommikust jahutavat jalutuskäiku kooskoeraga mereranda, aidatoast õuemurule vana talulaua äärde.

    Kuniks silitan peoga luitunud puitu, jõuab suitsupääsuke sidistada mulle vanade meistrite saladusi, metsmesilane anda mulle miskit mõista.

    Kerin uuesti kokku-lahti harutatud lihvimismasina juhtme, kaanetan avatud lakipurgi. Õigus on sul, suitsupääsuke – sõber suveajal vanadele taludele, aitadele, lehmalautadele ja heinaküünidele, suur sõber minule.

    Siin mereäärses suvekodus ei pea ma paljuks pühendada poolt päeva köögilauale, millele pea sajand laotud ahjusooje leivapätse, seatud saunast toodud suitsusinki, tõstetud tünnist soolatud silku, peopäevil pimedamast sahvrinurgast puskaripudeleid. Nii sean tammepuust klotsile peenema liivapaberi – tahan lihvimata jätta leivanoa ja tahmunud teekannu jälgi, tuua esile tisleri jäetud daatumi. Mõnikord tahame, et aeg jätaks jälje, mõnikord, et aeg kaotaks jälje, mõnikord kaotame selle ise – kui seda vajagi poleks.

    Õhtuhakul, kui tuleme koeraga, kes madalas veeski kõhuli kippus veel kivivarju, jahutavalt jalutuskäigult mere äärest, kui päevasele suitsupääsukesele sekundeerib piiritaja – see hämarduvate õhtute armastaja. Neil pole siin pesa, nad tulevad kiirete sööstudega kusagilt kaugemalt. Siis tõstan laua tagasi tuppa ja merelt peegelduv valguselaik mesilasvahaga õlitatud pinnal justkui meelitaks seadma sinna oma meelisraamatuid.

    Ööhakul, kui täiskuu valgus kohtub laudpõrandale laotatud kaltsuvaibal õhtukumaga – mis imeline hetk! −, tunnen raamatuid sirvides rõõmu, et petrooleumilamp peab veel ootama pimedamaid aegu.