Ostukorv

Category: Ilu

  • 16 põhjust tegeleda joogaga

    Paljud alustajad võtavad joogat kui lihtsat trenni ja saavad innustust jätkata oma paranevast enesetundest. Kui aga võtta joogat kui enesearengu teed, siis on see pikk töö iseendaga. Mida see annab? See oleneb sellest, kust sa alustad, milliseid tehnikaid ja millise intensiivsusega kasutad, ja kuhu tahad jõuda.

    Kui soovid jõuda lihtsalt parema painduvuse ja uneni, rahulikuma meele või enese ja teiste armastamiseni, siis vastavalt sellele tuleb valida ka joogastiil ja õpetaja. Jooga mõjutab otseselt meie kehasüsteeme ja organeid, aga salamahti ka alateadvuse mustreid, ellusuhtumist, energiataset, närvisüsteemi ja ajupotentsiaali.

    Millised on 16 põhjust tegelemaks joogaga?

    1. Regulaarne joogatamine vähendab depressiooni ning suurendab oluliselt serotoniini ehk heaoluhormooni taset ja vähendab stressihormoone.

    2. Jooga stimuleerib vereringet, alandab kõrget vererõhku, veresuhkrut ja halba kolesterooli.

    3. Jooga hoiab ära liigesehaigused ja seljavalud ning tugevdab lihaseid.

    4. Joogapoosid aitavad lümfisüsteemil tugevdada haigustele vastupanu ja väljutada jääkaineid.

    5. Jooga parandab und, rühti, keskendumisvõimet, mälu, reaktsioonikiirust, tasakaalu ja koordinatsiooni. Viimasest pole kasu mitte ainult joogatundides, vaid näiteks vanemas eas, et saaksime kauem iseenda eest hoolt kanda.

    6. Jooga arendab lõdvestumisoskust, mis tugevdab meie parasümpaatilist närvisüsteemi – aktiveerub siis, kui me lõdvestume, tunneme kehalist naudingut või magame. Jooga õpetab keha aktiivselt, sümpaatiliselt närvisüsteemilt aeg-ajalt puhkusele ja taastumisele ümber lülituma. See aitab vältida läbipõlemist.

    7. Jooga aitab kehas liikuma panna millegi, millel pole lääne kultuuris õiget nime, aga ka lääne inimene tunneb selgelt ära, kas tal see on või ei ole. Idamaade meditsiinis – olgu see akupunktuur, massaaž või ajurveeda, on see kontseptsioon alati sees: eluenergia, praana, chi.

    8. Jooga arendab emotsionaalset intelligentsust: oskust ära tunda ja eristada oma tundeid, end nendest distantseerida ning oskust tundeid välja näidata vastavalt olukorrale.

    9. Jooga aitab pehmelt lahti saada halbadest harjumustest. Mingil hetkel sa lihtsalt ei taha enam alkoholi või liha või kumbagi neist. Suitsunälga ja magusaisu ei teki. Vähemalt mitte sellistes kogustes kui seni.

    10. Jooga annab meelerahu ja suurendab emotsionaalset stabiilsust. See aitab kriisiolukordades jääda rahulikuks ja vabaneda frustratsioonist, vihast, kahetsusest, muretsemisest, hirmust ja ihadest, mis kõik tekitavad stressi.

    11. Mediteerimine tekitab suurema aktiivsuse selles aju osas, mida seostatakse õnnetunde ja tugevama immuunsüsteemiga.

    12. Paljudel on krooniliselt madal enesehinnang. Kui selle vastu kasutada halbu asju nagu alkohol, ööklubi, ülesöömine, ületöötamine või ülemagamine, on selle hinnaks halvenev tervis ja sotsiaalsed suhted. Kes käib joogatunnis mitte ainult harjutuste pärast, vaid iseenese pärast, hakkab end rohkem väärtustama, tundma rohkem tänulikkust, armastust, empaatiat, andestamisvõimet ja tunnet, et oleme millegi suurema osa.

    13. Jooga paneb sind mõtlema, mida sa tahad, mis on sulle hea, ja tegema teadlikke valikuid töö, ostude, suhete, emotsioonide, uskumuste, oma elu ja selle eesmärgi jm kohta.

    14. Jooga aitab kontakti saada oma sügavaima olemusega. Ja samuti võib jooga abil kogeda mitmeid spirituaalseid kogemusi, mis annavad enesekindluse: et me ei ole siin universumis üksi, et lisaks südametunnistusele ja inimseadustele kehtivad veel universaalsed seadused et juhuseid ei ole olemas. Samuti annab jooga vastuse, miks ei ole tarvis olla kellegi peale kade, oodata oma surma või ka karta seda.

    15. Jooga korrigeerib ja täiendab suhtumist elusse, surma ja sellesse, kuidas oma elu õigesti elada.

    16. Jooga annab kogemuse, et vanusega ei pruugi energiatase madalamaks, keha jäigemaks ja mälu kehvemaks minna, vaid vastupidi!

    Kust alustada? Kuidas olla kindel, et proovid erinevaid stiile parimate õpetajate käe all? Haapsalu joogafestival toimub sel aastal 28.–29. juulil ja juba seitsmendat korda. Joogafestivalil esinevad joogaõpetajad Eestist ja välismaalt, saab proovida erinevaid joogastiile, kaasa lüüa paljudes tegevustes loomapooside joogast helisevate muinasjuttudeni, kuulata inspireerivaid loenguid tervisest ja elustiilist ning osaleda töötubades alates akrobaatilisest joogast meeste töötubadeni. Uuri lähemalt SIIT

    Foto: Julia-Maria Linna

  • Britt Samosoni suvine muusikavalik

    Britt Samosoni suvine muusikavalik

    Suvele mõeldes meenub esimesena öine aeg. Soojad suveööd, mil aknakardina vahelt viskab sametise sõõmu sooja värsket õhku ning iselaadseid lõhnu, on eriti mõnusad. Erinevalt tärkamistele keskendunud kevadest või asjalikust sügisest on suvi ja talv minu jaoks pigem seisva energiaga perioodid. Liikumist on vähem. Selle asemel on pigem olemine.
    Ja see olemine on mõnus, pisut hägune, kuid rahulik ja hea. Puhkus.
    See muusikalist kannab endas just selleks puhuks sobivat taustsüsteemi. Mõned laulud on minevikust ning seotud mitmesuguste mälestustega. Osa on aga uuemad nopped, mis saanud lemmikuteks.
    Foto: Riina Varol

    Kuula Briti muusikavalikut Spotifyst siit:

  • Elu nagu moodne muinasjutt

    TEKST MONIKA TAMLA
    ESIMENE FOTO PENELOPE RUSSAK
    TEISED FOTOD MAIRI JA MARIKA TAMM

    Kadriorus ühte esmapilgul tavalisse korrusmajja sisenedes võite avastada end otsekui lendava vaibaga tuhandeid kilomeetreid edasikandunult Aladdini imekoopast. See on justkui metsikute, ürgset naiselikkust kummardavate naiste kogunemiskoht leidmaks ehteid ja särtsu, mis naiseks olemise teekonnal toetab. Ühe väeka hõimu kodu ja pesa, nagu ütlevad WildWomani loojad Marika ja Mairi Tamm.

    Ma ei tea miks, aga nendele naistele ja nende ehetele mõeldes kangastuvad mu peas muinasjutud. Muinasjutuks võib pidada ka WildWomani enda lugu, mis algab sellest, et elasid kord Saaremaal kaks kaunist õde. Üks blond, teine brünett. Mõlemad suure reisikihiga ning maailmaavastaja ja -muutja mõtetega. Vanema õe Marika sõnul on nende elu kulgenud justkui nõiaväel paariaastase vahega üsna sama rada. Et endas selgusele jõuda ja elu uude suunda keerata, tuli võtta paus ja seni käidud rajalt korra kõrvale astuda. Iseend kõrvalt kaeda.

    „Eks see isesorti saarlaste geen ole, mis tekitab igatsuse kaugete maade ja eksootika järele. Sest mille muuga seletada me mõlema üht suuremat pöördepunkti elus: jätta kogu Eestis üles töötatud professionaalne karjäär, isiklik elu ja mugavustsoon ning minna teadmata ajaks rändama,“ räägib Marika.

    Rännuteed

    Õdede rännakud võõrsil ei toonud esialgu mingit selgust tuleviku kohta. Nad rändasid eraldi, kumbki iseseisvalt sihte seades, ent nii Marika kui Mairi jõudsid lõpuks Balile. Marika jõudis seal selgeltnägija laua taha.„Selgeltnägija pahvis suitsu, luges energiaid, pani mu elu kohta suurema osa asju täppi, kuni tuli juttu tööst. Ta ütles, et ma kirjutan tulevikus võib-olla paar raamatut, aga kindlasti saab must ehtedisainer. Purskasin valju häälega naerma, sest kuigi ehted meeldivad mulle hullupööra, ei osanud ma ju joonistada ega metallidega ringi käia. Ehete loomise protsess tundus suisa kosmoseteadusena.“

    Marika oli skeptiline ja võttis asja naljana, aga mida täpsemalt suitsupilve tagant ähmaselt paistev proua tulevikuäri lahti seletas, seda tõsisemaks mõtted läksid. Võimalus ehete maailmas toimetada näis niivõrd ootamatu, hulljulge, hämmastav – ja iga hetkega üha ahvatlevam.

    Tekkis tunne, et selgeltnägija ei olnud mitte lihtsalt avanud ust uude maailma, vaid oli justkui andnud loa ka sellest siseneda.

    Alguse väljakutsed

    Ehete disainimise algus oli raske: paberile said vaid kohmakad ja konarlikud kriipsud-kraapsud, milles imelist ehet oli raske aimata… Tuli endale tunnistada, et kui poes ehet uurides on kohe selge, mis sellel üle või puudu, siis ise midagi nullist alustada on nii suur vabadus ja vastutus ühekorraga, et võtab kukalt kratsima. Sirgeldiste pakike muudkui kasvas ning eneseotsingud viisid Balilt edasi Lõuna-Ameerikasse.

    Marika meenutab, et järgmine pauk tabas teda Peruus, kui ta nurus end ühe šamaani õpilaseks. „Šamaan, olles mind pikalt altkulmu silmitsenud ning pealaest jalatallani läbi raalinud, teatas ühel hetkel, et mine parem koju ja hakka joonistama. Siis hakkasin juba kahtlema, et kas tõesti on midagi sellist mulle otsaette kirjutatud… Ja ega siis muud polnudki teha, kui lihtsalt pliiatsid teritada ning uue hooga joonistamist jätkata.“

    Juhuste ja intuitsiooni abil leidis ta neile esimestele kavanditele teostaja. Ja nii muutusidki „konarlikud sirgeldused“ paberil ehtsateks ja käegakatsutavateks kaela-sõrme-kõrva-rinda pandavateks eheteks… Sel moel valmis kümneid erilisi ehteid. Ent Marika esialgset entusiasmi hakkas varjutama asjaolu, et tellides oma kujundusele teostust, olid toodete miinimumkogused liiga suured. Disainiprotsess ise aga kulutas pikapeale liialt aega ja närvi. Nii jõudiski ta mitu aastat kestnud otsinguis tõdemuseni, et mõistlikum on loomingulise kadalipu asemel toetuda toredaile partnereile – ehteseppadele. Ja ta leidis palju häid meistreid, kes oskavad ka ilma saarlase panuseta imelist hõbepitsi punuda.

    Kahekesi edasi

    Paari aastaga võttis Marika loodud WildWomani bränd üha selgema kuju. Omanäoliste ja väekate ehete huviliste arv muudkui kasvas. Õed, kes seni olid kulgenud omi radu, jõudsid oma rännakuil üha lähemale ja lähemale ühisele teele. Ajapikku hakkas juhtuma, et justkui iseenesest liitus Mairi Marikaga ehtereisidel, oli asendamatu käega ehete otsingu- ja ostuprotsessis ning muudeski WildWomani toimetustes.

    Ühel hetkel jõudsid õed tõdemuseni, et koos tulebki jätkata. Enam ei kujutanud nad elu ettegi ilma ühiste reiside ja ehtemaailmata. Kuna pahatihti on mujal maailmas ehteäri meeste pärusmaa, on õdede tandemina lihtsam, lõbusam ja ägedam käia koos meestemaailmas naiste ehteasja ajamas.

    Koos mindi ka gemmoloogiat õppima, et kristallide võlule ja väekale hingeelule lisanduks ka teaduslikum lähenemine vääriskivide maailmale.

    Põnev oli teada saada, kus ja kuidas sellised kivid tekivad ja kasvavad, kuidas nad saavad oma omadused ehk värvid ja tugevused ning kuidas vääris- ja poolvääriskive hinnatakse.

    Koos pandi alus unikaalsele kuldsele WildWomani kollektsioonile. Mairi meenutab naljakat aastatetagust lugu: „Marokos „aardejahil“ olles jalutasime kord promenaadil, kus märkasime tänavakaupmeeste reas ühes kohas naisi puntras midagi uurimas. Uudistasime siis meiegi. Ja mis selgus? Ei muud, kui et seal müüdi kassikullast ehteid. Naersime, et naised jäävad ikka naisteks: kullasära tõmbab kõiki. Aga just sellest hetkest saime meiegi julgust ja indu kullaga katsetada.“

    Marika lisab, et see idee väga lihtsalt ei teostunudki. „Kui palusime kullatootjal sobitada poolvääriskive kullaga, saime vaid mõistmatute pilkude ja õpetliku loengu osaliseks. Meid vaadati kui naiivitare, kes ei saa üldse aru, kuidas asjad käivad. Et kuld käib kokku vaid smaragdi, teemanti, rubiini ja safiiriga. Selgus, et keegi pole ealeski kulda kokku pannud larimari või kuukivi või malahhiidiga… Meie Mairiga vaikisime veidi, vaatasime üksteisele otsa ning kordasime järjekindlalt oma soovi. Lõpuks ei jäänud kullasseppadel muud üle, kui hämmingus meie soovid teoks teha. Kui aga oma esimesele kullakollektsioonile järele läksime, tunnistasid nad meie idee võidukäiku. Selgus, et nad olid avanud suisa uue toomisüksuse selle teostamiseks, ning nüüdseks on nõudlus kullast poolvääriskividega ehete järele levinud mujalegi.“

    Läbi raskuste

    Igal mündil on kaks poolt ja pole WildWomani lugugi mingi erand. Ei ole kõik kulgenud lihtsalt ja libedalt. Edukas algus ja üha kiiremaid tuure koguv tegutsemishoog tõi valusaid tagasilööke.

    Marika jaoks oli suur üllatus, kui ehteäri hakkas ühel hetkel iseenesest nii suure hooga kasvama – ta polnud selleks valmis. „Olin ju teinud oma hobist väikese armsa elustiiliettevõtmise, kuid ühel hetkel olin ületöötanud ja stressis. Huvilised ei mahtunud enam ära nendesse ruumidesse, mida kasutasin. Mõistsin, et vaid minust üksi ei piisa ehete hankimiseks, veebipoeks, välimüükideks. Mu esialgne plaan oli ju, et ma ei soovi mingeid siduvaid kohustusi, et vajadusel võin nädalaga ettevõtmise kinni panna ja vaba linnuna nelja tuule poole lennata. Neil raginaga lagunemise, kohanemise ja uue loomise aegadel võib eneseusk ära kaduda. Aga teisalt, kui selliseid väljakutseid ei oleks, siis ilmselt oleks mul ka juba ammu igav ja tahaks midagi muud teha,“ naerab Marika.

    Mairi lisab, et

    ükskõik, mis valdkonnas sa töötad,
    kas ehitad, toodad kassitoitu või müüd ehteid,
    väikeettevõtja mured on ikka sarnased.

    Ehk kui klientide arv kasvab, siis on vaja lisainvesteeringuid ehk raha, et olla võimeline ostma suuremat valikut. Ja kui juba laenud peal ja ehtevalik suur, tekib pinge, et on vaja omakorda rohkem kliente, et laenu tagasi maksta. „Eestis on aga väike klientide arv vast tuttav ükskõik mis valdkonnas toimetajale ning meile on suureks väljakutseks omakorda asjaolu, et oleme võtnud missiooniks, et meie ehted on unikaalsed ja ainulaadsed.“

    Nii on õdede töö pidev loovuse trenn: millised on uued disainid, kust neid hankida, mida teisiti teha ning kõige selle taustal materiaalse poole harjutus ehk lõputu rahavoo ja kohustuste sättimise kunst. Aga seda on mõlemad õed oma varasemast ettevõtluse kogemusest õppinud, et äritsüklid käivadki üles ja alla ning kõige pimedam on hetk enne päikesetõusu.

    „Enamik meie toredaid kliente on meieni jõudnud suust suhu levinud soovituste põhjal ning loomulikult kannavad ka kristallid ning hõbedameistrite käsitöö oma energiat, mis tõmbab. Esimestel aastatel puhtalt selle pinnalt me elasime ja kasvasimegi.

    Linnapeal naised küsisid üksteiselt ehte päritolu kohta
    ja jagasid meie kohta infot.

    Teinekord, nähes jällegi kellegi kaelas tuttava stiiliga ehteid, pilgutati üksteisele vandeseltslaslikult silma, teades ja tunnustades, et ka teine naine kuulub meie ehtehõimu. Nüüd hiljem on info levitamisel siiski suureks abiks ka sotsiaalmeedia ning suhteliselt tuntav fotokäekiri,“ selgitab Marika. Samas ei saa keegi loorberitele puhkama jääda, sest missiooniks on olemasolevaid kliente hoida ning neid pidevalt millegi uuega üllatada.

    Sära taga

    Ometi on ehtemaailmal lisaks magnetismile ja särale ka teisi külgi. „Ehetega tegelemine võib küll näida nii ilus ja naiselik, aga pahatihti algab ja lõpeb tööpäev kastide tassimise, laudade tõstmise ning hõbedast mustaks värvunud sõrmedega. Ei miskit glamuurset, puha käsimääriv ja füüsiliselt raske töö!“ möönab Mairi.

    Ja mis veelgi olulisem, väärismetallide ning poolvääriskividega tegelemises sisaldub paras ports hulljulgust ja riskide võtmist. Mairi arvates on kogu selle eksootilise ameti juures usaldusväärsete partnerite leidmine tundmatutes Aasia riikides ja kultuurides, kus petmine on sisuliselt ärieetika üks osa, väga keeruline. „Oht kaotada palju raha on väga reaalne. Oleme paar korda sattunud pettusele kiskuvasse seisu, aga oleme sellele õnneks õigel ajal jaole saanud ning end päästa suutnud. Ehteäri võib ikka väga kalliks maksma minna.“

    Nii see saare õdede, väekate naiste ühine teekond ja moodne muinasjutt on kulgenud, jõudes otsapidi tänasesse päeva. WildWomani hõimu juhtnaised elavad aasta läbi ka siin Eestis omamoodi nomaadielu, kui kulgevad ehtekoormaga linnast linna või laadalt laadale, et oma hõbedast ja kullast kaunitare teistelegi naistele näha viia.

    Marika jaoks on suurimaks inspiratsiooniks Eesti naised kogu oma ilus, eheduses ja loodusläheduses. Naised, kes julgevad oma unikaalsust esile tuua. Naised, kes on nii tugevad, et julgevad olla ka nõrgad. „Laias laastus on WildWoman siiski eeskätt meie endi nägu – valime just selliseid kristalle ja ehteid, millest õhkub harmooniat, müstilisust, metsiku hingega naist. Need on ehted, millest õhkub ilu ja mis puudutavad hinge,“ usub Mairi. „Meie ehted pole lihtsalt kivid ja metall, vaid igal ehtel on oma vägi, mis on selle kandjale toeks. Kõige suuremat rõõmu pakub, kui meie juurest läheb ära naine, kel silm lõi särama ning kelle hing on kosutust saanud…“ lisab ta.

    Õdede elustiiliettevõtluse soovitused

    – Tee seda, mis sinu enda hinge tõeliselt helisema paneb – klient tunneb selle juba kaugelt ära.

    – Räägi oma lugu: see jääb inimestele meelde.

    – Võta oma kliente kui sõpru-sõbrannasid, kellega oma maailma jagada.

    – Kui vahepeal nii-palju-on-vaja-teha-lained üle pea löövad, sule silmad ja unista ning pane asjad pikka perspektiivi: kõike pole vaja homseks ära teha.

    –  Kui on raske või ideed on otsas, siis suhtle oma klientidega – sealt tagasi tulev positiivne energia innustab ja annab jõudu.

  • Kohtudes karude ja kuklasehirmuga

    TEKST JA FOTOD KARL ADAMI

    Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi teinud ettepaneku minna karusid pildistama, oleksin tõenäoliselt ära öelnud. Minu ettekujutuses oli see liiga lihtne: varjest pildistamine, karud tulevad ja tantsivad, pinget pole ja kõik on justkui võlts. Ma eksisin. Nüüdseks olen käinud pruunkaru Põhja-Karjalas jäädvustamas suisa kahel suvel.

    Ma ei hoia end tagasi ja ütlen, et suisa armastan Eesti loodust. Erakordselt kontrastiderikas maa, mida hoiab meie inimeste loodusearmastus. Aga olen õppinud armastama ka Soome loodust. Nii olengi mitmel talvel leidnud end Lapimaa lumiste kuuskede keskel ja kiirevooluliste kärestike ääres jahtimas laanenääri või hoopis vesipappi. Suvedel aga olen jälginud Soome rahvuslooma – pruunkaru.

    Esimesel suvel võtsin paarile looduspiltnikule sappa ja suundusin karusid pildistama Vene piiri äärde. Kavandatud oli neli varjeööd. Retk toimus pärast jaanipäeva, mistõttu olid ööd väga valged ja ega pimedaks läinudki. See lööb keha, mis muu rütmiga harjunud, mingil määral sassi. Sõitsime öösel, kõiki autos viibinuid oli haaranud väsimus ja ainus, mis pika sõidu ajal erksaks muutis, olid arvukad jänesed teede ääres. Hommikul olimegi Lentiiras, Põhja-Karjalas. Väljas oli pea sama valge kui keskpäeval pilvise ilmaga. Looduspiltnikud aga ei tajunud, et kell oli kõigest neli hommikul, ja äratasid autost väljudes oma jutukõminaga lähedalasuva maja elanikud üles.

    Seadsime telgid üles, sõime ja läksime varjeid üle vaatama. Karuvarjed asusid meie telklaagrist pea kilomeetri kaugusel, kuid see ei vähendanud ohtu, et karud ka telkide vahele tatsama tulevad. Samas olid telgid mõnes mõttes sümboolsed, kuna otseselt magamiseks ma enda oma ei kasutanudki.

    Varjeteni jõudmiseks tuli kõndida mööda künklikku taigametsa. Poolunise peaga koperdasin alatihti kivide otsa ja ega ümbruskondagi väga jälginud. Ümberringi laiuvaid lehiseid ja meil Eestis harva esinevaid harakkuljuseid märkasin aga küll. Lõpuks jõudsime avara soomaastikuni, millel looklemas laudtee ja mille ääres mõned varjed. Sain endale esimeseks ööks suure varje, millel avad neljas suunas. Alguses ma ei tajunudki, et mingis mõttes oli tegu veaga. Nimelt ajavad neli ava segadusse ja tähelepanu võib hajuda.

    Kella nelja ajal päeval liikusime taas mööda laudteid, turbane vesilaudade all lirtsumas. Sel korral suundusime varjete poole juba selleks, et neis öö veeta. Lõin enda järel ukse kinni, lükkasin riivi ette ja jäin ootama. Suures varjes võttis kiiresti võimust igavus ja ainus põnev tegevus oli näksipakkide avamine – loomulikult ülivaikselt.

    Esimene karu ilmus soomaastikule kella kaheksa paiku õhtul. Minu esimene kohtumine selle suure imetajaga, meie vahel vaid õhuke vineerist sein. Kuigi suur loom, liigub karu rabapinnasel hääletult, teda peab nägema. Nördimaajav oli see, et esimesed pildid ei tulnud teravad. Küllap mingi pinge mu kätes siiski oli, kuigi ma seda eriti tunnistada ei soovi. Paljud on küsinud, mis pinget seal ikka olla saab. Varjed kindlasti suured ja tugevad. – Ei, vastupidi. Seinad on imeõhukesed ja lisaks on avad vaid riidega varjatud. Sellest poleks karul mingit probleemi jagu saada. Ainus, mis karu eest tegelikult varjab, on varjest väljaulatuv pikk toru, mis inimlõhna kõrgustesse paiskab. Karul on nimelt väga hea haistmine.

    Esimene öö oli täis elamusi. Liikvel oli mitu karu ja esimest korda elus nägin oma silmaga ahmi ehk kaljukassi. Üllatusin, et tegu on niivõrd väikese imetajaga. Olen kuulnud jutte tema võimsusest ja näinud fotosid. Olin juhtunud nägema ka loodusdokumentaali, kus ahm lohistas hukkunud põtra mängleva kergusega mööda lumist maastikku, kuid varjes olles vaatas mulle ühtäkki otsa rammusast kassist ainult veidi suurem loom.

    Öisel maastikul tekitasid lisahelisid peale ahmi ka naabervarjes peatunud karuhuvilised. Märkasin, et nad vehkisid varjes taskulambiga, rääkisid ja kolistasid. See on tegevus, mida karuvarjes olles ei tohiks teps mitte harrastada. Mitmel põhjusel. Mulle jättis see väga mõru mulje. Pärast ahmide ja karude käike jäin varjes magama. Väljuda võis ajutisest kodust alles hommikul kell kaheksa, mitte enne. Varjesse tuli tagasi pöörduda taas kell neli päeval, seega magamiseks aega väga ei jätkunudki, päevad aga tundusid väga pikana.

    Õhtupoole oli minu kord kõrvalasuvasse varjesse asuda ja asjad lahti pakkida. See varje oli kitsam. Lisaks olid nii-öelda laskeavad vaid kahes suunas. Põrandal vedeles tualettpaberit. Hakkasin juba eelmise öö karuvaatlejaid kiruma, kui järsku nägin, et kõik varjes olevad vahed olid tualettpaberiga kinni topitud. Järsku taipasin ka, miks. Krõbin reetis, et varje olid vallutanud kuklased. Uks oli kinni, välja ei tohtinud enam tikkuda ja minus tekkis tugevamat sorti paanika. See foobia sai tõenäoliselt alguse lapsepõlves, kui sõitsin kogemata rattaga suurde kuklasepessa. Kogu keha oli kaetud siblivate kuklastega. Justkui pilt õudusfilmist. Nad on küll väikesed putukad, kuid ühtsuses peitub jõud ja nii suudavad pisikesed kuklased vastu seista ka endast suurematele.

    Karud ja ahmid olid sel ööl teisejärgulised, sest mul tuli pimeduses võidelda sipelgafoobiaga. Üks hirmsamaid ja pikemaid öid minu elus. Lisaks painavale ööle varjes puutusin järgmisel hommikul kokku karuga metsa all. Tundus, et tegu oli küllaltki noore karuga, kes sellegipoolest tõusis tagakäppadele, ikka selleks, et näida suuremana ning saada ülevaade metsasliikujast. Selle peale ma kangestusin ja ühtegi head mõtet, kuidas edasi talitada, mulle pähe ei tulnudki. Õnneks sai noor karu vajaliku info kätte ning liikus mööda metsaalust rahulikult edasi.

    Esimese karuretke üheks tippsündmuseks oli minu jaoks kohtumine omamoodi legendi, Soome karupildistamise ja -filmimise isa Kari Kemppaineniga. Kari on aastakümneid tegelenud metsiku looduse filmimisega ja tema materjali on saanud kasutada muu hulgas meie kodumaine telesaade „Osoon“, millele ka mina kaastööd teen. See oli tähendusrikas kohtumine Viiksimos. Selle piirkonna varjed asusid piiritsoonis ja nii tuli nimekiri isikutest saata piirivalvele. 

    Esimesel ööl Viiksimos viibisin metsavarjes. Pingsalt üritasin silmata männipuude vahel liikuvaid varje. Vaikus. Ühel hetkel jooksis suur mütsakas pruunkaru männisammaste vahel, tema järel ka teine. Kaugelt oli kuulda kiskumist, seejärel haaras metsa taas vaikus. Järsku taarus varje ette suur isakaru, endal pool nägu lõhki, hing väljas. Ta heitis varje ette pikali. Karu tundus üsna kurnatud ja marus, ta liikus varje ees ning meid lahutas vaid vineersein… Hiljem selgus, et kahe isakaru vahel oli toimunud kaklus, see oli saanud alguse varje ees, kus viibis teine meie retke fotograaf. Karud oleksid peaaegu ta varjele otsa veerenud ja siis poleks enam nalja olnud. Ka minu varje ees olles tekitas karu minus hirmuvõdinaid, seda enam, et lahkuda ta justkui ei kavatsenudki, kuid lõpuks, hämaruse saabudes, ta seda siiski tegi.

    Viimasel ööl sain istuda tiigiäärses varjes. Ka selles varjes oli probleem kuklastega, isegi ehk hullem kui eelmises kohas. Seisin taas silmitsi oma hirmuga, ent kuidagimoodi elasin ka teise öö sipelgate seltsis üle. Ju oli eelmine kuklasteöö minus tekitanud piisavalt enesekindlust. Kusjuures põhjus, miks kuklased varjesse tungivad, seisneb selles, et rabamaastikul on varje üks kuivemaid keskkondi. Need varjed on üsna mugavaks tehtud ja ju naudivad seda mugavust ka kuuejalgsed.

    Õige metsainimene kannatab kõik ära. Niipea kui sain varjes end sisse seada, algas meeletu torm. Vihma kallas lõputult, marutuul lõhkus aknaavasid katva luugi ja valgust polnud ollagi. Äkki jalutas kaugemal karu. Seejärel oli vaikus. Pärast mõningast ootamist tulid männimetsast välja aga suisa kaks karu, ja mina jäin seepeale sügavalt magama. Keha lülitus väsinuna automaatselt magamisrežiimile ja nii ma seal varjes tukkusin, kuklased seltsilisteks, aimamatagi, mis varje ees tol viimasel ööl toimus.

    Minu teist retke karude juurde võiks pidada hoopiski linnuretkeks. Seda seetõttu, et jõudnud tuttavasse paika Põhja-Karjalas, selgus, et karude jooksuaeg oli sel aastal veidi nihkes ja paljud polnud enda tuttavatele radadele veel tagasi jõudnud. Seda märkasin ka varjetes viibides: raba täis linnuhääli ja ei ainsamatki karu. Ka eelmisel aastal olin näinud, et karuvarje võib küll paigas olla, kuid see ei garanteeri karusid: tegemist on siiski metsiku loomaga, kel omad käigud, instinktid ja mõtted. Jälgisin karude asemel piilparte, kägusid, ronkasid, pasknääre ja keda kõiki veel. Linnuhuvilisena oli mul väga põnev, aga tundsin suurt rõõmu ka ahmist, kes esimesel ööl mööda rabamaastikku tuhises.

    Taigametsad mõjusid inspireerivalt ning need ööd varjetes pakkusid võimaluse seada korda enda mõtteid. Juurdlesin maailma asjade üle ja seadsin märkmikku ritta uusi ideid, mida muud seal karusid oodates ja pärast linnuvaatlemishuvi raugemist ikka teha oli.

    Teise karuretke põnevaimaks ööks pean kindlasti seda, kui metsas liikus ahm, teine ja kolmaski. Justkui karuikalduse kompenseerimiseks. See on väga harv vaatepilt. Nimelt on tegu väga erakliku loomaga, keda Soome aladel leidub kõigest saja viiekümne ligi. Ahmil on suur territoorium ja ühe koha peal ta ei püsi, mistõttu on tema kohtamine sageli õnneasi. Ka nende kolme puhul oli tegu ema ja kahe pojaga, kelle kodu asus lähedalasuvas kaljupraos. Maailma uurivate ahmipoegade mängu saatis riid ning vahel tuli ka ema näidatud toidupaladele tähelepanu pöörata, sest tühja kõhuga pole mängutuju eriti suur.

    Nende kahe järjestikuse suvise fotoretke põhjal võin kinnitada, et Soome loodus on väärt avastamist. Kui pole soovi varjes viibida ja vaikuses oodata, on võimalus külastada sadu matkaradu või seada ise endale üks paras rada. Vähestel on õnnestunud suursugust karu ilma varjes istumata kohata ja seda suurem elamus on. Eelduseks on loodusesse minek, selle väärtustamine ja au sees hoidmine ning küll loodus siis end ka avab.

  • Keskööpäikese ja virmaliste maal

    Keskööpäikese ja virmaliste maal

    TEKST KAJA VIILUKAS
    FOTOD EINAR NYMOEN

    Põhja-Norras ei maga suvekuudel õieti keegi. Kell kolm istutakse rannal ja juuakse kohvi. Päike sirab täies väes taevalael. Pealelõuna või varahommik? Keegi ei tea. On keskööpäikese aeg. Meri naerab sind tummaks ja kajakad kisavad kurdiks.

    Keskööpäikesele on vastukaaluks aasta tumedam pool ehk aeg, mil päike silmapiiri tagant välja ei ilmu. Mida kaugemale polaarjoonest ja lähemale poolusele, seda pikemalt see kestab. Must-valge ilmavaatega vastava kogemuseta inimesed arvavad, et polaaröö tähendab kottpimedust, kus ilma tehisvalguseta ei näe midagi. Draamasõprade kurvastuseks pean ütlema, et nii see pole. On lihtsalt hall ehk päevavalgust napilt. Halluse heledus sõltub sellest, kas on pilves või selge ilm, kas maa on must või lumevaipa peitunud. Eks oleme koduses Eestiski kogenud, et vihmapäev võib olla väga vähese valgusega, kuigi päike on ju olemas. Valgusallikas on olemas ka polaaröös, aga mitte nähtav.

    Mul õnnestus elada ja õppida aastaring Põhja-Norras, kogedes nii polaarööd kui keskööpäikese aega.

    „Tulge ruttu! Päike!“ hüüatab keegi ning trobikond tudengeid tormavad väikeste laste kombel aknale. Finnsnesis, novembri lõpul, mõned päevad enne päikese horisondi taha vajumist. Päike on justkui maailma ime, mille ilmumine ei jäta kedagi ükskõikseks. Veel viimaseid kordi tuleb kasutada iga hetke, enne kui ta silmapiiri taha vajub.

    Tulekera peitu pugemine paneb proovile nii füüsilise keha kui vaimu. Kas suudan uskuda millessegi või kellessegi teda mitu kuud nägemata? Napp päevavalgus keerab segamini unerütmid ning keha, mis ei suuda toota piisavalt melatoniini, on hädas uinumisega. Kas siis tekib tahtmine lõuna poole ajama panna? Ei! Olen sellesse kaugesse maanurka armunud.

    Valguse nüansid

    Olen põnevil, mis edasi saab. Avastan enese jaoks midagi uut – valguse! Tõepoolest, hakkan valgust uuel moel kogema ja märkama selle peenemaid nüansse.

    Pilk taevasse on osa päevarütmist,
    kohalik meditatsioon, avastusretk argipäevas!

    Iial pole pilt täpselt sama. Ühel talvisel hommikul justkui tardunult lõputusse hallusesse vaadates võpatan äkitselt.

    „Roosa!“ õhkan peaaegu kuuldavalt.

    Imeõhuke ootamatult ilmunud roosa triip annab kogu eksistentsile uue mõtte. See hetk on justkui Põhja-Norra tuum! Siin saab õnnelik olla vaid liigsete ootusteta, avatud meelega ning parimas mõttes loodust kummardades ja austades. Ilmselt on loodus vorminud ka siinseid inimesi – nad on nii ehtsad ja ausad ning terava huumorimeelega, sest teesklusele pole lihtsalt ruumi.

    Tunnen end omana omade seas, olen siin varem elanud. Mõnes varasemas inkarnatsioonis. See tunnetus haakub hiljem valdurmikitaliku paigatruuduse mõttega.

    Põhja-Norras elades tajun eriti selgelt oma eestlaslikku olemust,
    muu hulgas paigatruudust.

    See maailmaserv oli lihtsalt minu paik kunagi varem ning nüüd olen siia tagasijõudnud, et endaga uuesti kohtuda.

    Kõik oleneb kontekstist

    Augustis tulin kooli teadmisega, et Eestisse sõidan tuleval suvel, aga armsa sõbra kingitusena olid mul jõuludeks piletid koju! Suurepärane võimalus veeta pühad pere ning sealsete sõprade seltsis!

    „Eestis on praegu ikka täitsa õudne! No nii pime on!“ kurdab üks sõber, kui Tallinna vanalinna kohvikus kohtume. Turtsatan naerma.

    „Mis sul viga on? Mida sa naerad?“ on mu kaaslane pisut pahaselt hämmeldunud.

    „Kallike, tule mulle Finnsnesi külla, siis saad teada, mis on pimedus!“ muhelen vastu.

    Tõepoolest, tulles teiselt poolt polaarjoont, on pimeda aja valguse vahe kolossaalne. Eesti jõulupimedus on nii palju valgem! Jaanuari esimese nädala lõpus Norra naastes tajun ka siinset nüanssi: kolme nädala jooksul on valgust märgatavalt juurde tulnud! Oma osa annab pehme lumevaip, mis teeb tagasijõudmise muinasjutuliseks. Norrakast sõbranna Ragnhild on mulle vastu tulnud.  Koos naudime õhtusööki peaaegu saja-aastases valges puumajas, mis on Heimlys õppides meie kodu. Me mõlemad oskame tunda rõõmu lihtsast elust: loodus, kirjutamine, lugemine, pikad vestlused ja aeglasemalt kulgev aeg. Heimly rahvaülikool, kirjanikekool, on meile praegu parim paik! Tõeline luksus!

    Kuigi päike end talvel ei näita, saadab ta aeg-ajalt silmaga nähtavaid teateid. Virmalised! Maagiline valgusnähtus on alati erinev, kuid teatud sarnasusi võib märgata – taeva poole keerlev küünlaleek, mis vahetab värve, hiiglaslik kirju vihmavari või hoopis horisondil lainetav valgusmäng. Saamid uskuvat, et virmalised on esivanemate hinged ning neid tuleb kohelda suure austusega. Norrakad nimetavad seda põhjavalguseks. Nordlys (häälda nuurlüüs) on nimeks antud ka kohalikule suuremale ajalehele ning ühele kruiisiettevõtte Hurtigruten laevale.

    Lihtsuse võlu

    Hurtigruten (häälda hürtirüüt’n, rannikulaev, otsetõlkes kiirtee) on norrakate pärl. Üle 120 aasta vana laevafirma oli alustades nii kiirtee kui otseühendus. 1893. aastal ulatus esimene reis Trondheimist Hammerfesti ning pideva laevaliikluse loomine oli siin maailmaime. Nüüd on piki Norra rannikut „alt“ Bergenist „üles“ Kirkenesi kurseeriv ja 34 sadamas randuv laevaliin pigem suur turismiatraktsioon, mille näitelaval peategelaseks imeline Norra loodus oma mitmekesisuses. 12-päevane edasi-tagasi kruiis on „maailma ilusaim merereis“ nii oma rahvale kui ka teistest planeedi-nurkadest kohaletulnutele. Kohalikud kasutavad laevu ka lihtsalt transpordivahendina ühest sadamast teise suundudes. Siinseid pikki vahemaid arvestades on päris mõnus osa marsruudist auto laevale parkida, ise vaateid ja hõrku toitu nautida ning siis neljarattalisel edasi sõita neid teid, kuhu laev ei ulatu.

    Finnsnesis tudeerides oli meil Ragnhildiga oma mäng: milline laev täna sõidab? Kui kellaosutid hommikupoolse üheteistkümne maha jätsid, hakkasime kergelt niheledes akna poole küünitama: Harald Jarl või Põhjavalgus? Või hoopis Keskööpäike? Need on mõned Hurtigruteni laevade eestikeelsed nimed. Vahva oli künkal asuva koolimaja aknast arvata ja pärast sõidugraafikust järele vaadata, kas läks täppi. Teinekord tekitasime keset nädalat pidupäeva ja jooksime veerand kaheteistkümneks alla sadamasse, et laeva üürikese peatuse ajal selle baaris tass kohvi juua. Siinse rahva lihtne luksushetk, mille me nautides omaks võtsime. Nõnda tundsin endki rohkem kohalikuna.

    Jaanuari keskel saabub lunastus. Tulekera! Siis pole vahet, kas oled põlvkondade viisi kohalik või mõnekuise Põhja-Norras elamise kogemusega välismaalane – meeletu rõõm täidab kõiki!

    Päikese vaevu pooleks tunniks silmapiirile ilmumine
    tekitab harda tänulikkuse ja õnnetunne paneb tantsima!

    Sealtmaalt hakkab päev pikenema, kukesammu võrra. Muutused tulevad tasahilju. Samamoodi aeglasemalt liigub siin ka aeg ise. Kiiret pole kuskile! Just see, millest mõnedki unistavad – igavese kiiruse oravarattast maha astuda. See on olemas, kui vaid julged sissetallatud rajalt kõrvale astuda ja oskad seda nautida.

    „Hamburgis elades oli mul täpselt välja timmitud, mis kell uksest välja astuda. Kui juhtusin kingapaelu minut hiljem siduma, oli rong läinud. Naudin oma siinset elu, kus väikses linnakeses puudub ühistransport ja minuteid ei pea timmima,“ jagab oma kogemusi meie teatriõpetaja Siemke. Siin on palju tasuta luksust, mida rahaga ei saa osta ega mõõta.

    Rõõm valgusest

    Visalt tippivad pisikesed sammud jõuavad aprilli, mis viib meid kooliekskursioonile Lofootide saarestikku. Vana Harald tuututab varahommikul veerand viis retke pidulikku algust. See tähendab, et kursi lõuna poole võtame Hurtigruteni sel hetkel vanima laeva, auväärse Harald Jarliga, kus puudub küll moodne luksus, ent on heldelt vanaaegse meresõiduki ehedust.

    Lofoodid juhatavad mind muude elamuste hulgas taas Põhja-Norra tuumale lähemale – ühe päeva jooksul puistab taevas krae vahele lund, rahet ja vihma. Tundub võimatu, aga niivõrd kiiresti muutub siin ilm. Ja lõõtsuv tuul küsib õrritavalt: „Noh, lõunamaalane, kas tõesti koduned siin? Tahad päriseks jääda?!“

    Maikuu jagab preemiaid truuduse ja kannatlikkuse eest –
    kes polaaröö üle ja läbi elanud,
    need saavad maitsta keskööpäikese võlusid!

    Siinkohal meenuvad lauluread lapsepõlvest: „… lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind…“ Ilmselge, et kui kord vangipõlvest pääsed, siis on vabaduse joovastus nii suur, et enam magada ei malda. Kõigepealt hästi ei saagi, sest kui ööpäev läbi on valge, juhtub sama, mis polaaröö ajal – ei saa magada! Lihtsalt teistel põhjustel, sest aju ei saa aru, kus läheb see piir pidevas valguses, et peaks magama. Tudengitel on kehale uinumiseks vajaliku pimeduse pakkumiseks käepärane võte: mustad prügikotid tavapäraselt kardinateta akende ette. Unemask ehk pehmed ööprillid on alternatiiviks.

    Mõistetavalt on inimestes lõputu elujanu,
    mida talvel kainelt hillitsetud,
    ning nüüd on aeg kõik tasa teha ja täiel rinnal elada!

    Inimesed lähevad omamoodi hulluks, sest pidevast valgest ajast ei raatsita magamisele midagi kulutada. Teisalt võib aga suvine soe piirduda napi 15 kraadiga, taevataat pole ka vihma kallamisega kitsi ning päike ei sira sugugi pidevalt taevalael. Siis oodatakse suvesooja ja päikest sama härdalt nagu talvel jõule! Ilmselt lubas taevataat mul seal põhjas nautida tõeliselt sooje suvepäevi seetõttu, et ma ei arvestanud nendega kunagi. Tõrvalõhnalisel sadamakail nina päikese poole sirutades, kõrvus mere sillerdav ümin, tabas mind kõikehõlmav õndsus!

    Teine suvekogemus – varahommikul festivalipeolt õue astudes siras päike täies väes ja kella vaadates (kolm!) tundsin end hulluna – kas varahommik või pealelõuna? Uus reaalsus on lihtsalt veider. Hiljem paneb see kogemus hullupööra igatsema. Siiani tekitavad mõned valgusnüansid taevarannal minus sellise igatsuse, et sekunditeks lendab mu hing polaarjoonest põhjapoole. Kõige peenemad nüansid on pimeda aja valgusel. Selles olen oma hea sõbra ja fotograafi Einariga ühte meelt. Tema on sündinud, kasvanud ja terve elu toimetanud Harstadi kandis, kus kõik pildid tehtud. Seetõttu on ka loo juurde kuuluvad fotod ilma keskööpäikeseta.

  • 5 sammu intuitiivse toitumiseni

    5 sammu intuitiivse toitumiseni

    Intuitiivne toitumine on vaba reeglitest ja piirangutest ning on igal inimesel erinev. Intuitiivse toitumise eesmärk ei ole täiuslikkus ega järjekordne “programm”, mida hambad ristis järgida, vaid pigem individuaalsus, loomulikkus ja heaolu saavutamine nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.

    Intuitiivne toitumine põhineb oma keha kuulamisel ja usaldamisel tervikuna, kuulates keha signaale, kuid kasutades ka teadlikku mõtlemist toiduvalikuid tehes. Kindlasti ei ole see järgmine dieet, mille fookuses on kaalu langetamine, vaid pigem oma toitumise tasakaalu saamine olenemata kaalunumbrist.

    Intuitiivne toitumine ei räägi ainult sellest, “kuidas süüa, kui kõht on tühi, ja lõpetada söömine, kui kõht on täis” – see on ainult väga väike osa intuitiivse toitumise filosoofiast. Selle juurde käib ka praeguste harjumuste ja mõtlemise muutmine, rahu sõlmimine toiduga ja oma kehaga ning palju muud. Et sinna jõuda nii, et see jääks ka terveks eluks püsima, tuleb läbi teha kõik tervenemise sammud, sest need on kõik omavahel tugevalt seotud.

    Dieeditamine, keelamine, piiramine, rahulolematus oma kehaga, pahuksis suhted iseendaga, erinevad haigused ja elumuutused võivad viia paigast ära loomulikud keha signaalid ja ka toitumise. Kuid läbides teatud sammud oleme täiesti suutelised tagasi minema loomuliku, intuitiivse toitumise juurde. Nii nagu oli meile juba sünnist kaasa antud. Millised need on?

    1. Hüvasti, dieedid!

    Dieeditamine, väliste reeglite ja piirangute järgimine viib üha kaugemale keha kuulamisest, usaldamisest ning intuitiivsest toitumisest. Dieeditates suurenevad isud, tekivad ülesöömishood, meie keha justkui valmistub näljaperioodiks – aeglustub ainevahetus ja seedimine, keha hakkab loomuliku rasvapõletuse asemel hoopis rasva talletamist eelistama, lisaks tekivad sundmõtted toidust. Selle kõigega kaasnevad ka süümepiinad, enesesüüdistamine, läbikukkumistunne ja paljud teised sümptomid. Dieeditades kannatab nii füüsiline kui ka vaimne tervis.

    Keha on palju targem kui ükski kalori kalkulaator või dieediplaan. Välised reeglid viivad meid ainult kaugemale oma keha kuulamisest ja usaldamisest. Me peaksime tegema hoopis koostööd oma kehaga, mitte vägisi selle signaalide vastu minema.

    2. Tee rahu toiduga

    Kui tuleme aastatepikkusest dieeditamisest ja reeglitest seoses söömisega, siis tihti oleme toiduga kui vaenujalal. Iga söögikord on kui sõtta minek – võitleme oma isude vastu, liigitame toitu kui “hea ja halb”, kogeme tohutut süütunnet, kui sööme mida “poleks tohtinud”, käib pidev vaimne võitlus selle üle mida süüa, millal süüa, kui palju süüa, kas üldse süüa? See kõik on osa dieedi mentaliteedist, mis hoiab meid samamoodi toidu vanglas nagu ka füüsiline dieeditamine.

    Asi ei ole toidus, vaid mõtlemises. Sõdides toiduga ei saa me minna tagasi tasakaalu. Peame lahti laskma dieedi-mentaliteedist ja hakkama omale toitu lubama ilma tingimusteta, süümepiinadeta ja täiuslikkuse mentaliteedita. Kui kõik toit on lubatud, siis saame ka tegelikult hakata oma keha kuulama ja intuitiivselt toituma.

    3. Tee rahu oma kehaga

    Seni kuni fookuses on soov oma keha muuta, kaalu langetada või seda kontrollida, pole intuitiivne toitumine võimalik. Toitumine ei saa lähtuda kaalunumbrist, vaid peab alguse saama keha kuulamisest ja usaldamisest.

    Soovides pidevalt kaalu alandada, ei tee me tahes-tahtmata toiduvalikuid lähtudes oma keha tõelistest soovidest, vaid otsused tulenevad pigem mõtlemisest: “Kas see toit mõjub kuidagi halvasti mu kehakaalule?” või “Kui ma endale seda toitu luban, siis pean pärast kalorid kindlasti põletama, muidu võtan juurde!” Selline mõtteviis ei luba aga kunagi oma keha täielikult kuulata ja usaldada, vaid püsib arusaam, et läbi toidu saame oma keha kuidagi manipuleerida ja kontrollida. See ei võimalda aga dieedi-mentaliteedist kunagi täielikult taastuda ega olla ka intuitiivne toituja.

    4. Õpi kuulama oma sisemist häält ehk intuitsiooni

    Kui me eelnevalt dieeditades ja piirates oleme palju kasutanud oma teadlikku mõtlemist – mida süüa, kui palju süüa, millal süüa? – siis oma keha intuitsiooni kuulates võiks proovida mõtlemise pigem välja lülitada ning minna südame ja tunnetuse tasandile. Intuitsioon on tihti summutatud ülemõtlemise, reeglite ja hirmude alla. Kui aga paneksime need kõik kõrvale ja kuulaksime oma keha/südant/intuitsiooni ilma hinnanguid andmata, ilma tingimusteta, siis mida intuitsioon ütleb?

    • Esmalt tee oma pea mõtetest tühjaks, keskendudes hingamisele ja lõdvestades oma keha. See aitab lahti lasta ülemõtlemisest, mis summutab intuitsiooni häält. Võta selleks sammuks täpselt nii palju aega, kui vajad.
    • Kui su pea on mõtetest puhtam ja oled lõdvestunud, siis keskendu oma tunnetusele – südamele ja nö sisehäälele. See hääl on vaba eelarvamustest, kriitikast, siltidest ja hinnangutest. See hääl ei pruugi öelda sulle kerget või mugavat lahendust, vaid pigem seda, mis on sulle kasulik ja õige lahendus, olgugi et see võib olla esmalt tunduda raske ja hirmutav.
    • Sind võib aidata oma sisehäält kuulda endalt küsimuste küsimine ja vastuse kuulamine, keskendudes südamele. Näiteks küsides: “Mis on õige lahendus? Mida ma pean selles olukorras tegema? Mida mu keha vajab?”
    • Kui sulle meeldib kirjutamine, võid oma sisehäälele keskendudes ka mõtted kirja panna. Lase info enda seest välja ja pane paberile kirja. Sisehääle kuulamine ja usaldama hakkamine võtab aega ning vajab harjutamist.
    • Kui mingi sisemine vastus või lahendus on jõudnud sinuni, siis kuula seda ja tegutse vastavalt. Sinu sisehääl on täis tarkust ja paneb info kokku sulle teadmata allikast, mida ei pea lahti kodeerima, vaid lihtsalt usaldama.

    5. Tee läbi paranemise protsess

    Peale pikaajalist dieeditamist, piiramist ja reeglite järgimist intuitiivseks toitujaks saamine ei toimu üleöö. Ka sisehääle või intuitsiooni kuulamine on raske, kui see on mattunud reeglite, ülemõtlemise ja hirmude alla.

    Et intuitiivse toitumiseni jõudmine oleks võimalik, tuleks esmalt läbi teha n.ö. paranemise protsess, mille käigus hakkame muutma oma harjumusi, mõtte- ja käitumismustreid, laskma lahti piiravatest uskumustest ning kõigest, mis keha usaldamist ja kuulamist takistab.

    Intuitiivne toitumine hõlmab endas palju rohkemat kui lihtsalt – “söö mida tahad, millal tahad ja kui palju tahad”. See hõlmab nii füüsilist paranemist dieeditamisest, kui ka vaimset paranemist dieedi-mentaliteedist, rahu sõlmimist toiduga ja oma kehaga.

  • Naiste eri: Mida endale “sealt alt” sisse panna võib?

    Naise intiimpiirkonnast saab alguse elujõud, mis suuresti määrab ära naise emotsionaalse, vaimse ja füüsilise tervise. Mida üks naine võiks „sealt alt“ endale sisse panna ja kuidas see teda mõjutab?Tampoonid ja tupetopsikud, vibraatorid, viibrikud, kristallmunad jm – mida võtta, mida jätta? 

    Jadeiitmuna, Kegeli kuulid

    Tupelihaste munaga treenimine on iidselt kasutusel olnud praktika. Lisaks tupelihaste treenimisele lisanduvad ka kristalli tervendavad mōjud. Kristall peab olema kvaliteetne ja sile ning auguga: sellisele munale saab treenimiseks niidi taha siduda, siis pole ohtu, et ei saa muna enam kätte.

    Munaga võiks treenida 15-30 minutit päevas. Terveks päevaks sisse jätmisest pole eriti palju kasu. Mõtle, kui teeksid jõusaalis trenni ning seejärel kõnniksid ka ülejäänud päeva, sangpommid käe otsas…

    Samuti on oluline muna vahepeal korrektselt puhastada, et selle kasutamine oleks hügieeniline. Pese muna sooja seebiveega, lavendli või teepuu eeterliku ōli lahusega, pane ta kuuvalgele laadima. Ära kunagi oma kristallmuna keeda.

    Vibraator

    Vibraator on suurepärane vahend iseenda armastamiseks, …kuid ainult sellisel juhul, kui kiiremas korras sealt patareid välja visata! Kui kasutada vibraatorit dildona, on see igati sobilik vahend endale g-punkti massaaži tegemiseks.

    Miks mitte vibreeriva seadmega? Sest vibraatori vibratsioon on liiga intensiivne naise kehale ja muudab selle tundetuks. Kui soovid elu jooksul veel vahekorda nautida, siis palun ära vibratsiooni kasuta. See pole loomulik – meeste peenised pole vōimelised sellise intensiivuse ja regulaarsusega vibreerima.

    Viibrik

    Viibrik on koduseks kasutamiseks mõeldud füsioteraapiaseade. Viibriku otsik sisestatakse tuppe ning sellest lähtuv stimulatsioon treenib vaagnapõhjalihaseid.

    Viibrik ei vibreeri, vaid saadab otsikust lihastele stimulatsiooni ning õpetab neid pingutama ja lõdvestuma. Toonuses vaagnapõhi aga aitab leevendada mitmeid vaagnapõhjaga seotud probleeme ning tõstab oluliselt seksuaalset tundlikkust. Paljud naised on viibriku abil oma vaagnapõhja tunnetama hakanud, seda valitsema õppinud ning tänu sellele oskavad pingutusharjutusi korrektselt sooritada. Üks naine, kes oli regulaarselt vaagnapõhja treeninud, kirjutas pärast viibriku kasutuselevõttu: „Ma ei tea mida ma siin enne pingutasin, kuid nüüd on tunne hoopis teine. Jumal tänatud, et selline abimees leidus ja mu ellu muutused tõi!”.

    Seadme kasutamine ei ole lubatud raseduse ajal või kui on diagnoositud vähk alakõhu piirkonnas, kui põete epilepsiat või kasutate südamestimulaatorit.

    Biotagasisidega viibrikut iEase võivad kasutada kõik, välja arvatud rasedad, sest see viibrik ei kuulu elektroteraapia seadmete klassi. iEase’i otsik täitub automaatselt õhuga ning treenida, ehk siis pingutada ja lõdvestada, tuleb iseseisvalt. Samas näitab seade ekraanilt pingutuste tugevust, andes tagasisidet nii lihatoonuse kui selle arengu kohta.

    Sinu enda sõrmed

    Üks äärmiselt pehme ja mõnus viis iseendaga tutvumiseks on enda puudutamine. Puudutamine „sealt alt“ ja seestpoolt. Jälgi, et käed on pestud ja küüned lühikesed, eemalda sõrmused. Tuba peaks olema mugavalt soe, keskkond turvaline. Võid panna mängima endale meelepärase muusika ning kasutada endale sobilikku naturaalset õli (kookose, mandli, viinamarjaseemne vmt).

    Kui pärast sünnitust tundub, et „seal all“ ei ole kõik enam endine või oled alati arvanud, et „küll mees teab, mida ja kuidas tuleb teha“, on oluline esmalt ikka ise endaga tutvust teha, sest mees ei saa seda teada, kui sa ise ei tea.

    Alustuseks uuri oma intiimpiirkonda väljastpoolt. Nii sõrmede abil kui vaatle peegliga.

    Teiseks on sõrmedega hea kontrollida oma intiimlihaste tugevust. Selleks aseta üks või kaks sõrme tuppe ja pigista kõigepealt tupe keskmist osa, ülemist osa ja siis alumist.

    Kui oled juba leidnud enda jaoks aega ja ennast üles soojendanud, on hea aeg enda tundma õppimiseks. Masseeri end seestpoolt ja tunneta, kust on valulik, kust mõnus ja kust tuim. Proovi leida üles enda A-punkt ja G-punkt.

    Kellegi teise sõrmed

    On need siis tantramassaažiterapeudi või partneri sõrmed, mõlemal juhul on oluline, et tunneksid end turvaliselt. Yoni massaaž on väga intiimne ning lisaks tehnilistele oskustele peab massaaži tegija naise jaoks ka emotsionaalselt ja vaimselt kohal olema ning teda vajadusel toetama, mitte naise emotsioone vähendama või veelgi hullem, halvustama. Oleme kuulnud liiga palju lugusid seanssidest, mis olid pigem tehniliste oskuste demonstratsioonid, mitte ei võimaldanud intiimset rännakut naise sisemaailmas. Seega ole massaažiterapeuti valides väga hoolikas!

    Yoni massaaž on protsess, sellel ei ole eesmärki. See protsess peab olema pehme ja aeglane, soe ja turvaline. Väga oluline on massaaži ajal hingata sügavalt nina kaudu sisse ja suu kudu välja, mis lõdvestab meelt ja keha. Kindlasti tuleks ennast väljendada, kui miski ei sobi ning anda teada, kui miski on eriti mõnus.

    Peenis

    Peenis ehk lingam on kōige loomulikum, mida naine võiks endale sisse lubada. Siiski on ka siin aspekte, millelest võiks teadlik olla.

    Kui mees siseneb naise kehasse, ühinevad nende aurakehad ja energiad segunevad. Side partneriga talletub naise kehasse pikaks ajaks (mõne info kohaselt kaheksaks aastaks, mõne info kohaselt terveks eluks) ning võib mõjutada naise edasist elu. Õnneks on võimalik oma keha energeetiliselt puhastada ja soovimatu side katkestada.

    Ennekõike aga võiks naine ennast ise tundma õppida ja teada, mis talle meeldib, mis teda erutab. Enne kui seda oodata mehelt.

    Samuti ei tasu astuda vahekorda inimesega, keda sa ei imetle ega austa. Oluline on oluline partnerit usaldada – vaid siis on vōimalik kogeda naudingut. Kas teadsid, et naisel kulub erutumiseks ca 40 minutit? Ka „kähkukas“ on ok, kuid mitte pidevalt ja ainsa valikuvariandina.

    Vask- või hormoonspiraal

    See, kas naine soovib oma kehasse paigaldada pikemaks ajaks võõrkeha, on sügavalt isiklik otsus. Ennekõike peab naine oskama oma keha kuulata, kehalt saadud sõnumeid usaldama ja neid ka järgima.

    Hormoonspiraali kasutades võib keha sõnumite kuulamine olla pisut keerukam, sest võõrad hormoonid muudavad keha tuimaks ning sellest arusaamine võib olla hägune.

    Kuna arstid peavad (hormoon)spiraali kasutamist tänapäeval iseenesestmõistetavaks, soovin siinse lõigu juurde jagada lugu naisest, kes oli hormoonspiraali kasutanud aastaid.

    Ühel päeval meenus talle ei-tea-kust, et varem, enne hormoonspiraali kasutamist, lainetas tema elu emotsioonide rütmis justkui meri – vahepeal tahtis ainult magada ja teistest eralduda, seejärel aga ainult seksida ja seltskonnas viibida. Kuid nüüd, juba aastaid, tundis ta ennast üsna emotsioonideta robotnaisena – kõik päevad olid sarnased, energia ei kõikunud üheski suunas ning seda jagus täpselt kõigeks, mis oli vaja ära teha. Ta ärkas hommikul, liikus sirgjoones läbi päeva ja läks õhtul magama. Nii iga päev aastast aastasse.

    Kuna kätte oli jõudnud spiraali vahetamise aeg, otsustas ta endalegi üllatuseks uut spiraali mitte paigaldada. Miks? Sest ta igatses olla taas Naine, mitte robot. Tunda taas oma keha ja selle loomulikes rütmides lainetada.

    Üks kehasäästlikumaid rasedusest hoidumise (või ka selle planeerimise) vahendeid on viljakusmonitor. Seda ei pea ühtegi intiimsesse kohta sisestama, vaid mõõtma selle abil igal hommikul oma temperatuuri ning saadki teada oma “rohelised” ja “punased” päevad – ehk head päevad partneriga niisama hullamiseks või sobilikud päevad viljastumiseks.

    Tampoonid ja tupetopsikud

    Laiatarbetampoone ei saa kohe kuidagi soovitada. Tänaseks on tehtud juba palju uuringuid selle kohta, mida need tampoonid tegelikult sisaldavad – palju keemilisi ühendeid, mida kokkuvõttes peetakse vähkitekitavateks, mis võivad kehas esile kutsuda erinevaid reaktsioone, suurendada östrogeeni dominantsust ning tagatipuks pikendada ka veritsust, et suurendada nende toodete tarbimist…

    Seega, tavapoes müüdavad tampoonid ei ole kindlasti asjad, mida naine oma kõige pühamasse ja õrnemasse kohta võiks pista.

    Kui sa siiski soovid kasutada tampoone, vali orgaanilised tampoonid. Igal juhul parem ja turvalisem valik.

    Merekäsnatampoonid, nagu nimigi ütleb, on valmistatud naturaalsest merekäsnast. Nad on keskkonnasõbralikud, kehasõbralikud, pehmed, hea imamisvõimega, lihtsad kasutada ja väga rahakotisõbralikud.

    Tupetopsikuid ehk menstruaalanumaid on samuti saadaval mitmetest erinevatest materjalidest. Ka siinkohal soovitan ennekõike orgaanilisi kehasõbralikke materjale. Tupetopsik on loodust säästev valik, kuna maksab sama palju, kui mõne kuu sidemete/tampoonide varu, kuid kestab aastaid.

    Loe Katri tegemistest lähemalt www.minaolenginaine.ee

  • Küünla pehme kuma

    TEKST MERIT RAJU
    FOTO KIUR KAASIK

    Samamoodi nagu vajame eredat valgust ärkvel ja aktiivne olemiseks, vajame ka pehmet hubast valgust, mis mõjuks lõõgastavalt ja rahustavalt. Eriti mõnus on küünlakuma, aga millist küünalt valida?

    GHEE VÕI TAIMEÕLI

    Indias nägin, et parafiinküünlaid, sealhulgas meil nii levinud teeküünlaid, seal eriti ei kasutata – nad sulaksid kuumavates templites lihtsalt üles. Küll aga jäetakse templitesse väikestes savitopsikutes ghee’sse kastetud naturaalsest nöörist tahikesega küünlaleeke võbisema ja jumalaid toitma – sest jumalatele meeldib valgus (ja magus ja lõhnad ja ilu).

    Kodus samamoodi küünlavalgust luues sain teada, et mugavamgi on kasutada külmpressitud seesami- või oliiviõli, proovisin ära ka kanepi-, kookos- ja mandliõli. Kõik toimisid hästi, aga pean viimaseid põletamise jaoks liiga kõrgehinnalisteks.

    Kuna õliküünal ei kuma üleni, saab selle panna kumama näiteks pitsidega kaunistatud madalasse klaaspurki, kivistunud soolast küünlaümbrisesse või heledasse kaussi.

    Põletan sellist omatehtud õliküünalt iga päev – ja ettevaatus pole kunagi liiast. Kord oli topsi väliskülg muutunud pisut õliseks ning küünla süütamisel võttis ka laudlina sekunditega tuld! Edaspidi olen pannud savitopsikule alla veel ühe tulekindla aluse.

    MESILASVAHA

    Ka mesilasvahaküünlad on suurepärane valik: need on täiesti naturaalsed, lõhnavad isuäratavalt ning neid saab väga lihtsalt ise (või lastega) teha. Sageli on müügil olevad kärjemustriga küünlad valmistatud erivajadustega töötajate abiga, mis tähendab, et neid ostes panustad sotsiaalsesse õiglusse. Enne kasutamist võib panna mesilasvahaküünla külmkappi, siis põleb ta kauem.

    STEARIIN

    Steariinist küünlad on nüüdseks juba üsna levinud ning enamasti valmistatakse neid palmi- või sojaõlist. Siin aga peaks kindlasti vaatama, et küünal oleks ökosertifikaadiga, sest siis on tooraine saadud loodust laastamata.

    Pane tähele

    • Kõige tavalisemaid, parafiinküünlaid valmistatakse naftatööstuse jääkidest, mille mürgised osad lenduvad küünalt põletades ka toaõhku ning jõuavad meie vereringesse.
    • Tavalised enim müüdavad lõhnaküünlad on lõhnastatud kunstlike ainetega. Kui looduslikud lõhnad lahkuvad uriiniga juba veerand tunni pärast, siis sünteetilised ained ladestuvad organismi.
    • Vaata, kas küünal on värviline ainult väljast või läbivalt: mida rohkem värvi, seda rohkem keemiat. Kunstlikud värvid eraldavad põledes kahjulikke aineid toaõhku.
    • Teeküünlad pole tavaliselt tervisekaup – metallkestad sisaldavad mürgist pliid.

  • Linnaarhitektuuri mõju psüühikale

    TEKST KRISTIINA MALM-OLESK
    FOTOD RASMUS JURKATAM

    Arhitektuuri peetakse kõige laiaulatuslikuma mõjusfääriga kunstivormiks, millest ei jää puutumata linnad, nendes elavad indiviidid ega inimsuhted. Linnade ja hoonete planeering, aga ka disain mõjutab tahes-tahtmata olulisi aspekte meie elust, nagu enesetunne, ajaplaneerimine, tööviljakus ja une kvaliteet.

    Tänapäeva arhitektuurile mõeldes meenub esimesena disaini praktilisuse ja funktsionaalsuse püüdlus: möödunud sajandite suursugusus, ilutsemine ja materjalirohkus on asendunud minimalismi, materjali- ja vormikatsetuste ning ökonoomsusega.

    Teisalt võib moodsa lähenemise pahupoolena kohata ka kõikvõimalikku kokkuhoidu: kvaliteedilt, materjalikasutuselt ja planeerimise faasi jäävalt mõttetöölt. Teisisõnu, hoonete praktilisus ja tulemus ei pruugi olla alati eesmärk omaette.

    Kummatigi on aina enam tähtsust kogumas mõistmine arhitektuuri mõjust inimpsüühikale ja -käitumisele.

    Selles artiklis heidamegi pilgu välis- ja sisearhitektuuri maailma, et mõista, kuidas elukeskkond meid mõjutab. Kuna linn on valitsev inimasustuse keskus ja pakub arhitektidele kõige enam mänguruumi, põikame aga enne veel globaalse urbaniseerumise temaatikasse.

    PILDIL: FOGO SAARE KUNSTNIKE RESIDENTS,
    NEW FOUNDLAND, KANADA.

    Linnastumise mõju tervisele

    Üleilmne linnastumine on aastakümneid väldanud protsess, millel ei paista lõppu tulevat. Kui 1950. aastal elas linnades üksnes 30% maailma rahvastikust, siis nüüdseks on see näitaja ületanud 50% piiri ning ennustatakse, et 2050. aastaks moodustavad linnaelanikud koguni üle 2/3 maakera populatsioonist.

    Ehkki linnastumisprotsess on arhitektuuri ja linnade planeerimise seisukohast rikastav ja väljakutseterohke, võib sotsioloogilisest ja psühholoogilisest aspektist välja tuua mitmeid probleeme.

    Linnaeluga kaasneb sageli
    inimeste kapseldumine ja eraldumine kogukonnast:

    kui pole sõpru ega lähedasi, on suurde linna lihtne justkui ära kaduda. Suureks riskiteguriks on ka tiheasustuse tõttu kergesti levivad haigused. Enamgi veel, neuroteadlased väidavad, et linnades üleskasvanutel on suurem risk psühholoogiliste häirete tekkeks kui nendel, kes on maal sirgunud. Üleüldises plaanis kaasneb linnaeluga paratamatult suurem depressiooni ja ärevuse esinemissagedus.

    Arhitektuuri ja psühholoogia kokkupuuteala

    Eeltoodut silmas pidades ja teades, et linnaeluga kaasnev kiirustamine, stress ja halvemal juhul tõsisemad terviseprobleemid on omaette paratamatus, on eriti oluline, et linnaarhitektuur oleks võimalikult inimsõbralik, toetaks elanikke ja nende vajadusi. Vähem oluline ei ole mõistmine, kuidas sedavõrd võimsa väljundi, arhitektuuri eritöövahenditega kujundada inimeste emotsioone, heaolu ja vaimset võimekust paremuse suunas.

    Sarnaselt välisarhitektuuriga on ka sisearhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel, sedapuhku mitmesuguste sisekujunduslike elementide kaudu.

    Järgnevalt uurime, kuidas saab elukeskkonda teadlikult paremaks muuta ning mida on arhitektid koostöös neuroteadlastega avastanud arhitektuuri mõjust inimpsüühikale.

    ÜLEMISEL PILDIL: HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: ISTANBUL, TÜRGI

    Valgus (linna)ruumis

    Funktsionalismi levikuga arhitektuuris 1930ndatel, mil aukohale tõusis ehitiste funktsionaalsus ja otstarbekus ning sellele viitav väljanägemine, hakkasid arhitektid ja linnaplaneerijad erilist rõhku pöörama sellele, kuidas ruumidesse ja eriti kodudesse jõuaks maksimaalselt päevavalgust. Põhjused olid üpris praktilised: õhuringluse ja valguse jõudmine igasse pimedamassegi nurka vähendas hallitust ja kahjureid, peale kõige oli elekter kallis.

    Päevavalgust väärtustati ka pärast elektrihindade langust ja elektrikute tehnilise võimekuse paranemist – seda tänu valgusvihkude varieeruvale intensiivsusele, suunale ja värvigammale. Samas on linnade asustustiheduse pideva suurenemise tõttu otsekui kokku pakitud hoonetesse jõudev päevavalgus järjest haruldasem ning see suurendab vajadust tehisvalguse järele. Tagajärjeks on süvenev valgusreostus ning elanike loomuliku unetsükli häirumine ja sellest tulenevalt stressi süvenemine, mis võib kumuleeruda psühholoogilisteks ja muudeks tervisehäireteks.

    Aknad mitte (ainult) vaate pärast

    Päevavalguse olemasolu ei saa alahinnata ka töökeskkonna puhul. Mitmed uuringud näitavad, et see on tööl asendamatu ja kõige nõutum looduslik element. Loomulik valgus on kui väga mitmekülgne ravim.

    See parandab tuju, vähendab stressi, on hea silmadele, reguleerib D-vitamiini, õnnehormooni serotoniini ja unehormooni melatoniini kogust kehas ning normaliseerib meie tsirkadiaan- ehk ööpäevarütmi, mis on oluline rahuliku une tagamisel. On koguni teada, et

    akende läheduses töötajad magavad öösiti 46 minutit kauem
    täielikult tehisvalguses viibijatest.

    Tööandjate jaoks on lisaks rõõmsamatele ja õnnelikumatele töötajatele ka käegakatsutavamaid eeliseid, miks lasta disainida kontor võimalikult valgusküllaseks: töötajate loomingulisus ja õpivõime võib tõusta kuni 15%, produktiivsus ja müügitulemused aga koguni 40%.

    ÜLEMISEL PILDIL: KOHVIK, TOKYO
    ALUMISEL PILDIL: TORNIMÄE KAKSIKTORNID, TALLINN

    Madalad vs. kõrged laed

    Lagesid peetakse akende, põranda ja seinte kõrval üheks inimeste vaimset heaolu kõige enam mõjutavaks sisearhitektuuri elemendiks. USA-Kanada teadlased Joan Meyers-Levy ja Rui Juliet Zhu uurisid, kuidas võiks lae kõrgus mõjutada inimeste mõtteviisi.

    Nad leidsid, et madalad laed seostuvad rohkem vangistuse, kõrged laed vabaduse tundega, mis omakorda soodustab abstraktset mõtlemist. Seda ideed toetab kindlasti ka lihtne asjaolu, et kõrge laega ruumis on rohkem ruumi loomulikule valgusele ja õhuringlusele, mis muudab õnnelikumaks, rahulikumaks ning soodustab loomingulisust.

    Üldistades võib öelda, et madalama laega ruumis muutub mõtlemine ühekülgsemaks ja objektipõhisemaks,

    kõrgem lagi aga muudab mõtlemise avatumaks ja laiahaardelisemaks.

    Seega, probleemidele lahendust otsides ja millelegi pingsalt keskendudes on hea minna näiteks keldrisse või mujale, kus on madal ja kitsas. Millegi loomisel või niisama uitmõtlemisel on jällegi hea kolida avaramasse ja õhulisemasse ruumi.

    Ümar vs. kandiline joon

    Ruumilahenduses detailsemaks minnes on oluline vaadelda ka mööbli kuju mõju psüühikale. USA teadlased Sibel Dazkir ja Marilyn Read tegid 2011. aastal katse, kus uurisid interjööri kuju mõju katsealuste emotsioonidele ja ruumide kasutatavuse hinnangule ehk näiteks sellele, kui kaua soovitakse vastavas ruumis olla ja milline efekt võiks olla isikute sotsiaalsusele.

    Katse tehti arvutisimulatsioonide põhjal, valikus oli kaks paari ümara ja kandilise mööbliga tuba. Hinnangute neutraalsemaks muutmiseks olid simulatsioonid minimalistlikud: toad esitati mustvalgelt, seinad olid tühjad ning mööbel mustriteta.

    Katsealused eelistasid ülekaalukalt ümara mööbliga tube. Põhjenduseks toodi muu hulgas seda, et ümar mööbel mõjub mugavamalt, kutsuvamalt ja rahustavamalt. Öeldakse ju, et pere on õnnelikum ümmarguse söögilaua taga einestades. Peale selle on ümaramate servadega mööbel lastesõbralikum: oht vigastuste tekkeks on väiksem ning kaob vajadus teravaid ääri polsterdada.

    ÜLEMISEL JA ALUMISEL PILDIL:
    LEPISTU KOOL, ANTSLA VALD, VÕRUMAA / AJAKIRI PÖÖNING

    Värvide mõju

    Värvide mõju inimpsüühikale on palju uuritud. On laialt levinud teadmine, et punane on kõige jõulisem ja intensiivsem värv, mille mõju võib varieeruda ergutavast pulsi ja hingamise kiirendamisest toasviibija agressiivsemaks muutmiseni.

    Seetõttu sobivad punane sein ja aktsendid suhtluse elavdajana rohkem elutuppa ja söögiisu tõstjana kööki. Pärast punasega erutumist on hea viibida vahelduseks roheliste varjundite keskel – efekt on vastandlikult rahustav, elujõudu ja sisemist harmooniat sisendav.

    Rohelisega sarnasesse mõjuspektrisse jääv rahulik taeva- ja merekarva sinine loob idülli näiteks magamistoa seinapaletis.

    Kui värvide emotsionaalne mõju on aimatav, siis vaimse võimekuse puhul on lugu veidi keerulisem. Peamiselt punase ja sinise-rohelise vastandamisel on mitmete uuringute käigus jõutud vastukäivate tulemusteni.

    Selgema arusaamise tõi British Columbia ülikooli teadlaste Ravi Mehta ja Rui Juliet Zhu 2009. aasta katse, mille tulemused on ühetimõistetavad. Katsealustel paluti sooritada lihtsaid vaimse võimekuse ülesandeid punase, sinise ja neutraalse seinatooniga tubades.

    Selgus, et ohuga seostuv ning seega tähelepanelikumaks ja ärksamaks muutev punane soodustab täpsust ja tähelepanu nõudvate ülesannete täitmist. Katsealused pidid muu hulgas parandama õigekirjavigu ja mäletama lühiajaliselt lühikesi numbrijadade kombinatsioone.

    Sininejällegi võimendas kujutlusvõimet pea kahekordselt.

    Põhjus peitub selles, et üldjuhul taeva, ranna ning sedapuhku suve ja puhkamisega seostuv sinine lõõgastab meelt, mis omakorda soodustab pealtnäha seostumatute seoste – loomingulise mõtlemise impulsi – teket.

    ÜLEMISEL PILDIL: QUARRY BAY, HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: AVALIK KORVPALLIPLATS, HONG KONG, HIINA

    Erilise atmosfääriga hooned

    Iga linna lahutamatuks osaks on üldkasutatavad paigad, kuhu linnamelust põgeneda, et leida rahu ja peatuda ajas. Pidagem siinkohal silmas üldistatult eelkõige pikema ajalooga kirikuid, muuseume ja raamatukogusid. Kuna neid on lihtne linnapildis tähele panna, ei kao nad tavapäraseks arhitektuuriliseks linnamüraks, vaid pakuvad silmailust midagi enamatki. Neid hooneid ühendab eriline atmosfäär, mis on põimitud sajandite jagu jutustatud ja jutustamata lugude, unistuste ja salapäraga.

    Imetlusväärne on see, et taolistes paikades on säilinud puutumatus linna argisusest, rutust ja kaosestki. Raske on mitte tajuda tundeliigutust, mis algupäraselt ongi ju arhitektuuri üks eesmärke.

    Helid, valgusmäng ja vana ajalõhnad on võimendunud,
    mistõttu oleme rohkem kohal kui harjumuspärases linnakäras.

    Avastamisväärset – nii mõnes vanas raamatukogus või kirikus kui ka enda sees – leidub rohkelt, ühel hetkel toimub justkui avanemine ja hakkame nägema ümbritsevat uue pilguga.

    Põhjus, miks vanad kirikud, raamatukogud ja muuseumid mõjuvad nii tummastavalt, peitub eelkõige nende ajaloos. Nende puhul moodustavad sise- ja välisarhitektuur ühe lummava terviku, mis mõjub ühtaegu meditatiivselt, hämmastavalt ja inspireerivalt.

    Enamat kui lihtsalt majad

    Sise- ja välisarhitektuuriga on võimalik teha niivõrd palju rohkem, kui pakkuda lihtsalt eluaset või muud praktilist otstarvet. Psühholoogia-alaste teadmistega saab arhitektuuriga mõjutada emotsioone ja parandada koguni vaimset võimekust. Niisiis on arhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel ja elu paremaks muutmisel.

    PILDIL: TALLINNA PANORAAM