Aegade algusest peale on inimesed kartnud kahte asja: haigust ja surma. Iga inimene tahab olla terve ja juba aastasadu on ajurveeda süsteem seda saavutanud.
Ajurveeda on üks kõige vanematest meditsiiniteaduse harudest, mille juured ulatuvad 3000–5000 aastat tagasi. Sõna ayurveda on sanskritikeelne ning tuleb sõnadest ayur (elu) ja veda (teadmiseteadus). Seetõttu tähendab ajurveeda eluteadust.
Ajurveeda on holistiline lähenemine tervendamisele ja põhineb 3 põhimõttel:
“Haiguse ennetamine on tervis.”
“Tervise hoidmine.”
“Ravi haigust alates tema juurest.”
Selline lähenemine tervendamisele toimub isiklikul tasandil.
Ajurveeda ravimistarkusest on isiklikult ja hingeliselt abi saanud kõikides vanustes ja erinevate elukutsetega inimesed. Ajurveeda parandab meelt ja hinge, mitte ainult füüsilisi vaevusi. See käivitab keha loomuliku võime ennast ravida. See aitab kehas luua keskkonna, kus keha ise viib mürke välja, taastab oma loomupärase vastupanuvõime haigustele, aitab noorendada keha ja saada tagasi hea tervise.
Ajurveeda usub, et inimese keha on panchamahabhuta’de ja dosha’de tulem. Viis elementi (panchamahabhuta’d), millest universum koosneb, on: maa (prithvi), vesi (jal), tuli (agni), õhk (vayu) ja eeter (akash). Kolm dosha’t vata, pitta ja kapha on keha elujõud.
Panchamahabhuta’d koos dosha’dega määravad inimese iseloomujooned.
Näiteks inimene, kellel on vata-ülesehitusega keha, on tavaliselt kõhn, jutukas ja alati rahutu. Ta ei saa istuda kaua ühes kohas ja tal on alati kiire, kas siis töötades või mitte.
Pitta-ülesehitusega inimene on aktiivne. Ta on keskmise kehatüübiga ja tal on teravad näojooned. Ta on perfektsionist, intelligentne, aga ägeda loomuga.
Kapha-ülesehitusega inimene on rahulik, laisk, õnnelik ja tavaliselt ülekaalus. Ta ei lõpeta kunagi ühtegi asja õigel ajal.
Kui vata, pitta ja kapha on tasakaalus, töötavad need keha heaks, et keha ja meel saaks olla optimaalse tervise juures. Harmoonia nende põhielementide vahel on hea tervise alus. Väiksemgi kõrvalekalle vata, pitta ja kapha harmoonias võib tähendada haigust.
Kui õpime tundma oma keha ülesehitust ja seda, kuidas vata’t, pitta’t ja kapha’t tasakaalus hoida, saame hoiduda ükskõik mis haigusest ning hoida keha ja meele õnnelikuna. Selle saavutamiseks on ajurveedal unikaalne diagnoosimisviis, mida tuntakse nadi pariksha (pulsidiagnostika) nime all.
Nadi pariksha on ajurveeda iidne diagnoosimistehnika, kus inimese terviseseisundist saadakse ülevaade pulsi kaudu. See lubab arstil panna täpse diagnoosi inimese psüühilise tasakaalu kohta. Pulsidiagnostika leidude põhjal koostab arst edasise raviplaani, mis konkreetsele isikule sobib. Inimese seisundile tuginedes saab ravida keha ning tugevdada immuunsust ja süsteemi üleüldiselt. Raviplaan koosneb taimsetest ja/või taimsetest-mineraalsetest ravimitest koos soovitustega elustiiliks, toitumise ülevaadet, joogaharjutusi ja meditatsiooni, samuti hingamis- ja lõdvestusharjutusi. Teatud kroonilisi haigusi saab hingamistehnikatega ajurveeda abil ravida, hoida sellega ära eluaegset sõltuvust tablettidest ja mõnikord vältida isegi operatsiooni.
Pulsidiagnostika ei ole mõeldud ainult haigetele.Seda soovitatakse tervele inimesele, et mõista oma kehatüüpi ja aidata seda tervena hoida. „Ennetus on parem kui ravi“. Seega on terve inimese pulsidiagnostika kompass hea tervise hoidmiseks.
Ajurveeda joondub keha, meele ja hinge koostööst ning selle eesmärk on saavutada hea tervis. Joogal ja meditatsioonil on positiivne mõju meie füüsilisele ja vaimsele seisundile. Need aitavad meie kehal ja meelel lõõgastuda. Inimene, kes võtab ajurveeda eluviisi omaks, teab, millist toitu tema keha vajab ja on teadlik, kuidas ta saab immuunsussüsteemi tugevdada, muutes mitte ainult elu pikemaks, vaid ka tõstes elukvaliteeti.
Ajurveeda ennetab haigusi, sellel pole kõrvalmõjusid, see põhineb väga hästi tuntud teadmistesüsteemil ning ravimid ja arstid pole kallid, kuid ometi väga tõhusad.
Personaaltreener Indrek Palm on spordi ja füüsiliste treeningutega regulaarselt tegelenud rohkem kui 30 aastat. 56-aastasel Indrekul on sama kehakaal nagu 25-aastaselt ja füüsilised näitajad nagu 30-aastasel mehel.
Indrekul on suured teadmised toitumise, mõtlemise ja treeningute koosmõju kohta ning ta on esinenud selle kohta ettekandega erinevates spordiklubides. Viimased neli aastat on ta enda jaoks avastanud taipoksi ja rattaspordi.
Kuidas planeerid treening- ja toidukordi suvisel perioodil, kui on palju ringi sõitmist ja üritusi?
Suvel on lihtsam teha välitreeninguid, need ei ole seotud mingi kindla spordiklubi või asukohaga. Jooksu- ja rulluisuvarustus või hea tahtmise juures isegi jalgratas peaksid olema autosse kaasavõetavad. Tihtipeale lisavad treeningud uues keskkonnas positiivset emotsiooni.
Toitumise osas võiks proovida toidukarpide kasutamist. Paljud tõsised harrastajad, kes lähevad tööle või pikemaks ajaks kodust välja, võtavad kaasa vajalikud toiduportsud spetsiaalsetes plastkarpides. See tagab, et saab süüa õigel ajal ja täpselt seda, mida toitumiskava ette näeb.
Millised on head suvised treeningud looduses, kui joosta ei taha?
Isiklikust kogemusest soovitaks jalgratast. Esiteks saab treeninguaega venitada oluliselt pikemaks võrreldes jooksuga, teiseks sobib hästi inimestele, kellel ka ülekaalu, intensiivsust lihtne kontrollida, superhea liigeste (põlved) seisukohalt.
Milliseid treeningharjutusi/harjumusi saaks teha nii-öelda käigu pealt, kui on kiiremad perioodid?
Kui on kodus natuke vaba põrandapinda võimlemismati tarbeks, siis on väga palju erinevaid oma keharaskusega võimlemisharjutusi (kükid, väljaasted, kätekõverdused jne), mida võiks teha. Sõltub sportlikust ettevalmistusest, milliste harjutustega alustada. Hüppenööriharjutused on üks võimalus kodus vastupidavust ja koordinatsiooni treenida.
Kuidas hoida endas motivatsiooni ja järjepidevust, et alustatud tervislik teekond saaks elustiiliks?
Ma usun, et kõik, kes on alustanud seda uut teed – regulaarsed treeningud, teadlik toitumine jne – märkavad üsna varsti enda juures positiivseid muutusi.
“Suurenenud füüsiline jõud ja vastupidavus, parem koordinatsioon, rohkem energiat, ilusam mina vaatab peeglist vastu. ”
Nende muutuste märkamine ja sellest rõõmu tundmine kannustab edasi liikuma. Mingi pikema aja pärast muutub selline eluviis sama omaseks nagu hingamine, osaks igapäevaelust, milleta on raske elada.
Kas olete kokku puutunud jooga või meditatsiooniga ning kas neid võib pidada piisava koormusega treeninguks?
Olen kokku puutunud mõlemaga. Mingi aeg võtsin osa ashtanga-jooga treeningutest. Väga sportlik ja füüsilist pingutust nõudev. Minu eesmärk ei olnud selline jooga filosoofia või elustiili järgimine, vaid lihtsalt suurendada keha painduvust. Juba paari nädala pärast oli tuntavat edasiminekut märgata. Mis puutub meditatsiooni, siis see on hea meetod vaimse poolega tegelemisel. Aitab keskenduda, ühenduda sisemise tarkusega, saada keerulistele küsimustele vastuseid jne. Aga kindlasti ei ole tegemist treeninguga selle tavamõistes.
Mis oleks head snäkid, mida võtta kaasa suvistele väljasõitudele, et hoida toitumine tervislik?
Kasutan pikkadel treeningutel väljas (kolm-neli tundi) põhiliselt banaane ja kuivatatud jõhvikaid, samuti rosinaid ja pähkleid. Viinamarjad on ka väga hea ja kiire energiaallikas.
Mida arvate taimetoidust?
Klassikalise käsitluse järgi on olemas viis põhilist toidugruppi: teraviljatooted, juurviljad, puuviljad, liha-kala-muna ja piimatooted. Teaduse seisukohast peaks inimene tarbima päevas igast toidugrupist midagi. Meie kehal on kindlad vajadused. Kui on kas tervislikel või muudel põhjustel otsustatud loobuda liha- ja piimatoodetest, siis peab hoolikalt läbi mõtlema, millistest allikatest anda kehale piisavalt vajalikke proteiine, rasvu, mineraale ja vitamiine.
Ainuüksi see, et toit on taimne, ei tee seda veel tervislikuks. Näiteks friikartulid ja valge sai on ju ka taimne toit. Tervisliku toidu mõiste on üks kõige ebamäärasemaid väljendeid üldse. Lähtuda võiks sellest, et toit võiks olla võimalikult vähe töödeldud ja sarnaneks võimalikult palju oma algvormile. Võimalusel tuleks süüa palju toorest ehk nn elus toitu, eriti nendel, kellel on ülekaalu probleem. Toores taimne toit on üks tõhusamaid ballasti ja jääkainete väljutajaid. Eesti elanikkonna statistika näitab selget liha ja puuviljade ületarbimist, juurviljade osa on aga seevastu väga tagasihoidlik.
Paljudes traditsioonilistes kultuurides on rasedus uhkuseasi ja seda näidatakse meeleldi ning rõhutatakse ka riietuses. Mõnedes kultuurides aga hoopis varjatakse telgikujuliste riiete alla – see võib olla nii häbelikkusest kui ka mugavuse ja tuulutuse pärast.
Maailma esimene rasedariiete pood avas uksed New Yorgi Viiendal avenüül veidi enam kui sada aastat tagasi nime all Lane Bryant Maternity Wear Store, kuid paljudele naistele oli ikkagi ebameeldiv eksponeerida oma ümmargust kõhtu avalikult. Kuni alles 1990ndate (!) alguses oli Demi Moore’i alasti beebiootel keha ajakirja Vanity Fair esikaanel. Sellele järgnesid teisedki naiskuulsused oma beebiootust rõhutades ja nii kujunes beebiootel kehale vähehaaval uus imidž – iseseisev ja eneseteadlik naine, kes on uhke naiseksolemise erilisuse üle. Ja moodi läksid stiilsed rasedariided.
Öeldakse, et naise välimus muutub rasedushormoonide tõttu veelgi kaunimaks ning jume säravamaks. Beebiootel naine on kütkestav ja naiselik, ta justkui õitseks! Naine tunneb end tavaliselt eriti veetlevana ja on põhjusega uhke oma õnnistatud seisundi üle.
Beebiootus – ükskõik, mismoodi see alguse sai või mismoodi sa end tunned – on selleks, et seda pühitseda!
Näiteks pane selga kaunid riided – eriti naiselikud, eriti rõhutavad. Värvilised, triibulised, täpilised, valged, roosad, lillelised, pitsilised… Naudi ja rõhuta oma keha sensuaalsust, oma väge kasvatada enda sees teine inimene ja oma oskust sünnitada ta oma kätele! Ära mõtle sellele, et tumedad riided teevad saledamaks, sest praegu on tõesti see aeg, mil sul ei ole vaja olla sale! Sa ei tohigi olla sale! Kõik need hoolega silmas peetud beebiootuse ajal lisandunud 15 või 25 kilo on väga teretulnud koos sinu beebiga!
Milliseid riideid valida?
Kasuta mugavuse nimel spetsiaalseid kõhutoestusega riideid või suurema kõhuga ka bandaaži. Väga olulised on ka kvaliteetsed rinnahoidjad, millel pole sees traate ja mis poleks push-up efektiga, valid laseksid rinnal (piimajuhadel ja lümfiteedel) natuke liikuda.
Vali heledates toonides või lausa valget värvi riided. Valge on puhtuse, siiruse ja õrnuse värv ja see sobib väga hästi beebiootuse ajal. Mu beebiootajate kursuse naised on mulle öelnud, et nad ei julge kanda valgeid riideid, sest need tekitavad avalikes kohtades liiga palju tähelepanu. Nad ei taha seda pilku, tähelepanu, mida kõhuga naistele niikuinii pööratakse. Valge värv kiirgab tõesti ja just seepärast on ta meile kaitseks – valge peegeldab kõik tagasi. Valge laseb meie elektromagnetväljal suuremana paista ja on seepärast meile hea kaitse nii nn halva silma kui ka võõraste mõtete ja väidetavalt isegi viiruste eest. Aasia pool joonistati vanasti oma lapseootel kehadele hennamustrid peale ja meie mail riputati enesele külge läikivad hõbeehted kurja ja kadeda silma vastu. Neidki võiks proovida, just eelkõige enese kaunistamise ja pühitsemise pärast, aga miks mitte ka salajase kaitsena.
Kanna riideid, mis ei pigista (lasevad vabalt hingata ja seedimisel toimida) ja katavad su naba. Hoia oma kõht ja naba riietega kaetult, sest beebi on nabaga otseselt seotud ja väga tundlik. Eriti linnas on palju inimesi, palju erinevaid mõtteid ja igasugust energiat – ja need võivad beebit mõjutada. Kui su naba tuleb juba välja, siis oled ka ise eriti tundlik ja vastuvõtlik, su retseptorid on väljapoole.
Eelista naturaalseid materjale – linane, puuvill, vill või siid (või viskoos). Need hingavad ja on naha vastas mõnusamad ja loomulikumad kui sünteetika.
NB! KINGITUS SULLE, kui oled või soovid olla peagi beebiootel ja teadlikult selleks valmistuda:
Registreeru Hingele Pai tasuta vebinarile “Kas jooga aitab sünnitada?”
Vebinari külaline on pere- ja sünnitoetaja, joogaõpetaja, imetamisnõustaja ja 3 lapse ema Aale-Triinu Sonn, intervjueerib Hingele Pai peatoimetaja Merit Raju.Registreeru vebinarile SIIN
Vebinar toimub 5. juulil 2018 kell 19-20, laivis osaledes saad ka oma küsimuse Aalele esitada. Aga saadame vebinarile registreerujatele pärast ka järelevaatamise lingi, et saad hiljem vaadata-kuulata kasvõi telefonist.
P.S. Aale-Triinu Sonn esineb ka 28. ja 29. juulil 2018 Haapsalus Joogafestivalil – vaata tema põnevaid töötubasid ja vestlusringe lapseootel ja värsketele emadele SIIT
Artikli foto: Sandra Palm
P.S Olen kirjutanud lapseootel naistele mahuka inspireeriva raamatu “Kõhule pai”.
Minu päev algab ja lõpeb lõhnadega. Kui ma hakkasin sügisel kuulama taskuhäälinguid eeterlikest õlidest, tundus mulle üllatav kuulda, et neid saab kasutada kõigeks. Kuidas kõigeks? Nüüd olen läbi oma kogemuse jõudnud sama arusaamani (kuigi palju on veel avastada). Milline näeb välja minu lõhnav päev?
Pärast mõnusaid hommikusi harjutusi voodis ja oma lapse tervitamist ja musitamist lähen vannituppa ja segan kokku umbes teelusikatäie oliiviõli või kookosõli ja eeterlikke õlisid, võtan need suhu ja hoian 5-20 minutit – sel ajal ma räägin väga vähe ja toimetan niisama vaikselt. See on oil-pulling, et eemaldada kehasse linnaelu ja loomuliku ainevahetuse tagajärjel paratamatult tekkivaid mürke.
Minu oil-pulling retsept: 1 tl kookosõli + 1 tilk teepuu (või mürri või piparmündi või viirukipuu) eeterlikku õli. Tegelikult saab oil pullingut teha ka ilma eeterlike õlideta 🙂
Saan sel suvel 40, artiklit kõige ülal illustreerival pildil on meigita ja töötlemata selfie 😀 Näokreemi ma ei kasuta, pritsin näole lillevett ning määrin peale õli: jojobaõli ja eeterlikud õlid nagu noorendav viirukipuu, rahustav lavendel, nahka siluv helichrysum ja hawaii sandlipuu, antibakteriaalne mürr ja helget tunnet kinkiv roos.
Kööki jõudes alustan 1 klaasi sooja veega, millesse olen lisanud 1 tilga sidruni ja apelsini eeterlikke õlisid. Need aitavad jällegi ainevahetusega paratamatult kaasnevaid toksiine kehast välja ja tasakaalustavad ajupoolkerade koostööd ning tugevdavad immuunsust ja tõstavad meeleolu.
Hommikusöögiks söön marjasmuuti leotatud ja pestud toortatra ja 1 tilga ingveri eeterliku õliga. Seedimisele. Immuunsusele. Energiaboostiks.
Just täna olid meie tänava lapsed juba varakult õues ja päike nii soe, et tänavatõrv sulas juba hommikul ja neil muidugi näpud korralikult tõrvased – sidruni eeterlik õli vatitupsul võttis selle ootamatu kergusega maha. Seni, kuni naabrinaine googeldas, mis tõrva maha võtaks ja tuli nõutult õue, olid mul juba ühe poisi käed puhtad.
Lõuna ajal jalutama minnes ja pesu masinasse pannes lisan pesuloputussahtlisse 10 tilka teepuu, lavendli või sidrunheina eeterlikku õli. Pärast võtan välja ja panen kuivama lõhnava pesu.
Päeva teisel poolel joon mõnikord laimi eeterliku õliga joogivett või kui kui on avokaadot, siis teen leivamäärdeks guacamole (1 kahvliga pehmeks pressitud avokaado, 2-3 tilka laimi eeterlikku õli, soola, pipart – valmis!).
Põrandaid pesen sooja vette lisatud paari tilga sidruni ja apelsini eeterliku õliga. Söö või põrandapesulapp ära 🙂 tsitruselised tõstavad tuju ja nii on mu põrandapesu tõeline rõõm ja mõnu.
Saunakerisele leiliveeks meeldib mulle eukalüpt või kadakamarja eeterlik õli (1-2 tilka kulbitäie peale).
Kassi kraapimise vastu määrin aknaraamidele pisut sidrunheina õli – muidu kipub ta kodu lammutama, väljendades soovi õues hiiri taga ajada. (NB! Hiljem lisatud: Googeldasin, et sidrunheina eeterlik õli (nagu ka tsitruselised) on kassidele mürgine, nende maksas lihtsalt pole ensüüme, mis tuleks nende lenduvühenditega toime. Ära seda oma kassi peal katseta ja mina ka enam mitte.)
Lapse saadan õuemurule puukide ja sääskede eemale peletamiseks eeterlike õlide seguga, mis pole mul praegu käepärast, aga on kirjas Hingele Pai suvenumbri viimastel lehekülgedel suvise inspiratsiooni all.
Ja ennast lõhnastan kõrvade tagant, meelekohtadelt ja randmetelt praegu enamasti puhta roosi eeterliku õliga, talvisel ajal kardemoni + roosi ja veel mõnede eeterlike õlide seguga. võin öelda, et mõjub maagiliselt nii endale kui teistele. (Lisan veel, et pärast keskkooliaega pole ma ühtki parfüümi tahtnud kasutada – nad on lihtsalt liiga intensiivsed ja ka toksilised sünteetiliste ainete pärast, mida neis kasutatakse looduslõhnade matkimiseks.)
Õhtul panen lapsele padjanurgale tilga kas metsiku apelsini, greibi või lavendli eeterlikku õli või muud talle hetkel meelepärast õli, isegi kui ta valib midagi ergutavat. Ta ise ütleb ka voodisse rutates (tõsijutt! Ja see polnud nii enne eeterlike õlide kasutamist!) armsalt: “Lavendel juba ootab mind!”. Ja mõnikord räägin talle uneloo, kuhu lavendel teda viib, aga ta peab seda pisut liiga titekaks ega luba seda lugu eriti sageli rääkida.
Vaba graafikuga elustiiliettevõtjana ja lapsega kahekesi elava emana tulen voodisse 2-4 tundi pärast last otse arvutist. Siis teen endale lavendli või vetiveri jalalaba- ja sääremassaaži neitsioliiviõliga (eeterlikud õlid mõjuvad ka läbi talla, kuna tallal on ju kõikide kehaosade peegelpunktid ning lõdvestavad mu rahutuid sääri). Ja tilgutan lavendli eeterlikku õli 1-2 tilka padjale. Teen siis 12-minutilise meditatsiooni ja magan magusasti. Elus “enne eeterlikke õlisid” tuli mul ikka und oodata, kui tulin voodisse otse arvutist.
P.S. Nagu iga asja puhul, mida sa sööd või jood või endale määrid või sisse hingad, on eeterlike õlide puhul väga oluline kvaliteet. Kirjutan eeterlike õlide valimisest ja kvaliteedi olulisusest teinekord põhjalikumalt.
Kutsun sind oma õlimaailmast osa saama TASUTA KOOLITUSEL 12. juulil kell 17.30-19 Kadriorus
Koolituse teema: 10 põhilise eeterliku õli kasutamise võimalused kodus. Võiks lausa öelda, et pole muret, mis eeterlike õlide abil lahendatud ei saa 🙂
Osalemissooviga palun saada mulle kiri merit@hingelepai.ee ja saadan sulle kohaletuleku juhised.
TEKST STEVE KOKKER TÕLGE TIMO EINPAUL ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kas oled kunagi märganud, kuidas riiete päevadeks põrandale laokile jätmine peegeldab ka muid viise, kuidas suhtud ennast ümbritsevatesse asjadesse hoolimatult? Tõenäoliselt ei ole need pelgalt riided, mis sellise käitumise osaliseks saavad.
Võib-olla valitseb su autos otsatu segadus või jätad mõnikord vahele isegi hommikuse hambapesu? Pisiasjadele tähelepanu pööramine, või selle mitte tegemine, kõneleb tihti sellest, millisel määral oleme valmis elu kunstis mööndusi tegema. Kuid kas ka tõeline meister teeb mööndusi?
Enesedistsipliin ja meisterlikkus on enesetäiendamise valdkonnakesksed mõisted. Sisemine jõud, mis sunnib meid pärast rasket päeva trenni minema või siis… enda nutiseadmel off-nuppu vajutama. Pühendumus, mis muudab Jiro Ono – 92-aastase sushi-koka, kes on sushi‘t rullinud viimased 70 aastat – metroojaamas asuva kümnekohalise restorani maailmakuulsaks ja mehe tõeliseks meistriks.
Enamikul meist ei ole piisavalt aega ega pühendumust, et saada mõnel alal meistriks. Lisaks oleme valikute ülekülluses – õpime natukene siit, natukene sealt, täna üht ja homme teist, mõnevõrra põnevamat. Tee kui vaimse distsipliini õppimine on pannud mind endalt küsima, mida meisterlikkus minu jaoks tähendab.
Tee valmistamine ja serveerimine õpetab eelkõige, kuidas
tähelepanu detailidele, kordamine ja kannatlikkus on meisterlikkuse püha kolmainsus.
Ilma nendeta jääb mu lootus, et intuitsioon mind tee valmistamisel alati juhib, pelgalt enesepettuseks ja küsimuse vältimiseks.
Ma ei väida, et lohakalt valmistatud teel ei ole oma sarmi, aega ega kohta.
Igaüks, kellele meeldib joosta, ei pea saama tippsportlaseks, et nautida spordihüvesid. Ent kui me otsustame end pühendada – oma tööle, hobile, suhtele, peame olema valmis loobuma millestki muust. Peame olema valmis kuulama kogenumate inimeste nõuandeid; valmis vaatama kriitilise, kuid kaastundliku meelega peeglisse ning eelkõige valmis andma endast parima.
Teemaailmas tähendab see igapäevast teadlikku teevalmistamist, oma teenõude eest hoolitsemist, enda meelte teravdamist tajumaks peeneid energiaid ning ka õiget toitumist. Nagu mu õpetaja tavatseb öelda: „Kõiges, mida teen, valmistan teed.“ Zen-õpetajad teavad väga hästi, et samaväärselt oluline nagu harjutamine on ka kõik, mida harjutuste vahel teed.
Kuidas mul läheb? Ütleme nii, et Jiro Ono võib olla muretu, sest mina talle taseme poolest konkurentsi ei paku. Iga päev leian tuhandeid viise, kuidas teha kompromisse, olen laisk, loon endale vabandusi ning sean end kiusatuste ette – näen ka selle tagajärgi. Sellegipoolest, sajad pühendatud tunnid on muutnud minu elu jäädavalt. Olen tundnud nii kehas kui vaimus, kui väärtuslik on koondatud tähelepanu, ning olen tänulik, et olen leidnud tee endale õpetajaks.
Kui hoian käes hoole ja armastusega valmistatud teekannu ning valan vee teelehtedele, mis tulevad loodusest ja mida on töödeldud suure meisterlikkuse ja tähelepanuga, asetan end kõigi nende inimeste sekka, kes on kunagi loobunud oma isiklikest, tulevatest ja minevatest muredest ja rõõmudest, et mõista enda ja maailma kohta midagi enamat. See on kõikide vaimsete distsipliinide kohtumispaik ning ühisosa.
Läbi õhu ja mulla jõuavad taimedeni keemilised lõhnasignaalid ümbritsevast keskkonnast, sõltudes näiteks ka tuule suunast, nende keemiliste lõhnasignaalide tugevusest ja signaali saatja kaugusest. Eesti Maaülikooli doktorandina uurin igapäevaselt laboris, kuidas taimed end stressitingimustes väljendavad. Oma töörühmaga oleme uurinud paljusid taimeliike maailma eri nurkadest.
Taim saab aru, kui palju või vähe on valgust. Vähese valguse korral on vaja kasvada pikemaks, et saada lähemale päikesekiirtele, sest päikese abil toimub taimele eluks vajalike ainete süntees ning kõrvalsaadusena eraldub meile vajalik hapnik. Näiteks ringlev longleht (Codariocalyx motorius) liigutab oma väikeseid lehekesi valguse suunas võbeledes – lehed nagu tantsiskleksid, sellest tulenevalt kutsutakse teda ka tantsivaks taimeks. Ööseks on see taim aga võimeline oma lehti langetama varre lähedale, kuna puudub valgus. Ligikaudu 20 aastat püüdis Charles Darwin lehtede võbelemise põhjust leida ning oma järjekindlate vaatluste põhjal arvas ta, et võbelus on vihmapiiskade eemaldamiseks. Nüüdisaegsed uuringud pigem näitavad seda, et lehekesed reageerivad valgusele, soojusele ja arvatakse, et isegi helile.
Aroomide keel
Kõik need imepärased lõhnabuketid! Meeldivalt ja mõnikord ka mitte nii meeldivalt lõhnavad taimed annavad lenduvühendite ehk „taimekeele“ kaudu oma olemasolust teada ümbritsevale keskkonnale, meelitades ligi putukaid ja loomi – eks ikka selleks, et toimuks tolmeldamine ja seemnete edasi kandumine, mis tagaks taimeliigi säilimise soodsates tingimustes.
Kõik taime osad eritavad lenduvühendeid: õied, viljad, koor, juured ning lehed. Taimede „sõnavara“ on üpris rikas, rohkem kui 100 000 keemilist ühendit, millest üle 1700 on lenduvad. Näiteks eukalüpt on üks enim lenduvühendeid emiteeriv liik. Ja kas oled mõelnud, miks kuusk võtab hästi tuld? Aga sellepärast, et okaspuud toodavad selliseid ühendeid, mis on kergesti süttivad. Paljud nendest ühenditest omavad kas kaitsevõimet, st taim üritab mingit haigust, seent või patogeeni nendega eemale peletada või hoopiski tuleb see mõnest kahjurist – mis omakorda suurendab lenduvühendite emissiooni. Ja loomulikult tekivad need ühendid ka okaspuude elutegevuse käigus.
Paljud lenduvühendid toodetakse taime eluprotsesside käigus kõrvalsaadusena, kuid teatud impulss (stress) kutsub esile uute ühendite tootmise. Taimede stressi võib defineerida kui igasugust muutust kasvutingimustes, mis häirib normaalset eluprotsessi ning seepärast toimub kohanemine, mille käigus reguleeritakse ainevahetusprotsesse. Taimede stressi võivad põhjustada näiteks kõrge temperatuur, põud, vähene valgus, patogeenid, viirused, kahjurid jne. Kord õhku lastud, sõltub taime „sõnade“ kestvus nende reageerimisest teiste õhus olevate keemiliste ühenditega.
Taimsete lenduvühendite reageerimine atmosfääris olevate teiste keemiliste ühenditega annab võimaluse selliste imepisikeste osakeste tekkeks, mille ümber on võimalik kasvada pilvedel: need on pinnaseks, kuhu õhus olev vesi saab kondenseeruda. Kas võiks seega arvata, et taimed kutsuvad ettekavatsetult vihma kohale? Miks ka mitte. Tuleb välja, et taimede „hääl“ ulatub väga kaugele ja osaleb hoomamatutes protsessides.
Peen suhtlus
Taimede omavaheline kommunikatsioon on väga peen suhtlus, kus ühe taime moodustatud sõnum annab teistele taimedele (isegi loomadele) näiteks teada ohust. Selle tulemusel toimuvad ümberkorraldused kõrval asuvates taimedes: aktiviseeruvad kaitsemehhanismid, mis väljendub erinevate lenduvühendite kvaliteedis ja kvantiteedis, et valmistuda ohu saabumiseks ning seeläbi muutuda vähem vastuvõtlikuks mõnedele patogeenidele või kahjuritele. Ka muruniitmisel tekkinud värske lõhn on läheduses olevatele taimedele signaaliks. Näiteks liblikarööviku kahjustuse korral tekitab taim lenduvühendeid, mis kutsuvad kohale parasiitseid kiletiivalisi, kes siis munevad oma munad röövikusisse, mille tagajärjel röövik hukkub.
Kuid taimede kaitsevõime kestab seni, kuni ületatakse teatud piir, kus olulised protsessid enam algsesse olukorda ei taastu, näiteks siis, kui taim pole pikemat aega vett saanud. Samamoodi on ju ka inimestega: kui pole miskit, mis toidaks hinge, siis närbume…
Taimede keel on just nõnda keeruline, kui on nende sõnade ülesannete olulisus taimede elus. Võiks öelda, et taimed suhtlevad vaikselt. Eks ütle inimsuhtluseski sõnad ja kehahoiak mõnikord rohkem, kui esmapilgul tundub. See, kas oskame varjatud sõnumit näha, tuleneb elukogemusest ja teadlikkusest.
Taimed on vägagi teadlikud, kes nende kõrval on. Sõltuvalt naabrist saab üks taim teist oma sõnumitega mõjutada – ja isegi negatiivselt. Näiteks jumalapuu (Ailanthus altissima) eritab juurte kaudu mulda ühendeid, mis takistavad teiste taimede kasvu. Kas pole mitte kalkuleeritud käitumismuster konkurentsi vähendamiseks? Ja kuidas toimub taimede „karjumine“? Üsnagi lihtsalt – üks sõnum varjutab teise.
Taimed tajuvad mehhaanilisi ärritusi ja reageerivad nendele eri viisidel. Nad ei saa küll ära joosta sinna, kus võiks olla parem, kuid nad muudavad ümbrusega kohanemiseks oma sisemisi protsesse. Näiteks häbelik mimoos (Mimosa pudica) tõmbab oma lehed kokku, kui teda puudutada: sellise reaktsiooni eesmärgiks on kahjuri kukutamine lehepinnalt. Taim nimega kärbsepüünis (Dionaea muscipula) meelitab kärbseid enda peale magusa ja lõhnava nektariga ning kui kärbes on puudutanud taimelehti, siis need suletakse ning ohvrist saab taimele kõhutäis. Puudutades aga meie koduaedades kasvatatava lemmaltsa valminud kupart, paiskuvad seemned eemale.
Taim saab aru
Kolmkümmend kaks aastat tagasi avaldas prints Charles, et talle on väga tähtis suhelda oma taimedega ning taimed ka vastavad. Aastaid hiljem on ta lisanud, et ta mitte ainult ei suhtle oma taimedega, vaid isegi julgustab neid. See ei olegi nii kummaline mõte. Pealegi, kui tegeleme oma taimedega rohkem kui neile korra nädalas lihtsalt vett andes, siis märkame ka kahjureid või haigusi ning meil on võimalus vähendada stressi taimes. Loomulikult on taim tänulik, mis väljendub tervete lehtede ja õite näol – ta pakub meile visuaalset ilu.
Olen veendunud, et taim saab aru, kui temaga rääkides on meie hääles pinge, ning isegi reageerib sellele. Võiks lausa sõnastada nii: „Ütle, millised on su taimed, ja ma ütlen, milline sa ise oled.“ Kuid kokkuvõtvalt on kõige tähtsam taimega suheldes ise sellesse positiivsesse suhtlusesse uskuda. Meie sisemusest tulnud hea soov leiab lõpuks tee saajani, kas või taimeni, mis koduaknal kasvamas.
Kuhu jääb siis süda? Arvan, et taime südameks on õied. Õied oma kirgastes toonides või isegi pisut mahedamad ja mitte nii väljapaistvad. Ja hing – see on taime ümber. Mõnedel on isegi võimalus seda tajuda…
Olen märganud, et uurijana pole probleemi mõni katses olnud taim ära visata. Kodus aga on lood teisiti – kohe palju raskem on! Isegi kui selleks on vaevalisi elumärke näitav taim, mis peale pikaajalist poputamist kuidagi ei taha edeneda paremuse poole. Ehk on ta mind oma lenduvühenditega ära lummanud?
TEKST KAILI KASK JA RAUL OREŠKIN FOTOD RUUDU RAHUMARU
Viis aastat tagasi, kui Peipsiveerel Varnjas majaomanikeks saime, polnud meil aimugi, mis meid ees ootama hakkab. Suvegalerii avamine oli spontaanne, aga tagantjärele tundub, et ainuõige otsus.
Oma kodu avamine tuhandetele külalistele on meile toonud suurel hulgal uusi sõpru. Ja mitte virtuaalseid, vaid päriselulisi. Mõned neist on saanud nii lähedaseks, et ei kujuta isegi ette, mis juhtuks, kui nad näiteks Voronja galerii viiendal suvel ei satukski külla. Või mis juhtuks siis, kui me näitusi enam ei korraldaks – kuidas me siis uusi tuttavaid leiaksime? Kust üldse sõpru leitakse, kui mitte näituste avamisel ja külastamisel?
Viie aasta jooksul, mil virtuaalne suhtlusruum on muutunud eriti salvavaks kõige suhtes, mis pisutki peavoolust kõrvale kaldub, pole me oma külaliste hulgas kordagi tajunud must-valge või reljeefse või hoopis lapiku maailmapildi pealesurumist. Ühist ruumi jagades on olnud võimalik kõigil oma arvamust väljendada nii, et teisi mitte solvata ja samas ka ise mitte kaduma minna.
Paljud galeriivestlused on jäänud eredalt meelde, jagame neid heameeelega.
Galeriivestlus 1
„Telerit teil muidugi ei ole?!“ küsib laua taga teed juues abielupaar Düsseldorfist. Noogutame. „Raadiot ka ei paista olevat?!“ kõlab järgmine küsimus. Noogutame taas. „Ajalehed! Need vist teil siin ka ei käi,“ konstateerivad külalised juba vähemküsival moel. „Peipsi uudiseid ikka ostame vahel külapoest,“ püüan meist siiski jätta pisutki erudeeritud mulje. „Muid uudiseid kuuleme naabritelt või siis hoopis külalistelt,“ lisab Kaili. „Noh, kui mõnel naabril näiteks lapselapsed külla tulevad, siis see on kindlasti päeva suurim uudis,“ toon samuti näite, et me pole siiski maailmast täiesti äralõigatud. „Või kui naaberkülas on puu murdunud või kui sibularestoranis pole kohti, siis sellest saame ka tavaliselt teada,“ lisab Kaili omalt poolt. „Või kui põder ühel öösel küla vahel jalutas,“ meenub mulle veel üks üle küla kulutulena levinud uudis. „Oh jah,“ ohkab samal ajal prille puhastav meesterahvas sügavalt ja jätkab kohe: „Ilmselt meedia eest me Eestisse põgenesimegi.“
„On lausa ebainimlik, et igapäevaselt meediaruumiga kokku puutudes peame suutma taluda kogu maailma murekoormat, mida meile osavalt kiht-kihilt peale laotakse,“
selgitab õbluke naine ja valab endale teed juurde. „Kas teil on siin külas mõni maja müügil?“ küsivad nad seepeale nagu ühest suust ning meie taas noogutame.
Galeriivestlus 2
Pealinna hipsterid, kes cool’idel retroratastel kohale vuravad: „Kas Varnja on Peipsi-äärsete asulate seas nagu eliitküla?“ „Möh?“ suudan vaid ebamääraselt öelda. „No, siin on galerii, hotell, hipid kohvikud, noored ja väga eriline atmosfäär,“ saan selgituseks. „Meil ei ole kino, seda saab kõrvalkülast Vene filmi päevade aegu… ja meil ei ole näiteks rahaautomaati, lähim asub üldse Kallastel,“ püüan tagasihoidlikuks jäädes vabandusi otsida. „Kes siis tänapäeval pankadega asju ajab!?“ muigab üks neist lumivalgete vuntside vahelt. Teine konstateerib: „Jah, tegu on ikka väga hipi külaga. Kopli lausa kahvatub selle kõrval“ ning tellib rabarberiveini.
Galeriivestlus 3
„Siin oli magamistuba!“ osutab vene keelt rääkiv vanaema tuppa sisenedes köögi suunas. „Ja siin võeti külalisi vastu,“ jätkab ta giidituuriga. „Kas te olete siin majas varem olnud?“ küsin uudishimulikult. „Ma olen siin majas elanud,“ vastab vanaema muigleval moel ja kohe tekib äratundmisrõõm, muidugi, Valentina Tuksova, maja viimane omanik enne Voronja galeriid. „Te olete siin nii palju korda teinud!“ „Oh jah, aga nii palju on veel teha ka.“ „Kas ma saaksin ülemise toa aknast aeda vaadata?“ „Muidugi, ja seal on veel teie pandud tapeetki seinas.“ Maast ja ilmast rääkinud ja pisut Tuksovite suguvõsa ajaloole täiendust andnud, sätivad külalised minekule ning enne kui naabrinaised neid tänaval soojalt vastu võtavad, ütleb Valentina: „Nii tore, et te meie majast muuseumi tegite!“
Galeriivestlus 4
„Ma tahan pruuni karu näha!“ ütleb berliinlanna, kui küsin talt, mida ta Eestis teeb. „Kas bear nagu karu või beer nagu õlu?“ küsin igaks juhuks üle. „Ma pole kunagi loomaaias käinud ja ei plaani minna ka, aga tahan väga karu näha ning täna mul see õnnestub!“ seletab sakslanna enesekindlalt ja annab kiire ülevaate, kuidas ta kavatseb seda teha. Kuna karuvaatluspaik jääb Voronjast üpris kaugele, küsin: „Ja kas Peipsi oli samuti sihtmärgiks?“ „Peipsi mitte, aga Voronja küll.“ „?“ „Berliinis toimuvad kord aastas avatud aedade päevad ja sattusin eelmisel aastal ühte aeda, mis nägi natuke kummaline välja, ja kui olin seal pikemalt aega veetnud, sain teada, et nemad omakorda said inspiratsiooni ühest kummalisest avatud aiast Peipsi ääres.“ „Kas jutt käib meie aiast!?“ „Jah, ja ma andsin neile isegi oma hääle, ilusaim aed võidab konkursi, aga nüüd, olles originaali näinud, ma seda enam muidugi ei teeks,“ ütleb ta omamehelikult ja tellib ühe pruuni õlle. „Head karuõnne!“ ütlen pudelit ulatades.
Galeriivestlus 5
Vanausuline Fjodor, kes on korduvalt galeriid külastanud ning ikka ja jälle püüdnud aru saada, mis on kunsti mõte, teatab ühel päeval: „Ma tean nüüd, miks kunsti on vaja!“ Oleme jäänud teda ilmselt üsna juhmi näoga vaatama, nii selgitab Fjodor:
„Ma sain teada, mis on kunsti mõte.
Laotasin kõik oma targad raamatud eile õhtul laiali ja lehitsesein neid seni, kuni sain vastuse.“ Olen ikka veel sõnatu, aga sellest pole midagi, sest Fjodor on sõiduvees ning monoloog jätkub: „Maailma võib vaadelda mitut moodi. Läbi teadusliku aspekti. Või hoopis läbi religiooni. Mõni näeb maailma läbi meediaprisma, mõni (mis veelgi hullem) vaid läbi kollase meedia. On inimesi, kes suhestuvad maailmaga läbi poliitika ja on neid, kes üldse ei suhestu, on pidevalt konfliktis nii iseenda kui maailmaga. Kunst on üks maailmaga suhestumise, maailma vaatlemise viise ja kunstnikud on selle maailmakihi vahendajad. Inimesed saavad harmoonias olla vaid siis, kui kõik need erinevad maailma kogemise viisid on tasakaalus. Kui ükski neist nimetatutest on ülekaalus, vajub meie maailmatunnetus kreeni,“ paneb Fjodor pikale monoloogile punkti ja küsib siis veel „Kas on nii?“ Vastan napilt: „Kahju, et mulle koolis keegi nii lihtsalt ja mõjusalt ei selgitanud, miks kunsti on vaja“ ning mõistan ühtäkki, miks ma juba pikemat aega ühiskondlikku kreeni tajun.
Galeriivestlus 6
„Suur tänu kompromissitu elamuse eest!“ tänab üks vaikse moega Šveitsist pärit härrasmees. „Võtke heaks…“ vastan ebalevalt. „Peale taasiseseisvumist pühendus Eesti rahvas jäägitult uue ühiskonna ülesehitamisele. Nüüd näen ma väsimuse, võimalik, et mugavuse ja kindlasti lõputute kompromisside märke,“ selgitab ta ja lisab kohe: „Siin näen ma täielikku pühendumist kunstile ja kunsti heaks, aitäh!“ Kui oleme pisut aega tummalt seisnud, sest rääkimine pole lihtsalt kohane, täiendab ta veel: „Selle näituse, selle comeback’i taustal pean ma lausa kogu oma senise elu üle põhjalikult järele mõtlema.“ „Võimas!“ mõtlen ikka veel samal ajal vaikides ja tänan teda kohmetult, aga ka kõikemõistvalt.
Lõppsõna
Elu maal on lihtne ja stressivaba, kuuleme tihtipeale galerii külalisi rääkivat. Võimalik, et see nii ongi, nõustume tihti, aga teame ka, et selle põhjuseks pole mitte primitiivsevõitu elukorraldus, vaid eluterve, inimlik ja mõistev suhtumine maailma asjadesse.
Varnja külas mitmendat suve toimetades oleme aru saanud, et tolerantsust ja mõistmist on vanausulistele omases konservatiivses ja kinnises kogukonnas tükk maad rohkem kui linnaruumi intelligentses ja avatud õhustikus.
Nüüdiskunstigalerii traditsioonilises kalurimajas, punknäitus vanausuliste külas, vernissaaž karvaste ja sulelistega. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud kõik need tegevused viima selleni, et meid kui sissetungijaid külast välja visataks, aga on juhtunud vastupidi. Külaelanikud on meid omaks võtnud ning sellel külal siin on kombeks omasid hoida, olgu nendeks toimekad töömesilased või külaelu vaimsust hoidvad vanausulised või suveks kohaletuisanud datšnikud või saatusele jalgu jäänud külajoodikud või muidu veidrikud ja läbijooksikud. Kõik saavad osa sõbralikust atmosfäärist ja hoitud tundest, mida suure hingega külal paistab kõigi jaoks ka jaguvat.
„Kui väärtushinnangud on paigas, ei saa keegi minu tõekspidamisi kõigutada,“ ütles kord sügavalt vanausklik üheksakümnendatele lähenev Tanja, kui küsime tema käest, kas meie tegevus teda naabrina kuidagi häirib.
„Vastupidi, ma tunnen suurt rõõmu sellest, et just teie minu naabriteks sattusite. Tegelikult ongi kõik väga lihtne,“ vastab Tanja küsimusele, mida tihtipeale oma peaski veeretame, ja lisab: „Ole teiste vastu selline, nagu sa tahaksid, et nad sinu vastu oleksid, ja nii saamegi kõrvuti koos elada.“
Voronja galerii asub Varnja külas Peipsiveerel. Voronja viies suvehooaeg algab 17. juunil ning galerii jääb avatuks kuni augusti lõpuni.
Mukri loodusrada on minu silmis Eesti üks kompaktsemaid, eripalgelisemaid ja samas kergemini ligipääsetavaid rabaradasid, kus veedan aeg-ajalt suviseid hommikuid. Erilise võlu annab Mukrile ka Eidapere järv oma saarekeste ja vesiroosidega.
Katkematuna näiv öösorri sorin lahustus varajastel hommikutundidel võimust haaranud piimjasse udulaama, mis aukartust äratava hooga peale tungis. Istusin vaikselt niiskel laudteel. Varasuvise hommiku kohta oli küllaltki jahe ning kõrvalolevalt männilt krae vahele pudenenud kastepiisad tõid ihule kananaha. Sel hommikul olin igati tänulik pereliikmele, kes oli mulle kotti sokutanud termose sooja teega.
Sel viisil olen Mukri rabas hommikuid veetnud kümneid kordi. Vahel olen rabas kõrguvas vaatetornis suisa öö mööda saatnud. Hingekosutav on tervitada hommikut 14 meetri kõrgusel vaateplatvormil, olgu see hommik mistahes ilmega. Ei saa salata, et Mukri on eriti kaunis neil varastel tundidel, mil võib näha päikesekera tõusmist läbi kerge uduvine, taustaks erinevad rabahääled. Laugastel sulistavad sõtkad, podisevad ja mulisevad tedred, sookure trompetihelid, laulutuure üles võtvad metskiurud või melanhoolse ja kohati kurbliku häälega rüüdad.
Mööda Mukri loodusrada kulgedes jäävad silma jändrikud männid, vaevakased, huulheinad, tupp-villpead ja kindlasti hommikuste kastepärlitega kaetud ämblikuvõrgud. Kesksuvel saab maitsta vähetuntud tumedapõskseid kukemarju, merevaigukollaseid murakaid ning mõnusaid mustikaidja sinikaid.
Kuidas alguspunkti jõuda:
Tallinna poolt tulles sõida mööda Viljandi maanteed Lelleni. Lelle ristmikult keera Eidapere peale ning jätka kuni Eidaperes oleva raudteeülesõiduni, pärast mida keera kohe vasakule ning sõida otse ligi 3,5 km. Lõkkease, välikäimla, katusealune ja suurem parkla jäävad paremale. Teel selle suurema platsini võib märgata eelnevalt kahte loodusraja alguspunkti, kuid soovitan sõiduki jätta suuremale platsile.
Koordinaadid (alguspunkt): 58°44’15.4″N24°59’40.2″E – Mukri loodusrada, Raplamaa Pikkus: 2,5 km Kestus: 0,5–2 h Raskusaste: Kerge
Kas teadsid, et…
…rabas asuv Eidapere järv on saarekestega 2,2 hektarisuurune veesilm, kus saab ujuda ning millel õitseb sadu vesiroose. Vesiroose leidub seal suisa kahte liiki: valge ja väike vesiroos.
…kõik rabad on sood, aga kõik sood ei ole rabad.
…turbasamblavaiba alaosas tekib igal aastal turvast juurde ühe millimeeteri jagu. Meetrise turbakihi tekkeks kulub seega ligikaudu tuhat aastat. Mukri rabas on turbalasundi paksus aga 5,7–8,5 m.
Taanlaste sõna hygge tähistab hetke või tunnet, mis on eriliselt nauditav, hubane ja lõõgastav. Hygge on oma olemuselt lihtne, eeldades teadlikku kohalolu ja oskust nautida.
Ärkan hommikul aeglaselt, ringutan ja mõnulen, tunnetades voodi pehmust ja siidiste linade puudutust. Vaikuses panen teevee tulele, küünla põlema ja kui tee valmis, istun kümneks minutiks elutoa vaibale seda nautima, kass süles. See on minu igapäevane lemmik hygge-rituaal, enne kui muu pere ärkab.
Naljaga pooleks, võib-olla olin ma eelmises elus taanlane, kuid nende kultuuri juurde kuuluv hygge-kontseptsioon lummab mind jäägitult. Minu meelest ei ole olemas hetke või aastaaega, kuhu see ei sobiks. Tõsi, hygge’t seostatakse rohkem talvekuudega, kuid võin väita, et sama hästi sobib see suvesse. Lõppude lõpuks on hygge ju elu lihtsate hetkede nautimise kunst, mida võib praktiseerida iga päev – nii et see muutub elustiiliks.
Suvi on juba oma olemuselt hygge, kas pole? Päike soojendab mõnusalt, õhus levivad aroomid, võrratud värsked toidud, pehme tuul, merevesi, lindude laul ja veel palju muud panevad keha puhkerežiimile ja tekitavad trobikonna õnnehormoone. Siiski on mul oma lemmiktegevused, mida teadlikult nautides suurendan suvemõnusid veelgi ja millest salvestunud mälestused pikendavad suvetunde aastaringseks.
Söön hommikusöögi voodis. Miski ei saa olla rohkem hygge kui hommikusöök voodis! Maal olles lippan esimese asjana õue, korjan aiast näiteks kausitäie musti sõstraid ja puistan neid pudrule. Kausikesi kandikule asetades tunnen juba ette rõõmu maitseelamustest pehmetelinade vahel!
Igal võimalusel tekk murule! Nende võimaluste tekkimiseks on mul piknikutekk alati autos olemas, niisamuti paar suurt patja. Olgu tegemist aasa, mereäärse, pargi, koduaia või kasvõi linnakorteri rõduga – teki ja patjade abil saab pea kõikjale luua idüllilise istumisala, kus pikutada ja einet nautida.
Põletan küünlaid. Armastan küünlaid ja kõiksugu laternaid! Viimaseid riputan näiteks aeda õunapuude külge – nii ilus on suve õhtu hämarusesneid imetleda.
Kaon tähistaevasse. Hetked, mille veedan selgel suveööl tähistaevast imetledes, on kirjeldamatult lummavad. Tihti panen selleks otstarbeks teki maha ja heidan selili – iseäranis kui olen eemal linna tuledesärast ja ümberringi valitseb pilkane pimedus – ning taevas lausa neelab mind endasse…
Korjan merikarpe. Rannas olles tunnen rõõmu merikarpide korjamisest! See on peaaegu nagu aardejaht, mis täidab mind põnevuse ja imetlusega– merikarbid on ikka uskumatult kaunid!
Naudin vihma. Üks lummavamaid hygge-elamusi on olnud minu jaoks see, kui kerisime end sõbrannaga soojade tekkide sisse, võtsime pihku kruusid sooja teega ning sättisime endid õue, varjualusesse vihma ja tormi nautima. Vaatasime, kuidas taevas võttis lausa uskumatult süngeid mustreid, kuidas taamal mere kohal välgatas äike ja kuidas tuul me ümber vihma keerutas. Võimas!
Pistan näpud mulda. Näpud mullas, tunnen, et olen ühendatud. Iseendaga, maaga, loodusega, kõigega. Selleks ei pea isegi aeda omama, näpud saab mullaseks teha ka linnakorteris, istutades aknalauale rohelist.
Jalutan. Üks lihtsamaid ja kiiremaid viise suve salvestamiseks! Ma püüanjalutada nii, et mõtted ei uita, vaid oleks käesolevas hetkes – just nii märkan ma kogu ümbritsevat ilu kogu selle täiuslikkuses. Märkan puud, mis näeb välja nagu küürakas vanataat, päikesekiiri, mis andsid lehtedele hetkeks eriliselt särava varjundi, ja väikest lenduläinud õiekest, teel teadmata kuhu…
Täidankodu lõhnadega. Armastan väga eeterlikke õlisid – minu meelest täidavad need terve õhu kohese hygge-tundega!
Aegsõpradega. Suvekuudel võtan viimast igal võimalusel sõpradega kohtumistest. Piknikud või küünlavalgel õhtusöögid (õues!), ühised saunaõhtud, lõkke ääres lobisemised, matkad, suplused öise tähistaeva all – mida kõike võib koostegemiseks ette võtta! Need on hetked, mis ei unune ka vanuigi.
Pilk detailidele. Minu meelest on detailide jälgimises midagi tohutult nauditavat! No näiteks võtan lilleõie ja vaatan seda hästi-hästi lähedalt. Või lehekese. Või kivi. Või putuka. Tihti kasutan veelgi detailsemalt nägemiseks ka fotokaamerat ja selle suumi. Detailide vaatamine on tekitanud minus tohutu imetluse kogu loodu vastu, sest tõesti – ka kõige tavalisem karuohakas on mind oma uskumatu iluga üllatanud!
Milleks meile hygge?
Inglismaa Leicesteri ülikooliteadlaste uuringu järgi elavad just Taanis kõige õnnelikumad inimesed. Neid peetakse ka kõige rahulikumateks eurooplasteks – seal on kõige vähem vanglaid. Pole ka ime, neil on hygge. Eks energia läheb sinna, kuhu on koondunud tähelepanu. Pöörates teadlikkuse elu lihtsatele naudingutele, kasvatame oma elus õnnetunnet.
