Ostukorv

Category: Hing

  • Sünnitamise 5 olulist oskust

    Sünnitamise 5 olulist oskust

    Peale 25 aastat joogapraktikat võin täna, kolme lapse emana ja professionaalse sünnitoetajana öelda päris kindlalt, et sünnitus, see on nagu üks imeline ja erakordne joogaliik, mille tähtsaimad tehnikad on teadlik kohalolu, hingamine, mõtetest lahti laskmine ja emotsioonide vabastamine, sügav lõdvestumine, keha tagasiside “kuulamine”, tänulikkuse praktika jne. Ja joogas õpitu annab olulised eelised ja oskused sünnituse jaoks.

    5 tähtsaimat oskust, mis toetavad Sind lapse sündimise ajal

    ·      Keskendu hetkes toimuvale! See tähendab protsessis edasiliikumist üks samm korraga, üks tuhu korraga, teadvustades seda, kuidas iga tuhu on nagu abistav laine, mis toob Sinu beebi Sulle lähemale. Ära mõtle sellele, kaua see veel kestab. Ole iga tundmuse jaoks kogu oma armastuse ja usaldusega kohal ja usalda protsessi.

    ·      Lõdvestu! Küsi endalt või palu oma tugiisikul aeg-ajalt korrata küsimust: “Kas on midagi, mida ma veel saan lõdvestada?” Sünnitus on vahelduva dünaamikaga ja tuhude laineharjad vaheduvad täieliku lõdvestusega. Mida paremini Sa oled õppinud lõdvestuma, nii kehaliselt, kui psüühiliselt, seda paremini jõuad Sa küllalt lühikese ajaga lasta pingetel päriselt minna ja kergelt koguda jõudu uue beebit Sulle lähemale kandva laine tulekuks. Üks nipp paremaks lõdvestumiseks on visualiseerida avardumist oma kehas ja ka hinges.

    ·      Luba emotsioonidel ilmneda ja vabaneda kergendaval moel. Kõik tunded on turvalised! Kõik, mis sinuga toimub, on õige. Vahel on meil sügaval peidus juba varasemast elust allasurutud emotsioone, mis võivad ka veidi pidurdada sünnituse voolavalt loomulikku kulgu. Vaata endasse ja märka, kas Sinus on midagi, mida Sa püüad alateadlikult pisut kontrollida, kas läbi ignoreerimise või eituse, niimoodi seda tahtmatult tagasi hoides. Abi on sellest, kui lubad tundel ilmneda, kerkida täiesti pinnale ja liikuda endast läbi, nagu mingil lainel, mis lõpuks lahkudes hajub lõpmatusse avarusse. Emotsioon saab vabanedes luua uut ruumi, uut kergust ja vabadust, voolavust ja loomulikku heaolu, mis edendab sünnitust.

    ·      Kasuta hingamist! Teadlik ja sujuv hingamine on Sinu üks olulisimaid oskusi sünnitusel. Tea, et iga sissehingamine toob alati täiesti uut energiat ja iga väljahingamisega saad vabastada absoluutselt kõik, mida Sa enam ei vaja. Tuhude ajal hinga sisse nina kaudu ja hinga välja avatud suuga. Kui protsess intensiivsemaks läheb, võid välja hingata ka nagu puhudes või häälega “uuu”, “aaa” või ka teisi vokaale pikalt häälides. Ära hoia hinge kinni!

    ·      Suhtle oma beebiga juba enne tema sündimist ja kindlasti ka tema sünni ajal! Laps ja ema on nagu üks tervik. Beebi teab, kuidas sündida, ema keha teab täiuslikult, kuidas lasta sel juhtuda. Võid pöörduda igal ajal oma beebi poole, kinnitades, et ta on väga oodatud ja armastatud. Lapse sünni protsessi ajal võid talle ikka ja jälle teada anda, et tema sündimine on midagi, mida Sa igal moel tervitad ja millele Sa iga tuhu ajal “jaa” saad öelda. Selline koostöö teeb imesid, sõna otseses mõttes! Võid ka visualiseerida, et teed talle läbi vaba avardumise ruumi sündimiseks. Meie kehad on imelised, nad suudavad avarduda tõepoolest alati nii palju kui vaja, ja veelgi rohkem – kui Sa vaid lubad sellel täielikult juhtuda ja usaldad looduse tarkust enda kehas.

    Iga sünd on imeline ja eriline.  See on midagi, mida me ei saa kunagi lõpuni ette planeerida või mõistusega kontrollida, sest see on midagi enamat. Vanades kultuurides peeti sünnitavat naist pühaks. Sest ta on Elu Allikaga otseühenduses ja esindab kõiki kõrgemaid elu omadusi.

    Foto: Enlil Sonn

  • Raamat kui maiustus

    Raamat kui maiustus

    Lõpetasin just maiustamise.
    Raamatuga.
    Mikita “Kukeseene kuulamise kunstiga”.
    Jah, ma maiustasin tekstiga, sest öeldu on Mikital nii sügavalt läbi tunnetatud.
    Sest see kõnetab mingil ürgsel tasandil ja heliseb minuski.
    Ja olles elanud mitu aastat erinevates riikides, tean, et olen teistmoodi.
    Ugri, noh.
    Ja tekst oli mu jaoks ka intellektuaalsel ja poeetilisel tasandil nauditav – mis vaimustav sõnavalik!
    Ja see humoorikas tempokas kõnepruuk.
    See kõik kokku ongi minu meelele maiustus.

    “Taluõu, suguvõsa männimets ja mererand – need on eesti vaimu neli nurgakivi. Need on elu algosad, millest luuakse midagi suurt ja ülevat.” Nii kirjutab Valdur Mikita.

    Tantsisin peenarde servas ja vaatlesin sõbranna taluõue kui meie kultuuri keskpunkti.
    Ja olin lummatud!
    Proovisin esimesed haikud kirjutada.

    Aga jään siiski ajakirjade ja raamatute juurde.
    Jaaniööl, valguse pühal olen seekord hoopis lõunamaal, Horvaatias, kus päike loojub juba 20.53.
    Koolitusel. Õpin seal lugusid jutustama.

    Mõnusaid valguspühi ja suve sumedat tulekut!

  • Ekstreemvõistlus Spartan Race kogemus Austraalias

    Ekstreemvõistlus Spartan Race kogemus Austraalias

    Hullumeelne Spartan Race, mille jooksul tuleb endast anda kõik ja rohkemgi veel on tuttav vähemalt ühele eestlannale ja tema abikaasale. Hiljuti Austraalias sellisest võistlusest osa võtnuna kirjeldab ta neid seiklusi ja lisab: “Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finišeeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud.”

    Spartan Race on ülemaailmne spordiüritus, mis leiab igal aastal aset enam kui 30 riigis kokku üle 200 üritusega.

    On kolm distantsi: Sprint 7km, Super 14km ning Beast 21km. Need distantsid võivad aga sõltuvalt ürituse asukohast ja raja disanist siia-sinnapoole veidi erineda. Sparta Trifecta Weekendiks kutsutakse nädalavahetust, mil on võimalik kahe päeva jooksul läbi teha kõik kolm distantsi ning seega välja teenida eriline Trifecta medal.

    Tegemist ei ole ainult erinvatel maastikel toimuva jooksmisega, vaid iga distants sisaldab endas ka 20 kuni 35 takistust (arv sõltub distantsi pikkusest), mille mitte sooritamisel või ebaõnnestumisel tuleb sooritada 30 “kosmonauti”. Takistustel tuleb näiteks tassida erinevaid asju (nt 30kg liivakotti, 20kg killustikuämbrit, sirgetel kätel 18kg metallkangi, 30kg metallist palli), roomata okastraadi alt, 14kg metallkang kätel, vedada rehvi ülesmäge ja siis jälle alla, tõmmata 30kg liivakotti kõrgele üles, ronida mööda köit nii vertikaalselt kui ka horisontaaliselt, kõndida mööda tasakaalupoomi, ronida üle erinevate plankude (kõrgeim 4m kõrgune) ja vahel ronida läbi erinevate asjade alt, sumbata läbi jääkülma alpijõe jmt. On ka spetsiifilisemad harjutused nagu näiteks olümpus, monkeybars, odavise, rõngad, kindlus jms.

    2018. aastal toimus Austraalias ainuke Trifecta nädalavahetus Bright´i-nimelises linnakeses, 300km Melbourne’ist eemal, Victoria alpides. Oleme abikaasaga aastaid erinevatel jooksudel kaasa teinud, kuid Trifecta nädalavahetus on meie jaoks esimene ning oleme seda oodates kergelt ärevuses – jälle alpidesse?! On veel üsna selgelt meeles eelneval aastal Prantsusmaal alpides joostud Superi distants (mis seal toona osutus 18km pikkuseks)… Aga rõõmsalt sätime end lennukisse, sõidame rendiautoga lõputuna tunduva teekonna (magamata jäänud öö annab autoroolis eriliselt teravalt tunda) ning lõpuks jõuame kohale Brighti. Imearmas ja maaililine alpilinnakene, ümbritsetuna rohetavatest metsadest ja muidugi kõrgustesse pürgivatest mägedest.

    Saime kätte oma jooksunumbrid ja kiibid, varustasime end veel viimase vajaliku kraamiga ning sõitsime oma öömajja, mis oli küll vaid 30km kaugusel Brightist, kuid üle mäe, selline käänuväänuline mägitee.

    Majakene oli tore, piisavalt avar ja suur ning kõik, mis vaja, oli seal olemas. Ega me ümbruskonnas saanudki väga ringi vaadata, sest reedel olime päris väsinud magamata ööst, laupäeval oli esimene jooksupäev seljataga ning peale riiete ja endi pesu ning söömist, ei suutnud muud teha, kui olla horisontaalasendis. Öösel pakitsesid lihased nii hullusi, et magama sai jääda vaid valuvaigistite abil. Pühapäeval uue hooga jälle rajale ning õhtul samad tegevused, ega energiat palju järgi polnud.

    Kokku osales tervel üritusel üle 6000 inimese, laupäeval 16km Super ja 8km Sprint ning pühapäeval 22km Beast ja Ultra.

    Sparta Ultra on nimelt selline, et tuleb läbida 2 x Beasti distants (ehk siis 2 x 21km) + lisa 8km, reeglid on ka karmimad, näiteks ei tohi takistustel kasutada kõrvalist abi ning rangelt kontrollitakse ka iga takistuse täitmist. Lisaks on boonustakistused, mis ainult Ultra tegijatele mõeldud. Näiteks peab 30kg liivakotiga üle vertikaalseina ronima või siis selline harjutus, kus võtad liivakoti õlale, viskad endast nii kaugele kui saad, siis hüppad kotile järgi, siis teed “kosmonaudi”, võtad koti jälle õlale… ja niimoodi liigud sinka-vonka ca 100m. On ka etteantud aeg: esimene ring peab olema tehtud 7h jooksul, teine 6h jooksul. Käesoleva ürituse statistika oli selline, et Ultrale registreeris 296, starti ilmus 231 ning nendest finisheeris vaid 39%. Nendest naisi oli 47 ning lõpetas vaid 6 naist!!! Need numbrid illustreerivad üsna selgelt, KUI raske asjaga tegemist ning pärast foorumites räägiti ka, et selleaastane rada olla Austraalia Sparta ajaloo kõige rängem olnud. Kuna peale iga üritust tuleb endal uued eesmärgid püstitada, siis on meie uueks sihiks Ultra. Mitte ehk veel järgmisel aastal, aga eks näis, mis ülejärgmine toob…

    Laupäevane Superi distants sai läbitud üsna mõnusalt heas tempos, aega selleks kulus 4 tundi. Peale seda tegime väikese puhkuse, taastasime pisut vedeliku-ja energiavarusid (müslibatoonid, mandlid, banaanid, elektrolüüdid) ning kaks tundi hiljem olime uuesti rajal, seekord siis vaid 8km. See distants tundus suhteliselt lühikene just tehtu kõrval, samuti oli ju takistusi vähem. Kuid hoolimata sellest hakkas väsimus selle etapi teises pooles juba kergelt tunda andma ning läbitud sai see distants 2 tunniga.

    Pühapäeva hommik algas üsna valusate lihaste ning kerge üleüldise väsimusega, kuid sellele ei olnud aega mõelda ning kell 8.40 hommikul olime juba stardis, alustamas viimast Beasti etappi. Algus oli raske, kuid kui natukene juba soojaks joostud, tundus, et enam ei olegi nii keeruline ning on ka lootust siiski finiš ületatud saada.

    Oleme abikaasaga harjunud kahekesi sellistel üritustel käima ja eks sellised ühised läbielamised panevad tegelikult suhte päris hästi proovile.

    Kui isegi arvad, et tunned oma kaasat läbi ja lõhki ning oled tema kõiki külgi näinud, siis tasub vaid sellisele üritusele minna ning esile võivad kerkida nii mõnedki uued nüansid.

    Iga emotsioon tuleb väga teravalt esile, rõõm sooritatud takistuse üle on topelt suur, väsimus mäkke ronides (1,9km väga järsku nõlva pidi üles mäkke, palju-palju lahtisi kive kõikjal) tundub mitmekordne ning frustratsioon valutavate varvaste pärast (kaotasin sel üritusel kokku 3 varbaküünt) on kohati ka viimset motivatsiooniraasu halvav.

    Ka iseenda tooreste emotsioonidega oled seal silmitsi, oled vaid sina ja rada (kuigi tegelikult on ka ju su kaasa ja teised inimesed ümberringi) ning peituda ei ole kusagile.

    Kõnnid mäkke, päike lõõskamas pähe, jalalihased kisuvad krampi ning peas liigub juba mitmendat korda küsimus MIKS?.

    Esimese asjana pressib sellistel hetkedel suure jõuga pinnale Väikene Tüdruk, kes kõva häälega oma Mehele tahab kisendada (ja teinekord ka seda tõesti teeb), et too teda aitaks, kätel kannaks, üle takistuste aitaks ronida ja lihtsalt hellalt hoiaks ja pai teeks. Sest nii lihtne oleks sellesse rolli sisse minna ja vastutus toimuvalt kellegi teise õlule lükata. Siis tõstab pead aga Amatsoon, kes Väikese Tüdruku kaebekisale otsustavalt lõpu teeb – ise sa ju tulid siia! Ise tahtsid! Ise registreerisid! Ise käisid kuid trennis, higistasid ja nägid vaeva! Lisaks kulutasid ka hulga raha, et siin täna olla! Virinakraan kinni keerata ja edasi astuda. Jalga jala ette tõsta saad? Ja järgmist sammu saad ka teha? No siis ongi hästi, niimoodi liigudki edasi ja jõuad finišisse. Päris pöörane tegelikult, kuivõrd aus on rada…tema eest lihtsalt ei olegi võimalik kuhugi peituda, tuleb kõik esile kerkivad emotsioonid läbi elada, neist läbi minna ning peale iga üritust olla jälle kogemuse võrra rikkam.

    Muidugi on ka ülioluline õigel ajal juua ning organismi soola-ja energiavarusid tasakaalus hoida. Väikene valearvestus ning ka suurepäraselt treenitud inimene võib mäel lihtsalt alla vanduda.

    Koos abikaasaga finišeerisime 6h peale alustamist ning see hetk, et istuda surmväsinult ja mudasena kuskil maas, medal ühes ja jook teises käes, on väärt kõike seda eelnevat.

    Üllataval kombel oli aga esmaspäeva hommikul peale esimest venitamist juba päris hea olla ning päeva lõpuks olid lihased jälle täiesti talutavad. Keha muidugi kenasti kaunistatud sinikate ja kriimudega, ning kümnest varbaküünest kolm tumelillad.

    Valu läheb aga kiiresti meelest ning jääb vaid emotsioon ning soov seda kõike jälle uuesti kogeda. Eks ta ilmselt ikka kerge sõltuvus ole, millest saavad täielikult aru vaid need, kes ise sama alaga tegelevad. Ma tean, et kõrvaltvaatajale võib kõik see ehk kerge hullumeelsusena tunduda 😉

     Tekst: Triin-Liis Treial

  • 7 võimalust vältida liigset elektromagnetkiirgust

    7 võimalust vältida liigset elektromagnetkiirgust

    Ma olen üpriski kahtlustav.
    Selles mõttes, et mitte kõik asjad, mida müüakse ja mida räägitakse, ei ole meie huvides.

    Ja kindlasti olen ma samal ajal üsna naiivne.
    Mulle näiteks meeldivad igasugused ökomärgised ja ma panen kõrvad kinni ja teen la-la-la, kui keegi ütleb, et mahepõllumehed pritsivad oma taimi lihtsalt öösiti.

    Nüüd olen ma oma kahtlustava näpu peale saanud millelegi nähtamatule – elektromagnetkiirgusele.
    See, et me seda ei tunne, ei tähenda, nagu see ei mõjuks.
    Mind panid mõtlema uuringute tulemused, kus isegi millegi nii süütu nagu elektriseadme kiirgusväljas meie immuunsüsteem nõrgeneb.
    Rääkimata wifitamistest-neligeetamistest.
    Olen ka oma kodu ja põhilisi seadmeid lasknud mõõdistada ja testida ja muutnud oma käitumist.

    Minu põhilised muudatused oma elektrohügieenis:

    • Süle-arvutit ma enam süles ei hoia. Kui kannan seda seljakotis või teen tööd, mis netti ei vaja, panen arvuti lennurežiimile (jah! vaatasin youtube’ist, kuidas).
    • Taskus hoian telefoni lennurežiimil, öösel muidugi ka.
    • 4G lülitan sisse hooti ja seda mitte telefoni peos hoides, vaid laual, kännul vms.
    • Magamistoas lülitan ööseks elektri välja.
    • Lapsele annan telefonimänge lennurežiimil, multikaid vaatab arvutist.
    • Tellisin endale juhtmega interneti (ja maandusega juhtme, hand made) ja valvan, et oleksin wifi kiirgustest väljas.
    • Bussis istun vanemate prouade kõrvale, kes midagi ei scrolli. (Kuigi nuputelefoni kiirgus, vähemasti kõne ajal, olevat veel hullem!)

    Ja nüüd siis räägitakse järgmisest, 5Gst.
    Mina suhtun 5Gsse ettevaatusega, mõned ütlevad, ah, see on Vene propaganda, et pidurdada teiste riikide arengut.
    Aga jällegi…
    Mis mängud, kelle huvides?
    Meie tervis pole kellelegi muule peale meie endi esimene prioriteet.
    Valikud teeme meie.     Aga valimiseks peab olema teadlikkust, infot ja vana head skepsist.

    Puhast lillelõhna ja mururohelust!

  • Kuidas seada sihte ja nautida teekonda?

    Kuidas seada sihte ja nautida teekonda?

    Peep Vainuga ajab juttu Hingele Pai peatoimetaja Merit Raju.

    Vaata Youtube’ist SIIT

  • Varasuve mõtisklus

    Varasuve mõtisklus

    Mõned metsistunud õunapuud karjamaa kivivarel on õites ja metsmesilane mu aidaukse alt teab seda hästi.Neil magusail päevil, kui maist hakkab saama juuni – kuu, kui sireliõied muudavad jumet, kuu, kuhu mahub mõlemat, nii kevadet kui ka suve –, tõttan südasuviselt soojal keskpäeval peale hommikust jahutavat jalutuskäiku kooskoeraga mereranda, aidatoast õuemurule vana talulaua äärde.

    Kuniks silitan peoga luitunud puitu, jõuab suitsupääsuke sidistada mulle vanade meistrite saladusi, metsmesilane anda mulle miskit mõista.

    Kerin uuesti kokku-lahti harutatud lihvimismasina juhtme, kaanetan avatud lakipurgi. Õigus on sul, suitsupääsuke – sõber suveajal vanadele taludele, aitadele, lehmalautadele ja heinaküünidele, suur sõber minule.

    Siin mereäärses suvekodus ei pea ma paljuks pühendada poolt päeva köögilauale, millele pea sajand laotud ahjusooje leivapätse, seatud saunast toodud suitsusinki, tõstetud tünnist soolatud silku, peopäevil pimedamast sahvrinurgast puskaripudeleid. Nii sean tammepuust klotsile peenema liivapaberi – tahan lihvimata jätta leivanoa ja tahmunud teekannu jälgi, tuua esile tisleri jäetud daatumi. Mõnikord tahame, et aeg jätaks jälje, mõnikord, et aeg kaotaks jälje, mõnikord kaotame selle ise – kui seda vajagi poleks.

    Õhtuhakul, kui tuleme koeraga, kes madalas veeski kõhuli kippus veel kivivarju, jahutavalt jalutuskäigult mere äärest, kui päevasele suitsupääsukesele sekundeerib piiritaja – see hämarduvate õhtute armastaja. Neil pole siin pesa, nad tulevad kiirete sööstudega kusagilt kaugemalt. Siis tõstan laua tagasi tuppa ja merelt peegelduv valguselaik mesilasvahaga õlitatud pinnal justkui meelitaks seadma sinna oma meelisraamatuid.

    Ööhakul, kui täiskuu valgus kohtub laudpõrandale laotatud kaltsuvaibal õhtukumaga – mis imeline hetk! −, tunnen raamatuid sirvides rõõmu, et petrooleumilamp peab veel ootama pimedamaid aegu.

  • Mari Kalkuni suvine muusikavalik

    Mari Kalkuni suvine muusikavalik

    Mari Kalkuniga suve lainele: “Minu jaoks on muusika puhul peamine, et see puudutaks. Mind puudutab muusika, mis on üdini aus ja üdini originaalne, enda moodi. Mind puudutab hea laulukirjutamisoskus, kuid ka omas keeles laulmine ning virtuoossus, mis kannab tugevat paiga- ja juurtetunnetust, peegeldab ja parandab maailma omal vaiksel moel.”

    Foto: Riina Põhjala

  • Rahuloleva metsamehe lugu

    Rahuloleva metsamehe lugu

    Möödunud suvel tutvus väike reisiseltskond giidi Martin Piispea (37) eestvedamisel Mohni saarega. Ruuge habemega mees, naerukurrud silmades, tundus olevat tänapäeva elu stressist täiesti puutumata kulgeja, samas kindlasti mitte eluvõõras. Jutu sees selgus, et minu jaoks noor mees on elanud ja elab praegugi värvikat elu.

    Kärt Kase uuris Martini elu ja mõttemaailma kohta.

    Kui küsida, kes sa oled, siis kuidas vastad?

    Õnnelik. Metsamees, metsapoole, maal kasvanud ja maal elav.  Olen paar aastat ka linnades elanud, aga see ikka ei ole minu jaoks.  

    Millised sündmused või ka inimesed on sind kujundanud selliseks, nagu oled?  

    Eks ikka vanemad on kujundanud. Loodusehuvi on mul lapsest peale olnud – lindude vaatlemisega sai juba 12-aastaselt alustatud. Sealt edasi tulid üksinda matkamised Eestis ja piiri taga. Need käimised on kindlasti õpetanud rohkem hindama inimesi ja suhteid enda ümber.

    Ehitusel juhtus üks maru õnnelik õnnetus. Plastikkiiver päästis 2015. a. märtsis mu elu. Peale seda ma tunnen, et aja väärtus on oluliselt kõrgem ja raha väärtus oluliselt madalam. Nüüd enam ei käi metsas kilomeetreid GPS-ga korjamas, et näe täna kõndisin 25km. Pigem korjan metsas tunde ja otsin hetki.                 

    Milline on see ehitis, mille valmimisele oled oma panuse andnud ja mille üle ise uhke oled?

    15 aasta jooksul kogunes suuri ja huvitavaid objekte palju, aga neist ehitajasilma läbi üks kõige meeldejäävam on Kunda Puitmassitehas. See on suur ehitis, tellija ja ka alltöövõtjad tuli Eestist väljast. Sain sealt palju uusi ja väga häid kogemusi. Omal ajal (2004.a.) oli see objekt muide kõigi aegade suuruselt teine investeering Eesti majandusse.

    Oled enamus teadliku elu töötanud suurtel ehitusobjektidel, nüüd viid läbi loodusretki ja nokitsed puutööd teha. Kui sinult küsida, mis ametit sa pead, siis mida vastad?

    Tisler-retkejuht aga teen ka laudsepa töid. Retkejuhtimise kõrval olevate tööde tingimused on, et kasutatavaks materjaliks on puit ja kodu ei tohi jääda kaugemale kui 12km.

    Miks on vaja veel lisaks mere päästemeeskonnas toimetada ja Luual koolis käia? Kas see on püsimatus või mitmekülgsus, liialdus või terviklikkus?

    Mina näen seda pigem kui terviklikkust. Mõlemad on hands-on – nii merepäästja koolitus kui retkejuhi õpe. Teen ju saarereise samuti, nii et see oskus on nii enda kui teiste tervise huvides. Kiidan Luua kooli väga ja soovitan neile, kes vähegi looduses liiguvad. Sealt tekkiv pilt saab palju terviklikum – geoloogiast taimedeni ja konnadest põdrani. 

    Kui lähedal on su elu ideaalile? Mis on olulised ja vajalikud osad, mis on olemas?

    Enda elu silmas pidades on kõik hästi. Perega koos elame maal,  poisid on terved. Materiaalselt me millestki puudust ei tunne.  Mets on käeulatuses, meri nägemisulatuses. Olen oma aja peremees. Kui ilves on põllu peal, siis peab aknalaua lihvimine ootama. See aeg ja selle kasutamine või pigem kasutamise võimalus ongi vist see kõige tähtsam asi, mis on muutunud objektijuhi perioodiga võrreldes. Kevadeti olen inimestega palju metsas linde ja loomi otsimas ja naudin samas ka puutöö tegemist – need kaks  täiendavad teineteist mõnusalt.

    Oma toitu võiks ehk rohkem kasvatada  ja kasutada – köetav kasvuhoone on käsil.

    Milline on sinu kõige tavalisem päev?

    Elu käib valguse rütmis.

    Pimedal ajal: hommikusöök, poisid lasteaeda, tiir metsas ja tööle.

    Valgel ajal: metsa, hommikusöök, poisid aeda, ise tööle.

    Õhtu  võimalused: poistega mäng või koos ujuma, metsa.

    On väga vähe päevi, kui ma metsas ei viibi, kasvõi maja taga vaatamas, et kas ilves või siga on käinud või kas lehterkukekad on valmis saamas. Mets on elu täis, samblikest kotkasteni ja karust seenteni. Seal ei ole kunagi igav, nagu ka poistega. Tööl üritan käia nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kevadel ja suvel olen enamus õhtutel tunni või kaks looduses.

    Mis toimub näiteks sinu kodukandi metsas siis, kui inimesed tavaliselt seal ei liigu –näiteks kevadel kesköö paiku?

    Metsas käib siis elu, kõige aktiivsemalt peale päikseloojangut ja enne -tõusu. Kakud jahivad, koprad ehitavad, mine vaid ja kuula, kuidas kõik toimetavad.

    Mida õpetad looduse kohta poegadele Thorile (7) ja Roaldile (2)?

    Õpetan seda, et looduses pole midagi karta. Kui kedagi nurka ei aja, siis keegi sind ei torgi. Samuti räägin, et looduses ei eksisteeri halba ega head. Looduses on kõik lihtne – toimub ellu jäämine soo jätkamise nimel.  

    Kuidas saaks näiteks linnapoisse nutitelefonidest metsa? Kas usud, et teatud vanusest jäädki loodust võõrastama või loomi kartma, kui kontakt hõre on?

    Võõrastamine tekib kindlasti metsakaugest elust. Kui lastele on väljakutset või huvi metsas tekitatud, siis jäävad need telefonid metsas tasku. Olen lastega mitmeid kordi metsas käinud. Võta punt lapsi kaasa ja anna neile kivi pealt korjatud sõnajalgse taime magusat juurt maitsta ja ütle, et see oli karjapoiste maiustus, siis läheb ka nutipoistel nägu muigele. Pole kunagi hilja alustada.

    Kas puud tuleb õigel ajal raiuda või mitte? Kas loomi peab küttima või ainult vaatlema? Milline on sinu jaoks looduse tasakaal?

    Ise teen puutööd ja kuskilt peab see puit tulema. Endale ei meeldi lageraied, sealt läheb metsa taastumiseks ikka liiga kaua aega, harvendusraiest jääb metsa moodi mets järele. Päris ilma ei saa, aga lagedat ka ei tahaks, lõputa ring. Saan aru, et seda lagedat tekitab lihtne nõudlus. Kõik tahavad lihtsamalt ja odavamalt. Inimkond suureneb ja tahtmised kasvavad paraku looduse arvelt. Me eestlased võime lugeda ennast väga õnnelikeks, et meil selline mets ja loodus veel olemas on….

    Oleme inimkonnana jõudnud aega, mil ei olda valmis küttimata looduseks. Loodus saaks ise tasakaaluga väga hästi hakkama, aga inimesele ei pruugi see tasakaal sobida. Eks küttimisel ja küttimisel ole vahe ka, et kas lasta vanu/vigaseid/valikuliselt või siis neid, kes ette juhtuvad. Jahti saab pidada mitut moodi.

    Tasakaal oleks vast siis, kui kasvataks oma toidu ise ja elaks nn maaelu. Sööd seda, mida ise kasvatad ja püüad. Sedasi vast hindaks rohkem elu väärtust kui poeriiulilt toidukaupa võttes.

    Millise looma või linnuga näed endas enim sarnasust?

    Vastus on lihtne – ilves. Kindlasti soosib minu valikut see, et ilveseid minu kodukandis jagub. Mulle meeldib nende olek ja käitumine, meeldib selle looma isepäisus: kondavad enamasti üksi mööda metsa, jahivad, puhkavad, samas käivad kontrollimas, mida naaber teeb. Ideaalne elu! Ilvese söömiskombed on huvitavad. Kui näiteks kitsest on kõhutäis söödud, siis pakitakse saagi jäägid ilusti kokku, et ei jääks maha lagastatud kuusealust. Vaat see on viisakus! Mul on vedanud, et olen ilvestega mitmeid kordi kohtunud, ka poisid on neid mitmel korral näinud. 

    Milline on olnud su elu kõige õrnem hetk? Ekstaatilisem hetk? Vihasem hetk? Kurvem hetk? Üllatavam hetk? Mõtlemapanev hetk?

    Õrnem – poisse esimest korda sülle võttes

    Ekstaatilisem – esimene üksinda tehtud reis kaugele Peruusse.  Arusaamine, et enda otsused viivad elus edasi, kui ei ole kedagi kõrval. Hirm oli suur, aga see oli seda väärt.

    Vihaseim – olen lühikese vihaga ja hetkel ei meenugi ühtegi vihast hetke. Olen teiste peale vihane enamasti mõttes ja sellest piisab. Kohtudes on see juba möödanik.

    Kurvem – pidev, kui mõelda inimkonna jätkumise võimalustele ja et ma elan sellel ajal.

    Üllatavam – kuidas vanem poeg Thor õppis rattaga sõitma. Küsis lasteaias sõbra käest ratast ja kiivrit, ning sõitis, lihtsalt sõitis. Seisin ja naersin, lihtsalt naersin.

    Mõtlemapanev – arusaamine, et inimkond üha kasvab, et Maal ei ole enam väga suurt võimalust. Õnneks Elu leiab võimaluse, kas siis meiega või meieta.

    Lõpeta palun lause: „Naine on …“

    Naine on lihtne lõputa lause. Ühe sõnaga seda õnneks ei saagi öelda. Naine on ema, hea, sõber, õrn, uskumatu, tugev, müstiline, otsustav….

    Foto autor Martin Piispea

  • Õnneliku suhte 5 saladust

    Kuidas hoida suhet särava ja värskena? Kuidas luua suhe, mis pakuks põnevust ja rõõmu igasse päeva ning paitaks helluse ja turvatundega? Millised viis lähenemist panevad paarisuhte särama?

    Kui suhtes on probleemid, on väga lihtne näha kõike seda, mis teine on valesti teinud. Ometi on suhted alati kahepoolsed. Päriselt saab maailma muuta ainult läbi iseenda. Järgnevalt toome välja viis olulist asjaolu, mida järgides saad kiiresti ja efektiivselt oma suhte taas toimima panna.

    1.     Kõigepealt hoolitse iseenda eest. Mis teeb sinu olemise värskeks ja paneb sind särama? Loomulikult võib see olla puhtaks pestud põrand või otse ahjust tulnud hõrk kook. Kuid tõenäoliselt pole sa loodud 24/7 koristajaks, kokatädiks või lapsehoidjaks. Kui tunned, et koduperenaise amet hakkab üle pea kasvama, võta endale süümepiinadeta üks vaba päev. Hellita end sõbrannadega SPA-s, tee üks mõnus lõuna oma lemmikrestoranis või lihtsalt jaluta looduses. Lihtsalt otsusta, et teed seda ja sa imestad, et kõige selle korraldamine polegi nii võimatu.

    2.     Käitumuslikud harjumused – suhte alustalad. Harjumused kujundavad kogu meie elu. Kui tunned, et sinu harjumused ei ole sulle kasulikud, saad neid ise teadlikult muuta. Kas oled harjunud olema laisk või tegutseja? Kas oled harjunud teadlikult suhtesse panustama või loodad niisama kõike saada? Kas sinu jaoks on loomulik olla oma partneri suhtes hooliv ja heatahtlik või tujutsed ja õiendad nii, nagu tuju tuleb?

    Harjuta end teadlikult kuulama ja märkama. Päriselt nägema ja tunnetama teist enda kõrval. Õpi muret jagades rääkima iseendast, mitte oma partnerist, kasutades süüdistavat, alandavat, mõnitavat alatooni. Suhtu oma armsamasse just nii nagu soovid, et tema suhtuks sinusse.

    3.     Ühendust loovad rituaalid. Rituaalid on korduvad tegevused, mida teeme kas iga päev või kindla aja tagant. Üksteist lähendavad rituaalid aitavad kiires elutempos aja maha võtta ja olla olemas inimese jaoks, kes on meile kõige kallim.

    –       Igapäevane rituaal: leia pool tundi või tund, et veeta kahekesi oma armsamaga. Mõelge koos mõni nauditav tegevus või lihtsalt tehke väike jalutuskäik ja jagage üksteisega oma mõtteid, tundeid, päevasündmusi.

    –       Iganädalane rituaal:  õhtu või öö teineteisega, ilma lasteta. Organiseeri lapsed vanavanemate juurde või leia neile tore hoidja, nii et saaksite segamatult ja lõdvestunult koos oma mehega nautida ühendust, romantikat ja tõeliselt head seksi. 

    –       Igakuine rituaal: lubage üksteist teenida. Teie auto ju käib regulaarselt teeninduses? Miks ei võiks te head teenindust pakkuda üksteisele? Sa ju tead, mis sinu partnerit rõõmustab, mis talle naudingut valmistab. Paku talle just seda. Olgu see siis mõnus jalamassaaž, kodus valmistatud rikkalik lõuna või õhtu lemmikrestoranis. Ja luba ka ennast oma partneril hellitada nii, et saad nautida mõnusat kavaliteetaega iga oma keharakuga.

    –       Iga-aastane rituaal: nädalane puhkus kahekesi. Kas lähete reisile või telgite kaunis kodumaa looduses, peamine, et olete tähelepanuga teineteise juures. Kasutage seda aega, et luua koos ühine, vaid teie jaoks unikaalne visioon järgmisest aastast ja miks mitte ka aastakümnest. Pange koos kirja kõik oma unistused, eesmärgid, taotlused.  Teades sügavuti üksteise ootusi ja mõtteid, on koos kulgemine tunduvalt nauditavam ja selgem.

    4.     Ausus. Ole aus iseenda ja oma vajaduste suhtes ning ära unusta ka partnerit oma vajadustest teavitada. Sinu kaaslane pole selgeltnägija. Kui sa talle ei ütle, siis ta lihtsalt ei tea. Enda sisse kuhjunud täitmata vajadused tekitavad passiivset agressiivsust: midagi ei ütle ja justkui on kõik korras, kuid õhus on selgelt tunda tegelikku rahulolematust.

    Jaga partneriga ka neid asju, mida ta võib-olla kuulda ei tahagi. See on kordades parem kui see, et ta sinu aususes kahtlema hakkab. Usaldamatus on üks peamisi kooselu purustajaid. Kaotatud usalduse tagasisaamine võtab tavaliselt väga kaua aega.

    5.     Tõeliselt nauditav seks. Kas tunned vahel, et seksi ajal kipuvad mõtted rändama ja teinekord tuleb isegi haigutus peale? Harjuta teadlikult kohalolu. Iga kord kui märkad, et mõtted on läinud minevikule või tulevikule, too end pehmelt tagasi hetkesse, mõtete vahelisse ruumi. Luba oma kehal täielikult nautida. Ilma mõistuse juhenduseta muutub seks maagiliseks müsteeriumiks lõputus ekstaasis.

    Et luua seksuaalsusesse sügavam ruum, mediteerige enne seksi koos oma partneriga, et luua täielik kohalolu ruum ja võtta vastu kõik, mis toimuma hakkab.

    Jaga oma partneriga, millised ootused on sinul seoses seksiga, mida sa päriselt kogeda tahad. Vaid end avades teab partner sinu soovidele vastu tulla.