TEKST RIVO SARAPIK
FOTOD MARI-LIIS NELLIS
Nii kirjeldab toimuvat juhendaja, kuid mulle tundub rohkem, et olen mõistust kaotamas – ja see on alles algus.
Möödunud on poolteist päeva vipassana-meditatsioonilaagri algusest. Tegemist on iidse Indiast pärit tehnikaga, kus hingamise ja keha aistingute jälgimise abil oma harjumusi ja käitumist jäädavalt muudetakse. Nagu skalpelliga avaks mädapaiseid, et nende tekkimise põhjustest igaveseks lahti saada. Lühidalt – et elu oleks rohkem kannatuse- ehk valuvabam, kergem ja rõõmsam.
See kõik on mulle aga tolleks hetkeks veel vaid teooria. Istun teist päeva padjal ja tegelen sellega, et ohjata üht peru metsikut ratsut, kes justkui kristallipoes takka üles peksab ja kõike puruks kipub lõhkuma. See ratsu on mu meel. Midagi, mida ma enne mediteerimist tähele ei pannud, kuid mille juhtimisel seni olin elanud.
Üle saja tunni meeletrenni
Mediteerimine on aga mu meele rolli ja jõu ning potentsiaali paljastanud – vaikust lõhuvad katkematud hinnangud, meenutused, lood suvalistel teemadel ja juhuslikud mõtted suvalises järjekorras. Lohisen minevikus ja hõljun tulevikus, käesolevas hetkes viibin vähe.
Ühel kohal maas istudes, kui keskenduda tuleb nii lihtsale nagu hingamine (võid siinkohal proovida, kuidas õnnestub kümme hingetõmmet lihtsalt jälgida sel moel, et tähelepanu kuskile mujale ei kiirusta), paljastub selle ratsu kogu meeletus ja taltsutamatuses. Nimelt on laagri üks tingimus, et ollakse vaikuses – nii sõnalises (ei räägi), kehalises (ei suhtle, väldin pilkegi) kui meeles (meele treenimine käib laagris lõpuks ööpäev läbi). Seega justkui ideaalne keskkond omaette hoidvatele eestlastele.
Raju kogemus esialgu aga hoopis kohutab.
Olen aastaid regulaarselt mediteerinud, osalenud meditatsioonilaagrites ning nädalaid jutti ka vaikuses ehk iseendaga olnud, ent vipassana-kogemust eristab neist kõigist selle intensiivsus. Kümme päeva jutti tegelen 11 tundi päevas ainult ühe asjaga – tehnika õppimisega ehk mediteerin, söön korra päevas (nii tundus sobivaim), vahel jalutan ja siis magan.
Lihtne, aga mitte kerge
Igal päeval lisab õpetaja, 2013. aastal meie seast lahkunud S. N.Goenka, video- ja helijuhiste vahendusel uusi näpunäiteid, kuidas harjutamist parandada ja süvendada. Kümme päeva on vajalikud argisaginast tulnud inimeste tähelepanu kohale toomiseks ja meele maha rahustamiseks, et tehnikat tõeliselt kogeda.
Juhised on lihtsad: ole oma hingamise ja keha aistingute jälgija. Kuid nende seitsme sõna kirjutamine ja lugemine ning nende üle arutamine ei anna aimugi, kui võimas see on. Seda saab tunda ainult järele proovimisega. Vaid isiklik kogemus loeb ja määrab.
Seda näitab teisel päeval ehmatav peas kasvav sõnamulin, mis välja ei kosta, kuid mind kurdistab. Kui seda saaks kõlaritest avalikkusele esitada, võiks mind vabalt hullumeelseks pidada – lakkamatu seosetu mula muudkui tulvab ja tulvab.
Ent nagu tehnika juhisedki ütlevad:
kõige olemust kirjeldab sõna anicca ehk kõik on mööduv.
Möödub nii jutuvada kui samal päeval varem kogetu ehk iga meditatsioon on isemoodi – mõnikord kaob aeg linnutiivul, teinekord teeb tund pikkuses maailmarekordi.
Õhkõrn piir hullumise ja rahu vahel
Nii et kui päev algas hommikul vaat et hullumisega, siis õhtu viimasel mediteerimisel klõpsaks nagu lüliti välja ning jutuvada lakkab. Jõudsin vist päriselt kohale.
See hiline saabumine mõnevõrra üllatab, sest olen enne laagrit igapäevaselt mediteerinud, saanud puhata ja üldse vähendanud oma elu intensiivsust ning seetõttu justkui eelisseisus. Olengi, aga ühel teisel põhjusel. Nimelt ei pea ma pikkadest päevadest hoolimata — hommikul kella 4.30st õhtul 21.30ni – ühtegi mediteerimist väsimuse tõttu vahele jätma. Küll aga alustan mediteerimisega ikkagi nagu nullist.
Sisse elamiseks on mõeldud pea neli päeva, sest neljanda päeva pealelõunaks peaks tähelepanu olema hingamise jälgimisest nii teravaks ihutud, et meile antakse vipassana-tehnika juhised. Selle juurde käib soovitus, et kaks tundi tuleb istuda ühes asendis ja sealt edasi liikumatult vähemalt kolmel korral päevas.
Erinevalt kodusest istumisest ei suregi ükski jäse ära ega peagi end kordagi kohendama. Sellele justkui preemiaks kogen paaril järgmisel päeval sügavaid ja kirjeldamatuid kogemusi – tajun oma olemasolu, kuid ei tunne oma keha, kõik on selge ja klaar ning valdab õnnis rahulolu või siis on keha nagu üks energiavoog.
Mitte midagi kivisse raiutut
Selle eest, et meeles hakkab esile kerkima kõiksuguseid elamusi – aistinguid, mõtteid ja meenutusi, emotsioone ning kogemusi –, on Goenka juba eelnevatel päevadel hoiatanud.
Mediteerijal on seejuures vaid üks ülesanne: jääda vaatlejaks.
Ehk mitte ärrituda ebamugavuse kasvades või soovida kihvte elamusi, nii-öelda trippimist.
Nii kerkivad ja kaovad aistingud kehas ning pärast neljandat päeva suudan istuda tunde, asendit kohendamata.
Ebamugavus ja valu vahel tulevad, aga siis ka haihtuvad.
Kuuenda päeva õhtul tunnen oma keha tähelepanuga skaneerides, kuidas iga hetkega järjest sügavamale ja sügavamale laskun ning meditatsioonitunni lõpuks olen ühelt poolt täiesti läbi, kuid teisalt täiesti selge ja klaar, nii et õhtul on uni läinud ja vähkren tunde.
Tagatipuks tunnen haigust lähenevat.
Ärkangi järgmisel hommikul valutava kurguga ning kursuse lõpuni täiendan mediteerimishalli oma turtsumisega, mida pakuvad seal selleks ajaks juba pooled istujad.
Haigusest saab töövahend
Pärast poolt päeva selle üle ärritumist saan aru, et see on midagi, millega saan töötada. Loobun enda ja teiste tõbiste kirumisest („Näh, tulid haigena siia ja nüüd ma ka tõbine“), loobun kriitikast ning hakkan vaatlejaks. Sümptomid kergenevad tundidega, nohu ei tõmbagi nina kinni ja pead paksuks ning unigi pole järgmistel öödel häiritud.
Kaheksandal päeval märkan, et olen veetnud päevi meeleseisundis, mida olen mõnikord sekundiks-minutiks saavutanud mediteerimisel, teetseremoonial või sportides ülipikki distantse läbides.
Neil hetkil on meel peegelsile nagu järv tuulevaiksel päeval
ning mitte miski ei häiri terve tunni jooksul hingamise ja keha jälgimist. Sellest piisab, et saabuks sügav ja kõigutamatu rahu ning tänutunne.
Järvepeeglit aga on kohe purustamas üks kivi, sest kümnendal päeval lubatakse taas rääkida. Kahjuks, tõden korraks, ent tuvastan selles kohe klammerdumist eelnenu külge – ja sellega endale piina valmistamist.
Laagrid on vajalikud kogemuse süvendamiseks, kuid siiski tuleb ju naasta pärisellu, mis toimib hoopis teise tempo ja suhtlusega.
Balil või koopas suudavad kõik rahulikud olla. Tõeline proovikivi on argipäevas.
Hullumeelsuse märkamise kunst
Kuu pärast laagrist lahkumist teen kokkuvõtet: mis sellesti ntensiivsest kogemusest lisaks igapäevasele meditatsioonile argiellu sõelale jäi? Ehkki olin juba aastaid mediteerinud ning oma meelt vaadelnud, on see endiselt nagu sibul, mis alles regulaarsel harjutamisel järgmise kihi avaldab. Millise, seda ei tea enne järele proovimist. Harjutamata aga ei tea ma, mida ma ei tea.
Lisaks võtsin koju kaasa mõistmise klammerdumisest kui kannatuste allikast. Kümne küünega oma plaanides, arvamustes ja senises kogemuses kinniolemine aitab toota jäikust ja pinget. See on aga tarbetu piin ja hullumeelsus, sest elu seisnebki muutuses. Isegi kivid teevad seda, ainult nende muutumine on meie arusaamale liiga aeglane.
Oma rollidesse ja kavatsustesse takerdumine ehk nende liiga tõsiselt võtmine ning nendest ilma jäämisel kannatamine aga on reaalsusele ehk muutusele vastu seismine. Selle tagajärjeks saab olla vaid kannatus. Tuleb vabaks lasta.
Kurja juur peitub mõtetes
Nagu ka soovis midagi võimsat kogenuna kohe teisi aitama rutata. Üllas soov, kuid esimesena tuleb ikka kodu koristada. Ühiskond koosneb üksikisikutest, kelle praht – haige mõtlemine, mille tagajärg on vägivald ja valu enesepiinamisest sõdadeni – vaatab kõikjalt vastu.
Suurim abi on sellest,
kui oma sodi kõigepealt kokku korjan ja uut juurde ei tooda.
See pole küll kiire, kuid on püsiv muutus.
Kursusel hakkasin mõistma ka mõtete olulisust. Kui vaenulikke sõnu ja tegusid märkame selgelt, siis nende tagamaid ehk mõtteid olen vaadanud vähem. Ometi algab iga tegu ja väljaöeldu mõttest. Sestap tuleb halva väljajuurimist alustada sealt.
Õppetunnid esimesest vipassana-laagrist
Töötab see, millega töötad.
Suurim tänu õpetaja vaeva ja laagrites kogetu eest on saadu kasutamine, igapäevane harjutamine. Meditatsiooniga on nagu spordigagi: mida treenid, see tugevneb ja mida mitte, sellest jääd ilma. Ühegi laagri kogemuse mõju ei kesta elu lõpuni.
Hinnangud tuleb lasta allavett.
Ühelt poolt on see osa vipassana juhistest (ma lihtsalt jälgin, ei hinda, ei kirjelda jne), mis maandus varasemale teadmisele. Minu tee- ja meditatsiooniõpetaja Wu De meenutab tihti zeni ütlust „asi pole asjas, vaid minu suhtumises sellesse asja“. Emotsionaalse tähenduse ja laengu – kas juhtus hea või halb – annan kõigele mina, oma tundeid juhin samuti üksi.
Vaid õige harjutamine viib sihile.
Maratonitreeninguid alustades olin sama roheline kui meditatsiooniga startides. Kui treenitav ei tea või oska veel, siis ta usaldab tehnikat ja treenerit – ehk kasutan kursusel õpitut igapäevaelus.
Seda enam, et kogemuseta ei oska ma isegi aimata või näha, mis on selle pikaaegne mõju ning kuhu ja milliste teeotsteni see mind välja võib viia.
Õpetajat ja tehnikat tasub hoolega valida, samas lõputu otsimine ja kahtlemine ei vii kuhugi.
Võta aega ellu naasmiseks.
Esimene päev pärast vaikusest naasmist väsitab sedavõrd, et olen koduste ja semudega jutustamise järel juba kella 11ks surmväsinud. Kurnab ka emotsionaalselt laadimata info: reklaamid, poeletilt kauba valimine, muljetamine jne.
Tasub jätta aega kohanemiseks ja endale oma tundlikkuse poolelt halastada. Samuti saab nii kohe ka alustada elu muutmisega, et õpitu päevakavva mahutada. Koolitused ja laagrid ei muuda meid. Saame sealt töövahendid, millega siis end muutma hakata.
Vipassana-meditatsioon
- See iidne meditatsioonitehnika pärineb 2500aasta tagusest Indiast.
- Vipassana tähendab näha asju nii, nagu need tegelikult on.
- Pole seotud ühegi usundi ega religiooniga ja keskendub sellele, mis on kõigile kättesaadav ehk aistingutele inimese kehas.
- Tehnikat õpetatakse esmalt kümnepäevase kursusena, mille läbinud saavad osaleda kuni 60päevastel kursustel.
- Tehnikat õpetatakse pea 200 vipassana-keskuses ja rändkursustel üle ilma.
- Eestile lähim keskus asub Rootsis.
- Järgmine kümnepäevane kursus peaks Eestis toimuma 2019. aasta sügisel.
- Kursused on annetuspõhised.
Muutis mu elu täielikult
Jaan Kruusma, ettevõtja
Vipassana on minu elu muutnud täielikult. Pärast esimest kursust naeratasin maailma suurimat naeratust, sest sain teada, et maailmas on midagi nii lihtsat, mis on samas nii võimas. Ma ei pea rahu saavutamiseks Himaalajasse minema. Rahu kogemiseks ei pea midagi rasket tegema, mul on palutud ainult istuda ja vait olla.
See kümme päeva kulub igaühele ära, võib-olla teist sellist võimalust iseendaga olemiseks elus ei tulegi.
Pikad istumissessioonid on kursuse väikseim mure ja füüsiline valu kahvatub selle kõrval, mis peas ja mõtetes hakkab toimuma.
Kui kursuselt midagi karta, siis iseenda vastu karm olemist. Reeglid küll on, kuid keegi hindeid ei jaga ning võid end liigutada ja mugava padjakuhila ehitada. Kui tulevadki rasked olukorrad ja hetked, ei tasu neid ja ennast liiga tõsiselt võtta.
Palju eredaid nägemusi
Helena Kübar, muusik ja terapeut
Vipassana on õpetanud mulle nii mõndagi – kuidas rohkem päriselt kohal olla, oma keha paremini tunnetada, mõista kõige ebapüsivust, vähem reageerida olukordadele ja ennast paremini mõista.
Olen käinud kahes vipassana-laagris ning kogenud palju eredaid nägemusi ja unenägusid, mis õpetasid mulle palju elu sügavuste kohta. Kogesin, kuidas valu on psühholoogiline nähtus, õppisin oma keha objektiivselt vaatlema ning sain kogeda puhast meeleselgust ja teravust. Nüüd reageerin vähem ja olen rohkem teadlik oma reaktsioonidest.
Kuna ma kahjuks pole edasi mediteerinud, pole meel enam nii puhas, rohkem teadlikkust on aga sellegipoolest.
Olen vipassana-laagrites käinud koos elukaaslasega. See on mõjutanud meie suhet väga positiivselt, oleme rohkem teadlikud üksteise reaktsioonidest olukordadele ja mõistame üksteist paremini.
