Ostukorv

Category: Hing

  • 50 aastat kestnud sõltuvustest priiks

    50 aastat kestnud sõltuvustest priiks

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD ELSA SAKS JA ERAKOGU

    Olin alati arvanud, et aastakümneid kestnud sõltuvusest vabaneda pole võimalik. Sügisel kohtusin aga Tallinnas ameeriklase Lee Spinksiga, kes on oma eluga tõestanud vastupidist: kümme aastat tagasi tegi ta lõpu viis aastakümmet kestnud alkoholi- ja mõnuainete sõltuvusele. Ta on selja pööranud ka raha ja välise edu sõltuvusele ning elab nüüd tagasihoidlikku elu ning jagab oma kogemusi luulevormis ja vangla AA rühma juhendajana ning toetab ka üht Kuuba perekonda.

    Lee on šikk 70aastane mees ning elab Floridas väga põneva kujuga Key Largo saarel. Ta esitab oma tehtud luuletusi, nii et endal ja kuulajatel pisarad silmis. Ta kannab riideid, mille on ostnud rikaste linnaosa teise ringi poest. Reisidel astub ta sisse anonüümsete alkohoolikute gruppidesse, isegi kui need pole inglise keeles. Talle tundub, et see 12 sammu süsteem töötab – ja seda nii tema enda elus kui ka religiooni- ja kultuuriüleselt. Seepärast töötab ta nüüd ka ise anonüümsete alkohoolikute võrgustikus kohalikus vanglas. Vanglas, mille kongis on ka teda ennast kord lühemat aega kinni peetud. Kujutan ette, kuidas vangid Leed usaldavad – oma inimene ikkagi.

    Sõltuvusest vabanemise osas mainib Lee lihtsalt: „See pole võimatu, aga see on raske. Kui järgida AA metoodikat, saab igaüks sellega hakkama.“

    Muidugi ei ole keegi valmis ühtki muutust tegema ilma mõjuva põhjuseta.

    Nii oli ka Lee jõudnud elus kriisi, mis pani teda sügavalt järele mõtlema ja oma valikuid ümber hindama.

    Käsi kullas…

    Lee on mitu korda olnud miljonär. Ja siis jälle kaotanud kõik. Praegu elab ta tagasihoidlikus majas ja teab, et õnneks pole vaja palju. Muidugi on tal õue peal palm ja ka sealses keskkonnas lihtne maja on siiski minu meelest küllaltki unistuste maja moodi. Aga see on siiski ääretult tagasihoidlik arvestades, et Leel oli 1972. aastal Mercedes, millel sisseehitatud telefonisüsteem – see oleks tänases mõistes nagu isiklik kosmosesüstik!

    Lee pole suurema osa oma elust tööl käinud.

    Esimest korda sai ta rikkaks 20ndates eluaastates tänu kinnisvaraarendusele. Hiljem tegeles ta impordiga. „Raha muutis mu alati ebameeldivaks inimeseks,“ nendib ta.

    Mind paneb mõtlema, kas sellisel mehel ka naiste hulgas teistmoodi lööki oli. Või siis kas ta ise tajus erinevust, et kui tal oli parasjagu miljonäriks olemise faas või siis vastupidine varaline seis, kas naisi figureeris kuidagi rohkem või vähem. Lee nendib seepeale veidi tusaselt, et kummaski seisus polnud ta naistele eriti atraktiivne, sest ta oli liiga halva iseloomuga. Aga kus see halb iseloom praegu on? Ma ei näe seda. Ma näen sooja leplikku empaatilist humoorikat sarmikat meest.

    Lee kirg on kaatrite, mootorrataste ja autode remontimine. Meie kohtumisel oli ta jalg vigastatud kuuma mootori jalalabale kukkumise pärast ning külma ilmaga Tallinnas liikumisega oli tal päris tükk tegemist – sandaal paistes jala otsas.

    „Olen oma elust veetnud üle 50 aasta alkohooliku ja sõltlasena, mis tähendab, et ma pidin kogu aeg tagama, et mul oleks piisavalt raha oma sõltuvuste jaoks. Aga ma ei teinud kunagi tööd sellega, mis seda sõltuvust üldse põhjustas. Ma lihtsalt ei näinud seost, et sõltuvuskäitumise põhjustab see, et elus on midagi puudu. See puuduolev oli sisemine rahu, mis tuleb teatud vaimsusega.“ AA aitas Leel oma depressiivsetest meeleoludest ja sõltuvuse käivitajatest jagu saada ning tõi ta oma vaimse poolega ühendusse.

    „Meelemürgid, buliimia, seks – sõltuvuste küüsi jäämiseks on alati mingid sügavamad põhjused. On asju, mida püüame nende naudingutega vältida. Kui sa nendest käivitajatest teadlik pole ja neid parasjagu su elus pole, võid sa mõne aja puhas olla, kuid pöördud ühel hetkel jälle tagasi,“ selgitab Lee sõltuvuste olemust.

    Otsustamise hetk

    Sõltlased ja alkohoolikud peavad saama tõuke, enamik suudab siis teha muutusi. Lee murdis oma tsüklist välja 61aastaselt. Ta ütleb, et seda nimetatakse Hetkeks. „Selles ei olnud midagi ilusat – näoli voodis, täiesti omadega läbi… narkootikumid, kaotused, liiga palju alkoholi võtsid palju suuremat lõivu, kui olin valmis maksma. Üle mu huulte pobises palve: „Jumal, aita mind!“ Järgmine mõte oli: „Põrgusse, ma lähen AAsse! Ja kui ma juba lähen, siis teen seda aasta aega!“ See oli hirmutav… ja pisarais sinna ruumi minek ja tunnistamine, et olen alkohoolik, polnud mulle mingi kergendus. Kergendus tuli hiljem, neljandas, viiendas, kuuendas sammus, kus mu ego murdus ja ma sain kontakti vaimsusega. Siis ma taipasin, et see oli mu elus puudu! Varem püüdsin täita seda auku narkootikumide, alkoholi, raha, seksi ja riskiga. Olin kuulnud, et õnn on meie sees, aga ma ei uskunud seda.

    Alkoholist mingi aeg loobudes ei saanud ma eitada, et elu karskena oli parem. Kui mul aga ühendus vaimsusega katkes, libisesin tagasi depressiooni küüsi.

    See oli aga uus olukord – ka purjusoleku seisund ei tundunud enam hea. Nüüd tegi alkohol emotsionaalselt tuimaks, mitte purju. Ja ühel hetkel jõudsin vastumeelsuseni – ma ei saa seda enam teha.“ Tavaliselt jõutaksegi AAsse siis, kui on selge, et alkoholi või muude sõltuvuste juurde naasmine ei toimi enam põgenemisena iseenda eest.

    „Valesti elades tuleb varem või hiljem punkt,
    mil sulle antakse sellest selgelt mõista.

    Mul oli kaks poega, üks neist kasupoeg, nad mõlemad surid kümme aastat tagasi pooleaastase vahega narkootikumide ja alkoholi pärast – üks purjus olles autoga sõites, teine üledoosist. Eitus on sõltuvuse suurosa. Ma taipasin nendest valusatest kogemustest, et olin olnud kohutav eeskuju. See lein ja kaotus, valus mõistmine, et ma ei saa enam eitada, et minu sõltuvuskäitumine on mu poegadele haiget teinud… See kogemus oli osa mu põhjast, mu pöördepunktist. Selle pärast on mulle praegu vanglas AA juhendamine nii oluline, et sellest valust ja kogemusest saab lugu, mis aitab teisi.“

    „Ma arvan, et minu joomisel ja narkootikumide tarbimisel oli oma osa suurel sisemisel hirmul, ja ma ei teadnudki, et see mul on, sest ma olin seda alla surunud. Hirm peaaegu kõige ees! Olin harjunud ütlema, et mul on hirm vaid langevarjuhüppe ja püssitoru ees (kohtumine viimasega oli mu elus ka juhtunud). Langevarjuhüpe tuli ka. Tundsin enne lennukist välja hüppamist tõelist surmahirmu, aga ma hüppasin siiski. Tandemina. Ja niipea, kui me olime hüpanud, tundsin ma joovastust. Hirmu polnud – ja see oli üllatav.“

    Huvitav oli aga see, et AA murendas Lee egosse augukese, pannes teda mõistma, et ta kardab tegelikult peaaegu kõike. Ja iga hirmu all on tegelikult surmahirm. „Vähemasti minuga on see nii. Aga nüüd, kui mu vaimsus ja hingelise tervise tasakaal on olemas, kui ma olen rahul oma eluga ja sellega, kes ma olen, on surmahirm kadunud. Ja kui see juhtus, mõistsin ma, et see on kõik, mida ma vajan, et elada suurepärast elu. Ma arvan, et me saame aru, kas elame suurepärast elu, selle järgi, kui me enam ei karda. See teeb elu nii nauditavaks! Muidugi ma kardan ka vahel üht-teist, näiteks oma põlveoperatsiooni paar aastat tagasi – see oli kohutav valu, mis pärast tuli. Aga see kõik oli teistmoodi: ma ei kartnud lasta end opereerida ja tegin kogu füsioteraapia pärast läbi.“

    Mülkast välja

    „Meid on AAs igast majanduslikust klassist, läbisegi, meie probleem on ühine.“ Mõnedel on vaja AA kohtumistele lisaks ka teraapiat või ravimeid.„Minu teraapia on loovus – kirjutan luulet, reisimisest. See on minu viis oma teemad, emotsioonid läbi töötada. Luuletasin oma peas alates teismeeast, aga kirja hakkasin panema oma 30ndates, 40 aastat tagasi. Pidin olema teatud meeleolus. Mu esimene luuletus oli nutmisest.“

    Lee hoiab end tasakaalus luuletamise, kirjutamise ja AAkohtumistega. „Alguses ma käisin seal iga päev, isegi kaks-kolm korda päevas. Kui tahta oma sõltuvuskäitumist muuta, tuleb elu täita muude tegevustega. Sul ei tohi tekkida momenti, kus sa midagi ei tee – muidu hakkad tegema valesid asju. Nii et ma käisin AAs, sõitsin jalgrattaga, tegin trenni, et ennast väsitada. Ma ei saanud hästi magada, sest kui ma opiaadid ära jätsin, tundsin ma elu kõige kohutavamat ärevust. See oli meeletu hirm ja depressioon, mille põhjust ma ei teadnud. Lugesin siis anonüümsete alkohoolikute käsiraamatut, mille esimene osa on 264 lehekülge 12 sammust ja edasi on ainult inimeste lood, millega sain end identifitseerida, ja uinusin siis”.

    Ja endaga tuli tööd teha. Oma egoga.

    Üks seik pani Leed eriti mustvalgelt mõistma oma ego, mis on lihtsalt kaitsemehhanism. Ja see segab meil asju selgelt nägemast. „Sõber andis mulle oma poja vana paadimootori. Minu meelest polnud mõtet seda parandada. Sain ta isegi tööle, aga ütlesin, et see ilmselt ei tööta kaua ja varuosi pole nii vanale mootorile saada või on need väga kallid. Järgmisel korral, kui mootor taas rikki läks, andis omanik selle mu konkurendile, kes tellis varuosa ja tegi mootori korda. Kui ma sellest kuulsin ja sõbraga kohtusin, tundsin häiritust, ärritust, mu ego oli vihane, nägu punane, ja mul oli häbi. Taipasin siis, et võiksin asju vaadata endast pisut kõrgemalt: mootor oli ju nüüd korras. Mina ei teinud seda küll, aga see on ju korras. Ja nii sai kontseptsioon egost kui minu eraldi osast peast südamesse.“ Egosse augu torkamine on üks samm 12st.

    Üks 12 sammust on ka nimekiri inimestest. „Nende juurde tuli minna ja vabandust paluda. Mõtlesin igal õhtul enda jaoks läbi, mida ma täna tegin: kas sai paremini kui varem. Ja ma hakkasin ka palvetama, mediteerima, küsisin juhatust – mitte uusi kingi, vaid sisemisi asju! Ja ma läksin vanglasse tööle.“

    Nüüd on Lee loominguline, vaimne, minimalistlike vajadustega ja püüab teha head. „Rikkus tegi mind laisaks. Mul olid 500dollarilised kingad, arvasin, et olen keegi, ostsin suure maja, võimsa auto… ikkagi oli mingi aja pärast igav. Mida nüüd teha? Teenida veel rohkem? Praegu ma tunnen, et olen õnnelik! Olen alandlik, elan tagasihoidlikus majas, vaatan, kuidas elada raha raiskamata. Raha ja väline pole enam osa minu egost. See on müür, turvalisus, aga ta takistab nägemast, kes me tegelikult oleme. Ma tean nüüd, kuidas väikeste kuludega elada. Mu ego pole raha mõju all. Mul pole sellest sooja ega külma, kui keegi elab suures majas või tal on uus auto.

    Mu riided on teise ringi poest – ostan neid nüüd pennide eest selle asemel, et kulutada sinna tuhandeid, nagu mul oli kombeks.“

    Õnn pole rahas

    „Ma taipasin, et ma ei jõua kunagi sellise jõukuseni,
    et oleksin saanud endale õnne osta.

    Kirjuta see üles!“ ütleb ta mulle, osutades paberile mu ees, kuhu teen aeg-ajalt märkmeid.

    „Pigem kogesin, et need asjad, mida ma ostsin, tegid mind õnnetuks. Miljonär olles on tunne, et oled midagi saavutanud, aga rõõm ja nauding on tegelikult sisemised seisundid ja need tulevad pigem siis, kui elad lihtsat elu, oled lahke ja hea, annad endast parima, et miski muutuks paremuse poole.“

    „Mu elus oli selline aeg, kui mul oli eralennuk. See polnud päriselt minu oma, aga ma sain seda rentida iga kell, kui tahtsin. Esimest korda sellises varalises seisus tundus, et nüüd olen küll maailmavalitseja. Aga tuleb vahet teha naudingul ja tõelisel rõõmul.

    Nauding on lühiajaline, näiteks uuest autost või puhkusereisist.

    Õnnetunne on sellel skaalal juba natuke kõrgemal, aga rõõm on sisemine seisund. Rõõm on see, kui sa tunned, et elad head ja õiget elu – aitad midagi paremuse poole muuta. Napsu ja narkootikume võttes tundub sobilik õigustus, et ma teen ju ainult endale liiga. Aga kuna meil on ikkagi teadvus, siis kusagil sügaval sees me ikkagi teame, et see pole päris see… Ma tunnen enda puhul ära: kui ma hakkan tüli norima või lähen kaitsesse, siis on midagi sees halvasti. Siis tuleb aru saada, et see pole välistest asjadest, vaid tuleb iseendaga tegeleda, mitte põgeneda. Ja kui mul lõpuks olid mõned vahendid, tehnikad, millega oma sisemist tasakaalu hoida, tekitas see võimsa sisemise rahu ja rõõmu.“

    Kümme aastat tagasi sattus Lee esimest korda Kuubale – sinnasaamine oli ameeriklastele väga bürokraatlik ja peaaegu kättesaamatu. „Ma ei oodanud, et näen seal õnnelikke inimesi! Ma olin sündinud Floridas, mis oli toona nagu Kuuba praegu. Floridas hakati kasutama meeletutes kogustes fosforväetisi, et 90 kilomeetri kaugusel asuvat Kuuba loodust kahjustada. Suhkrukasvatustoetused Kuubale tähendasid kunstväetisi ja ühtlasi 50 aastat Florida looduse reostamist tõestamaks, et sotsialism on halb. See on olnud uskumatu: liblikad, putukad, linnud, nagu nad olid minu lapsepõlves Floridas, on nüüd kadunud. Kuuba valitsus on juba sellest aru saanud ja on looduse hoidmise poolt, Florida kallastel aga ei saa turistid väetiste kasutamise pärast enam randu kasutada – surnud kalad, kahjulikkus hingamisteedele… Selle põhjus on suhkur. Seda kurba tõde on raske taluda.“

    Toonase Kuuba reisi ajal oli Lee 62 ja kasutas veel meelemürke. Tuuri organiseeris Matteli mänguasjade juhatuse esinaine, et koguda raha botaanikaaia rajamiseks. See oli luksuslik reis, Lee jaoks oli ebamugavalt kontrastne, et luksusreis tehakse niivõrd vaesesse riiki. Aga tema jaoks oli eriti üllatav, et nii vaesed inimesed, nagu ta seal kohtas, paistsid õnnelikud. See oli tema esimene reis tõesti vaesele maale. „Neil ei olnud peaaegu midagi, aga nad olid õnnelikud! Neis inimestes, kellega ma sel reisil olin, ma seda ei näinud. Nemad rääkisid, et kui nad lähevad tagasi Ühendriikidesse, teevad nad siia golfiväljakud ja Shelli tanklad tualettpaberiga… ja mind üllatas selle juures kõige enam, et nad ei märganud, et need inimesed olid õnnelikud just niimoodi, nagu seal praegu oli. Selle 11-päevase reisi viimasel õhtusöögil lugesin neile ette oma esimese Kuuba luuletuse, mille sõnumist kõik küll aru ei saanud, aga pärast väikest vaikust plaksutati siiski soojalt.“

    Luuletuses oli koht „õppida parandama seda, mida heaolu prügiks peab“. Ma olen selle koha üle eriti uhke, sest see tähendab nii palju eri tasanditel. Kõige lihtsamas mõttes tähendab see seda, et Kuubal ollakse nii vaesed, et nad ei viska midagi ära – kõike parandatakse lõpmatuseni ja antakse vanadele asjadele üha uus elu. Aga mida heaoluühiskonnas tehakse – me oleme loonud materiaalse ühiskonna ja me muudkui viskame vanu asju ära ja ostame nende asemele uusi. Ja heaoluühiskond peab prügiks ka tervet hulka inimesi. Need on kolm ilmsemat tasandit. Aga mis „heaolus“ elades juhtub, on kahjuks ka see, et inimesed viskavad justkui ära oma vaimsuse. See on tegelikult see, mis vajaks parandamist – ja see on selle mõtte neljas tasand.“

    Teistmoodi mõtlemine

    Esimest korda reisis Lee Euroopasse 19aastasena, 1967. Lennukid olid propelleritega ja New Yorgist Luksemburgi lennates tuli Islandil tankida. Esimene kultuurišokk oli see, kui kell üks öösel lennujaama jõudes nägi ta Coca-Cola automaati – ameerika poisi jaoks nagu kodu maitset –, otsis oma raha välja ja sai teada, et see ei kõlba. Kolm kuud rändas ta Volkswageniga ja oli oma sõnul pärast seda nagu teine inimene. „Mu silmad avanesid. Nägin, et need inimesed mõtlevad pigem nagu mina. See oli mulle lohutav, sest minu mõtlemine oli juba noorena ameerika mõttes ebatüüpiline. Ma lugesin ingliskeelset ajalehte Paris Tribune ja sain kinnituse, et ka nemad suhtusid Vietnami sõtta nii nagu mina. Nad suhtusid samamoodi paljudesse asjadesse, mis Ameerikas toimusid, ja ma tundsin, et ma pole hull.“
    Samal aastal oleks Lee ise pidanud Vietnami sõtta minema, aga ta varjas end, kolis paar aastat, talle tuldi isegi tööle järele, aga tal oli hea vaist ja putku ta pääses.

    Praegugi ei tunne Lee end USAs elades hästi, sest ta ei toeta seda suurustamise poliitikat. „Raha pärast ma muretsema ei pea ja mul on sama mugav elada Kuubal. Soe dušš oleks muidugi boonus, aga mind ei häiri ka selle puudumine.“ Ja nii on Lee juba poolteist aastat elanud kaks kuud Floridas ja kuu aega Kuubal. Sama kaua on ta toetanud ka Angelat. Angela on noor piltilus kuubalanna, kes sai esimese lapse 15aastaselt ja kui teine laps sündis, jättis tuntud poksijast mees ta maha. „Nüüd on ta lastega üksi olnud viis aastat, ta saab hakkama, aga ma näen, milline väljakutse see on. Ma tunnen, et soovin seda naist ja ta lapsi aidata, olen talle ostnud majakese, elektrirolleri ja ma jätkan tema abistamist.“

    Nende suhe on paarisuhte ja toetamise kombinatsioon.

    Ta näitab mulle telefonist pilti fotost, millel tema, see noor naine ja tema kaks last kooliaasta lõpetamisel. Pildilt paistab, nagu nad oleksid perekond, ja tundub, et Lee hinge puudutab see pilt selle pärast väga. Ühest küljest pakub see talle perekonnatunnet, samas võib olla, et selle naise ja tema laste toetamisega ta sisimas natuke heastab oma varasema elu destruktiivseid valikuid.

    „Mu elu pole kunagi olnud igav. Ja mul on hea meel, et minu kõige tumedamast küljest on praegu kellelegi kasu ja inspiratsiooni.“

  • #HINGELEPAIMATK: Koguva küla – võluvalt unine pärl

    #HINGELEPAIMATK: Koguva küla – võluvalt unine pärl

    TEKST JA FOTO KARL ADAMI

    Kuidas alguspunkti jõuda: Kuivastu sadama poolt tulles sõida Kuressaare suunas ligi 14 km Piirini, kust silt näitab Koguvasse ja Muhu muuseumisse 6 km.

    Mul on traditsiooniks kujunenud, et Muhumaad puudutab mu jalg enamjaolt kevaditi, enne kui puhkusemõtteis rahvamassid meie läänesaared hõivavad. Muhumaal on rohkelt kaunist ja head. Hea on näiteks ahjusoe Muhu leib; kenad aga on nii õitsevad hallkäpad hiliskevadisel karjamaal kui ka veidi püsivama iluga Koguva küla Muhu saare lääneosas. Koguva küla oma hästi säilinud taluehitistega on Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvaim näide ja tõeline pärl.

    Kui kevadisele külatänavale põikad, tervitavad rohked saare-ja vahtrapuud, mis üle talutarede koolduvad; sammaldunud kiviaiad, millel merdnäinud paadid puhkamas, ja päikesevanni nautivad kassid. Rahustav ja kohati unine saare õhkkond, millest sisemaa inimesena nii mõnigi kord puudust tunnen.

    Lisaks rahulikule olustikule võib silma jääda, et saare kevad on veidi teistsugune. Olen tähele pannud, et kevadine olustik võib saarel pead tõsta juba küünlakuu lõpul, kuid see ei tähenda, et saarte loodus edestaks kuidagi mandri oma, kus puulehed rulluvad ikka veidi varem lahti. Ometi on tunne, otsekui valitseks saart pärast küünlakuud igavene kevad.

    Kui hing ihkab lisaks külaõhustikule ka veidi metsikumat minevikuhõngu, saab seda Koguva ja Igaküla vahel laiuvalt loopealselt. Just seal võib aimu saada sellest, milline nägi välja Lääne-Eestile omane kadakane karjamaa enne seda, kui taolised alad kasutusest järk-järgult välja langesid. Eriti kauniks muutuvad need loopealsed suvesooja pealetungiga, siis, kui pikk kevad läbi saab. 

    Koordinaadid (alguspunkt):
    58°35’48″N, 23°4’56″E –Muhu Muuseum, Koguva küla, Muhu saar, Saare maakond
    Pikkus: Parasjagu nii pikk, kui on soovi
    Raskusaste: Kerge

    Kas teadsid, et…

    …Koguva külas asuv muuseum avati kirjanik Juhan Smuuli sünnikodus Tooma talus kohe pärast kirjaniku surma 1971. aastal.

    …Koguva tarede palgid tuli tuua mandrilt, vaid paatide kiilupuuks sobivaid tammesid leidus külametsas. 

  • Viis päeva Delhis

    Viis päeva Delhis

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Niisiis mina, Ainat, Andrew ja tema tüdruksõber sõitsime kõik rongiga Delhisse, kus ülejäänud pidid veetma oma India reisi viimased viis päeva enne kodumaale naasmist. Nad seadsid end Delhisse jõudes kõik samasse külalistemajja sisse, ja mina läksin oma vanematekoju.

    Ema võttis mind väga hellalt vastu ja valmistas mulle maitsvat toitu. Rääkisime väga armsasti, kirjeldasin talle oma vipassana-kursustelt saadud kogemusi ja ta nägi, et minus on toimunud muutus. Ütlesin, et ma ei jää enam Delhisse ja kavatsen peagi minna üles Himaalaja mägedesse, et veeta suvi looduses. Ta kuulas mind ja toetas kõike. Ka tema oli vaimsetel otsingutel ning mõistis neid asju hästi, kuigi väike mure minu pärast kripeldas ta südames. Emad muretsevad alati oma „väikese“ lapse pärast. Hiljem saabus ka isa töölt, tervitasin teda lugupidavalt ning tal oli suur rõõm näha, et olen hea tervise juures ja õnnelik.

    Järgmisel päeval läksin külalistemajja sõprade juurde ning kohtusime ootamatult ühise iisraellasest sõbraga. Kuuldes, et oleme Delhis veel vaid neli päeva, soovitas ta meil tungivalt külastada Devraha Baba nimelise suure pühamehe aašramit Vrindavanis. Devraha Baba on tuntud ka ajatu pühakuna, kuna ta oli elanud teadaolevalt enam kui 360aastaseks, jättes oma keha 19. mail 1990 sellesamas aašramis. Pärast ta surma pidasid aašramit edasi kaks tema jüngrit, kelle ta tänavalastena oli lapsendanud: vanema nimi on Dev Das Baba ja noorema nimi Chotey Das Baba, kuid temagi oli paari aasta eest surnud.

    Otsustasime minna ja veeta oma viimased kolm päeva Vrindavani aašramis. Dehlist kolmetunnise sõidu kaugusel asuv Vrindavan on väga püha linn, kuna seal sündis ja veetis oma lapsepõlve India peajumal Krishna. Seetõttu on ka Vrindavan Krishna templitest ja järgijatest tulvil.

    Järgmisel hommikul võtsin oma perelt auto ja sõitsime neljakesi enne päikesetõusu Vrindavani. Jõudsime sinna aovalges ja Dev Das Baba võttis meid väga armastavalt ja alandlikult vastu. Aašram oli imeilus, asudes linna vastas püha Yamuna jõe kallastel. Sinna polnudki õieti midagi ehitatud: kõik oli lage, vaid pisike köök, mille taga olid mõned onnid, ning Yamuna jõe ääres roost hütt, mis oli nelja bambuse peale üles tõstetud. Selles oligi isand Devraha Baba elanud ega väljunud sealt peaaegu kunagi, välja arvatud kord päevas, et kasta end jõevees. Ja kõik jüngrid, kes tavatsesid siia tulla, et saada tema õnnistust, nägid teda istumas oma väikses roohütis, jalad õhus rippumas. Mõned isegi üritasid õnnistuse saamiseks pealaega pühamehe jalgu puudutada.

    Dev Das Baba palus meid kööki chai’d jooma ja hommikust sööma ning seejärel kutsus koos endaga Devraha Baba roohüti nelja bambussamba alla varjulisse kohta istuma. Värskendasime end ja läksime sinna. Muidugi Devraha Baba füüsilist keha selleks ajaks enam seal ei olnud, kuna külastasime aašramit 1996. aastal ja ta oli lahkunud juba 1990. Mis aga edasi juhtus, seda kirjeldan juba järgmine kord.

  • Elukool saja riigi rännuteedel

    Elukool saja riigi rännuteedel

    TEKST JA FOTOD KERLI NÕU

    Olen 34aastaselt külastanud 102 riiki olemasolevast 193st. Olin 10 aastat abielus, tänaseks lahutatud. Suur osa mu abieluperioodist möödus rännuselli ja hobikirjaniku tähe all. Maakeeli olin lihtsalt muretu eluga koduperenaine. Mängisin golfi ja tennist, nokitsesin aias. Iga kord, kui Maa tegi ringi ümber Päikese, lisandus külastatud riikide nimistusse kaheksa kuni kümme uut riiki.

    Jõuka eksabikaasaga seiklesime tavaturistidena nii lennukite, kruiisilaevade kui rongidega. Hea hinnaga lennupakkumine põnevasse sihtkohta oli piisav, et meid kohvreid pakkima saada. Seda kõike tegime enamasti omapead, kui Kesk-Ameerika kolmenädalane grupireis välja arvata. Selguse mõttes olgu öeldud, et ükski töölähetus ega ametikohustused meid lennukisse ei sundinud. Teele kihutas pigem uudishimu ja tõele au andes ka ingliskeelne nipsakavõitu fraas: because we can.

    Reisipisikuga nakatusin püsivalt 2008. aastal Antarktikas. Just siis lisandus suurte unistuste nimekirja saja riigi külastamise verstapost, mille püüdmine järgmise üheksa aasta jooksul silmadesse kõige suurema sära tõi.

    „Kaua sa kondad, ära juba ei hakka tüütama?“ aasisid sõbrad.

    Ei hakanud… Maailma ühes vaesemas riigis Bangladeshis vaaritab koduperenaine igaks lõunasöögiks riisiroa kõrvale 13 erinevat kastet. See on õnn. New Yorgis on aga õnn see, kui restoranist igapäevaselt toit koju tellitakse.

    Õnne eri palged

    Igaühel meist on elus oma unikaalne tee. Õnn ja õnnelikkus on isiklikud mõisted. Samal ajal kui mina õndsalt mööda maailma tiirlesin, teenisid eakaaslased Eestis kinnisvaraäris palehigis esimesi kroonimiljoneid ja vangutasid pead, miks ma oma Soome koduperenaise eluga midagi asisemat peale ei hakka. Meestest sõbrad ootasid kindlatel alustel isikliku majandusliku müüri sillutamist, naissoost visionäärid oma tittedele mängukaaslaseid. Elu tahtis hoopis midagi kolmandat…

    Kui kogu lugu ausalt ära rääkida,
    tähendas saja riigi verstaposti seadmine minu „esimest miljonit“.

    Võimalust end tõestada. Vähemalt selles osas, mis Maa peal ringi kondamist puudutab. Ma küll ei eksponeerinud oma käike Instagramis ega teinud Facebooki sissekandeid, kuid väike uhkusemoment on põksunud minugi rinnus, kui kohvri koduukse ees taas pagasniku poole olen rullitanud.

    Lõputute sotsiaalmeedia check-in’ide asemel hoidsin madalamat profiili, kuid idee vingete reisidega midagi iseendale tõestada tiksus kuklas edasi. „Noh, kas varsti saavad kõik riigid läbi käidud?“ küsivad ajakirjanikud ja lähiringkond.

    „Ära iial ütle iial, kuid ilmselt ei saa…“

    „Nojah, lahutusel ilmselt ka oma efekt. Abikaasa ju enam ei finantseeri,“ püüdis Tartu ajakirjanik reisiraamatu intervjuu ajal osavõtlik olla. Ometi ei ole asi rahas. Mina ise olen muutunud. Põhjus midagi iseendale või teistele reisimisega tõestada on haihtunud. Linnuke kirjas. Tehtud. Ja mis siin salata: maailm on pärast saja riigi külastamist üllatavalt üheülbaline…

    Uued rajad

    „Kas teadsid, et Bill Gates leppis endaga millalgi kokku, et läheb järgmise aasta jooksul iga päev erinevat teed mööda tööle? Pidavat loomingulist mõtlemist harjutama ja aju uut moodi mõtlema stimuleerida,“ rääkis hea sõber.

    Sama ideeni olen jõudnud minagi. Spirituaalses mõttes sümboliseerivat elu kõige paremini spiraal. Isiklik teekond aina sügavamale enda sisse, olemuse põhituumani. Põhjuste sees peidus olevate põhjusteni. Selle asemel, et lõputult ümber maailma ringi tiirelda ja uut otsida, saab uut avastada ükskõik kus, ka kodumaal. Minu maailma telg on minu sees. Sama kehtib teiste kohta. Kas ja millal oleme sattunud Võrtsjärve äärde? Käinud mõnes kodulinna muuseumis või hankinud kraami tavapärasest erinevas toidupoes?

    Imede kogemiseks ja märkamiseks ei pea ideaalis kodustki välja minema, sest kõige põnevamad mängud saab inimene maha pidada iseenda sees. Kui vana ma enda arvates oleksin, kui ma ei teaks, kui vana ma tegelikult olen? Mängelda. Teadlikult avarduda.

    Ometi on vaja selle tõdemuseni jõudmiseks pikka sisemist tööd ja heitlusi. Valu, et oma piiratusele otsa vaadata. Harjumuse ja veendumuste ahelate läbi raiumist.

    Reisimine kui arengutööriist

    Reisimine on minu jaoks olnud võimas eluülikool. Võrdleksin 100 riigi külastamist mitmekordse magistri- või miks mitte isegi doktorikraadiga. Reisimine oli mu isiklikus arengus ambitsioonikas tööriist, mis ikka ja jälle enda sisse aitab vaadata. Uusi piire avastada ja omaenda piiratusest tekitatud müüridest lahti saada. Reisimisel tekkiv uus keskkond paneb inimese proovile harjumuspärasest võtmest väljaspool. Kelle jaoks piin, kelle jaoks nauding. Võõrad kultuurid, kombed, tavad, argipäev, arhitektuur on vaid mõned märksõnad, mis mind turistina „aga meil Euroopas“ mantrast ikka ja jälle välja tirivad.

    Oma silm on kuningas. Vahetu kokkupuude ükskõik millise kultuuriga aitab sellest paremini aru saada. Mõista. Loodetavasti ka sallida. „Ameeriklased on imelikud,“ ümises 59aastane britt Miranda, kui oma kümne kassi ja ühe koera nimedega tikitud jõulusokke kamina äärele ritta ladus. „Kõigil on nii palju asju! Kraami!“

    Inimestel on kõike nii palju! Lösutasin külalisena laial diivanil perenaise aastate jooksul kogutud jõulukaartide kollektsiooni vahel. Vaatasin osavõtlikult pealt, kuidas 2017. aasta lemmikud väljapanekusse jõuavad, et ülejäänud hunnikud abivalmilt tagasi kasti tõsta. Viieteistkümnelt maalt mälestusteks ostetud jõuluehted, peavõruna pähe sätitavad põdrasarved, pudelist pihustatav kunstlumi, paar koledat jõulukampsunit ja plastmassist pärjad on vaid väike nimistu, mida jõulufännist britt 20 soojakraadiga Los Angeleses Jeesuse sünni tähistamiseks kokku on kogunud.

    Milleks see kõik, mõtlesin endamisi. Aga USA on tarbimisühiskond. Kõike ongi palju. Ja see, kes kaks karpi maasikaid või kolm paari sokke ostab, saabki kaks kauba peale lisaks. Kas neid boonuseid ka kellelgi lõppkokkuvõttes vaja on või mitte, jäägu lugeja otsustada. Kodud peavad olema suured, et nodi ära mahuks. Autod selle kõige vedamiseks mahukad.

    Ostmine, tagastamine, laenamine
    on Ameerikas oluliselt lihtsam kui Euroopas.

    Emake maa ägiseb prügikoorma all, aga jänki toetab nodi kokku ostes majanduskasvu. Kes olen aga mina, et kedagi nende valikute pärast risti lüüa? Sest erinevus tõepoolest rikastab.

    Leplikumaks kõige suhtes

    Tolerantsema liini olen valinud ka nõu andmisel. Mida aeg edasi, seda vähem reisisihtkohtade teemal nõu jagan, sest tean, et igaüks läheb täpselt sinna, kuhu tal on vaja minna. Jõuab sinna, kuhu tema tee viib ja intuitsioon parimate õppetundide kogemiseks kohale meelitab. Uus-Meremaa loodust nautima või Paapua Uus-Guinea hõimudega kohtuma tahaks suuremat osa reisiselle saata küll minu ego, aga igaühe naudingud ja soovid küpsevad omasoodu. Iga asi omal ajal. Enesega rahulolu aitab ka ümbritsevaga paremini läbi saada. Reisimine on aidanud minul paremaks inimeseks kasvada.

    Olgugi et suures plaanis jäävad kirikud kirikuteks, tornmajad tornideks ja hütid hüttideks, loovad suurima väärtuse reisil kohatud inimesed. Ülipõgusad kontaktid. Pisikesed infokillud. Iga tükike paika loksumas täpselt siis, kui selle vastuvõtmiseks valmis olen olnud.

    Värskeimate inspireerivate näidete hulka sobib uue tuttava igapäevane meditatsioonipraktika, kus ta endale igal hommikul meelde tuletab, et mittemillestki mitte midagi ei tea ja elu värske lehena alustab. Kõige krooniks söövat ta apelsini viil viilu haaval, iga viilu uhiuuena kogedes.

    Reisimine loob erinevate maailmade kohtumiseks hea aluspõhja.

    Erinevate taustade ja kultuuridega inimesed toovad lauale erinevad lood.

    Sellised, mida ainult ühes paigas elades ja samade inimestega suheldes ilmtingimata ei koge. Olgugi, et päeva lõpuks tahame kõik olla tunnustatud ja väärtustatud, on teed selleni jõudmiseks igas paigas isemoodi.

    Augustis potsatasin kahe autotäie kila-kolaga tagasi sünnilinna Tartusse, kust 18aastasena suurde maailma läksin. Maailm tundus toona suur ja mina väike. Praegusi ridu kirjutan aga sootuks USAs, Kalifornias. Ja maailm on väike ja mina, Tartust teele läinud väike inimene, sisemiselt iga päevaga aina suurem. Vaatan elu uue pilguga. Päeva korraga. Ilma nimekirjadeta, millist maailma riiki järgmiseks külastada. Vaatan tänutundega tagasi oma n-ö eelmisele elule, mis mu kasvamiseks ja arenemiseks nii head tingimused aitas luua. Mis edasi? Pole õrna aimugi. Ja teadmine, et ma ei tea, ei häiri mind.

  • Liisi Koiksoni kevadine muusikavalik

    Liisi Koiksoni kevadine muusikavalik

    Ausalt öeldes olen viimasel ajal muusika kuulamisest võõrdunud. Sellepärast oli nüüd nii hea jälle oma vanu lemmikuid üles otsida. Valiku panin kokku mõnest uuemast avastusest, ammustest armastustest, natuke ka maailmamuusikat ja Londoni-aegseid pärleid. Mõnes loos hindan geniaalset meloodiat, teises lihtsust, hõlmad-lahti-tunnet, mõnusat kurbust või lihtsalt seda miskit, mida ei oskagi sõnadesse panna.
    Foto: Triin Maasik

  • Palun aita mul teha rahateemalist raamatut naistele!

    Palun aita mul teha rahateemalist raamatut naistele!

    Armas Naine! 
    Minu nimi on Merit Raju. Olen kirjutanud raamatuid ja annan praegu välja Hingele Pai ajakirja, tegelen joogaga, olen 6-aastase poisi ema ja olen sellise maailma poolt, kus kõik saavad end tunda hästi nii emotsionaalselt kui materiaalselt kui ka oma eneseteostuse poolest. Ja maakera ei kannata. Praegu tunnen sisemist kutset aidata naistel tunda end rahaliselt sõltumatuna, sest see on olnud mu enda teekond.

    Tean, et nii saab olla tõeliselt vaba: teha enda jaoks paremaid valikuid ning puhkeda õitsele loominguliselt, samal ajal tundes end terve ja säravana!

    Olen ise käinud loova vabakutselise ja mikroettevõtja rahuldustpakkuvat teed kümme aastat, viimased kaks olen elanud lapsega kahekesi ja taibanud, et eriti naisena on vaja eneseusku ja sõltumatust rohkem selleks, et säilitada turvatunne ning seega ka valikuvabadus ja elurõõm igas olukorras.

    Raha on üks tundlikumaid teemasid üleüldse – seda peetakse tabuteemaks ja tihtilugu on see paarisuhetes suureks tüliõunaks.

    Seepärast hindan väga Sinu aega ja usaldust, kui valid vastata sellele küsimustikule.
    Küsimuste juurde mine SIIT

    Uurin, milline on Eesti naiste rahaline olukord, et teaksin, millistele valu- (ja rõõmu!) kohtadele peaksin oma peagi ilmuvas naistele mõeldud rahalise sõltumatuse raamatus tähelepanu pöörama, et see kõnetaks, inspireeriks ja aitaks ka Sind.
    Küsimustiku täitmine võtab Su ajast umbes 15 minutit ja Sul on võimalus osaleda ka loosimises, milles leidub auhindu lausa 1000 euro väärtuses!
    Sellele küsimustikule vastamine annab ka Sulle endale väikese ülevaate Sinu rahaasjadest. Saad teha järeldusi, kuidas oma finantselu (veel) paremini korraldada.

    Küsimused on konkreetsed ja võivad olla Sinu jaoks pisut ebamugavad-paljastavad. Küsitluse andmeid kasutan anonüümselt – NB! Isegi kui jätad mulle oma meiliaadressi, eraldan selle sinu vastustest!

    Küsimuste juurde saad SIIT

    Olen senini kirjutanud viis raamatut: Out of office ehk aasta kontsakingadeta, Hingele pai, Leia oma tee, Sõnadest tähtsam (koos Helina Kärgenbergiga) ja Kõhule pai. Korraldan joogafestivale, annan välja Hingele Pai ajakirja, teen massaaže, joogatunde ja ennekõike olen ema.

    Taustast: olen lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ärikorralduse bakalaureuse 2000.a ja Saksamaal Hamburgi Ülikoolis rahvusvahelise äri magistriõppe 2003.a. Olen õppinud või töötanud üle kolme aasta välismaal: Soomes, Saksamaal, Belgias ja Austraalias. Eestis on mul õnn olnud töötada põnevatel ametikohtadel Eesti Postis ja Äripäeva omaniku Bonnieri juures, aga suurema aja olen olnud iseenda ülemus-alamus.

    Soojad tänud!
    Merit
    Kui soovid mulle otse kirjutada: merit@hingelepai.ee

    Fototänud: Ruudu Rahumaru

  • Kontserdil tukkumine lubatud!

    Kontserdil tukkumine lubatud!

    Kas tead, et käimas on uus kontserdisari, mille eesmärk on edendada publiku vaimset tervist? Nagu ütles lavastaja Popovski festivalil „Kuldne mask“ – tulevikukunst pole mitte niivõrd elamuse või meelelahutuse pakkumine, kuivõrd inimese eneseanalüüs ja tervenemine läbi kunsti. Eesti Kontserdi sari „Mängud alateadvusega“ astus mugavustsoonist välja ja riskeerib koostöös Muusikateraapia Keskusega uue vormis. Kusjuures publik tunneb end just mugavalt, sest Vaba Laval saab lösutada kott-toolides ning enam ei pea end kontserdi eel vaevama piduliku riietuse ja uhke soenguga.

    Sarjast on toimunud kontserte juba alates oktoobrist. Sissejuhatuse tegi noor ajuteadlasest arvamusliider Jaan Aru, edasisi kavu juhib mõtte ja sõnaga muusikaterapeut Alice Pehk. Mis seal siis õieti toimub? Pehk viib kuulajad enne kontserti vastuvõtlikumasse seisundisse, valgusrežii keerab värvid maha ning esineja ja publik on poolhämaras. Siis hakkab muusika voolama. Voolamist ei sega miski, sest plaksutada saab kuulaja alles kontserdi lõpus. Vahepeal võib ka tukkuma jääda. Jah, just! See on ainus kontsert, kus võib rahuga silmad sulgeda ja sukelduda oma maailma. Sest ega muusika pole matemaatika, mida peab täie teravusega lahendama. Sarja idee autor, produtsent Heili Vaus-Tamm tsiteerib rõõmuga kurioosset mõtet, et muusika vastuvõtt olla vahetum ja mõjusam just poolune seisundis. Siis pole teadvuse filtreid segamas – muusika saab mõjutada otse alateadvust.   

    Kontsertide vältel on kogunenud põnevaid ütlusi ja kogemusi, kuidas kava on publikule mõjunud. Valdavalt on jäänud kõlama kaks peamist kogemust – transtsendentaalsed äraolemise kogemused ja millegi selgemaks saamine ning järeldusteni jõudmine. 

    Pärast kontserti saab samas vestlusringis jagada oma kogemusi teistega ning kuulata muusikaterapeudi ja artisti arvamust esitatust. Ise rääkima ei pea, eks enamik kuulabki. Aga igal kontserdil on jagatud siiski ka rõõmustavalt palju muljeid ja tundeid.  

    Sel kolmapäeval kuuleb laule Ernesaksast tänapäeva heliloojate Kadri Voorandi, Rein Pannapi ja Rasmus Puurini. Helimaastikele lisab võlu kannel. Märtsikontsert (10. märtsil) on aga Beethoveni päralt ning revolutsiooni- ja dramatismiteemaline (esinevad klassikatäht Marcel Kits tšellol ja Lauri Väinmaa klaveril), 10. aprillil on Vabal Laval Laura Põldvere ja Ivi Rausi vokaalsete džäss-improvisatsioonidega. 

    Kui öeldakse, et keha vajab joogiks liitri puhast vett päevas, siis sama võiks kehtida muusika ja psüühika kohta.

    Oleks ju hea puhastada oma meeli iga päev klassikalise muusikaga.

    Hea on kuulamine, aga veel parem ise mängimine – mõjub nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja köidab aktiivse tegevusena.

    Sigmund Freud ütles, et kunst on asendusrahuldus. Ühtlasi on see ka võimalus kõik oma tunded välja elada. Esimese Eesti vabariigi aegne advokaat Arnold Susi tuli oma kohtutöölt koju ja mängis kõigepealt tunni klaverit. Alles siis hakkas ta perega suhtlema.     

  • 5 immuunsust toetavat toitainet ja üks, mida kindlalt vältida

    5 immuunsust toetavat toitainet ja üks, mida kindlalt vältida

    Tugeva immuunsüsteemi rakud, meie sissetungijate vastu võitlejad vajavad väärt toitu ja regulaarselt. Teadlased on ammu tõdenud, et inimesed, kes elavad vaesuses ja on alatoidetud, on rohkem vastuvõtlikud nakkustele. Lisaks on uuritud, et teatud mikrotoitainete puudus – näiteks tsink, seleen, raud, vask, foolhape, A-, B6-, C- ja E-vitamiin – mõjutab katsealuste loomade immuunreaktsiooni.

    Tubastes tingimustes levib iga aevastusega viirusi päris kiiresti. Tasub pesta käsi ja hoida enda tervis tugevana. Aga kuidas? Üks viis on vaadata üle oma söögisedel, süüa targalt, võtta juurde väärt toidulisandeid ja seeläbi kindlustada oma tagala.

    Probiootikumid

    Öeldakse, et piisab 2 tl hapukapsamahlast, et hoida seedesüsteemis oma heade bakterite head kogukonda. Hapendatud köögivilju võiks süüa 3-4 tl päevas.

    Oomega-3-rasvhapped

    Hoia oma oomega-rasvhapete vahekord tervislikus tasakaalus – see tugevdab immuunsust, alandab põletikku ja toidab aju.

    Tavaliselt saame toiduga liiga vähe oomega-3-rasvhappeid ja neid peaks pidevalt toidulisandina juurde võtma. Muidugi tuleb eelistada kvaliteetset lisandit ja mina näiteks seepärast ei võta kalaõli (ega kalamaksaõli), kuna kalad on arvatavasti oma elukeskkonna reostatuse tõttu ja veeloomade pikema toiduahela tõttu päris mürgitunud (igas ahela lülis mürkide hulk kasvab eksponentsiaalselt). Eelistan vetikaõli, millest saab nii ALA kui DHA vormis rasvhappeid ja ka E-vitamiini, mis on samuti antioksüdant.

    Päikesevitamiin

    Hea tervise juures on oluline ka D3 vitamiini tase. Seda saab lasta testida ja pimedatel talvekuudel kvaliteetse lisandina või päikesereisil juurde võtta. Lastega tehtud uuring  2010 aastal  näitas, et lastel, kes said 1200 ühikut (IU) päevas D3-vitamiini toidulisandit, vähenes risk haigestuda hingamisteede viirustesse.

    Antioksüdandid

    Panen smuutisse olenevalt päevast külmutatud jõhvikaid, mustikaid, mustsõstraid, maasikaid ja ingverit, riivin sisse mahesidruni koort, söön oomega-3-rasvhapete ja D-vitamiiniga toidulisandeid. Seda kirjutades näen, et mul on endal selgelt puudu rohelisest! Aga just seal on ka antioksüdandid peidus ja kui elus lehtköögivilju aias või looduses pole, saab kasutusele võtta näiteks nisuorasepulbri, meringa vms. Väärt kraam on ka vetikad – näiteks spirulina või klorella, aga nende maitse ei pruugi kõigile meeltmööda olla.

    Antioksüdandid on põletiku- ja vähivastase mõjuga, kaitsevad rakke oksüdatiivse stressi eest ehk hoiavad eemal haigusi ja enneaegset vananemist.

    Küüslauk

    Marju Randmer-Nellis kirjutas eelmise kevade Hingele Pai ajakirjas: “Küüslaugust saad kogu tema potentsiaali kätte, kui pärast selle hakkimist või pressimist (soovitatum) ootad 10 minutit, enne kui küüslauku kuumutad. Iisraellased on avastanud, et kuumutades küüslauku kohe pärast selle hakkimist, hävitab kuumus ühe seal sees leiduvast ainest, mida on vaja allitsiini tekkimiseks. Allitsiin on aga just see aine, mis on tuntud oma antibiootikumilaadsete omaduste poolest.”

    Vähem suhkrut

    Lugesin kord, et valget suhkrut süües langeb immuunsus 50 korda. Kuidas seda mõõdetakse, ma ei tea, aga jäi meelde olulisim – kui vaja immuunsust toetada, siis suhkruga seda ei tee. Vastupidi – kui mu laps jääb haigeks (või ma ise), siis tavalisest rangemalt ei mingit lisatud suhkrut ega ka saialisi-makarone (keha tõlgib need ju ka suhkruteks) ja ka piimatoodetele ei. Sööme sellisel ajal võimalikult palju puuvilju-aedvilju, et hoida keha PH-taset ja aidata kaasa, et kehasüsteemid jälle tasakaalu tagasi saaksid.

    Tervist!

    Fototänud: Ruudu Rahumaru

  • Oma mõtetega üksi olemine

    Oma mõtetega üksi olemine

    Olen olemuselt natuke vastuoluline. Olles kasvanud omamoodi kameeleonina, võttes üle teiste tujusid ja olekuid ning kohandudes olukordadega, olen ma vanemaks saades hakanud üha tugevamini olema brutaalselt aus kõigi vastu. Tasakaal nende kahe vahel on tulnud üle kivide ja kändude ning päris mitmed inimesed on jõudnud arvamusele, et ma olen parimal juhul natuke kummaline, või siis halvimal juhul ebastabiilne.

    Emotsionaalse inimesena on raske leida tasakaalu äärmuste vahel, kuid pärast pikaajalist proovimist olen jõudnud kohta, kus olen lihtsalt aus. Pole kameeleon, kuid pole ka brutaalne ausus. Olen lihtsalt aus. Selle käigus olen leidnud endas üllatavaid tugevusi – peamine neist on oskus olla oma mõtetega üksi ja analüüsida neid täpselt nii toorena, nagu need on.

    Avastasin, et tegemist on tugevusega siis, kui nägin kõrvalt, kui palju on neid, kes sellega toime ei tule. Minu jaoks on alati, isegi minu “kameeleoni” hetkedel, tundunud loogiline see, et ma tegelen enda tunnetega, ja kui tunne on halb, siis on minu vastutus see paremaks muuta. Tuleb aga välja, et paljudele see nii loogiline pole ning olen olnud tunnistajaks lausa tragikoomilistele olukordadele, kus ollakse valmis tegema ükskõik mida muud, peaasi et ei peaks oma tundeid tundma ja iseendale otsa vaatama.

    Teate seda tunnet, kui lükkate edasi asju, mida peate tegema, sest lihtsalt ei taha või viitsi hetkel sellega tegeleda, kuid siis, kui te lõpuks selle ära teete, tunnete sisemist rahulolu ja mõtlete, et miks ma küll seda nii palju edasi lükkasin? Seda sama tunnet kogen ma ka siis, kui oma mõtetega kerge “vestluse” maha pean. Iseendaga suhtlemises ja oma mõtetega vaikuses olemises peitub rahu.

    Olen kasvanud ärevushäirega, seega oma hirmude analüüs on minu igapäevaseks kaaslaseks olnud pikka aega. Kui nooremana mingil hetkel tundus see mulle tüütu ja ülimalt aeganõudev, siis nüüd olen aru saanud, et just igapäevane pahna tarbimine ja pidev ringi tõmblemine on see, mis on aeganõudev, ja enda mõtete ja tunnetega tegelemine on ja peakski olema prioriteet, sest mitte miski väline aspekt ei tekita rahutust ja stressi rohkem kui enda mõtted.

    Ma ei ütle seda üleolekutundega või vajadusest kedagi õpetada. Jagan seda rohkem enda kogemusest, sest tean, et endale pühendumine ja ausus aitavad. Julgus olla üksi oma mõtetega on vajalik samm õnnelik olemise suunas ja kui sellega ära harjuda, siis ausalt, see on päris mõnus. See tunne, kui suur pundar mõtteid iseennast lahti harutab, pea selgeks lööb, ja saad kasvõi korraks kätte üldpildi oma mõttemaailmast, on üks rahuldustpakkuvaimaid tundeid üldse.

    Mis aga takistab inimesi seda tegemast? Hirm – kartus selle suhtes, mida võib leida sügavalt oma südamest ja peast. Kõik need hirmsad mõtted üksindusest, julmusest ja elu brutaalsusest võivad tuua täieliku lootusetuse tunde ja hirmu elamise suhtes. Kuid lihtsustades – need on vaid mõtted. Isegi kui need baseeruvad reaalsetel asjadel, on need vaid mõtted. Tihti ei ole need mõtted isegi reaalse eluga seotud, vaid rohkem ettemuretsemine asjades, mis ei pruugi ja enamasti ei juhtugi kunagi.

    Kõige enam piinavad on mõtted iseenda kohta. Kartus olla saamatu, kartus, et sa pole piisavalt hea, ning kõige enam kartus, et need kartused ongi tõde. Need mõtted on häirivad, tekitavad kõhtu imeliku iivelduse ja parem on mõelda millelegi muule. Kuid asjad, millega ei tegeleta, jäävad alles ja ei kao isegi siis, kui need oma pimedatesse mälusoppidesse lükata.

    Lahendus peitub alla andmises. Lasta kogu mõtte- ja tundetulval endast üle voolata ja küsida endalt siis ausalt: mis saab, kui need kartused on tõesed? Mis siis muutub? Enamasti on vastuseks: mitte midagi ei muutu. Tasub loomulikult endalt küsida, kust selline hinnang väidetava saamatuse või muu omaduse kohta pärineb, ja pidada meeles, et teiste hinnangud ütlevad tihti rohkem nende endi kui sinu kohta.

    Iga hetk, kui tuleb sügavustest lämmatav tunne, vaata sellele otsa ja küsi: kas ma kardan hirmu või on mul päriselt midagi karta? Lähtuvalt vastusest jätka samal teel ja pea meeles tarka ütlust – sul on alati kolm valikut: aktsepteeri, muuda, jäta! Kui aktsepteerida ei saa, siis muuda. Kui muuta ei saa, siis jäta!

    Paradoksaalselt on oma lämmatavates tundesügavustes ujumisel mingi meeldiv alatoon. Usun, et see tuleb aususest enda vastu. See tunne ei pruugi olla hea – vastupidi, tihti on see ebameeldiv – kuid vaadates asjadele silma ja nimetades neid õigete nimedega, tekib sees rahu, sest isegi kui tee on raske, on see õige. Seda tunnet ei saa teeselda. See kas on või ei ole. Aususel ei ole halle varjundeid.

    Istuda ilusal talvisel päeval diivanil, üksi ja vaikuses, ainult iseendaga, tundmata kuklas paanikat tegevusetuse suhtes, on absoluutselt imeline. See tunne näitab, et oled rahulikult iseenda ja eluga sõber.