Ostukorv

Category: Pere

  • Elu nagu moodne muinasjutt

    TEKST MONIKA TAMLA
    ESIMENE FOTO PENELOPE RUSSAK
    TEISED FOTOD MAIRI JA MARIKA TAMM

    Kadriorus ühte esmapilgul tavalisse korrusmajja sisenedes võite avastada end otsekui lendava vaibaga tuhandeid kilomeetreid edasikandunult Aladdini imekoopast. See on justkui metsikute, ürgset naiselikkust kummardavate naiste kogunemiskoht leidmaks ehteid ja särtsu, mis naiseks olemise teekonnal toetab. Ühe väeka hõimu kodu ja pesa, nagu ütlevad WildWomani loojad Marika ja Mairi Tamm.

    Ma ei tea miks, aga nendele naistele ja nende ehetele mõeldes kangastuvad mu peas muinasjutud. Muinasjutuks võib pidada ka WildWomani enda lugu, mis algab sellest, et elasid kord Saaremaal kaks kaunist õde. Üks blond, teine brünett. Mõlemad suure reisikihiga ning maailmaavastaja ja -muutja mõtetega. Vanema õe Marika sõnul on nende elu kulgenud justkui nõiaväel paariaastase vahega üsna sama rada. Et endas selgusele jõuda ja elu uude suunda keerata, tuli võtta paus ja seni käidud rajalt korra kõrvale astuda. Iseend kõrvalt kaeda.

    „Eks see isesorti saarlaste geen ole, mis tekitab igatsuse kaugete maade ja eksootika järele. Sest mille muuga seletada me mõlema üht suuremat pöördepunkti elus: jätta kogu Eestis üles töötatud professionaalne karjäär, isiklik elu ja mugavustsoon ning minna teadmata ajaks rändama,“ räägib Marika.

    Rännuteed

    Õdede rännakud võõrsil ei toonud esialgu mingit selgust tuleviku kohta. Nad rändasid eraldi, kumbki iseseisvalt sihte seades, ent nii Marika kui Mairi jõudsid lõpuks Balile. Marika jõudis seal selgeltnägija laua taha.„Selgeltnägija pahvis suitsu, luges energiaid, pani mu elu kohta suurema osa asju täppi, kuni tuli juttu tööst. Ta ütles, et ma kirjutan tulevikus võib-olla paar raamatut, aga kindlasti saab must ehtedisainer. Purskasin valju häälega naerma, sest kuigi ehted meeldivad mulle hullupööra, ei osanud ma ju joonistada ega metallidega ringi käia. Ehete loomise protsess tundus suisa kosmoseteadusena.“

    Marika oli skeptiline ja võttis asja naljana, aga mida täpsemalt suitsupilve tagant ähmaselt paistev proua tulevikuäri lahti seletas, seda tõsisemaks mõtted läksid. Võimalus ehete maailmas toimetada näis niivõrd ootamatu, hulljulge, hämmastav – ja iga hetkega üha ahvatlevam.

    Tekkis tunne, et selgeltnägija ei olnud mitte lihtsalt avanud ust uude maailma, vaid oli justkui andnud loa ka sellest siseneda.

    Alguse väljakutsed

    Ehete disainimise algus oli raske: paberile said vaid kohmakad ja konarlikud kriipsud-kraapsud, milles imelist ehet oli raske aimata… Tuli endale tunnistada, et kui poes ehet uurides on kohe selge, mis sellel üle või puudu, siis ise midagi nullist alustada on nii suur vabadus ja vastutus ühekorraga, et võtab kukalt kratsima. Sirgeldiste pakike muudkui kasvas ning eneseotsingud viisid Balilt edasi Lõuna-Ameerikasse.

    Marika meenutab, et järgmine pauk tabas teda Peruus, kui ta nurus end ühe šamaani õpilaseks. „Šamaan, olles mind pikalt altkulmu silmitsenud ning pealaest jalatallani läbi raalinud, teatas ühel hetkel, et mine parem koju ja hakka joonistama. Siis hakkasin juba kahtlema, et kas tõesti on midagi sellist mulle otsaette kirjutatud… Ja ega siis muud polnudki teha, kui lihtsalt pliiatsid teritada ning uue hooga joonistamist jätkata.“

    Juhuste ja intuitsiooni abil leidis ta neile esimestele kavanditele teostaja. Ja nii muutusidki „konarlikud sirgeldused“ paberil ehtsateks ja käegakatsutavateks kaela-sõrme-kõrva-rinda pandavateks eheteks… Sel moel valmis kümneid erilisi ehteid. Ent Marika esialgset entusiasmi hakkas varjutama asjaolu, et tellides oma kujundusele teostust, olid toodete miinimumkogused liiga suured. Disainiprotsess ise aga kulutas pikapeale liialt aega ja närvi. Nii jõudiski ta mitu aastat kestnud otsinguis tõdemuseni, et mõistlikum on loomingulise kadalipu asemel toetuda toredaile partnereile – ehteseppadele. Ja ta leidis palju häid meistreid, kes oskavad ka ilma saarlase panuseta imelist hõbepitsi punuda.

    Kahekesi edasi

    Paari aastaga võttis Marika loodud WildWomani bränd üha selgema kuju. Omanäoliste ja väekate ehete huviliste arv muudkui kasvas. Õed, kes seni olid kulgenud omi radu, jõudsid oma rännakuil üha lähemale ja lähemale ühisele teele. Ajapikku hakkas juhtuma, et justkui iseenesest liitus Mairi Marikaga ehtereisidel, oli asendamatu käega ehete otsingu- ja ostuprotsessis ning muudeski WildWomani toimetustes.

    Ühel hetkel jõudsid õed tõdemuseni, et koos tulebki jätkata. Enam ei kujutanud nad elu ettegi ilma ühiste reiside ja ehtemaailmata. Kuna pahatihti on mujal maailmas ehteäri meeste pärusmaa, on õdede tandemina lihtsam, lõbusam ja ägedam käia koos meestemaailmas naiste ehteasja ajamas.

    Koos mindi ka gemmoloogiat õppima, et kristallide võlule ja väekale hingeelule lisanduks ka teaduslikum lähenemine vääriskivide maailmale.

    Põnev oli teada saada, kus ja kuidas sellised kivid tekivad ja kasvavad, kuidas nad saavad oma omadused ehk värvid ja tugevused ning kuidas vääris- ja poolvääriskive hinnatakse.

    Koos pandi alus unikaalsele kuldsele WildWomani kollektsioonile. Mairi meenutab naljakat aastatetagust lugu: „Marokos „aardejahil“ olles jalutasime kord promenaadil, kus märkasime tänavakaupmeeste reas ühes kohas naisi puntras midagi uurimas. Uudistasime siis meiegi. Ja mis selgus? Ei muud, kui et seal müüdi kassikullast ehteid. Naersime, et naised jäävad ikka naisteks: kullasära tõmbab kõiki. Aga just sellest hetkest saime meiegi julgust ja indu kullaga katsetada.“

    Marika lisab, et see idee väga lihtsalt ei teostunudki. „Kui palusime kullatootjal sobitada poolvääriskive kullaga, saime vaid mõistmatute pilkude ja õpetliku loengu osaliseks. Meid vaadati kui naiivitare, kes ei saa üldse aru, kuidas asjad käivad. Et kuld käib kokku vaid smaragdi, teemanti, rubiini ja safiiriga. Selgus, et keegi pole ealeski kulda kokku pannud larimari või kuukivi või malahhiidiga… Meie Mairiga vaikisime veidi, vaatasime üksteisele otsa ning kordasime järjekindlalt oma soovi. Lõpuks ei jäänud kullasseppadel muud üle, kui hämmingus meie soovid teoks teha. Kui aga oma esimesele kullakollektsioonile järele läksime, tunnistasid nad meie idee võidukäiku. Selgus, et nad olid avanud suisa uue toomisüksuse selle teostamiseks, ning nüüdseks on nõudlus kullast poolvääriskividega ehete järele levinud mujalegi.“

    Läbi raskuste

    Igal mündil on kaks poolt ja pole WildWomani lugugi mingi erand. Ei ole kõik kulgenud lihtsalt ja libedalt. Edukas algus ja üha kiiremaid tuure koguv tegutsemishoog tõi valusaid tagasilööke.

    Marika jaoks oli suur üllatus, kui ehteäri hakkas ühel hetkel iseenesest nii suure hooga kasvama – ta polnud selleks valmis. „Olin ju teinud oma hobist väikese armsa elustiiliettevõtmise, kuid ühel hetkel olin ületöötanud ja stressis. Huvilised ei mahtunud enam ära nendesse ruumidesse, mida kasutasin. Mõistsin, et vaid minust üksi ei piisa ehete hankimiseks, veebipoeks, välimüükideks. Mu esialgne plaan oli ju, et ma ei soovi mingeid siduvaid kohustusi, et vajadusel võin nädalaga ettevõtmise kinni panna ja vaba linnuna nelja tuule poole lennata. Neil raginaga lagunemise, kohanemise ja uue loomise aegadel võib eneseusk ära kaduda. Aga teisalt, kui selliseid väljakutseid ei oleks, siis ilmselt oleks mul ka juba ammu igav ja tahaks midagi muud teha,“ naerab Marika.

    Mairi lisab, et

    ükskõik, mis valdkonnas sa töötad,
    kas ehitad, toodad kassitoitu või müüd ehteid,
    väikeettevõtja mured on ikka sarnased.

    Ehk kui klientide arv kasvab, siis on vaja lisainvesteeringuid ehk raha, et olla võimeline ostma suuremat valikut. Ja kui juba laenud peal ja ehtevalik suur, tekib pinge, et on vaja omakorda rohkem kliente, et laenu tagasi maksta. „Eestis on aga väike klientide arv vast tuttav ükskõik mis valdkonnas toimetajale ning meile on suureks väljakutseks omakorda asjaolu, et oleme võtnud missiooniks, et meie ehted on unikaalsed ja ainulaadsed.“

    Nii on õdede töö pidev loovuse trenn: millised on uued disainid, kust neid hankida, mida teisiti teha ning kõige selle taustal materiaalse poole harjutus ehk lõputu rahavoo ja kohustuste sättimise kunst. Aga seda on mõlemad õed oma varasemast ettevõtluse kogemusest õppinud, et äritsüklid käivadki üles ja alla ning kõige pimedam on hetk enne päikesetõusu.

    „Enamik meie toredaid kliente on meieni jõudnud suust suhu levinud soovituste põhjal ning loomulikult kannavad ka kristallid ning hõbedameistrite käsitöö oma energiat, mis tõmbab. Esimestel aastatel puhtalt selle pinnalt me elasime ja kasvasimegi.

    Linnapeal naised küsisid üksteiselt ehte päritolu kohta
    ja jagasid meie kohta infot.

    Teinekord, nähes jällegi kellegi kaelas tuttava stiiliga ehteid, pilgutati üksteisele vandeseltslaslikult silma, teades ja tunnustades, et ka teine naine kuulub meie ehtehõimu. Nüüd hiljem on info levitamisel siiski suureks abiks ka sotsiaalmeedia ning suhteliselt tuntav fotokäekiri,“ selgitab Marika. Samas ei saa keegi loorberitele puhkama jääda, sest missiooniks on olemasolevaid kliente hoida ning neid pidevalt millegi uuega üllatada.

    Sära taga

    Ometi on ehtemaailmal lisaks magnetismile ja särale ka teisi külgi. „Ehetega tegelemine võib küll näida nii ilus ja naiselik, aga pahatihti algab ja lõpeb tööpäev kastide tassimise, laudade tõstmise ning hõbedast mustaks värvunud sõrmedega. Ei miskit glamuurset, puha käsimääriv ja füüsiliselt raske töö!“ möönab Mairi.

    Ja mis veelgi olulisem, väärismetallide ning poolvääriskividega tegelemises sisaldub paras ports hulljulgust ja riskide võtmist. Mairi arvates on kogu selle eksootilise ameti juures usaldusväärsete partnerite leidmine tundmatutes Aasia riikides ja kultuurides, kus petmine on sisuliselt ärieetika üks osa, väga keeruline. „Oht kaotada palju raha on väga reaalne. Oleme paar korda sattunud pettusele kiskuvasse seisu, aga oleme sellele õnneks õigel ajal jaole saanud ning end päästa suutnud. Ehteäri võib ikka väga kalliks maksma minna.“

    Nii see saare õdede, väekate naiste ühine teekond ja moodne muinasjutt on kulgenud, jõudes otsapidi tänasesse päeva. WildWomani hõimu juhtnaised elavad aasta läbi ka siin Eestis omamoodi nomaadielu, kui kulgevad ehtekoormaga linnast linna või laadalt laadale, et oma hõbedast ja kullast kaunitare teistelegi naistele näha viia.

    Marika jaoks on suurimaks inspiratsiooniks Eesti naised kogu oma ilus, eheduses ja loodusläheduses. Naised, kes julgevad oma unikaalsust esile tuua. Naised, kes on nii tugevad, et julgevad olla ka nõrgad. „Laias laastus on WildWoman siiski eeskätt meie endi nägu – valime just selliseid kristalle ja ehteid, millest õhkub harmooniat, müstilisust, metsiku hingega naist. Need on ehted, millest õhkub ilu ja mis puudutavad hinge,“ usub Mairi. „Meie ehted pole lihtsalt kivid ja metall, vaid igal ehtel on oma vägi, mis on selle kandjale toeks. Kõige suuremat rõõmu pakub, kui meie juurest läheb ära naine, kel silm lõi särama ning kelle hing on kosutust saanud…“ lisab ta.

    Õdede elustiiliettevõtluse soovitused

    – Tee seda, mis sinu enda hinge tõeliselt helisema paneb – klient tunneb selle juba kaugelt ära.

    – Räägi oma lugu: see jääb inimestele meelde.

    – Võta oma kliente kui sõpru-sõbrannasid, kellega oma maailma jagada.

    – Kui vahepeal nii-palju-on-vaja-teha-lained üle pea löövad, sule silmad ja unista ning pane asjad pikka perspektiivi: kõike pole vaja homseks ära teha.

    –  Kui on raske või ideed on otsas, siis suhtle oma klientidega – sealt tagasi tulev positiivne energia innustab ja annab jõudu.

  • Liisi Koikson: püüdes kõike

    Liisi Koikson: püüdes kõike

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Viimati kohtusime Liisiga pisut üle aasta tagasi, kui tal oli armas ümmargune kõht ees – nüüd on Ellast saanud kolmekeelne naerupall, kelle esimest sünnipäeva pühitseti hiljuti just selles tervislike tortide kohvikus, kus tänagi istume. Milline on Liisi elu nüüd, emana, ja mida ta on õppinud oma väikeselt õpetajalt?

    Olen imestanud, kuidas Liisi võib eri väljaannete fotodel nii erinev välja näha – ta kannab usutavalt välja mistahes stiili ja on võimeline tegema laial skaalal ilmeid malbest piigast vampnaiseni. Igapäevaelus on Liisi küllalt tagasihoidlik, kuulsusega kaasnev tähelepanu on tema õrnale natuurile vahel liigagi intensiivne. Mis aga ei tähenda, et ta tuntust teisel hetkel jällegi ei naudiks! Küllap annab sellele põhjenduse tema päikesemärk – Kaksikud.

    Liisi palub meie kohtumisele saabumiseks pisut ajapikendust, sest laps ei maga veel – kõigile värsketele lapsevanematele nii tuttav olukord. „Iga kodust välja minek on klapitamine, sest sel ajal, kui kontserte pole, töötame me mõlemad Christianiga kodus ja samal ajal ka hoiame last.“ Nii siis jagataksegi, kes saab tunni oma tööaega praegu, kes hiljem.

    Liisi – nagu paljud Eesti muusikud – on iseenda mänedžer. Lisaks loomingule ja kontsertide andmisele võtab ta vastu esinemiskutseid, suhtleb pillimeestega ja aitab kontserdikorraldaja turunduspoolelgi. „Võib-olla see on usalduse küsimus, ja vahepeal on tõesti tunne, et on vaja abi, kindlasti kohe,“ noogutab ta. Arvata võib, et kõige korraldamine väikese lapse emana on Liisile päris pingeline väljakutse.

    Kodused ettevõtjad

    Rootsist pärit Christianiga tutvus Liisi Londonis koos õppides. Christian on ka kodune ettevõtja, kes toob Eestis ja Rootsis maale üht põnevat leiutist, mis ahjuküttega kodudes eriti praktiline: Kindling Cracker, mis teeb halgudest pilpaid, vajaduseta riskida kirvega oma käes. „Tal on päris hästi läinud, ja see toode on just eriti populaarne naiste hulgas,“ rõõmustab Liisi, kelle vanematekoduski on ahjuküte. Ka Christian on pärit väiksemast kohast – Rootsi läänerannikul mere ääres kasvanud. „Ta teab seda tunnet, kui kõik varbad on mullased,“ naerab Liisi.

    Praegu elab noor perekond Kalamajas. Kuigi Londonist tulles oli kontrast selline nagu Tallinnast kodulinna Kilingi-Nõmmele sõites, on see juba haihtunud ning ideaalis tahaks Liisi elada kusagil vaiksemaski kohas. Nende sõbrad kolisid just hiljuti Viljandisse, renoveerisid seal vanaisa maja. „Ja Christian mõtleb, et äkki lähme ise ka Viljandisse elama!“ teatab Liisi, kuigi ta esiotsa veel selle mõttega kaasa ei lenda, sest nii kaoks igapäevaelust veel üks tükike spontaansust – nimelt tema muusikud elavad Tallinnas ja ka proovid toimuvad siin. „Proove saab muidugi planeerida, aga sageli tuleb ette, et teeme täna õhtul või homme midagi korraks läbi – seda ei saaks siis enam teha…“ mõtiskleb ta. Christianit peab Liisi vapralt Eestis kohanenuks: „Ma mõtlen järjest rohkem, et ega see pole lihtne… Ja olen talle tänulik, et ta meiega siin on.“

    Emaks olemine

    „See on tohutuuu õnn, mis Ella on meie koju toonud! See, et saame temaga igal hommikul ärgata ja… Ta on hästi rõõmus laps, naerab hästi palju ja teeb juba meile ka ise nalja,“ särab Liisi.

    „Ella olemasolu annab kõigele, mida ma teen,
    hästi palju tähendust juurde.

    Aga samas ma tunnen, et tahan ka tema jaoks rohkem aega võtta,“ mõtiskleb ta ja lisab pärast pausi: „Kui ma nüüd sellele esimesele aastale tagasi mõtlen, siis

    see mõte, mis viis mind edasi, oli, et ärme jätame midagi tegemata,
    läheme jälle uuele päevale tegusalt vastu!

    Aga nüüd tunnen, et me mõlemad Christianiga oleme hästi väsinud sellest intensiivsest esimesest aastast, sest proovisime kõike ja korraga ära teha.“

    Ja praegu, kui mõnes mõttes käib veel logistiline ja füüsiline kohanemine, ongi veel vara öelda, mida on Liisi juures emaks olemine muutnud või täiendanud. „Ma arvan, et see protsess veel käib… Laps avas minus kindlasti mingisugused uued küljed.“ Ning lisab mõtlikult, et tõi samas välja ka vead, näiteks organiseerimatuse.

    „Mulle mõnes mõttes meeldib juhuslikkus, spontaansus, ja ma olen varem alati kartnud rutiini. Või tegelikult mul pole seda kunagi olnudki. Ja nüüd on raske sundida ennast sellesse rütmi, et kõik käibki graafiku järgi, sest muidu on ajus üks suur segadus!“ naerab Liisi. „Tegutseda lapse kõrvalt – see on endiselt suur väljakutse, sest kui olen lapsega, siis tahan keskenduda temale. Ja kui siis tuleb see enda aeg, on esimene mõte, et tahaks puhata. Ja samas järgmine mõte, et ma ei saa puhata, sest mitu asja ootab juba ammu ärategemist! Sellega harjumine võtab veel aega.“

    Londonist inspireeritud

    Eelmisel kevadel tuli Liisil välja ka plaat „Coffee For One“ ja ingliskeelsed laulud plaadil on inspireeritud Londoni-ajast: sealgi tunti huvi Liisi muusika vastu ja nii otsustas ta teha albumi, mis ei pea jääma ainult Eesti piiresse. Esitluskontserdid tegi Liisi siiski kõik esialgu kodumaal. „Nüüd, kui mul on laps, on nii mõnedki ambitsioonid ka natuke muutunud,“ naerab ta.

    Kõigil kontsertidel käis väike pereliige Liisiga kaasas. „Võtsin selle suhtumise, et midagi ei pea jääma tegemata, aga samas on parem, kui Ella tuleb minuga:

    esimesel eluaastal on ema lähedus ülioluline
    ja ma tahtsin seda talle pakkuda.“

    Nii pole Ella ühtki ööd ilma ema juuresolekuta maganud. Esinemistele sõidud olid aga paljuski soojenduskontserdid autos, sest Ellale autosõit ei meeldi. Raamatud, laulud, kõrinad – kõik tuli mängu tuua, et pisike piiga nõustuks turvahällis püsima.

    „Laulmine on meie autosõidud päästnud – tihtipeale jääb Ella kohe teraselt kuulama ja unustab vastupanu, isegi kui ta on enne nutnud,“ kinnitab Liisi. Üks selline võlulaul on Ella jaoks „Karumõmmi unelaul“. Ja Liisi on veendunud, et ka Ella ise proovib juba laulda: nelja-viiekuuse tütre juures kuulis Liisi selgelt, et see polnud rääkidapüüdmine, vaid ühe noodi peal lalisemine. Ja ükskord, kui Liisi kirikus heliproovis oma häält lahti laulis ja akustikat katsetas, märkas ta Ellat sedasama kopeerimas. Ja kuigi tüdrukuke ei julge veel üksi kõndida, on ta juba hakanud muusikat kuuldes põlvi nõksutama ja tantsima.

    Liisi väidab enda kohta, et ta on alati olnud hästi arg. „Sellepärast ma ei oska ka ujuda, sest ma ei julgenud vette minna,“ meenutab ta, ja paremaks ei teinud ka teiste utsitamine. Aga üht ei kartnud Liisi põrmugi – laval laulda. Ta meenutab teismeea häbitundeid, mis paljusid muusikatunnis ja mujalgi kummitasid ja korraks ka Liisi pea kohale tõusid. „See oli minu ainuke trump, milles ma end kindlana tundsin, ja ei peljanud suud lahti teha, isegi kui see teistele võis tobe tunduda.“ Vahel ei julge Liisi ka praegu tundmatusse hüpata ja mõnigi kord võtab põnevate pakkumistega e-kirjadele vastamine paar päeva harjumisaega.

    Looming algab meloodiast

    Esimesena tekib Liisil meloodia, sõnad tulevad tavaliselt hiljem. Ja just nii ta seda ka kirjeldab: „Viimasel ajal, kui teen mingisugust argist toimetust, olen hakanud ümisema ja kui idee vähegi huvitavana tundub, olen telefoni salvestama pannud, et see viisijupp ära ei kaoks.

    Kõige ehedamad fraasid tekivad siis, kui lihtsalt teen suu lahti ja ootan,
    mis helid välja tulevad, ei lase ajul liigselt sekkuda.

    Huvitaval kombel ei pea need üldse sõnad olema, vaid mõnikord tuleb teatud noodi kõrgusega loomulikult kaasa mõni kindel vokaal. Midagi, mis toimib sel kohal hästi ja naturaalselt. Ja siis ma tean, et sinna võiks tulla mingi selline sõna, milles on see vokaal pikalt olemas. Pärast, salvestust kuulates, tundub see iseenesest vahel juba sõna moodi.“

    Liisi soov on nüüd jälle võtta muusika kirjutamiseks aega juurde. „Ma pean saama olla üksi. Ja tunni ajaga hakkama ei saa: on vaja aega ja vaikust ja teadmist, et mul on õigus sellele ajale ja kaks väikest silma ei nuta samal ajal mu järele…

    Olen kuulnud, et emaks olemisega käibki kaasas pidev süütunne –
    et kui sa võtad endale aega, siis on kogu aeg tunne, et sa justkui ei tohiks,“

    mõtiskleb ta. Inspiratsiooni saamiseks on Liisi otsustanud esmalt jälle rohkem uut muusikat kuulata, et sealt oma mõte uitama läheks.

    Sünnitus kui suursündmus

    Sünnitamine on naise elu suursündmus. Ella sünni juures oli Christian ja sünnitoetaja Karita Mikko ning valveämmaemand, kes oli pisteliselt mitme sünnituse juures. Sellel päeval oli hästi palju sünnitajaid, kõik palatid olid täis. „Sünnitus käib ja sa pead koridoris ootama, et palatisse saada – päris ekstreemne!“ muigab Liisi.

    Muusikat ta sünnitusel ei kuulanud, arvab, et see oleks isegi häirinud.

    „Pigem ma üritasin tegeleda endaga ja tahtsin, et see suur valu juba otsa lõpeks, kui ma kuidagi läbi udu kuulsin Karitat ütlemas, et, Liisi, mul on tunne, et sa ei suuda lõdvestuda… Siis ma panin silmad kinni, keskendusin tunnetele oma kehas ja proovisin füüsiliselt mitte reageerida, kui tuhu jälle peale tuli. Üritasin endale öelda, et see valu on hea, ja samal ajal ennast sellest eemaldada: see valu ei ole osa minust, ta tuleb nagunii ja ma tunnen kõike, mida ta minus teeb, aga ma ei lase sellel võimust võtta. – Ja kuidagi see õnnestus! Olin vaadanud ka ekstaatilise sünnituse videoid ja mis ma ise suutsin, oli vähemalt see, et kui isegi kehas oli valu väga intensiivne, siis ma jõuga surusin endale naeratuse näkku – ja see aitas mingil määral, suutsin ennast ära petta ja pöörasin valu intensiivsuse õnne intensiivsuseks…

    Pärast sünnitust on tõesti tohutu kõikvõimas tunne

    ja saad lõpuks aru, milleks naised võimelised on!“ särab ta.

    Kuulsate vanemate lapsed

    Liisile on viimati mõtteainet andnud Linn Ullmanni elulooraamat, kuidas on olnud elu Rootsi-Norra kuulsate vanemate Ingmar Bergmani ja Liv Ullmanni tütrel. Liisi saab tõmmata paralleele näiteks sellega, et Livi ja ta enda õrn inimtüüp ja küllaltki aktiivne avalik elu on mingil määral sarnased. „Linn on seal päris aus ja ütleb välja selliseid asju, mis võivad ühele emale kindlasti haiget teha. Oma vanemate kohta ütleb ta, et võib-olla nad ei olnudki valmis lõpuni välja lapsi saama, et nad olidki ise ka nagu lapsed,“ jutustab ta.

    „Mina püüan oma tütrele pühenduda nii palju kui võimalik ja näidata loomeinimeste maailma siit- ja sealtpoolt eesriiet. See energia, mis tekib lava ja publiku vahel – temast ei pea saama lauljat või muusikut, aga ma tahan, et ta seda kas või kõrvalt kogeks ja mingil hetkel leiaks sellest inspiratsiooni, kui ta seda soovib,“ lähevad Liisi silmad põlema.

    „Kui mul on liiga palju tööd, siis ma unistan vahel,
    et saaksin olla põllega ema

    – et saaks mõelda ainult koduse elu peale ja siis lihtsalt olla omas oma-last-kogu-aeg-süles-hoida-ja-süüa-teha-ja-koristada-ja-et-oleks-ilus-kodu-ja-ilusad-kardinad tundes. Aga ma tean, et kui ma seda saaksin, siis ma unistaks muusikast ja kontsertidest. Ühest küljest ma tahaks sellist aega, et ma tõesti tean, et saan pühenduda lapsele. Aga selleks, et see rahu oleks, peaks olema ka teadmine, et taustal juba tiksub uus projekt või midagi on oodata. Eks me kõik tahame olla kasulikud ja vajalikud omal alal. Kui minu muusiku tegevus oleks täiesti pausi peal, siis oleks jälle teistmoodi rahutus, et mis nüüd saab…“ mõtiskleb ta. „Aasta alguses tegin teadliku otsuse, et pean sel aastal võtma uuesti rohkem aega endale, peab hakkama jälle juukseid kammima ja natukene ennast poputama, et mitte oma mina ära kaotada. Aga kõige mõnusam on muidugi see väike mina, kes meil kodus on ja kes kõik päevad elurõõmsaks teeb,“ naerab Liisi.

  • Kallid italiano’d

    Kallid italiano’d

    TEKST JA FOTO JUSTIN PETRONE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Otsisin espressot. Oli jõuluhommik Reykjavíkis, paar aastat tagasi. Halekollane valgus ronimas üle kortsus katuste, lumehelveste nõelad mu näos. Jõulutuled vilkusid majade küljes, aga külma oli miinus palju-palju ja ümberringi polnud näha mitte ainsatki hinge.

    Ainult mina ja mu tütar Anna, toona umbes kaheksa-aastane. Matkasime ülesmäge, et külastada Hallgrímskirkja kirikut ja poseerisime Leifur Eiríkssoni kujuga. Siis rändasime tagasi kesklinna mööda inimtühju tänavaid, kuni leidsime märgi ühest avatud kohvikust. Selle aknad olid udused ja kui uks korraks avanes, pahvatas sealt välja soe valge aurupilv.

    See koht oli otsast otsani rahvast täis. Pressisin end seisjatest läbi leti äärde, et tellida espressot ja kakaod.

    Mind teenindas valgete juuste ja siniste silmadega vanamees, kes oma ümara pingul näoga nägi välja nagu Frank Sinatra. Seeasemel, et asuda espresso ja šokolaaditegemise kallale, ta lihtsalt seisis ja vahtis mind. Vahtis ja vahtis, kuni lõpuks naeratas.

    „Buon giorno, signore!“ ütles ta.
    Ma võpatasin. „Giorno,“ heitsin talle tagasi.
    „Ma teadsin, et sa oled üks meie hulgast!“ jätkas ta itaalia keeles. „Selline nägu ei saa mujalt olla!“
    Ja ta tõstis käe ja puudutas mu nina.
    „Issi, mis keeles see mees räägib?“ haaras Anna mul käisest.
    „Itaalia,“ vastasin, ikka veel üllatunud.
    „Ta on itaallane või? Mis ta siin Islandil teeb? Ja kuidas sina temast aru saad?“
    „Oh, Anna,“ ütlesin ma oma nägu hõõrudes. „Itaallased nagu meie, meid jätkub igalepoole üle ilma.“

    Ja just nii see on.

    Mis tahes külmunud või kõrbenud kuutaolisel maatükil siin planeedil
    võid kohtuda mõne heatujulise itaallase ja tema espressomasinaga.

    Minu jaoks on need mehed sama olulised
    nagu eestlastele Eesti Majad Londonist New Yorgi ja Sydneyni.

    Pärast korraliku espresso serveerimist võttis see Reykjavíki baarimees korraks aja maha oma jõuluaja kohustustest ja tuli meie juurde juttu ajama. Kuigi mu itaalia keel on kohmakas, oli ta selle üle ikkagi ülevoolavalt õnnelik.

    „Mul on seda vaja vahel rääkida,“ ütles ta. „Siin elades,“ ja ta vahtis uduse akna poole, „on mul seda vaja!“

    „Kuidas sa siia sattusid?“ küsisin ma Sinatralt.
    Vastuseks pööritas ta silmi. „Küllap sa tead. Üks naine…!“

    See vastus ajas mind naerma. Ma sain temast väga hästi aru. Ja see oli kuidagi nii lohutav, mismoodi ta rääkis. Selle keele hüplev rütm ja hõrk maitse meeldivad mulle sageli palju rohkem kui inglise keele rütm ja maitse. Eestis kuulan vahel Roomast tulevaid raadiosaateid oma casareccepasta keetmise kõrvale. Ma ei saa kõigest aru, aga ma tunnen, et see keel teeb mul olemise heaks. See keel puudutab midagi peidetut mu sees, olgu see siis tõeline või väljamõedud.

    Tundub, et ma olen kapi-itaallane. Mul on esivanemaid poolest tosinast eri riigist, aga mitte ealeski pole näiteks mõni iirlane mulle lähenenud, Guinnessi pihku surunud ja küsinud: „Kas oled üks meie hulgast?“ Aga tasub mul vaid Reykjavíkis kohvikusse minna, ja olengi tabatud. Mul pole muud valikut, kui istuda oma „kaasmaalasega“ ja kuulata tema pikki itaaliakeelseid lugusid.

    Eestis elades on identiteet mulle aina tähtsamaks muutunud. Kui ma vaatasin õudusega, mismoodi mu esiklaps koos oma emaga sülti sisse löristas, tundsin ma endas tõusvat vajadust vastukaalu järele: pidin leidma midagi, mis aitaks tasakaalustada seda verivorsti, piparkoogi, regilaulu ja suitsusaunade pealetungi.

    Soovisin, et ka minul oleks oma lastele pakkuda midagi autentset, nii-öelda minu hõimupärandit. Ja nüüd ongi nad ühed vähestest Eesti lastest, kes tarbivad korrektselt pecorino Romano juustu ja teavad, mis on limoncello.

    Mõni aasta tagasi käisin Baris, Aadria mere kaldal, oma sugulasi üle vaatamas. Nõbu Vincenzo! Nõbu Lorenzo! Nõbud Santina, Gianfranco, Pamela, Michele, Antonella ja Lello! Ja kõik need teised nõbud.

    Mu ema ja isa tulid ka sellele reisile kaasa, samuti mu vanim tütar Marta. Õpetasin talle, kuidas lüüa korralikult kirikus risti ette ja kuidas süüa korralikult itaalia saia oliiviõli, soola ja pipraga. Mina olin need asjad kunagi oma vanematelt üle võtnud, ise mõtlemata, miks ja kuidas. Nüüd oli Marta kord need asjad enda sisse võtta.

    Pole ehk palju, mida edasi anda, mõtlesin ma risti ette lüües, aga ikkagi, midagi mul on.

  • Piima ja tšillit!

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD MARI-LIIS NELLIS

    Alanud õppeaastal rikastab Eesti koole ja peresid juba ligi 40 „Youth for Understanding“ programmi vahetusõpilast eri kontinentidelt. Suviste lõpueksamite ajal käisime Harjumaal Igaveres külas Lutteruste perel, kellel juba kolmas vahetusõpilane. Esimesed kaks tüdrukut olid Saksamaalt, kolmas Taist.

    Igaveres nägin endavanust (täpsemalt neli aastat nooremat) naist elamas oma perega nii arhailiselt nagu minu Võrumaa vanavanemad mu lapsepõlves – ja seda vaid pooletunnise autosõidu kaugusel Tallinna klaasmajadest, isejuhtivatest bussidest ja äppidega parkimisest.

    Minus pakatas see tavaline rõõm kohtumisest „Hingele Pai inimestega“. Ja õnneks saabki neile veel külla minna – isegi lasteaiarühmad käivad seal ekskursioonidel, külarahvas ostab mune, piima ja küttepuid ning omad ja võõradki lapsed hullavad aias.

    Pereema Evely toimetab kodus, perepea Toomas on kolm aastat olnud ettevõtja – oma metsa puud küttepuuks, saematerjaliks, voodrilauaks, isegi tammemööbliks. Kuldsed käed kauba peale.

    Pereisa Toomase Laitses elava õe pere on siiani pakkunud oma kodu ja maailmavaadet kolmele vahetusõpilasele. See saigi Evely ja Toomase jaoks „pisikuks“, et ka enda perre kolmas laps võtta. Eelmisel õppeaastal oli Lutteruste vahetusõpilaseks tai tüdruk Pinn. Ta on elurõõmus ja nutikas 16aastane tüdruk, kes armastab lugeda ja joonistada ning unistab hambaarstiks saamisest.

    Pinn läbis Aruküla koolis 9. klassi ja tegi vabatahtlikult ka lõpueksamid ning omal soovil kohe pärast seda Tais läbimata jäänud kooliaasta eksamid. Ühtlasi tegi Pinn õppeaasta lõpul nii ägeda sammu, et sai eesti keele eksami suisa nelja. „Hakkasin teda hästi kiiresti eesti keele peale programmeerima, samuti sai ta koolist palju sõpru ja nemad aitasid väga palju kaasa. See loeb ka!“ lisab Evely.

    Eelmise aasta 1. septembril lubas koolidirektor, et kes lõpetavad 9. klassi parema keskmise hindega kui tema ise, saavad preemia. 22 õpilasest said parema keskmise hinde neli ja üks neist oli Pinn!

    Esimesed vahetusõpilased olid Lutterustel Saksamaalt. Esimesel tuli meeletu koduigatsus, ta oli ka kõige noorem, alles 14aastane. Teisega aga ei tekkinud erilist kontakti, ta oli 17aastane tüdruk, hästi endassetõmbunud, istus suurema osa ajast oma toas, ka koolis polnud tal sõpru ja hobide mõtteski ei tegelnud ta eriti millegagi peale ekraanide. Mõlemad tüdrukud olid hästi kinnised.

    Teisel vahetusõpilasel oli harjumus end teenindada lasta ja ühtlasi voodis „elamise“ komme, kuhu oli kuhjatud nii riideid, nutiseadmeid, juhtmeid kui ka raamatuid. Kuid eriti kõvaks pähkliks osutus tema taimetoitlus, sest Evely leidis pere menüüst ainsa lihavaba toidu olevat piimasupi!

    „Minu jaoks on see omamoodi huvitav, kui võtad lapse võõralt maalt ja kui ka ühel aastal ei õnnestu, ei tähenda see, et kunagi ei õnnestu,“ võtab Evely need kogemused kokku. „Kui me Pinni lennujaamas ära saatsime, tahtis küll nutt kurku tulla. Pinn oli meie perele nagu oma laps ja nii sõidame talle koolivaheajal Taisse külla. Oleme väga põnevil, aga eriti elevil on lapsed, sest neile on see elu esimene reis, meile mehega teine,“ kirjutab Evely mulle hiljem.

    „Algul mõtlesin, et kui Pinn tuleb Taist, küllap ta joob rohelist teed. Aga Pinn tahab piima – ja kuidas veel! Hea, et meil endil lehmad on!“ naerab Toomas. „Ta nägi isegi lehma poegimise ära ja kuidas esimese lihavõttepüha ajal kanapojad koorusid, aga tibu ta siiski pihku võtta ei söandanud,“ lisab Evely.
    Maaelu pole Pinnile tegelikult võõras – ka tema vanavanematel on farm, kus nad kasvatavad vängelõhnalisi durianipuu vilju.

    Pinnile tundus esimesel päeval Eestis vaikne olevat, ometi on tema arvates Igavere mõneti sarnane Taiga, kus ta elab suurlinnast eemal. Aga kool olevat Taist väga erinev. Pinn naerab, et siin koolis ei olda üldse ranged, aga haridus on hea.

    „Kui keegi Tais mängiks koolis telefoniga, võtaks õpetaja selle nädalaks ära. Siin kasutavad õpilased koolis rahulikult telefone,“ muigab ta. „Meil on koolivormid – see, et siin neid pole, tundus mõnus, rohkem vabadust.“ Evely küll lisab, et Pinni garderoob on sellegipoolest rangelt must-valge, isegi põhikooli lõpukleit saadeti Taist musta värvi.

    Peale vahetusõpilase üldise kultuuritausta tulevad ju iseenesest mõista kaasa ka tema kasvatus, peretraditsioonid, kombed, harjumused ja toidueelistused. „Pinnile meeldib, kui sees põleb,“ naeravad Evely ja Toomas. Kord pakkus Pinn peretütardele heast südamest suppi – kui vanemad tuppa astusid, nägid nad, et tütred ahmivad suu kaudu õhku ja jooksevad kraanist vett rüüpama.

    Tšillit lisab Pinn meeleldi igasugustele roogadele ja ütleb, et tunneb end siin täitsa koduselt. „Igatsesin esimene pool aastat oma vanemaid, aga nüüd enam mitte. Nad on sõbralikud ja lahked, aitavad mind kõiges, tunnen end siin hästi,“ kiidab ta Lutteruste peret.

  • Stina Murakas: Pikk tee iseendani

    Stina Murakas: Pikk tee iseendani

    TEKST HEDVIG HANSON
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Kohtusin Stinaga esimest korda eelmise aasta juulis, tema ja ta abikaasa Märten Krossi korraldatud festivalil „Kassari kitarrid“. Õblukeses Stinas oli naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas isepäisust, mis paelus mind. Ööbides nende kodus Kassaris, Stina salveiviirukilõhnalises ateljees, ümbritsetuna tema salapärastest maalidest, teadsin, et sinna tulen ma veel tagasi. Tahtsin kuulda Stina kasvamise lugu, sest aimasin kogetud energiast, et temal on, millest jutustada.

    Täpselt aasta hiljem kohtusimegi taas Stina koduateljees, pidasime videvikutundi ja jutustasime, mõistes teineteist sõna-sõnalt, mõte-mõttelt, tunne-tundelt…

    Tänaseks päevaks on vabakutseline kunstnik Stina Murakas saavutanud sõltumatuse ja vabaduse, mida ta mäletab ihkavat juba lapsepõlves.

    Stinat ahistas juba väikesena see, et pidi talle arusaamatul põhjusel veetma liiga palju aega lasteaias, koolis, kus hulk inimesi dikteeris, mida peab tegema, tohib või ei tohi teha. Omamooditüdrukutirts oleks meelsamini tahtnud juba siis elada maal, hulkuda looduses, olla üksi, uidata oma sisemaailmas…

    Selle vabaduseni oli tee aga uskumatult pikk. Nii nagu tee kunstigi juurde. Stina mäletab kunstiga seoses oma lapsepõlvest vastakaid tundeid. Tõmme ja samas mingi seletamatu vimm joonistamise suhtes ilmnes ka aastaid hiljem, kui Stina läks vaid ühe korra kunstiringi, sai õpetajalt väga kiita ja… loobus.

    „Tagantjärele arvab ta selle loobumise taga olevat hirmu,
    et teda ei aktsepteerita sellisena, nagu ta on –
    väheke metsiku ja vahel endassetõmbununa.“

    Tal oli tunne, et teda on justkui liiga palju ja selle talumine käib teistele üle jõu ja see omakorda tekitas kartuse olla nähtav. Läks aastaid enese tunnete mahasurumise all. Kunst pidi ootama.

    1987. aastal suundus Stina tööle Estonia teatrisse dekoraatoriks, sest teda huvitasid kunsti ja teatri kokkupuuted. Seal kohtus ta ühtlasi oma esimese abikaasaga. Õige pea sündisid lapsed ja elukorraldus nõudis koduseks jäämist ning selleks ajaks oli Stina väsinud ka teatri-intriigidest, ta ihkas vabamat elustiili ning iseenda peremeheks olemist.

    Stina abikaasagi eelistas, et ta tegeleks vähem kunstiga ning pühenduks kodustele toimetustele. Selles loobumises peitus aga oma lõks, Stina sõnul ei olnud ta väga hoolitsev ema ning tundis end puuris olevat – midagi suurt oli ikkagi ta elus tegemata, oma tõde ja vabadus leidmata.

    Ent asjad, mis on sulle mõeldud, tulevad su juurde varem või hiljem.

    Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid

    ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.

    Loomulik eneseväljendus

    Maalimine on Stina jaoks kõige loomulikum eneseväljendus, vastuvõtlikule vaatajale mõjuvad tema valitud värvid, meeleolud ja sümboliterohkus väga sügavalt. Ja mis peaasi – Stina teosed on täis hoolivat energiat. Need  müstilised puud… need õunapuud, mis paistavad ka Stina ateljee aknast ja ometi pole ta maalidel realistlikud õunapuud, vaid varjunditerohked, elavad, jutustavad puud. Millest nad jutustavad?

    Stina ja tema abikaasa Märten Kross tulid Krossi tallu elama Märteni vanemate, Jaan Krossi ja Ellen Niidu järel. See maja oli armastatud kirjanike suvekodu, nüüd tuli sellest ehitada aastaringseks elamiseks sobilik kodu.

    „Kui me siia elama tulime, mõtlesin, et need on vanad ja metsikud puud, hooldamata ja tuleb maha võtta. Pärast Märteni ema lahkumist aga hakkasid need puud tõeliselt kõnelema ja ma tundsin piinlikkust, et üldse võisin nii mõelda… nendest õunapuudest sain lõputult inspiratsiooni…“

    Maalis on elu

    Inspireerivalt räägib Stina ka maalimise ja elu seostest, suurest mõistmisest. „Maal on nagu elu ise – sa võid lisada kihte, palju-palju kihte ja kõike kogu aeg muuta. Hea on teada, et sa võid kõike muuta: paremaks, täiuslikumaks, tundlikumaks, tihedamaks, hõredamaks, heledamaks, tumedamaks, värvilisemaks, voolavamaks, rõõmsamaks. Mulle meeldib, kui on koos jõuline ja õrn, külm ja soe, sinine ja punane, ja hästi palju heledust, valgust, soojust.

    Mulle meeldib, kui palju isesuguseid asju sobib kokku ja erinevad inimesed sobivad kokku. Nii tekivad uued maailmad – väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, vahel natuke segased ja kaootilised ja salapärased, ilusad ja külluslikud.

    Need maailmad on kõik minu sees ja ükski pole vähem tähtis, mõnes on mugavam olla kui teises. Siin on maailmad, millesse usun, ja reaalsused, millest ma midagi ei tea, või mine tea! Nad sünnivad ja kaovad, saavad kokku, et luua uusi maailmu.

    Lõputu mänguväli – pidev loomine,
    ilu ja kaos, kiire ja aeglane, põgus ja sügav…

    Mulle meeldib, et oleme oma maailma(de) loojad. Meil on valik, millises maailmas soovime elada ja kuidas soovime seda luua,“ maalib naiselik Stina ka sõnadega pilte ja tundub, et tal on selgeks saanud kogu olemise tuum.

    Eluga silmitsi

    Kuidas sellise sisemise tarkuseni jõuda? Elus on kindlasti suur osa mängida valul, mis ideaalis võiks välja kasvada ikka armastuse energiaks. Veel kunstiõpingute ajal ei olnud Stina oma armastuse energiat leidnud. Ta otsis pidevalt väljapääse, lahendusi, võimalusi iseenda ja selle maailma mõistmiseks.

    Stinat aitasid hingamistöö kursused. Eriliselt aga üks kohtumine, kogemus, kui ta kümme aastat tagasi läks koos hea kaaslase, sisearhitekt Riia Ojaga naiste tantsulaagrisse, mida juhatas Cornelia Freise. Ta mäletab selgesti, kuidas tantsides kõik aja jooksul kogunenud valu vallandus rohkete pisaratena, nii palju vabanemist korraga oli raske kanda. Kõik osalejad lõpetasid tantsu, et Stinat ses kogemuses täielikult toetada.

    Stina oli endas kaua kandnud leina, mille mõju ta polnudki endale täielikult teadvustanud – ta kaotas oma esimese lapse, tütre, kes sai elada vaid ühe aastakese… 

    „Ma ei oska öelda, kuidas see kaotus otseselt mu loomingus on avaldunud, aga kõik kogemused annavad varjundeid, sügavusi… Mu kunstiajaloolasest tädi on mind tunnustanud, et oskan meeleolu maalida ja ehk see ongi tähtis, et vaataja tajub mingit kogemust, milles on rohkem mõistmist ja tolerantsi ja elujaatust.

    Nüüdseks saan aru, kui tähtis on avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab, ja lihtsalt tänulik olla, isegi kui kohe kõigest aru ei saa, miks see vajalik on… Aktsepteerimine annab vabaduse,“ mõtiskleb kunstnik.

    Stina usub, et tema hinge paranemine ja teadlikumaks saamine said alguse just tantsupraktikast ja hingamistööst.

    „Mäletan, kui rabatud ja liigutatud ma olin,
    kui hakkasime tantsima meditatiivseid ringtantse,

    mis viisid mind väga kiirelt arusaamani, kuidas selline tegevus on naisele midagi nii ürgomast, et tegelikult polegi tegevus, vaid olemise vorm. Selline element, mis aitab olla keskmes ja maandatud ja väestab viisil, kus on lihtne hakata lahti laskma asjadest, mis meid tegelikult elus ei teeni, vaid segavad.

    Sellises liikumises kohtume tervikliku iseendaga – oma kõikide külgedega ja tunnistame omaks või õpime vastu võtma ka selliseid osi endas, mida seni oleme vältinud või pole neist aimugi olnud. Kohtumine oma varjupoolega on olnud tõeliselt põnev ja heaks proovikiviks.

    „Nüüdseks saan aru, kui tähtis on
    avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab.“

    See annab täiesti uue olemise ja elamise kvaliteedi, mis on tegelikult just loomulik. Sest enesest teadlik olemisest tulenev viis pühitseda elu selle kõige pisemates ja igapäevasemates aspektides annab mulle sügava rahulolutunde. Mõistes oma hinge mitmesuguseid tahke ja selle vajadusi, on võimalik igavesti avarduda ja muutuda,“ tõdeb Stina tänulikkusega.

    Cornelia juhendatud naiste tantsulaagrites käis Stina üheksa aastat.

    Armastuse lugu

    Armastatud ja mõistva elukaaslase leidmise lugu on Stinal samuti eriline, imeline. Nad kohtusid Märteniga juba teismelistena, Stina oli siis 16, Märten aga 13. Kiindumus oli ehtne ja üks suudluski sai selle kinnituseks jagatud, ent mõistus tuli vahele – selles eas on kolm aastat noorem poiss ju liiga noor!

    Vahele tuli ka hulk aastaid ja lapsed teiste elukaaslastega. Aga saatus viis Stina ja Märteni taas kokku mitukümmend aastat hiljem, kusjuures nad mõlemad olid elanud suviti küllaltki lähestikku.

    Stina mäletab eredalt, kuidas ta 44aastaselt tundis kahetsust, et tema elus pole olnud seda suurt armastust, ent just siis, kui ta otsustas, et lepib sellega, mis elul on talle anda, ning lubas endale, et teeb edasisest elust nii ilusa, kui suudab, kui ta oli justkui alistunud oma saatusele, hakkasid asjad muutuma.

    Olles viis aastat koos elanud, abiellusid Stina ja Märten eelmisel suvel. Stinal on kaks poega – 26aastane Taniel õppis ema eeskujul Kunstiakadeemias maali erialal, ent jättis selle pooleli ja tegeleb nüüd hoopis stand-up kunstiga. Noorem poeg, 24aastane Taavi õpib Kunstiakadeemias skulptuuri, mängib igasuguseid pille ning mõlemad pojad on ema sõnul suured maailmaparandajad, kelle üle ta on tõesti uhke.

    Kui Stina saaks aega tagasi pöörata, tahaks ta olla parem, teadlikum ema, kes oskab oma laste tundeid koos lapsega analüüsida ning neid segaduses
    toetada.

    „Arvan, et hea oleks oma lapsi oma eluga inspireerida. See vist oleks ideaal. Öeldakse, et lastele on väga tähtis, et nende vanemad oleksid õnnelikud. Arvan, et see on tõesti tõsi! Seda võin küll öelda, et saan oma poegadega kõigest rääkida ja meie suhtlus on vägagi avameelne. See on suur kingitus!“ on Stina tänulik.

    Stina usub, et kui ema ei suru oma tundeid alla ja julgeb end väljendada,

    õpivad ka pojad mitte kartma naise emotsioone

    ning saavad edaspidi ka oma naise tujudega hakkama. Nii nagu saab Märten hakkama Stina tujudega, energiaga.

    Naiselik loovus

    Naiselikku loovenergiat Stinas juba jätkub, võiks öelda, et see voolab temas kui kärestikuline jõgi, kirglikult ja jõuliselt. Naiselikkuse vägi on Stina maalide peamine impulss, nii kandis 2008. aastal tema esimene isikunäitus nime „Pudrupüha“. See oli inspireeritud just naisest, ürgnaiselikust energiast, impulsiivsest loomisnaudingust. Pealkiri viitas igivanale naiste pühale, mida tähistati teiste pühade (pööripäev, vastlad) sees ja kus naised keetsid koos putru, ohverdasid maaemale, laulsid ja tantsisid.

    „Kui naiselikkus avaldub oma sügavaimas olemuses, siis inspireerib ja elustab see kõike enda ümber. Eks see privileeg ole ju kõikidel naistel, kuid jõu  ja sära annab julgus ja tahtmine seda teadvustada, soov oma südamesse vaadata ja elada selle tarkuse järgi,“ on kunstnik veendunud.

    Stina maale on võimalik avastada Tallinnas Haus galeriis, samuti kunstniku enda koduateljees Kassaris. Kärdlas peavad Hiiumaa kunstnikud Nelja Nurga Galeriid, kus nad kordamööda valves on, sealgi on Stina tööd esindatud.

    Maalid, mis on loodud armastusest, selle säravamatest hetkedest, aga ka armastuse argipäevast ja tühjusetundest. Oma elukogemusest võib Stina öelda, et ühtlasi toob armastus esile kõik selle, mis ei ole sugugi armastuse sarnane, see ebameeldiv aga justkui sõelub välja tähtsa, millega teadlikumalt edasi minna.

    Olles läbinud hingamistöö terapeudiõppe, oskab ta end aidata ka keerulisematel aegadel, abiks on afirmatsioonid, enesesisendused. „Kõik tunded on turvalised“, on näiteks üks mõjuvamaid neist.

    „Kõik tegevused ja olemised on vajalikud iseendani, allikani jõudmiseks. Ebamäärasused, mis tekitavad ebakindlust, ebamugavust, võivad olla avamata kingitused, vaja vaid julgust, et neid avada ja midagi uut avastada!“ usub Stina.

    Meie koosolemine on olnud kosutav, lõpetame vestluse selleks korraks ning läheme allkorrusele, kus on Märten, peresõbrad Tartust, kes tulnud festivalile „Kassari kitarrid“ ning Stina poeg koos elukaaslasega. Kaks koera ja kolm kassi passivad klaasuste taga verandal. Toas on õdus küünlavalgus ja kaminas põleb tuli. Mõnus rammestus suveõhtust on meis kõigis. Me pole kõik omavahel sugugi tuttavad, aga ometigi tunneme end Stina ja Märteni kodus mugavalt. Aiman, et siin käib suviti tihti külalisi, keda avasüli vastu võetakse.

    Küsin veel Märtenilt, kuidas siis loomingulise naise tujudega hakkama saada ja ta vastab elutargalt: „Ma võtan naist nagu loodusnähtust, nagu tormi või merd, mis võib mässata ja siis jälle rahuneda.“

    „Märteni puhul vaimustab mind endiselt tema võime mind täielikult vastu võtta just sellisena nagu olen! Tema võime jääda täiesti kohale ja rahulikuks ning armastavaks on imetlusväärne!“ tunnistab Stina.

    Mul on hea meel nende pärast, soovin, et teineteise hoidmine ja mõistmine kestaks kaua…

    Stina inspiratsiooniallikad

    • Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.
    • Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.
    • Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.
    • Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu maal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.
    • Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.

  • Anni Arro uued tuuled ja maitsed

    TEKST TERJE METSAVAS
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Kõige väärtuslikum, mis Anni elult on saanud, on tema hinnangul elu ise. Ja see, et teda on nii toredasse perekonda sätitud. „Vanemad on mind julgustanud ja lasknud teha, mida tahan, pole mind kunagi piiranud. Vabadus valida on minu arvates suur kingitus.“

    Kohtume Anniga Haapsalus – kuurortlinnas, mis elab ja kihab tänavakohvikute ja suviste muusikaürituste rütmis. Väike õdus purskkaevuga sisehoov on ideaalne paik jutuajamiseks ja omaette olemiseks. Anni jaoks on Haapsalu märgiline koht. Just siin leidis Itaalias õpitud kokaamet oma rakenduse.

    Praegu naudib Anni külaliskorterite rajamist oma ema, Epp Maria Kokamägi galerii teisele korrusele, kus varem oli tema enda populaarne kohvik. Korterite sisustamisel saab ta kasutada oma loovust. Ka vanemate andeid ja kätetööd – isa Jaak Arro ja ema imelist loomingut mööbli ja maalidena. Aastakümneid tagasi oli galerii vaid üks lagunev nurgapealne maja, mille tema vanemad toona ära ostsid ja uuele elule äratasid. Nüüd tegutsevad seal Anni ema ja isa, õde Liisu Arro müüb seal oma nõusid ja
    on aeg-ajalt ka galeristiks.

    „Kui saaks vaid raamatute tegemisest elatuda, siis teeksingi neid.“

    „Aktiivne elu käib siin ainult suvel. Aga mulle meeldib Haapsalu pigem talvel, kevadel ja sügisel, kui on tohutult vaikne. Siis on see nagu kummituslinn, kirikukellad löövad…“ lausub Anni.

    See kaunis noor naine näib õnnelik ning tema elu tegus ja ilus. Põhjuseid selleks on kuhjaga. Pulmakellade helisemisest sai suvel aasta. Pisitütar Anita Astrid saab peagi kolmeseks.

    „Olen tänulik, et mul on selline mees, kes aitab. Meil on Markoga hea tiimitöö. Ta mõistab, et peab mulle puhkust andma, kui mul juhe hakkab kokku jooksma. Lapsed on ju väga toredad, aga mõnikord liiga intensiivsed. Peab lihtsalt korraks ära käima ja eemal olema, et saaks ka ennast piisavalt nautida. Ühtlasi on Marko väga praktiline mees. Kui eesmärgi võtab, teeb ära,“ kiidab Anni kaasat, kes on ürituste tehnikalahendustega tegeleva ettevõtte RGB üks osanikke.

    Kohvikutegemistega on Anni pisut koomale tõmmanud. Ta möönab, et meelsasti naudiks kokkamist pigem väiksemale seltskonnale. „Mulle meeldib võõrustamine ja hubase keskkonna loomine. Tore mõte oleks väiksed külalismajakesed, kus saan pakkuda hommikusööki – seda ilu ja mõnu… Ja ise kasvatada juur- ja puuvilju… saaksingi aina maal olla!“ unistab ta naeratades.

    Tunnen huvi, kas paus on ka kokaraamatutega, pidades silmas populaarseid „Sepamaa kööke“. „Ma nautisin seda perioodi! Kui saaks vaid raamatute tegemisest elatuda, siis teeksingi neid,“ tunnistab Anni. Selgub, et üks väike projekt on käsil praegu koos emaga. „Eestis on lasteraamatute seas ülekaalus kas tõlkekirjandus või n-ö printsessiraamatud, mis mind ei kõneta. Mõtlesin, et võiks ju ise teha! Natuke alfabeedi võtmes, et oleks ka õpetlik – a nagu apelsin ja siis mõned ülilihtsad retseptid. Tahan teha tütrele kingiks ilusa raamatu,“ ütleb Anni, kelle sõnul on Anital ilumeel eriti hästi arenenud.

    Salaaiad

    Liigume mõtteis ja juttudes Haapsalust kaugemale, Pärnumaale, kus vanematekodus Sepamaal käivad puhkust ja pererõõme nautimas kõik pere lapsed. „Minul on juba lapsepõlvest alates Sepamaaga tugev side. Ja kui mul mõnikord linnas asjad üle pea kasvavad, on vaja kiiresti maale sõita. Võtan siis oma koera ja lähen mere äärde,“ tunnistab Anni, kes sõidab Sepamaale päris tihti ka talvel ja nädalavahetuseti.

    Sepamaal tunneb Anni end õnnelikuna. Lausa nii väga, et plaanib tulevikus ehitada sinna päris oma kodu. Ta on juba istutanud õunapuuaia, seal meeldib Annile väiksel pingil istudes unistada.

    „Minu meditatsioon ongi loodus ja Sepamaa. 
    Linn on minu jaoks nagu peatuspaik.

    Ma ei välista, et mingil eluperioodil olen kuskil kaugemal ja teen midagi muud, aga oma kodu peab jääma. Keegi tark mees on öelnud, et iga inimene peaks kodustama meie maal ühe maalapi, siis on tema missioon täidetud. Mina pean nüüd kodustama selle maalapi seal…“

    Peale selle, et Annile meeldib maal kummikutega ringi käia ja näpud mullas rohida, tunneb ta end väga hästi ka suurlinnades. Ideaalis oleks tore vahel maavaikusest sõita lennujaama, sealt suunduda Rooma või Lissaboni, kus võiks linnamelus elu tasakaalutuuli tunnetada.

    „Ma lihtsalt naudin välismaa linnades olemist, kus keegi mind ei tunne – joon oma kohvi ja vaatan teisi inimesi. Mulle meeldib olla inkognito. Imen seda tunnet endasse – vaatan maju, jalutan, käin kirikutes… Oskan hinnata just seda hetke seal, sest ma ei reisi sageli. Ja tagasi jõudes naudin, et siin, Eestis, on mu ümber toredad inimesed, on kodu ja maakodu. Ja kui puhas on meie Eestimaa! Hakkad veel rohkem hindama, et siin on nii super elada, aga vahepeal on tore ka ära käia.“

    Anni on veendunud, et õnn peitub tasakaalus. Sel aastal hakkas ta joogaga tegelema, et keerulisemal perioodil end tasakaalus hoida. „Tundsin sisemiselt, et ma nagu kulun lihtsalt ära. Ja jooga tõmbas mind korraks stepslist välja. Eriti linnas olles on tasakaalustavat tegevust vaja – kellele võimlemine, ujumine, palvetamine… Minu arvates on inimestel usku vaja. On vaja aeg-ajalt millelegi-kellelegi toetuda, kui ei jaksa lihtsalt üksinda…“

    Tihtipeale leiab Anni inspiratsiooni inimestest, keda ta ei peagi tingimata tundma. Kuuleb kedagi rääkimas, kes kuidagi oma öelduga kõnetab…
    Ja nii on jõudnud need õiged inimesed või lihtsalt info nendest temani.

    Kandvamad elutarkused pärinevad ikka vanematelt ja vanavanematelt.

    „See on ürgne alateadlik õpetus, mida kaasas kannan. Kui mõelda, mida esivanemad on läbi elanud, paneb see hindama kõike, mis meil on praegu. Minu vanaisa on kaks korda Siberis käinud… Et mida mina siin vingun? Olen oma lapsega küll karm, kui toitu maha loobitakse. Aga meil siin ju ei tohi midagi öelda lastele, neid hoitakse vati sees, muidu saavad šoki,“ kostub Anni häälest nördimust.

    Südamekutsed

    Tasapisi on Anni teel oma järgmise unistuse juurde. Juba sügisel alustavad nad mehega köögistuudio loomist, mille ehitavad oma Tallinna kodu juures asuvasse vanasse garaažiruumi. Anni lisab, et toiduga „mässamine“ on üsna suur ettevõtmine, mis vajab parajalt ruumi. Linnakodus on tal aga üsna väike köök ja seepärast on ateljeed hädasti vaja. „Minu vend Johannes filmib toiduklippe ja teeb fotovärki, temaga kooskõlastasime ka köögi kujundamise.“

    Anni usub, et peagi on tema jalge all kindel tee, mis annab kindlustunde ja ka stabiilse sissetuleku. „Oma mehega võrreldes on mul natuke boheemlaslik kunstnikukarjäär, temal on õnneks kindel elukutse. Üks segane periood hakkab nüüd ümber saama ja loodan, et asjad loksuvad paika. Kui oma stuudio valmis, saan sellega tegelda – toitu valmistada ja pildistada, väikseid üritusi teha, inimestega vahetult suhelda,“ on Anni eesootavast rääkides elevil. Ta usub, et omaette toimetades ja enam mitte teiste eest vastutades saab tema loomingulisus taas tiivad.

    Tegelikult on tegus Anni olnud ettevõtlusega seotud ligi kümme aastat. Aastal 2010 teenis ta Rootsi äriauhinna kui parim noor ettevõtja. Ette on Anni võtnud tõesti palju ja kõiki oma toidukohti südamega teinud. „Praegugi toimib Komeet ilusti, mina teen menüüsid ja vahel ikka muretsen ka,“ naeratab Anni.

    Ometi tunnistab, et ettevõtlusesse sisenemine muutis teda, võttes ära spontaansuse. „Aga ellujäämiseks ei saa olla kogu aeg spontaanne, peab ka äriliselt mõtlema. See mulle ei istunud. Ma kogesin, et tunde järgi tegutsedes lähevad mul asjad õigesti. Kuid mul on ju partnerid, teised ärimehed ja alluvad, kellega peab arvestama,“ vaatab ta möödunule tagasi.

    „Minu kirg on ka mu aed ja peenramaad, seal müttamine.
    Mulle meeldib, kui olen oma kätega päriselt midagi teinud.“

    „Arvatavasti kõigutas see minu idealistlikku maailmapilti. Alguses olin liialt noor, ehk pisut naiivne… Ma pole ka suurem asi kalkuleerija, olen alati emotsioonide ajel tegutsenud. Aga ei saa olla suur kunstnik ja samal ajal Exceli tabeleid kokku lüüa,“ võtab Anni kokku. Loomulikult annab iga ettevõtmine midagi väärtuslikku. „Olen tänulik Kukekese viieaastasele kogemusele, et selle ära tegin. See oli kihvt koht ja aeg, aga rahaliselt ei mänginud välja. Kõik asjad ei mängigi kokku. Aga see oli kogemus, et ma ei hammustaks nii suurt tükki ja kõige parem oli õppida omal nahal,“ teab Anni.

    Elu annid

    Praegu on suurim väärtus kooselu toreda mehega ja pisitütre kasvatamine. „Ma tean, selle kõigega koos on võimalik kasvada suureks ja kogeda, kuidas sinust saab naine.“ Naiselikkuse teemal edasi vesteldes kõlab Anni suust väga veenvalt: „Naiselikkus tuleb seest! Kui naine tunneb end naisena ja ilusana, siis ta ongi naiselik. Sellele saavad kaasa aidata mehed, sest komplimenti ei pea tegema vaid kord aastas. Naine tahab teada, et on ilus ja hinnatud, siis lööb ta särama,“ on Anni kindel.

    Ja Anni tõesti särab. Ehk isegi oma veidi androgüünse iluga on ta naiselikult väga kütkestav. Lapsepõlves baleriiniks saada ihalenud Anni usub, et lapsed tulevad perre siis, kui nad tulla tahavad. Ta pole see, kes pikisilmi on unistanud kolmest lapsest, ja arvab, et see ongi igaühe oma otsus.

    „Tänapäeval on elu muutunud ja on ülekohtune kedagi hukka mõista, kui ta mingil põhjusel lapsi ei soovi.

    Mind on emakssaamine teinud terviklikumaks ja 
    targemaks ja rahulikumaks. 
    See on õpetanud mulle aja hindamist, sest vaba aega on nii vähe,“

    püüab Anni seda nüüd hästi kasutada.

    Sellesse kõrvalisse hoovi, kus oleme lõpetamas oma kohtumistundi, kostuvad kirikukellad ja kõlab koorimuusika. See on ilus hetk. Samal ajal lendavad tuvid vulisevast purskkaevust janu kustutama. Kui lennelda ise veidi fantaasiamaastikul, siis kogu ümbritsev keskkond, koos kõrvalmaja seinal rippuvate viinapuuväätide ja värviliste suvelillepottidega, pakuks justkui puhkehetke Itaalias. Lõpetuseks usutlen, mis on Anni elu suurim kirg.

    „Ilu on minu kirg. Elu ilu. Maailmas on üsna palju koledust, mustust ja kurja. Meie perekonna ülesanne on luua ilu, teeme seda koos ema, isa, õe ja vennaga. Sellesama ilu loomisega võitleme nii kurja, halva ja koleda vastu. Minu kirg on ka mu aed ja peenramaad, seal müttamine. Mulle meeldib, kui olen oma kätega päriselt midagi teinud. Päev otsa arvuti taga istudes ei teki tunnet, et olen midagi saavutanud,“ tõdeb ta.

    Selles perekonnas toimib suur jõud – kõik on omavahel läbi põimunud. Anni sõnul on tema ema kaitsva tiiva alt neile kõigile antud ja peret on ümbritsemas palju kaitseingleid. „Perekond on ikkagi ainus, keda saad päriselt usaldada. Elu on õpetanud, et veri on paksem kui vesi,“ märgib Anni.


  • Head lapsed, need kasvatatakse raamatutarkuseta

    Head lapsed, need kasvatatakse raamatutarkuseta

    TEKST KRISTEL PAIMLA
    FOTOD KRISTIINA MÄNNIK-KIVI

    Kui üksteist aastat tagasi nägi ilmavalgust minu esimene laps, olin 26-aastane, väga uhke ja rõõmus, kuid ka mures. Vahel isegi stressis või suisa depressiivne. Ühelt poolt hormoonidest ja magamata öödest ning teisalt segadusttekitavast informatsioonist. Maksimalistina olin seadnud endale kaks eesmärki – olla maailma parim naine oma mehele ja ema lapsele.

    Tänaseks olen vaateid oluliselt muutnud – seda tänu õppetundidele ja elukogemusele, mis kolmele lapsele emaks olles ja lastejooga eestvedajaks õppides kogunenud. Raseduse ajal ostsime mehega kokku hunnikutes raamatuid, mida järjest ja võidu lugesime. Teadmisi ja kogemusi, mille järgi õigesti, hästi ja edukalt toimetada, oleks justkui pidanud olema meeletult.

    Tegelikkuses tundus teabes orienteerumine ja tehtud valikute igapäevaellu integreerimine tõelise raketiteadusena, eriti kui info osutus vastuoluliseks. Jõudsin lektüüridest läbi lugeda vaid mõne, sest aeg pudenes sõrmede vahelt. Puutumata raamatute virn tõi aga veel suurema lisapinge, sest tundus, et just seal peitusidki kõige õigemad ja olulisemad vastused. Raamatutele lisandusid veel last arendavad ringid, reisid, kultuuriprogrammid, seltskonnaüritused… Kõik ikka selleks, et lapsel oleks arendav ja huvitav, et silmaring kujuneks lai ja oleksin ise maailma parim ema ja naine. Päevad möödusid, soovides teha kõike palju ja õigesti, olles samal ajal tohutu vaimse surve all, unesegane ja pahur.

    Mida külvad, seda lõikad. Kõikide ponnistuste viljaks oli viril, ärev, haige ja kehvasti magav laps. Ka mehega kiskusid suhted üha enam kiiva – fookuses oli ju laps ja ideaalse perekonnapildi loomine.

    “Lastes on olemas tarkus, et neist kasvaks just see, kes vaja.”

    Üks taipamine teise järel 

    Pärast kolmanda lapse sündi ja suhte purunemist nügis elu mind õppima nii kundalini kui lastejooga õpetajaks. Hakkasin aru saama, mis tegelikult toimub, ning nägema selles oma rolli. Muuhulgas õppisin, et kolmanda eluaastani on lapsed ema auras ning kõike, mida ema tunneb, elab läbi ka laps – väikelaps kogeb ja tõlgendab ümbritsevat ema psüühika kaudu. Iseenda pinge ja murega olin kõik need aastad hoidnud lapsi emotsionaalselt n–ö mürgi sees. Ja kõik see, mis lastega toimus, oli peegeldus minust endast.

    Meenusid kõik valesti käitumised: mehega nääklemised ja süüdistamised ning see, kuidas teisest eluaastast alates pidi meie esimene laps iga päev vastu tahtmist lasteaias käima, sest tahtsin tagasi tööle minna. Nii oli laps minust kui oma turvasambast lahutatud ning sunniviisiliselt omal käel hakkama saamine tootis temas muudkui ärevust.

    Õppisin ja nutsin, sest süütunne laste ees oli meeletu. Tundus, et olin kogu selle aja kõik valesti teinud. 

    Tänu joogapraktikale hakkasin tasapisi märkama,
    kuidas kõik siin ilmas on põhjusega
    ja samas ka mööduv.

    Nii ka minu ahastus ja enesesüüdistused. Hakkasin nägema meele ja ego mänge, õppisin ennast lahutama oma mõtetest, mis sageli kuulusid hoopis mu emale ja inimestele, kes osalesid minu kasvamisprotsessis. Märkasin oma soove, ihasid, hirme, kontrollivajadust jne. Jõudsin taipamiseni, et kõik, mis laste jaoks tegin, oli igal hetkel õige, sest olin endast alati andnud parima. Lapsed valivad ise oma vanemad, et tulla siia ilma meie juurde oma hingeõppetunde saama ning neid siis omakorda vastutasuks ka meiega jagama. Nii et kõik see rõõm ja jama, mida raseduste ajal ja laste väikelapseeas läbi elasin, oli juba ette määratud ka neile osaks saama.

    Universaalne tarkus

    Tänaseks on Iiris 11-aastane, Miikael kaheksa ja Luukas kuus. Nad on rõõmsameelsed, julged, nutikad, loovad ja seltskondlikud. Seega julgen praktikuna soovitada üht – unusta ära kõik raamatud, tabelid, skeemid, teadustööd. Ka minu jutt. Kõik see, mis tuleb väljaspoolt, on väline ega pruugi sobida just sulle ja sinu lapsele. Täna olen ema, kes proovib austada 
    ja kuulata eelkõige laste soove.

    Igas naises on olemas ürgne tarkus, mida läheb vaja emaks olemisel ja lapsega ümberkäimisel. Nagu kasski ei vaja raamatuid, et õppida püüdma hiiri, ei vaja naine raamatuid ega koolitusi, et olla ema, sest läbi raseduse ja sünnituse ärkavad meis ürgsed instinktid. Siin on muidugi üks „aga“ – mingil eluhetkel oleme kaotanud kontakti oma sisemise väe ja tarkusega ning hakanud uskuma, et nad asuvad kuskil mujal kui meis endis näiteks meie emas, naabrinaises, õpetajas, perearstis, raamatus, šamaanis – ning seejärel asunudki toimetama selle järgi, mida keegi väljastpoolt ütleb või kirjutab.

    Loomulik lapsekasvatus

    Kui laps sünnib ja vanemates elab uskumus, et laps ise ei tea ega oska mitte midagi, võtame endale püha ülesande hakata teda kasvatama ehk talle kõike õpetama – alates sellest, kuidas „õigesti“ roomata, istuda, süüa, rääkida, kõndida, joosta, joonistada, laulda, tantsida jne. Nimekiri on lõputu. Ometi on lapse sees olemas kogu maailma tarkus, mis siis, et ta on füüsiliselt abitu. Meie ülesanne on hoida teda otsestest ohtudest ja lasta tal areneda, toetades kohtades, kus ta seda vajab. Last forsseerida pole vaja, eriti veel iseenda hirmude tõttu.

    Minu arvates on loomulik lubada lapsel magada vanemate kaisus nii kaua, kuni ta seda tahab, tundmata hirmu kaassõltuvuse tekkimise või lapse lämbumise ees. Oma kogemuse põhjal väidan, et kaisulapsed on vaimselt ja füüsiliselt tervemad, julgemad, rõõmsamad, tugevama turvatundega kui lapsed, kes on varakult pandud oma tuppa ning võib-olla läbinud ka unekooli. Viimane võib kahjustada lapse kindlustunnet ja kui see juhtub esimestel eluaastatel, võib juhtuda, et laps võtab endale baasuskumuseks, et kõike on vähe, kellegi peale ei saa loota ja elu on üks suur olelusvõitlus. Kõige valusama kogemuse said ses osas mitu eelnevat põlvkonda, mil vastsündinud lahutati emadest sünnitusmajades terveks nädalaks, emaga kohtuti vaid süües, iga nelja tunni tagant.

    “Sina ise oled kõige tähtsam, seejärel
    sinu paarisuhe ning alles siis lapsed.”

    Igaühel oma tee

    Võid ju soovida, et sinu lapsest kasvaks parim advokaat, aga kui talle on ette nähtud saada vehklejaks, teeb teda just see kõige õnnelikumaks. Lõdvestu ja luba sel juhtuda. Kunagi unistasin, et mu tütrest saaks baleriin. Sõidutasin teda Kaie Kõrbi juurde trenni. Tulemus – kõik, eesotsas lapsega, olid pinges. Alles hiljem sain aru, et proovisin realiseerida iseenda täitumata unistust.

    Minu retsept – lõdvestu igas hetkes, lase lapsel olla laps ja ole ta jaoks olemas, kui tema seda vajab. 

    Samas pea meeles, et sina ise oled kõige tähtsam, seejärel sinu paarisuhe ning alles siis lapsed – ning sedagi vanuselises järjekorras. Kõige suurem peab saama tähelepanu esimesena. Jah, tavaliselt tehakse vastupidi, sest pesamuna tundub lihtsalt abitum. Tulemuseks on aga pingelised lastevahelised suhted, armukadedus jne.

    Omas tempos ja ise

    Lapsele on kõige arendavam kasvada ja avastada maailma omasoodu ning oma tempoga. Nii nagu ei pea kõrval valvama, et kuusest kasvaks ikka kuusk, mitte mänd, nii on ka laste endi sees olemas tarkus, et neist kasvaks just see, kes vaja. Igasugune väline tempo ja huvi loomine on kunstlik ning pigem blokeerib loova energia liikumise, tappes igasuguse õhina.

    Kui rääkida söömisest, kuula last ja tema organismi. Vanematena loome peas struktuuri, päevakava, millest tahame jõuga kinni hoida – lapse keha aga ei ole võib-olla veel valmis toitu vastu võtma sel kellaajal ega sellises koostises, nagu sulle meeldiks. 

    Mis on sundimise tulemus? Laps harjub, et keegi teine teab temast paremini, mis talle hea on. Nii on oht võtta lapselt ära võime ja oskus ise oma keha ning vajadusi märgata ja kuulata. Kõige alus on järgnev: ole lõdvestunud ja mänguline, pööra tähelepanu endale ja ole iseendaga parim sõber, sh mediteeri; ole lastega aus, kaasa neid oma ellu. Kui neil tekib huvi millegi vastu, julgusta neid ja aita leida lahendusi.

    On olemas kaks põhitunnet – hirm ja armastus – ülejäänud tunded on kõik nende nn „lapsed“. Forsseerides lapsi kõikvõimalike ringidega, pannes neid maailma parimatesse koolidesse, saates nad meistrite käe alla õppima, jälgi, kas sinu valiku taga on hirm või armastus. Kui hirm, et su laps ei saa muidu elus hakkama, külvad sellega hirmu veel juurde. Kui aga armastus, sest su laps seda ringi ise väga soovib, külvad juurde armastust. Samuti pole vaja punnitada, et saada kellekski teiseks, sest elu juhtub niikuinii – juba sündides tuleme siia täiuslikena, oma programmi ja eesmärkidega. Oleme kõik täiuslikud oma ebatäiuslikkuses.

    KÜMME ASJA, MIDA LASTE JAOKS TEHA
    Armasta neid
    Toeta nende enesehinnangut
    Kuula neid
    Esita väljakutseid
    Oota austust
    Sea neile piirid
    Tee kõiksusetunnetus osaks nende maailmavaatest
    Arenda nende õppimisoskust
    Aita neil olla kogukonnameelne
    Lase neist lahti

    Yogi Bhajani raamatust „The Game of Love“

    ÕHINAL ÕPPIMINE

    Iga inimene, sõltumata vanusest, õpib ja omandab ainult õhinapõhiselt. Kui laps tunneb millegi vastu huvi, paku talle sel hetkel just seda. Kui ta tahab näiteks ronida puu otsa, lase tal seda teha. Kui kardad, et ta kukub alla, keera selg ja palveta, et temas ilmneb see ürgne tarkus ja ellujäämisinstinkt. Ja see ilmneb. Muidugi leia talle huvi süvenedes parim kaskadöör, kes talle kõrgustes toimetulemist õpetaks.

    Minu arvates ei tasu last takistada jutuga: „Ära mine, kukud alla, see on ohtlik”. Laps kukubki, sest vanem programmeeris ta alateadvuse ja võttis temalt usu iseendasse. Nii suheldes võib röövida lapselt kogu õhina ennast proovile panna ja maailma avastada ning tema väe hakkama saada. Lisaks võib suure tõenäosusega hakata laps edaspidi kartma igasugu kõrgusi ja vahest ka muid väljakutseid.

    Kui väikelaps tahab ise lusikaga süüa, lase tal seda teha. Ära karda, et ta mökerdab valge köögi ära või et hele diivan saab mustikaplekiliseks. Loo lapsele selleks ise tahtmise ja ise tegemise perioodiks, mil ta on 1,5–3 a vana, pigem tingimused, kus saaksid ka ise lõdvestuda. Last ise toites või riietades võetakse temalt tema enda tahe. Kuigi nii jääks kodu puhtaks ja ehk hoiaks ka palju aega kokku, on tulemuseks siiski tahtejõuetu inimene, kes piltlikult öeldes kannatab külmkapi kõrval nälga.