Ostukorv

Category: Pere

  • Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    TEKST MARIIN MANGLUS
    FOTOD HELENA KUKK (KUKEKE K LÕPSUTAB), ERAKOGU

    Istun lastetoa põrandal, aken avali.
    Tunnen, et hing on kinni
    ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,
    et hingata on vaja,
    hingata on vaja!

    On 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle meili, mille pealkirjaks on „Lähme maale elama“. Vastasin tolsamal päeval: „Väga äge oleks.“

    Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas. Muidugi mõista on sõna „vaikselt“ päris leebelt öeldud. Nimelt on meil on kaks last, nelja-aastane Nora ja juulikuus üheseks saanud Rafael. Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

    Oluliseks impulsiks, mis mind pani maale kolimise kohta „jah“ ütlema, olid hea sõbra Mari Metsalliku ema ammused kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas.

    Esimene kevad

    Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas.

    Meid vōlus Mulgimaa perekonna kunagine tohutu suur ära tehtud töö ja meie oma pere visioon, mida kõike siin võimalik ära teha on. Kujutage ette, kodu ümbritseb puhas loodus, mahepõllud, kus pole kasutatud herbitsiide ega pestitsiide. Ja muidugi köitis õuepealne avarus, vaade kaugusse ning talvine vaikus, mis kevade saabumist järjest erinevate lindude lauluga tervitas.

    Majas polnud tükk aega elanud ükski inimhing, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall. Kuidas me majaga sõbraks saime? Alguses olime võhivõõrad, ajapikku õppisime teineteist tundma, algus ei olnud mugav. Mingil perioodil sõime Raidoga õhtuti brüleekreeme – et veidikene ebamugavustunnet vähendada ja maandust saada. Samas tundsime hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

    Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

    Juuni lõpus kolisime päriselt linnast maale. Remont polnud päris valmis saanud, lastetuba oli poolik, osa uksi värvimata jne. Kolimisasjad igal pool laiali – segadus.

    Ma ise olin suhteliselt stressis, sest lastega remondi keskel elada on äärmiselt väsitav.

    Ausalt, vahel oleks tahtnud lihtsalt nii kõva häälega karjuda, et naabruses olevad hobused oleks tuhatnelja pagema pannud.

    Kogu selle protsessi ajal, alates maale kolimise otsuse vastuvõtmisest kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud– ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjulolevaid külgi avastada ja valgustada.

    Söögituba
    Söögituba sai värvitud kaseiinvärviga kollaseks ning rulliga muster peale tehtud.
    Põrandad värvisime hästi helehalliks.
    Lastetuba
    Lastetoa värvisime heleoranžikas-roosakaks,
    seal varem olnud pesumasina tõstsime kööki.
    Pilk läbi kolme toa
    Tagantpoolt alustades: söögituba, elutuba, magamistuba.

    Kuum suvi…

    Hing teadis, et me elame selle perioodi üle.
    Jah, ma pole kunagi maal elanud.
    Jah, me pole varem taimekasvatusega tegelenud.
    Jah, me ei tea, kas põua tõttu saaki üldse tuleb, kui palju jne.
    Jah, me ei tea veel päris täpselt, kellele toodangut pakkuda, kas huvilisi on.
    Aga me uskusime, et saame koos hakkama. Lahendused tulevad. Teadmised tulevad.

    Suvi oli töine, täis katsetusi ja eksimusi, igas mõttes kirev.

    Uskumatu on tõsiasi, et peaaegu kõik, mida Raido külvas, tuli üles: hernes, aeduba, suhkrumais, peet, porgand, tippsibul jne. Umbrohtu rohisime käsitsi – sõbrad ja oma pereliikmed käisid abis. Võin julgelt öelda, et põldudel valminud taimed on käsitööga kasvatatud ja inimkätt tunda saanud – see teadmine annab meeletult hea tunde. Ausalt.

    Elisa Oras meisterdas Palu mahetalu punapeediga logo, seejärel tegime Instagrami konto, et huvilised saaksid meie tegemistel silma peal hoida.

    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid mõnus paitada.

    Sügis – viljade koristusaeg

    Kõige populaarsem saadus oli suhkrumais, nõudlus oli suurem, kui suutsime seda poodidesse ja sõpradele-tuttavatele pakkuda.

    Peet ja porgand olid samuti menukad. Hernest ja aeduba sõime ise, müügiks üle ei jäänudki. Maisi ja aeduba panime ka sügavkülma, et talvel oleks hea võtta.

    Lisaks külvasime 100 kg küüslauku, käsitsi.

    Jah, sada kilo! Ma tänan Lauri ja Kadrit, kes meile küüslaugutalgutele spontaanselt appi tõttasid. Kes soovib, saab Instagramist Mahetalu alt videot vaadata.

    Oktoobri lõpus, hingedepäeva eel, matsime oma kassi Marsi. Süda sai nii haiget. Mul on varem ka koduloomi olnud, kuid nii armsaks pole neist keegi saanud.

    Kui süda puruneb, siis ikka selleks, et veelgi avarduda.

    Ja süda avardus ja avardus – seni, kuni enam valus ei olnud. Õnneks teine hiirepüüdja, Veenus, on mänguline ja seltsiv koduhoidja.

    Hakkasin Viljandi kammerkooris laulmas käima ning Mustlas Käsitöökojas kudumist õppima.

    Nora käib kolm korda nädalas Holstre lasteaias, mis asub kaheksa kilomeetri kaugusel meie kodust. Lisaks viin ta kord nädalas Viljandisse tantsutrenni.

    Raido annab Holstre koolis reedeti 8. ja 9. klassile karjääri- ja majandusõpetuse valikaine tunde. Samuti on tal piisavalt aega tegeleda sisekaemuslike protsessidega ning aeg-ajalt teha erinevaid eneseteostuskoolitusi ja -seminare.

    Talvekogemused

    Lumega on siin nii maagiline, valge vaip igal pool, sõiduteed lumivalged –kõik on helge, puhas. Aknast näeme rebaseid, jäneseid ja kitsi jooksmas. Loodus magab rahulikku und – omas tempos, omas hetkes. Siin on vaikne, rahulik, täiesti müravaba.

    Õhtuti uksest välja astudes, seisatades ja taevasse vaadates
    tekib selge süvakosmoses viibimise tunne.

    Oleme perena väga liikuvad ja tegusad. Linnast ära kolides ei jäänudki elu seisma. Käime Tartus ja Tallinnas, tihti Viljandis. Kohtume sõpradega, vaatame kinos filme, külastame teatrit ning avastame uusi söögikohti.

    Ma pole kordagi maal igavust tundnud – kogu aeg toimetame.

    Raido hoolitseb puude tuppa toomise ja maja kütmise eest. Kodust väga kauaks eemale minna ei saagi, muidu jahtub maja maha. Õnneks on meil imeline naabrinaine Anne, kes vajadusel tõttab kassi toitma, lapsi kaema ja lisaks annab uusi nippe söögitegemisel. Kujuta ette, kuidas maitseb ühepajatoit, mis on küpsetatud puudega köetavas ahjus!

    Kokkuvõttes on esimene aasta olnud täis suuri seiklusi, uusi kogemusi, kuhjaga uusi tegemisi ja ettevõtmisi. On olnud rahulikumaid ja kiiremaid aegu, ärevust ning kiirustamist, teadmatust, suurt rõõmu ja kirge, isegi reise välismaale.

    Mulle meeldib siin Palu talus, tunnen end siin koduselt, meil on toredad naabrid, uued tuttavad, uued tegemised, uued mõtted. Ja ma ei igatse endise elukoha juures midagi.

    Tunnen, et ka lastele siin meeldib. Neil on palju ruumi ja avarust mängimiseks. Vabadus väljas toimetada, leiutada, uudistada, avastada, katsetada. Kuigi Nora on suurlinna tuledest jätkuvalt võlutud, on tal tulevikus olemas kasulik võrdlusmoment.

    Maheviljad
    Kasvatasime sel aastal mahedalt peeti, hernest, aeduba, porgandit, maisi, maitsetaimi. Kõige populaarsem ja täielik hitt oli suhkrumais. Kogu toodangu saime sõpradele, tuttavatele ning mahepoodidesse viia.
    Ökoremont tehtud!
    Oleme nii rahul, et remont sai valmis ning lõpptulemus helge, rõõmus, soe ja
    valgusküllane.
    Hiirepüüdjad
    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja
    vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid
    mõnus paitada.
  • Lenna Kuurmaa: vaba ja õnnelik

    Lenna Kuurmaa: vaba ja õnnelik

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Lennal tuli eelmise aasta lõpus välja uus plaat, mille nimeks „3X“, iseloomustades ühe etapi lõppu, edasilendamist ja vabaduse lugu. Lisaks olulise sõnumiga muusikale võluvad Lenna ehedad väärtused: Setomaa talu, looduseusk, mediteerimine, võimalikult paljude asjade oma kätega tegemine ja kätetöösse hinge sisse panemine ning lõputu armastus oma tütarde vastu.

    Kohtume enne lasteaedadesse oma lastele järele minemist Komeedi kohvikus, tellime lõunasöögi ja räägime samal ajal juttu. Lenna tuli just proovist – märtsi plaadiesitluskontsertide tarvis, mida ta juba väga ootab, nii publikuga kohtumise kui ka koostegemise rõõmu pärast: „Mul on nii tore bänd. Nad on mul nagu teine perekond, täiesti asendamatu.“ 

    Põhiline partner, kellega Lenna möödunud aastal intensiivselt koos töötas, oli Raul Ojamaa, kellega koos hakati aasta alguses lugusid kirjutama ja kutsuti siis jooksvalt kampa veel teisi sõpradest muusikuid. „See formaat on välismaal hästi tavaline, et ühel lool on kuus või kaheksa autorit. Ollakse koos ruumis, tehakse laulukirjutamislaager, nn writing session, kus kõik tulevad oma loominguliste ideedega välja ja hakatakse kokku sobitama, mõeldes artisti peale, proovides tabada tema värve ja toone.

    Vahel oli nii, et Raulil oli mingi toorik või idee algus, meloodiajupike,
    sõnu hakkasime koos looma, nullist.

    Tihtipeale mängis Raul mulle mingi kidrapõhja ja siis oli mul äratundmine ja sealt hakkasin vaikselt ümisema. Kohtusime enamjaolt tema juures kodus, kus vedelesid kitarrid ja sünt, arvuti, mikrofonid ja kogu valmidus, et luua. Aga palju tööd sai tehtud ka Türi tänava stuudios.“

    Uus plaat sümboliseerib Lenna jaoks vabadust ja julgust. „Sest eelmisel aastal pidin selle loomisprotsessi keskel olema julge – ma pole varem nii palju lugusid kirjutanud. Pigem on olnud autorid, kes mulle kirjutavad. Sain hästi palju kasvada just autorina, loojana ja muusikuna.“ Lennale on väga oluline sõnum, millest ja miks ta laulab. „Ma olen hästi tekstitundlik. Ka teiste muusikas kuulan ma esimese asjana justsõnu.“

    Vabadus

    Vabadus tähendab Lennale pigem hingevabadust. „Mõtlen just vabadust olla see, kes ma olen. Et ka inimene su kõrval laseb sul olla see, kes sa oled, ja sa saad tunda kõiki oma tundeid ning soove ja unistusi täide viia, oma elu ehitada. 

    Minu jaoks on ideaalne see, kui keegi ei kammitse, ei pidurda ega hoia tagasi. Ka loomevabadus.

    Hetkel olengi selles kohas: uue plaadiga anti mulle loominguliselt täiesti vabad käed, mis on ülim vedamine ja õnn. Alustasin bändi ja muusika tegemist, kui olin 16, siis ei olnud vabadusest mingit juttu. Kuigi siis ma olin ise hingeliselt nii vaba, et mul oli ükskõik – lihtsalt lendasin ringi.“

    Seepärast kolis Lenna kodust ära juba 17selt, minnes bändiga viieks aastaks Saksamaale. Muusikaga alustas Lenna juba neljaselt. Saksa keel oli tal suus Mustamäelt Saksa gümnaasiumist.

    „Meie pered, meie emad pidid meid lahti laskma,
    lubades meil teha oma asja, ja hoidsid meile pöialt.

    Tänaseks olen end muusikaliselt töötanud sellisesse kohta, kus keegi ei dikteeri enam ja suunda ette ka ei ütle, pean ise otsustama ja ka ise vastutama. Nüüd olen lõpuks seal, kus ma saan teha seda, mida tahan. Aga ma ei saaks öelda ka, et enne oli halb, et tegin midagi vastu tahtmist. Olid teised ajad ja teised unistused, lihtsakoelisemad ja mitte nii sügavad. „3X“ plaati tehes oli vahepeal isegi hirmutav, sest ei osanud täieliku valikuvabadusega midagi peale hakata,“ lõkerdab ta.

    Vahepeal küsib Lenna iseendalt, mis on oluline. „Kui mul oleks üks soov, siis ma tahaksin, et inimesed ei tunneks kunagi, et nad on üksi… Ma tahaks, et kõik mu ümber saaksid olla õnnelikud.” Ta on nii harjunud tegema kõike korraga: lapsed, tööasjad, kool… „Üpris raske on süveneda ja keskenduda ühele asjale ja mulle see üldse ei meeldi. 

    Kevadel hakkasin mediteerima ja see aitas mind väga palju! 

    Ilmselt see tuligi minu juurde sellepärast, et oli vaja. Ma võtan aja ja keskendun endale, lõdvestumisele – selleks, et suuta selle tempo ja stressiga hakkama saada. Oli vaja tuge. Sest eriti olles ema, ei saa mitte jaksata. Peab jaksama.“

    Lenna tütred on vanuses kuus ja neli ning viimased kaks aastat on Lenna ja nende isa Robert Vaigla eraldi elanud. „Mul ei ole olnud sellist rasket aega, mil ma oleks tundnud, et olen täiesti üksi. Roberti ja tema vanemate abi on alati olemas olnud, praegu ka – see on nagu modernne perekond, kõik liikmed on olemas ja kõik on hästi.“

    Uus algus

    Eelmisel kevadel kohtus Lenna näitleja Lauri Mäesepaga, millele eelnes pisut raskem aeg. „Tavaline lahkuminekujärgne aeg: ikka on raske alustada uuesti, pead leidma enda jälle üles ja mõtlema, mida tahad. Depressiooni mul ei olnud, aga kusagil seal piiri peal ma olin, väga stressirohke aeg oli. Kuna olen intuitiivselt tegutsev naine, siis lasin kehal end juhtida, teades, et varsti paranevad haavad ja läheb kergemaks. Loodusest sain jõudu.

    Ja kevadel ma kohtasin Laurit,
    tema kaudu tuli meditatsioon minu juurde,

    ja sealt läks kohe kiiresti kõik ülesmäge. Sain kõik joonde ja päästetud,“ särab ta. 

    Lenna teeb sellest ajast peale transtsendentaalset meditatsiooni, esimesed pool aastat pühendunult 20 minutit järjest igal hommikul ja õhtul, praegu valib mõnel hommikul magada seitsmeni, aga siis mediteerida enam ei jõua.

    Mõnikord suvel tulid lapsed ka sekka,
    tegid kaasa ja jäid vahel meditatsiooni ajal magama –

    see oli Lennale kingitud tudupaus ehk võimalus tegeleda oma asjadega. „Soovitan transtsendentaalset meditatsiooni tõesti kõigile, kellel on stress, sest see on nii lihtne asi, mille jaoks ei ole vaja mitte mingisugust erioskust. Meditatsioonist on abi – ja väga palju. See on ikka üks geniaalne leiutis!“

    Üks mediteerimise viise on Lennale ka käsitöö. Ta lõpetab kevadel Räpina aianduskooli tekstiilkäsitöö eriala kaugõppe ja seepärast on just praegu väga palju näputööd käsil. „See on tõesti teistmoodi meditatsioon – ma lähen kooli ja seal me näiteks viis tundi tikime! Või neli tundi koome. Või siis heegeldame pitsi. Hästi palju tehnikaid, hästi intensiivne ka, sest on palju uut informatsiooni korraga. Sessi nädalal elame ühikas ja oleme esmaspäevast reedeni varahommikust hilisõhtuni koolis. Ja vahel olen ma koolis vaipa kudunud isegi südaööni, sest maht on väga suur. Tundub romantilisem ja toredam, kui see tegelikult on – see ei ole naljaasi ja pärast olen täiesti läbi. Aga teistpidi jällegi laetud.“

    Viis aastat tagasi tundis Lenna, et tahaks midagi uut õppida.

    „Jõudsin punkti, kus mõtlesin, kas see ongi kõik, mis ma teen. Ilmselt see küsimus tuleb mingi hetk kõigil, et kas nii ongi nüüd… Rohkem midagi kuskile edasi ei lähe? Kui teine laps oli poolteist, siis tuli see soov uuesti konkreetsemalt tagasi.“

    Miks Räpina aianduskool? „Mulle meeldis, et see pole minu Setomaa kodust kaugel – ainult poole tunni kaugusel.

    Olin kuulnud, et see on hea kool,
    ja hakkasin vaatama, mis need erialad siis on.

    Aga käsitöö ja disainimine on mulle meeldinud – mulle meeldib osata asju ise teha. Pigem laste ja enda jaoks, kuigi mine sa tea… Esialgu oli mu kõige hasartsem mõte, miks ma tahtsin käsitööd minna õppima, kangastelgedel kudumine. Et tahaks osata vaipa teha! Rahvuslik käsitöö, traditsioonid – vanad oskused, mis kaovad.“

    Teisel õppeaastal tulid valikained – Lenna valis nahatöö ja kanga kujundamise – ja neist said ka tema lemmikud. „Ma nii ootan neid tunde, et ma saaks minna, sest see avab minu jaoks mingit teist loomingulist vabadust – saan seal kõike proovida. Sinna võiks lausa sukelduda ja mul kuluks sellele palju kauem aega, kui tunniplaanis ette nähtud…“ 

    Lennale tundub iga kord pärast koolinädalat, et tagasitulles on ta natuke parem ema. „See on see, kui emana võtta natuke endale sellist oma aega, mida muidu niikuinii ei raatsiks. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul kipuvad süümepiinad väga kiirelt tekkima – ei raatsi lihtsalt endale aega kulutada. Ei taha lapsi millestki ilma jätta, tahaks kõike nendega jagada. Tavaliselt käingi lastega igal pool ja toimetan nendega palju ringi, nii et kui mul on koolinädal, siis nad saavad rahulikult issiga möllata.“

    Nokitsemiseks on Lennal keldris oma tööruum-pesuköök-stuudio.

    „Mul on seal pillid nurgas, õmbluslaud, hulk kangaid, lõngu, vaibalõngu ja muid materjale. Kui ma ütlen, et lähen alla, siis lapsed küsivad, kas võivad tulla kaasa – uurima kõiki neid karpe, pärleid ja muid põnevaid asju, mida sorteerida.“ Lenna on teinud palju asju just oma lastele: waldorfnuku, kampsunid, vankritekid ja kaisuloomad. Ka lõputööks on Lennal kavas just lastega seotu. Teistele kingituseks tehtud vaipade kavandid on aga vanema tütre tehtud. „Luban neil alati kaasa teha, kui neil huvi tekib.“

    Setomaa südames

    Lenna on Tallinnast pärit, aga tunneb end täielikult maa- ja looduslapsena. „Mu vanavanemad elasid Türil, minu lapsepõlve eredamad mälestused on suvedest vanaema ja vanaisa juures. Kõik mälupildid ja lõhnad ja värvid on seotud Türiga.

    Meil olid sead, kanad, kasvuhooned, aed, peenrad, põllud –
    korralik maaelu.

    Pikad herne- ja oavaod – mäletan, kuidas me istusime seal vagudes. Kuumast virvendav asfalt, mida mööda sai rattaga musttuhat korda sõidetud, et jäätist tuua, kartulivõtt sügiseti… Kui vanavanemaid enam polnud ja majagi müüdud, tekkis tunne, et mul ei ole enam üldse mingit kohta, kuhu minna. Linnast ära maale ma mõtlen.“

    Maaeluigatsus paisus põues ja Zetode ansambliga ühiselt Viljandi folgil esinedes hakkas asi hargnema. „Mul ei olnud Setomaaga tegelikult mingit seost. Zetode kaudu sattusin Setomaa tiirule, muusika sidus meid.

    Ma reaalselt armusin sellesse piirkonda ära!
    See kant ise, see vaib, need inimesed…

    See tundus täiesti teine kui igal pool mujal Eestis. See ei olnud planeeritud, see lihtsalt läks nii. 

    Ma tundsin lihtsalt ära, et see on minu koht ja kaua ma ei mõelnud.“

    Tööd on seal aastate jooksul olnud palju, leitud maja oli puutumata vana koolimaja. On vahetatud aknaid, uksi, põrandaid, katust, paigaldatud veesüsteem. Ka Lenna ise on seal palju teinud ja käis isegi puiteseme restaureerimise kursusel. „Tavaliselt tuldi sellele kursusele tabureti või kiiktooliga, ja ma tulin – oma aken kaenlas. Õppisin kittimist ja vana klaasi mahavõtmist, puidu plommimist, lihvimist, uue klaasi ettepanemist. Just vanaviisi: kitiga, mitte liistuga. Oma Nõmme kodul olen ka mitmed aknad ise korda teinud. Setomaal on oma kogukond, kes kokku hoiab. Mulle toodi ka uksi ja aknaid, öeldes „Oh, kuule, sinu majale võib-olla istub ette“. Toredad inimesed elavad mu kodukandis!“

    Paljud arvasid, et Lenna oma elutempoga ei jõua maakoju reaalselt mitte kunagi – ja eks see on mõnikord nii olnud ka. „Aga nüüd ma tunnen aina tugevamat sidet selle kohaga. Ma näen, et lastele väga meeldib, mis on minu jaoks oluline. Ja meile Lauriga samamoodi.

    Ma kujutan ette, et me mingi hetk elamegi seal,“ muheleb Lenna.

    Tal on järgmisena plaanis võtta kanad ja teha päris peenrad istutuskastide asemele. Päris oma põld! Sel kevadel. „See teeb mind õnnelikuks ja paneb hinge helisema, et ma saan elada sellist elu, nagu südamest soovin ja millest olen unistanud!“

    Kanadega just palju kogemust pole – kord on Lenna pere Roy Strideri siidikana tibusid hoidnud. Ja Royga käis Lenna ka Mongoolia reisil. „Mu väiksem laps oli sel ajal poolteiseaastane ehk ma olin üle kolme aasta järjest olnud kodune. Kaks last järjest sünnitanud ja imetanud. Tundsin esimest korda, et väsisin ära: muutusin hästi kõhnaks, olin justkui kõik ära andnud.“ Lenna on hästi intuitiivne, ainult selle pealt ta valikuid teeb, ja sattus juhuslikult Roy üleskutsele, et kolme nädala pärast minnakse Mongooliasse. „Sattusin kohe vaimustusse ja tundsin, et tahaksin väga minna. Vaatasin kalendrisse ja see aeg oli vaba!

    Ütlesin perele, et ma pean minema… Ja läksingi! 

    Nii tervendav oli see kogemus ja ürgne loodus mu jaoks – ilmselt oli vaja võtta täielik time-out, kus ma saan lihtsalt olla. Polnud levi, elektrit, WCd – mitte midagi! Olime keset taigat, elasime hõimurahva kodudes, nende väikestes tipides kohalike inimeste vahel. Mõnikord pidime ratsutama, et jõuda mägedes õigesse kohta. Ma küll hullult igatsesin lapsi, aga see kõik oli nii-nii kosutav. Tundsin ära, et pean minema, ja pärast oli palju parem.“

    Hõissa!

    „Jah, seda pauku ma ei oleks küll osanud ette kujutada ega oodata!“ naerab Lenna, kui küsin kihlumise kohta, sest ta on siiani abielusse pigem külmalt suhtunud ja hinnanud eelkõige kooselu kvaliteeti.

    „Tema unistas mind oma ellu. Minu jaoks ta lihtsalt ilmus ühel päeval. 

    Ja ma ei saanud jätta reageerimata sellele ilmumisele, tunnetasin kohe ära, et see võib olla ühe suure armastusloo algus,“ särab Lenna.

    Kui küsin Lauri kohta (kelle kohta ma tean, et ta oli üks Hingele Pai esimesi tellijaid!), räägib Lenna särades: „Lauri on visionäär, hästi suurelt ette võtja ja unistaja, punub ja pusib oma mõtteid kõigi jaoks parema elu ja parema elukeskkonna nimel. Ilmselt varsti kuuleme sellest ka lähemalt. Aga ametilt on ta näitleja.“

    Lennale ja Laurile väga meeldib Setomaa kodus ja neil on seal ka ülitoredad sõbrad tekkinud. „Ja lastel on maal hullult tore – seal on hoopis teine rütm, meil ei ole seal telekat ja nad ise nokitsevad: teevad mänguasju ehitusklotsidest ja kõigest, mida aga leiavad.

    Suvel teeme päris põllu – pikad vaod herneid, nagu vanasti –

    ja loodame, et saame elada sellist elu, nagu me unistame, et aastas vähemalt pool aega Setumaal. Proovime kuidagi niiviisi toimima saada… Ma usun, et absoluutselt kõik on võimalik. Nii nagu ise lükkad, nii läheb.“ 

    Räägime veel natuke jumalast ja läheme siis oma lastele järele. „Lapsed on osa minust, seda ei oskagi kirjeldada muudmoodi, kui et lihtsalt oled valmis kõike tegema nende eest. Lapsed on tulevik – varsti juhivad nemad mängu ja ma hoian ainult pöialt, et see saaks olema põnev ja vägev! Mulle meeldib neid vaadata ja tunda seda tunnet, mis voolab üle… seda suurt armastuse tunnet. LOVE LOVE LOVE.“

  • 5 põhilist väärkohtlemise viisi paarisuhtes

    5 põhilist väärkohtlemise viisi paarisuhtes

    Mida pidada emotsionaalseks vägivallaks? Hääle tõstmist ja karjumist, ärapanemist (ka naljaga ärapanemist), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, enda sõnade või tegude eitamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, häbistamist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta, nimedega kutsumist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, ignoreerimist (jätab teise inimese tunded ja vajadused hooletusse, ei vasta küsimustele jne), korduvalt lubadustest ja kokkulepe- test mitte kinni pidamist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist, teise süüdlaseks tegemist, ebastabiilsust (täna armastan, homme ei armasta; täna kokkulepe kehtib, homme ei kehti) ja impulsiivsust (mõtlematu tegutsemine, teeb otsuseid ilma täit infot omamata).

    Sellised võivad olla väärkohtlemise viisid paarisuhtes:

    TUNNETE TÜHISTAMINE

    • Inimene peab saama oma tunnet tunda ja väljendada. Ja teine peab jääma sealjuures tema suhtes vägivallatuks. Väärkohtleja ei suuda jääda oma partneri suhtes viisakaks, kui teine on kurb, pahane, eriarvamusel või vajab abi, sest väärkohtleja ei tule ise toi- me mingi enda tundega, on selleks siis ebakindlus, abitus, nõrkus, kurbus vms, mida partneri tunne temas aktiveerib. Ta ei suuda pakkuda lohutust ja mõistmist, sest ta ei ole nõus endale selgeks tegema, mis tema enda sees toimub, ja seetõttu valabki ennast teise peale välja või eemaldub.
    • Kui partner saab meie käitumisest haavata või juhtub tal elus mingi muu olukord, hakkame tihtipeale tema tundeid tühistama, öeldes: „Sa ei peaks niimoodi tundma, kõik on ju hästi“, „Sa said sellest täiesti valesti aru“, „Ära nüüd jaura, ma ei mõelnud ju halba!“ Sellega õpetame partnerile, et meiega ei saa ta olla kurb või haavatav ning ta peab oma tundeid alla suruma. See aga lõhub usaldust, mida tuleb pärast pikalt parandada. Peame ju tunde allasurumisel ka mingit osa endast alla suruma. Oma tunnete allasurumine ilmutab ennast tihtipeale liigse töötamise, söömise ja joomi- sena, ennast riskantsetesse olukordadesse panemisena, depressioonina, haigusena jne. Kui perekonnas peaks ka lapsed olema, kannatab seetõttu terve peresüsteem ja lapsed õpivad destruktiivseid käitumismustreid, mida oma suhetes täiskasvanuna ise korrata.
    • Eluterve partner lubab oma kaaslasel tunda solvumist, kurbust, pahameelt jne. Kõik tunded on lubatud ja väärtuslikud, sest nad kannavad endas mingit sõnumit. Küsimus on, kuidas seda tunnet väljendada. Teise inimese solvamine, tema ignoreerimine ja hoolimatult käitumine ei ole aktsepteeritav. Viisakalt oma tunnet väljendada on vajalik ja eluterve. Teame ju, kui väga me vajame tunda, et partner on meie jaoks olemas ja oleme tema jaoks see eriline ja väärtuslik ning kui me ei saa seda, siis tun- neme pettumust. Või kui meie vajadus ei saa suhtes rahuldatud, siis tunneme valu ja hüljatust. Just sellistel hetkedel on meil vajadus saada kogeda oma partneri lohutust ja toetust, tema kuulamist ja mõistmist. Me vajame näha, et ta on meie jaoks olemas, ta on meie turvaline sadam, kuhu randuda. VAID ÜKS ARVAMUS
    • Väärkohtleja ei suuda taluda kahte erinevat vaatenurka. Temas on mõttekäik: „Kui sa ei nõustu minuga, oled järelikult minu vastu“ ning seetõttu ta ründab teist inimest või jalutab minema ja muutub külmaks. On kas tema viis või ei ole mingit viisi. Tal on raske arvestada oma partneri tunnete ja vajadustega ning ta ei ole huvitatud teise vaatenurgast, kuna tunneb, et sellega peaks ta loobuma enda omast. See mõttekäik tuleb hästi välja konfliktis olles. Selle asemel et pühendada aega selleks, et partnerit mõista ja taastada kontakti, leida ühist pinda, otsustab väärkohtleja kasutada oma aega selleks, et näidata partnerile, kuidas too on valesti aru saanud. Ja kui partner ei saa aru, siis kõnnib ta lihtsalt minema või tõstab häält ja solvab.

    EBAVÕRDNE SUHE

    • Väärkohtleja maailm on nii habras, et sinna ei mahu kaks võrdväärset inimest. Selleks et ellu jääda, saab seal olla ainult tema: tema tunded, tema vajadused, tema hirmud. Ta ei pea oluliseks jagada partnerile infot oma käitumise, tegude või valikute kohta või hoolitseda oma partneri tunnete ja vajaduste eest. Partner on tema jaoks objekt, diivanikaunistus, kellega tegeletakse siis, kui aega ja tuju on. Võrdväärses suhtes ollakse teineteise jaoks olemas hetkedel, kui teine seda vajab – lohutatakse, toetatak- se, kuulatakse, palutakse vabandust jne. Väärkohtleja tajub aga teise vajadust tema järele kui karistust, kus ta peab ohverdama midagi endast: oma aega, tähelepanu. See on tema jaoks tüütu, kuna ta ei mõista, miks partner võib ennast halvasti tunda. Tal ei ole nii palju empaatiat, et ta suudaks nendel hetkedel ennast teise olukorda asetada ning viisakaks ja hoolivaks jääda. EBASTABIILSUS
    • Väärkohtleja võib tihti muuta oma arvamust – nt täna ma tunnen, et tahan sinuga koos olla, aga homme võin juba arvata midagi muud – ja nii ei saa kunagi kindel olla, mida ta homme teeb, kuidas ta ennast tunneb või käitub. Ta on ettearvamatu ja ebastabiilne. Või ta võib olla kodus justkui füüsiliselt kehana olemas, aga vaimselt välja tšekkinud. Ta elab oma elu eraldi ja jätab partneri kohustustega üksinda. Samuti on tal raske mõista, miks partner võib võtta veel tükk aega hiljem jutuks tema mingit sügavalt haavavat käitumist. INETU KÄITUMINE
    • Väärkohtlejal on alati vabandus olemas, miks ta häält tõstis, ütles „tropp“, naeruvääristas, ei pidanud kokkuleppest kinni jne, ning ta suudab selgitada, kuidas partner on vastutav tema käitumise eest. Kui teisele pikalt sellist sisendamist teha, hakkabki ta seda uskuma. Väärkohtleja maskeerib oma väärkohtleva käitumise ära ma- armastan-sind-sõnadega. Pole üldse haruldane, et ta ütleb: „Ma armastan sind. Ma tahan sind. Aga sina teed võimatuks mul jääda viisakaks. Kui sa poleks kokkuleppe kohta küsinud või kui sa poleks tulnud mulle oma muret kurtma sellel hetkel, siis ma poleks sulle halvasti ütelnud.“ Ehk et loe mu mõtteid, kui sa tahad, et ma sinuga viisakaks jääksin. Ja kuna vägivalla all kannataja ei suuda endale ära seletada, kuidas ta partner suudab temaga nii inetult käituda, samas kinnitades, et armastab teda, siis ta lõpuks hakkabki uskuma, et on ise süüdi oma partneri väärkohtlevas käitumises, ja hirmust kogeda väärkohtlemist uuesti, hakkab ta kikivarvul käima ja proovib olla veelgi parem.

    Loe selle artikli teist osa sama autori, Kadri Sakala sulest: paarisuhete emotsionaalse vägivalla taustast ja lahendustest

    Fototänud: Laura Oks

    Autori Kadi Sakala foto: Krõõt Tarkmeel

  • Süvademokraatia, teadliku paarisuhte võti

    TEKST VIKTORIA SAAT
    FOTOD LIISA LEESMENT

    Süvademokraatia erineb tavademokraatiast selle poolest, et kui tavademokraatias on otsustusvõim enamusel, siis süvademokraatia õpetab arvestama ka kõige ebapopulaarsemate, tõrjutud ja kõrvale lükatud ilmingute ja protsessidega, aga ka erinevate reaalsuse tasanditega. Kuidas seda teha iseendas ja paarisuhtes?

    Hingele Pai sügisnumbris kirjutasin teadlikkusest ja sellest, kuidas teadlikkuse praktiseerimine muudab suhte iseendaga ja partneriga sügavamaks ja tähendusrikkamaks. Seekord jõuan aga teema tuumani, milleks on süvademokraatia.

    Süvademokraatia mõiste pakkus välja protsessile orienteeritud psühholoogia ehk protsessitöö rajaja dr Arnold Mindell 1988.aastal. Mindell, füüsik  ja jungiaanlik analüütik, on teemat uurinud ja kirjutanud sellest, kuidas teadlikkus on seotud reaalsusega, mida inimene kogeb erinevatel tasanditel ning omakorda loob oma reaalsuse.

    Teadlikkuse praktiseerimine ei ole võimalik
    ilma sisemise ja ka meid ümbritseva mitmekesisuse aktsepteerimiseta.

    Teadlikkus on avatud olek ja ükskõik millise, ka ebameeldiva või veel mõistmata nähtuse tähelepanemine, kogemine ja sellest läbiminemine.

    Kui oled avatud endas toimuvale, siis suudad huviga ja kriitikavabalt suhtuda ka teistesse ning oled avatud võõrale, uuele, ka ebameeldivale kogemusele eesmärgiga paremini mõista ja näha seoseid ja põhjusi ning oled ka partneri ja temas toimuva suhtes sallivam. See kõik toob kaasa suurema rahulolu.

    Külalistemaja

    Rumi

    Doris Kareva tõlge

    Inimolemine on võõrastemaja –
    igal hommikul uued saabujad.

    Rõõm, meelehärm, õelus,
    ergastus
    järsku võib astuda sisse.

    Tervita, võõrusta kõiki!
    Kurbuste kampagi,
    kes ukse lööb sisse, toad
    laastab lagedaks mööblist.

    Iga külalist austavalt kohtle –
    võib-olla teeb ta sus ruumi
    uuele rõõmule.

    Masendus, häbi, kius –
    tervita naerdes neid lävel
    ja kutsu sisse.

    Ole tänulik, kes ka ei saabuks,
    sest igaüht siia
    kõrgem on juhatand.

    Keha salakeel

    Suhtes toimuvat ja meie reaktsioone sellele on võimalik kõige paremini märgata oma keha abil. Mis reaktsioonid toimuvad meie kehas teise inimese juuresolekul? See, mida sa oma kehas koged, on seotud nii sinu enda reaktsiooniga kui ka partneris toimuvaga. Enamasti on meid õpetatud oma keha signaale eirama, neid maha suruma, ennast ületama.

    Just keha reageerib hetkel toimuvale ülitäpselt.

    Meie tavapärasele minale ei pruugi see aga alati sobida, sest kui me endale ebamugavaid reaktsioone teadvustame, peame me võib-olla midagi ette võtma, ootamatult käituma, aga see ei ole alati võimalik, sobilik, viisakas. Seega valime tihti neid signaale kas mitte tähele panna või allasuruda.

    Pikas perspektiivis aga hakkavad mahasurutud reaktsioonid tervisele mõjuma ja kerkivad meie käitumises plahvatusliku või hävitavana esile siis, kui me ei suuda ennast tagasi hoida. Protsessitöö teooria ütleb, et kehas ilmneb valulik sümptom või haigus siis, kui kaks energiat, protsessi satuvad omavahel konflikti: üks tahab ennast näidata, ennast väljendada, teine aga ei lase tal seda teha – peab võõraks, ebameeldivaks, ebasobivaks, piinlikuks, nõrkuseks, hirmutavaks vms.

    Reaalsuse tasandid

    Süvademokraatia on ka erinevate reaalsuste kogemine.

    See on märkamine, mida meie partner või meie ise ütleme
    ja mida samal ajal teeb meie keha ettekavatsematult.

    Kehasignaale saab teadvustada neid märgates, määratledes, nimetades, toimuvaga sidudes, jälgides oma suhtumist neisse. Oluline on nende hinnanguvaba kogemine justkui vaatlejana. Selliste signaalide nagu ärritus, lõdvestumine, ärevus, higistamine, värin jne teadvustamine ning suhtesse toomine võib suhet sügavamaks muuta ning aidata pingeid vähendada. Kui me neid signaale teadlikult pinnale ei too, hakkavad nad füüsiliselt painama ja pinged võivad ka unenägudes ilmneda.

    Kehateadlikkus ja suhteteadlikkus on ühe jõe eri kaldad

    ja kui sa need ühendad, voolate koos partneriga nii rahulikes vetevoogudes kui ka kärestikes, muutudes üha lähedasemaks.

    Kehasignaalidega on võimalik töötada kahel viisil: arutada neid oma partneriga või töötada nendega kui oma sisemiste protsessidega nii-öelda sisetööna. Üks täiendab teist. Sisemist tööd on oluline teha ka enne, kui me oma kehasignaale partneriga arutellu toome. Üks võimalus endaga sisemist tööd teha on järgnev harjutus.

    Süvademokraatia tähendab teadlikkust kolmel tasandil

    1. Kokkulepitud reaalsus

    Kokkulepitud reaalsuses mina olen mina ja sina oled sina, see, mida me endast ja enda kavatsustest teame. See tasand koosneb faktidest, igapäevastest probleemidest, inimene sellel reaalsuse tasandil on suhteliselt rigiidne ja piiratud oma igapäevase minaga.

    2. Unistuste ja sümbolite reaalsus

    Sellel tasandil on meie kõrvaletõrjutud nägemused, aga ka suured unistused ja unenäod, mis annavad endast teada keha ettekavatsemata signaalides. Siin erinevus partnerite vahel ühest küljest kasvab – sarnased olukorrad, sõnad ja faktid tekitavad erinevaid tundeid –, kuid samas aitab süvademokraatlik hoiak sellega arvestada ning see lähendab meid.

    3. Olemus

    Olemuse tasand on koht, kust unenäod, unistused, spontaansed ahhaa-kogemused ja -mõistmised, intuitsioon alguse saavad. Selle tasandi kogemist ei saa sõnadesse panna, see on tunne. Sellel tasandil mina olen mina, aga ka sina; sina oled sina, aga ka mina. Siin kaob duaalsus ning jääb energia, mis võib kuuluda ükskõik kellele.

    Harjutus

    Teadliktöö endas toimuvaga

    See harjutus aitab sul oma kogemust teadvustada, kolmel reaalsuse tasandil lahti harutada ning integreerida.

    1. Mõtle suhteolukorrale, probleemile, mis on sinu jaoks praegu aktuaalne. Mõtle küsimusele seoses sellega. Pane kirja ja pane kõrvale.
    2. Nüüd mõtle kehasümptomile, mis sind viimasel ajal tülitab. Mis see on?  Kirjelda võimalikult detailselt, keskendudes sümptomile endale, mitte oma reaktsioonile (mul on valus, hirmus, ebameeldiv jne). Milline ta on? Kirjelda nii, et seda oleks võimalik ette kujutada, tajuda inimesel, kes sind kuulab.
    3. Kui sa kirjeldad, pane tähele, mida su keha samal ajal teeb. Kas sinu kirjelduses on rohkem pilte või liigutusi? Kas sa rohkem kujutad mõnda kujundit või teed käeliigutusi? Kui see on kuvand, siis mine detailsemaks ning kirjelda võimalikult täpselt: mis see on, mis värvi, kui suur, pehme või kõva jne. Kui see on liigutus, siis tee seda teadlikumalt, aeglusta ning vaata, mis on selle liigutuse kõige tähtsam osa. Vii liigutus kogu kehasse. Kelleks, milleks sa muutud, kui seda liigutust teed?
    4. Nüüd kehastu selleks, mida kirjeldad. Muutu selleks kuvandiks täielikult. Kes või mis sa oled? Mis on sinu lugu, mis on sinu iseloom, olemus? Mis on sinu jaoks oluline, kuidas sa maailma näed ja mis on sinu viis sellega toime tulla? Süvademokraatlik suhtumine aitab sul kriitikata suhtuda sellesse, mis ilmneb.
    5. Ära mine rollist välja, kuni sulle tundub, et sa leidsid selle olemuse ning sa tunned ennast selles energias koduselt.
    6. Nüüd vaata oma praegusele olukorrale, minale, küsimusele, mida oled kirjeldanud 1. punktis. Kuidas sa lähened sellele sellest uuest olekust? Ole spontaanne, ebaloogiline, loov – kas vastuseks on käeliigutus, üks sõna, pikem lause, tants? Tee ära – mõistmine tuleb hiljem.
    7. Mida sa uut teada said? Kuidas saab see uus energia olla sulle kasulik sinu suhtes? Elus?
  • Anna Pärnoja: Julgus unistada, oskus oodata

    Anna Pärnoja: Julgus unistada, oskus oodata

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Kohtume Annaga sügispäikselises Kalamajas, ta istub suurde punasesse salli keritult inimtühjas välikohvikus ja loeb midagi mahukat. Tellime jahedust trotsides kuumad joogid ning asume paotama Anna elu olulisi teemasid.

    Tunnen huvi, mis raamatut Anna just luges, ja olen ühtlasi imestunud, et tal on intervjuule tulles raamat kaasas. „Kuuekümnendates Nick Cave on legendaarne rokitäht ja tema muusika mulle hästi sümpaatne – temas on tõsidus, sügavus ja midagi väga nõiduslikku. Käisin esimest korda ta kontserti kuulamas sel suvel, see oli metsik energia, olin nii elevil ja tõstetud. Loen tema laulude sõnu nagu luulet.“

    Anna on samuti laulja, looja, muusik. „Muusika on lihtsalt tulnud ja olnud.

    Lapsena ma laulsin ja tantsisin.

    Meie kodus oli palju muusikat ja muusika tundub orgaanilise eneseväljendusena.“ Keilas elanud ja keskkoolis Rocca al Mare koolis käinud Anna tundis muusika kutset ja õppis G. Otsa muusikakoolis lauljaks. „Kooli sissesaamine oli minu jaoks üks esimesi tõendeid sellest, et unistustel ja soovidel on suur jõud:

    kui unistad ja usud sellesse, siis see lähebki täide.“

    Pingutus oli näiteks solfedžo sisseastumiseksamiks valmistumine, mille jaoks võttis Anna oma kooli muusikaõpetajalt eratunde. Tõmme oli tugev, aga enesekindlus õrn – suur oli ta üllatus- ja tänutunne, kui saigi kooli sisse!

    Looming on protsess

    „Kool oli oluline mitte niivõrd minu kui muusiku kujunemisel, pigem oli peamine, et sain sealt inimesed, kellega koos muusikat loon, mingi baassüsteemi. Ja ka oma abikaasa Erki Pärnojaga kohtusin seal.

    „Tegin uusaastalubaduse, et hakkan jälle kitarri mängima,
    lihtsalt leian selle hetke.

    Siis hakkasid ka lood tulema, sõnad – need ongi tulnud läbi mingi tunde, mis tahab väljendust.“

    Oma esimese albumi tegemiseni läks aastaid, sest eneseni jõudmine ja julgus välja anda seda, mis minu sisse on kogunenud, on vajanud aega – see on olnud pikk protsess. Ma lihtsalt pole asju lõpule viinud, sest olen olnud enda suhtes nii kriitiline: kui miski kohe täiuslikult välja ei tulnud, arvasin, et mul polegi midagi öelda.“

    „Algul mõtlesin, et pean oma albumi jaoks kõike ise tegema. Muusika, sõnad… siis on sellel rohkem väärtust,“ tunnistab Anna. Nüüd on ta sellest edasi läinud, lasknud inimestel ja lugudel enda juurde tulla ning näeb koos loomises rikkust, millele tänulik olla.

    „Olen õppinud protsessi hindama.
    Ja mitte enda vastu kohe nii karm olema

    Siis sain ka ise palju kergemalt looma hakata. Erki kõrvalt olen aga õppinud, et see kõik on ka metsik töö. Ja ma ei anna enam nii kergelt raskustele alla.“

    „Olen oma esimest albumit nii kaua oodanud. Ma tean, et esimene tähendab, et neid tuleb veel. Ma juba lähen mööda seda teed ja loon seda endale nüüd ise.

    Olen oma otsused suutnud teha nii, et kõik, mis ikkagi pole päris mulle,
    on kuidagi ära hajunud, ümbert läinud…

    Minu jaoks on oluline teha seda, mis puudutab mind, minu hinge.

    Laul on hing. See ei ole lihtsalt hääl, mida kuuled, vaid selle inimese hing.“

    Laulusõnad valmival plaadil on paljuski Annalt endalt, aga ka Erkilt, ja samamoodi on meloodiatega. „Olen laulnud päris pikalt teiste loomingut, ometi pole see olnud juhuslik – see on mulle olnud ülimalt oluline, mida ma ütlen ja mida lugu endas kannab. Meloodiad tulevad plaadile pigem läbi minu. Aga paar lugu on ka otsast lõpuni Erki tunnetatud.“

    Albumit salvestati augusti lõpus intensiivselt nädal aega, aga esimesele salvestuspäevale eelnenud ööl algas pojal larüngiit. Lapse haigusega toimetulemine ja enda vajaduste esikohale seadmine nõudis Annalt suurt eneseületamist.

    „Mulle olulisi asju protsessivad lapsed alati omamoodi. Minu jaoks oli suur samm, et ma võtsin ennast sellest keskkonnast ikkagi välja ning läksin ja tegin enda asja – läbi magamatuse, aga ikkagi tegin. Fookus oli nii suur ja protsess ka nii inspireeriv!“

    Anna hindab eriti, et album sai lindistatud bändiga, nagu laiv.

    Varasemalt on Anna osalenud lindistamisprotsessides, kus tema hääl salvestatakse viimase komponendina. Sellisele peaaegu valmis põhjale laulmine jääb Annale aga vahel kaugeks ja muusikaga ühenduse leidmine on keeruline. „Aga koos salvestamine andis päris tunde… ja see on ülioluline! Ka kontserte meeldib mulle sellepärast rohkem anda, et olen siis kõigega ühenduses, energia sünnib koos ja kohapeal.“

    Kahtluste meri

    Oma plaadiidee oli kaua ootamises ja Anna sõnul oli kõik tema enda taga. Mis siis andis viimase tõuke? „Ma arvan, et emaks saamine. Läbi laste hakkasin nägema seda, kes ma ise olen. Enne Marta sündi arvasin, et olen emarolliks täiesti valmis. Tegelikkus oli aga erinev sellest, millisena seda uut elu olin ette kujutanud.

    Emaksolemisega kohanemine on olnud väga suur õppimine. Teise lapse sain kohe poolteist aastat hiljem, mis kummalisel kombel oli lihtsamgi – August tuli meie elu tasakaalustama. Olen andnud oma ajast kõik neile ja seadnud iseend tagaplaanile. Nii ongi olnud õige, aga

    ajapikku tekkis kohutav igatsus iseenese järele.

    Sain aru, et ma olen ka Anna, ma pole ainult ema. Mingis mõttes teen ma seda plaati ka laste pärast – et nad saaksid aimu, mida teeb üks naine, üks ema, mida see kõik tähendab ja nõuab.“

    Praegu on Marta nelja-aastane ja August kolmene. „Mu unetud ööd pole kaugeltki möödas,“ ohkab ta. „Ja see pole üleinimlik, sest kõik emad teevad seda, see on vaid järgmine level kõigest sellest, mida ma enne teadsin, ja nüüd ma lihtsalt elan selles levelis,“ muigab ta.

    Täiuse poole püüdlejana on Anna jaoks keeruline plaadi ettevalmistamise pikk protsess, sest ta jõuab vahepeal kõikides asjades kahtlema hakata.

    „Mõni hommik olen väga elevil ja tunnen et jaa!

    ja teine hetk tuleb palju ebakindlust. Aga näen, et see on normaalne, kui vaatan kõrvalt teisi muusikuid.“

    Emaarmastus           

    Milline ema sa oled? „Ma armastan neid!“ pahvatab Anna pärast väikest pausi ja ta silmad valguvad vett täis. „Võib-olla see ongi kõige raskem emaks olemise juures… Sa armastad neid nii palju, nad on justkui sinu süda, aga nad on sinust väljaspool. Tahad, et neil oleks kõik hästi, ja selleks pead lihtsalt usaldama elu! Nad hakkasid just lasteaias käima ja see on minu jaoks lahtilaskmine, nad panevad mind igapäevaselt proovile, kuidas ma sellega hakkama saan.“

    Anna jaoks on hästi tähtis lapsi kuulata,
    mis iganes tal endal parajasti käsil ka pole.

    „Mulle tohutult meeldib nendega rääkida, kuidas nende päev läks, mida nad mõtlevad, me arutame hästi palju. Ja tunnustan neid nende asjade eest, mis neile on olulised, mida nad teevad – ma panen tähele.“

    Emaks saades polnud Anna osanud valmistuda vastutuseks, mis lapsega kaasneb. „Selline vastutuse, armastuse, hirmu – kõikide asjade maksimum samal ajal. Sellest pinnale tulek läheb mul juba paremini, aga alguses oli väga raske: ebakindlad mõtted, metsik väsimus… Aga ma olen alati enda tunnetega üsna kontaktis olnud, nii et mind need tumedad kohad ei hirmuta. Ma ei tea, kas see oli sünnitusjärgne depressioon, aga midagi sellist ma läbi elasin. Vaadates teisi emasid, tundus, et kõik teised teevad seda palju paremini. Hoolimata sellest, et tegin nii, nagu süda ütles ja kõik tundus õige, ajas näiteks sotsiaalmeediast tulev infomüra mind suurde segadusse ning tekitas ebakindlust – võrdlusmoment teiste emadega oli lihtne tekkima.“

    Äratundmine Erkiga

    Kooliaeg Otsa koolis oli Anna jaoks tohutult äge ja inimesed talle meeletult tähtsad. Erki õppis kitarri, nad mõlemad olid pop-jazz-osakonnas ning lauljad pidid valima endale muusikutest bändi.

    „Kohtumine Erkiga oli äratundmine.

    Muusikaliselt oleme sestsaadik olnud lahutamatud, aga paarina vajasime teineteise leidmiseks aega ja elu õppetunde. Nüüdseks oleme kuus aastat koos olnud.“

    „Olen kohutavalt tänulik ka apsude eest, et olen saanud need ära teha!“ naerab Anna. „Näiteks ei mõistnud ma, et see, mida mina teen või kuidas käitun, mõjutab teisi. Nägin ennast alati tsentris. Mul oli raske enda vigu märgata, küll aga nägin neid palju teistes. Kuskil 20ndate keskel tuli mingi mõistmine. See tunne, kui oled kellelegi haiget teinud – sellistest asjadest arusaamine… Jõudsin enda jaoks mingi tuumani ja see oli väga vabastav! Ja sain ka omad vitsad! Seda enam tahan elada nii, et see, mida mina teen või ütlen, ei teeks kellelegi kuidagimoodi haiget. See ei tähenda, et mul pole oma arvamust ega oma teed, mida pean käima ja mis ei pruugi paljudele sobida. Aga lihtsalt hirmus on vahel kuulda, kui kurjad võivad inimesed üksteise vastu olla. Kohutav, kuidas kritiseeritakse inimesi nende tegemiste, välimuse vms pärast.

    Mulle ei meeldi anda hinnanguid –
    ma ei taha kellelegi öelda pahatahtlikult pahasti.“

    Annale tundub, et nad jagavad Erkiga
    sarnaseid väärtusi ja sarnast tunnetust.

    „Ükskord läks Erkil auto katki ja öösel tuli remondimees. Erki rääkis, mis juhtus ja et käisime esinemas, ja rääkis ka minust, oma naisest. See mees oli hämmingus: „Te elate koos ja töötate koos – siis te ju näete iga päev!?“ Meie arvates on see parim asi! Sellel, et oleme mõlemad vabakutselised, on kaks tahku: ühest küljest on väga mugav, et töö ja kodu on segunenud. Samas pole eraldi töö- ja koduaega – need ajad on segamini ja üksteisest läbipõimunud.“

    Anna tunneb, et tema ja Erki koosloomisel on mingi eriline jõud,

    nii elus kui muusikas. „Ma hindan Erkit muusikuna, natuurina, isana, mehena, ma armastan seda, kuidas ta mõtleb…“ õhkab ta. „Muusikas olen end Erkiga alati kõige endamana tundnud. Kui me lava jagame, on ta tõeline tugi. Meie muusika toidab end läbi selle, kuidas me muidu oleme, ja vastupidi. Loodan, et see on midagi, mis kandub üle ka inimestele meie ümber.“

    Laval olemise seisund

    Anna avaldab, et tegelikult ei meeldi talle tähelepanu ja ta pigem kardab inimestega suhelda. „Lavale minek pole enda eksponeerimine – suhtun sellesse suure alandlikkusega. Ma astun lavale ning juhul, kui kõik läheb õigesti, kui vaim tuleb peale, siis on see nagu kanaldamine. Siis pole sellel minu, Annaga, enam väga palju tegemist. Ning kui ma näen, kuidas Erki mängib, kuidas Joel, Peedu ja Ahto mängivad… kui ma näen, kuidas nad on üdini selle asja sees, saan aru, et oleme jõudnud, kuhu pidime – oleme selles hetkes koos ja see on nii võimas!“ Isegi seda rääkides läheb Anna otsekui kusagile mujale, ta käed liiguvad graatsiliselt ja pilk nagu otsiks kaaslasi laval.

    „Ega ma väga puhata ei jõua – selleks pole lihtsalt aega. Aga ma tabasin enda jaoks ära, et

    laval olemine on minu puhkus – mõtteist kustub kõik argine.

    See on tohutult puhastav. Ma ootan, et plaat tuleks, et kontserdid tuleksid, et saaksin seda veel rohkem teha.“

    Anna muusika pole kindlas žanris, see on mingi lugu, tunne, seisund. „Ühe loo nimi on „Mother“ – „Ema“. See lugu sündis koos suure emotsioonide tulvaga.

    Ma isegi ei saanud laulda, nutt tuli peale,
    olin jõudnud kõige ehedama toore tundeni.

    Ka see on minu jaoks suur töö olnud, et olla küll oma tunnetega ühenduses, aga mitte lasta laval neil tunnetel üle pea kasvada ning mõjutada minu loo esitamist publiku ees.“

    Anna muusikunimi on Anna Kaneelina, sest ta armastab väga kaneeli – lõhna, maitset, värvi – ning jagas oma kaneelilembust kunagises populaarses suhtlusportaalis Orkut umbes 12 aastat tagasi. Keegi olevat tema postitust kommenteerinud sõnamänguga Anna Kaneelina – Anna Karenina. „Ja see nimi jäi mulle külge: hakkas tunduma, et see ongi see õige nimi, mille alla koondada ka oma muusika. Olin veel pool aastat tagasi Anna Põldvee, nüüd Anna Pärnoja – palju muutusi lühikese ajaga. Anna Kaneelina on miski, mis on täiesti minu, ei seo mind millegagi ning annab rohkem vabadust ja lubab mul enda ümber piire palju julgemalt nihutada.“

    Tundlik hing

    Anna tunnistab, et ta on tundlik ja emotsionaalne. Paaril korral on tal ka meie kohtumise ajal pisarad silmi tulnud.

    „Olen päris rõõmus ka!

    Aga lava teeb mind pigem tõsiseks. Samuti olin lapsena tõsine, mõtlik. Ja hästi tihti on seda tõlgendatud, et olen ülbe või tõrjuv. See on ebakindlus, mis mingitel hetkedel mind sulgeb.“

    Anna jaoks on liigutav, kuidas nende lapsed oma emotsioone sõnades väljendavad. „Ka Erki on pigem emotsionaalne ja väljendab ennast, sõnadega ta kitsi pole kindlasti!

    Meist see ilmselt ongi tulnud,
    et lastel on päris suur sõnavara tunnete koha pealt.

    Näiteks sünnipäevadel, kui oleme kingitused lauale pannud ja lapsed tulevad neid vaatama, olen filminud ja itsitanud. Väike inimene ütleb: „Aitäh selle eest, aitäh! Ma olen nii tänulik!“ See on nii südantsoojendav. Tahaksingi lastele tutvustada selliseid keskkondi, mis neid avardavad, et nad julgeksid olla nemad ise ja tunneksid end iseendana hästi.“

    Armastus ja hirm

    Esimese lapse sünd oli Annale raske. „Ma olin füüsiliselt nii läbi ja see oli minu jaoks esimene šokk. Et ma sain emaks ja ma ei saa püsti, olin endaga füüsilises kehas kimpus.“ Nii mõtiskleb Anna, et kui algus poleks olnud füüsiliselt sedavõrd väljakutsuv, oleks ehk ka vaimselt lihtsam olnud.

    „Pärast Marta sündi hakkas kusagilt imelikke hirme tekkima, tajusin elu haprust, eluringi. Kuidas annan elu ja mis see elu üldse on.

    Pole kunagi enne midagi nii kallist enda kätel hoidnud,
    metsikud tunded igal skaalal.

    See oli mingi periood, esimesed kuud. Igapäevaelus ma funktsioneerisin – ma ei nutnud, aga mu mõtted käisid ühest äärmusest teise. Olen võimeline end ka praegu puntraks mõtlema, aga siis, selle uue olukorra foonil, eskaleerus see eriti. Mõtlesin paljusid asju üle. Näiteks toppisin teda paksult riidesse, et ta kuskilt tuult ei saaks. Vaatasin hiljem piltidelt, et väljas peaks olema suvi, aga miks laps nii paksult riides on…“ Teise lapsega on Anna juba oluliselt vähem nõudlik iseenda suhtes ja märkab, et ei jõua temaga õnneks üle tegeleda.

    Emadusega seoses on hirmu ja armastuse segu Anna jaoks kõige olulisem teema. Kurnatus ja magamatus on olnud üsna meeletu. Erki on Anna kõrval olnud mõnusaks rahusadamaks. „Ta näeb, et mul tuleb mingi laine, see raputab ja läheb mööda. Olen ülitänulik, et ta laseb mul olla: see on mul vaja läbi teha ja ma jõuan jälle tagasi endasse.“

    Jalutame ja kui kollaste majade (ja lehtede) vahel hakkab paistma punane aed, ütleb Anna, et see ongi nende kodu. „Kui August sündis ja meil jäi eelmises kodus kitsaks, siis kujutasin ette, et meie korter on rõdu ja aiaga ja peaaegu kesklinnas. Mulle öeldi, et sellist pole olemas. Aga just sellise me leidsime.“ See on Anna jaoks veel üks märk, et julgelt unistades aitab elu leida teed.

  • Tõeline puhkus troopikasaarel

    TEKST JA FOTOD MERIT RAJU

    Eelmisel talvel sai teoks üks aastatetaguseid unistusi – elada väikeses külakeses Tais Ko Pha-ngani saarel. Laadisime end kogu perega päikesest, ülimaitsvast toidust, südamlikust seltskonnast ning huvipakkuvatest sündmustest energiat täis, veetes viis nädalat ühtejutti õues.

    Veel päev enne reisi olin ületöötanud, kurnatud ja eriti kurb oli, et mu kolmeaastane poeg, kes oli mõned kuud osaajaga lastehoius veetnud, igatses mind nii väga, et viimasel tööpäeval helistas ta mulle issi sülest tööle ja palus kohe koju tulla. Ta polnud isegi valmis telefonikõnet lõpetama, nii et kogu kontorist koju sõitmise pool tundi veetsin lapsega FaceTime’i vahendusel oma tulekut ja teel nähtut kirjeldades. Asi oli halb. Pinge oli suur. Ootused olid laes.

    Kuigi Ko Pha-nganile jõudmiseks kulus 24 uneta tundi, oli see siiski võimalik ja talutav. Laps ei maganud selle aja jooksul küll rohkem kui 10–20 minutit, meie samamoodi, aga kohapeal jäi aega kenasti taastuda.

    Sri Thanu külakeses ja selle ümbruses liigub väga sarnaste huvide ja väärtustega kogukond – see ühendab ja sõprus tekib kergesti. Lugesin suure huviga kohalike ürituste kuulutusi: naiste trummikursus, teadlik kaisutus (conscious cuddling), teraapiline tants, Havai templimassaaž… Üle maailma tuntud Agama joogakooli lai valik sügavatest tantrateemadest täiesti tavapäraste põhjalike joogakursusteni. Iga nurga peal pakutakse joogat, massaaži, EFTd, reikit, tšakrate tasakaalustamist ja muid selliseid tegevusi. Suur osa saare elanikke ja külalisi on välismaalased, paljud neist osalevad kohaliku joogakeskuse kursustel. Tullakse üksi, kahekesi ja peredega, igas vanuses.

    Tai stiilis kodu

    Elasime ranna lähedal ühe Itaalia mustlanna hipikodus, see oli traditsiooniline Tai maja, kolmel imetillukesel (u 3 x 3 m) korrusel, kõikjal võimalikult palju avausi loomulikuks jahutavaks tuuletõmbuseks. Traditsioonilised majad ongi seal vaiadel ja loomuliku õhutusega. Aknaidki polnud ees, ainult sääsevõrgud.

    Seepärast oligi meil tore võimalus elada nii ööl kui päeval õues!

    Ette rutates mäletan, et tagasi Eestis tundus köetud toaõhk hingamiseks täiesti kõlbmatu.

    Tai kodudes pole isegi seinu otseselt vaja, kui räästad piisavalt laiad ja sääsevõrgud seinte asemel. Kui vihma sajab tundide viisi, rullitakse lihtsalt kileseinad alla. Ärid ja kodud on Pha-nganil sageli samas majas: päeval on pereäri suured tänavaäärsed uksed lahti, ööseks peitutakse majasügavusse, ümber maja lokkavas aias kaagutavad kanad ja kasvab banaanivõsa. Mööbliks on lamamistoolid ja võrkkiiged, toole eriti pole, istutakse maas.

    Paistab välja ka budistlik taust – paljudel kodudel on aias väiketempel, mida igal hommikul värskendamas käiakse. Igas kohvikus, poekeses, tualetis jm katuse all, nii-öelda siseruumis, oli kombeks jalanõud ära võtta. Harjusime sellega nii ära, et tagasiteel küsis laps isegi lennujaamas, kas papud tuleb ära võtta.

    Ko Pha-nganil me peaaegu ringi ei reisinud, elasime väikesest külast veidi väljas ja see sobis mulle imehästi. Kookospalmid ümberringi pakkusid varju ja maitsvat kookosvett noorte pähklite seest. Öösiti käis metsas suur madin: iga loom, lind ja putukas andis oma parima, et lärmi teha. Päike tõusis ja loojus kell kuus. Õhtupimeduses hakkasid kõigepealt valjult krooksuma konnad ja siristama tsikaadid. Hommikupoole käratsesid kõiksugused linnud, ka kirevad naabruskonna kuked. Aga magada oli hea.

    Hommikuti ärkasime üheksa paiku, sest siis läks toas palavaks. Ja õues muidugi ka. Meri oli tasane ja soe, liiv pehme, kliima kuum ja niiske. Umbes 32 kraadi päeval ja 25 öösel. Seetõttu keha kogu aeg natuke leemendas – hea detox.

    Esimese nädala jooksul mõtlesin, et talvine soojamaareis on nii väikesele lapsele ikka liiga suur kohanemine.

    Ta muutus sõltuvamaks ja virilamaks, ka tervis jukerdas esimestel päevadel: allergia, palavik, oksendamine. Hiljem tundus just mõnus – ei mingeid talveriideid! Hommikul kuumuse peale ärgates läksime esimese asjana randa porgandpalja lapsega, nii nagu ta voodis maganud oli. Palava lõunase aja olime varjus või sõitsime rolleriga, jahutav tuul silitamas, ning õhtuti nautisime veel kord merd ja käisime põnevates kohtades söömas, mis olid lapsele nagu etendused. Siiski jäi ta minust harjumatult sõltuvaks ja vahel veel ka viimasel nädalal ei usaldanud ta, kui ma üksi WCsse tahtsin minna.

    Lihtne elu

    Sel saarel oli hea katsetada minimalistlikku eluviisi – kui vähe läheb eluks vaja. Ja lõunamaal muidugi lähebki vähe vaja! Kui vaadata kasvõi, millistest riietest selles kliimas piisab ja kuidas majad on ehitatud. Meie viienädalase reisi ajal kerkis nullist mitu ühepereelamut!

    Saarel oli ka hea katsetada nii-öelda laste moodi elamist – hetkes. Polnud kellaajalisi kokkuleppeid, lihtsalt, kui oli tunne, et nüüd on aeg, siis oligi. Niimoodi kulgedes sai iga kell minna rannarestorani, kus toit viis lausa keele alla. Ja kui teepeale jäi näiteks saaki kugistav roheline madu või pojaga tuhatjalgne või puhastasid kohalikud naised rannal kaheksajalgu, oli aega seisatada ja vaadata.

    Olin väga rahul selles ilma kellaaegade peale tormamiseta maailmas,
    mis oli muidu mu igapäev olnud.

    Ka arvutitööks jäi mul aega nii palju kui vaja. See lihtsalt sobitus loomulikult muude tegevuste vahele. Mitte konkreetses kellaajavahemikus, vaid iga kord, kui laps leidis mingi pikema tegevuse üksi või oma isaga. Samuti siis, kui laps meie Eesti eluga võrreldes suhteliselt vara magama läks ja tavalise 11 tunni asemel 12 tundi magas. Nii et sain isegi mediteerida nii hommikul kui õhtul ja Tiibeti harjutusi teha. Eestis leidsin aega vaid üheks neist.

    Sellel reisil oli tagasi vaadates palju mõjusid. Üks olulisem oli näiteks see, et sel talvel meie laps rohkem haigeks ei jäänud, olles vahel lastehoiurühmas ainus laps – kõik ülejäänud kodus haiged. Teine oluline mõju minu jaoks isiklikult oli see, et mu tervise- ja hingeasjad said igapäevase taustamürata selgemaks. Olulisem tuli ilmsiks. Ja kolmandaks vabanes lõdvestudes, lihtsaimast lihtsamat ja loomulikku elu elades (mida ma Tallinnas lihtsalt ei oska!) hulk inspiratsiooni, millest ammutan ideid, mõtteid ja tegevust usutavasti veel vähemalt aastaks.

    Meditatiivsed kogemused

    Olime reisile tulnud detsembri keskel, mil Pha-nganil saarel oli veel vihmahooaeg. Oli päevi, mil peaaegu vahetpidamata vihma ladistas, nii et majast välja ei saanudki. Jõuludele ei viidanud miski peale ühe hõbedase karraga kaunistatud rolleri. Oli huvitav jälgida, milline on jõulude tegelik tähendus minu jaoks, kui konteksti, seda jõulutunnet ja lumeootust pole.

    Meie reisi sisse jäi ka aastavahetus. See oli meie külakeses õige vaikne: kogu ilutulestik lasti õhku südaööl ja muidu oli kõik vaikne ja rahulik. Olen viimastel aastatel pidanud aasta vahetumise hetke heaks mediteerimise ajaks. Kui tavaliselt olen seda teinud vaid mõned minutid, püüdes mitte oma „veidrusega“ teistele silma jääda, siis nüüd oli mul selleks aega tund (valvates samal ajal lapse und)! See oli üks minu ilusamaid aastavahetusi!

    Saarel elades märkasin, et üks minu lemmik-joogamuusikuid, Snatam Kaur, muudkui kostab igast majast, bangalost ja joogatunnist. Ühel hommikul, kui olin lapse juba issiga õue saatnud, olin ise veel väsinud ja tahtsin magada, kuuldes aga, et naabrimees laulab Snatam Kauri muusika saatel mantraid, hakkasin justkui iseenesest samamoodi mediteerima, uni läks meelest, tundus loomulik minna selle energiaga kaasa.

    Üks suurimaid elamusi minu jaoks oli merevees mediteerimine. Istusin meditatsiooniasendis merepõhjas, rinnuni soojas vees, ja loksusin õrnade lainetega kaasa, ise mantraid lauldes.

    Veel üks sügavalt meditatiivne kogemus oli lomi lomi massaaž massööri mereäärses kodus, merelainete kohin taustaks.

    Tema naeratus, puudutus, kodu ja südamlik olek laadisid tohutult!

    Leidsin ka imelise joogasaali ühe rannakohviku ja tervisekeskuse juurest. Seinteks vaid sääsevõrgud, katuseks palmioksad. Kaunis vaade merele. Käisin seal unejoogas mõnulemas.

    Unes või ilmsi?

    Muidugi andis seal kaugel saarelgi endast märku väike maailm. Juhtusin kokku ühe Londoni tantra- ja tantsuõpetajaga, kellega olin tutvunud Haapsalus Joogafestivalil – tema soovitas meil minna kaunile mantrakontserdile Pyramidi joogakeskusesse.

    Mantrakontserdid toimusid igal pühapäevaõhtul ja oma viimasel pühapäeval olimegi valmis lapsega pimedas rolleriga sellele sündmusele sõitma. Laps jäi küll rollerimüras ööund magama, aga mitmete teejuhatuse küsimiste peale ärkas ta pikapeale üles.

    Jõudsime just alguseks, mis võis ka tähendada, et me ei mahu enam ruumi. Sealsed mantrakontserdid on erilised just selle väikese savist ehitatud sibulakujulise kõlakoja tõttu.

    Parkisime rolleri viimase sirge teelõigu äärde ja hakkasime järsust mäest üles sammuma. Jõudsime salapärasesse tõrvikutega valgustatud metsa, kus iga osaleja sai endale pärast annetuse karpi jätmist kaasa suitseva viiruki. Kõlakoda oli kaunistatud suurte mandalamustritega, need omakorda valgustatud sellise ööklubivalgustusega, mis paneb kõik valge eriliselt kiirgama. Häälestav juhendatud meditatsioon oli just alanud. Hiilisime istuma ja nautisime õhkkonda. Peagi sai hakata kaasa laulma ja tantsima – üks kaunimaid kogemusi selles erilises savist kõlakojas.

    Mind ja last rõõmustas ka igapäevane „loomateraapia“. Sõbralikud koerad ja kassid olid saarel vabapidamisel – rannas, kodu ümbruses, tänavatel. Eriti armas oli, kui laps lihtsalt leidis kaks värskelt munetud kanamuna ja vaimustus sellest rohkemgi kui mina. Põnev oli olla päris elevandiga silmitsi. Kõhe. Kuigi nägin küll, et ta tegelikult lihtsalt otsis sõbralikult kontakti oma londiga mängeldes, aga tema suurus mõjus mulle siiski hirmutavalt.

    Vihmaperioodi lõpus niideti lõõskavas kuumuses mehekõrgune hein trimmeritega maha, riisuti ja põletati. Koputati kookospähklid alla ja müüdi õli jaoks Bangkokki. Põletati ka ebasobivad kookospähklid, sest muidu lähevad nad kergesti kasvama ja palmisalud muutuksid liiga tihedaks.

    Igapäevasteks saatjateks olid elektri- ja wifikatkestused.
    Aga elu läks mõnusalt edasi.

    Peaaegu arvutivaba elu oma lihtsuses ja täiuslikkuses mõjus väga rahustavalt ja tasakaalustavalt. Vahel tulin ma mõttele, et ehk võtan oma Eesti elu liiga tõsiselt. Alles tagasiteel, Hongkongis, kui lennujaamabussi tulid teiselt lennukilt saabunud talvejopedes inimesed, tõsise ilme ja ärevate telefonikõnedega, tuli minu reaalsustajule teine mõõde. Troopikasaarel tundus elu nii palju lihtsam. Selga oli vaja panna vaid üks õhuke kleit. Söögiks vaja koorida vaid kohalik magus puuvili.

    Kohtumised

    Üheks reisi kõige tähelepanuväärsemaks oli kohtumine jaapanlase Kaziga. Kaz on vanem samuraipatsiga mees, kes on toiduvalmistamist õppinud oma vanaemalt ja kelle restoranis käib igal õhtul väikest viisi etendus.

    Ta demonstreerib hästi tagasihoidlikul, samas meelelahutuslikul ja ühtlasi väärikal moel oma kokakunsti. Efektsete ja vilunud liigutustega valmisid tema käte vahel kõiksugused Jaapani hõrgutised. Need üle leti andnud, jäi ta iga uue maitse pakkumise järel tähelepanelikult sööjate ilmeid jälgima.

    Tal olevat olnud restoranikett Tokyos, aga sellist lihtsat, oma vanaema stiilis kokkamist saab ta oma sõnul pakkuda vaid siin Pha-ngani saarel. See kirg jaapani toidukunsti vastu, see elukogenud ja väärikas hoiak, see lihtsuse eelistamine luksuslikule oligi see, mis tema juures võlus.

    Teine tore kohtumine oli Kazi abilisega, iiri noormehega, kes puhastas ülima põhjalikkusega Kazi välirestorani põrandat ja sillakest. Tunnustasin teda selle eest ja saime kõhutäie naerda, kui ta ütles, et see polegi töö, vaid nagu meditatsioon ja samas joogapainutus, näidates, mis asendis ta silla alumisi ääri puhastab, ning arvestades tema põhjalikkust ja seega aega, mis ta selles asendis veedab.

  • Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kõik me oleme tulnud oma lapsepõlvest, aga meie ja me lapsepõlved on erinevad. Meie käitumise baas tuleb just sealt. Milline on terve baasturvatunne ja kuidas see tekib ning millised on varase lapsepõlve ebaterved kiindumussuhted, mis viivad ebatervete suheteni täiskasvanueas?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega.

    Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18­kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras, seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist, sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.’’

    EBATERVED KIINDUMUSSUHTED

    1. EMOTSIOONE VÄLTIV TEGUTSEJA

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. ÄREV

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast „Strange situation“ või loe raamatust: „Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair“.

    + Kas teadsid?

    Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%­l inimestest. 2013. a uuring Ida­Euroopas, sh Eestis ja Venemaal, näitas, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%­l baasturva­ tunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.

    Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.

    Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame­vere­ soonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Teiste seas kogevad ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega need, kellel on probleeme esimese 18 elukuu baasturvatundega.

    Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5­, 12­, 18­aastasena, lapsevanemana, kogu elu.

    Allikas: Alar Ojastu

  • Lapsepõlve suvede maal

    TEKST JA FOTOD LAURA ARUM-LÄÄTS

    Minu lapseea suvedel on kivisöe ja koirohu aroom. Veetsime need õega ema lapsepõlvekodus Siberis, kus  nii ahju köeti kui ka teeauke lapiti musta söega. Vanaisa ja kõik meie teised meessugulased olid kaevurid. Sugulaste vahet sõitsime trammiga. Peatusesse sammusime läbi sõja ajal lennuväljaks olnud Aerodromnõi alevi ja koirohtu täis kasvanud tühermaa. Täpselt nii on see tänaseni. Ainult söekaevureid seal enam pole.

    Maa-alused kaevandused rajati Kagu-Siberis paiknevasse Prokopjevski linna I maailmasõja eel ja sõja-aastatel. 18. sajandist pärit väikesest külakesest kujunes 1920ndatel Kuznetski basseini suurim kivisöe kaevandamise keskus. Prokopjevskis kaevandati ja rikastati kivisütt ning toodeti kaevurilampe.

    Kui rattad pöörlevad, siis elu käib

    Veel 1990ndatel töötas linnas 19 kaevandust. Rahvas ütles ikka: „Kui rattad pöörlevad, siis elu käib.“ Tänaseks tõstetornide rattad enam ei pöörle, kaevandused on vananenud ja turritavad maa seest välja kui elutud monstrumid. Maapindki on seest õõnes, siin-seal toimunud varingud on endast maha jätnud müstilise kuplilise maastiku. Romantikud nimetavad linna Kuulinnaks, kaevuritest on aga saanud kuutõbised. Palju on töötuid, suurele Venemaale pole linnake enam kasulik.

    Kõiki tänaseks elutuid kaevandusi ühendab trammiliin. Kaevurid olid varem teistest reisijatest eristatavad silmade järgi – süsi polnud võimalik ripsmete vahelt välja pesta ja nii tundus nende ripsmepiir taotluslikult mustaks kontuuritud.

    1960–1970ndatel vahetati trammid moodsamate vastu. Need sõidutasid kooliplikana meie ema ja sõidutavad nüüd meid. Maastik on aga muutunud – varingud on jõudnud päris trammiteeni. Liini äärest kaovad majad ja peatuseidki on väheks jäänud. Kolisev tramm sõidab kaua peatumata, tuk-tuk, tuk-tuk…

    Kaevanduste territooriumid on piiratud taraga ning valve all. Neis viibimine, veel vähem pildistamine, on rangelt keelatud. Kui juhtud oma kaamerat välgutama ka aia taga, on kuri valvur platsis ja käsib viivitamatult jalga lasta. Zenkovski kaevanduse territooriumil on aga park, mis on puhkajate rõõmuks korda tehtud. Pühapäevitajad saavad seal tehisjärves supelda ning kioskitest šašlõkki, küpsetatud maisi või mantasid* osta. Jäätiseletist saab musta söejäätist. Kohalikud karjapidajad karjatavad sealsamas oma pudulojuseid, ruumi jagub kõigile.

    Kodu metsaserval

    Meie valgekslubjatud maja** asub üsna taiga serval. Taiga on hea toitja – sealt leiab seeni, marju ja seedermänni käbisid. Vanaisa lemmik oli karulauk. Oma eluajal ta ikka meenutas, et sõja aitasid üle elada kapsad ja taiga.

    Kasemetsad aga laiuvad nii kaugele, kui ulatab nägema silm. Jalutad ja kujutad ette, et oled Sojuzmultfilmi tegelane. 2008. aastal laastas meie kodulähedast kaasikut tornaado. Selle teekond on murtud tüvede järgi praeguseni näha.

    Tramm
    Maa seest väljaturritav elutu kaevanduskompleks
    Aerodromnõi alev. Kodutänav
    10. mikrorajoon.
    Varisemisohtlikest piirkondadest kolitakse linnaelanikud magalarajoonidesse
    Tataripoiss kutsikaga
    Kiseljovski kirik

    Kirik ja rituaalid

    Külaskäikude ajal sõidame alati surnuaeda sugulaste kalmudele neid mälestama. Rohime hauaplatsid, sööme pannkooke, suitsumehed tõmbavad koos kadunukestega ühe sigareti. Teel kalmistule põikame läbi mõnest kirikust. Venemaal on kirikul asendamatu roll. Neid on palju ja nende kuldsete kuplite sära paistab kaugele-kaugele.

    Kiseljovski kiriku juures tegutseb klooster, kus elavate nunnade pühaks kohuseks on võidelda abortide vastu. Dialoogi kuulis aga mu abikaasa Kudresseal kirikus sellist:

    Abiline: „Ehk ma peaksin siiski teoloogiat õppima minema?“
    Kirikuõpetaja: „Ei, sinul küll sinna asja pole. Sa oled liiga rumal.“
    Abiline: „Kui ma ikkagi lähen, äkki mind on siis kellelegi vaja.“

    Elu alevis

    Tundub, et Siberis pole majapidamist, kus puuduksid koduloomad. Koerast siberlane suurt ei pea – tema ainus ülesanne on olla valvur ja hellust ta naljalt tunda ei saa. Kassidega paistab seevastu asi olema vastupidine.

    Varem olid kõik meie alevi kassid sabadeta, sest naabrimees tavatses neid karistada. Kui mõni vurruline tema hoovi juhtus, raiuti tal jämeda paku otsas kirvega saba maha. Enam naabrimeest pole ja kassid jooksevad taas ringi sabadega.

    Karjamaal aga nuumavad tatarlased hobust, et see talveks lihaks teha. Ega Siberis rasvata läbi aja, moslemid aga siga ei söö. Noore hobuse liha pidavat sama hästi maitsema kui noore pulli oma. Nii on neil tatarlastel igal aastal uus hobune.

    Elulist osa siberlaste elus etendab koduaed. Kes elab korteris, sellel on ilmtingimata suvila. Juurikaaias rohetavad kapsas, kartul, kurk ja hernes. Talveks kapsas hapendatakse, kurk ja tomat marineeritakse, kartul säilitatakse põranda all keldris. Hernes ja maasikad on niisama lastele suvel nosimiseks takjasõja pidamise vahele. Suveõhtutel naksatakse kohalikule samagonnilegi peale peotäis maitserohelist otse hoovist. Piim, munad ja liha soetatakse naabritelt, kui endal just mõnd karvast või sulelist laudas ei elutse. 

    Poliitikast suurt ei räägita, on maisemaidki muresid. Lapsed tahavad kasvatamist, majapidamine hoolt, töö tegemist ja rohked sugulased külastamist. Ja küll see suvi on ikka üürike! Talv see-eest on pikk, külm ja katusteni kõrguvate hangedega.

     *Mantad – Kesk-Aasia aurutatud pelmeenid. Sisaldavad enamasti vürtsikat lamba-, aga ka loomaliha. Need on meile tuttavatest pelmeenidest suuremad ja taigen on kotikese moodi kokku mätsitud.

     **Ema lapsepõlvekodu ja maja, kus me elame, kui Siberis käime. Alaliselt elab seal minu täditütar perega (näiteks pildil olev pereisa Dimka ja peretütar, kes hoiab süles sabaga kassi). Kuna mu tädi suri noorelt, siis kasvatasid tema tütart vanaema ja vanaisa. Nii ta elabki selles majas tänaseni.

    Pereisa Dimka
    Varahommikune taiga
    Prokopjevski kuumaastik. Vaade trammiteelt
    Umbrohtu täis kasvanud tühermaa ja Aerodromnõi alev
    Kaasik
    Sabaga kass Sima

  • Kuidas suhtuda püssimängudesse?

    TEKST JANIKA EBRUS
    FOTO MARI-LIIS NELLIS

    Mängul on lapsele teraapiline mõju: laps saab mängu kaudu välja elada kogemusi ja pilte, mis on elust korjatud, kuid mille täieliku mõistmiseni ta veel ei küüni. Vahel võib see kõrvalt vaatavale täiskasvanule tunduda kummaline või ohtlik: näiteks paiskab laps päevi järjest segi nukumaja, viskab sealt välja kogu mööbli ja ütleb, et tuli tornaado, või mängib laps jahimeest, kes tapab loomi. Vahel tunduvad ka laste politseiniku-päti ning sellega seotud tulistamismängud ohukohana – kas seda lubada või mitte ja kuhu tõmmata piir?

    Lapsed on erinevad: mõnel ei teki kunagi huvi tulistamismängude vastu, samas on neid, keda püssid ja tulistamine mingil hetkel tingimata köidavad. Kui pere soovib, võib teha reegli, et laps tulistamismänge ei mängiks. Kuid võib minna ka seda teed, et lasta lapsel mängida ning vaadelda kõrvalt – mida ja kuidas laps tegelikult mängib, milline on mängusüžee, kas selles mängus on midagi ohtlikku ja milline on lapse meeleolu peale mängu.

    On loomulik jagada lapsega enda kui vanema eetilisi tõekspidamisi ja selgitada teatud tegevuste tagajärgi, arvestades lapse maailma mõistmise tasandit. Ning meeles pidades lapse õigust olla laps(elik) ja töötada teemasid läbi enda vanusele kohaselt ehk mängu kaudu, mitte pelgalt ratsionaalse aruteluga.

    Soovitus:

    Lapse vaatlus annab palju infot nii lapse arengufaasi kui mängu olemuse kohta. Võta aeg-ajalt 15–30 minutit, et jälgida vaikselt kõrvalt lapse toa- või õuemängu, ilma sekkumata. Nii hakkad nägema nüansse lapse mängus ja ka seoseid, kust üks või teine mängusüžee lapse jaoks on tulnud.

    Imiteerimine on õppimise osa

    Laps õpib peamiselt imiteerimise kaudu. Õpib püsti tõusma ja kõndima, kuna näeb vanemaid seda tegevat, õpib lusikat hoidma jne. Imiteerimismängudes elab laps iseendas uuesti läbi neid tegevusi, mida on näinud või kuulnud vanemaid, sõpru ja teisi reaalselt tegevat või piltidel, televiisorist jm meedia kaudu.

    On loomulik, kui laps, kes on kuulnud jahijutte oma jahimehest vanaisalt, ka mängides seda kogeda proovib.

    See ei tähenda, et ta reaalselt tahab loomadele haiget teha või et temast saaks täiskasvanuna jahimees.

    Lapsed ei imiteeri tulistamist mõttega kedagi tappa, neil puudub arusaamine suunatud, tahtlikust vägivallast.

    Lapsed elavad mängu kaudu välja meelemuljeid,
    mis nad on väljaspoolt saanud
    ning mille kallal nad oma fantaasiapiltides töötavad.

    Seepärast pole tarvidust tulistamise ja püssimänge rangelt ära keelata. Kuid juhul, kui olen tajunud teatud piirini jõudmist, olen jaganud selgitusi. Näiteks kui poisid lepivad omavahel kokku, et nad on politseinikud ning panevad endale pulgad vööle (püstolid) ja võtavad klotsid kätte (telefonid), siis pole veel põhjust sekkuda. Lapsed imiteerivad tegelikkust. Kui mõni mängupolitseinikest võtab päti kinni ja teda püstoliga sihib, olen õpetajana selgitanud, et päris elus püüab politsei asju heaga lahendada ning meelega kellelegi haiget teha ei taha. Selgitus peab olema lihtne ja lapsele kergesti  adutava põhjendusega.

    Mängude kaleidoskoop

    Kuni püstolite ja tulistamise element on laste jaoks vaid üks osa laiast mängude kaleidoskoobist, pole vanemal põhjust muretseda.

    Lapsepõlv on aeg, kus peaks saama ühte stsenaariumi või mängu mängida nii paljude kordustega, kui laps iganes tahab,

    sest kui ta lõpetab, on ta selle teema oma arenguetapis enda jaoks läbi töötanud. Seejärel võetakse uus teema – nagu tsükliõpe, kus minnakse mitme nädala jooksul ühe teemaga süviti. Oleneb lapse tüübist, kaua ta üht süžeed mängib.

    Paraku on relvad, laskmise ja tapmise temaatika meie ühiskonnas heldelteksponeeritud ja lastel peaaegu et pole neist piltidest pääsu: teles, multifilmides, mänguasjapoes, reklaamides, ajakirjades. Isegi haldjatel on võlukepid, mis väiksema või suurema pauguga asju või olendeid purustavad. Täiskasvanuna ei pruugi me kollast plastpüstolit või tillukest relvaga kuju kaupluse riiulil isegi silmata, kuid lapse tajud on avatumad ja teravamad.

    Waldorfpedagoogikas peetakse väga oluliseks, et laps saaks vähemasti esimesel seitsmel eluaastal kasvada teadmises ja kogemuses, et maailm on hea, siin on turvaline olla ja kasvada. Teadmise, et isegi kui juhtub mõni ootamatus või õnnetus, saab see lahendatud ja kõik lõpeb hästi. Ka psühholoogid kinnitavad, et baasturvalisuse tunne, mis annab hiljem täiskasvanule usalduse endasse ning võime usaldada teisi, saab aluse lapsepõlves.

    Tulistamise ja surma käsitlemisel ja lastele selgitamisel on oluline lähtuda lapsest ning eelkõige peab nende arutelude juures jätma lapsele alles võimaluse jääda lapseks, oma muretuses, süütuses ja usalduses maailma vastu.

    Surmast rääkimine jääb väikelaste jaoks üldjuhul liiga abstraktseks ja adumatuks ning enne kooliiga pole seda vaja rõhutada.

    Surma teema tuleb lapselekõige reaalsemalt kätte, kui lapse lähedane või lemmikloom lahkub. Samuti kohtab laps seda teemat endale sobivas vormis muinasjuttude või looduse vahendusel.

    Mida teha, kui sulle vanemana tundub, et tulistamismäng läheb üle piiri?

    • Jälgi tähelepanelikult, milliseid mänguasju laps saab ja milliseid multifilme või saateid näeb.
    • Soeta mänguasju, mis on funktsioonivabad ehk lapse fantaasiale ruumi jätvad ja vägivallatud.
    • Jaga lapsele võimalikult lihtsaid selgitusi: nt tulistamine teeb haiget, sa ju ei taha ise haiget saada või oma sõpradele haiget teha.
    • Paku lapsele tegutsemisalternatiive: ühistegevusi, nagu meisterdamis- ja kunstiprojektid; tee täiskasvanuna toredaid argitoimetusi, mida laps tahaks kaasa teha või oma mängus imiteerida: nt küpsetamine, puust nikerdamine, aiatööd, lihtsate muusikainstrumentide mängimine, õmblemine.